Nädala autor

Tadeusz Dołęga-Mostowicz

5. jaan. 2024 at 11:39 e.l. (Nädala autor 2024, Tadeusz Dołęga-Mostowicz) (poola, Tadeusz Dołęga-Mostowicz)

Tadeusz Dołęga-Mostowicz (1898 – 1939) oli Poola kõige populaarsem kirjanik 30. aastatel, tema hiilgava karjääri katkestas sõda. Poola armee kapralina hukkus ta 20. septembril 1939 punaarmeelaste kuulide läbi.

„Posija” on toodud kolmel korral kinolinale: 1937, 1982 – see Jerzy Hoffmanni tehtud film on kultusliku staatusega, seda näidatakse Poolas aina riigi- ja usupühade puhul; kolmandat korda toodi „Posija” kinolinale Netflixi tellimusel, see linastus 2023. aasta sügisel (ingliskeelse pealkirjaga „Forgotten Love”).

Katkend:

Posija, Hendrik Lindepuu Kirjastus, Halliste 2023. Poola keelest tõlkinud Hendrik Lindepuu. Lk 102 – 111.

Radoliszki linnakeses, seal, kus kitsas Napoleoni tänav avaneb turuplatsile, mis kannab Iseseisvuse väljaku nime, on kahekordne punane telliskivimaja, mille allkorrusel oli neli poekest. Kõige suurem ja uhkem on nurgapealne pood, mis kuulub proua Michalina Szkopkowale. Poes olid müügil kirjatarbed, postmargid, niidid, lindid, nööbid ehk siis igasugused pisiasjad, samuti ka tubakas ja paberossid.

Kui Antoni Kosiba käis Radoliszkis, siis just proua Szkopkowa poekeses varustas end tubakaga, samuti ostis sealt siidniiti.

Proua Szkopkowa oli poekeses harva. Kõige enam neljapäeviti, turupäeval. Tavaliselt oli tal kodus tegemist oma nelja lapse ja suure majapidamisega. Poes teenindas noor neiu, vaeslaps, kes kosti ja kümnezlotise kuupalga eest täitis müüjanna kohuseid kohusetundlikult ja viksilt.

Proua Szkopkowa oskas hinnata müüjannat, seda, et Marysia meeldis kõigile – sest ta oli kõigiga viisakas, naeratav, heasoovlik, seejuures ka üsna kena. Nii mõnigi klientidest, mis siin salata, just seepärast astuski poekesse sisse, et Marysiaga lobiseda ja nalja visata. Proviisor, vallasekretär, hingekarjase õepoeg, ümberkaudsed mõisnikud, insenerid vabrikust – ükski neist ei jätnud juhust kasutamata, et astuda poekesse ostma paberosse või postmarke.

„Vaata ette, Marysia,” ütles talle proua Szkopkowa. „Ära igaühele silma heida, väldi abielumehi, aga kui satub ette sobiv kavaler, kes sulle meeldib, siis talita targasti. Selline asi võib ju ka altari ette viia.”

Marysia naeris.

„Mul on veel aega küll.”

„Meil, naistel, on nendes asjades alati vähe aega. Ja sina oled ju varsti juba kahekümneaastane. Nüüd on just õige aeg. Sinu vanuses oli mul juba kolmeaastane poeg. Aga igaühega ära vaeva pead ja ära küünita liiga kõrgele, muidu saad kõrvetada. Näiteks see mootorrattaga noorhärra! Sõidab muudkui siia, aga sinu kosimine on küll viimane asi, millest ta mõtleb. Küll ma juba tunnen selliseid! Küll ma juba tunnen! Pööritab silmi, võtab käest kinni, ohkab, aga pärast… Ära kutsu endale õnnetust kaela.”

Marysia hakkas naerma.

„Mul pole midagi sellist mõttessegi tulnud.”

„No-noo! Tema isa on magnaat, neil on suur varandus ja vabrikud. Kindlasti otsib pojale mõne krahvinna naiseks. Pea seda meeles.”

