Daniel Kehlmann

26. jaan. 2009 at 8:51 e.l. (Nädala autor 2006) (Kehlmann)

Saksa-austria kirjanik, kelle viimast romaani “Maailma mõõtmine” (“Die Vermessung der Welt”, 2005) on alates 2005. a. sügisest müüdud üle 600000 eksemplari. Romaan on olnud juba rohkem kui aasta pidevalt bestsellerite tabelite tipus. Viimati oli Saksamaal sama menukas paarkümmend aastat tagasi imunud P. Süskindi “Parfüüm”.

Lühibibliograafia
Sündis 13. jaanuaril 1975 Münchenis režisöör Michael Kehlmanni perekonna. 1981 siirdus pere Viini elama. Õppis filosoofiat ja kirjandusteadust. 1997. a debüüt kirjanikuna romaaniga „Beerholmi kujutlus” („Beerholms Vorstellung”). Rahvusvaheline läbimurre tuli 2003 romaaniga „Mina ja Kaminski” („Ich und Kaminski”), tõeline tuntus 2005 romaaniga „Maailma mõõtmine”. D. Kehlmann kirjutab retsensioone ja esseesid mitmele ajalehele, oli külalisdotsent Mainzi ülikoolis, 2006/2007 Göttingeni ülikoolis.
2005. a anti Frankfurdi raamatumessil esmakordselt välja saksa raamatuauhinda. Kuue finalisti hulka kuulus ka Daniel Kehlmann. 2006. a on kirjanikku pärjatud Konrad Adenaueri Fondi kirjandusauhinnaga, Heimito von Dodereri ja Kleisti preemiaga.Loomingust (raamatukoguhoidja lugemissoovitus).
Daniel Kehlmanni raamatud ei ole seni eesti keeles ilmunud, aga saksa keeles on tema teosed Tartus olemas nii ülikooli kui linnaraamatukogus. Kehlmanni raamatuid on tõlgitud rohkem kui tosinasse keelde, sh inglise, vene, rootsi ja läti keelde. Kirjandushuvilisel, kes ise võõramaa keeltes ei loe, tasub see nimi esialgu lihtsalt meelde jätta ja teada, et saksa kirjandus ei olegi ainult tõsine, raske ja igav.
Daniel Kehlmann on praegu 31-aastane ja temalt on ilmunud 5 romaani, tõelise tuntuse on toonud kaks viimast. Autor on ise tunnistanud, et „Mina ja Kaminskit” kirjutades kujunes välja stiil, milles ta end kõige paremini väljendada suudab. Sellele on omane lakoonilisus ja huumor, see on satiiriline ja mänglev.
„Maailma mõõtmine” on romaan saksa suurest matemaatikust Carl Friedrich Gaussist ja loodusteadlasest Alexander von Humboldtist. Raamatukaane siseküljel tutvustatakse romaani nii:
„18. sajandi lõpul asuvad kaks noort sakslast maailma mõõtma. Üks neist, Alexander von Humboldt rändab läbi ürgmetsa ja stepi, sõidab Orinoko kanalil, proovib enese peal mürkide toimet, loeb täisid põliselanike peas, roomab koobastes, tõuseb vulkaanidele ja Andide tippudele, kohtub merekoletiste ja inimsööjatega. Neist teine, matemaatik ja astronoom Gauss, kes ei suuda elada ilma naisteta, aga ometi tõuseb isegi pulmaööl voodist, et üles märkida päheturgatanud valem, tema tõestab ka koduses Göttingenis, et ruum kõverdub. Vanade, kuulsate ja pisut veidrikeks muutunutena, kohtuvad mõlemad 1828. a Berliinis.
Daniel Kehlmann kirjeldab sügavmõttelise huumoriga kahe geeniuse elu, nende igatsusi ja nõrkusi, nende balansseerimist naeruväärsuse ja suuruse vahel, ebaõnnestumist ja edu. ”Maailma mõõtmine” on rafineeritud mäng faktide ja fiktsiooniga, filosoofiline põnevusromaan harvaesineva fantaasia, jõu ja briljantse tehnikaga.”
