Andrei Hvostov
Andrei Hvostov (s. 10.07.1963) ajakirjanik, esseist ja kirjanik. Lõpetanud TÜ ajaloolasena, töötab ajakirjanikuna Eesti Ekspressis.
Andrei Hvostov on 2007. aasta Tuglase novellipreemia laureaat novelli „Sinised mäed” eest (Looming 2007, nr 6).
Andrei Hvostov „Võõrad lood”, Tänapäev 2008
Lk 65-67
Kodus vajus isa norinal magama, proovimata köögis askeldavale emale lähenemiskatseid teha, nagu tal oli mõnikord juua täis peaga kombeks. Ema katsus murelikult Julia laupa, pani ta diivanile pikali ja kattis soojalt kinni. Tüdruk magas sügavalt paar tundi. Ärgates oli peavalu läinud. Väikesest toast kostis endiselt isa vägevaid norsatusi, magamistoast ema õmblusmasina vurinat. Ema õmbles Juliale kleiti lasteaia lõpupeoks. Julia torkas nina magamistoa uksevahelt sisse ja ütles, et tal on peavalu täitsa ära läinud ja et ta vaatab korraks õue. Kleidi puhvvarrukatega hädas ema noogutas vaid lühidalt, andes pead tõstmata korralduse, et Julia paneks mantli selga, bareti pähe ja botikud jalga, sest õhtu on juba käes. Koridoris kohmitsedes avastas Julia, et sokid on tal jälle ei tea kuhu kadunud. Pärast hetkelist arupidamist tiris tüdruk sokkide asemel jalgade otsa kindad, ühe sinise ja teise punase, sest lõppude lõpuks, mis vahe seal on. Enne kui uksest välja lipsata, kuulatas Julia väikeset toast kostvaid korsatusi – nagu oleks seal lesinud kaheteistkümnepäine lohe Zmei Gorõnõts ise; Julia andis endale tõotuse, et ei hakka enam kunagi ukse vahelt piiluma magavat isa.
Väljas oli vihmajärgset värskust. Julia keksles katlamaja poole, oletades, et selle taga võis midagi toimuda. Katlamaja oli läbi kogu linna ulatuva pankranniku serval, kohalikus keeles nimetati seda „obrõv”, ja kuigi see sõna lubab oletad püstloodis paeklinti, oli „obrõv” tegelikult üpriski lauge, puid täis kasvanud kallak. Aga see oli hästi kõrge kallak, vonklevate radade, arvukate peidukohtade ja iseeneslikult tekkinud väikeste prügimägedega, mis sisaldasid hinnalist kraami: tõrva- ja karbiiditükikesi, värvilist traati; akude tinaplaate, mis pudistati konservikarpi, et siis lõkke kohal üles sulatatuna valada mullast või savist tehtud valuvormidesse; autode sisekumme, millest lõigati kummiribasid kadade tarvis; siin ehitati onne, mängiti peitust, tehti kiikesid, prooviti ära esimesed suitsud – obrõv, see oli laste kuningriik.
Katlamaja taga toimuski midagi, aga juba eemalt paistis, et see „midagi” ei olnud lõbus. Trobikond lapsi seisis ringis ja vaatas ehmunult maha, laste pilgud olid naelutatud millelegi nii väikesele, et Julia ei saanud eemalt vaadates aru, mis asi see on. Keegi nuuksus. See oli Dimka, nüüd juba ilma paguniteta, seljas kunagi Vitjokile kuulunud peetud palitu, millel olid alati pooled nööbid puudu; Dimka nuttis täiesti varjamatult, kartmata, et keegi hakkab teda narrima. Asjaolu, et Dimkal lasti rahulikult pillida, võis tähendada ainult ühte – siin oli juhtunud mingi tõeline õnnetus.
Julia trügis laste vahelt läbi, et näha, mida nad kõik nii kangestunult vaatavad.
Suure takjalehe peal lebas kassipoeg. Dimka kassipoeg Partisan, tundis Julia ehmatusega ära. Musta-valgekirju kassihakatis, kelle Dimka oli mõned nädalad tagasi kaheksanda maja Aljona Rudenkolt saanud ja ema vastuseisust hoolimata endale jätnud. Takjalehel lamav Partisan oli keskelt justkui pooleks löödud, kõhust ripnesid siniroosad soolikad, tagakäppade ja saba juures paistis verist sitta. Kõige kohutavam oli see, et ta oli elus – Partisan tõstis aeg-ajalt pea ja näugus nõrgalt.
„Mis see on!?” sosistas Julia Õudusega. Kõrval seisnud Aljona Rudenko luristas nina ja seletas siis: „Dimka isa prõmmis uksega… läksid emaga riidu, ta ei pannusd tähele, et Partisan on ukse vahel, lõi ukse jõuga kinni ja …” Aljona ei suutnud edasi rääkida. Kõik oli niigi selge.
