Heikki Kännö
Heikki Kännö (1968) on soome kirjanik, kes on avaldanud neli romaani. Tema esikteos „Mehiläistie“ („Mesilastee“) pälvis kohe suurt tähelepanu ning pani paika Kännö kirjutamisviisi kesksed motiivid. Lugu saab alguse sellest, kui Saksa kunstnik, Fluxuse algataja Joseph Beuys (1921–1986), kes osaleb Teise maailmasõja Idarindel Luftwaffe lendurina, peab tegema oma leegitseva Stukaga keset Krimmi steppi hädamaandumise, millest saab alguse unenäoline teekond. Selline lähtekoht näitab hästi, kuidas Kännöle meeldib punuda ajalooliste tegelaskujude või sündmuste ümber müstilisi, esoteeriliste ja grotesksete elementidega süžeesid. Samuti tegutsevad mitme Kännö romaani keskmes kunstnikud, kuna ta on ise õppinud maalikunsti.
Ka tema teise, 2018. aastal ilmunud romaani „Sömnö“ (eesti k „Unessaar“, Postimees, 2022, tlk Jan Kaus) kirjus seltskonnas vilksatavad kunstnikust peategelase Werner H. Bergeri taustal kõiksugu ajaloolised isikud alates Richard Wagnerist ja lõpetades Ernst Kaltenbrunneriga. Kännö loomelaadi on võrreldud Mika Waltari omaga – Kännö lähiajalukku ulatuv pilk on tõesti sageli üsna sapine, illusioonivaba. Samuti võib tõmmata paralleele meie Paavo Matsiniga, kuna Kännö ammutab sageli irooniainspiratsiooni okultismist ja alkeemiast, mis panevad mõnelgi tema tegelaskujul pea pöörlema. Eesti keeles saab lugeda ka Kännö neljandat romaani „Runoilija“ (eesti k „Luuletaja“, Postimees, 2023, tlk Piret Pääsuke), mille sündmustik käivitub 19. sajandi lõpul, kui esoteerik Rudolf Steiner kutsutakse külastama äsja asutatud Nietzsche arhiivi, mis viib ta kokku kutse saatnud Elisabeth Förster-Nietszhega ja tolle dementse venna Friedrichiga…
Allikas: https://finst.ee/event/headread-esitleb-heikki-kanno/
Katkendid:
Luuletaja ehk kuidas noaga filosofeeritakse, Postimehe kirjastus 2023. Soome keelest tõlkinud Piret Pääsuke. Lk 166 -171; 186 – 189.
Aurelian julges avalikke liikumisvahendeid kasutada alles pärast Prantsusmaa ja Itaalia vahelise piiri ületamist. Ta maksis salakaubavedajatele, kes aitasid ta üle Alpide, ja lipsas metsa varjus ühes muulakaravaniga Itaaliasse. Probleemideta sujunud piiriületuse järel kaalus Aurelian võõrastemajas toa võtmist, kuna ta polnud nädalaid korralikult maganud, peale selle oli ta räpane ja näljas, kuid alustatud rännak kiskus teda edasi. Milanosse pääses ta hobuvankril ja liikus sealt edasi Šveitsi. Noor luuletaja oli teel Sils-Mariasse, väiksesse Šveitsi mägikülla, kus tema teada pidi käesoleval aastaajal elutsema filosoof Friedrich Nietzsche.
Tõld kõikus muhklikel teedel ja täistopitud tõllas oli hämar, kuid Aurelian kissitas silmi, pingutas kuklalihaseid, surus käsivarred tihedalt vastu külgi ja kasutas aega „Zarathustra” hoolikaks läbilugemiseks. Kui tõld ületas Šveitsi piiri, oli raamat kolm korda läbi loetud. Aurelian oli pahane, et tal polnud käepärast teisi Nietzsche teoseid, kuid rahul sellega, et see ainuke sattus olema just see, „Nõnda kõneles Zarathustra” esimene osa.
Raamat oli vaieldamatult raske ja mitmetähenduslik, mis kesest ülikooli vanapärasust oli oluliselt mõjutanud Aureliani Nietzschest huvituma. Ta oli mõelnud, et nii ajast ees, ja eelkõige oma professoritest ees. Nietzschest räägiti, kuid harva luges keegi tema teoseid, kui üldse õnnestus neid kätte saada, rääkimata veel sellest, et loetut oleks mõistetud, ja just nimelt selles asjas uskus Aurelian end enamikust üle olevat. Oma meelelaadilt pole me teineteisest väga kaugel, oli ta mõelnud. Me mõlemad oleme poeedid, hindame ilu ja tarkust, ja mõistame, et pole eriti palju määrusi, mida ei peaks rikkuma teel, mille sihiks on enese ületamine.
„Zarathustra” lugemine ahvatles teda ise sulge haarama. Pannud teose hetkeks kõrvale, võttis ta oma kirjaploki ja lasi sulepeal paberilehel ühest äärest teise joosta. Teekonarused jätsid lehtedele omad jäljed; Aurelian ei saanud kõikidest sõnadest ise ka aru, aga leidis, et plekkidel oli teatud mõte. Kui ta peaks kunagi need kirjutised uuesti ette võtma, annaks ta loetamatutele ridadele uue tähenduse, nii et praegu kirjutatu seguneks mõtisklustega, mis tulevad talle pähe võib-olla alles aastate pärast.
