Torgny Lindgren
Foto:Wikipedia
Torgny Lindgreni (s 1938) raamatuid on tõlgitud enam kui 30 keelde ja ta on rahvusvaheliselt tuntumaid rootsi kirjanikke. Triloogia „Isa arm“ koosneb kolmest iseseisvast ja eri aegadel ilmunud romaanist: „Kumalasemesi“ (1995), „Mauk“ (2000) ja „Doré piibel“ (2005), mis moodustavad ühe terviku. Romaanides on ühiseid tegelasi, paiku motiive. Tõelus põimub väljamõeldisega ning nende piir on väga ähmane. On kordusi ja viiteid nagu Mahleri muusikas, mida Lindgren hindab. On sõnamängu ja elufilosoofiat ning tüüpe, kes oleksid nagu päris ja ei ole ka. Torgny Lindgren on ise rõhutanud, et tema triptühhon räägib eeskätt Jumala armust ja halastusest, mille kohta ei käi Piiblis ühtegi käsku. Tema kaastunnet äratavad tegelased on kui inimsuse proovikivid. Siin maailmas on inimeksistents väeti ja kaitsetu, kui teda ei tiivusta usk, lootus ja armastus.
Katkend: Torgny Lindgren „Isa arm“, Varrak 2009, „Doré piibel“ (2005), lk 387-392.
Aga mina olin aastate kuludes jõudnud selleni, et Jumal on tegelikult kõikide Gustave Doré piltide summa. Sul peavad kõik need pildid olemas olema.
Kõik pildid koos on Jumal. Nii lihtne see ongi.
Ma olin jõudnud selgusele, mis puudutas piltide ülemvõimu sõnade üle, ütlesin mina.
Ja just siis, kui ma niiviisi avasin talle oma südame, jutustas juhataja suurima usaldusega mulle, kuidas see juhtus, et ta oli meie juurde sattunud, kuidas temast oli saanud õppimisvõimetute kodu juhataja. See tulenes kõige lihtsamalt öeldes Jumalast.
Tema õpingud olid kulgenud eeskujulikult, ta oli õiendanud ülikoolieksamid ettenähtud ajal ja saanud suurepärased hinded. Ta ei olnud eriti palju viina joonud, küll aga ta oli hakanud piipu suitsetama, tema tubakamark oli „Krahv Gilbert Hamiltoni segu“.
Peamiselt oli ta õppinud teoloogiat, aga oli otsekui möödaminnes sooritanud ja lasknud õpinguraamatusse kanda ka ajaloo ja praktilise filosoofia eksamid.
Tema isa, kes samuti nagu Blaise Pascali isa oli väljapaistev maksujurist, maksis tema õpingud kinni.
Kui aeg oli käes, et ta pidi valima doktoritöö teema, arvas ta, et tal polnud mingit valikut. Viis aastat töötas ta oma uurimuse kallal, kaks aastat sellest õppis ja elas ta Pariisis.
Kuidas nii? küsisin mina. Miks sul ei olnud mingit valikut?
Ma usun, et see oli mu kutsumus, ütles tema.
Sellest sõnast pole ma õieti kunagi aru saanud, ütlesin mina. Kutsumus?
Instinkt, ütles juhataja, mis justkui tõmbab nimest ülespoole.
Pealegi, lisas ta, oli see minu isa tahtmine. Ta polnud kunagi suutnud unustada Pascali leiutatud arvutusmasinat.
Ja mulle meenus, et arvutusmasinat oli ka tolles raadiosaates, see oli maailmas esimene; ka Ingemar Hedenius ei olnud seda unustanud.
Mõnikord tunned ennast naeruväärse narrina, jah, peaaegu et lollina, kui ütled „raamat“. See on tegevus, mis avaneb lootusetusse õppimisvõimetusse.
Nagu nüüd selle raamatuga Piiblist.
Selle lausumise taga tundub peituvat ärritav ja tülikas üksindus. Ja hooplemine.
Aga ma oletan, et midagi naeruväärset ja piinlikku on ka raamatu kirjutamises. Tähtede ükshaaval paberile kandmises. Kui sul on igal hetkel omaenda kirjutus, omaenda eritis silme ees.
Paljud vanad mehed hakkavad vanaduses omaette rääkima, nad käivad ringi ja vestlevad valjult ja lihtsameelselt vaikusega. See on midagi samasugust.
Selle, mida ma lausun, paneb keegi teine hiljem kirja. Keegi ei oska absoluutse kindlusega otsustada, mida ma tegelikult olen lausunud ja mida see teine on üles kirjutanud. Kas ta on juurde pannud või moonutanud.
Nimelt kirjutamise kaudu hiilivad ligi ebakindlus ja isegi kahtlus. Võib-olla tuleks kõigest hoolimata siiski eelistada kirjutamisele lausumist, isegi kui esmapilgul võib see tunduda hajuvam ja põgusam?
Kui ma oskaksin kirjutada, kirjutaksin ma kiidulaulu aleksiale ja kirjaoskamatusele.
Oma sõnumites, ütleb Manfred Marklund, kirjeldan ma meie kodukanti nii ausalt ja kohusetruult, nagu ma oskan. Aga keegi võib ju tulla ja ütelda: Täpselt nii see küll ei ole. Sellepärast ütlen mina: Ma mõtlen kõik välja, kogu see kodukant on algusest otsani minu leiutis.
Manfred Marklund on kõige otsekohesem inimene, keda ma tean.
Juhataja oli minu mehhaanilisest plekk-Jeesusest tõelises vaimustuses, see oli ju vermitud ja kujundatud Doré joonistuste järgi. Aeg-ajalt me keerasime Jeesuse üles.
