Jevgeni Griškovets
10. – 13. maini Tartus toimuval rahvusvahelisel kirjandusfestivalil Prima Vista 2012 osales Venemaa üks menukamaid, moodsamaid ning säravamaid lavastajaid ja kirjanikke Jevgeni Griškovets.
Jevgeny Grishkovets
Jevgeni Griškovets sündis 1967. aastal Kemerovos ning õppis Kemerovo Ülikoolis filoloogiateaduskonnas. Üliõpilaspõlves lõi ta pantomiiimiteatri Mimohod ja avaldas luuletusi üliõpilasalmanahhis. 1991. aastal asutas ta teatri Loož. Griškovets teenis kolm aastat Vene armees, kust sai alguse tema tähelend. 1998. aastal kandis ta Vene armee teatri puhveti suitsuruumis seitsmeteistkümnele pealtvaatajale ette oma monolavastuse „Kuidas ma koera sõin“, mis kujunes fenomenaalseks.
Nelja aastaga tõusis Kemerovo andekas provintsilavastaja vene publiku tunnustatud ja armastatud autoriks, kellele on nüüdseks omistatud mitmeid prestiižikaid auhindu nagu „Antibuker“ (1999) ja „Kuldne mask“ (2000). Griškovetsi kõikide monoetenduste ettekanne ühe päeva jooksul 2004. aasta „Kuldse maski” festivali ajal on kantud Guinnessi rekordite raamatusse.
Oma harukordsete mononäidenditega on Griškovets andnud külalisetendusi mitmel pool maailmas ning tema näidendeid tuuakse lavale paljudes riikides. Eestis on Vene talent esinenud varem etendusega “Kuidas ma koera sõin” festivali Baltoscandal raames. Tekst on ilmunud ka eesti keeles Jaan Rossi tõlkes Loomingu Raamatukogus (2006/36). Eestlased on lavastanud Griškovetsi näidendeid, nagu “Linn”, “Planeet”, „Vene rännnumehe ülestähendused” ja „Samal ajal”.
Griškovetsi kutsutakse stiili poolest „viimaseks linnaromantikuks“. Teatrikriitikute arvates on tema kui vene nüüdisdramaturgia suurkuju teosed oma humaansuses universaalsed, käsitledes intiimseid üldinimlikke teemasid. Griškovetsi tekstid on romantilised, moodsad ja iroonilised, kus kirjanik suudab argielu pisidetailide truu kirjeldusega panna lugejad romaanile kaasa elama.
Griškovets on kirjutanud veel ka jutustusi, mänginud filmides ja asutanud oma muusikakollektiivi „Bigudi”. Oma mitmekülgse andekuse tõttu on ta saanud niisuguseid hüüdnimesid nagu „inimteater“ ja „inimorkester“. Praegu elab Griškovets Kaliningradis.
( http://kirjandusfestival.tartu.ee/jevgeni-griskovets-tuleb-prima-vistale)
Katkend “Särk”, Varrak 2010, lk 43-46.
Läksin metroosse. Lumi oli viivuks värskendust pakkunud. Kael hakkas jälle endast märku andma.
“Tuleb vähemalt särk seljast võtta ja kaelus karvadest puhastada. Ei tohi päeva alguses juuksuris käia. Või tuleb käia salongis, kus on juba õpitud juuksekarvu krae vahele mitte puistama. Aitab selliste asjade arvelt kokkuhoidmisest!!!” Oli selge, et midagi tuleb ette võtta. “Ehk peaks uue särgi ostma?”
Kuid särgi ostmine on terve ettevõtmine. See on ainult näiliselt lihtne! Tegelikult on häid särke niisama vähe kui …kõike head. See on ju asi, mis on kehale väga lähedal!…
Tuleb välja, et ma polnud ammu metroos käinud. Jah! Metroos… pole ei ilus ega kole. Seal on nagu metroos… Seal on nagu alati.
