Lembit Karu
Lembit Karu joonistuste näitus “Hetkenägemused” 19. septembrist – 20. oktoobrini III korruse fuajees ja muusikaosakonnas.
Väljapanek Lembit Karu illustreeritud raamatutest II korruse ilukirjanduse saalis.
Lembitu Karu loomingut:
http://www.folklore.ee/Tagused/nr24/lkaru/
http://www.folklore.ee/rl/inste/efi/events/2005/19_10_avamine/
Olen sündinud 5. oktoobril 1948 Tartumaal, minu kodupaik on Rannu vallas. Seal lõpetasin ka 1964. aastal põhikooli. 1967. aastal sain väikelinnas Elvas keskkooli lõputunnistuse ja astusin Tartu Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonda. Tartu on minu koduks tänini. Erialaõpingute kõrvalt hakkasin käima ka ülikooli kunstikabinetis Kaljo Põllu käe all joonistamist õppimas. Nii sain 1972. aastal koos ajaloolase-etnograafi diplomiga kunstnik-kujundaja lisaeriala.
Kunstikatsetused algasid tušijoonistega, mis ongi jäänud minu põhižanriks, muutudes ajapikku värvilisemaks (värviline tušš, aga ka koloreerimine akvarellide ja pastellidega). Selle kõrval olen katsetanud estampgraafikaga (lisaks valdavalt kuivnõelatehnikas ja kivitrükis graafilistele lehtedele olen loonud arvukalt eksliibriseid nii kuivnõelas ja plastikaatlõikes kui ka mitmetes söövitustehnikates). Oluline osa mu loomingust on värvilised pastelljoonistused.
Olen tegutsenud ka raamatugraafikuna, eelkõige Tartu kirjastuse Ilmamaa väljaannete illustreerijana. Tuntuimad on tõenäoliselt minu joonistused Oskar Lutsu Tootsi-raamatute kümmekonna aasta eest leitud lõpujutustusele “Talve” ja Ernst Enno “Rändaja õhtulaulule”. Nimetagem ka kõnealuse kirjastuse mälestusraamatusarjas ilmunud Artur Veisseriku teost “Ma armastasin Eestit” ja Paul Hinnovi “Kui need talud tapeti” (sari on jätkumas). Eriliselt hingelähedane on olnud illustreerida oma sõbra, Tartu Ülikooli maailmakirjanduse professor Jüri Talveti luuletusi (“Eesti eleegia ja teisi luuletusi” ja tõlkeid (Pedro Calderón de la Barca “Elu on unenägu”) jt. Meie koostöö tulemuseks võib pidada ka 1994. aastal Hispaanias Katalaani Autonoomse Valitsuse kirjastusel ilmunud katalaani- ja eestikeelsete (tõlkijad Ain Kaalep ja Jüri Talvet) paralleeltekstidega iluväljaannet “Salvador Espriu üheksateist luuletust Lembit Karu illustratsioonidega “Mere ääres oli mul kodu…”” (Dinou poems de Salvador Espriu amb deu il-lustracions de Lembit Karu “Ran de la mar denia una casa…”).
Näitustel hakkasin esinema juba tudengipõlves: 1971. aastal Tartu noorkunstnike näitus ülikoolis vanas kohvikus, 1972. aastal grupinäitused “Visarid VI ja VII”. Sellele järgnesid esinemised mitmetel Tartu ja üle-eestilistel ülevaatenäitustel. Esimene iseseisev ülesastumine oli 1975. aastal Tartus füüsikainstituudi näituseruumes. Suurem väljapanek oli 1982. aastas grupinäitus koos Inge Kudisiimu, Jüri Marrani ja Paul Saarega Tartu Kunstnike Majas. Suuremad isikunäitused on olnud Tartus Tuvikese kunstigaleriis (1991), Jõhvi Kultuurikeskuses (1994), Tartu Küü-galeriis (1995) ja Tartu Ülikooli Lõuna-Eesti keele- ja kultuuriuuringute keskuses (2005), lisaks arvukalt pisiväljapanekuid kohvikutes ja kunagise töökoha Estiko kontserni ruumides.
Ülikooli lõpetamise järel töötasin aastatel 1972–1980 Eesti Rahva Muuseumi teadurina, seejärel 14 aastat kunstnikuna ühes Tartu suurimas tööstusettevõttes Estiko kontsernis, seejärel aastatel 1994–1999 reklaamiagentuuris Valgusreklaam. 1999. aastast olen jälle tagasi oma akadeemilisel erialal – töötan teadurina Tartu külje all Ülenurmes asuvas Eesti Põllumajandusmuuseumis.
Olen abielus, peres täiskasvanud tütar ja poeg.
Nädala autor 
Lisa kommentaar