Bernard Kangro
Bernard Kangro (1910-1994)– eesti luuletaja, proosakirjanik ja ajakirjanik.
Ta õppis Kiltre algkoolis (1919–1922), Antsla kõrgemas algkoolis (1922–1924) ja Valga Poeglaste Gümnaasiumis (1924–1929). Lõpetas Tartu Ülikooli (1929–1938) eesti ja üldise kirjanduse eriala magistrikraadiga cum laude.
Aastatel 1943–1944 töötas ta Vanemuise teatri dramaturgina. 1944. aastal põgenes ta Soome kaudu Rootsi.
Aastatel 1950–1994 töötas ta ajakirja Tulimuld toimetajana ja Eesti Kirjanike Kooperatiivi direktorina. Oli seotud ka väljaannetega Eesti sõna (1942), Puhkus ja elurõõm (1943), Kodukolle (1945) ja Stockholms-Tidningen (1946).
Bernard Kangro oli EYS Veljesto veli ning alates 1945. aastast Välismaise Eesti Kirjanike Liidu liige.
Katkend:
Tartu, Eesti Raamat 1996. Lk 130 – 135.
Samal ajal – ühel talvisel talvehommikul – sai Hertsi Taklaja kätte oma esikteose „Pidu Saatana juures”. Kuigi tal oli ette teada selle ilmumispäev ja olgugi et ta oli ükskõiksust harjutanud, lõi see tema päevakava ometi segi ja ta jättis hommikusele loengule minemata. Ta võttis ühe eksemplari teise järel pakist, mille oli kirjastuse jooksupoiss toonud, ja laotas nad laiali lauale ning lõpuks ka diivanile ja voodile.
Max Simonlatseri joonistatud kaas oli esimesel pilgul huviäratav. – Kindlasti põnevam kui raamat ise, muigas Hertsi. Žürii polnud teda ju auhinnavääriliseks pidanud – need vanapapidest moraalijüngrid, nagu Viilep Mekk häälekalt kuulutas -, kuid kirjastus oletas nähtavasti teatud elevust, vahest isegi skandaalimaigulist kõmu teose ümber. Mahukas see oopus polnud ju alguseski mitte, kahanes veel pärast pealesunnitud lühendamist, kuid trükituna suure kirjaga, paksul paberil, eri lehed illustratsioonidega vahel, andis ta kopsaka raamatu mõõdu ometi välja. Tagakaanel ilutses autori pilt, kevadel kooli lõpetamisel naljapärast tehtud ülesmukitud võte, kohevate juustega à la Koidula, osavalt juhitud valguskiirte kimp helendamas lagipeal. Trükitud lillakaspruunis toonis, andis ta Hertsist kujutluse nagu ahvatlevast vambitüübist, eriti veel, kui lugeda reklaamteksti. „Noor ning üllatavalt julge”, „konventsionaalset moraali trotsiv”, „hoolimatult ellu sukelduv” – seesugused epiteedid aitasid pildile kaasa.
Hertsil tõusis puna palgesse, kui ta mõtles, mis ema seda lugedes arvata võiks ja kuidas tuttavad prouad pead vangutavad või naeru kihistavad. Muidugi polnud raamatus kuigi palju säärast „konventsionaalset moraali trotsivat”, kui maskeraadimängu näokatete taha ei vaadata ja kui rohkem ei kujutleta kui autor on öelnud. „Saatuse kummalised nükked”, „sündmustiku peadpööritavad käänakud” oli juba päris luule selle moodsa tuhkatriinuloo sündmuste käigus.
„Üks kirjanduslik pomm plahvatab,” oli Viilep Mekk ennustanud, meenus Hertsil, ja ta süda hakkas äkki valutama. Küllap oli Viilep tolle tagakaanereklaamiga juba varemgi tuttav, ainult ei öelnud talle. Ja küllap ka Paul Sammet seda teadis, kui ta eile teda ette lohutas ja hoiatas, et ta end puudutatud ei tunneks reklaamist. Eile ta ei taibanud, mis see tähendas, täna aga küll. Eile oli ta rõõmus olnud, kui Paul teda täna õhtuks oli koos teistega enese poole kutsunud, et teda „üle läve aidata”, täna aga ei teadnud ta, kas ta peakski nüüd enam nii rõõmus olema. Mitmendat korda luges ta: „Hind 4 kr. 50 s.” ja selle all väiksema kirjaga: „Kuni 1. V 1938 müügil 3. kr. 80. s. eest” Niisiis rutake ostmisega enne esimest maid! Kasutage juhust! Närvekõditav! Liiderlik! Moraalivastane!
Hertsi pööras viimaks tagakaane vastu lauda, nördinud ning rahutu. Maxi joonistatud maskid – punased, rohelised, lillad õhus hõljuvad näod ja nende taga valged puhtad viirud tabasid palju paremini raamatu sisu ja ilmet kui tagakaane ülespuhutud sõnarikkus ja autori ülestaotud pilt.
Äkki tõstis ta raamatu silmile lähemale: egas ometi Max seda meelega teinud? Või siiski? Ta ju tundis Justus Pernambukki, ta oli Hertsile jutustanud ühest kummalisest õhtusöögist „Vanemuises”, kus Villi Oona juutidega kaklema läks ja mis üldise lööminguga lõppes. Hertsil hakkas ebamugav. Sel juhul, kui Justus Pernambuk tõesti seal raudteeõnnetusel rusude alla jäi, poleks peenetundeline teda modelliks kasutada. Ja kui ta elus on ja seda raamatut näeb – küllap see tema kätte satub – , mis ütleks ta siis?