„Maailma mõõtmine” on teadusromaan, ajalooline romaan kahest saksa valgustusajastu teadlasest, ajast, mil Saksamaal oli justkui kõik hästi. Aga autor vihjab, et just siis toimus midagi, mis sai aluseks hilisematele katastroofidele. See oli klassitsismi aeg, Weimaris tegutses Goethe, Alexander von Humboldti vanem vend Wilhelm asutas Berliini ülikooli, raugastunud Kant oli Königsbergis veel elus. Võib-olla on raamatu üks edu põhjusi Saksamaal just see, et raamatus käsitletakse aega ja sündmusi, mis ei tekita sakslastes süütunnet vaid pigem uhkust.
Lugejat ei oota ees leheküljepikkused laused ega filosoofilised targutused – mõtlemine tõlgitakse tegevuseks. Kehlmanni lause on lühike ja täpne, vaimukas ja mänglev. Tihti on koomika just selles, mis lauses jääb ütlemata, aga on aimatav. Romaanis on kõik dialoogid kaudses kõnes, sest nii ei võta autor endale vastutust täpselt teada, mida Humboldt indiaanlastele ütles või Gauss oma pojale. Nii saab ta väljendada seda, mida nad öelda võisid.
Minu meelest on „Maailma mõõtmine” saksa kirjanduse „Rehepapp”. Daniel Kehlmannil on õnnestunud sama, mis Andrus Kivirähkil: esiteks enneolematu populaarsus ja müügiedu, äkki on välja ilmunud suur hulk inimesi, kes loevad väärtkirjandust, Kehlmanni loevad mehed, teda loevad ning kiidavad teadlased ja insenerid. Kehlmann on vaimukas. Nii nagu Kivirähk on tabanud midagi olulist eestlase olemusest, kirjeldab Kehlmann kahe geeniuse näitel saksa rahvuskarakterit („was es heisst, deutsch zu sein”). Kirjeldus on mänglev ja satiiriline, geeniused on ühteaegu suured ja koomilised. Ka nii saab rääkida saksa ajaloost, kultuurist ja ideoloogiast ning võib-olla just satiirilise lähenemisnurga tõttu jõuabki see kõik tänase lugejani. Kehlmann on ühes intervjuus öelnud, et „Mina ja Kaminski” oli küllaltki agressiivne satiir meedia ja ajakirjanduse üle, aga ajakirjanikud võtsid selle raamatu hästi vastu, „Maailma mõõtmine” on üpris agressiivne satiir sakslase loomuse üle ja kogu Saksamaa armastab seda raamatut.
Idealism, teada tahtmine, kontsentreeritus, distsipliin, raudne tahe, kui nimetada mõned, on need sakslase omadused, mida Kehlmann käsitleda võtab. Kuna tegemist on teadusromaaniga, siis ei jää puutumata teaduse olemuslikud küsimused. Omistades vanale Gaussile mõtted, et ükski maastik, mis on mõõdetud, ei ole enam endine ja ei saa selleks enam kunagi, vihjab autor asjaolule, et mõõtmise läbi maailm mitte ainult ei võitnud, vaid ka kaotas palju.
Kehlmanni kahe viimase romaani üks (sala)teema on inimese vananemine. Romaan kunsti- ning meediamaailmast „Mina ja Kaminski” on Kehlmanni sõnul duell nooruse ja vanaduse vahel ning noor autor laseb võita vanal… . Karjerist, kunstiajaloolase haridusega noor ajakirjanikuhakatis otsustab kuulsaks saada. Plaan on lihtne – vaja on kirjutada tuntud pimeda kunstniku Kaminski biograafia. Vana kunstnik ei ela kindlasti enam kaua ning biograafia avaldamine kohe pärast tema surma toobki kuulsuse. Aga vana mees osutub suuremaks egotsentrikuks ja manipuleerijaks kui noor oligi ja lugu lausa põnevusromaaniks. Lugege ja nautige Kehlmanni, ükskõik mis keeles siis!
Linda Jahilo

Katkend romaanist „Maailma mõõtmine” (lk. 50-51)

