Nädala autor

Mati Unt

5. dets. 2023 at 9:26 e.l. (Nädala autor 2023) (romaanid, Unt)

Mati Unt (1944 – 2005) – eesti kirjanik ja teatrilavastaja.
Unt õppis 1951–1958 Leedimäe koolis, lõpetas 1962. aastal Tartu 8. Keskkooli ja 1967. aastal Tartu Riikliku Ülikooli eesti filoloogia erialal.
Ta töötas aastatel 1966–1972 Vanemuise teatris ning 1975–1981 Eesti NSV Riikliku Noorsooteatri kirjandusala juhatajana, 1981–1991 Noorsooteatris lavastajana, aastatel 1992–2003 töötas Draamateatris lavastajana, pärast seda jäi vabakutseliseks. 2005. aastal oli ta Tartu Ülikooli vabade kunstide professor.
Mati Undi looming hõlmab üle 15 romaani ja jutustuse, üle 10 näidendi ja dramatiseeringu, filmistsenaariume, esseistikat ja sadakond teatrilavastust.
1980. aastal kirjutas ta alla 40 kirjale.

Katkend:

Öös on asju, Eesti Raamat 1990. Lk 164 – 171.

Saun ja komandopunkt

Je ne connais guère, non, sinon les anges,
je ne connais guère d`animal plus nu!
Francis Ponge

Nendel aastatel, kui protsessid, mis meie maailmas domineerisid, hakkasid teisenema ja ähvardasid vahetuda hoopis vastupidiste protsesside vastu, milledest samuti päris selget pilti polnud, suhtusin ma inimestesse mitut moodi. Vaatasin neid vahel seestpoolt, ühesõnaga, pidasin ka ennast inimeseks, vahel olin kui kõrvalseisja. Mõlemal positsioonil olid ühed ja teised voorused ja puudused, milledel oli raske vahet teha või üht teisele eelistada. Vahel tundus olevat päris ükstapuha, mida mõtelda või arvata. Ainus asjaolu, mis mind pidevalt nende juures nüüd ärritas, oli nende välise vormi püsivus. Rohkem kui ühiskonnas toimuvad protsessid (millede tõeline olemus jäi niikuinii hämaraks, nagu ma juba ütlesin) häiris mind asjaolu, et inimestel on ikka kaks jalga ja kaks kätt ning üks pea. Hoopis huvitavamaid juhtumeid võis näha nukufilmides, kus plastiliinist tegelased muutusid kord keraks, kord liistakaks, kord nööriks. Niisugune elu väärib elamist, ütlesin endale. Aga hoopis teine asi oli televisioonist jälgida koosolekuid või väga teravaid probleemsaateid. Mees, kes nõudis valitsuse väljavahetamist, hingas ikka läbi kahe ninasõõrme; isik, kes nimetas meid ümbritsevat elu halvaks unenäoks, pani jala üle põlve. Mingeid üllatusi ei olnud.

Nii möödusid päevad ja juba hiilis lähemale talv, ehkki ta tegi seda oma tavapärasel viisil, pimeduse ja nukruse kaudu, kedagi otseselt ehmatamata, aga vaevalt kedagi rõõmustades.

Jah, niiviisi lähenes ja lähenes talv, ja polnud midagi selle vastu parata. Nüüd võis arvata, et varsti sajab lund, ja ka selle vastu ei saa midagi parata.
Looduses on teatud protsesse, mis toimuvad peaaegu kindlasti.
Talv ei saabu juhuslikult.
Enam-vähem kindel võib olla, et ta tuleb.
Juhustega on hoopis teised lood.

Eddington on sündmuste kohta öelnud, et nad ei toimu, vaid me põrkume nendele. Ja veel on väidetud, et sündmused on maailmas valmis nagu filmilint, meie ainult istume ja vaatame seda.
Kui sündmused poleks tihti nii ebameeldivad, siis võiks nende peale mõnikord rohkem mõelda.
Aga uksekell? Kuidas seda armastada? Kui harva on ukse taga meeldiv inimene!
Sündmused oma mitmekesisuses on suurtes inimeste tekitanud mitmesuguseid mõtteid.
Eesti režissöör Panso on öelnud, et sündmuste mängimise juurde kuulub oskus „seista seljaga sündmuse poole, s.t. mitte teada, et laual ootab kiri”.
Tõsi, me ei teagi seda, et ta ootab.
Ainult näitlejad teavad, ja mitte alati.
Professor Lotman väidab, et sündmus on revolutsiooniline element (reaktsioonilisel ajal puuduvad ajalehtedes uudised).