Selles on luule ajatus ja autentsus, mõtles ta, kui sulepea keset lauset nõksatas. Loodus ise võib selle kirjutamises osaleda.
Neil hetkil, kui Aurelian ei lugenud, kirjutanud või tukastanud, meenutas ta Reinimaa võõrastemajas aset leidnud vestlust.
Hundinäoline mees oli rääkinud Wagneri ja Nietzsche vahelisest lahkhelist, sellest, kuidas mõttelaadilt vankumatu filosoof oli hüljanud oma ihaluse objekti, kui mõistis, et selline romantiline kunstikäsitlus ei viiks kunagi igatsetud revolutsioonini ja valitsevate väärtuste muutumiseni. Aureliani jaoks oli olnud üllatus – ja ta polnud seda väidet omaks võtnud – , et ühtlasi oli Nietzsche hüljanud ka kunsti. Tema kõiketeadjana mõjunud vestluspartner oli rääkinud, et Wagneri pooldatud schopenhauerlikul käsitlusel muusikast kui kõige tähtsamast kunstivormist polnud Nietzsche jaoks enam tähendust, kuna ta oli mõistnud, et kunst ei ole lahendus, vaid romantiline illusioon. „Nietzsche on öelnud lahti Wagnerist, Schopenhauerist ja kunsti muutmisvõimest,” oli mees seletanud, tegemata välja Aureliani vastuväidetest.”Nende asemele on ta valinud „Carmeni”. Helilooja Georges Bizet` kerglase, kuid nägemusliku ooperi, mis Nietzsche sõnul toimib vastukaalune Wagneri raskusele.” Mees oli seletanud, et Nietzsche muutunud käsitluse kohaselt oli kunsti ülesanne ennekõike valmistada rõõmu, samas kui ühiskondlikud muutused sooritatakse tema filosoofia ja järeleandmatu raevu abil.
„Ega talle luuletajad meeldi,” oli mees hoiatanud, „nii et sinu asemel esitleksin end talle kaalutletult. Ehk oleks targem, kui sa ei topiks talle otseteed oma kirjutisi nina alla, vaid piirduksid sellega, et väljendad eeskätt vaimustust tema kirjatööde vastu. Arvan, et nii saad kõige paremini jutule.”
Tundmatu oli rääkinud Aurelianile ka Nietzsche Elisabethi-nimeliset õest, keda vend oli hakanud juba lapsena hüüdma Laamaks. Õde ja ema olid filosoofile peaaegu Wagneriga sarnased vastupanuobjektid, kuna lisaks sellele, et nad tähendasid talle tema isiklikesse asjadesse puutuvat vastumeelset hoolitsust, oli õde sõbrunenud Wagneritega, abiellunud Wagnerite sõpruskonda kuuluva tuntud antisemiidi Berhard Fösteriga ja sõitnud Lõuna-Ameerikasse, et rajada seal keset ürgmetsa juutidest vaba koloonia, mis Nietzsche meelest oli häbiväärselt naeruväärne mitte üksnes tervikuna, vaid igas pisemaski detailivarjundis.
Katsumused, mis Elisabethi kolooniat tabasid, Aureliani eriti ei huvitanud, nii et ta meenutas oma imestust selle üle, kui kummaliselt hästi oli mees nendega kursis olnud. Peale Elisabethist pajatamist oli mees õpetanud: „Niisiis, kui tahad Nietzschele muljet avaldada, pilka justkui tahtmatult tema õe väärtushoiakuid. Wagner, antisemitism, luterilik moraal… Nori Elisabethi maailmapildi kallal. Nii lükkad teie vahelt ära hulga tõkkeid, millele võiks komistada.”
Aurelian mõtiskles kuuldud nõuannete üle. Ta arvas, et nendest teadmistest oleks kindlasti kasu Nietzschega kohtumise hetkel, aga „Fausti needus” ja seejärel tema „Zarathustrast” inspireeritud värsid toimiksid paremini võrdväärse vestluse sütitajana.
Aurelian istus ebatavalisel teel tärisevas postitõllas, laup vastu aknaklaasi toetatud. Kõrval norskava Milanost pärit kaupmehe maksaplekiline oimukoht nõjatus tema õlale ja terav kübaraserv nokkis tõllavedrudest kiigutatuna tema kaela. Ebamugavast asendist hoolimata õnnestus tal magama jääda.
Unne vajumise hetkel tajus Aurelian raamatut oma põlvedel ning jalge vahele pigistatud süütunde ja rahaga täidetud kotti. Ta mõtles – veel pooleldi teadvusel -, et tema isa salongi seinalt kaasa haaratud maalide müümisega polnud kaasnenud sugugi sedalaadi tundeid. Talle meenusid isa verd täis silmad, sinakad huuled ja huultelt pritsinud süljepiisad, kui elupööristest murtud mees polnud rusikaid raputades sõnu säästnud.
Selle pisut lõbustava pildi peale ta uinus.
