Seppo Zetterberg
Seppo Zetterberg (1945) – tuntud soome ajaloolane, Jyväskülä ülikooli üldajaloo emeriitprofessor ja endine Soome Instituudi juhataja Eestis. Eesti keelde on tõlgitud suur hulk tema raamatuid: „Eesti ajalugu” (2009), „Maailma ajalugu” (2015), „Rändajad Soome sillal: kontaktid üle Soome lahe 19. sajandil” (2017) ja „Konstantin Päts ja Soome” (2021).
Katkendid:
Reisimuljeid vanadest Baltimaadest. Rändurid, postitõllad ja supelasutused Balti provintsides 18. ja 19. sajandil. Varrak 2023. Tõlkinud soome keelest Sirje Olesk. Lk 44 – 52.
Vabahärra von Schlippenbachi reis Peterburi
/…/
„Süüdi olid eestlased ise”
Von Schlippenbach vaatas reisi kuludes tõllaaknast mööduvaid maastikke ja mõtles eestlaste elu üle. Kui ta oli lahkunud Tormast ja ta ees avanes Peipsi rannik ja järveselg ning teele sattus Vene küla, märkas ta elatustaseme muutust. Küla ja selle elanikud nägid välja hoopis paremad võrreldes eestlaste vaesusega, nende eluasemete kirjeldamatu viletsusega ja suitsutaredega.
Vabahärra arvates oligi tõsi see sagedasti kuuldud väide, et eestlaste vaesuse põhjus oli nende lõputult suur ja peaaegu üldine pahelisus ja liiderlikud elukombed (Liederlichkeit). Eriti ei tundnud mingeid piire nende viinaarmastus.
Ei olnud ka venelased vabad joomispahest, kuid nende juures ei olnud see nii üldine ja loomalikult madal kui eestlaste juures. Nendes paikades kaua elanud ja usaldusväärsed mehed olid von Schlippenbachile kinnitanud, et eestlastel ei olnud ühtki muud tunnet kui armastus tulivee vastu.
Et sadas rängalt ja von Schlippenbach tahtis oma peret säästa, otsustas ta jääda mõneks tunniks peatuma Väike-Pungerja jaama. Alguses oli talle lubatud uued hobused, aga kui postijaamas märgati, et tal ei olegi nii kiire, teatati, et hobuseid ei ole.
Nõnda juhatati pere külalistuppa. Seal oli palav, sest ahjus oli just küpsetatud leiba. Seal pidi nüüd sööma, higist leemendades. Vabu voodeid ei olnud, ka mitte tellitud toiduaineid – või olid need viletsad. Korralikku toitu ei saadudki, kui selleks mitte lugeda sääseparvesid, mis pere ümber kihisesid. Kuigi oldi väsinud, oli magamine võimatu.
Sääski täis toas pidi olema järgmise päevani, kuni vabahärra sai üüritud hobused ja nii saadi „põgenema” postijaama piinade eest. Külalistasu oli olnud kallis ja peale selle oli varastatud piip ja kadunud kübar. Selle järel sai edasi sõita kultuursematele aladele, Jõhvi.
Hiljem läks tee mõnda aega Soome lahe kallast mööda. Maalilisemat ja ilusamat mereranda ei olnud Põhjamaades von Schlippenbachi meelest kusagil. Varsti jõuti pankrannikule ja võidi nautida uhket vaadet 80 jala kõrguselt. All kiikus merelainetes kaluripaate ja kaugemal liikusid mõned laevad täies purjes põhja poole. „Kaua ja mõttes vaatasin ma seda pidulikku näitemängu.”
Vabahärra jaoks ei olnud see üllatus, et Eestimaa ja Liivimaa aadel oli üsna haritud. Juba Leipzigis, Göttingenis ja Jenas oli ta võinud tutvuda Baltimaade ülikutega ja nende suurepäraste võimete ja haridusega.
Oma filosofeerimises jõudis von Schlippenbach siiski daamideni, see tähendab, kõrgema seisuse naisteni. Liivimaa ja Eestimaa daamid olid enamasti üsna haritud, nagu oldi ka Kuramaal. Peent naiselikku maitset ning hinge- ja südameharidust ei suutnud karm keskkond niisama kergelt kalestada.
Vabahärra märkis, et tema arvamus Kuramaa talupoegade suuremast heaolust ja paremast positsioonist võrreldes Liivimaa ja Eestimaa talupoegadega põhineb isiklikel tähelepanekutel. Neid oli ta teinud sõites ringi sealsetes külades ja talukohtades, ning kuulnud ka Liivimaa elanikelt endilt. Seda hinnangut mõjutas pisut ka Kuramaa soodsam kliima ning palju kvaliteetsem põllumaa.
Siiski oli von Schlippenbach näinud näiteks Valmiera ümbruses talupoegi, kelle korralikud riided, head hobused ja muu kari kinnitasid head elatustaset, kuid elumajad olid sealgi väikesed ja kitsad. Ühe talu juurde kuulus vaid kaks-kolm hoonet ning tall ja viljapeksuruum. Kuramaal ei olnud tema meelest kusagil nii kitsas.
