Indrek Hargla

23. jaan. 2009 at 2:04 p.l. (Nädala autor 2007) (Hargla)

(s. 1970) on enim avaldatud ja tunnustatud eesti ulmeautor.

Indrek Hargla on kirjutanud kõigis ulme alamžanrites: palju õudusjutte, sealhulgas etnoõudust, pisut vähem teaduslikku fantastikat ja linna-fantasyt, aga üks Inderk Hargla lemmikžanre paistab olevat alternatiivajalugu. Hea jutuvestmisoskusega Hargla loomingus on nii väga tõsiseid kui üsna humoorikaid noote.

Hargla on nii lühijuttude, jutustuste kui romaanide kirjutaja. Romaanidest on ilmunud „Baiita needus” (2001), „Palveränd uude maailma” (2003), „Vabaduse kõrgeim määr” (2003) ja „French ja Koulu” (2005). Jutud on ilmunud autorikogumikes „Nad tulevad täna öösel!” (2000), „Pan Grpowski üheksa juhtumit” (2001), „Hathawareti teener” (2002), „Roos ja lumekristall” (2006) ning võrguajakirjas „Algernon” ja kirjastuste Salasõna ja Fantaasia poolt väljaantavates antoloogiates. Tema loomingut on tõlgitud ka prantsuse ja vene keelde.

Indrek Hargla on avaldanud ka kirjanduskriitikat ning 2005. a. ilmus tema koostatud eesti õudusjuttude kogumik „Õudne Eesti”.

Tunnustused: Ulmeauhind Stalker 2000.  a. jutustusele „Excelsuse konkistadoorid” ja jutule Spitzbergeni nokturn”,  2001. a. jutustusele „Sindbadi kaheksas reis”, 2002. a. raamatule „Pan Grpowski üheksa juhtumit” ja jutustusele „Väendru”, 2003. a.  jutustusele „Püha graal – 1984” ja jutule „Vend Rus”,  2004. a. jutule „Vlad”, 2006. a. raamatule „French ja Koulu”, 2007. a. raamatule „Roos ja lumekristall”, jutustusele „Ingellik olevus” ja jutule „Emajõe ääres”. Romaanivõistlustel 2002. a. II koht romaanile „Vabaduse kõrgeim määr” ja 2000. a. ulmekirjanduse eripreemia romaanile„Baiita needus”. Ajakirja Algernon jõuluteemaliste lühijuttude võistluse I koht jutule „Valged jõulud”.

Intervjuud:
Andri Riidi intervjuu Indreh Harglaga Ulmekirjanduse Baasis
http://193.40.240.76/sfbooks/kysimused/hargla.htm

Raul Sulbi intervjuu Indrek Harglaga ajalehes Postimees, 8.09.2006
http://www.postimees.ee/080906/esileht/kultuur/217037.php

Jaak Urmeti intervjuu Indrek Harglaga ajalehes Eesti Päevaleht, 5.12.2003
http://www.epl.ee/artikkel/252054

Arvustused:
Indrek Hargla teose arvustused Ulmekirjanduse Baasis
http://193.40.240.76/sfbooks/teosed.asp?Autor=867&krit=Vorm

Katkeid arvustustest:
Arne Ruben: Tegin kirjandusringkondades väikese küsitluse, kas ikka teatakse, kes on Indrek Hargla, esitasin oma mõistatuse just neile kultuuriinimestele, kes Harglast vähe kuulnud. Sain siis kuulda, et ta on tippude tipp, kusagil kõrgel – paleus. Kummatigi on sellele autorile ette heidetud, et tundes küll hästi süžee ülesehitamise printsiipe ja ajalugu, millele ta lood valdavalt tuginevad, on ta karakteriloojana nõrk. Loomulikult kompenseerib selle filosoofilisus, kujutatud ajaloosündmuste läbimõeldud taust ja hea huumor.

Ilona Martson: Nauditav on kirjaniku iselaadne huumor, ladus jutustamisoskus, teadlikult klassikalist detektiivkirjandust matkiv stiil. Harglat on mõnus lugeda. Muidugi on tegemist meelelahutusega, mis ei pretendeerigi olema “suur”. Ent teinekord võib nimelt kvaliteetse meelelahutuse puudumine olla see, mis tänapäeva lugeja raamatutest eemale peletab. Seega täidab Hargla olulist tühikut eesti kirjandusväljal. Ja täidab auga.

Liisi Ojamaa: Hargla alternatiivajalood on mulle helge mulje jätnud. Maailmas, milles tema tegelased omi asju ajavad, on alati olulisel kohal kaunid kunstid nagu luule ja muusika, sellised mõisted nagu veendumus, au, pühadus.

Andres Mesikäpp: Hargla loomingul on muudki ühist Sapkowski omaga – asjalik, loogiliselt seletatav maagia on enamiku Hargla lugude lülisambaks. Kuulsa poolaka kombel püüab meiegi autor luua realistlikult väljatöötatud fantaasiat. Nii ei kohtagi Hargla fantasy-lugudes tähtedeni kõrguvaid kristallpaleesid ega haldjaprintside võlukulda, seda asendavad inimlike kangelaste seiklused mõistusepäraselt loodud maailmades, mis oma reaalsuses meie ilma algusaegadest palju ei erinegi.

Tarmo Rajamets: Hargla on Eesti ulmemaastikul nagunii juba vähemalt Raimond Kaugveri või Eduard Vilde mõõtu mees – viljakas ja hästi loetav. “Frenchi ja Kouluga” püüab ta pigem Oskar Lutsu loorbereid (kui jääda võrdlustes kodumaise kirjanduse piiresse) ja sugugi mitte edutult. Alternatiivajalooline tegevuspaik – Maavald, milles pole raske ära tunda oma rada pidi tänapäeva arenenud muinas-Eestit, on igati harglalik ning hakkab kirjeldustes kohe esimestest lehekülgedest elama.