Nädala autor

Tadhg Mac Dhonnagáin

5. juuli 2023 at 10:16 p.l. (Nädala autor 2023) (iiri, Tadhg Mac Dhonnagáin)

Tadhg Mac Dhonnagáin (1961) on iiri kirjanik, ajakirjanik, stsenarist ja muusik. Dhonnagáin sai tuntuks 1984. aastal, kui ta hakkas juhtima Iiri Rahvusringhäälingus lastele mõeldud telesaadet „Dilin ó Deamhas“. Dhonnagáin hoiab oma tegevuse ja loominguga elus iiri keelt ning kultuuri, näiteks käsitleb üks tema tuntumaid teoseid, 2015. aastal ilmunud ning parima iirikeelse raamatu auhinna pälvinud „Mise Raiftearaí: An Fíodóir Focal“ („Ma olen sõnakangur Raiftearaí“) 19. sajandi luuletaja ja laulukirjutaja Antoine Ó Raiftearaí elu ja loomingut. Dhonnagáin teeb muusikat ja kirjutab raamatuid nii lastele kui ka täiskasvanutele. Mullu jõudis Dhonnagáin debüütromaan „Proua Lazare“ (e k Varrak, 2023, tlk Indrek Õis) Euroopa Kirjandusauhinna viie parima teose hulka. Tegu on esimese gaeli keelest eesti keelde tõlgitud teosega. Selles loos mängib olulist rolli ka Eesti, kust loo nimitegelane, juudi soost Hana Lazare, olevat nooruses holokausti eest põgenenud – kuigi see asjaolu on ainult osa tõest. Vanuigi Pariisis elades hakkab Hana langema dementsuse küüsi, ning tema lapselaps Levana hakkab vana daami imelikku ütlusi üles lindistama.

Katkend:

Proua Lazare, Varrak 2023. Iiri keelest tõlkinud Indrek Õis. Lk 100

Muraed põles soovist Bidi küsitleda, aga tollel polnud mingit tuju talle vastata. Bid kugistas pudru alla, neelas lonksu teed peale ja suundus ukse poole. Jätnud Muraedi maha koduust sulgema ja Páraicut kaasa tirima, jooksis ta mööda teerada alla. Õnneks oli poiss hommikul heas tujus ja kõndis Muraedi kõrval vähimagi virinata. Olles venna Neil Chóil Jimí juurde jätnud, andis Muraed taldadele valu, et Bidile järele jõuda. Aga õel polnud endiselt tahtmist möödunud õhtu sündmustest rääkida, nagu poleks ükski rahvaluulekoguja kunagi nende poolt läbi astunud.

„Ah isa ballaad?” pillas ta, kui Muraed seda temalt kolmandat korda päris.

„Jah. Kas ta kandis selle rahvaluulekogujale ette?”

„Midagi ta seal etles.”

„Kas seal oli juttu Finni sõdalastest, viikingitest ja Martin Lutherist? Kas tal õnnestus lugu algusest lõpuni ette kanda?”

„Kust mina seda peaksin teadma?”

„Aga kas tal püsis tekst ilusti meeles või läksid sõnad sassi?”

„Tal läheb ju alati kõik sassi.”

Nüüd märkas Muraed Annie Eoin Éamoinnit, kes tuli oma kahel väiksemal sõsaral käest kinni hoides nende poole.

„Annie!” hüüdis Bid neile vastu tõtates.

…

Noore koolmeistriga oli raske ennustada, milliseks koolipäev kujuneb. Tihti ei tõstnud ta terve päeva õpilaste peale häält. Neil kordadel seletas ta ka kõige aeglasema taibuga poistele lahkelt koolitõkke ega kaotanud kannatust isegi juhul, kui oli näha, et neile midagi kohale ei jõudnud. Kui koolmeister juhtus heas tujus olema, lasi ta lastel laulda. Vahel kutsus ta Annie Eoin Éamoinni klassi ette mõnda oma isa pala esitama, vahel õpetas neile ise mõne uue loo paksust punasest raamatust, mida ta hoidis nahkses portfellis.

Teistel päevadel jalutas ta sõnagi lausumata pingiridade vahel, käed selja taga kõvasti kokku pigistatud ja pikk pajuvits lauale valmis seatud. Koolmeister tavatses kanda tunnis tumesinist ülikonda ja kui selle kaelusel oli näha valgeid helbeid, teadis Muraed, et neil läheb sel päeval haprasti.