Seal paistsid paljud talukohad välja nagu mõisad (Edelhöfe). Majad olid värvitud punaseks ja nende ümber olid ilusad puiestikud. Elumajas oli viis-kuus tuba ning korsten ja seest oli sama korras kui väljast. Peremehe toas oli seinakell ja pühapäeval sõitis ta kirikusse kahehobusevankriga. Ei olnud vähe neid peremehi, kelle oli 10-20 hobust ja 30 lehma. Igal juhul oli ka Liivimaa lätlasest talupoeg rikkam kui eestlasest talupoeg. Tema vilets hütt oli kooskõlas tema enda kahvatu näo ja viletsate riietega ja kokku oli see väga kurb vaatepilt.
Von Schlippenbach rõhutas veel, et eestlaste vaesuse taga on ainult nende parandamatu pahelisus, mitte mõisahärrad. Nii arvas ta tõenäoliselt selle pärast, et lätlased, kes elasid Liivimaal samasugustes juriidilistes ja majanduslikes tingimustes, olid paremini riides ja näisid ka elavat paremini. Veel pani vabahärra tähele, et Kuramaa ja Liivimaa lätlastel olid ühesugused kombed ja harjumused; ainult murre oli neil pisut erinev.
Kuidas oli lugu ebausuga? Kui eestlane tahtis ehitada maja, asetas ta tulevase maja asemele väikese lehekese ja vaatas, kas sellele ronis must või valge sipelgas: valge andis märku, et majaase on õnnelikult valitud. Kui aga Liivimaa talupoeg sai haava või lööbe, siis ta uskus, et seda põhjustab õnnetu koht.
Pulmakommete kohta kirjutas von Schlippenbach, et Liivimaa lätlastel andis ämm mehe majja astuvale miniale kõrvakiilu, ja minia jälle andis veel kõvema oma mehele – see pidi näitama kohustust jagada abielus kõiki tundeid ausalt teineteisega. Oma kommete ja harjumuste poolest erinesid eestlased ja lätlased täiesti – nagu erinesid ka nende keeled.
Eesti naiste ja neidude peoriided olid värviküllased ja nende üleriideid kaunistasid rohked keerulised tikandid. Rinnal kandsid nad hõbeplaate, mis tuletasid meelde tagurpidi keeratud ja ilma kõrvata kohvitassi. Puusadel oli neil messingist kett, meestel jälle lai nahkvöö. Tütarlastel oli peaehe, mis meenutas vanade roomlaste müürikrooni ja millel olid kuklas lindid. „Minu meelest on eestlannade riided kõike muud kui ilusad”. Nendes oli midagi metsikut ja võõrast ja vähemalt alguses vaadati neid hämmastunult, arvas von Schlippenbach.
Eestlaste kommetesse põhjalikult süvenenud vabahärra kirjutas veel, et eestlaste pulmades kandsid peigmehed valgest riidest ehisvööd, mis rippus õlgadel. Käes olid neil paljastatud teraga mõõgad, millega nad tegid riste õhku ja ustele. Sama komme oli muuseas üldine ka Kuramaa lätlastel. Kõige tähtsam asi pulmades oli katkematu söömine ja joomine. Paljusid pulmi peeti alles kaks või kolm nädalat pärast seda, kui kirikuõpetaja oli paari laulatanud.
Siiski ei puudunud von Schlippenbachi meelest ka loomulikke andeid. Neist rääkis nende valmidus luua hetkega laule, milles oli rohkem sisu kui samasugustes lätlaste lauludes.
Kadunukesele panid eestlased kaasa piibu ja tubakat ning raha, et kadunuke võiks igavikuteel osta õlut. Eestlased uskusid lapselikult, et kadunuke oli ainult läinud reisile kaunimale isamaale, kuhu tema järglased oleksid meeleldi kaasa tulnud. Nii oli nende lein päris lühike. Kerge õlakehituse saatel ütlesid eestlased, et kadunuke on saanud eemale tööst ja muredest.
Liivimaal ja Eestimaal, nagu ka Kuramaal, olid sarnased ilmaolud ja seal oli inimeste kõige tähtsam töö maaharimine ja karjakasvatus. Samas viinapõletus ei olnud Kuramaal nii levinud, kui oli Eestimaal ja Liivimaal. Seal põletasid kõik talud, kel oli vähegi metsa, viinaks mitte ainult kogu oma vilja, vaid palju ka ostetud viljast. Viina vedasid nad Peterburi välja ja kurnasid sellega oma hobuseid.
Von Schlippenbach kirjutas, et Liivimaal ja Eestimaal oli veel tavaline, et põld puhastati võsast, künti kaks korda läbi ja siis kaeti tihedalt okstega ja need omakorra rohuga. Siis pandi see kõik põlema ja tuhk aeti põllul laiali. Esimestel aastatel saadi sel moel väga hea saak, kuid mõned maaomanikud väitsid, et selline põletamine hävitas mulla igaveseks. Teised jälle kinnitasid vastupidist.
Faddei Bulgarin – professionaalne reisija
Sasipäised eesti kaunitarid
Me käsitleme edaspidi mitmel korral Faddei Bulgarini reise ja tema tähelepanekuid, seega on asjakohane juba siin kirjutada mõned sõnad tema tausta kohta.
