Nädala autor

Triin Talk

20. okt. 2023 at 8:26 e.l. (Nädala autor 2023) (eesti, Triin Talk)

Triin Talk (1985) – eesti kirjanik. Triin Talk on õppinud restauraatoriks ja töötanud pärandivaldkonnas peamiselt ametnikuna.

19. oktoobril kohtus kirjanik Annelinna raamatukogus lugejatega.
Kirjandusõhtu: külas kirjanik Triin Talk, raamatu „Auhind õigesti elatud elu eest“ autor, vestluskaaslaseks Saara Liis Jõerand Värskest Rõhust.
Eneseirooniline ja ühiskonnakriitiline „Auhind õigesti elatud elu eest“ sai 2021. aasta Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel Postimehe eriauhinna. Toetab Eesti Kultuurkapital.

Katkend:

Auhind õigesti elatud elu eest, Postimehe kirjastus 2022. Lk 171 – 181.

MITTEKEEGI

Keskkooli ajal ma mõtlesin, et on kaks võimalust: minust saab kas maailmakuulus kunstnik või moderntantsutreener. Muidugi, puberteet on täis ebarealistlikke unistusi, aga see, et minust kohe üldse mitte midagi ei saanud, on siiski natuke üllatav. Kõik algas ju nii õigesti: Tallinna eliitkool, ülikool paariaastase põikega välismaale, hästitasustatud ametnikutöö… ja lõppes nii kiiresti.
Nüüd elame isaga ühes väikeses külas Saaremaal, mille nime pole mõtet kirjagi panna, sest see ei ütle niikuinii kellelegi mitte midagi. Meist ühel pool elab suviti üks režissöör, kes filmib küla vahel sõnnikuhunnikuid ja koeralaipasid. Teisel pool on freespalkidest putka, kus üks soome vanapaar aeg-ajalt joomas käib. Kolmas naaber on talumees, kes käis isaga aastaid kohut üle tema karjamaa mineva tee kasutusõiguse pärast. Tema lauda taga on küla kõige ilgemad sõnnikuhunnikud, need on mitme tuntud Eesti filmi sisse pandud.
Neljas naaber on meri – soolane, mudane, kivine. Tema on naabritest kõige mõistlikum, temaga saab vahel täitsa asjalikku juttu ajada.

Buss käib meie külast linna hommikuti kell 6.30 ja linnast tagasi kell 17.50. Nädalavahetustel buss ei käi. Suure tee nuka peal, kust on külla viis kilomeetrit, teevad mööduvad bussid enamasti nõudepeatuse – hädapärast saab ka sealt minna. Jalgratta peidan enne bussi peale minekut kraavi äärde võssa, talvel heidan sellele vana voodilina peale, et see hangede vahelt liialt silma ei hakkaks. Vanasti käisid paljud külaelanikud jalgratta ja voodilinaga suure tee nukale bussi peale, aga nüüd on peaaegu kõigil autod ja minu jalgratas konutab võsas täitsa üksinda.
Elan juba kuus aastat maal, aga mul pole siiani autojuhilube. Võiks ju olla, muidugi oleks lihtsam. Raha praegu isegi oleks, aga kuna ma ei tea, kui kaua me kahekesi sellest varust elama peame, ei julge nii palju korraga kulutada, et load ära teha ja uus auto osta. Isa vana auto andsime juba ammu ühele sugulasele ära – mis tast hoida, kui kumbki juhtida ei saa.
Oleme tegelikult autota väga hästi hakkama saanud: peale bussi käivad ju ka sugulased-tuttavad pidevalt linna vahet. Neilt saab pea iga päev paluda küüti või tarviliku asja ära toomist suurest poest, apteegist või postkontorist. Väike pood on ka naaberkülas, sealsamas suure tee nuka peal, kus bussid peatuvad, nii et päris leivata ei jääks me ka siis, kui pikemat aega linna ei pääseks.
On kirjutamata reegel, et bussiga linnas toidukaupu linnas ostmas ei käida. Linnapoes võib käia siis, kui on niikuinii autoga linna minek. Samuti on aktsepteeritav see, et kui keegi juba linna läheb, siis toob ka naabrile suurest poest, mis vaja. Aga kui keegi sõidab spetsiaalselt poodi minekuks bussiga linna ja astub tagasi tulles suure tee nuka peal bussist maha, Selveri või Säästumarketi kilekotid käes, siis sellele vaatavad kõik viltu – eriti muidugi külapoe omanik ja ainus töötaja Mäks.