Unes kerkis Apoloniusz Wasilewski tema kohale sünge mäena, haaras tal natist kinni ja tiris läbi samade paikade, kust ta oli kulgenud salakaubavedajate muulakaravanis Alpisid ületades. Teatridirektor viis oma ohvri kõige karmimale mäetipule, kus pead kratsiva Theodor Hesslingi juhatatud kohtuistungil mõisteti ta pattude eestlavameister Harry Brandti nikerdatud giljotiini alla.
„Eleanor Roux`tapmine, Seasilm Lorraine Wasilewska südame purustamine, Theatre Wasilewski kassa varastamine, Theodor Hesslingi varuplaani nurjamine…”
Nutune Lorraine klammerdus kahe käega mustas kutsarikeebis Apoloniusze käsivarre külge, kui mees pani sõrmed giljotiini tera vabastavale kangile. Hukkamismasina puine kaelus rõhus Aureliani kukalt. Kalju krobeline pind puuris tema põlvi. Ta kuulis riivi lõksatust ja tera vihinat, kui see sööstis tema pingul naha poole. Valu oli kiire ja terav. Ta karjatas õudusest, nähes niinest korvi põhja lähenemas. Raamat pudenes tal sõrmede vahelt ja kaupmees sirutas selga, silmad ehmatusest suured.
Aurelian kogeles vabandada. Ta käed värisesid, kui ta „Zarathustra” tõllapõrandalt üles korjas.
Postitõld jättis ta Sils-Maria kiriku ette. Ta lonkis istumisest kangete jalgadega läbi idüllilise mägiküla keset lumelaigulisi mägesid, orupõhjas laiuva selge veega järve kivisel rannanõlval, ei tajunud, mida näeb, ei saanud kosutust meeli hellitavatest värvidest või mägiõhu värskusest. Aureliani pähe ei mahtunud muud kui mõtted peatsest kohtumisest, mida ta oli kaua oodanud ja mille võimalikud tagajärjed närisid juba ette tema niigi näljast kõverasse kiskuvat kõhtu.
Aureliani jalad vankusid, nii et ta komistas, ja kotisang puuris pihku. Luuletaja põlvitas järvekaldale, viskas endale vett näkku ja korrastas peegelpildi abil juukseid. Siis hakkas ta mööda lauget nõlvakut tõusma maja poole, mis kirjelduse põhjal pidi olema Nietzsche peatuspaik.
See oli kahekorruseline, valgete seintega kivimaja, mille avatud aknaluugid kumasid sama siniselt kui maaliliselt laiuva järve pind.
Aurelian astus mööda vankrirada, sisendas endasse lootust ja mõtles, mida öelda. Ta ümises „Carmenist” aariat „Canción del toréador”, mis oli meeles veel Hullu Kuke jorisemisena hulk aega tagasi Lons-le-Saunieris ja mille mõju oli kasvanud neist päevist just praegusesse hetke, mil sellel tundus olevat õige eriline tähendus.
„Carmen”.
Friedrich Nietzsche lemmikooper.
Kunstiline kristallatsioon Nietzsche loomusest ja kokkupõrkest Richard Wagneriga. Kui Aurelian keskendus „Carmenist” mõtlemisele ja tähelepanekutele, mida ta oli ooperist teinud ja mida ta võiks peagi algava vestluse käigus Nietzschele korrata, sujusid trepist ülesminek ja uksele koputamine lihtsalt. Ta naeratas, kukutas koti maha jalgade ette, pühkis käsi vastu pükse ja ajas selja sirgu. Talle avati.
Sõbralik eakas meesterahvas ütles, et Friedrich Nietzsche tuleb Sils-Mariasse alles juunikuus ja et kevadperioodiks oli Nietzsche erandlikult valinud Torino.
/…/
Via Carlo Albertol asuv korter on hämar, ent ikkagi tungib sellesse liigset valgust. Kardinad on tihedalt ette tõmmatud, aga ühe akna ees on kangas volti jäänud ja valgust tulvab tuppa august, mida näruse riide kortsulisuse põhjal otsustades on püütud katta kardina ägeda kiskumisega.
Toasisustuseks on kirjutuslaud, mis tulvil raamatuid, märkmikke ja poolikuid ülestähendusi. Musta pinnaga klaver, mille kaas on lahti ja mille noodipuldil avatud Wagneri „Siegfriedi idüll”. Mehekõrgune raamaturiiul on eri keeltes raamatuid nii täis, et osa neist on ilmselt haamriga kohale löödud. Riiuli peal on pronksist Dionysose pea. Seintel ripub maale ja raamitud fotosid: Alpimaastik, rannapromenaad Nizzas, vaade Luzerni kuulsast Kapellbrückest. Seina ääres on pleediga varustatud diivan. Pleedi all lösutab haigusest maha murtud filosoof, kes on katnud näo voodipesukapis tuhnimisel leitud pitsäärega padjapüüriga. See on Friedrich Nietzsche, dionüüsosliku rõõmu saadik ja lipukandja, kes käesoleval hetkel ei suuda näha oma elus niigi palju rõõmu, et sooviks maailma jätkumist pehme puuvillakanga pakutud halastusest kaugemale.