Poola päritolu vene kirjanik, publitsist ja ajakirjanik Jan Tadeuz Krzysztof
Bułharyn ehk Fadei Venediktovitš Bulgarin sündis 1789. aasta kevadel alal, mis oli Poola jagamisel 1793. aastal liidetud Minski kubermanguga Venemaal. Ta õppis Peterburi kadetikoolis, võttis osa Soome vallutamisest aastatel 1808 – 1809 ja sõjakäigust Napoleoni vastu. Pärast lahkumist ulaanirügemendist liitus Bulgarin Prantsuse armeega ja sõdis Itaalias, Hispaanias, Leedus ja Valgevenes. Bulgarin alustas kirjutamist Peterburis, kus andis välja mitmeid ajalehti. Tema kuueosalised mälestused oma kogemustest muuseas ka Soomes, Baltikumis ja Venemaal, ilmusid 1840. aastatel. Bulgarin oli Venemaa reaktsioonilise valitsuse truu toetaja, sai riiginõunikuks ja suri 1859 Tartu lähedal oma mõisas.
Venelastest postipoiste maine ulatus kaugemale kui paljude sulerüütlite ja tarkpeade maine, kinnitas rännumehest Bulgarin oma teel Peterburist Tartu kaudu Riiga 1827. aastal. Kõik reisijad, nii omad kui võõrad, ülistasid venelastest postipoiste sõnavalmidust, osavust ja heatahtlikkust.
Bulgarinil ei olnud muud võimalust kui nõustuda. Nii oli tõld ühe hetkega puhastatud ja hobused rakendatud. Kui reisija andis märku, hüppas pukki sageli vaid mõneteistaastane poiss, haaras ohjad, puhus pasunat ja hõikas „nõõ!”. Hobused panid minema kui tuulispask mööda tasast ja heas korras Peterburi-Narva maanteed.
Reisil muutuvad eriti oluliseks reisija ja kutsari omavahelised suhted.
Bulgarin kirjeldas asju nii:
Venemaa uljaste postipoiste järel oli muidugi ebameeldiv teha tegemist kohmetute ja vaikivate eestlastega, keda rohkem huvitas nende oma piip kui teie tõld, keda ei liiguta ei teie ähvardused ega õhutused ja kes vaatavad teie peale kõrgilt ja maksavad jõhkruste eest kätte aeglase sõiduga. Kuid sõbralikule kohtlemisele vastab eestlane tundlikult. Sõbralik sõna, nali või klaas viina ajab põgenema tema sünge meele ja ta sõidutab teid rõõmsalt naljatades, püüdes olla teile meele järgi. Järgmises postijaamas kiidab ta teid juba kui head isandat.
KaBulgarin märkas seda, millele Ulrich von Schlippenbach juba paarkümmend aastat tagasi oli tähelepanu juhtinud. Kubermangu kõik postijaamad olid ehitatud ja sisustatud riigi rahaga ja nägid ühesugused välja. See ajas reisijad segadusse. Võisid sõita kakskümmend, viiskümmend või sada versta, aga kui jõudsid postijaama, oli tunne, et pole eelmisest kaugemale saanudki. Kõik postijaamad olid täpselt ühesugused.
Postijaamas oli tavaliselt kaks määravat persooni: postijaama juhataja, kes oli postipoiste ülemus, ja võõrastemaja peremees, kes rahuldas reisijate gastronoomilisi vajadusi ning hoolitses korra ja puhtuse eest. Juhatajad oli Bulgarini järgi tavaliselt viisakad ja teenistusvalmis, võõrastemajapidajad seevastu virilad ja vaatasid viltu sellistele reisijatele, kes ei tahtnud süüa ega juua. Nad panid tavaliselt ühe näljase maksma kümne sellise eest, kes juba hommikul olid söönud kõhu täis ja sõitsid postijaamast mööda, sest ei vajanud midagi.
Võõrastemajades olid Bulgarini meelest kõige hinnatumad need, kes, nagu Krotoni Milon, võisid tappa rusikalöögiga härja ja süüa selle ühe päevaga või nagu kaasaegsed inglise õllepruulid, kes suutsid ööpäevas ära juua kaks ämbritäit porterit ja tosin pudelit viina. „Ma kahtlen vaid, kas meiesugustele mõeldud võõrastemajade delikatessid ja joogid maitsevad niisugustele äärmiselt näljastele atleetidele ja joomahimulistele inglastele.”
Hinnad sõltusid majapidajate meeleolust. Näiteks müüdi mõnel pool lihtsalt kuuma vett kolm korda kallimalt kui teisal juba valmis kuumi jooke. „Mida kaugemale Peterburist, seda kõrgemad ja ebaloogilisemad olid hinnad,” märkis Bulgarin.
Kui Bulgarin jõudis eestlaste maale, võis ta näha nelinurkseid puidust hooneid, mille katuseks oli poolmädanenud õled ja akende asemel suitsust mustad augud. Selline oli eestlasest talupoja eluase. See ei olnud maja, vaid mingisugune küün, mis oli vaheseintega osadeks jagatud ja kus elas terve pere koos oma hobuste, lehmade ja väiksemate koduloomadega. Elanike vahel valitses suur sõprus ja eeskujulik üksmeel, nad toitsid üksteist ja soojendasid oma loomuliku kehasoojusega ühist eluruumi. Selle keskel olevast tuleasemest kerkiv suits ja tugev piibutubakalehk olid kõige meeldivamad aroomid.