Kuni ma eskalaatoril allapoole sõitsin, püüdsin mõtteid korrastada. Seda oli vaja teha. Enesetunne oli kuidagi päris kehv. Ärevus ja ärritus… olid lihtsalt tõusnud viimse piirini. Umbes viieteistkümne aastane poisike tõukas eskalaatoril mööda minnes mind tugevasti õlaga, mina aga võtsin ta kinni, sõimasin läbi ja lükkasin alandavalt eemale. Milleks? Noh, mu närvid olid juba täitsa krussis…
Siis vajusin mõttesse. Sellistesse mõtetesse, mis mind alati arusaamatu ärevuse puhul aitasid. Oli vaja leida ärrituse allikas ja see lihtsalt lokaliseerida ning endale teadvustada. Isegi kui pole võimalust seda kõrvaldada ja parandada, hakkab ikkagi kergem.
Tähendab nii, “Milleks mul nii halb on? Ah?! Üldiselt on kõik enam-vähem normaalne. Mul on praegu kaks objekti. Ühel on kõik OK… Miks jälle OK? Kas ma olen mingi uljas kauboi?… Tuleb nendest okeidest vabaneda. Tähendab ühel on kõik korras, aga teisel – läbu. Sellega on selge! Rahutuks tegid mees akna taga, auto trepikoja ees ja jälitamistunne. Aga see on lihtsalt jamps. Mis jälitamine? Kelle jälitamine? Kes ma selline olen, et mind peaks jälitama? Hästi! Nüüd Maks. Maks?! Aga mis Maksist? Maks nagu Maks ikka. Kõik on normaalne. Auto? Aga mis autol viga on? Homme hommikul helistan ja mulle öeldakse, mis autol viga on. Auto on tegelikult tühiasi Aga mis ei ole tühiasi? See, et kodus on korralagedus, ja juba ammu? Jah! See on ebameeldiv. Mulle see ei meeldi. Mulle meeldib, kui auto on pestud ja sellesse pole kogunenud igasugust rämpsu, et pagasiruumis oleksid ainult vajalikud asjad, aga poleks igasuguseid karbikesi, kilekotte ajakirju, mida kavatsen kellelegi kolme kuu pärast edasi anda. Mulle meeldib, kui mu raamatud ja heliplaadid on korras, töölaud pole üle koormatud, aga lauasahtlid on peaaegu tühjad. Mulle meeldib ära visata igasugu rämpsu – postkaarte, mis on mulle kingitud, või neid, mida kavatsen ise kinkida, aga ei kinkinud, visiitkaardid nendelt, keda ma ei suuda meenutada, bukletid, ajalehed, teejuhid erinevatest linnadest, kus olen viibinud, ja nii edasi ja nii edasi. Kui ma rämpsu välja viskan, on mul kergem elada. Kui ma autot pesen, hakkab see paremini sõitma, kui ma kingad korda teen, paraneb tervis. Aga nüüd valitses täielik korralagedus. Isegi lõpetamata remondil võib olla mingi struktuur, aga praegu… rippusid igal pool särgid, mida oli vaja pesta ja triikida. Vedelesid raamatud, mingid paberid… üldiselt kõik! Ja veel tolm… Auto oli ka räämas. Aga vannitoas… Lühidalt – õudus!”
Aeg-ajalt leidsin kedagi, kes mu kodus korda lõi. Need olid koduabilised või need naised, kes mingiks ajaks minu juurde jäid. Aga ideaalse korra võisin luua ainult mina ise. Ma tegin seda… väga harva. Kui ma ei ajanud pead paljaks, siis lõin kodus korra majja. Praegu oleksin väga tahtnud seda teha! Ainult et selleks polnuid üldse jõudu.
“Hästi,” mõtlesin ma edasi, “korralagedusega pole praegu võimalik toime tulla, see on väga ebameeldiv. Aga mõistetav! Selle pärast pole tarvis nii palju muretseda. Igal juhul asi on parandatav. Kas mulle teeb muret Pascali vemp? Ilmselt mitte! Pascal pigem aitas mind. Ma tõesti ei tahtnud seda tellimust! Pascaliga on kõik korras, pealegi tahab ta vabandust paluda. Sellega on kõik hästi! Aga miks ma siis ennast nii sitasti tunnen?! Särk ja need juuksed? Jah! See on tõsine asi. Sellega tuleb kiiresti midagi ette võtta. Ja Tema lülitas telefoni välja! See ongi peamine ärevuse põhjus!!! Mul on halb olla! Halb! Ma pean Tema häält kuulma! Kiiremini! Viivitamatult!”
