Kaur Riismaa

28. jaan. 2013 at 10:46 e.l. (Nädala autor 2013) (kirjanduskohvik, luule, Riismaa)

Foto: Annika Haas/Eesti Ekspress

Kaur Riismaa (1986)- eesti luuletaja,  dramaturg ja näitleja. Avaldanud tekste kirjandusportaalides KLOAAK ja Poogen. Õppinud Tartu Ülikoolis 2005-2010 semiootikat ja teoloogiat, osalenud Tartu Üliõpilasteatris.

31. jaanuaril 2013 kell 15.00 kohvikus Lutsu Juures kirjanduskohvik: Kaur Riismaa “Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd”
Vaatluse all on noore luuletaja Kaur Riismaa esimene luulekogu “Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd”, külas kirjanduskriitik Brita Melts. Kohvikusse on oodatud kõik huvilised, kes on raamatut lugenud ja tahaksid selle üle mõnusas õhkkonnas arutleda. Info tel 736 1385
Luulet kogust “Rebase matmine”, Näo Kirik 2012, (lk 17-19, 30, 71, 105-106).

Walt Whitmani kaverid

Pärast pikka ja rahutut, kuigi sügavalt undväisavat ööd,
pöördusin jälle oma laua taha uurima Puussepakunsti,
lugema põhjalikku uurimust
elust ja olust Kodusõjaaameerikas, ja mis pärast sai;
hilishommikul avasin pudeli šampanjat
(ei, iial pole liiga vara, iial pole liiga hilja)
ja suitsetasin toa siniseks.

Jah, sinust räägin, Walt,
Meie aja luuletajate ja dramaturgide,
Kinomehhaanikute ja režissööride Pime Habemik,
Segase seksuaalsusega,
Nagu me kõik.

*

Pärast pikka ja rahutut ööd,
panen hommikul tule põlema
ja lasen sellel hallil päeval alata.

Viin prügi välja.
Maja ees seisab tänaval kuusk,
selline plastist,
mõned ehtedki küljes,
sajab.

See suur sitane sügis,
päev nagu pruun triip
vana mehe alukatel,
mida keegi ei pese,
enne kui tuleb lumi
ja mulla alla järele.

Laua taga üksildane.
Peaks endale ostma taime.
Rohelise.

Või tooma tänavalt tuppa
tolle plastikkuuse
siia, seltsiks mulle.

Muidu me passime niisama.
Tema seal,
ja mina siin.
Mul oli kunagi kaks taime.
Nende nimed olid Hector ja Achilleus.

Kes suri esimesena,
sai nimeks Hector.
Achilleusel oli mingi juurehaigus,
tema suri teisena.

*
Pärast pikka ja rahutut ööd
teen tasa suitsu
tänaval kuuse kõrval,
ja ei suuda meenutada,

millal ma viimati tähti nägin,

toda Walti tähtede täiuslikku vaikust,
mida ei sega me igerikud saatused,
politseiauto sireenid,
uudised hukkuvast Euroopast.

Zeus, see vana tiirane pull,
vägistas Europe
ja ei suuda toda kiimahetke
tänase päevani unustada.

Unenäos teadsin vastust
Lõuna-Euroopa probleemidele.
Hommikul avasin pudeli šampanjat
ja unustasin kõik ära.

Nojah,
eks sealgi ole oma tõde.

Maailmatõde ja -valu,
Weltschmerz ja natukene
Waltschmerz`i.

/…/

Mida lausus sõber

Minu sõbra isa sai sõjas surma.
Selles, mis praegu käib.
Sõber ei näidanud midagi välja.
Ta oli vait nagu alati.
Purjus peaga laulis, nagu alati,
kakles veidi rohkem,
aga kes seda tähele jõudis panna.

Me olime tema juures maal,
istusime sauna ees. Siis ta ütles:

“Teadlased on välja arvutanud,
et valguse kiirusel universumis sõites
möödub aeg kiiremini,
ja tagasi Maa peale tulles
on su lähedased ammu surnud.
Eestlastel on lugu mehest,
kes pulmapäeval läheb isa vaatama,
ja haud avaneb,
ta veedab maa all hauas kolme inglilaulu jagu aega.
Tagasi tulles, vaatab-
kolm sajandit on möödas.
Kas pole sama?
Universum on haud, Isa haud.
Jumala haud.