Tuleaseme kohal kõlkus pada, milles keedeti toitu. „Ei oska anda sellele toidule nime, see on mingisugune eripärane segu..” Jahu, kartul, naeris, piim, liha või silk – kõik oli segatud kokku ja keedetud paksuks kördiks. Viin, räim ja tubakas olid Bulgarini meelest vältimatud, ilma nendeta ei osanud eestlane elada.
Puhkehetkedel ja sööki oodates kogunes pere tule äärde. Juuksed sassis istusid eesti kaunitarid, suured hõbesõled rinnas ja müts või punane pärg peas. Nende ümber keerlesid elavat suitsusinki meenutavad poolalasti lapsed. Sünged pikajuukselised ja kõhnad mehed oma väikeste piipudega moodustasid otse maalilisi rühmi.
Eestlasi ei sundinud niisugust elu elama ei vaesus ega paratamatus, märkis Bulgarin. Mõisahärrad ja valitsus olid korduvalt proovinud saada eestlasi elama puhastes majades, mis olid neile ehitatud tasuta. Kuid eestlased pidasid kõiki seesuguseid soovitusi vägivallaks. Nad tahtsid elada rahus ja hoida ülal oma vanemate eluviisi.
Kuid ärge arvake, õiendas Bulgarin, et kuigi eestlased meenutavad oma väljanägemiselt Hea Lootuse Neeme algasukaid, on nad niisama metsikud ja harimatud kui nemad. Ei! Iga eestlane oskas oma emakeeles lugeda ja kirjutada, meil oli üksikasjalik arusaamine usust ja nad kuulasid meelsasti jutlusi ning arutlesid põhjalikult asjade üle, mis olid palju kõrgemal nende haridustasemest. Kiindumus vanadesse kommetesse oli nende kindla, taltsutamatu ja visa iseloomu tunnuseks.
Eestlased olid alati olnud julged, juba Rootsi kuningas Karl XII pidas eestlaste väeosi oma armee parimaks osaks. Eestlane oli heale isandale truu ja tänulik tema vastu üles näidatud lahkuse eest, kuid kättemaksuhimuline ülekohtu ja ebaõigluse või solvangute puhul.
Need teenijad ja piigad, kes olid saanud kasvatuse mõisas, õppinud ära saksa keele ja näinud paremat elu, üllatasid oma arukuse, leidlikkuse ja korralikkusega. Neid võis juba pidada kultuurselt Saksamaalt pärit sakslasteks, kirjutas Bulgarin.
Bulgarin peatus oma reisil mõneks päevaks Tartus. Seal tutvus ta põhjalikult ülikooli ja selle kateedritega. Siis jätkus reis 23. mail 1827 mööda suurt postiteed Riia poole. Tasapisi jõuti Läti aladele, kuid Bulgarinil oli ikka veel põhjust mõtiskleda eestlaste iseloomu üle.
Eestlaste eluruumid, hobuserakmed, majakraam, tööriistad ja riietus olid tsivilisatsiooni kõige madalamal astmel. Kui välja arvata raudpada ja mõned rauast tööriistad, oli vaevalt midagi muud pärast Liivimaa asustamist nendeni jõudnud. Iga eestlane tahab elada nii, nagu on elanud tema esivanemad, otsustas Bulgarin. Pärast sakslastele alistumist või venelaste keskel elades sundis eestlane neid õppima tema keelt, sest kartis kõiki võõraid keeli.
Haridus oli omamoodi moraalne univorm. Selle panid selga kõik haritud elanikud, kes kasvatuse, sünnipära või ühiskondliku positsiooni kaudu kuulusid kõrgemasse seisusesse, mõtiskles Bulgarin. Muidugi oli nende vahel teatud rahvuslikke erinevusi, kuid neid võis märgata sama palju kui univormi kante või nööpe. Lõige ja värv olid vormil ikka ühesugused.
Vahe lätlaste ja eestlaste vahel oli Bulgarini meelest suurem kui vahe venelaste ja sakslaste, prantslaste ja inglaste või itaallaste ja hispaanlaste vahel. Ta märkis, et ei pea silmas Kuramaa ja Preisimaa lätlasi, vaid neid, kes elasid Liivimaal, Tartu ja Riia vahel.
Tõlkeid eesti keelde
Konstantin Päts ja Soome: unistus kaksikriigist, Varrak 2021
Rändajad Soome sillal, Varrak 2017
Kultuurisillad ja revolutsioonituuled, Tänapäev 2013
Eesti ajalugu, Tänapäev 2011
Jüri Vilmsi surm, Tänapäev 2004
Viis lasku senatis: Eugen Schaumani elu, Kupar 1998
Iseseisva Soome ajalugu, Perioodika 1991
Märt Treier
Märt Treier (1975) – tele- ja raadioajakirjanik ning koolitaja.
Õppinud Tallinna Muusikakeskkoolis, Eesti Muusikaakadeemias ja Tartu Ülikoolis.