Partisan tõstis pea ja tegi järjekordse näu. Tema ümber seisnud laste kõrvades kõlas see etteheitena, lausa süüdistusena. Midagi tuli ette võtta, aga mida? Julia teadis loomariigisaadetest, et on olemas veterinaarid, tõelised loomaarstid, mitte mõni
muinasjutuline doktor Valuson (dr. Aibolit oli Nõukogudemaa dr. Dolittle), aga ta polnud kunagi kuulnud, et nende linnas oleks selline olemas.
„Kas keegi teab kedagi, kelle ema on arst?” sosistas Julia ahastusega.
„Keška ema on vist medõde, aga me ei tea, kus ta elab, kusagil kaugel…” piiksus keegi.
Aljona kummardus ja üritas takjalehega pühkida Partisanist välja voolanud verd ja sitta vähemaks.
Julia oli kuulnud kiiret surma toovatest süstidest, aga kust nad pidid midagi niisugust saama…nad olid kõigest trobikond lootusetusetundes kangestunud lapsi kusagil katlamaja taga, neid võis aidata ainult ime.
/…/
Loomingut:
„Mõtteline Eesti”, Vagabund 1999;
(Eesti Ekspressi Kirjastus 2005)
„Lombakas Achilleus”, romaan, Eesti Ekspress Kirjastus 2004
„Henrik” (näidend 12 pildis), Loomingu Raamatukogu 2006/20, SA Kultuurileht
„Projektijuht Posse”, Loomingu Raamatukogu 2008/6, SA Kultuurileht
„Võõrad lood”, Tänapäev 2008
Linke autori artiklitele ja tema loomingu arvustustele:
Andrei Hvostovi artikleid: (EÜS-I veebiprojekt säilitamaks EÜS-I liikmete tekste)
http://www.sirvilauad.ee/?q=taxonomy/term/35&page=1
Rebekka Lotman „Mihkel Mutt ja Andrei Hvostov said Tuglase novellipreemia”, 29.02.2008
http://www.postimees.ee/030308/esileht/kultuur/314751.php
Andrei Hvostov: „Uus on hästi unustatud vana”, Sirp, 7.03.2008,
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=272:andrei-hvostov-uus-on-h-sti-unustatud-vana&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3196
Kalev Keskküla „Andrei Hvostov „Projektijuht Posse” ”, Eesti Ekspress, Areen, 11.04.2008
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/CCE60C4B579B7637C225741E0028BC38
Erkki Bahhovski Oma või võõras” „Hvostov: erinevalt Laarist ma tunnistan, et olen ideoloog”, Postimees, 14.06.2008
http://www.postimees.ee/140608/esileht/ak/336716.php
Andres Langemets: Andrei Hvostov „Võõrad lood” Eesti Ekspress, Areen, 4.07.2008
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/4C52BF084574A2F0C2257475004F4765
Kaarel Tarand „Vanad arved”, Sirp, 18.04.2008
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=481:vanad-arved&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3202
Ülo Mattheus „Ideoloog Hvostovi eestlasteta ajalugu”, Sirp, 1.08.2008
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=824:ideoloog-hvostovi-eestlasteta-ajalugu&catid=9:sotsiaalia&Itemid=13&issue=3213
Andrei Hvostov „Ääremärkusi Mattheusile, peaaegu evangelistile”, Sirp, 15.08.2008
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=886:rem-rkusi-mattheusele-peaaegu-evangelistile&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3215
Lauri Vahtre „Tahaks, aga Jakobsoni vaim segab”, Sirp, 9.04.1999
Andrei Hvostov „Meie sisemine Putin”, Eesti Ekspress, 6.12.2007
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/83AE8D6F3DD7EF08C22573A80033AFE8
Alo Raun „Hvostov: eristagem ideoloogid ajaloolastest”, Postimees, 4.10.2007
http://www.tarbija24.ee/051007/esileht/siseuudised/287343.php
Erkki Bahhovski: Hvostovi ilukirjanduslik rünnak Eesti ajaloo alusmüütidele”, Postimees, 4.08.2006
http://www.hip.ee/040806/esileht/kultuur/211800.php
Andrei Hvostov „Tundes sind, tundes mind…”, Eesti Ekspress, 9.06.2005
http://195.250.160.49/viewdoc/483B8ACCDBAAB62FC225701500426225
Margit Tõnson „Paberile pääsenud suur sugutung ja märjad unenäod”, Eesti Päevaleht, 21.01.2005
http://www.epl.ee/?artikkel=283337
Piret Tali „Andrei Hvostov – eestlane. Intellektuaalse pornoromaani autor.” Eesti Päevaleht, 29.01.2005
http://www.epl.ee/?artikkel=283985
Kati Murutar „Kas Andrei Hvostovil pole kellegagi filosofeerida?”, Pärnu Postimees, 22.06.2005
http://www.parnupostimees.ee/230605/esileht/kultuur/10056842.php
Nädala autor 
Lisa kommentaar