Tegelikult polnud need päris helbed, vaid valged terad, mis pudenesid koolmeistri juustest tumedale riidele. Neil oli jutustanud, et seda ainet nimetati kõõmaks. Tema sõnul kohtas seda koolmeistri ja muu härrasrahva õlgadel, kuna need ennast alalõpmata pesid.

Sel hommikul oli koolmeistri mõlemad õlad kõõmaga paksult kaetud ja ta ise kõndis klassi ees edasi-tagasi, põrand iga sammu all naksumas. Terve klass oli püsti käsutatud. Pisike Nóra John, kes seisis Muraedi kõrval, hoidis tal kõvasti käest kinni, kuid lasi lahti iga kord, kui koolmeister neist jälle möödus.

„See on viimane kord, kui te mulle kogu klassiga häbi teete, nagu juhtus täna jumalakojas,” lausus ta vaikselt.

Koolmeistri käsu peale hakkasid nad valju häälega missapalveid kordama. Kyrie eleison, Gloria, Credo. Kogu klass koos. Siis rea kaupa. Siis pingi kaupa. Siis ükshaaval. Koolmeister jalutas samal ajal piitsa käes hoides mööda klassi ringi, lajatades hoobi iga õpilase pingile, kes ei öelnud sõnu küllalt valjusti ja selgelt.

Kui nad olid jõudnud Sanctus`ega poole peale, koputati uksele.

Koolmeister pani vitsa käest, kohendas kaelasidet ja silus kätega üle juuste, et oma paljast pealage peita. Enne kui ta klassi tagaosas asuva ukse juurde sammus, pühkis ta kiire käeliigutusega üle õlgade, et need kõõmast puhastada. Muraed oleks tahtnud ringi keerata, et tulijat näha, aga hoidis pilgu enda ees tahvlil. Ta kuulis, kuidas ukselink alla vajutati ja koolmeister vahetas külalisega madalal häälel mõne sõna. Siis kostis ukse kiiksumist ja mehehääl ütles nende selja taga:

„Tere, lapsed!”

Muraed tundis hääle silmapilk ära.

„Tere, härra!” lausus kogu klass ühest suust, ise pead pööramata tahvli poole vaadates.

Tervitaja astus sisse ja jäi klassi ette seisma. Koolmeister seisis külalise kõrvale, andes käega märku, et lapsed võivad istuda.

„Kas keegi teist oskab öelda, kes see mees on?” küsis koolmeister, kelle hääl oli nüüd muutunud lahkeks nagu iga kord, kui sisse astus preester või Galwayst saadetud inspektor, vaadates klassis ringi.

Keegi ei poetanud sõnagi.

Muraed nägi, kuidas võõras sõbraliku naeratusega tema poole vaatas.

„Mõni julge?” küsis koolmeister.

Loomulikult teadis Bid niisama nagu Muraedki, keelega oli tegu, aga kas tal oli vähimatki kavatsust suud paotada? Muidugi mitte! Kui nüüd ka Muraed vaikiks, mainiks võõras kindlasti ühel hetkel tema nime ja siis poleks koolmeister temaga rahul.

Tüdruk tõstis käe, ise näost punastades.

„Jah, Muraed?” ütles koolmeister.

„See on rahvaluulekoguja,” ütles ta oma vastuses päris kindel olemata.

„Folklorist,” parandas koolmeister. „Kõik kooris!”

„Folk-lo-rist,” kordasid kõik lapsed üheskoos, püüdes uut sõna õigesti välja öelda.

„Ja kas keegi teab, mis asi see folkloor õieti on?” päris külaline.

Jälle valitses klassis vaikus. Muraed pani tähele, et Bid vaatas pingsalt oma rehkendusvihikusse, et keegi temal vastata ei paluks.

„Muraed, äkki sina?” küsis koolmeister mõne aja pärast.

Seekord polnud ta kindel, mida vastata.

„Ee … see on ametimees, kes ajab taga lugusid ja seesugust, et need oma masinasse püüda ja musta rulli peal Dublinisse saata.”

Tema selja taga hakkas Máirtín Eoin Éamoinn naerda pugistama.

„Vaikust!” käratas koolmeister, silmad peas välkumas.

„Vähemalttema julges mulle vastata, mitte nagu mõned teist.” Koolmeister heitis noomiva pilgu Bidile. Muraed aimas, et selle eest ootab teda ennast peagi kättemaks.