1995 asus tööle Klassikaraadio toimetajana, 1997 Sõnumilehe ajakirjanikuna ja 1999 TV3 uudistereporterina. 2006–09 oli TV3 uudistetoimetuse juht ja 2009 sai ERRi raadiouudiste juhiks, seejärel tegutsenud ettevõtja ja vabakutselise ajakirjanikuna. On 1997. a-st juhtinud Vikerraadio hommikuprogrammi „Vikerhommik“.
Uudislood TV3s; nädalalõpumagasin „Lõppmäng“, saatejuht (TV3, koos Enn Eesmaaga); „Eestimaa uhkus“, saatejuht (TV3, 2005–2014, väikeste pausidega); „Sind otsides“, saatejuht (2010, ETV). Teinud kaastööd ka telekanalitele TV1 (uudistereporterina) ja Kanal 2 (hommikuprogrammi uudistelugejana).
Vikerraadios: „Jutusaade“, saatejuht; saatesari „Beethoveni sõber“, autor ja saatejuht. Töötanud saatejuhina ka raadiokanaleis Star FM ja Radio Love.
Raamatuesitlus:
Märt Treier esitleb oma uut raamatut „Ennäe inimest!”
27. novembril kell 17.30 Karlova-Ropka raamatukogus (Tehase 16).
Katkend:
Katkeid raamatust „Eluolulised lood”, Hea Lugu 2021. Lk 28; 31; 35; 44; 46; 72; 108.
Mai 2021
Kui ajaloolane ja hea kolleeg David Vseviov kunagi kurtis, et tal õnnestub Tartu bussis alati saada naabriks mõni hästi paks onu, siis minul õnnestub pahatihti sattuda väga lärmakate inimeste lähedusse. Aga seekordne rongikaaslane oli nii huvitav, et peaaegu olen kõik juba andestanud.
Tegelikult oli neid isegi kaks, kaks meest. Üks hoidis suu kinni ja maski taga, teisel lotendas mask esimesest minutist alates lõua all ja jutt muudkui jooksis, sest kogu aeg keegi helistas. Jala toetas see jutukas … noh nii umbes 40-aastane mees vastastoolile ja kui viisakas piletimüüja palus need sealt eemaldada, siis üsna pea oli koivake toolil tagasi.
Juba rongi sisenedes rääkis ta kähedal ja kole valjul häälel vene keeli kellegi võlgnevusest. Jutt oli emotsionaalne ja selle käigus täpsustus korduvalt ka võlasumma. Korraks oli telefon vait. Siis tuligi piletimüüja ja käskis jalad ära koristada, olgu-olgu, ütles mees, ma ainult korraks panin. Puises eesti keeles.
Telefon helises taas, mees ärritus ja hakkas kedagi inglise keeles sõimama. Ei ole mingit probleemi – terve rong peab pealt kuulama. Juba 20 minuti pärast oli sõimukõne läbi ja telefon helises uuesti, edasi läks järg mingitele ehitusjuttudele ja need jutud olid jälle venekeelsed. Te ju teate seda olukorda – tahaks mitte kuulata, aga ei saa, sest lihtsalt peab.
Aga uba on alles ees. Kui venekeelsele kõnele oli järgnenud ka eestikeelne kõne ja siis üks kohatult lühike ingliskeelne, valis see kummaline mees ise kõne ja rääkis järgmise jutu … prantsuse keeles. Nii palju ma aru sain, et jälle oli keegi kellelegi võlgu.
Nagu öeldud, oli teine mees lihtsalt vait. Kuni hetkeni, mil see viimane kõne otsa sai. Siis avas teine mees esimesena suu ja kõnetas oma kaaslast mis keeles? Läti keeles. Normaalne, lõpuks istusin ma ju Valga rongis..
Üleharitud inimesed on hirmsad. Terve elu ainult keeletunnis. Ja mitte keegi ei ole kunagi rääkinud, kuidas rongis sõita.
Juuni 2021
Rongielamused ei taha kuidagi lõppeda. Mida nädalaid ja kuid edasi, seda imelikumaks reisijad lähevad. Või lähen hoopis mina? Kuidas see küll selgeks teha? Vastus kahtlejaile, kas nad on viimati liiga kauaks ametisse jäänud, kõlab: jah, olete küll, kui kõik teie kolleegid tunduvad ühekorraga hästi nõmedad. Käib see ka kaasrongireisijate kohta? Ei noh, toredaid rongireisijaid liigub endiselt, aga mõned … mnjaa. Sedapuhku üks ema lapsega. Ema oli popilt mitmekeelne ja äärmiselt positiivne. Olen märganud, et läbinisti positiivse inimese tunneb ära ka sellest, et tal on võrdlemisi vali hääl. Aga see ema paistis silma sellega, et kommenteeris eranditult kõike, mis ümber jäi. Näed, see on rong, siin on piletiautomaat. Kes tahavad odavamalt piletit, need ostavad siit. Lollid ostavad otse piletimüüjalt, teatas ta hakatuseks suhteliselt valju häälega. Olgu lisatud, et vaid mõni minut varem oli piletimüüja püüdnud ühele eakamale prouale selgitada, millises järjekorras on vaja kaarte vastu automaati suruda, ja lõpuks ostis see proua ikkagi selle kallima pileti otse teenindajalt.