Hertsi tõstis käe raamatuga uuesti silmile lähemale. Kas see nägu seal all ei kuulunud kadunud Villi Oonale? Ja see monokliga frant keskel, arvatavasti Naagel, kas see polnud täpselt Benno Maran? Hertsi muutus ärevaks. Ta lõi õhetama ja hakkas agaralt ka teiste kujude tagant tuttavaid nägusid otsima. Näe, see heris oli sinna laua alla Viilep Meki joonistanud! Ja seal üleval hõljus Paul Sammet, kõrvade asemel pisikesed inglitiivad pea küljes. Ning lõpuks – see madonnanäoga naisolend, kes vist Ninni Nugist pidi kujutama, oli maha joonistatud raamatu tagakaanelt. See oli ju… see oli ju tõesti skandaal, nagu Viilep ennustas! Pagana Max!
Ometi polnud Hertsi seepärast tõeliselt pahane. See koguni leevendas ta ennistist nördimust tagakaane puhul. Esikaas polnud ju sugugi parem ja kahe kaane vahel – võib-olla oli siingi tõeliselt maskipidu, mille tagapõhja ta ise igas nüansis ei taibanudki. Maskipidu Saatana kojas, see oli ju mõeldud nii süütult, kuid ometi oli kohe alguses ju stseen, kus Rotiks nimetatud lodevate kommetega tüdruk tantsis Niguliste kiriku kõrval põliste puude all oma „surmatantsu”. Eks see olnud ju…? Ja vana Tallinn, mis oli esialgu mõeldud lihtsalt tegevuse taustaks, oli ju tegelaste hingede projektsiooniks muutunud. Ja too pidugi polnud muud kui irdhingede libahundiks käimine sinna aega, kus kõik pahedki võimalikud olid. – Viimaks ongi neil õigus, mõtles Hertsi äkki, viimaks võibki täie õigusega öelda, et…
Siis lõi ta raamatu lahti, et abi otsida. Seal aga seisis kohe kõige alguses: „Siinsamas päris käeulatuses sirendas põliste puude vahel helkjaskirju seelik. See oli hädaohtlik aeg – kell oli pool neli hommikul…” Siis lehitses ta mõned lehed edasi ja luges: „Ta peitis tüdrukult haaratud rätiku heldinult põue nagu kassipoja. Üksainus valge kõrvaots jäi välja ja seda ta silitas ühe käega, teisega aga jagas hoolimatuid noahoope juba ammu narmendama löönud patja. Elu ukerdas temas veel…” Kiiresti pööras ta selle võika stseeni mööda. Siis luges ta raamatu keskelt: „Taevas oli lihavõttemunaroheline ja nõiad olid nagu mustast läikpaberist välja lõigatud: pikkade ninadega, inetute rippuvate rindadega, sakkis juustega…” Ei, mitte see! „Lühike sõõm jäi ta rindu kinni, ta oli nagu elusat tuld alla neelanud, nii kõrvetas sees, Ta kaaslase silmad aga kilasid peas nagu tigedal koeral. – Hirmus, mõtles Naagel, ta hammustab ükskord mu kõri läbi.”
Ah, kuidas küll ainult inetud kohad välja tulid! Ometi leidus seal ju ilusat. Või olid need kõik maha tõmmatud? „Armastus ronis pikkamisi nagu tigu oavart mööda ülespoole, südame poole, ja Ninni jättis oma juuste säbrutamise maha.”
– Lootusetu, otsustas Hertsi ja viskas raamatu käest. „Pean laskma ka enesele täna lokid teha.” Ta silitas peoga üle juuste ja kiskus suunurgad allapoole: vaata, oligi midagi kasulikku, tuletas meelde!
Siis korjas ta raamatud tõtates kokku, heitis pilgu kellale, haaras mapi ja eestoast mantli ning ruttas välja.
Hall talvepäev. Mitte külm, mitte ka sula, tuuletu, vanunud pilved, kõnniteedel poriseks sõtkutud jääkoljak, siledaks liibitud sõidutee, tühjavõitu tänavad, kuski kaugemal voorimehe kuljused nagu ära eksinud sellesse argipäevsusse. Hertsi ruttas Aia tänava instituutide hoone poole. Loengu oli ta juba mööda lasknud, jõuaks veel zoloogia praktikumile, kui tahaks. Aga kas ta tahab? Kas ta on praeguses meeleolus võimeline mikroskoobi sisse vahtima ja mõnd kassi rasvikut või putuka jalga peenelt ning täpselt paberile joonistama? Ta muigas selle mõtte juures. Klaaside vahele suletud lõikeke putuka jäsemest ja maruline maskipidu Saatana enese juures – kuidas see kokku passib? Või siiski?
Hertsi oli pika valge hoone ette jõudnud. Külmade aknaridadega põrnitses see tema peale alla. Kas minna sisse või mitte? Ikka veel kaheldes astus ta laiast trepist üles, avas raske ukse, tõusis veel kord trepist. Vastu lõi iseloomulik selle maja lõhn, segu preparaatide säilitamisvedelikest, kõdunemisest, seiskunud hingeõhust, suitsust ja jumal teab millest veel. Hertsi hingas sügava sõõmu seda õhku sisse ja pöördus vasakule.
Üleval, laiadest klaasustest läbi, üle pruunvalge ruudulise põrandamustri, seal võis veel vaadata siristavaid linnukesi suures laeni ulatuvas puuris kuivanud puuokstel lendlemas. Seal võis veel mõelda viimse mõtte enesestki kui puurilinnust, mantli varna riputada ja enda kitsast uksest praktikumiruumi sisse nihutada.
