Fernando Pessoa
27. märtsil kell 15.00 kohvikus Lutsu Juures
Linnaraamatukogu kirjanduskohvik: Fernando Pessoa kogumik “Sõnum. Valik loomingut”. Külas on professor Jüri Talvet.
Kohvikusse on oodatud kõik huvilised, kes tahaksid raamatu üle mõnusas õhkkonnas arutleda.
Fernando Pessoa
“XX sajandi portugali kirjanduse klassikut Fernando Pessoad (1888-1935) võiks võrrelda meie Juhan Liiviga. Mõlema loomingut läbis olemasolulise rahutuse pinge. Liiv ei avaldanud oma eluajal ise ühtki raamatut, Pessoal ilmus raamatune üksainus teos. Mõlema loomingu suurus avastati peaasjalikult pärast nende surma.
Vahest ei olnud Pessoa lugenudki Cervantese “Don Quijotet”, ent ometi tegi ta oma vaistu järgides midagi väga sarnast sellega, mis viib “Don Quijote” lugeja segadusse juba selle suure romaani avalehekülgedest alates. Cervantes kinnitas nimelt, et ei olegi romaani autor, vaid et üksnes tõlgib seda, mida Don Quijote, Sancho Panza ja Toboso Dulcinea kohta kirja pannud araabia kroonik Cide Hamete Benengeli…
Fernando Pessoa paljundas ennast kui kirjutajat, lõi endale “agendid” (see tähendab “liikumapanijad”, “tekitajad”, “juhtijad”) aga ka “näitlejad” (samast ladina ago-tüvest tüvest pärineb “aktor”, “näitleja”). Ta salgas välise tähistaja rollis (vähemalt osalt) maha iseenda ja oma nime, selleks et tema agendid-aktorid saaksid vabamalt , (pool)iseseisvate isiksuste ja loojatena maailma tungida. Et nende kaudu ilmuks midagi enamat kui saanuks ilmutada Pessoa inimesena ja selle autorina, kelle mõistet tuletatakse vanaprantsuse autheur`ist ja ladina auctor`st (suurendajast-tootjast). Et tema loomingus võidakse tunda suurima Autori (kui “iseolija”, nüüd juba kreeka tüvest autos, “ise”), seega Absoluudi hingusest.
Käesolev laiendatud tõlkevalik sisaldab tervikuna “Autopsühhograafia” valiku Ain Kaalepi tõlkes (1973), kuid lisanduvad tõlked mitmestki Pessoa olulisest luuletusest, eriti nendest, mis ilmusid Álvaro de Campose nime all (sealhulgas üheks suurimaks portugalikeelseks luuleteoseks peetav “Tubakaäri”, samuti võtmeliselt “Mereoodi” täiendav “Tervitus Walt Whitmanile”), nagu ka katkendid “Rahutuse raamatust”, näidend “Merimees” ja jutustus “Anarhistist pankur”. “
Jüri Talvet – (Saateks alljärgnevate trükisele).
Sõnum. Valik loomingut. Maailma kirjanduse tõlkevaramu, Tartu Ülikooli Kirjastus 2012. Lk 129-135.
Tubakaäri
Ma pole miski.
Minust ei saa eales midagi.
Ma ei saa tahtagi millekski saada.
Ometi on minus kõik maailma unenäod.
Minu toa aknad,
minu, miljoneist inimestest ühe, kellest kunagi
ei saada teada, kes ta on –
ja kui saadakski teada, kes ta on, mida siis teataks? -,
te avanete sagiva inimsummaga täidetud tänava
saladusele,
kõikidele mõtetele ligipääsmatule tänavale,
ehtsale, võimatult ehtsale, tõelisele, tundmatult tõelisele,
kus kivid ja olevused varjavad kõige saladust,
kus surm märgab seinu ja inimeste valgeid juukseid,
kus Saatus ei millegi teel lükkab oma kärul edasi kõike.
Täna ma tunnen, et annan alla, otsekui teaksin tõde.
Täna mu meel on kirgas, otsekui hakkaksin surema
ega tunneks vendlust millegagi
peale hüvastijätu, maja ja tänavapool
muutuvad rongi vaguniriviks, mis vilinal lahkub
mu pea sisemusest
mu närvide jõnksatuse ja luukrigina saatel.
Täna olen hämmingus, nagu mõni, kes mõtles ja leidis ja
unustas.
Täna olen kahevahel: üheltpoolt ustavus, mida võlgnen
vastasmaja Tubakaärile, mis on kui tõelisus väljast,
ja teiselt poolt tajumus, et kõik on unenägu, mis on kui
tõelisus seest.
Kõik on mul untsu läinud.
Et jätsin sihid seadmata, siis küllap oligi kõik eimiski.
Et olin olnud õpipoiss,
siis teadsin välja ronida kodumaja õueaknast.