Edasi läks veel lõbusamaks. Näed, istume siia, see onu on siin tore küll, tal on hästi suur kott. Mis sa arvad (ikka lapse poole), kas ta natuke laiab siin rongis või ei? No võite arvata, et kott nihkuski ja mõni peaks seda ehk stiilsekski märkuseks, aga uba oli alles ees. Nimelt istus proua oma titega vabastatud kohale, pööras silmad vastas istuva proua poole ja jätkas valju häälega järeltulija harimist.
Vaata, kui tore tädi meie vastas istub, hõiskas proua. Roosad nööbid jooksevad toredasti ülevalt alla, üks on natuke katki. Mis sa arvad, tütreke, miks nööbid katki lähevad? No ei tea, võib-olla tädi ei märganud. Aga püksid on tal küll natuke tolmused. Pole hullu, ilmselt tädi kiirustas, kui rongile tuli. Sinule ma küll roosat ja sellist koledat punast korraga selga ei paneks, aga noh, inimesi igasuguseid.
Järgmises peatuses läks see positiivne titega tädi maha. Roosade nööpidega proua ei pahandanud. Natuke aega hiljem võttis ta kotist raamatu. Ingliskeelse.
10. august 2018
Viimasel ajal ei häbene inimesed teha avalikult paljusid asju, mida nad varem pelgasid. Eks me kõik ole Tartu bussis kuulanud kahetunniseid lärmakaid telefonikõnesid lapsepissitamisest või Hispaaniast toodud retuusidest. Kui märkus teha, avab see keegi kohe oma arvamusfestivali ja ütleb pigem kiiresti, mida ta teist arvab.
Üht sellist toredat arvamusfestivali kogesin omal nahal alles mõni päev tagasi, kui käisin hirmkalli raha eest eriarsti juures. Võtsin istet kenas puhtas fuajees ja otsustasin arsti hõikeni ei millelegi mõelda.
Ei õnnestunud. Eelmine patsient, keegi vanem ja natuke vankuv härra oli just kabinetist välja tulnud, öelnud viisakalt registratuurinaistele head aega ja sulgenud enda järel ukse. Välisuks tegi kolks ja kohe plahvatas üks kahest naisest kõva ja selge häälega teisele: jummel küll … kas sulle ei tundu, et meie sõber oli täna natuke … ee … õline. Teine proua kihistas naerda, siis kriuksatas natuke tooli ja ohkas seepeale kogu südamest: jessas, kuidas ma tahaksin praegu olla kuskil mõnusas kohas ja mitte siin mädaneda. Esimene ei öelnud seepeale midagi ja ohkas niisama.
Minu toolike asus selle isetekkelise arvamusfestivali aegu väikese seinajõnksukese taga ja teises koridoritiivas olin märganud veel üht inimest, kes tingimata pidi ka seda kõike kuulma. Oli ilmvõimatu, et need kaks naisterahvast olid unustanud, et seal kusagil on arsti ootel veel kaks inimest, sest alles hetk varem olin seisnud registreerimislaua juures.
Seedisin kuuldut ja kohe meenus täpselt samast majast veel midagi. Arst, välimuselt igati ontlik härra, talutas mööda rahvarohket koridori üht väga vana ja halli papit ning ise kommenteeris pabereid lapates valjuhäälselt: jah, teil on verevähk, see on nüüd kindel, paraku näitab ka kopsupilt üllatusi. Siin peab olema valmis selleks, et ka seal on midagi halba …
Kurat! Meenutan veel kord: koridor on palistatud inimestega ja keset seda spaleeri loetletakse kõige otsekohesemal viisil kõva kõrvakuulmisega papile ette tema surmatõbesid. Ja lõunatunnil kohvinurgas ajalehte lugedes imestavad needsamad lugupeetud meedikud, miks inimesed tosinakaupa kristallkuule ostavad ja Mangiga puuõõnde poevad.
Aga sellepärast, et nemad räägivad inimesega omavahel ja ilusasti. Raha eest küll, aga ilusasti.
Märts 2018
Sel esmaspäeva varahommikul seisin ühe Valgamaa kooli koridoris, ootasin oma loengut ja vaatasin aknast välja. Esmaspäeva varahommikud kooli ei näe tavaliselt kõige rõõmsamad välja, õpilased kipuvad liikuma kinniste silmadega ja reedeni, oh häda, on kohutavalt pikk tee minna.
Korraga kuulsin, kuidas üks noor poisihääl küsib: vaatate aknast välja, jah? Vaatasin ütlejat. Oli selline umbes 15-aastane, mitte veel kõrgustesse kasvanud tragi olemisega poiss. Mina selline suur, tema üsna väike.
Ütlesin, et tõsi mis tõsi, vaatan aknast välja jah. Ja ise kohe imestasin, miks peab sellise peenutseva vastuse andma. Miks ei võiks lihtsalt tulijale tere öelda ja küsida, kuidas tal läheb.
Poiss ei teinud seda märkamagi ja ütles nagu Saare Arno: mina vaatan ka tihti aknast välja. Pidas siis väikese pausi ja küsis: te ei ole ju siin esimest korda?