„Loomulikult. Ega ma mõtlegi temale. Kui juba kellelegi klientidest silma heita,” lisas ta naljaga, „siis sellele vanale posijale veskist.”

Ja Marysiale tegelikult meeldiski Antoni Kosiba. Eelkõige oli ta tema kui posija suhtes uudishimulik. Linnakeses räägiti temast imejutte. Räägiti, et keda ta oma käega puudutab, see saab terveks, isegi kui oleks olnud juba suremas, ühed ütlesid, et ta on oma hinge kuradile müünud, teised jälle, et on saanud Ostra Brava Jumalaemalt sellise väe; räägiti, et ta ravib tasuta ja et tunneb isegi mingeid armutaimi, nii et kui nendest teed keeta ja kellelegi pakkuda, siis hakkab jooja sind armastama.

Ja lisaks oli posija alati kurb, vaikiva loomuga ning tal olid sellised head silmad.

Ning ta ei käitunud nõnda nagu teised talumehed. Ei sülitanud põrandale, ei vandunud, ei sorinud kauba sees. Tuli, võttis mütsi peast, sõnas lühidalt, mida ta vajab, maksis ja sõnas: „Aitäh, preili.”

Ning juba väljuski.

Nii oli ka ühel märtsipäeval, kui ootamatult vihma kallama hakkas. Posija oli parajasti poekeses, kui taevaluugid lahti läksid.

Mees vaatas aknast välja ja küsis:

„Ehk preili lubab mul poekeses oodata, kuni suur sadu üle läheb…”

„Aga loomulikult, palun väga. Istuge, olge hea.”

Marysia ruttas leti tagant välja ja tõi mehele tooli.

„Kes nüüd sellise vihmaga inimese välja ajab,” lisas neiu. „Ja teil on ju pealegi kaugele minna. Saaksite läbimärjaks enne veskile jõudmist.”

Antoni naeratas.

„Te siis teate, et ma olen veskilt?”

„Jah,” noogutas neiu. „Te olete posija. Teid teavad ju siin kõik. Aga te ei ole vist siitkandist, sest teie kõne on teistsugune.”

„Ma olen kaugelt, Suur-Poolast.”

„Mu ema oli ka Suur-Poolast.”

„Proua Szkopkowa?”

„Ei, minu ema.”

„Te ei ole siis poeomaniku tütar?”

„Ei, ma ainult töötan siin.”

„Aga kus siis ema on?”

„Suri neli aastat tagasi… Tiisikus.”

Neiu silmisse ilmusid pisarad, hetke pärast ta lisas:

„Kui te oleksite tollal meie kandis olnud, siis ehk oleksite ta terveks teinud… Vaene emme. Mitte sellist saatust ei aimanud ta mulle. Aga ärge arvake, et ma kurdan. Oh, ei! Proua Szkopkowa on minuga väga lahke. Ja mul ei ole ju millestki puudust… Noh, kui just mitte raamatutest ja pianiinost.”

„Aga teie isa?”

„Isa oli metsnik, vürstinna Dubantševa valdustes. Odryniecki põlislaanes. Ah, küll seal oli ilus! Isa suri seal. Ma olin siis veel väike tüdruk… Jäime emaga kahekesi. Vaene ema pidi siis kangesti palju tööd tegema. Õmbles, andis muusikatunde. Kõigepealt elasime Brasławis, hiljem Święcianys, ning lõpuks siin, Radoliszkis. Siin ema suri ja mina jäin üksi. Minu eest hoolitses endine ksjonds, aga kui ta saadeti teise kogudusse, siis määras ta proua Szkopkowa minu eest hoolt kandma. Hea, et maailmas on häid inimesi. Aga ikka on raske, kui ei ole kedagi lähedast.”

Posija noogutas.

„See on mulle tuttav tunne.”

„Teil ei ole ka peret?”