Kui buss linnast tuleb, astub ta alati nagu muuseas õue, pühib luuaga ukseesist ja kastab ukse kõrval rippuvat lilleamplit, nii et läbi plastkorvi nirisev mullasegune vesi pritsib trepi uuesti poriseks. Samal ajal piidleb ta bussilt tulijate kompsusid. Kes linnapoes käimisega vahele jääb, saab järgmine kord külapoes pika loengu, kuidas kõik väikeettevõtted maapiirkondades surevad välja ja kuidas see hukutab Eesti majanduse, kultuuri ja rahva. Karistuseks sokutab ta patustajale kotti tingimata mõne hallitanud saia või tilgastanud piima – et klient kogeks omal nahal, mida tähendab, kui käiakse kogu aeg linnas ostmas ja külapoes jäävad kiiresti riknevad kaubad seisma.

Mäks on tegelikult lahke mees, ta on isegi pakkunud, et võib meile koju toidukraami ära tuua, nii-öelda ligimese aitamise korras, kuid seni olen selle abi tagasi lükanud. Paarile haigete jalgadega vanainimesele ta veab toidukaupu koju kätte, kuid auto puudumist ma siiski liikumispuudeks ei tahaks lugeda, ja nii väntan jonnakalt läbi mis tahes pori ja lörtsi jalgrattaga poodi.
Küll ma saan, noor inimene ikkagi, liigutada ka tarvis – aeroobikatrenne ja jõusaale siin ju ei ole, pööran oma abist ära ütlemise naljaks. Ja ühtlasi tuletan nii talle kui endale meelde, et ma pole mitte alati kandnud väljaveninud dressipükse ega saanud vallast sotsiaalabi. Aeroobikatrenn ja jõusaal kuulusid kunagi tõepoolest mu elu juurde, nii välismaal ülikoolis kui Tallinnas ametnikuna töötades. Mul olid trennis käimiseks valged geelipatjadega Nike tossud, mis maksid rohkem kui mu praegune kuusissetulek.
Ka autoga mitte sõitmine on osaliselt kinni hoidmine oma linnapreili-minast – sellest eelmisest elust, mil ma käisin jalgsi Kalamajast vanalinna tööle ning ei vajanud sugugi autot ega oskust sellega sõita.
Ühistransport hakkas Tallinnas käima kella viie paiku hommikul ja lõpetas alles kell kaksteist öösel. Kui hiljem kuhugi minna vaja, siis sai alati kutsuda takso. Vähegi soojemal ajal liikusin aga põhiliselt rattaga, sest bussides kippusid mõned kaasreisijad liialt lehkama. Küll ma oskasin toona ikka peenutseda: bussid käisid kogu aeg igale poole ja mina ei suvatsenud nendega sõitagi, vaid kekutasin ringi oma bambuskorvikesega hipsterirattaga!
Siin on mul hoopis teistsugune jalgratas – selline vana, käikudeta ja krigisev, mille päritolu ei mäleta õieti keegi. Alati on ta siin küla peal olnud, kord ühe, kord teise kasutada. Kui mu linnast pärit hipsteriratas kruusateedel poekottide ja veekanistritega ukerdamisest lootusetult ära väsis, sokutati see hunnik vanarauda mulle. Jube hästi sõidab tegelikult, ainult mäest üles ei jaksa ma kuidagi selle 30-kilose käikudeta kolakaga sõita, tuleb käekõrval lükata. Õnneks on Saaremaa maastik üsna lame.