Kui Nietzsche lamab liikumatult, püüdmata silmi paotada ja hingates ettevaatlikult, just nagu hapnikuaatomeid valides, pole peavalu päris tappev. Selline seisukord on kestnud juba kaks päeva ja filosoof kirub Teatro Regio „Carmenit”, mille etendusele minek on seekord katastroofi põhjustanud. Ta teab kogemustest, et kirjatöö nihkub jälle mitu päeva edasi, halvemal juhul nädalaid, ja et tema võtted migreenihoogude seljatamiseks piirduvad hämaras lamamisega. Aga too neetud kardin, mis on keeldunud oma kohust täitmast… Nietzschel lihtsalt pole jaksu liigutada lauda ja ronida selle peale, nagu on tema arust ainus viis ulatuda kinnijäänud mehhanismini, mida ta on jõudnud juba mitu korda sõimata inimese puuduliku projekteerimisvõime kroonijuveeliks. Miks, on ta mõelnud läbi padjapüüri hingates, miks on minu saatus põrkuda ikka ja jälle selle faktiga, et inimene ei kõlba kuhugi!
Ja siis koputatakse tema uksele.
Kõigepealt valdab filosoofi masendus. Mitte nüüd, mitte just nüüd, karjatab ta oma piinatud hinges. Kui palju on siin linnas lukustatud kortereid… miks peavad need vääritud sõrmenukid just minu ust tabama? Koputuse kordudes ta vihastab. Kas ühes korrast ei aita? Kas ei saada juba sellest aru, et kedagi pole kodus või et ust ei taheta avada? Nietzsche ajab end istukile, poetab padjapüüri kõrvale ja hõõrub silmi. Ta kogub jõudu, et saada hakkama pahase röögatusega, mis loodetavasti kostab trepikotta ja peletab segaja minema. Kuid kolmanda koputuse ajal satuvad ta laepragudest taevast armu otsivad silmad ripneva kardinaserva peale ja solvumusest tõusnud tormi keskel välgatab aju tegutsemisvõime taastumise märgiks. Ta otsustab: ükspuha, kes seal ukse taga on, too sunnik hüvitagu oma pahategu sellega, et liigutab lauda ja seab kardina korda. Nietzsche tõuseb vaevaliselt üles ja liipab kangete jalgadega avama. Ukselingist haarates mõtleb ta: Tuleb osata keerata õnnetused võimalusteks – samamoodi nagu võitluseks valmistuv härg muudab oma raevu jõuks! Nietzsche avab ukse ja mõtleb, et kui ta suudaks kasvõi vilksamisi valgust peegeldava valge paberi poole vaadata, võiks aforismi mustandi kiirelt üles tähendada.
Uksepraos seisab ebakindlalt kandadel kõikuv, kulunud riietes noorepoolne mees. Nietzsche heidab talle üheainsa pilgu ning järeldab, et tegemist on kirjutamisest ja filosoofiast innustunud isikuga, kes on lugenud tema raamatuid ja otsustanud kas esitada väljakutse tema mõttetööle või väljendada oma imetlust. Mõlemast sordist eksib neid tema poole järjekindlalt, ega ta tervise juures olles suhtu neisse üksnes hoolimatult – kui nad just õnnetuseks pole tulnud valel hetkel tema tööd katkestama. Sedapuhku ei võiks valitud ajahetk halvem ollagi, ja kui ta ei peaks kardinaga arvestama, saaks kutsumata külaline unustamatu peapesu.
Nooruk märkab filosoofi kahvatust, punerdavaid silmi, mõistab oma soovimatut positsiooni ja niheleb koha peal. Ta hoiab süles pruunist nahast kotti justkui kilpi, mis Nietzsche meelest on tark tegu, sest valmidus mõõgavõitluseks paistab kahtlemata välja ka tema haigusest vaevatud kogust. Mees hingab sisse ja Nietzsche ootab kuulvat andekspalumist ja sellele järgnevaid põgenevaid samme, ent jõuab neist ette.
Ta avab ukse laiemalt ja poriseb itaalia keeles: „Tulge sisse.”
Mees vastab saksa keeles: „Ma olen sakslane.”
Nietzsche kangestub. Tema silmad lähevad kõigepealt suureks, seejärel ahenevad. Vaid mõne nädala eest on Nietzsche oma nime põhjal teinud kindla järelduse, et tal pole mitte saksa, vaid poola juured, ja tänu sellele tähelepanekule on ta võinud lõplikult öelda lahti rahvast, keda peab kultuurse harituse piduriks.
Ta ütleb: „Siis ma ei tea.”
Ta mõtleb hetke.
„Hea küll. Sellest hoolimata. Ma vajan teie abi.”
Mees astub närvilise moega üle läve ja Nietzsche suleb ukse. Nad astuvad mööda lahtiseid krigisevaid põrandalaudu keset tuba ja Nietzsche osutab aknale. „See katkine kardin… Ronige lauale ja tehke see kuidagi korda. Mu silmad… Ma olen liiga haige, et ise sellega midagi ette võtta.”