Teised olid muidugi kohal ja tööl, pikuti läbi pikliku toa jooksva musta laua juures ja seintegi ääres ligi paarkümmend inimest. Usinalt, tasa üksteisega sosistades, tõsine assistent tahvli juures mingit joonistust valmis tegemas. Vähesed panid tähele Hertsi tulekut, ainult mõned noogutasid ja naeratasid vastu – see läks libedasti. Hertsi võttis paremalt ukse kõrvalt seinakapist joonistustarbed, katteklaasid ja muu vajaliku; mikroskoop oli laual. Ta koht oli seina ääres viimasena. Enamik osavõtjaist olid siin rohuteadlased, ainult mõned loodusteadlased hulka eksinud. Üks säärastest oli ta naaber Valter Vau, kõhnjas lühinägelik poiss, kes alati oma väikesed ja heatahtlikud naljakesed ära tegi, kui nad kokku puutusid. Tänagi sosistas ta varsti Hertsile:
„Kas jäite loorberitele magama või?”
„Kuidas loorberitele?” ehmus küsitu.
„Noh, päris ehtsatele loorberitele ikka. Tulin hommikul linnast läbi, raamatuid seati just aknale välja. Jaa, üht teatud raamatut muidugi. Ahah, mis te nüüd ütlete?”
„Kuss!” keeleas Hertsi ja asetas näpu suule. „Olge, inimeseloom, ometi tasa!”
„Inimeseloom on tasa, kui talle kohvi ja koogi välja teete. Muidu ütlen Vadim Goromulskile.”
„Olge pai, ärge ütelge Vadimile! Ostan. Ostan kaks kooki ja kaks kohvi.”
„Ei peta?”
„Ei peta, hing põrgusse!”
Siis hakkasid nad mõlemad mikroskoopi vahtima ja seal nähtavat paberile joonistama. Valter Vau oli hoolas töömees, tema vastu ei saanud keegi ja arvatavasti tal oligi kõik juba valmis. Ruum sumises tasakesi, otsekui uniselt. Teises seinas hakkas Vadim Goromulski midagi tüdrukutele jutustama, niipea kui assistent hetkeks toast lahkus. Tal oli tume kahupea ja mustad lühikesed vurrud. Võib-olla kõneles ta oma küülikutest, mida ta linna lähedal maal pidas, võib-olla ka varsakasvatusest, mille ta lubas asutada zoloogias omandatud tarkusega. Vadim oli naljamees, juba ta kuju ja aktsent lõid lõbusa tuju. Ja ta võis alati kõneleda, ükskõik millest.
Hertsi hoidis end mikroskoobi juures. Esiteks oli ta kaaslastest maha jäänud, teiseks ei tahtnud, et ta raamat võiks täna kõne alla tulla. Siis tuli Õie Sangerneebo, ümmarguse palgega tüdruk, Hertsi sõbramees, ja kutsus õhtul teda kuhugi. Muidugi ei saanud Hertsi kutset vastu võtta. Ja Õie ei teadnud midagi.
Praktikumi lõpul rutati minema, kes sööma, kes koju, kes mõnele loengule. Hertsi sammus Valter Vauga kõrvuti linna poole, ise siunates ennast, et lubas teisega kohvipoodi minna. Ta siiski ei tahtnud, ei viitsinud kaaslasega tühist juttu veeretada, eriti veel, et Valter Vau osutus nüüd tagasihoidlikuks ning vaikseks.
Hertsi valis Toomkohviku kui kõige vaiksema ja säärase, kus tuttavaid ei kohta. Ja pooltühi see oligi, eriti sellisel kellaajal. Kuid Valter Vau oli siin veel ujedam. Tal oleks nagu vesi suus olnud. Kui loengutest ja professoritest oli kõneldud, jäi vanker toppama. Viimaks ütles Hertsi naljatades:
„Millele te mõtlete? Te peaksite daami lõbustama.”
„Kuidas nii?” õiendas Valter vastu. „Ma ju kõnelen kogu aja.”
„Aga ma ei kuule silpigi.”
„Ma olen see Benjamin teie romaanist, keda ka keegi ei kuulnud.”
„Taevas hoidku, kus te s e d a teate? Raamat ju alles täna…”
„Jaa-aa,” venitas poiss naeratades. „Nõidus. Midagi ei jää varjule.”
„Kuulge, teie olete küll üks eksemplar.”
„Eksemplar küll, see ma olen jah.”
„Andke andeks, kui ma teid solvasin. Ma ei mõelnud seda nii. Ärge saage kurjaks!”
„Aga mispärast siis, heldeke! See on ju austav, üks teie eksemplar olla.”
Hertsi vaatas üle laua kaaslase poole. Ta nägi teda korraga nagu esimest korda elus. Valter Vaul oli kõrge puhas laup ja tohutu pikad ripsmed, peaaegu poole põseni, kui ta nii alla oma tassiservale vahtis. Ja kaunid käed, pikkade peente sõrmedega. Hertsile meeldisid käed, ta otsustas selle järgi inimeste üle. Kes aga õieti on see Valter Vau? Kust ta on tulnud? Mis ta salaja mõtleb? Kuidas ta nii ruttu võis Benjaminiga tuttav olla?
Vaikus venis pikaks. Ei saanud ju otse risti peale küsida. Siis korraga tõusis Valter Vau. See, mida Hertsi oli juba oodanud, et lokkija juurde minna, oli äkki vastumeelt.
„Egas te ometi veel minna ei taha?”
„Aga mis siis?”
„Lubasin ju kaks kohvi välja teha. Kaks kohvi ja kooki.”
„Ah, las see jääb teiseks korraks või üldse. Olin väga häbematu, et teilt selle välja pressisin. Ma poleks Goromulskile niikuinii öelnud.”