Kallis, tulin poest, kus näljased ostsid liha, janused verd, iseäranis seaverd, vorstis või puhtalt, paljud riietasid ennast lähenevaks talveks ja külmetajatele jäid kütteks ainult kondid, sest muud kütteainet ei müüdud.
Kallis, talv läheneb jälle ja mõnikord kõlab see halbaennustavalt, mõnikord mitte, tegelikult kõlab ta nii, nagu ise tahad, sest peaaegu kõik on enda teha peale juhuse, aga seegi on lõppude lõpuks prognoositav.
Ja nüüd jutustan ma sulle, mis edasi sai.

13. detsembril 1981 kuulutati Poolas välja sõjaseisukord.
Päev hiljem olime kutsutud komandopunkti, kust juhiti kogu Tallinna linna elektrivarustust.

Enne õhtut polnud aega minna. Juhtus seda ja teist, ette sattus nii- ja naasuguseid inimesi. Võtsin siis takso ja sõitsin paari sõbraga suunas, mida siin pole sobiv avaldada. Võin ainult öelda, et komandopunkt asus linnast väljas.
Hämardus, sadas laia lund. Ja meeleolu oli ülev.
Kõnelesime teel mitmest asjast.
Meie vestlused katkestas taksojuht, kel oli rääkida oma lugu.

„Olin hiljuti üksi saunas. Õhtu hilja, mõtlesin, et teen kõva leili. Elektriahi oli, keerasin siis põhja. Istusin, hakkasin siis ennast veega üle valama. Valan ja valan, aga siis juhtus niisugune lugu, et kui tahan välja minna, ei saa. Lükkan ja lükkan ust, ei lähe lahti, otsekui hoiaks keegi ukse tagant kinni, rõhuks õlaga vastu. Hüüdsin, et lase lahti, ära mängi, sees oli varsti juba sada kakskümmend. Keegi ei vasta. Surusin täiest jõust, siis sain asjast aru. Põrandal oli palju vett, küllap oli äravoolutoru ummistunud. See voolas üle läve ja kogunes ukse taha. Seal oli puurest, teate küll, see tõusis koos veega üles ja jäi ujuma ukse ja seina vahele, uks aga käis väljapoole lahti. Rest oli ees. Lüliti asus eesruumis, sinna juurde ei saa. Kuumus aga tõuseb ja tõuseb!”

Märkamatult olime jõudnud komandopunkti juurde. Maksime sõidu eest ja väljusime.
Üks meist küsis, kas ei olnud ebaviisakas jätta mehelt küsimata, kuidas ta saunast eluga pääses.
On selge, et ta pääses, vastas teine, muidu poleks me temaga sõita saanud.

Küllap langes veetase esikus ise, asja ees, teist taga, sekkusin mina, aga mis põhjusel ta langes, seda on raske oletada. Samuti on võimalik, et saabus keegi teine saunaline ja päästis mehe. Sel juhul saabus see teine saunaline väga õigel ajal.
Ta võis ka mitte pääseda, ehk oli see taksojuht hoopis zombie, püüdis esimene vaimutseda.
Tegelikult mõjus taksojuhi jutt veidi taktituna, sest komandopunkti keldris asus samuti saun ja harva lasti kedagi ilma leilita siit minema. Lohutasime end, et oleme mitmekesi ja võime häda korral üksteisele appi minna.