Olgu mis tahes ta nimi.”

PALE BLUE DOT

Kas mäletate, hommikul veel uskusime,
tehes ringkäiku oma aias, jalutades tänava lõppu,
et maailm on suur, maailm on midagi võimsat,

küsisime endilt –
kas kuuled elu mühinat puudes?

Nüüd oleme näinud oma pisikest planeeti,
sinist täpikest, tolmukübet tähe kiires,
justkui juhuslik,
justkui eksinud,

nii võimatult
pisikest,
meie galaktika tolmuses nurgas.

Jumal ei loonud maailma,
ta unustas selle nurga koristada,

enne kui lahkus.

NAD MÕLEMAD, VÕI NOH

ta ei armastanud mind enam lõpuks
kuidas ta muudkui vastu hakkas ja kui ta midagi ütles
mul oli selline tunne et ma tahaks teda lüüa
kui vastik tunne see oli kui ta mind puudutas
möödaminnes või öösel
ma olin silmad pärani
ei maganud ju oli ju nii
ma lihtsalt lebasin voodis ja kartsin et ta ärkab
ja tahab
aga ta tahtis ju ikka
siiski veel
aga mis asi see oli
et ma tundsin temast halba jõudu välja voolamas
ta vaatas mind
või tuli lähemale
ma tahtsin silmad kätega katta ja ära joosta
aga ma ei saanud ta oli ju ikkagi mu mees
ja ma ei tahtnud talle halvasti ütelda
ja ütlesin ikka
kustkohast see mul tuli
ma ei tea
mine perse ütlesin talle
naljakas
kui me kohtusime 63. aastal esimest korda
siis mu esimesed sõnad talle olid ka
ta oli mind nii kurjaks ajanud
mind ennast minu enda vastu nii üles ässitanud
et ma pahvatasin mine perse
aga tema ei läinud
ja me oleme olime elanud koos ju üle neljakümne aasta
ja ma tundsin temast seda vastikust
seda elutust
värelevat elutust
ja aina enam ja mida edasi seda enam
ja ma ei talunud enam mõtetki
aga armastasin
ma armastasin ja see ajas mind hulluks
hulluks

siis ta suri ära
arst rääkis vähist
mina ei teadnud midagi
ta ise ka ei teadnud vist

aga ma sain aru
see ei tulnud ootamatult
see oligi see mis temast õhkus
mis vastu hakkas
surma lõhn
see
mis oli temasse pugenud

aga mina olin elus
ja sellest on kahju
me oleksime võinud siis ju mõlemad

või noh
Looming
Luulekogud
“Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd”, Jumalikud Ilmutused 2011
“Rebase matmine”, Näo Kirik 2012

Näidendid
“Tulvavesi vaatama”
“M.P.T.T. ehk Mida polnudki tarvis tõestada”
„Ei teki ega kao” (Hea Energia Festival Hiiumaal)
“Vanamõisa legendid”
“Pulm”
“Viimased halvad mehed”

Linke
Artikleid
“Tähenduseotsijana ruumis”, Kirikiri 02.11.2005, http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=118
“Krümitor tuleb uksest”, Eesti Päevaleht 13.08.2011, http://www.epl.ee/news/kultuur/krumitor-tuleb-uksest.d?id=55659266
“Seksist – ka igavikulisest  ja filosoofiliselt”, Eesti Ekspress 8.06.2012, http://www.ekspress.ee/news/areen/raamatud/seksist-ka-igavikuliselt-ja-filosoofiliselt.d?id=64516276
Kaur Riismaa Toidublogi: Kas pole Savisaar nagu Anakin Skywalker, Eesti Ekspress 12.06.2012,  http://www.ekspress.ee/news/areen/uudised/kaur-riismaa-toidublogi-kas-pole-savisaar-nagu-anakin-skywalker.d?id=64548422
“Lesed väljamõeldise ja tegelikkuse piiril”, Eesti Ekspress 24.09.2012, http://www.ekspress.ee/news/areen/raamatud/lesed-valjamoeldise-ja-tegelikkuse-piiril.d?id=64987734
Kaarel Kressa “Kui vastaskõnelejat kuulata, muutub ta jutt luuleks”, Eesti Päevaleht 17.12.2011, http://www.epl.ee/news/kultuur/kui-vastaskonelejat-kuulata-muutub-ta-jutt-luuleks.d?id=63441372