„Kuulge nüüd, kallis inimene,” keelas Hertsi kogu hingest. „Istuge ometi natukenegi veel! Muidu arvan, et saitegi pahaseks.”
„Sugugi mitte. Kui üldse, siis ainult enese peale.”
„Selleks pole ju mingit põhjust.”
Valter Vau laskis enda tagasi istuma suruda. Ja nüüd läks nende jutt juba teistele rööbastele. Ta oli samuti Tallinnast, ta tundis eriti vana Tallinna hästi ja tegi paar asjalikku märkust, et Hertsi oli oma raamatus siin või seal huvitava detaili leidnud. Ta oli raamatut tõepoolest juba lugenud, saanud selle ühelt tuttavalt köitekojas, ja ta hoidus diskreetselt ette toomast midagi, mis Hertsil oli vale. Ainult jutust taipas see, et ta oli üsna pealiskaudne olnud. Siis kõnelesid nad mitmesugustest raamatutest. Valter Vaul olid oma eriarvamised ja neid hoidis koos mingi kindel süsteem, vastupidi Hertsi plaanitule sümpaatiate ja antipaatiate süsteemile.
Kui nad viimaks lahkusid – Hertsi lokkija juurde ja Valter üliõpilaskööki lõunale – , olid nad sinasõbrad ja semud ja kaks kohvi ja kookigi oli ära pruugitud.
Aga see oli üllatuste päev – kui ta viimaks koju jõudis, ootas teda ees kimp punaseid roose.
Looming
Luulekogud
“Sonetid” (1935)
“Vanad majad” (1937)
“Reheahi” (1939)
“Põlenud puu” (1945)
“Pühapäev” (1946)
“Seitsmes öö” (1947)
“Tulease” (1949)
“Veebruar” (1951)
“Eikellegi maa” (1952)
“Suvihari” (1955)
“September” (1964)
“Varjumaa” (1966)
“Allikad silla juures” (1972)
“Hingetuisk. Jääminek” (1988)
Valikkogud
“Ajatu mälestus” (1960)
“Minu nägu” (1970)
“Kogutud luuletused” (1991)
“Kojukutsuv hääl” (2000)
Romaanid
“Igatsetud maa” (1949)
“Kuma taevarannal” (1950)
“Peipsi” (1954)
“Taeva võtmed” (1956)
“Sinine värav” (1957)
“Jäälätted” (1958)
“Emajõgi” (1961)
“Tartu” (1962)
“Kivisild” (1963)
“Must raamat” (1965)
“Keeristuli” (1969)
“Joonatan, kadunud veli” (1971)
“Öö astmes x” (1973)
“Puu saarel on alles” (1973)
“Kuus päeva” (1980)
“Seitsmes päev” (1984)
Esseistika ja mälestused
“Arbujad” (1981)
“Kipitai” (1992)
“Härjanädalate aegu” (1994)
“Üks sündmusteta suvi” (1998)
Indrek Hargla
Indrek Hargla (pseudonüüm, kodanikunimega Indrek Sootak, s. 1970) – eesti kirjanik ja stsenarist, Eesti tuntumaid ja viljakamaid ulme- ja kriminaalromaanikirjanikke. Ta on kasutanud ka kirjanduslikke varjunimesid Andrei Golikov ja Marat Faizijev.
Indrek Hargla on kirjutanud jutte, lühiromaane ja romaane. Ta on koostanud kogumikke ja antoloogia “Õudne Eesti”. Hargla kasutab oma kirjutistes sageli õuduskirjandusele omaseid elemente. Mitu tema teost kuulub alternatiivajaloo valdkonda. Samuti on mitu tema teost kriminaalromaani vormis või sellest tugevalt mõjutatud. Ulmehuviliste seas on tuntud ja hinnatud Hargla fantastiline jutusari eksortsist pan Grpowskist ning koomiliste kelmiromaanide sari alternatiivajaloolisest Eestist (eelkõige Tartust), mille peategelasteks on suli French ja manatark Süvahavva Koulu. Laiema publiku tähelepanu pälvis ta 2010. aastal ajalooliste kriminaalromaanide sarjaga keskajal Tallinnas elanud apteeker Melchior Wakenstedest.
Katkend:
Heade mõrvade linn. Kolm mõrvalugu Tartust. Raudhargla OÜ 2023. Lk 103 – 111.
Me sõitsime vaikides ja jõudsime sellesse ebamäärasesse linnaosasse, mille nimi on ammustest aegadest Kahe Raudtee Vahel ja peatusime ühe eramaja juures, mis oli nii anonüümse välimusega kui vähegi võimalik. Aias olid kiik ja lasteratas, liivakast ja muid mänguasju ja ma ei kahelnud üldse, et tegelikult selles majas ka elas üks noor perekond, kes oli FIATi teenistuses. Nad ei jätnud oma kattelugusid kunagi poolikuks. Ka esik ja sellest paistev jupp elutuba olid just sellised, et seal elab üks noor ja natuke lohakas haritlaspere – lastejalanõud, lääpas tossud, kott tühjade õllepudelitega, virnas dressid ja mantlid ja paar vihmavarju.
Mind juhatati läbi elutoa ja siis ma olin tõesti FIATi salajases operatiivkeskuses, kus laudade taga istus neli lühikeste varrukatega valgetes särkides lipsustatud noormeest, kes klõbistasid arvutitega, veel oli seal igatsorti tehnikat, ma usun, et satelliitside, jälgimismonitorid, ja ma sain aru, et see on minu usalduse võitmiseks, et mind sinna oli toodud, sest siiamaani me ei teadnud, et FIATil on Tartus baas. Mitte et ma ei oleks uskunud, et nad ei suuda seda ühe päevaga teise kohta üle viia, kui see turvamaja ei olnudki ainult minu moosimiseks siia silmakirjaks loodud.