Nagu ikka oli kohal küllalt suur seltskond, mõned lausa tundmatud, vähemalt mulle. Teised näisid omavahel kõik tuttavad olevat. Ja tegelikult: mis ime see on kõigiga tuttav olla, sest võta üks ja viska teist. Ega neil polegi suurt vahet, nii et tundes üht, tunned juba paljusid.
Saunas olid esialgu ainult mehed, ja jutt kõlas küllalt viisakalt. Ma ei tea, miks see mind häiris. Olen maalt pärit ega pole siiani harjunud suurte saunaseltskondadega. Ma ei mõista, miks alasti mehed filosofeerivad või kritiseerivad majandust. Teisalt pole ma ka nii primitiivne, et arvaksin vaid ropendamise sauna sobivaks vestluseks. Ei, nii ma ka ei mõtle. Saunas ehk ei peaks üldse vestlema, vaid mõmisema, ähkima, pruuskama. Tahaksin kuulda animaalseid häälitsusi, näha looduslähedust. Kui riided on seljast heidetud, heidetagu ka kultuur ajudest. Oldagu vabad, oldagu loomalikud. Milleks pingutada, ei olda ju kohvikus. Võrreldagu suguelundeid, maadeldagu, naerdagu. See oleks ausam. Kuid mis siin ikka oma pretensioone esitada? Igaühel on inimkonnale omad pretensioonid, kes neid ära kuulata jõuab.
Esimene leil tehtud, korraldas komandopunkti ülem meile väikese ekskursiooni, nagu tal minu teada ikka kombeks oli.
Paarkümmend alasti meest päevavalguslampide sinkjas valguses, helkivate aparaatide vahel – see oli võluv vaatepilt. Nautisin inimkeha haprust kesk klaasi ja niklit. Kui surelik on inimene – nii oleksin peaaegu vaimustusega hüüdnud. Ülem toetas oma täidlase keha puldile. Siit juhitakse kogu pealinna ja tema ümbruse elektrisüsteeme, ütles ta veendunult. Küllap oli tal õigus, kes seda asja siis veel paremini pidi teadma? Aga mõni nokastanud mees ei teinud uskuma. Üks sattus päris hoogu.

„Lülitame Nõmme välja,” karjus ta, „siis mu naine saab teada, kus ma praegu olen! Või täpsemalt: lülitame kolm korda välja, sest ma helistan ukse taga kodus alati ka kolm korda! Kus on see nupp?”
Ülem ei öelnud midagi.
Mees vahtis surisevaid tulesid ja tasakesi võbelevaid osuteid.
Ta reitelt tilkus parketile vett.
Ta õlad olid karvased.
Miks tahtis ta endast oma naisele teada anda?
Mis oli tal öelda?
Ja ühel teisel, kes istus plartsti operaatoritooli vahariidele, olid seljal vinnid. Päeval, tänaval neid ei näinud. Ega mul pole midagi vinnide vastu, neid on aeg-ajalt kõigil. Lihtsalt ootamatu oli näha tükki kõdunevat liha kompuutri ees konutamas. Need asjad ei sobinud siiski kokku.
Tasapisi haaras mingi aukartus kogu seltskonda.
Tahtmatult heideti pilke kardinateta hiigelakna poole, mille taga mustas öö.
Kardeti ehk revidenti, või hoopis midagi hullemat, elektri kättemaksu, mõtlesin mina oma lemmikteema selga hüpates.
Aga abielumees ei pannud seda tähele.
„Vajutan siia, küll siis Anna mind ära tunneb!” hüüdis ta võidukalt ja tuikus taas puldi poole.
Ülem astus talle õigel ajal teele ette ja mees taltus.
„Tegelikult poleks sa mitte kui midagi saavutanud, sest võhikul pole praktiliselt mingit võimalust linna elektrisüsteemi tungida,” kommenteeris ülem heatahtlikult. „Tuleb teada süsteemi töötamise põhimõtteid.”
Mees ütles nukralt, et ta tegi vaid nalja, ja lõi käega.
Püüdsin uurida ülemuse enda käest, kas need põhimõtted on siis nõnda keerulised ja milles nad umbeski seisavad. Ülem naeratas ja vastas viisakalt, et kahju küll, aga instruktsioonid ei luba tal nende põhimõtetega külaliste ees eriti laiutada.
Huvitav, kas ülemus teadis mu kunagist huvi elektri ja energia vastu? Kas ta teadis, et suhtlen Tisseniga? Tundis ta Tisseni nime? Pidi tundma. Kohe ütlen, miks.
Esialgu aga: võbelevad osutid, ahvatlevad nupud, mitmevärvilised tuled. Jah, tark nende külge ei puutu.
Vaevu hoidsin käsi paigal.
Ikka tahad angažeeruda ja sekkuda.
Ülemus vaatas mulle pealiskaudselt, aga tõsiselt silma.
Mul ei jäänud muud üle kui käsi laiutada ja teiste kannul sauna minna.
Seal pani ülemus järjest viis kapatäit leili.
Ta oli kõva elumees, mäletasin teda kooliajast.