Külaline veetis hommikul koolis tükk aega, et jutustada koolmeistrile ja õpilastele uuest plaanist, mille suured inimesed Dublinist olid välja mõelnud. Mees seletas, et pealinnas on hiigelsuur maja, mis on põrandast laeni raamatuid täis. Need teosed sisaldasid kõiksuguseid pärimusi: pikemaid ja lühemaid lugusid, luuletusi, lastesalme, vanasõnu, palveid, keeleväänajaid, mõistatusi, loitsusid – ühesõnaga kõike. Dublini rahval ei olnud sellest aga ikka veel küllalt. Seepärast tahtsid nad paluda kogu maa koolilastel veel lugusid üles tähendada. Selle jaoks oli kavas anda igaühe jaoks spetsiaalne vihik, millesse tuli lugu ettenähtud viisil kirja panna. Lisaks tuli märkida loo või luuletuse juurde inimese nimi, kellelt see oli saadud. Kogu materjal tuli kooli tuua, et koolmeister vead ära parandaks, ja seejärel pidid õpilased jutu väga hoolika käekirjaga teise vihikusse ümber kirjutama, ilma et nad lehed tindiplekke täis ajaksid. Sama ülesannet pidid täitma kogu maa koolilapsed. Aga rahvaluulekoguja oli veendunud, et kõige paremad lood saadakse just Arani saarelt.

„Noh, eks me püüame endast parima anda.” sõnas koolmeister heatahtlikku ilmet ette manades. Kui ta näo laste poole pööras, vaatas tema silmast vastu aga sama kalk pilk nagu siis, kui klass oli talle pettumuse valmistanud.

…

Isa oli merelt tulles läbimärg ja tige nagu herilane. Vana kodukootud särgi selga tõmmanud, kössitas ta leeke pilduva tule ees. Muraed otsustas ta rahule jätta, kuni tal oli õhtusöök söödud ja piip süüdatud. Olles esimese mahvi võtnud, tuli talle peale köhahoog, mis pani ta toolil vappuma. Páraic, kes nurgas munakividega mängis, jättis oma tegevuse katki ja piidles isa. Too pani piibu kaminasimsile ja sirutas end välja. Vaikselt põrandat pühkides hoidis Muraed isal silma peal, enne kui ta laua taha istus, et hakata koolitükke tegema. Väikese uinaku teinud, paistis isa ärgates paremas tujus olevat. Kui Muraedil olid rehkendused ja ilukirjaharjutused tehtud, pani ta kooliõpikud ära. Ta läks tule äärde ja silmitses isa tähelepanelikult, enne kui temaga juttu tegi. Siis selgitas ta talle, mida temalt koolis oli nõutud.

„Meil on siin peres juba küllalt folkloori,” ühmas isa tusaselt vastu. Ta keeras end tule poole ja sülitas sinna suure veniva läraka.

„Aga koolmeister ütles, et ma pean sinu lood …”

„Kuula mind nüüd hoolega, ma ei taha sellest enam sõnagi kuulda,” vastas isa uuesti piipu haarates. Noa välja võtnud, hakkas ta musta tubakakontsu otsast oma peo peale õhukesi liistakuid lõikuma ja neid piibu sisse toppima.

„Sina oled meil ju õpetlane, mitte mina. Sina oskad lugeda ja kirjutada. Mine nüüd ja tee see koolitöö, mis sulle anti, valmis ja ära mind sellega rohkem tüüta.”

…

Isa oli ballaadi esitamisel rappa läinud. Nüüd oli Muraed selles kindel. Sellepärast ta nii okkaline oligi. Miks ei olnud Meitsi Maarja aidanud tal seda ette kanda? Kas tema palve ei jõudnud äkki taevasse kohale? Või ehk magas ema sel ajal? Võib-olla olid paradiisi köögis käed-jalad tööd täis, nii et tal polnud mahti Jumalaemale seda mainida?

Muraed lootis, et Eoin Éamoinn sellest teada ei saa. Rahvaluulekoguja oli oma masinaga ka tema juurest läbi käinud. Annie oli Bidile jutustanud, et tema isa olevat esitanud külalisele igavese hulga laule. Viis- või kuusteist tükki järjest. Rahvaluulekoguja olevat talle öelnud, et tal on annet.

…

Järgmisel päeval jagas noor koolmeister igale lapsele klassitoas välja uue vihiku.

„Ma ootan teilt sündsaid lugusid,” rõhutas ta. „Selliseid lugusid , mis näitaksid Dublini folkloristidele, et siin saarel elab tsiviliseeritud rahvas. Ärge mõelgegi tuua mulle jõledusi, mis meie nime rüvetaksid. Siin on kõik ristiinimesed. Olgu seda näha ka nendest vihikutest, mis meilt Dublinisse lähevad. Kas ma tegin end piisavalt selgeks?”