Ja nii-öelda magamistoas oli neil vestlusruum, mugavad toolid, paar lauda, baarikapp ja muidugi silmale nähtamatud mikrofonid ja kaamera.
„Laura, ma olen väga tänulik, et sa tulid,” ütles siis Jull, valas mulle mineraalvett ja pani kohvimasina undama. Me jäime sinna kolmekesi, peale Julli ja minu siis see lapsevankriga tütarlaps. „Ma olen sinust palju head kuulnud, see on minu jaoks suur au, kui meil õnnestub koos töötada.” Julli toon oli väga lahke ja sõbralik, tema silmades oli selline süüdlaslik corgi-ilme.
„See oli võimas, kuidas sa meil poisi ära kõrvetasid, puhas klassika, braavo, Laura, bravissimo. Poisil oli see neljas välitöö, väga hea, las õpib. Kas ma võin sulle ühe espresso macchiato pakkuda?”
Muidugi ta võis, sest nagu ta väga hästi teadis, oli see minu lemmikmark. Nagu kunagi mind oli Agur õpetanud ja mina oma õpilasi, siis on kõige tähtsam jääda sõbralikuks ja natuke alandlikuks. Sõbralikkusega võidad sa alati rohkem kui surumise, domineerimise ja ähvardamisega, sa pead sõbralikkuse sisse lihtsalt osavalt ära peitma oma hoovad, mis annavad sulle eelise, ja oma konksud, mille otsa sa vastase tõmbad. Tartu kultuuriilma elu on julm, aga kui sa tahad selles ellu jääda, peab sul olema palju sõpru. Nii et ole lahke ja sõbralik ka nendega, kes tahavad sind reeta, sulle noa selga lüüa, sest kunagi ei või teada, kas äkki homme ei ole teil mõni kangem ühine vaenlane.
Rääkimata sellest, et iga ülekuulaja teab, et kõige usaldusväärsema info saamiseks pead sa muutuma ülekuulatava bestikaks.
„Ma tahan olla sinuga kristalselt aus,” ütles Jull ja tulistas mind sellise malbe pilguga, et mul oli väga raske temasse mitte ära armuda. „Meil on sinu abi vaja, aga ma usun, et sinul meie oma samuti. Ma tahan teada, kes tappis Armin Ahveni, mul oli vaja seda teada ja ma usun, et politsei ise ei suuda seda välja tuustida.”
Ma ei öelnud midagi, rüüpasin ainult kohvi ja üritasin pahur välja näha.
„Asi on selles,” sõnas Jull, „et Ahven oli meie mees.”
„Te värbate nüüd mänguasjamuuseumist?” küsisin mina.
„Ei. Ahven oli algusest peale meie agent, koosseisuline töötaja. Meie kasvatatud, välja õpetatud, meie togisime ta mänguasjamuuseumisse, tema töö oli töötada mänguasjamuuseumis.”
Ma olin tegelikult päris rabatud. „Miks ometi?” küsisin ma. „Mis asja võib olla filmiinstituudil mänguasjamuuseumiga…” Ja samas jäin ma vait, sest ma sain aru, vastus oli ju ilmselge, ja Jull lihtsalt noogutas nukralt.
„Mon dieu,” sosistasin. „Filminukud.”
„Needsamad,” sõnas Jull. „Kui ma tohin sulle veidi tausta avada. Mänguasjamuuseumis oli välja pandud haruldaste, üliväärtuslike ja ainukordsete Eesti nukufilmide nukkude kollektsioon. See sattus sinna kahtlemata „Nukufilmi” mingi saatusliku eksituse, meeltesegaduse või kollektiivse vaimutegevuse rikke tagajärjel, muud moodi ei oska ma seda seletada. Millalgi lihtsalt „Nukufilm” kinkis need nukud mänguasjamuuseumile ja täiesti põhjendamatult.” Jull ei saanud nüüd teisiti, kui pidi peopesaga paar korda vastu lauda lööma ja silpe rõhutama. „Aga need ei ole mänguasjad! Ei ole! Need on kunstivahendid, mis on toonud Eesti filmile läbi aegade hunnitult kuulsust ja lugupidamist, need on kunstniku loomingulise töö viljad ja nende koht on otse loomulikult pealinnas ja filmimuuseumis.”
Ta jäi mulle nõutult otsa vaatama ja mina tähendasin, et ma ei vaidle vastu.
„Eks ole,” rääkis veidi ärritunud, või ütleme siis, et ärritumist teesklev Jull edasi. „Kunksmoor, Kapten Trumm, Tuvitädi ja eriti muidugi Välek Vibulase kollektsioon, mis on maailmas unikaalne. Ja ma ei räägi siinkohal nende rahalisest väärtusest, ma räägin õiglusest ja loomingulisest austusest kunstnike vastu, kes on loonud need nukud ja toonud Eesti filmikunstile üleilmset tuntust. Juba aastaid oleme me viisakalt, kolleegi kombel teinud mänguasjamuuseumile ettepanekuid, et need nukud tagastada, et nad saaksid välja pandud väärilisel parnassil, seal, kus on nende saatusest määratud koht. Paraku oleme me põrkunud jäärapäisuse jäise müüri ja ma peaksin ka ütlema kadeduse, provintsliku kiivuse ja lihtsalt inimliku kiusu vastu. Meie ettepanekud on tagasi lükatud ja ka rahalisest kompensatsioonist on nad keeldunud. Me pakkusime neile, et me ostame välja Itaaliast täiesti ainulaadse Pinocchio nukkude täiskollektsiooni, mis, ma rõhutan, on kõik mänguasjad. Aga ei. Vastuseks me kuuleme ainult, kui orgaaniliseks mänguasjamuuseumi identiteedi osaks on need filminukud saanud, kuidas neid fännid lähemalt ja kaugemalt ikka vaatamas käivad, kuivõrd Tartu lapsed on nendega harjunud ja mis kõik veel sentimentaalne loba.”