Mõne sugulase või tuttavaga koos linna sõitmine annab ühtlasi võimaluse inimestega juttu ajada, mis on väärtus omaette, elades koos isaga, kes on alati olnud kidakeelne, kuid pärast insulti jäänud peaaegu tummaks. Ta saab põhimõtteliselt rääkida küll, kuid see kõne on konarlik ja kõver, ainult vasema suupoolega välja hääldatud. Ta häbeneb seda vaevalist kõnet ja ütleb mõne sõna ainult hädavajadusel. Näiteks seda, et aidaku ma tal jope selga või suits põlema. Ta ei saa enam ise sigarettigi süüdata – üks käsi ei liigu sugugi ja teine on sama kohmakas kui kõne. Arst küll ütleb, et suitsetamine tuleks maha jätta, aga ega see paar lahjat sigaretti päevas invaliidi enam haigemaks tee.
Kellegi autos kaasa sõites võib saada ka igasuguseid kasulikke pakkumisi: näiteks tööotsi ja kasutatud asju, kutseid grilliõhtutele ja tuhlivõtutalgutele. Inimesed kipuvad väga palju pakkuma üksikule töötule naisele, kes hooldab invaliidistunud isa ja kellel pole autotki. Tavaliselt, nii vähemalt tundub, on need pakkumised täiesti siirad ja heatahtlikud. Vahel aga üritatakse sulle sokutada mõnda eriti tüütut tööd või oma joodikust sugulast meheks – minusugune peaks ju kõigega rahul olema, mis antakse.
Vahel üritatakse tööpakkumiste varjus teha sotsiaalabi, pakkudes tasu, mis on ilmselgelt palju rohkem väärt kui minu lapsehoidmine, õunakorjamine või pisike tõlketeenus. Alguses tegi see mind kurjaks – mina ei vaja armuande! Aga nüüd olen leppinud. Olgu, andke pealegi paaritunnise lapsehoidmise eest kott kartuleid, kolm sõstraistikut ja plokk suitsu ka veel kauba peale. Olgu, ma teen näo, et usun, et see mullune kartul läheks muidu sigadele, neid istikuid pole teil omal kuhugi panna ja suitsud on keegi Lätist poolmuidu toonud. Sul ju isa teeb seda marki, anna talle, olgu tal seegi rõõm. Olgu, tehke pealegi heategevust, küllap ma isegi, kui võimalust oleks, eelistaks aidata mõnd endasugust hädalist tuttavat, mitte hägusa eesmärgiga rahvusvahelisi heategevusorganisatsioone.
Mõnikord võib aga abipakkumise taha maskeeritud kahjurõõm. Seesama madal mõnu, millega loetakse uudiseid staaridest, kes on paksuks läinud, ja poliitikutest, kes on korruptsioonikahtlustusega uurimise all. See on üks eriline kõõrdivaade, mille tagant paistab väiklane rahulolu, et üks eluvõõras kõrgharitud Tallinna ametnikutibi saab kah nüüd näha päris elu ja päris raskusi, paras talle, paras kõigile sellistele linnavurledele.
Aga ka alandamine, nagu iga inimestevaheline suhe, vajab kahte osapoolt. Kui mina ei alandu, ei saa tema mind alandada. Selliselt parastajalt võtan armuanni vastu uhke kuningannana, kelle jalge ette on madalalaubaline pööbel oma hädise andami toonud. Ja tal ei jää muud üle kui kohmetult kummardada, müts peos.