„Ei ole.”

„Mitte kedagi?”

„Mitte kedagi.”

„Aga teid vähemalt armastatakse, sest te ravite inimesi, päästate elusid. See peab andma suure rahulolu, lähedaste aitamine, nende kannatuste leevendamine. Inimene tunneb end siis tõesti vajalikuna, kasulikuna. Ärge nüüd naerge minu üle, aga ma olen juba lapsepõlvest peale unistanud, et minust saab arst. Kui ema oleks elus… Ma olin juba valmistunud kuuenda klassi eksamiks ja pidin sõitma Wilnosse gümnaasiumi.”

Neiu naeratas kurvalt ja lõi käega.

„Ah, tühja sellest!”

„Te olete siis haritud?”

„Tahaksin olla. Aga nüüd on juba liiga hilja. Tänan Jumalat selle eest, et andis mulle vähemalt leiva lauale.”

Letil lebas mingi naiste näputöö: salvrätt värviliste lillekestega. Neiu võttis selle kätte ja hakkas tikkima.

„Suudan isegi kleitide jaoks endale teenida. Näete, tikin. See on proua Hermanowiczovna jaoks Piaskówist.”

„Väga ilusasti tikite.”

„Ema õpetas mind.”

Nad ajasid veel pool tundi juttu. Kui vihm järele jäi, jättis posija hüvasti ja lahkus. Sellest päevast alates hakkas ta aina sagedamini proua Szkopkowa poekese käime ja istus seal kauem juttu ajades. Preili Marysia meeldis talle väga. Juba tema vaatamine, tema elavaloomulise näo, õrnade käte ja heledate juuste vaatamine tegi talle suurt rõõmu. Hääl oli Marysial hele ja helisev, tema suured sinised silmad olid südamlikud, ja Antoni tundis ka, et temagi meeldib neiule.

Tööd veskis, nagu ikka kevaditi, oli vähe. Põllul algasid kevadtööd, inimestel polnud aega haigeks jääda ega end ravida. Siis ei käinud ka nii hulganisti patsiente tema juures. Antoni hakkas nüüd pea ülepäeviti linnas käima. Ta ei palunud enam kellelgi talle midagi linnast tuua, mida Prokop veskimehe peres ka tähele pandi.

„Kuidagi õige tihti käid seal Radoliszkis,” lausus Zonia pilkavalt.

„Eks ta käib seal naistes,” viskas Wasil nalja.

„Ah, mine oma jutuga…” pomises Antoni tõrksalt.

Et aga külas midagi saladuseks ei jää, siis teadsid varsti kõik, et Antoni käib istumas proua Szkopkowa poekeses.

„Noh, egas midagi,” kehitas Prokop õlgu, kui Zonia talle sellest rääkis, „küll mees teab, mis mees teeb. Szkopkowa on asjalik ja kena proua. Ei ole veel vana ja raha on tal ka. Kaupmehe lesk. Aga sina ära topi oma nina teiste asjadesse.”

Ühel päeval tuli veski juurde rändkaupmees. Pakkis oma kompsud lahti ja kogu veskirahvas tuli uudistama. Mida seal kõike ei olnud! Peent vabrikukangast, värvilist perkalit, nahast käekotte, mida linnanaised kannavad, ja käevõrusid, igasugu kaelakeesid. Aarded missugused!

Naised, vaimustusest kiljudes ja ohates, vaatasid kõike, proovisid enda peale, katsusid. Ja kauplesid innukalt, aga kauplemine oli seda raskem, et kaupmees ei võtnud üksnes raha vastu, vaid ka lina, villa, kuivatatud seeni või mett.

Antoni vaatas seda kaugemalt pealt, aga kui naised olid lõpuks vaatamise ja kauplemise himu täis saanud, heitis temagi pilgu kaubale. Üsna ruttu valis ta kleidijagu siidkangast ja hõbedase laia käevõru, mida kaunistasid rohelised kivid. Kaupmehele pidi ta selle eest andma palju linarulle ja suure koti villa.