Nietzsche pilgu all paneb nooruk oma koti lauale, tõmbab laua alt tooli välja, tõuseb pehmele nahast polstrile ja kohendab kardinat jalutuskepiga, mis – heldene aeg! – on tema jalutuskepp. Nietzsche hämmeldub vaid hetkeks, siis pilluvad ta silmad sädemeid ja ta kamandab: „Kepp!” Nooruk ulatab jalutuskepi ja selgitab:
„Sõber saatis mind teile seda ära tooma. Te unustasite kepi restorani, kus käisite kolme päeva eest.”
Eet Tuule
Eet Tuule (1941) on Eesti kirjanik ja ornitoloog.
Lindude süstemaatilise vaatlemisega tegi ta algust 1950. aastate keskel. Pole teada ühtegi teist asjaarmastajat ega ka professionaalset ornitoloogi Eestis, kes oleks nii kestvalt teinud loendusi, pealegi aastaringselt.Ta on alates 2003. aastast Eesti Ornitoloogiaühingu auliige.
Alates 2014. aastast tegutseb vabakutselise kirjanikuna.
/Peale ametlikult tunnustatud kirjanike koorekihi ja nende literaatide, kelle teostest saavad otsemaid kõmulised müügihitid, on veel üks tähelepanuväärne kategooria: kirjanikud, kelle teosed on eriti nõutud raamatukogudes, kus nendeni rahva sisse tallatud rajad iial ei rohtu. Üks niisugune kirjamees on Eet Tuule – praegusaja loetumaid autoreid, kelle raamatuid laenutati näiteks 2021. aastal 11 505 korda. Oma aastasaagiga püsib ta kannul kadunud Erik Tohvril ja Ira Lemberil, tuntud ja populaarsetel autoritel. Enamik meist ilmselt ei teagi, kes tema nime taga peitub. Eet Tuule kõlab nagu rahvusliku hõnguga pseudonüüm, aga tegelikult seisab see nimi 81-aastasel mehel seaduslikult passis. Alates 2014. aastast on tema sulest ilmunud 19 raamatut, mõnel aasta suisa kolm. Ja kahekümnes on juba trükikojas.
Tiina Kruus, Kirjanik Eet Tuule on jaganud end kogu elu kahe kire, raamatute ja lindude vahel. 31.01.2023. Eesti Päevaleht.
Katkend:
Keset ilu ja valu. Eesti Raamat 2017. Lk 148 – 154.
Kui Priit viimaks südame rindu võttis ning liftimehaanikuna töötamise viimasel päeval Kadriorus juhuslikult kohatud Irmat kunstiinstituudist otsima läks, oli tal kaugõppes kolm eksamit veel sooritamata. Ent noormehe süda ei andnud rahu – mida kauem ta venitab, seda väiksem võimalus tal toda imelist tüdrukut taas kohata on!
Julguse kogumiseks seisatas ta algul veel fuajees, siis uuris koridoris veel mitmeid teadaandeid ning nimekirju, ent see ainus teda huvitav nimi – Irma Kronberg – Priidule kusagil silma ei torganud. Mis ma siin ikka jokutan, sai ta enda peale pahaseks. Taavil on õigus – tuleb kantselei üles otsida! Noormehe ebaleva oleku lõpetas tema kõrval peatunud efektse soenguga ülimalt šikk daamike. „Te vist otsite kedagi? Saan ma teid kuidagi aidata?”
Selline viisakas pöördumine oli teretulnud, kuid tekitas Priidus ka protesti. Kas siis tõesti on nii kaugele näha, et olen maalt ja hobusega, kirus ta mõttes, ent sundis end tänulikult naeratama. „Arvasite ära, mul oleks vaja ühe teie üliõpilasega kokku saada.”
Tšikk kergitas mõnevõrra üllatunult kulme. „Sel juhul viin teid kaadrite osakonda.” Ka sealne daam oli hoolitsetud välimusega, kuid blondiinist oma paarkümmend aastat vanem. Priit esitles end alles hiljuti sõjaväest vabanenud Irma õepojana, ent ametnik pinnis teda oma viis minutit ning alles siis kritseldas ta midagi paberile.
„Rohkem ma teile vastu tulla kahjuks ei saa. Peaksite oma sugulase kohta ikkagi üht-teist rohkem teadma,” noomis tädike karmi häälega, talle lehekest ulatades. Kergelt ähmis noormehele tundus, et samas pilgutas proua talle vargsi silma. Mine võta kinni. Priit tänas ja katsus, et uksest välja sai. Nii kui noormees tänavale jõudis, uuris ta sedelit. Hurraa! Kursus, kus Irma õpib ja telefoninumber! Nüüd jääb üle vaid üldkasutatav telefon üles otsida ja kohe helistada. Aga see on ikka kodune – telefone on ju ülivähestel peredel? Ja vaevalt Irma päevasel ajal kodus viibib. Kaadrite proua oleks võinud tsipa rohkem infot anda, aga nagu tema käitumisest järeldada võis, ületas ta niigi oma võimupiire. Priit ohkas. Milleks küll säärane salastatus?