Vahel käin ühes linna lähedal asuvas kämpingus abiks koristamas, süüa tegemas ja laudu katmas. 25 euri päevas puhtalt kätte, ja nii palju külastajatest üle jäänud toitu, kui koju viia jaksan – pole paha.
Aeg-ajalt satub sinna inimesi, keda ma Tallinnas tundsin. Enamasti ei tunne nad mind ära, sest koristajale otsa ei vaadata. Ma võiksin oma tolmuimeja ja mustapesukäruga olla suurepärane spioon.
Mõni üksik siiski tunneb ära ja satub ootamatust kohtumisest kimbatusse: ee, tere, mis sa siin teed?
Mu isa sai insuldi ja ma kolisin tema juurde Saaremaale elama.
Aaa, eeee, väga tubli.
Ei, tubli on kõige viimane asi, mis ma olen. Tubli oleks rajada ise kämping või viljapõld, teha iga päev kõvasti tööd ja teenida palju raha. Selle asemel ma mölutan enamuse ajast niisama kodus ja teen mõne juhuotsa ainult siis, kui keegi selle mulle poolvägisi sokutab. Tubli inimene laseks kodus ummistunud veefiltrid ära vahetada, mina toon selle asemel joogivett allikast, vana krigiseva jalgratta lenksu küljes kõlksumas kaks suurt plastikkanistrit. Tubli inimene istutaks oma aeda noored õunapuud, mina otsin metsast sõjaeelseid talukohti ja korjan õunu nende metsistunud aedadest. Nendes õuntes on mingi kibemagus hääbumise ja väljasuremise maitse, mis sobib meie praeguse eluga majas, mille isa lasi ehitada vanal heal tervise ja tugevuse ajastul, et tulevikus hoovi peal kõik suguvõsa jaanituled pidada ja õue all lahesopis lapselapsi ujuma õpetada. Ootamatult sai sellest hoopis tema hooldekodu ja minust hooldaja, kes elu edasi viimise asemel aitab seda enam-vähem väärikalt lõpetada.

Midagi rohkemat ei ole meie elude ajal enam juurde vaja: maja on kahele liiga suur, riideid on rohkem kui tarvis, toitu saab enam kui piisavalt kämpingust, talgutelt, metsast ja merest.
Riietega on naljakas lugu – linnas tundus, et neid pole kunagi piisavalt. Alati oli mõnel kolleegil midagi uut ja siis tekkis tunne, et peaks ka vaatama, kas poodi on toodud midagi ilusat, millega ennast pärast rasket töönädalat premeerida. Enamasti ikka oli. Mu kapp viie hiigelsuure sahtliga on linnas kokku ostetud riideid täis, igapäevaselt kannan aga ikka ainult dressipükse kummikute või tossudega, olenevalt ilmast.
Mul on seitse kleiti ja kolm paari kontskingi. Viimase kuue aasta jooksul on olnud üks pidu, kuhu minna kleidi ja kontskingadega – ühe sugulase pulm. Tavapärased saunaõhtud, jaanituled või surnuaiapühad ei ole nii pidulikud, et keegi selleks puhuks kleidi selga paneks – niisugustel üritustel piisab siinkandis puhtamatest teksastest küll. Sellise kasutussagedusega jätkub mulle olemasolevatest kleitidest ja kingadest liialdamata elu lõpuni ja jääb ülegi.
Mul on riideid kahes suuruses: väiksemad tublidest dieediaastatest ja suuremad veini ja juustuga diivanil lösutades minnalaskmise perioodidest. Katsun praegu kanda võimalikult palju oma suuremaid riideid, kuigi väiksed on parajamad: tõenäoliselt maale kolides alanud kahanemine jätkub ja siis on tulevikus hea, kui on võtta mõned terved püksid, mis üleval püsivad.
Riided pole enam mingid iluasjad ega preemia nädala lõpus, need on lihtsalt tulevikuks tallele pandud asjade hunnik, nagu küttepuud, kompost, marineeritud seened ja külmutatud maasikad.
Ka toit pole enam auhind, mille nautimist lubada endale reisil bufeelauas pärast edukat dieediaastat, vaid pidevalt juurde kasvav hunnik orgaanikat, mida tuleb üritada nii palju kui võimalik vanemast otsast ära tarbida, et hallitusseened ja kääritusbakterid ette ei jõuaks. Kuna toitu kipub kogu aeg üle jääma, püüan kompostiminekust päästa kõige paremaid palu ja nii me sööme iga päev nagu bufeelauas, ainult et ei pea õgima, sest see ei saa nädalaga läbi.
Kõigepealt tahavad lahendamist kämpingust kaasapandud lihalõigud ja vorstikesed, seejärel tuleb midagi teha ämbritäie lestadega, mis onu tõi, ja kõiki neid metsmaasikaid ja kukeseeni oleks ju ka patt metsa jätta. Aga enne kui uued marjad ja seened peale tulevad, tuleks sügavkülmikusse ruumi teha. Millal me ometi jõuame ära süüa neli, viis, uh, kuus sügavkülmutatud ahvenat, kes mul kevadel kõik korraga võrku ujusid?
Linnas töötades ja korralikku palka teenides oli nagu kogu aeg millestki puudus, nüüd on kõike muudkui ülearu, kuigi ma ei teeni ega osta suurt midagi.