Hämaras segasaunas kuulsin läbi auru madala naisehäält. See hääl muretses kõigi pärast, küsis, kas leili jätkub, kas tuleb tuua külma vett, kas kuumus nahka maha ja juukseid peast ei võta.
See hääl oli mulle väga tuttav, kuid ma ei saanud aru, kuidas võis Susie siia sattuda. Mida tema siit otsib?
Läbi alasti kehade padriku küünitasin end hääle poole, kuid jälle visati kerisele vett ja aur peitis kõik. Raudvõrega ümbritsetud pirn oli tahmunud ja valgustas halvasti.
Siis mattis jutukõmin Susie hääle. Keegi rääkis oma elust, teine vaidles vastu, vihad matsusid. Konutasin all jahedas nurgas, mu tagumikule puhus põranda ja seina vahelisest praost külma tuult, ja ma ei tea, kui kaua oleksin ma seal hämaras istunud, kui äkki poleks kõlanud mehine hüüd: ja nüüd karastama!
Algas liikumine, vihad heideti nurka, kausid kukkusid ümber. Lahtisest uksest tuli pahmakas valget udu. Eks siis minagi ajanud end püsti ja rutanud teistele järele. Mõned hüüdsid väljudes hurraa, mina liigutasin vaid igaks juhuks suud.
Teadsin, et komandopunktist saja meetri kaugusel asub lahtine jahutusvee kollektor. Olin seal kord end karastanud, vees, mis tuli otse transformaatoritest, soe ja veidi roostes.
Nagu üks rõõmus pere lippasime üle hämara lumevälja. Mustas taevas põlesid mõned heledad prožektorid. Kuskil kaugel haukus koer. Eeljooksja pritsis mu paljale ihule lörtsi. Tundus, et ka taevast langeb üksikuid helbeid. Naised kilkasid hasardist ja rõõmust. Esimesed kehad langesid eespool valju lartsatusega vette.
Pärast väikest kõhklust heitsin minagi end alla pimedasse kaevu, valkjasse auru. Vett oli rinnuni ja ta tundus väga soe. Paljastel õlgadel sulasid külmad helbed. Ülalt pilvede vahelt paistis ajuti tähti. Aga siia alla oli võimatu aru saada, kes on kes. Ka Susie oli vaikinud ja kümbles märkamatult. Olin juba mõistnud, et ta oli hooti seltskondlik, hooti pühendus iseendale.
Ühest nurgast läks maa sügavusse avar tunnel, ilmselt äravoolutoru, kuid sellel oli õnneks tihe raudvõre ees. Voolust oli küll tunda, eriti jalgade juures.
Lobistasime vaikides, ainult mõned mõmisesid naudingust.
Kuid nagu ikka, kõige kohatumal hetkel, kaugete tähtede ja planeetide pilgu all, tegelikult siis igavikuga silm silma vastu, kollektori soojas üsas, alasti eri soost inimeste kooseksisteerimise ajal alustas keegi vaidlust. Teadsime küll, kes ta oli. Las ta nimi jääda siin kõrvale, sest ühiskond hindab teda üldiselt kõrgelt ja tema sõna maksab. Tal on filosoofi kuulsus. Ent ta kuulub sellesse seltskonda, kelle kultuurikiht purjuspäi olematuks hajub. Kuidas nad siis ropendavad ja oksendavad ja kuidas see neile kõik andeks antakse! Kuidas nad röhitsevad ja suppi süües luristavad ja kuidas nad ei unusta seejuures ikka mainida, et nad pärinevad vanast intelligentsest suguvõsast! Ah, neid on kõikjal, pole mõtet neid lähemalt tutvustada, küllap tuleb neid säilitada, sest nad on meie maailmale millekski väga vajalikud. Noh, jumal temaga, igatahes pistis ta kuskil kollektori hämaras nurgas järsku lõugama. Drink! drink! drink! Olid igatahes tema esimesed sõnad, küllap arvas ta, et on kuskil soojas kõrtsis, või jumal teab, mis ta arvas, igatahes ta karjus, ja karjus edasi, aga ta süntaks oli lagunenud ja sõnadestki ei saanud suurt aru peale üleüldise agressiooni. Loomastunud mees võttis veheldes enda alla tavalisest suurema ruumi. Võtsime ennast nurka kokku. Kuulasime tüdinult lõputut ropendamist, kuid lahkuda polnud ka tahtmist.

