Charles Stross

5. juuni 2013 at 12:37 p.l. (Nädala autor 2013) (Habicht, Stross, ulme)

Charles Stross (1964) – briti ulme- ja fantaasiakirjanik.

Katkend: Vürtsikaupmehed, I raamat, Pereäri, Varrak 2013, tlk Juhan Habicht, lk 94-98.

Kabinet oli niisama külluslik kui Miriamile eraldatud sviit, maffia-eri lukustatud ukse ja luksuslikust antikvariaadist röövitud sisustusega. Põrandal oli käsitsi lihvitud lehtpuuparkett, mida osaliselt kattev vaip maksis tõenäoliselt rohkem kui Miriami maja. Seinu katvad puupaneelid olid aja jooksul tumedaks tõmbunud. Seintel olid mõned tagasihoidlikes toonides õlimaalid suurtest punetava näoga meestest, kes poseerisid keskaegsena tunduvas turvises või klassikalises toogas lossimüüride ees, ja laua kohal seinal oli puupulkadele toetatud mõõkade paar. Tohutu pähklipuust kirjutuslaud ja kaks tooli selle ees olid seatud aknaorva nii, et kabineti omanik jääks akendest samahästi kui nähtamatuks.
Roland peatus laua ees, võttis valvelseisu ja andis au.
“Mu isand, mul on au esitleda… Miriam Beckstein.”
Laua taga istuja kallutas kuulmise märgiks pead.
“See ei ole ta õige nimi, aga tema siinviibimine on rahuldustpakkuv. Vabalt.”
Miriam kissitas silmi, püüdes pimestavas valguses rääkija näojooni näha. Ilmselt tõlgendas mees ta ilmet vaenulikuna, sest viipas käega.
“Palun istuge, teie mõlemad. Mul ei ole midagi selle vastu, hmm, Miriam, kui sa tahad just seda nime kasutada.”
Roland üllatas teda, tõmmates tooli lähemale ja pakkudes seda talle. Ise jahmatas ta end sellega, et istus, kuigi närviliselt, põlved kokku surutud ja selg kangelt sirge.
“Kes te olete?” sosistas ta.
Ta silmad hakkasid valgusega harjuma ja ta nägi, et kõrge seljatoega toolis istuv mees muigas põgusalt. Mees oli hilises keskeas, võimalik et üsna sama vana, kui oleks praeguseks võinud olla Morris Beckstein. Ülikond oli tagasihoidlik – üldse riietusid nad siin nagu matusefirmas -, kuid istus nii hästi, et pidi olema rätsepa töö. Mehe juuksed olid hallikirjud ja nägu silmapaistmatu, kui mitte arvestada pikka armi vasakul põsel.
“Ma võiksin esitada sama küsimuse,” pomises mees. “Roland, istu, ma ütlesin!” Hääletoonist võis järeldada, et mees on harjunud kuulekusega. “Ma olen suurhertsog Angbard Lofström, kolmas sama nime kandja, gildide eestkostja krooni juures, kuninga au kaitsja, Niejweini linna vabatmees, taasühendatud Klanni julgeolekuülem, vürst-kaupmeeste vürst, siinse põlismõisa omanik… mul on päris palju tiitleid veel, aga need on peamised.” Ta silmad olid tinakarva, nii heledad sinised, et Miriamil oli neid raske näha, kuigi need olid otse talle sihitud. “Ja veel, kui ma just väga ei eksi, olen ma sinu onu.”
Miriam põrkas jahmunult tagasi. “Mis?”
Teine hääl ta kõrval kordas sama küsimust. Ta piilus silmanurgast ja nägi, et Roland silmitseb teda hämmastunult. Mehe jahe enesevalitsemine hakkas pragunema.
“Mitte iial poleks mu isa…” alustas Roland.
“Ole vait,” ütles Angbard, hääles külm teras. “Ma ei vihjanud su isale, noormees, vaid su tädi Patriciale.”
“Ehk keegi seletaks, millest te räägite?” nõudis Miriam, kelles viha viimaks võimust võttis. Ta kummardus ettepoole. “Te röövisite mu ära ja rüüstasite mu maja ainult sellepärast, et pidasite mind mingiks ammukadunud sugulaseks?”
Angbard noogutas mõtlikult.
“Ei, me oleme absoluutselt kindlad, et sa oled ammukadunud sugulane.” Ta vaatas vilksamisi vennapoja poole. “Meil on kindlad tõendid.”
Roland nõjatus tooli seljatoele ja vilistas, olles kaotanud kogu sõjaväelasliku hoiaku. Ta silmitses Miriamit pärani silmi, nagu oleks kummitust näinud.
“Mida sinul siin vilistada on?” uuris Miriam.
“Sa tahtsid selgitust,” tuletas Angbard talle meelde. “Tundmatu ilmaränduri saabumine annab alati põhjust muretsemiseks. Sõjast saadik… piisab ehk ütlemisest, et noil päevil oleks su ilmumisele järgnenud drastilised meetmed. Kui sa nädala eest vanale rannaäärsele rajale sattusid ja patrull sind tulistas, polnud neil aimugi, kes sa võiksid olla. See sai selgeks alles hiljem – ma usun, et sa jätsid maha paari roosasid toakingi? – ja käivitas ka põhjalikud otsingud. On aga selge, et sa pole seotud reeturliku fraktsiooniga, ning lähem uurimine paljastas sinu kohta mõned huvitavad tõsiasjad. Ma usun, sa oled lapsendatud?”
“See on tõsi.” Miriami süda peksles roiete all, jahmatus segunes ebameeldiva arusaamisega. “Kas te tahate öelda, et te olete mu ammukadunud sugulased?”