„Ma nii huvi pärast küsin, et mis nende väärtus võiks olla? ” küsisin ma nagu muuseas.
„Internetioksjonil või mustal turul, jumal ma ei tea, Kunksmoori ja Trummi eest mõni Jaapani kollektsionäär annab miljoni kindlasti, Välek Vibulase eest üks kord rohkem. Aga arvestame siin, et mänguasjamuuseum ei omandanud neid turuhinnaga, eks ole, need annetati neile eksikombel, siis kui filmimuuseumi veel ei olnud. Nukufilme enam peaaegu maailmas ei tehta, see on kaduv kunst. Animatsioon on digitaliseerunud, nukufilm on ajalugu. Iga päevaga päris ehtsate nukufilmides mänginud nukkude hind aina kasvab, nad on hindamatud memorabiiliad seitsmekümnendatest ja kaheksakümnendatest, nad kannavad ajas edasi kadunud ajastut, hääbunud kunstiliiki ja neid ei ole maailmas kuigipalju säilinud, iseäranis kuulsate nukufilmide nukke. Paadunud kollektsionääride jaoks on Kunksmoori nukk umbes sama, mis Ingrid Bergmani seljas olnud kleit „Casablancas” või päris piits, mida Indiana Jones on viibutanud.”
„Seega Ahveni töö oli siis mis täpselt?”
„Ahveni ülesanne oli võita mänguasjamuuseumi juhtkonna usaldus, teha seal karjääri ja korraldada enda valimine direktoriks,” teatas Jull.
Ja mina mõtlesin, et kahtlemata oli FIATil sealjuures kavas mõni sabotaažiakt Marja vastu.
„Edasi, kui radikaalne rühmitus mänguasjamuuseumis on vaigistatud, korraldab Ahven filminukkude üleandmise filmimuuseumile, mänguasjamuuseumile väga väärikatel ja soodsatel tingimustel. Kõik võidavad, kõik on rahul ja kõige suurem võitja on Eesti kunstiüldsus.”
„Ja mismoodi asetub sellesse kombinatsiooni operett Lõunakeskusega?”
„Edukas Lõunakeskuse tagasitõrjumine oli Ahveni missioon B, kui see on täidetud, on tal lihtsam täita missioon A, saada muuseumi direktoriks. Lõunakate alistamine tõstab tema reputatsiooni ja aitab täita missiooni A. Meie võimuses oli Ahvenit kaudselt ja eemalt aidata, väga lähedalt sekkuda ei olnud võimalik, me ei saanud lubada, et Lõunakeskuse omad haistavad, et meie oleme mängu segatud.”
Ma sain aru. Nii kui Saul ära jagab, et FIAT opereerib kellegi poolel – ja suure tõenäosusega on see mänguasjamuuseum, kuna seal on nende ihalusobjekt, filminukud – saavad nad tugeva hoova. Nad paljastavad Marjale Ahveni ja FIATi pikaajaline operatsioon on kõrbenud.
„Me oleme Tartus ikkagi võõral väljakul,” rääkis Jull. „Me suudame anda paar lööki, aga pikemaajaliselt me neid üle ei kombineeri. Ja veel üks asi, ma ei saanud riskida sellega, et nad kasutavad Ahvenit selleks, et meile tagasi teha, meil on üks kala üleval sellest ajast kui nad siin festivali tahtsid teha.”
Ma märkisin, et ma vist ei tea sellest midagi, kuigi ma nüüd juba aimasin.
„Nojah,” tähendas Jull jälle natuke süüdlaslikul ilmel, milles oli paar sentiliitrit võidurõõmu. „Juhtus selline asi, et Tartus taheti jälle rahvusvaheline filmifestival korraldada, auhindade ja autoriteetse žürii ja kõige sellega. Jälle, eks ole! Ükskord nad tekitasid miski tobeda armastusfilmi festari ja selle me lasime PÖFFil kiiresti alla neelata. Nüüd hakkas siin linnavalitsus jälle seda vana jonni ajama ja me saime aru, et asja taga on Lõunakeskus.”
„Muidugi,” pomisesin mina. „Kõik kinod on ju seal.”
„Eestis saab olla ainult üks festival ja see on PÖFF!” põrutas Jull. „Kõik muud nurgatagused festarid degradeerivad PÖFFi ja õõnestavad selle autoriteeti ja rahvusvahelist kaalu. Nii et me pidime selle jabura algatuse võimalikult kiiresti likvideerima ja on täiesti võimalik, et Lõunakeskus sai aru, et meie oleme mängus, kuigi me vee alt pead toona välja ei pistnud.”
“Aga on väheusutav, et nad selle pärast Ahveni oleks ära kustutanud,” ütlesin mina.
„Ma ei näe, et nad sellega otseselt midagi võidavad. Aga… ” ta tegi pausi, õngitses mulle masinast veel ühe kohvi ja viipas siis tähenduslikult tolle tütarlapse poole, kes seni oli vaikides kuulanud. „Aga,” ütles ta siis, „asjad võivad olla keerulisemad, kui ma arvasin. Kessu oli Ahveni kontakt ja meie Tartu tiimi juht, Kessu palun.”