…

Muraed kiirustas mööda teed kodu poole, surudes salli rinna kohal kokku, et kaitsta end Conamara rannikult tuleva tuule eest. All rannas trillerdas koovitaja. Eemalt tuli talle heinakoorma all küürakil vastu keegi vanamees.

Páraic oli hommikul olnud miskipärast rahutu, lüües endale peopesaga ikka ja jälle vastu laupa. Muraed lootis, et ta polnud päeva jooksul Neil Chóil Jimíle tüli teinud. Isa käis juba ammu Neilile peale, et ta hoolitseks Páraicu eest nende kodus, aga Neil eelistas, et poiss käiks tema juures.

Muraed lootis ka, et Bid on selleks ajaks, kui ta Páraicuga koju jõuab, tule alla teinud. Ta palus, et eeslid ei seisaks Michael Mharcuisi põllul aia ääres. Vastasel korral ei jää Páraic enne rahule, kui on kinni pidanud ja loomi katsuda saanud, et neil pead paitada ja kõrvu sügada. Siis ei õnnestu tal venda enne liikuma saada, kui nad mõlemad on läbi külmunud.

Kui Muraed Neili maja ukse avas, tervitas Páraic teda rõõmsa hüüatusega. Poiss istus põrandal tule ääres ja mängis paari turbatükiga. Kodus hoidis isa teda tulest eemal, kartes, et ta võib kaminasse kukkuda, aga Neil usaldas Páraicut mingil põhjusel ja too polnud talle kunagi tulega mingit muret valmistanud. Neil oli just võtnud ahjust leivapätsi ja asetanud selle kaminasimsile ning pöördus nüüd Muraedi poole. Köök lõhnas värske leiva järele ja läikis puhtusest.

„Tule sisse, Muraedike, ajame paar sõna juttu,” kutsus Neil. „Enne ma sind ära ei lase, kui oled tassikese teed joonud.”

Muraed istus vitstest punutud toolile ja tõmbas selle laua äärde. Talle meeldis, kui Neil oli heas tujus ja kutsus ta nagu omavanuse istet võtma ja juttu puhuma.

Neil lõikas leivapätsi küljest viilu ja ulatas selle Muraedile. Kui Muraed viilule võid määris, sulas see kohe kuldpehmeks. Vana naine istus tema vastu ja valas Muraedi tassi veidi piima.

Nad vestlesid ilmast, merel möllavast tormist, juba pikemaks minevatest päevadest, nädala eest Ameerikast Jude`ilt tulnud riidepakist ja peagi saabuvast paastuajast.

Viimaks ohkas Muraed sügavalt ja jutustas murest, mis teda vaevas. Ta rääkis oma koolitööst ja sellest, et isal oli pärast rahvaluulekoguja hiljutist külaskäiku folkloorist villand ning tal polnud tahtmist tütrele enam ühtegi lugu jutustada.

Tüdrukut kuulates valas Neil mõlemale veel teed.

„Aga sa ise tead ka ju hulganisti lugusid,” arvas ta. „Ja kes need sulle jutustas kui mitte isa.”

„Vist küll.”

„Aitab sellest vistitamisest! Kui sa lood peast paberile paned, ei saa ju keegi teada, millal täpselt isa need sulle rääkis. Kirjuta lihtsalt isa nimi sinna juurde ja ongi tehtud. Kas pole õigus?”

…

Iga natukese aja tagant selja taha vaadates, et näha, kas Páraic tuleb talle järele, jalutas Muraed aeglaselt koju. Neilil oli õigus. Paljusid isa jutustatud lugusid teadis ta peast. Nende kirjapanemine ei võtaks tal kaua aega. Ta võiks viia koolmeistrile mõne neistsamadest legendidest selle kohta, kui Lunastaja maa peal ringi käis. Kas ta polnud mitte palunud kristlikke lugusid? Koolmeister tundis kõige Lunastajaga seotu vastu tohutut huvi. Eoin Éamoinn kutsus teda lausa nunnaks, sest koolis rippus sedavõrd arvukalt pühapilte. Koolimajja sisenedes vaatas eeskoja seinalt vastu Neitsi Maarja süles lebav Jeesuslaps. Koolmeistri klasstoa ukse kõrval asetses pilt Pühast Südamest. Klassi ees Iirimaa kaardi kohal kõrgus püha Patrick. Samuti jäi mulje, et koolmeister tundis palvete lugemise vastu isegi suuremat kirge kui isa Folan.

Püsiviide Lisa kommentaar