Kõhklustele vaatamata otsustas Priit siiski kohe katsetada. Peapostkontorisse oli tal niikuinii asja ja sealt ta põksuva südamega saatusliku numbri valiski. Toru võeti alles pärast küllaltki pikka ooteaega.
„Tere! Kas ma saaksin Irma Kronbergiga rääkida?”
„Tervist teilegi,” vastas kärisev meeshääl. „Kellega mul on au?” küsiti seejärel vanamoodsalt. Säärase jutu peale ei osanud Priit midagi muud targemat kosta, kui et noormees teiselt kursuselt. Ja et nad peavad koostöö suhtes kokku leppima.
„Teate, noorhärra, ärge keerutage. Olen ise tolle instituudi õppejõud ning seetõttu selliste asjadega väheke kursis.” Liini teises otsas köhatati ning veel kärisevam hääl jätkas: „Ehk selgitaksite oma soovi tagamaid.”
Priit taipas, et teda päästaks praegu ainult puhas tõde ning ta rääkis lühidalt kõik hingelt ära. „Olete ilmselt arukas noormees – vähemalt esimese eksami te kuidagi sooritasite.” Hakkas seejärel naerma. „Olen Irma isa ja ega ma tegelikult nii kuri pole kui välja paistan. Kas saate tunni aja pärast uuesti helistada? Siis ta peaks kodus olema.”
„Loomulikult saan. Suur tänu teile!”
„Pole tänu väärt, tänage pigem saatust – Irma joonistus teist kahest on väga hästi õnnestunud ning see lebab siiani tütre kirjutuslaual. Olen kindel, et ma tunneksin teid tänaval ära. Kõike head!” Ja pani toru hargile.
Ootamine on teadagi vaevaline ning Priit püüdis tegevust leida: käis kahes raamatukaupluses ja jalutas niisama ringi, üritades nii tähtsa vestluse kondikava üldjoonteski paika panna.
Õrnema poolega suhtlemises olid Priidu eelnevad kogemused enam kui napid, seda eriti viimastel aastatel. Enda arvates mitmel põhjusel. Esmalt tema pikalt kiratsenud tervis, siis normaalse elukoha puudumine ning eluline vajadus koos metsiku sooviga võimalikult palju looduses viibida. Noorte üritustel, nagu sünnipäevadel või tantsupidudel Priit ju ei käinud, kohvikutes plikade lantimisest rääkimata.
Kes mulle siis üldse tõsiselt meeldinud on?arutles ta vanalinnas kõndides. Kui kahte ammust vahekorrani viinud seiklust mitte arvestada, siis Malle, Monika ning Keilas ka Anne ja ongi kõik. Kas tõesti rohkem pole? Nägusaid ja sümpaatseid tüdrukuid olen hiljem siin-seal kohanud, kuid vastastikustest pilkudest kaugemale pole suhete alged arenenud. Ja enamasti pole ma ise võimaluse korral kuidagi vedu võtnud. Nagu tolle Puidu tänaval elava Sirjega.
Nädalapäevad tagasi oli Mändmaa Malle vend Priidu Ladva tänaval kinni pidanud. Alevi serval üüriliseks olev Jaan käis samuti linnas tööl ning vahel trehvasid nad rongis või jaamateel kokku.
„Keegi tunneb huvi, et miks sind hommikuse rongi peal enam pole,” asus Jaan kohe asja juurde.
„Tulin liftide pealt töölt ära. Ajad sa jälle vigurijuttu või tõesti keegi küsis?” Jaan oli Priidust paar aastat vanem mõnusa jutuga koolivend, kellele nimelt meeldis huvitavaid luiskelugusid pajatada.
„Sa peaksid minu naabrimaja Sirjet teadma,” jätkas alati muheda olekuga koolivend seekord tavatult tõsiselt. „Tead, ma pole kosjamoor kunagi olnud, aga ta palus sulle edasi öelda, et sa oled tema majja teretulnud.” Priit jäi Jaani sõnatult põrnitsema. „Mida sa jõllitad?” ägestus Jaan. „Mallega teil nagunii midagi välja ei tulnud ja seesugused partiid kauaks ripakile ei jää. Ta ikka meeldib sulle?”
„Seda küll – ta on ilus neiu, aga rongis püüab ta ikka otse minu vastu istuda ja jõllitab üksisilmi mulle otsa. Piinlik on,” tunnistas Priit.
„Sirje on sinusse ju kõrvuni armunud. Ise on ta peaga tüdruk – käib tööl ja paari aasta pärast saab arhitekti paberid kätte. Pidi juba praegu õhtuti kodus projekte sirgeldama. Jõukate ja mõistvate vanemate ainus laps, kes soovib endale kindlat elukaaslast. Mõtle järele!”
„Eks ma mõtlen,” pobises Priit, „seda head on korraga liiga palju ning minu arvates rajaneks säärane kooselu ainult mõistusele. Tahaks nagu midagi rohkemat …”
„Mida ma Sirjele siis ütlen? Et vaagid seda ettepanekut?”
„Jah, nii ütlegi.”