Aegagi on ülearu. Aeg on lõputu, kui kõndida vaikiva, aeglaselt lonkava isaga mere äärde vaatama, kas haakrikku on tulnud. Kui on, tõstame mere toodud palgid ja euroalused kivide najale ja jätame paariks kuuks kuivama, siis on kergem koju ära vedada. Paar kuud pole aja lõputuses midagi, ega siis kõike pea kohe saama. Haakrik on sajanditevanuse kirjutamata seaduse järgi leidja oma, ilusasti kivide peale tõstetud palke teised tavaliselt ära ei võta. Haakriku hind ei ole töö ega raha, see on ootamine. Meri toob, tuul kuivatab, inimene peab ainult ootama ja küttepuud ja aiapostid ongi olemas.

Aeg on takerdunud haakriku mustavatesse aastaringidesse, kust kevadine pehme, kiirelt kasvanud kude on välja uhutud. Jäänud on sügisene kuiv ja kange puit, milles mustavad tühjusetriibud nagu kortsud muldvana inimese näos.
Aeg seisab, kui seisame keset merd, üle kõhu ulatuvad traksidega kalamehekummikud jalas, ja vaatame, kas kala on. Liigutada tuleb aeglaselt, lainetega ühes rütmis, siis kala ei saa arugi, et midagi toimub. Mida rohkem kiirustad, seda vähem saad. Rapsida ei tohi: kala lipsab minema ja võrk läheb puntrasse.
Aeg kaob, kui ronida mõne metsakasvanud õunapuu otsa ja kujutleda, kuidas siin mitte väga ammu lootusrikkalt muru niideti, lilli istutati ja õunapuude vesivõsusid ära lõigati. Igal kevadel kiirustades, et jõuaks enne, kui teised talutööd peale tulevad. Kiire sai kiiresti mööda, nüüd on metsal aega küll, et inimeste töö jälgi kustutada. Kunagise elumaja vundamendikivide vahel kasvavad hiiglaslikud metsmaasikad, justkui irvitades inimeste üle, kes siin omal ajal elasid ja maasikate kasvatamiseks palehigis peenraid kaevasid.
Enam ei ole aega, sest pole töid, mis aja ära tükeldaksid ja tükid omavahel üheks suureks plaanide, püüdluste ja murede puntraks kokku pressiksid. Need surusid varem igast küljest peale, nõudsid pidevalt tähelepanu ja tegelemist: enne järgmise koosoleku algust, homme, aasta lõpuks. Nende ühtlane surve hoidis alati püsti, pinges ja liikvel, nagu seisaks hästi täis trammis. Polnud võimalik kuhugi kukkuda ega milleski maha jääda. Aeg oli tihe, trügimist täis.
Töötus seevastu on vaakum. Õhurõhu ja ajata tühjus, hulluksajav vabadus teha mida iganes või absoluutselt mitte midagi.

Igaüks mõtleb oma töö ise välja, matab end sellesse, saab selle osaks.
Peale palgatöö saab oma tööks muuta mis tahes muu tegevuse, mõeldes selle enda jaoks kohustuslikuks, jagades selle ülesanneteks, rabeledes pidevalt nende täitmise nimel ja tundes end süüdi, kui paar päeva ei viitsi.
Töö pole ametijuhendi täitmine, see on meeleseisund.
Tasu selgub hiljem.

Püsiviide Lisa kommentaar