Umberto Eco
7. mail osaleb Umberto Eco Prima Vista kirjandusfestivalil Tartu Ülikooli raamatukogus, kohtudes ühtlasi kirjastajate ja tõlkijatega.
Foto: T. Singaravelou
Umberto Eco on Bologna Ülikooli professor, semiootik, medievist ja kirjanik. Tema raamat «Semiootika teooria» (1976) on selle valdkonna klassika, samuti kuulub kirjandusklassika hulka romaan «Roosi nimi». Eesti keeles on ilmunud 8 Umberto Eco raamatut.
Katkend Umberto Eco „Roosi nimi“, Eesti Päevalehe Raamat. Lk 226-229
Sulgesin käsikirja värisevate kätega. Dolcino on toime pannud palju kuritegusid, ma teadsin seda, aga ta surm oli kohutav. Ja tuleriidal oli ta näidanud üles…mida? Kas märtri kindlust või äraneetud hinge ülbust? Vankuvi jalu komberdasin raamatukogu trepist üles ja taipasin alles siis, miks ma olin nii häiritud. Mulle meenus üks pilt, mida ma olin näinud mõni kuu tagasi, pärast saabumist Toskaanasse. Ma ei saanud aru, kuidas see ei olnud mulle varem meelde tulnud – ilmselt oli see mälestus mulle nii palju haiget teinud, et ma olin püüdnud seda košmaari oma mälust kustutada. Tegelikult ei olnud ma seda unustanud, sest iga kord, kui kuulsin nimetatavat vennakesi, kerkis see pilt mu silme ette, kuid ma peletasin selle kohe oma kaugemasse mälusoppi, nagu oleks selle õuduse nägemine olnud mingi häbitegu.
Ma kuulsin vennakestest esimest korda alles siis, kui nägin, kuidas üks neist Firenzes tuleriidal ära põletati. See sündis natuke aega enne seda, kui pidin kohtama Pisas vend Williamit. William ei saabunud määratud ajal ja mul lubati külastada Firenzet, mille kirikute toredust olin tihtipeale kuulnud kiidetavat. Ma rändasin kõigepealt natuke aega ringi Toskaanas, et omandada paremini itaalia lihtrahvakeelt, ning otsustasin lõpuks veeta nädal aega Firenzes, sest sellest linnast oli palju räägitud ja ma tahtsin teda tundma õppida.
Juhuse läbi saabusin ma Firenzesse just siis, kui kogu linn oli elevil ühe erakordse sündmuse tõttu. Ühele ketserist vennakesele, keda piiskop ja kirik süüdistasid usuvastases tegevuses, pidi just neil päevil saama osaks kõige karmim karistus. Järgnedes inimestele, kes olid mulle sellest rääkinud, jõudsin sündmuspaika. Rahva hulgas räägiti, et see Michaeli-nimeline vend olevat tegelikult püha mees, kes kutsuvat üles patukahetsusele ja vaesusele nii nagu püha Franciscuski, et ta olevat sattunud kohtu alla mõnede naiste pahatahtlikkuse tõttu, kes pihtimise ettekäändel olid hakanud talle tegema ketserlikke ettepanekuid, ja et piiskopi mehed olevat ta kinni võtnud just niisuguste naiste majas, mis mind hämmastas, sest kirikuteener ei oleks tohtinud sooritada püha talitust nii ebasobivas paigas, aga vennakeste nõrk koht paistiski olevat see, et nad ei arvestanud sündsusnõudeid, ja võib-olla peitus tõetera ka üldlevinud arvamuses, et peale ketserlike vaadete olid neil ka kahtlased kombed (niisamuti nagu kataaride kohta räägiti alati, et nad on bulgaarid ja sodomiidid).