Zonia palged lõid õhetama, kui ta seda kaubavahetust nägi. Tal ei olnud kahtlustki, et see on temale mõeldud. Seevastu Olga oli veendunud, et Antoni ostis selle väikese Natalka jaoks.

Ent mõlemad eksisid. Posija suundus järgmise päeva lõuna paiku linna, kokkukeeratud komps kaenla all. Mõlemad veski lesknaised nägid teda aknast ja temperamentsem Zonia ei suutnud vandumast hoiduda:

„Selle vana nõia, selle vana lehma jaoks! Et see mees oma jalad murraks!”

Ent Antoni jõudis elusa ja tervena linna. Kuna ta nägi poekeses üht prouat parajasti ostmas, siis ootas, kuni too väljub. Ning alles siis astus sisse. Preili Marysia tervitas teda nagu ikka südamlikult:

„Kui ilus ilm on täna, onu! Nii soe, justkui oleks juba suvi.”

Marysia kutsus Antonit onuks, kes teab miks. Nii oli kuidagi iseenesest kujunenud. Teised ümbruskonna neiud veidi pelgasid ja võõristasid Antonit, aga Marysia ei tundnud mingit võõristust. Vastupidi, ta uskus mehe headusesse ja protesteeris nördinult, kui keegi püüdis mõista anda, et veskiposija on vanakurja teenistuses.

„Kel on kurjade jõududega tegemist,” ütles neiu, „see teeb inimestele liiga ja elab ebaausalt. Aga tema kohta ei saa midagi taolist öelda.”

Ei ole mingeid selgeid põhjuseid, miks üks inimhing teise vastu sümpaatiat hakkab tundma. See tuleb justkui õhust. Ja ka Marysia ei teadnud, miks talle posija oli meeldima hakanud. Kui ta poodi astus, tundis neiu alati rõõmu. Sel päeval rõõmustas ta veelgi enam, sest tal oli mehele üks palve.

„Kui hea, et ma onu Antonit näen,” ütles ta naeratades. „Ma tahan onu paluda…”

„Mida küll, kulla preili?”

„Aga lubage mulle, et täidate mu soovi.”

Antoni silus habet ja vaatas neiule otsa.

„Teen kõik, mis mu võimuses.”

„Suur aitäh! Siin Kośielna tänaval elab üks vanamemm. Väga vaene. Viimasel ajal ei kuula tema jalad enam sõna, nii ei jaksagi ta enam üldse kõndida. Ta palus mind, et paluksin teid, et astuksite tema juurde sisse ja annaksite nõu, mida teha.”

„Olgu pealegi,” naeratas Antoni. „Ma käin tema juures, ehkki ma koduvisiite ei tee. Aga mitte ilma tasuta.”

„Ta on väga vaene,” sattus Marysia segadusse.

„Mitte temalt ei taha ma tasu,” katkestas teda Antoni, „aga vastutasuks peab preili mulle meelehead tegema ja võtma selle külakosti vastu.”

Seda öeldes tõstis ta oma kompsu letile.

„Mis see on?” imestas neiu.

„Eks vaadake. Suurt seal pole, aga teile kulub ära.”

Marysia harutas paki lahti ja punastas.

„Siidriie… ja käevõru…”

„Palun kanda, preili Marysia, auks ja uhkuseks.”

Neiu raputas pead.

„Ma ei saa seda vastu võtta. Ei, ei! Mille eest? Miks te mulle sellise kingituse tahate anda?”

„Kas te keeldute?” küsis Antoni vaikselt.

„No kuidas ma saan seda teilt vastu võtta! … Mille eest?”

„Olge armuline, preili. Teile kulub see kleidiriie ja käevõru ära, ja mulle teeb nende andmine suurt rõõmu. Vaat, justkui annaksin teile tükikese oma südamest. Ei tohi tagasi lükata. See on tänulikkusest. Tänulikkusest selle eest, et kui hakkasin siin teie juures käima, on mu süda kuidagi kergem.”