Läksin maale suurte kavatsustega,
leidsin sealt aga ainult rohtu ja puid,
ja kui kedagi kohtaski, siis oli see nagu iga teine.
Tulen akna juurest ära, istun toolile. Millest peaksin
mõtlema?
Mida tean mina sellest, mis minust saab – mina, kes ma
ei tea sedagi, kes ma olen?
Olla see, mida ma mõtlen? Aga ma mõtlen ju nõnda
paljust!
Ja kui palju on neid, kes mõtlevad end just sellekssamaks,
mida ei saa olla nõnda palju!
Suurvaim? Just selsinasel silmapilgul
eostub kümnes tuhandes ajus just niisama suurvaimseid
unistusi, nagu minus,
ja ajalugu ei märka neist küllap ühtegi
ja kõikidest tulevikuvallutustest saab pelk sõnnik.
Ei, ma ei usu endasse.
Kõik hullumajad kubisevad eksinud nõdrameelseist,
pead täis kõiksugu veendumusi!
Olen`s mina, kel pole mingeid veendumusi, veenvam
või vähem veenev?
Ei, isegi ennast…
Kui paljudes maailma
katusekambrites ja mitte just
katusekambrites
ei leiduks sel silmapilgul unistavaid iseenda-arust-
geeniusi?
Kui palju ülevaid ja üllaid ja kirkaid püüdlusi,
jah, tõesti ülevaid ja üllaid ja kirkaid,
ja küllap teostamatuid,
ei näe eales ehtsat päevavalgust ega jõua kellegi kõrvu?
Maailm on selle päralt, kes sünnib, et seda vallutada,
mitte aga selle päralt, kes unistab, et ta võib seda
vallutada, isegi kui tal on õigus.
Minu unistused on suuremad sellest, mida tegi Napoleon.
Olen oletusliku rinna vastu surunud rohkem inimsust kui
Kristus.
Olen salaja välja mõtelnud filosoofiaid, mida Kant eales ei
kirjutanud.
Ent ma olen, ja küllap nii see jääbki, too katusekambrist,
kuigi ma seal ei ela;
olen üha see, kes seks pole sündinud;
olen üha vaid see, kel oli eeldusi;
olen üha see, kes ootas ukseta seina ees, et uks ta ees
lahti tehtaks,
ja laulis lõpmatuse laulu kanalas
ja kuulis Jumala häält kinnises kaevus.
Uskuda endasse? Ei, eimillessegi.
Las loodus kallab mu põleva pea peale
oma päikest, oma vihma, tuult, mis leiab mu juuksed,
ja kõike muud, mis tulgu, kui tuleb, või tulema peab, või
ärgu tulgu.
Tähtede südameorjadena
vallutame kogu maailma veel enne, kui voodist tõuseme;
ent ärkame ja see ei paista läbi,
tõuseme üles ja see on võõras,
astume kodust välja ja see on terve maakera,
lisaks päikesesüsteem ja Linnutee ja Määramatus.
(Võta šokolaadikommi, tüdrukutirts,
võta šokolaadikommi!
Tea, et maailmas pole muud metafüüsikat peale
šokolaadikommi.
Tea, et kõik religioonid õpetavad vaid kondiitriteadust.
Murjan tüdrukutirts, võta, söö!
Kui vaid mina saaksin süüa šokolaadi niisama tõeliselt,
nagu sööd sina!
Ent mina mõtlen, ja võtnud ümbert hõbepaberi, mis on
tinast,
viskan selle maha, nagu olen visanud maha elugi.)
Ometi kibedusest selle pärast, milleks ma eales ei saa,
jääb vähemalt järele nende luuleridade kiire ilukiri,
Võimatusse väljuv sammaskäik.
Ometi pühendan vähemalt iseendale pisarateta põlguse,
üllana vähemalt laias žestis, millega heidan
musta pesu, mis ma olengi, rollita, kõiksuse voogu,
ja jään koju, särgist ilma.
(Sina, kes sa lohutad, sina, keda pole ja kes sellepärast
lohutadki,
ükskõik, kas oled kreeka jumalanna, kujuna loodu,
et elavana püsida,
või võimatult õilis ja pahaendeline rooma patriitsitar,
või üliveetlev ja ere trubaduuride kuningatütar,
või kuulus kokett meie isade ajast,
või hoopis kaasajast, (ma ei oska ette kujutada, kust) –
kõik see, ükskõik, kes sa ka olema ei juhtu, kes vaid
innustada suudab, innustagu!
Mu süda on tühi ämber.
Nagu need, kes kutsuvad välja vaime, kutsuvad välja
vaime, kutsun
mina välja iseennast, ei leia aga midagi.
Astun akna juurde ja näen tänavat täieliku selgusega.
Näen poode, näen vahekäike, näen mööduvaid autosid,
näen mööda kõndimas rõivastatuid elusolendeid,
näen penisid, kes samuti on olemas,
ja kõik see vaevab mind nagu karistus pagulust,
ja kõik see on võõras, nagu kõik.)