Mees ropendas:
„Mis te õige mõtlete, mis elu see ka on, enda arust olete rahul ega oskagi varsti enam paremat tahta, kõik teevad näo, et asjad on korras! Aga salajas, aga nurga taga, aga komkudes ja urgastes, ka kabinettides, mis, kurat, seal toimub? Ükskord peab välja ütlema, et kuningas on alasti, ja mina olen esimene, kes selle välja ütleb. Ma ütlen teile praegu välja, mis ma teist arvan! Igaühel võtan rinnust kinni ja ütlen: kao siit, renegaat! Mis see on? Mis see on, küsin ma? See kõik on üks suur sitahunnik ja kõik veavad seanahka ja keegi ei vastuta mitte kuradigi eest! Tuli otsa ja jalaga tagumikku, see oleks paras nii neile kui ka teile! Kõigepealt uputan enda ja siis teid kõiki, siis alles näete! Argpüksid!”
Mees sukeldus vee alla ja oli suur tegemine, et teda kaldale upitada.
(Olgu lisatud, et pärast ei tundnud teda äragi; ta pakkus sauna eesruumis naistele kohvi ja tegi kerget nalja.)

Mu jumal!

Olin kõrini vees.
Mustast tökatist ulatus välja valge tugev kael, selle otsas suur juuksepahmakas, mis sulas auruvinesse, niipalju kui ähmases lumevalguses seletada võis. Kas tal olid silmad ja mis neis peegeldus: tähed, valvuriputka aknad, lumehelbed? Jah, lumehelbed, mis mu õlgadele langesid ja sulasid.

Romaanid, jutustused

“Hüvasti, kollane kass” (1963)
“Võlg” (1964)
“Elu võimalikkusest kosmoses” (1967)
“Mõrv hotellis” (1969)
“Kuu nagu kustuv päike” (1971; valikkogu)
“Tühirand” (1972)
“Ja kui me veel surnud ei ole, siis elame praegugi” (1973)
“Mattias ja Kristiina” (1974; valikkogu)
“Via regia” (1975)
“Must mootorrattur” (1976; valikkogu)
“Sügisball” (1979)
“Räägivad” (1984)
“Räägivad ja vaikivad” (1986)
“Öös on asju” (1990)
“Doonori meelespea” (1990)
“Tere, kollane kass!” (1992)
“Brecht ilmub öösel” (1996)

Näidendid

“See maailm või teine” (1966)
“Phaethon, päikese poeg” (1968)
“Charley tädi” (1970, dramatiseering)
“Südasuvi 1941” (1970, dramatiseering)
“Viimnepäev” (1972)
“Kolm põrsakest ja hea hunt” (1973)
“Good-bye, baby” (1975)
“Kümme neegrit” (1976)
“Peaproov” (1977)
“Vaimude tund Jannseni tänaval” (1984)
“Huntluts” (1999, teosed Oskar Lutsu motiividel)
“Graal!” (2001)
“Stiil ehk Mis on maailma nimi”
“Meister ja Margarita” (2001, näidend Mihhail Bulgakovi samanimelise romaani motiividel)
“Vend Antigone, ema Oidipus” (2006, näidend Sophoklese ja Euripidese
tragöödiate alusel)

Filmistsenaariumid

“Võlg” (1966)
“Saja aasta pärast mais” (1987)
“Surma hinda küsi surnutelt” (1977)
“Sügisball” (2007)

Püsiviide Lisa kommentaar