Mõned päevad hiljem oli Priit ühel õhtul Balti jaamas viimast rongi oodates juhuslikult kahte omakandi semu kohanud ning jutt jätkus ka vagunis. Tolle tunni jooksul tehti ta naiste probleemi olemasolust ja nende tähtsusest üksjagu teadlikumaks.
„See on uskumatu, et sul siiamaani oma tüdrukut pole!” oli Raivo nentinud.
„Mis sul viga imestada,” oli Sass püüdnud sõbra sõnu siluda, „meie töötame pidevalt naistega koos, Priitu on tööl aga ainult mehed ümbritsenud.” Priit muigas, sest Sass pajatas sulatõtt – tema töötas kokana. Raivo aga kondiitrina. Seal ju puha naistevägi …
„Aga koolis peaks tüdrukuid ju piisama,” ei jätnud Raivo järele.
„Jah, aga seal on ka halli habemega vanamehi. Noortel on paraku alati kiire – kõik me õpime ju töö kõrvalt.” Mis oleks, kui räägiks nendele eluvendadele Sirjest, sähvas Priidul mõttejupikene peast läbi. Vaevalt sellest mingit kasu on, aga mine sa tea – ehk annavad nõu … Ja ta kandis kogu loo neile peaaegu sõna-sõnalt ette. Nimesid nimetamata muidugi.
„Minu arvates oled sa liiga tagasihoidlik,” jäi Raivo oma esialgse arvamuse juurde, „aga see juhtum on väga tõsine asi.” Ka lõbus jutupaunik Sass osutus ootamatult mõistlikuks. „Ära unusta, et sul on linnud ja üleüldse kogu see loodus,” lausus ta koduteel lahku minnes. „Vabadust tuleb hinnata.”
Priit vaatas kella. Jutuajamisest Irma isaga oli möödunud tund ja veerand – helistamiseks ontlik aeg! Hiljutised meenutused olid nooruki peas endiselt veel suurema segaduse tekitanud. Nüüd kujutan ette, et viibin Vilsandi saarel, mõtles Priit enda rahustamiseks ja suundus otsustavalt taas postkontori poole.
Ent õige pea selgus, et ta oli asjatult närveerinud, sest telefonitoru tõsteti peaaegu kohe ning noor väga meeldiva tämbriga naisehääl vastas: „Tere, Irma kuuleb.”
„Tere! Olen Priit, keda sa – vabandust teie – umbes kümne päeva eest Kadrioru Luigetiigi ääres joonistasite. Palun kergemat karistust, et salamahti teie jälgi ajasin ja nüüd kodusel telefonil tülitan!”
„Pole hullu, kuid üldiselt peaks mingi karistuse välja mõtlema küll, aga kuna ma ise tegin oma nime avalikuks ja te nii osav jäljekütt olete, siis väärite pigem kiitust. Ja veel arvan, et sinatades oleks meil lihtsam suhelda. On mul õigus?”
„Kakssada protsenti,” kinnitas Priit õhinal. Vastuseks kõlas helisev naer.
„Plaanimajandusega tegeleda ma siiski ei sooviks. Muide, mu papsi oled sa juba ära võlunud – seda on aga ääretult keeruline teha. Isegi mina ei saa sellega alati hakkama. Kuidas sa oma kogemused mulle edasi annaksid?”
Priidule tuli lausa hirm peale, kui osavalt too piiga vestlust suunas ning jutuvankrit ise kokkusaamise poole juhtis. Noormehel tuli mänguga vaid kaasa minna ning näiliselt kohtamist paluda. Veel paar minutit sundimatut lobisemist ja nad olid kokku lepppinud – kohtutakse eeloleval pühapäeval. Kadriorus kell kaksteist null-null nendele juba tuttava pingi juures.
Irma tundus isegi veel kaunimana kui tookord … Ilm oli õnneks taas ilus ning pargis jalutades sattusid nad loomulikult ka Russalka juurde. Ja eneselegi ootamatult meenutas Priit seal oma isa – rääkis, kuidas nad olid seal korra kahekesi käinud. Irma jäi seepeale kuidagi vaikseks, kuid küsis peatselt: „Mulle tundub, et sa pead mälestusi isast väga kalliks. Ehk räägid mulle temast veel.”
Ja ta sattus hoogu ja pajatas isa saatusest pikemalt, kuni taipas, oli liiga kaua ainult oma teemadele peatuma jäänud. „See pole ilus, et ma muudkui vahutan ega lase sul suudki lahti teha.”
„Küll jõuan,” naeratas neiu malbelt. „Räägid huvitavalt ja ma soovin sinust võimalikult palju teada saada.”
„Mina sinust ka. Teeme nii, et nüüd on sinu kord.”
Algul ei võtnud Irma jutt vedu, ent siis muutus ta üllatavalt avameelseks ning rääkis oma südamelt nii mõnegi saladuse ära. Kuni samuti ehmus ja hakkas Priidu igapäevaelu kohta küsimusi esitama. Noormees adus, et selle neiuga suheldes pidi kõiges kristalselt aus olema – lõbus ja vaba suhtlemine oli imetore, ent usaldust ei tohtinud kuritarvitada. Ja Priit kõneles ilma midagi varjamata ning ilustamata oma elust, probleemidest, koguni tervisest.