„Aga see pidi ju palju maksma!”

„Ah, mis see nüüd ikka maksis,” lõi Antoni käega. „Te ju teate, et ma ei vaja enda jaoks suurt midagi… see tähendab… senimaani mõtlesin, et ei vaja midagi, aga selgus, et mul on ka oma veidrad tahtmised… Mõtlesin siis, et peaks olema keegi maailmas, mingi hea inimhing, kellele mõeldes on inimesel kergem ilmas elada. Ma olen juba vana. Aga vanast peast igatseb inimene soojust. Võta palun see vastu! Sina oled üksi ilmas ja mina ka, aga minu üksindus on hullem, sest mina olen juba vana. Luba, preili Marysia, mul vahetevahel välja näidata, et soovin sulle head.”

Neiu oli liigutatud. Ta sirutas käed ja surus tugevasti Antoni suuri parkunud töömehekäsi.

„Aitäh, suur aitäh, onu Antoni. Ma ei ole seda ära teeninud, aga suur tänu.”

Õhtul näitas Marysia proua Szkopkowale saadud kingitusi.

„Ta on nii hea,” ütles Marysia. „Ma olen ju tema jaoks lihtsalt üks võõras neiu. Mul oli häbi seda vastu võtta, aga ma tean, et äraütlemine oleks teda kurvaks teinud.”

„Vaata, aga vaata,” raputas proua Szkopkowa pead. „Vaata, et sinu ennustus täide ei läheks.”

„Milline ennustus?”

„No see, et lähed veel talle mehele.”

Marysia plahvatas naerma.

„Mis te nüüd! Te vist ei tunne teda! Ta on juba vana ja sellised asjad ei tule talle pähegi. Ja muuseas,” lisas ta kiuslikult, „on ta kindlasti etem nii mõnestki noorest.”

Marysia oli seda öeldes täiesti aus. Kindlasti seepärast, et ta ometi teadis noormeest, kes oli talle väga meeldima hakanud. Nende tutvus sai alguse ka poekeses, aga juba ammu, kahe aasta eest. See oli noorhärra Czyński, Ludwikówi mõisahärra poeg. Teda ei olnud terve aasta siin. Õppis välismaal inseneriks. Aga suve veetis alati Ludwikówis, kust käis tihti ka Radoliszkis. Vahel koos vanematega autoga või siis uhke kaarikuga ning siis astus ta poekesse vaid korraks sisse. Aga vahel käis üksi, ratsa või mootorrattaga, ning siis istus poekeses tundide viisi.

Noormees oli elava loomuga, lausa tulesäde, ning nõnda kena, et teist nii kena noormeest polnudki Marysia näinud. Pikka kasvu, sale, juuksed süsimustad, nägu päevitunud. Üksnes silmad olid samamoodi sinised nagu Marysial, muidu oleks küll lausa mustlase moodi välja näinud. Ta oli rõõmsameelne ja õige lärmakas, kui ta poodi astus, siis sai terve pood tema vigureid, naeru ja laulu täis (ta laulis väga hästi). Kord hüppas ta isegi koosjalu leti peale, sohvri meelehärmiks, kes oli tulnud talle järele.

Aga kõige rohkem meeldis Marysiale, kui noormees jutustas. Ta oli ju veel noor, vaevu seitse aastat neiust vanem, aga oh issand, kus ta oli juba jõudnud käia! Vist oli kogu Euroopa läbi sõitnud, ta oli käinud ka Ameerikas ja erinevatel eksootilistel saartel. Ja kuidas ta jutustas! Ja tal oli, millest pajatada, sest oma tormaka iseloomu tõttu oli ta aina sattunud mingitesse seiklustesse. Ta raputas neid jutte justkui käisest.