Ja see tütarlaps noogutas kergelt ja astus paar sammu ette. Ta oli sihvakas, tugeva kehaehitusega, aga nõtke ja paendlik, kena, aga mitte väga meeldejääva näoga, tal oli lihtne oma välimust kiiresti muuta, kerge meik ainult, prillid, ja ta on hoopis keegi teine. Isegi Marja ei tunneks teda ära, kui see oli just Kessu, kellega ta Ahvenit oli linna peal näinud.
„Me kohtusime viimati eelmine teisipäev,” sõnas siis Kessu, tal oli madal ja vaikne hääl, mis mõjus, nagu seda oleks treenitud. Oli tal mingi näitlejakoolitus? „Ahven rääkis mulle eesolevast koosolekust ja oma strateegiast, kuidas tagada direktoriks valimine. Muuseas ta ütles, et Lõunakeskus on nende liasoonide grupist kellegi ära ostnud ja et sellel koosolekul loodab ta saada tõendid.”
„Tähendab, ta ei teadnud, kes see on?” küsisin mina.
Kessu raputas pead. „Tal olid omad kahtlused, aga ta ei öelnud neid välja, ta tahtis kindel olla. Ta näis peaaegu kindel olevat, ta ütles, et laseks meil midagi kiiresti üle kontrollida ja siis mängib ta selle info nii välja, et sellest tema missioonile kõige rohkem kasu on.”
„See tähendab, mis aitab tal direktoriks saada. Aga ometi, kui neil oli mutt sees, siis pidi Lõunakeskusel olema kogu info, mida koalitsioon plaanis. Ahven ei saanud ju sellega riskeerida, et nad veel rohkem teada saavad. Ta oleks pidanud kiiresti tegutsema.”
„Ja nähtavasti tegutses liiga kiiresti,” pomises Jull pahuralt. „Ei osanud ohutaset adekvaatselt hinnata. Kessu!”
„Ma sain temalt hädaohuteate,” ütles Kessu. „Kell 2.54. See oli meil kokku lepitud igaks juhuks, kiirvalimisega tühi sõnum, mis tähendas, et on kriis, kõrbemine või rünnak ja tal on vaja kohe evakueerimist.”
„Jah, kuramus, me ei olnud selleks valmis,” tähendas Jull häälel nagu oleks tal kange hambavalu.
„See on minu süü,” ütles Kessu. „Ma ei osanud päris ohtu oodata, see signaal oli meil kokku lepitud nagu rutiin, tavaline protokoll juhuks kui. Meie tiim ei olnud valmis, ma kihutasin ise kohale, tiim jõudis kolmveerand tundi hiljem. Aga ma jäin muidugi hiljaks, ma jõudsin politseiga samal ajal ja majja sisse ma enam ei saanud. Ma ei teadnud, mis oli juhtunud, tema telefon ei vastanud.”
„ Me häkkisime politsei sidekanalisse kohe,” ütles Jull. „Sealt ma siis kuulsin, et tapetud. Seega, Laura, asjade praegune seis on selline, et mul on vaja teada, kes minu mehe maha lõi. Kui need olid lõunakad, siis ma lähen nende peale kõigega, mis mul on, see on au ja põhimõtte küsimus, me läheme madratsitele ükskõik kui pikaks ajaks, aga ma maksan kätte. Politsei uurib ja teie uurite, mul ei ole mõtet iseseisvalt sellega tegelema hakata, ja mina ei pääse ligi sellele infole, millele sina pääsed, aga ma saan pakkuda abi, oma tiimi ja ressursse.” Ja korraks ta muigas ja lisas: „Ja paari vihjet.”
„Hästi,” ütlesin mina. „Ma saan aru, et Marja ei tohi praegu teada, kes Ahven päriselt oli, aga Agurile ma pean rääkima.”
„Kahtlemata, ja palun edasta maestro Agurile minu lugupidamine ja kummardus. Meie ja mänguasjamuuseumi kühvel on meievaheline asi, see ei laiene kirjandusmuuseumile,” kostis Jull.
„Mul on paar küsimust,” ütlesin siis mina. „Esiteks, milleks kõik see koreograafia lapsevankritega, kui te oleksite saanud lihtsalt Aguriga kontakti võtta ja asja ära rääkida?”
„Andeks,” ütles Jull. „Professionaalne kretinism ilmselt, aga ma tahtsin teada, kelle Agur kaasuse peale paneb – ja ma nägin, et kõige parema – ja pidin olema kindel, et sul saba otsas ei ole.”
„Teiseks, politsei võtab Ahveni nüüd teleskoobi alla. Kas on mingi võimalus, et…”
„Ei,” ütles Jull mille vahele ja raputas nii veendunult pead, nagu oleks talle tehtud ettepanek sodomiitlikuks orgiaks. „Tema legend on täiesti kõva, pragusid ei ole, ta oligi mõeldud imbumisagendiks, me värbasime ta juba ülikoolist, meiega ei ole tal mingit seost. Ahven kohtus ainult Kessuga, kellel on tõestatav narratiiv, et nad on klassikaaslased.”
Ma leppisin siis mõttes selle võimalusega, kuigi ma teadsin, et Lõvi-Lõrr oskab olla väga metoodiline, kui ta midagi kahtlast haistab.
„Mis need vihjed on?” küsisin ma siis.
„Nõo,” ütles Jull. „Tundub, et mingi jälg viib Nõosse. Veidi enne, kui me sind pardale võtsime, saatis Luukas oma grupist kolm meest Nõosse, sealtsamast muuseumist saatis, nii et ma eeldan, et mingi kuum jälg.”