“Jah.”
Angbard ootas hetke, avas siis ühe lauasahtli. “Ma usun, et see kuulub sulle.”
Miriam sirutas käe ja võttis medaljoni. Tuhmunud pinnaga, pisut mõlkis – tuttav saareke võõral maal. “Jah.”
“Mitte aga see.” Angbard võttis sahtlist veel midagi ja lükkas selle üle laua tema poole.
“Oh aeg.” Miriam oli sõnatu. See oli tema medaljoni identne kaksik, ainult et säravalt läikiv ja ilma kriimudeta. Ta võttis selle ja avas…
“Aih!” Ta põrnitses Rolandit, kes oli selle ta käest löönud. Ent Roland kummardas maha ja hetke pärast sai Miriam aru, et mees võtab medaljoni ettevaatlikult üles, hoides avatud pooli maa suunas, kuni see oli hertsogi lauale asetatud.
“Me õpetame sulle, kuidas neid asju turvaliselt käsitseda,” ütles Angbard leebelt. “Mu õe oma jääb seniks sinu valdusse.”
“Su õe,” kordas Mirian tobedalt, surudes sõrmed medaljoni ümber.
“Mu õde jäi kolmekümne kahe aasta eest kadunuks,” ütles Angbard hoolika osavõtmatusega. “Tema karavani rünnati, tema abikaasa mõrvati, kaitsemeeskond tapeti, tema keha aga ei leitudki. Nagu ka tema kuuenädalase tütre oma. Ta oli teel suurkuninga õukonda, et täita seal oma kohust Klanni järjekordse pantvangina. Tühermaad Chesapeak`i lahe ääres – nagu seda sinu pool nimetatakse – ei ole siinses maailmas eriti asustatud. Meie otsime kuude kaupa, aga nagu teada, erilise eduta.”
“Te saite karbi dokumentidega,” ütles Miriam. Rääkimine nõudis suurt pingutust; ta kuulis kõrvus oma südame pekslemist.
“Jah. Need annavad mõjusa tõendusmaterjali – kaudse küll, kuid siiski olulise. Kuni sa olid teadvuseta, võeti sinult vereproov, hmm, DNA profileerimiseks. Tulemused saabuvad homme, kuid mul pole vähimatki kahtlust. Sul on perekonna näojooned ja perekonna anne – sa ei arva ju ometi, et ilmarännud oleksid üldlevinud – ning su vanus ja dokumentaalsed tõendid sobivad suurepäraselt. Sa oled mu vanema õe Patricia Thorold Hjorthi ja tema abikaasa, Lääne magistraat-printsi Alfredo Wu tütar Helge, ning kui teadmine su ellujäämisest saab avalikuks, mõjub see nagu rebane Klanni neimahimulises kanakarjas.” Angbard muigas põgusalt. “Just seepärast saatsin ma enne su tervitamist ettevaatusabinõuna minema kõik nooremad teenistujad ja peaaegu kõik teenijad. Ei sobiks mitte, kui Klanni nooremad liikmed saaksid teada sinu olemasolust enne, kui ma olen hoolitsenud su julgeoleku eest. Mõnedel neist võivad tekkida üsna tugevad tunded seoses muudatustega pärimisõiguses, Teie Kõrgus.”
“Kõrgus? Mis jutt see siis veel on?” Miriam kuulis, et ta hääletoon tõusis, kuid ei suutnud seda kontrollida. “Mis värk? Kuule, ma olen Massachusettsi farmaatsiafirmadele spetsialiseerunud majandusajakirjanik, mitte mingi feodaal aadlik! Niisugustest asjadest ei jaga ma midagi!” Ta oli laua ees püsti. “Mis asjad on ilmarännud ja mis on neil pistmist…”
“Teie Kõrgus,” ütles Angbard rangelt, “majandusajakirjanik olid sa teisel pool maailmu eraldavat seina. Ilmaränd on aga see, kuidas sa siia sattusid. See on anne, mis määrab kuulumise meie Klanni, ühte neist perekondadest, mis moodustavad Klanni. See on veres ja sa oled üks meist, tahad sa seda või mitte. Siin sa oled Väliskuningriigi magistraat-printsi ja krahvinna vanim pärija, kes mõlemad olid oma perekonna tähtsad liikmed, ning kui sa väga ka ei tahaks selle tõsiasja eest põgeneda, jääb see sind saatma. Isegi siis, kui sa teisele poole tagasi lähed. ”
Miriami jahmunud vaikust ignoreerides pöördus Angbard Rolandi poole.
“Krahv Roland, palun saada oma täditütar tema ruumidesse. Ma jätan tema turvalisuse ja kaitsmise kuni vastupidise korralduseni sinu hooleks Teie Kõrgus, me õhtustame minu pool koos paari usaldusväärse külalisega, ja siis on mul sulle rohkem öelda. Roland määrab teenijad su mugavuse ja garderoobi eest hoolitsema. Ma eeldan, et ta vastab ka sinu küsimustele. Seniks olete mõlemad vabad.”
Miriam põrnitses teda sõnatult.
“Ma lähtun vaid sinu enda huvidest,” ütles hertsog leebelt. “Roland.”
Looming
Vürtsikaupmehed, I raamat, Pereäri, Varrak 2013, tlk Juhan Habicht
Palimpsest, Fantaasia 2011, tlk Eva Luts
Accelerando, Fantaasia 2009, tlk Iris Jeletski
Täheaeg 6, (ulmeantoloogia), Fantaasia 2009 (jutt “Poiss ja tema jumal”, tlk Sash Uusjärv)
Rule 34, London, Orbit 2011
Halting state, New York, Ace Books, 2008
The Jennifer morgue, London, Orbit 2007