Marysia oleks võinud teda luiskamises ja kelkimiseski kahtlustada, kui tema seiklustest ei oleks kogu ümbruskonnas räägitud, kõik teadsid, kui palju sekeldusi ja muret oli vanal Czyńskil poja pärast. Kord laada ajal sõitis ta ratsa Radoliszkisse trahterisse ja läks seal tülli noore Żarnowskiga Wieliszkówist ning hiljem toimus nende vahel duell. Teisel korral oli ta peatanud rongi keset lagedat välja, tehes raudteele suure lõkke. Temast räägiti palju jutte, aga need jutud ei olnud sellised, mis oleksid talle kahju või häbi teinud.

Või kui, siis need jutud naistega. Räägiti, et ta ei jäta ühtki vahele, et igaühega flirdib ja nii mõnigi on tema pärast oma silmad peast välja nutnud.

Ent Marysia ei uskunud neid jutte. Ja seda kahel põhjusel. Esiteks, ta ei tahtnud neid uskuda, ja teiseks, tal oli tõendeid neid mitte uskuda. Pan Leszek ei pööranud naistele tähelepanu, ta oli seda ju ise näinud. Kui noorhärra poes istus, siis linnakese kaunitarid ilmusid üksteise järel siia kui nõiaväel. Kui nägid poe ees tema ratsut või mootorratast, siis kiirustasid kähku koju, panid selga oma kõige parema kleidi, pähe kõige kenama kübara, keerasid ruttu juuksekihara lokki ja astusid poodi justkui postmarke või kirjapaberit ostma.

„Pan Leszek, olete minu poe jaoks kui magnet, kui palju ostjaid mul nüüd käib,” ütles ta noormehele, kui nad jälle kahekesi jäid. „Proua Szkopkowa peaks teile tänulik olema.”

„Kui järgmine ostja tuleb, näitan ma talle keelt!” ähvardas noormees ärritust teeseldes.

Juhuse tahtel astus poodi paar minutit hiljem sisse apteekriproua. Ta oli end üles mukkinud kui ballileminekuks, nõndamoodi end lõhnastanud, et poes oli lausa raske hingata. Czyński ei näidanud küll keelt, aga pikemalt mõtlemata hakkas aevastama ja aevastas ühtejaksu kogu aja, kuni lõhnastatud daam tormas poest kui lingust lastud, vihast punane ja pooloimetu.

Sellest päevast hakkas apteekriproua Marysiat vihkama ja kui kohtas proua Szkopkowat, siis ütles talle, et ei osta nende poest enam mitte krossigi eest, kuni seal on leti taga see vastik neiu.

Proua Szkopkowa muretses, et kaotab kliendi, isegi pahandas Marysiaga, ise küll teadmata, mille pärast, lihtsalt igaks juhuks, aga ei lasknud teda lahti.

Apteekriproua ei olnud küll enam noor, aga ei saanud eitada, et ta on ilus. Ja ka noorematele ei pööranud pan Leszek tähelepanu, isegi sellistele, kes käisid šikilt riides või olid heast perekonnast, nagu näiteks ksjondsi õetütar, teemeistri tütar või preili Pawlicka, doktori õde. Loomulikult oli see Marysiale meele järele. Ja seda enam meele järele, et Leszek oli ääretult enesekindel, suurelinegi, mille eest oleks võinud teda Marysia hurjutadagi. Marysiaga oli ta küll lihtne ja lõbus, aga teistega käitus jäigalt ja üleolevalt. Kui võrdsetega rääkis vaid ümbruskonna kõige rikkamate mõisnikega, teistele vaatas ülalt alla. Tihti kordas, et tema ema on krahvinna, isa on aga magnaat, senaatori perest ning kogu vojevoodkonnas ei ole kellelgi peale Radziwiłłide ja Tyszkiewiczite õigust rohkem nina püsti ajada kui Czyńskitel.

Andrus Allikvee

Püsiviide Lisa kommentaar