„Kas tead, millega sa minu papsi sümpaatia võitsid?” Priit raputas eitavalt pead. „Tollesama totaalse aususe ja otsekohesusega.” Lausunud need sõnad, takseeris tüdruk hindava pilguga oma kaaslast ning lisas vaikselt: „Jagan papsi arvamust.”
„Tore,” rõõmustas nooruk. „Sa oled ise just täpselt samasugune – siiras ja helge. Sinuga on hea ja kerge olla.”
„Samad sõnad. Tundub, nagu oleksime vanad sõbrad.”
„Aga siis, kui meid joonistasid, ei teadnud ma sinust ju tuhkagi.”
„Nüüd tahad küll liiga palju teada saada,” naeris Irma. „Las mõned seigad jäävad naistel ikka saladuseks ka.” Muutus seejärel äkitselt väga tõsiseks. „Loomulikult meeldisid sa mulle juba siis väga! Ära nüüd ainult upsakaks mine: kaunid tunded on kui uhked roosid – üksainus jäine tuuleiil ja õied pudenevad põrmu…”
Priit võttis piigal hellalt ümbert kinni – ja eneselegi ootamatult – suudles teda õrnalt põsele. Irma surus end tihedalt noormehe vastu ning tema huuled otsisid esimesena Priidu suud. See põgus puudutus kestis mitu pikka hetke, ent siis rebis Irma end poisi käte vahelt lahti ning tõukas sujuvalt eemale. „Esimeseks korraks peab piisama,” sosista ta vaevukuuldavalt. Noormees oli ilmselt väga rumala näoga, sest ega muidu poleks neiu teda rahustanud: „Ma ei kao sul enam kuhugi, kuid kõigepealt pead lõpetama kooli ja mina järgmisele kursusele jõudma. Me leppisime ju kokku, millal sa mulle helistad. Nõus? ” Priit noogutas sõnatult.
Lahku minnes pigistas ta nii tugevasti tütarlapse kätt, et too tahtmatult karjatas: „Ai, sul on karu jõud, aga mina pole kahjuks rauast.”
„Anna andeks!”
„Astu sisse, Balti jaama viiv tramm väljub kohe.” Tüdruk lükkas teda kergelt tagant, jäädes ise peatusse seisma. Minuti pärast oli ta Priidu silmist käänaku taha kadunud … Mõtted tulvasid peas, tunded kippusid üle ääre ajama ning oma suure õnne leidnud noormees ei suutnud kuidagi rahuneda.
Pean keskenduma ja Irma mõneks ajaks peast välja tõrjuma, sundis ta end takka, muidu ei suuda ma neid pagana eksameid sooritada ega uut töökohta leida. Ent kodutee möödus otsekui poolunes. Ta virgus mõtetest alles siis, kui kunagine klassiõde rongis hõikas: „Kas sa, Priit, ei tulegi täna Sauel maha?” Krapsti oli ta püsti ja mõne hetkega vagunist väljas. „Jäid tukastama või?” päris perroonil teda ootama jäänud Laine. Kiikas talle siis uurivalt otsa. „Kuule, ega sa ometi armunud pole?”
„Kust sa seda võtad?” torises otsekui vargatöölt tabatud klassivend ehmunult vastu, kuid Laine jätkas samas vaimus. Kohendas oma endiselt võimsat juuksepahmakat ning kilkas üle platvormi:
„Viimaks ometi, kaua sa ikka poissmees oled!” Säärase hüüatuse peale pöördusid muidugi kõik läheduses viibivad naissoost olevused vaatama, keda siis seekord paika pandi. Sealhulgas ja Sirje, kes siiamaani Priidu visiiti ootas. Nüüd vist enam mitte.
Jutuhoogu sattunud Laine laterdas aga täistuuridel edasi. „Kas sa Ülo juubelisünnipäevale tuled?” Ja jätkas ilma hinge tõmbamata. „Sul pidi Saue sides üks ilmatu pirakas pakk olema. Tartust saadetud, nähtavasti raamatud. Said selle juba kätte? Ongi minu teeots. Tervita ema!”
No on alles jutuveski … Mis raamatud need küll olla võivad, mis veel Saue vallamajja saadeti? arutles Priit endamisi. Praegune postiaadress on ju sootuks teine, linna oma … Tuleb vist ise pakile järele minna.
Looming:
“Trompetid udus” (2014)
“Tagalaane valitsejad” (2015)
“Poisike rukkis” (2015)
“Sundsuvitaja” (2016)
“Juured ja võrsed” (2017)
“Keset ilu ja valu” (2017)
“Eraku eksitus” (2018)
“Jaanituli Käopesas” (2018)
“Metsatalu saladused” (2018)
“Kuristik raiesmikul” (2019)
“Päevikukütid” (2019)
“Tiivuline tunnistaja” (2019)
“Kimalased Piksekivil” (2020)
“Valede veski” (2020)
“Saatuslik ratsukäik” (2020)
“Rästikuvälu” (2021)
“Peeglikillud” (2021)
“Luhtunud piknik” (2022)
“Ahistavad saladused” (2022)
“Üksainus isiklik elu” (2023)
Nädala autor 