Võiks ju kõlada kui kõige tavalisem vestlus, aga ei ole. Tänaseid koolilapsi teades kipuvad vestlused olema kuidagi väga lühikesed, verbide ja kaunistusteta. Aga see tegelane siin, poisterahvas pealegi, suhtles nagu Hardi Tiidus. Sest järgmiseks ütles ta: tean küll, milles te siin olete, aga kas teate, ma tahaks väga loota, et teie mõtted ka kõigile kohale jõuavad.
Ütle nüüd. 15-aastane poiss kasutab selliseid vorme nagu: tahaksin väga loota ja teie mõtted ja mis kõik veel.
Ütlesin talle, et jajah, küll saame hakkama. Ja kohe mõtlesin seejärel, mis takistab sellise terase tegelasega vestlemisel tõsta ka ennast tema kõrgusele, nagu Linnar Priimägi vahel tavatseb öelda, suhelda nagu kommunist kommunistiga. Kas mitte nõnda ei võetagi nendelt vähestelt poisterahvastelt, kelle jutustamise võimed ja võimalik et ka kogu sisemaailm on eakaaslastest sedavõrd üle, kas nõnda ei võetagi neilt enesekindlust ega jäeta neid möhhitama nagu paljusid eakaaslasi?
Olin visanud pilgu neid mõtteid mõeldes aknast välja. Aga kui silm otsustas jälle jutukaaslase poole pöörduda, et talle miskit sõbralikumat kosta, kas või küsida vastu, miks ta üht või teist asja arvab, nägin, et sell liikus kuidagi tujutult klassi poole. Ei olnud jälle nagu vestluskaaslast leidnud või nii.
Olen läinud loengut pidama ka parema enesetundega.
Detsember 2018
See oli vist juba aasta eest, kui käisin ühes väiksemas väikelinna koolis kuuenda või seitsmenda klassi noortega meediast rääkimas. Võite arvata, et Facebook ja muu säärane on teema, mis noori erutab. Erutaski. Kaua rääkisime. Rääkimise aega oli küll ja küll, palusin esimese tunni lõppedes, et võtke pärast vahetundi klassi kaasa üks Postimees.
Klass jäi imelikult vaikseks, nagu mingi peataolek oleks maad võtnud.
No heakene küll, ehk oli lektorihärra hääl juba kuidagi väsinud, kordasin igaks juhuks: võtke kaasa üks Postimees.
Ikka oli vaikne, kuni üks tütarlaps küsis vaikse ja ettevaatliku häälega, et … mis mees?
Ja teate, mitte keegi klassis ei naernud.
Oktoober 2020
Kodukoha lähedale on kerkinud üks Lidli pood. Tuled põlevad ööl ja päeval, kaupluse avamiskuupäeva ei oska keegi öelda. Keegi teadis, et lampe põletatakse häälestamisprotsessi tõttu, et peilida välja kõige säästlikum viis. Nojah, see ju ainult pood. Eks lõpuks on ta samasugune kui kõik teisedki. Inimesed tulevad, ostavad midagi, maksavad, lähevad ära. Ilmselt ei kujuta paljud ettegi, et poeskäik võiks kuidagi teistmoodi välja näha.
Paarkümmend aastat tagasi käisin ühes samanimelises poekeses Saksamaa loodeosas ja see igav kast jättis seest uudistades elamuse küll. Mäletan, et olin noore mehena haaranud poest kuus õlut ja läksin kassasse neid välja lunastama. Seal seisis juba kolm inimest. Võtsin oma kodumaise kogemuse appi ja rehkendasin, et hiljemalt kahe minuti pärast on minu kord. Aga kus sa sellega. Müüjal oli aega küll. Oh, Gertrud, kuidas ometi teie jalg elab, küsis müüja sabas seisnud vanaproualt ja astus koguni kassa tagant välja, et jalga lähemalt uurida. Pole viga, pole viga, vahel hommikuti teeb häda, aga juba saan magada, rääkis proua Gertrud seepeale ja ütles, et Erich on nüüd kodus tõbisevõitu, mille peale soovtas kassiir lahkelt talle külma ilma teed teha. Täpselt nii palju saksa keelt kuskilt koolipõlvest oligi meelde jäänud, et sedasorti väga lihtsast jutust aru saada. Gertrud teenindatud, oli järgmise külainimese kord. Nüüd sain kuulda, et keegi oli pidanud oma auto remonti viima ja et autol oli tekkinud mingi ohtlik viga. Ja siis kolmandaga ka veel millestki, mida enam ei mäleta, enne kui sain kaheksandal või kümnendal minutil oma kaubakesega letti. Milline ilus väikelinlik rütm, mõtlesin juba siis. Ei mingit närvitsemist, pigem hooliv ja sõbralik olemine ning kui sellega saavad hakkama meist nurgelisemaks peetud sakslased, miks ei võiks meiegi? See mälestus on juba 20 aastat vana. Meiegi oleme ju vahepeal arenenud. Kas äkki võiks ka natuke sõbralikumalt?
Paistab, et vara veel. Sel nädalal sai jälle mööda Eestimaad ringi vuratud, palju ratastel, natuke jala. Kiirete tegemiste vahele sobivad suurepäraselt puhkepausid mõnes väikelinna kohvikus. Sant lugu on ainult see, et selliseid kohti liiga palju ei olegi, kus oleks vähemalt lauake või kaks, soe tuba, soe perenaine, soojast saiast kõnelematagi.