Mis õigust on ateistidel väita, tsiteeris juhataja Pascali, et surnuid ei saa üles äratada?
Mis on raskem, kas elu anda või uuesti ellu äratada.
Tegelikult, ütlesin mina, on see ju ainult mänguasi. Jäänus minu õnnelikust lapsepõlvest. Valmistatud ühes Nürnbergi vabrikus.
Jah, ütles juhataja. Nimelt see eksemplar.
Kui ta oli oma väitekirja valmis kirjutanud ja pannud sellele pealkirjaks „Tühjus ja Jumal Blaise Pascalil“, esitas ta selle ülikooli usuteaduskonnale, kaitses väitekirja ja ta promoveeriti. Kõik oli suurejooneline, võrratu edu, ta oli olnud õnnelik nagu laps oma esimese puukoorest laevukese üle.
Tema isa oli talle kinkinud verivärske aktsiaseltsi, mis pidi haldama kõiki sissetulekuid tema tulevastest ettekannetest, mis pidid käsitlema kord tühjust, kord Jumalat, kord neid mõlemat suurust üheskoos.
See oli nimelt tema hiilgava väitekirja tuum: loodusteadlasel Pascalil, kes olid omal ajal esimesi tühjuse uurijaid, oli teoloogina õnnestunud täita tühjus Jumalaga, või õigemini öeldes, ta oli näidanud, et need kaks on üks ja seesama: tühjus, see tähendab igaviku vaakum, on Jumal, meie Isa.
Aga veidi aega hiljem oli keegi ülipüüdlik rootsi tudeng Pariisis – kellest hiljem sai üks uusvaimse liikumise juhte – avastanud, et üks prantsuse teoloog, jesuiit, oli juba kirjutanud täpselt sama väitekirja kahjuks seitse aastat enne meie juhatajat. Nii-öelda sõna-sõnalt sama. Või mõte-mõttelt. Juhtub niisuguseid asju.
Juhatajat sunniti diplomit ja loorberipärga tagastama ning peenelt graveeritud kuldsõrmuse metalliväärtuse välja lunastama. Ja tema isa võttis tagasi aktsiaseltsi „Tühjus ja Jumal“, seda võis kõigest hoolimata kasutada maksude planeerimisel.
Seejärel oli juhataja meeleheitlikult tööd otsinud. Aga kes tahab tööle võtta inimest, kes – ehkki ta seda salgas, aga siiski – oli kõikide arvates tabatud pettuselt, eriti kui nõndanimetatud pettus puudutas midagi nii kahtlast nagu tühjus.
Lõpuks oli ta saanud selle töö siin meie juures.
Ja ega ta ei kurtnud. Ei, tegelikult tundis ta ennast meil päris hästi.
Kolmes üldpalatis ringkäiku tehes sai ta selgesti aru, kuidas see vahiteenistus sarnanes juhendamistegevusega dotsendi või professori ametis, mis tal algselt oli mõttes mõlkunud. Võib-olla oli tase pisut madalam. Aga Pascali käest oli ta õppinud, et tegelikult polnud sellel tähtsust. Tasemed on mateeria maailmas, mitte vaimuilmas.
Ta ei hoolinud enam kuigivõrd prantslasest, kes pealegi oli poolenisti itaallane, mehest, kes nii-öelda oli plagieerinud tema väitekirja mõni aasta enne seda, kui ta ise selle kirjutas. Aga sellegipoolest tahtis juhataja mõnikord minuga minu elust rääkida, minu vähenõudlikest, aga siiski nõudlikest harjumustest, minu isiklikust toast seal kodus.
Tegelikult sa ju ei kuulu siia, ütles ta. Oma keelega! Ja oma hämmastava haritusega! Sa ei peaks siin elama, vaid mõnes teises asutuses. Vaimuhaiglas.
Mitte minu haritus ei ole hämmastav, ütlesin mina. Vaid minu mälu.
Ja tihti, tihtipeale me pöördusime. Meie kummagi piibu kahte eri sorti suitsu mähkununa, tagasi ühe Pascali põhjapanevama mõtte juurde:
Meie maailmamõistmise möödapääsmatuks aluseks on numbrid, mitte kirjatähed. Üheselt mõistetavatest ja selgetest arvudest lähtudes võime ehk umbkaudu ja kobamisi hakata otsima eksistentsi, mille on üles ehitanud teised märgid, sealhulgas kirjatähed.
Aga me peame riskidest teadlikud olema.
Ja numbrid, ütles juhataja, neid sa ju ometi oskad lugeda ja kirjutada!
Ei, ütlesin mina. Kahjuks. Isegi mitte numbreid.
Loomingut eesti keeles:
Mao tee kalju peal, Perioodika 1987
Valgus, Eesti Raamat 1991
Batseba, Eesti Raamat 1993
Kumalasemesi, Perioodika 1996
Pistodaga Madonna. Pildiraamija Theodor Marklundi enda jutustus, Eesti Raamat 1998
Isa arm, Varrak 2009( triptühhon: Kumalasemesi, Mauk, Doré piibel)
Linke:
Gerda Kordemets „Jätab jälje“, Teater. Muusika. Kino, aprill 1999
http://www.temuki.ee/arhiiv/arhiiv_vana/Teater/99apr_t3.htm
(Torgny Lindgreni ja Priit Pedajase maagiline legendarism Eesti Draamateatris)
Sofia Joons „Elamus: Pölsan“, Eesti Ekspress, Areen 14.10.2004 http://195.250.160.49/viewdoc/5CB6D01023AE94A1C2256F2A00336ED7
Nädala autor 
Lisa kommentaar