Ma elasin, õppisin, armastasin, ja koguni uskusin,
täna aga pole ainsatki kerjust, keda ma ei kadestaks juba
sellegipärast, et ta pole mina.
Silmitsen neist igaühe räbalaid ja haavu ja valet,
ja mõtlen: küllap pole sa kunagi elanud ega õppinud ega
armastanud ega uskunud
(sest kõik selle saab teha tõeluseks, sellest midagi
tegemata);
vahest pole sind õieti olemas olnudki, nagu sisalikku, kelt
lõigatakse saba,
ja sisalik ongi seesama rahutu saba.
Tegin endast selle, keda ma ei teadnud.
Ja seda, mida võinuksin endast teha, ma ei teinud.
Doomino, mille tõmbasin selga, oli võlts.
Mind tunti sedamaid ära sellena, kes ma polnud, ja ma ei
vaielnud vastu ja eksisin ära.
Kui tahtsin maski eest võtta,
oli see kleepunud näo külge.
Kui sain selle eest võetud ja peeglisse vaatasin,
olin juba vanaks jäänud.
Olin purjus, ei osanud enam kanda doominot, mida ma
polnud seljast võtnudki.
Võtsin maski eest ja magasin riidehoius
nagu peni, kes ei hammusta ja keda
ülemused sellepärast minema ei kihuta,
ja ma kirjutan selle loo oma ülevuse tõestamiseks.
Mu tarbetu luule muusikaline essents,
kes leiaks su üles kui millegi minu tehtu,
nii et ma ei jääks alatiseks vastasmaja Tubakaäri ette,
tallates olemasolemise teadvust
nagu vaipa millel joomar komistab,
või plüüsi, mille mustlased näppasid, aga mis polnud
pennigi väärt.
Ent Tubakaäri Peremees ilmus uksele ja jäigi uksele
seisma.
Vaatan teda liigse peapöörde ebamugavustundega
ja arusaamatuse paines hinge ebamugavustundega.
Tema sureb ära ja mina suren ära. Temast jääb järele silt ja minust jääb järele luule. Kord sureb ka silt ja luulegi sureb.
Pärast seda sureb kord ära tänav, kus silt asus,
ja sureb ära samuti keel, milles luule oli loodud.
Siis sureb ära pöörlev taevakeha, kus kõik see toimus.
Kes teab mis teiste süsteemide teistel kaaslastel loob
miski inimesesarnane
midagi luulesarnast edasi ja elab edasi millegi sildisarnase
all,
aina üksühe vastas,
aina mõlemad ühtviisi tarbetud,
aina ühtviisi totter ja tõeline võimatus,
aina sügavuse saladus, mis on niisama ehtne kui unistus
pealinna saladusest,
aina see või aina teine või ei see ega teine.
Keegi mees astus Tubakaärisse (kas tubakat ostma?)
ja mõistlik tõelus langeb mulle ühtäkki peale.
Jõuliselt, veendunult, inimlikult ajan end poolistukile
ning üritan kirjutada selle luuletuse, milles ütlen
vastupidist.
Läidan sigareti, kavatsedes kirjutada
ja haistan sigaretis kõikide mõtete vabanemist.
Käin suitsu järel otsekui koduteel,
ja naudin tundlikul-pädeval viivul
kõikidest spekulatsioonidest vabanemist
ja selle teadmist, et metafüüsika on
end-räbalalt-tundmise saadus.
Seejärel nõjatun toolil tagasi
ja suitsetan edasi.
Kuni Saatus seda mulle lubab, suitsetan aina edasi.
(Kui ma abielluksin oma pesupesija tütrega,
saaksin vahest õnnelikukski.)
Selle teadmisega tõusen toolilt. Astun akna juurde.
Mees väljub Tubakaärist (kas ta pistis tagasisaadud raha
pükste sisetaskusse?)
Ah-jaa, ma ju tunnen teda: see on metafüüsikakauge
Esteves.
(Tubakaäri Peremees ilmus uksele.)
Otsekui jumaliku vaiste tõukel pööras Esteves ringi ja
märkas mind.
Ta tervitas mind, öeldes head aega, ma hõikasin talle
vastu, Head aega,
Esteves!, ning paleusest ja lootusest ilmaolev maailm
kerkis taas mu ümber
ning Tubakaäri Peremees naeratas.
15. I 1928 – juuli, 1933
Tõlkinud Jüri Talvet
Tõlkeid eesti keelde
“Autopsühhograafia”, Perioodika LR 1973 nr 1/2, tlk Ain Kaalep
“Tubakapood”, Pilgrim 2009, tlk Tõnu Õnnepalu
“Sõnum”, Tartu Ülikooli Kirjastus 2010, tõlkinud Ain Kaalep, Maarja Kaplinski, Jüri Talvet ja Anneli Tuulik.
Nädala autor 
Lisa kommentaar