Virumaa väikelinnas, kuhu läinud teisipäeval sattusin, oli selline koht täiesti olemas. Paraku ainus võrdlemisi suure linna peale. Täpselt kaks lauda, täpselt üks müüja, miskipärast küll üsna tujutu olemisega, aga valikus kümmekond pirukat ja kohv, olenevalt poliitilistest eelistustest kas must või valge. Rohkem polnud vaja. Arvuti sai löödud lahti ja pilk sulas postkasti.
Viie minuti pärast tuli järgmine külastaja, trampis uksel korralikult, sest väljas oli üsna õnnetu ilm. Pahises ja mühises, jälgis pirukaletti ja hõikas. Porgand. Kaks. Müüja ei imestanud karvavõrdki, toppis kaks porgandipirukat kotti ja heitis üle leti. Mees pahises midagi ja lahkus poest. Trampis miskipärast ka välja minnes, kuigi kole ilm oli väljas ja mitte sees.
Siis tuli üks ehitaja masti mees. Ei mingit teretamist, ei midagi. Veel vingem jutt. Viiner ja liha, kolm! Nüüd tõstis ka see tujutu preili pea teisel pool letti pea. Mida siis? Viiner ja liha, torises ehitaja. Et siis kolm viinerit ja kolm liha? Jah, noh. Sahin ja pahin. Pirukad sahinaga kotti ja mees pahinaga uksest välja.
Nüüd tuli korraga kolm meest. Ka vist füüsilise töö tegijad lähikonnast. Kohupiimaga, kaks juustu, stritsel ka, alustas esimene. Pagan võtaks, mis toimub. Viis inimest juba kohvikust läbi käinud ja keegi ei ole veel tere või hüvasti öelnud, rääkimata mõnest tegusõnast. Nagu kliendid ees, nii müüja järel. Ilmselt vaatab ta samasuguste inimestega tõtt hommikust hommikusse.
Enne kui oma kapsapirukaga õhtale sain, saabus veel üks proua, kes soovis kohvi. Müüja hakkas seda masinast tassikesse laskma, kui proua teatas, et tema tahaks kohvi hoopis topsi sisse. Mis seal ikka, kohv tassist topsi. Tops kinni ja letile. Võtaks ikka valge, teatas naine natuke sapiselt ja omajagu sekundeid pärast seda, kui müüja oli topsi kinni surunud. Raske ohkega tiris müüja uuesti kaane pealt, endal suu juba nagu kriips, tilgutas topsi tilgakese piima ja tõstis letile.
Oktoober 2020
Sattusin äsja hambaarstikabinetti. Oi, need on tänapäeval moodsad ja meeldivad kohad. Kui jälle natuke raha kontole tuleb, siis saab vahel ikka mõne käigu lubatud. Kõik on nii valge ja sõbralik, kohvimasin soe ja kõik ütlevad tere.Rääkimata siis arstidest, kes küsivad pidevalt, kas praegu on kõik hästi ja on ikka mugav ja miski ei sega ja … Sinul suu lahti ja seetõttu tulevadsealt ainult mingid imelikud ähähid või muu taoline, mis ei kõla üldse nii ilusti kui küsimused.
Ajasin suu pärani ja otsustasin veidi magada. Moodsal ajal on see täiesti võimalik, sest süst võtab ära igasuguse lootuse midagi tunda. Vist magasingi natuke ja siis enam ei maganud. Jäin hoopis kabinetti vaatama ja mingi hetk ka kuulatama. Algul laulis puur, aga see oli sama igav kui Balkani eurolaul. Edasi jäin kuulatama oma ravitsejate juttu. Kohe alguses ei saanudki aru, mis asi see nii kummaline tundus. Arst rääkis õega, ikka neis terminites, millest tavasurelik miskit aru ei saa, tegi seda heas eesti keeles ja kerge aktsendiga. Õde, kes ei olnud väga jutukas, andis kõik vidinad kätte, otsis ja jooksis ja oli muidu toeks. Ja vastas ka mõnel korral. Samuti kerge aktsendiga, aga igati ilusas eesti keeles. Kuulasin seda vestlust veel veidi aega ja alles siis taipasin, mis oli kummaline. Mõlemad, arst ja õde, olid vene emakeelega spetsialistid, aga rääkisid omavahel eesti keeles. Millalgi uuris arst mu kurku pikemalt ja hakkas midagi õele ütlema, aga ilmselgelt ei tulnud sõna meelde. Õde vaatas ka kurku ja püüdis vist sama sõna meenutada. Siis vaatas arst uuesti ja siis tuli ka sõna: kurgunibu. Õde kordas: kurgunibu. Kui klamber oleks lubanud, saanuks naeratuse kätte küll.
Kui toolist püsti sain, märkasin, et midagi selles toas töötas siiski kummalisele kogemusele vastu. Nimelt oli aknalaual raadio, kus keegi laulis lõppematuna tunduvat lugu, mille refrääni sõnad olid sellised: maskvaa, maskvaa, maskvaa, maskvaa.
Siiani raiub sama lugu peas.
Nädala autor 