Litsusin ennast metroovagunisse. Rahvast oli palju. “See on veel ka talveriietuse pärast,” käis peast läbi. “Suvel on palju kergem. Suvel on alati kergem. Kuid suveks peab midagi muutuma, muidu ma suveni ei ela.” Sulgesin silmad ja isegi oigasin vaevukuuldavalt. Seejärel silmad avanesid ja ma nägin oma silmade kõrgusel inimeste päid.
Seisime tihedalt üksteise vastu liibudes. Pead kõikusid, rong kihutas kiiresti piki tunnelit. Nägin neid päid. Läbi vaguni lõpus asuva akna oli näha teist vagunit. Seal, nagu näis, kõiguvad inimesed tugevamini. Ehkki neile näis ilmselt vastupidi. “Nii kõlgubki siin teiste peade hulgas minu pea,” mõtlesin mina. “Kuid seal peas toimuvad sellised asjad! Kui aparaatidega oleks võimalik mingid asjad kinni püüda, siis paistaks minu pea kosmosesse välja. Seda oleks näha isegi läbi maapinna, sellises sügavuses, kus asub metroo. Ma olen arvatavasti praegu kõige haigem. Üheaegselt ühes ja samas kohas ei saa olla palju nii haigeid päid. Ei tohi olla! Muidu põlevad juhtmed läbi. Jumal küll! Kui mul õnnestuks Teda suudelda, lendaks kusagil Uruguays või Uus-Meremaal õhku mõni elektrijaam. Mul on vaja istuda. Kohe istuda!”
Minu jaamani tuli sõita kakskümmend viis minutit. Tahtsin väga istuda ja kui mu kõrval vabanes koht, liikusin otsustavalt selleni ja võtsin istet. Ma nägin kuidas sama kohta üritas saada vanem naine mantli ja mohäärbaretiga, mille all oli soeng. Käes oli tal suur kott. Selle kotiga lükkas ta inimesi eest ära. Nähes minu manöövrit… raputas tädi (lubage mul teda nii kutsuda) etteheitvalt pead.
“Ükskõik!” otsustasin ma kindlalt. “Mulle ei meeldi see tädi, ma ei anna järele!” Sulgesin silmad, et mitte näha… et mitte kedagi näha.
“Kuidas tal küll häbi pole!! Oleks siin kõik peaaegu ära tapnud, niimoodi trügis,” ütles tädi. “Ja teeb näo, et ei näe mitte kedagi. Ei häbi ega au!”
“Mine sa kah õige, mõrd,” mõtlesin väga kindlalt ja rahulikult. “Kas ma siis olen kohustatud sulle koha loovutama. Lapsest saati olen loovutanud. Lapsepõlv on läbi! Liiatigi on tädi vastik. Tige tädi! Mul on seda praegu rohkem vaja! Pole kasu! Istun edasi ja kõik!”
Sundisin ennast sellest mitte mõtlema ja ärrituma. Minust paremal istusid kolm noormeest. Kuulsin nende hääli ja seda, millest nad rääkisid. Nad rääkisid valjusti, tugevas moskva kõnepruugis.
Tõlkeid eesti keelde
Kuidas ma koera sõin, Kultuurileht 2006 (tlk Jaan Ross)
Särk, Varrak 2010 (tlk Lauri Leis)
Linke
Kaarel Kressa ”Griškovets: romantiline, moodne, irooniline”, Eesti Päevaleht 3.12.2010, http://www.epl.ee/news/kultuur/griskovets-romantiline-moodne-irooniline.d?id=51287772
Maia Tammjärv “Sest iga mees peab oma särki kandma”, eestiekspress.ee 16.01.2011, http://www.ekspress.ee/news/areen/raamatud/nadala-raamat-sest-iga-mees-peab-oma-sarki-kandma.d?id=38289873
Andres Laasik “Inimese armastus on kui mõõtmatu planeet”, Eesti Päevaleht 20.03.2010, http://www.epl.ee/news/kultuur/inimese-armastus-on-kui-mootmatu-planeet.d?id=51193650
Ireene Viktor “Ühe sekundi jooksul…”, Sirp 20.01.2009, http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=8046:uehe-sekundi-jooksul-&catid=3:teater&Itemid=2&issue=3236
Nädala autor 
Lisa kommentaar