„Nõosse,” pomisesin mina. See oli huvitav. Liasoonide grupi toimikust ei jooksnud Nõo kuidagi läbi, keegi ei elanud seal ega ei olnud Nõoga seotud. Samas – arvestades Nõo lähedust Lõunakeskusele ja selle üldist tähtsust Tartu poliitika ja kultuuripildi strateegias, ei olnud see üllatav. Nõosse oli kolinud viimasel ajal – eriti pärast võimuvahetust linnavalitsuses, mis tõi kaasa Tartu liikluslise blokadeerimise lõpetamise ja kiirteede ehitamise – suur osa vaimu- ja ärieliiti. Nõo oli juba Tartu eeslinn, Nõosse kerkinud villades elasid mitmed Tartu kirjandusgurud, näitlejad, kultuurijoodikud, pankurid, kinnisvaramagnaadid ja väidetavalt ka kahtlasema mainega tegelased, sealhulgas mitu raehärrat. Nõo omavalitsus oli kehtestanud mitmeid maksusoodustusi, nii et mõned nimetasid seda Tartumaa Bahamaks, see oli off-shore-paradiis, umbes nagu Kihnu. Ma lubasin Jullile, et ma uurin seda Nõo jälge.
„Teine vihje on,” ütles Jull, „või, ma ei tea kas see on üldse vihje, aga mis on Tartu vaim?”
Looming:
Romaanid
“Baiita needus” (2001)
“Palveränd uude maailma” (2003)
“Vabaduse kõrgeim määr” (2003)
“French ja Koulu” (2005)
“French ja Koulu Tarbatus” (2007)
“Frenchi ja Koulu reisid” (2009)
“Süvahavva: esimene suvi” (2013)
“Süvahavva: teine suvi” (2015)
“Raudrästiku aeg” (2016)
“Merivälja” (2017)
“Süvahavva: viimane suvi” (2020)
Sari “Kriminaalromaan vanast Tallinnast”
“Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus” (2010 ja 2011)
“Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus” (2010)
“Apteeker Melchior ja timuka tütar” (2011)
“Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja” (2013)
“Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika” (2014)
“Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat” (2017)
“Apteeker Melchior ja Pilaatuse evangeelium” (2019)
Lühiromaanid
“Gondvana lapsed” (1999)
“Uskmatuse hind” (1999)
“Excelsuse konkistadoorid” (1999)
“Pan Grpowski jõulud” (1999)
“Obernoni Apokrüüf” (2000)
“Capaneusi Harta” (2000)
“Mees, kes ei joonud viskit” (2001)
“Väendru” (2001)
“Hathawareti teener” (2002)
“Maris Stella” (2003)
“Tagasi tulevikku IV” (2003)
“Doanizarre udulaam” (2009)
Jutud
“Deja-vu” (1998)
“Õnnekosk” (1998)
“Gondvana lapsed” (1998)
“Kliendi soov” (1999)
“Spitzbergeni nokturn” (1999)
“Kindel linn” (1999)
“Kõik võimalused maailmas” (1999)
“Koobassaare heinaküün” (2000)
“Nad tulevad täna öösel!” (1) (2000)
“Eeben” (2000)
“Nad tulevad täna öösel!” (2) (2000)
“Diplomitöö” (2000)
“Sierra Titauna nekropol” (2000)
“Aleana” (2000)
“”Kuningas Christeri Mõõk” ja Ingrid” (2000)
“Sindbadi kaheksas reis” (2000)
“Heeringakaupmees Hendriku mõrsja” (2000)
“Sild üle vaevavete” (2000)
“Rabaröövel” (2000)
“Meninos da rua” (2000)
“Isa süda” (2001)
“Fusion” (2001)
“Kevade tulek” (2001)
“Mees Assisi linnast” (2001)
“Liiga hilja” (2001)
“Veneetsia peeglite mõistatus” (2001)
“Paroodiad” (2001)
“Uneparandaja” (2001)
“Pengringeerion” (2001)
“Kord kuult (The Order from the Moon)” (2001)
“Sõber selvas” (2001)
“Terve maailm” (2001)
“Sindbadi üheksas reis” (2001)
“Vereta jaht” (2001)
“Enesemääramisõigus” (2002)
“Vend Rus” (2002)
“Püha Graal – 1984” (2002)
“Cuncti simus concanentes: Ave Maria” (2002)
“Novembrivalss Vanal väljakul” (2002)
“Vlad” (2003)
“Viljakoll” (2004)
“Tagasi süütusesse” (2004)
“Minu päevad Liinaga” (2008)
“Apteeker Melchior ja katustel tantsija” (2010)
Kogumikud
“Nad tulevad täna öösel!” (2000)
“Pan Grpowski üheksa juhtumit” (2001)
“Hathawareti teener” (2002)
“Roos ja lumekristall” (2006)
“Suudlevad vampiirid” (2011)
“Kolmevaimukivi” (2018)
Antoloogia
“Õudne Eesti: Valimik eesti õudusjutte” (2005)
“Eestid, mida ei olnud” (2017)
“Vinguv jalaluu” (2018)
“Ülestõusjad ja kodukäijad” (2020)
Telesarjad
“Alpimaja” stsenaarium (2012)
“Süvahavva” stsenaarium (2012)
“Kuum jälg” stsenaarium (2015)
“Merivälja” stsenaarium (2017)
Näidendid
“Andromeda saar” (2013)
“Wabadusrist” (2013)
“Testamenditäitjad” (2014)
“Viimane mustpea” (2014)
“Varjuprohvet” (2016)
“Kodukäijad” (2019)
“Nõid” (2021)
“Trimmerdaja surm” (2021)
“Suvitusromaan” (2021)
“Hingede tund” (2021)
Nädala autor 