Linke
http://stalkerid.wordpress.com/2013/01/04/charles-stross/
Hallaste, T. Raamatuarvustus: Accelerando // http://ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus:-accelerando
klm 5. aprill 2013 – Charles Stross “Palimpsest” // http://trakyllmaprokrastineerinj2lle.blogspot.com/2013/04/5-aprill-2013-charles-stross-palimpsest.html
lihtsaltise Charles Stross “Accelerando” // http://lihtsaltise.blogspot.com/2010/01/charles-stross-acceleranto.html
Loterii Charles Stross – Accelerando (2009) // http://loterii.blogspot.com/2010/01/charles-stross-accelerando-2009.html
Loterii Charles Stross – Palimpsest (2011) // http://loterii.blogspot.com/2011/07/charles-stross-palimpsest-2011.html
Loterii Charles Stross – Vürstkaupmehed. Pereäri (2013) // http://loterii.blogspot.com/2013/04/charles-stross-vurstkaupmehed-pereari.html
Manjana  Charles Stross. Accelerando // http://lastejutud.wordpress.com/2011/01/06/charles-stross-accelerando
Sulbi, R. Amberi kroonikad, 21. sajandi versioon [“The Family Trade”] // http://needread.wordpress.com/2011/05/03/amberi-kroonikad-21-sajandi-versioon/
Sulbi, R. Asimovi «Igaviku lõpu» uusversioon [“Palimsest”] // http://needread.wordpress.com/2011/05/05/asimovi-%C2%ABigaviku-lopu%C2%BB-uusversioon/
Sulbi, R. Keskaegne kuningriik tuumasõjas USA vastu // Postimees .- 2013, 20. aprill http://arvamus.postimees.ee/1209114/keskaegne-kuningriik-tuumasojas-usa-vastu/
Tõnis Charles Stross “Accelerando” // http://logahv.blogspot.com/2011/12/charles-stross-accelerando.html
Tõnis Charles Stross “Palimpsest” // http://logahv.blogspot.com/2012/12/charles-stross-palimpsest.html
Veede, R. Tehnoyhiskonna tulevikueepos [“Accelerando”] // http://hajameelne.blogspot.com/2012/09/tehnoyhiskonna-tulevikueepos.html
Ulmekirjanduse Baas http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/teosed.asp?Autor=912&krit=Vorm
http://en.wikipedia.org/wiki/Charles_Stross