Bonpland küsis, kas merehaigus ei ole teda siis kõige vähemalgi määral tabanud.
Ta ei teadvat seda. Ta olevat otsustanud merehaigust ignoreerida, niisiis ei märkavat ta seda. Muidugi peab ka tema mõnikord oksendama. Aga tegelikult ei segavat see teda peaaegu üldse.
Õhtul kadus vee alla järgmine surnu.
See muutvat ta rahutuks, ütles Humboldt kaptenile. Palavik ei tohtivat tema ekspeditsiooni ohustada. Ta olevat otsustanud, et ei sõida Veracruz’ini kaasa, vaid lahkub nelja päeva pärast pardalt.
Kapten küsis, kas ta on hea ujuja.
See polevat vajalik, ütles Humboldt, kolme päeva pärast varahommikul kell kuus näevad nad saari, päev hiljem jõuavad maismaale. Ta olevat selle välja arvestanud.
Kapten uuris, kas midagi otse lõigata ei annaks.
Otsaesist kibrutades küsis Humbold, kas tema üle tahetakse nalja heita.
Sugugi mitte, ainult meelde tuletada kuristikku teooria ja praktika vahel. Au arvutustele, aga see polevat koolitükk, see olevat ookean. Keegi ei suutvat ennustada hoovuseid ja tuuli. Nii täpselt lihtsalt ei saa maa nähtavale ilmumist ette näha.
Kolmanda päeva varahommikul moodustusid hämus aeglaselt ranniku piirjooned.
Trinidad, ütles Humboldt rahulikult.
Vaevalt küll. Kapten osutas merekaardile.
See polevat täpne, ütles Humboldt. Kaugus vana ja uue kontinendi vahel olevat ilmselt valesti hinnatud. Keegi pole hoovusi veel kohusetundlikult mõõtnud. Kui see paika peab, siis homme varahommikul sõidab ta Terra Firmale.
Nad lahkusid pardalt suure jõe suudmes. Ta jõud oli nii võimas, et meri näis koosnevat vahutavast mageveest. Sel ajal kui kolm paati toimetasid maale nende kastidesse pakitud varustust, jättis Humboldt laitmatus preisi univormis saluteerides kapteniga hüvasti. Veel paadis, mis kandis sõitjaid nende ees laisalt kiikuva maismaa suunas, hakkas ta oma vennale kirjutama läbipaistvast õhust, soojast tuulest, kookospalmidest ja flamingodest. Ma ei tea, millal kiri kohale jõuab, aga vaata, et sa selle ajalehte saad. Maailm peab minust teada saama. Ma peaksin väga eksima, kui ta minu vastu ükskõikseks jääb.
Teosed
Beerholms Vorstellung. Roman.Deuticke, Wien 1997
Unter der Sonne. Erzählungen. Deuticke, Wien 1998
Mahlers Zeit. Roman. Suhrkamp, Frankfurt, 1999
Der fernste Ort. Novelle. Suhrkamp, Frankfurt 2001
Ich und Kaminski. Roman. Suhrkamp, Frankfurt 2003
Die Vermessung der Welt. Roman. Rowohlt, Reinbek bei Hamburg 2005
Wo ist Carlos Montúfar? Essays. Rowohlt, Reinbek bei Hamburg 2005

Kirjandust eesti keeles
Uibo, U. Saksa romaan murekortsuta laubal, Looming 2006, nr 10

Lingid
Retsensioonid:
“About Daniel Kehlmann” von complete-review.com (englisch)
http://www.complete-review.com/authors/kehld.htm

Rezension „Vermessung der Welt“ von complete-review.com (englisch)
http://www.complete-review.com/reviews/kehlmann/vmessung.htm

„Humboldt oder Gauβ“ auf wortgestoeber.de (Die Vermessung der Welt)
http://www.wortgestoeber.de/wg-besprochen/000726.php

Intervjuud:
Am liebsten würde ich das Buch in die Ecke schmeißen“, Profil, 2. Juni 2006
http://www.profil.at/index.html?/articles/0622/560/142098.shtml

Ich wollte schreiben wie ein verrückt gewordener Historiker“, FAZ, 9. Februar 2006, mit Foto
http://www.faz.net/s/Rub1DA1FB848C1E44858CB87A0FE6AD1B
68/Doc~EA152D60DA48E4539AC35DDC63D3DAB89~ATpl~
Ecommon~Scontent.html

Artiklid:
Kein Rätsel Kehlmann“, Die Welt, 4. März 2006
http://www.welt.de/data/2006/03/04/853942.html?prx=1

“Unlikely bestseller heralds the return of lightness and humour to German literature”,
The Guardian, 19. Juli 2006
http://books.guardian.co.uk/news/articles/0,,1823905,00.html