Jõudsin San Salvadore kiriku juurde, kus toimus kohtuprotsess, aga ma ei mahtunud suure rahvahulga tõttu kirikusse sisse. Mõned uudishimulikud ronisid teiste õlgadele, hoidsid aknavõredest kinni ning kuulsid ja nägid, mis sees toimus, jagades kuuldut ka teistega. Kiriku sees loeti vend Michaelile ette tunnistus, mille ta oli andnud eelmisel päeval ja milles ta oli öelnud, et ei Kristusel ega apostlitel „ei olnud mingit isiklikku ega ühist omandit“, aga Michael vaidles vastu, et kirjutaja oli lisanud tema tunnistusele „palju valet ja laimu“ ning kisendas (nii et see kostis ka õue): „Selle eest te peate viimsel kohtupäeval vastust andma!“. Aga inkvisiitorid lugesid Michaeli tunnistuse ette nii, nagu see neil kirjas oli, ja küsisid talt lõpuks, kas ta nõustub alandlikult kiriku ja kogu linnarahva arvamusega. Michael karjus vastu, et tema tunnistab ainult seda, mida ta usub, ja nimelt et „Kristus oli vaene ja ristilöödud ja paavst Johannes XXII on ketser, kuna ta eitab seda“. Sellele järgnes pikk sõnavahetus, mille kestel inkvisiitorid, nende seas ka mitmed frantsisklased, püüdsid talle selgeks teha, et seda, mis ta ütleb, pühakirjas ei ole, aga tema süüdistas neid omakorda ordu reeglite mahasalgamises, ja nad ründasid teda küsides, kas ta tõesti usub ennast tundvat pühakirja paremini kui nemad, kes nad seda õpetavad. Vend Michael, kes oli tõepoolest väga kangekaelne, viis nad endast välja, nii et nad nõudsid lõpuks: „Ja nüüd sa tunnistad, et Kristusel oli varandust ja et paavst Johannes on kristlane ja püha mees.“ Mille peale Michael vastas leppimatult: „Ei, ta on ketser.“ Ja nood ütlesid, et nad ei ole näinud kedagi, kes oleks nõnda panetunud oma nurjatuses. Väljas, rahvahulgas aga kuulsin ma paljusid ütlevat, et ta on nagu Kristus variseride ees, ja panin tähele, et paljud neist uskusid vend Michaeli pühadust.
Lõpuks vedasid piiskopi sulased ta aheldatult vangikongi. Õhtul räägiti mulle, et paljud vennad, piiskopi sõbrad, olid läinud ja õrritanud teda ja nõudnud, et ta oma sõnadest lahti ütleks, aga tema oli jäänud kindlalt oma tõe juurde. Ja ta oli vastanud igaühele neist, et Kristus oli vaene ja seda oli öelnud ka püha Franciscus ja püha Dominicus, ja et kui ta nende õigete mõtete eest piinasurma saadetakse, siis seda parem, sest seda varem näeb ta siis oma silmaga, mis on ilmutatud pühakirjas: kahtekümmend nelja Apokalüpsise vanemat ja Jeesus Kristust ja püha Franciscust ja kuulsaid märtreid. Ja ta olevat öelnud: „Kui me loeme nii suure õhinaga pühade isade õpetust, siis küllap me peame veel suurema õhina ja rõõmuga soovima, et võiksime jõuda nende sekka.“ Pärast neid sõnu olid inkvisiitorid lahkunud vangikongist, näod sünged peas, ja hüüdnud vihaselt, nagu ma kuulsin: „Tal on saatan sees!“
Järgmisel päeval kuulsime, et otsus oli välja kuulutatud, ja piiskopilossi minnes nägin ma selle otsuse teksti ja jõudsin isegi osa sellest endale ümber kirjutada.
See algas sõnadega: „In nomine Domini amen. Hec est quedam condemnatio corporalis et sententia condemnationis corporalis lata, data et in hiis scriptis sententialiter pronumtiata et promulgata…“* ja nii edasi. Sellele järgnes põhjalik nimekiri Micheli pattudest ja süütegudest, millest ma toon siin mõne katkendi, et lugeja ise saaks selle üle otsustada.
Johannes, keda kutsutakse vend Michaeliks Jakobi pojaks püha Frediani kogukonnast, mees, kellel on halb iseloom ja kelle jutt, teod ja kuulsus on vastikud, ketser ja ketserlikust nurjatusest paadunud, kes tõuseb üles ja astub välja katoliku usu vastu… kel ei ole Issandat silme ees, vaid kes on saanud inimsoo vaenlaseks ja kes on teadlikult, tahtlikult, ettekavatsetult, pahatahtlikult, mõtte ja teoga levitanud ketserlikku kõlvatust ja astunud tihedatesse sidemetesse vennakestega, keda nimetatakse vaese elu vennakesteks, ketserid ja skismaatikud on nood, kes on järginud ja järgivad nende hukatuslikku eluviisi ja ketserlust, mis on vastuolus katoliku usuga… Ja jõudnud nimetatud Firenze linna, ja nimetatud linna avalikes paikades, nagu selgus uurimise käigus, uskus ja toetas ja kinnitas ta kangekaelselt sõnadega ja oma südames… et Kristusel, meie lunastajal, ei olnud mitte midagi ei isiklikku ega kellegagi ühist, vaid ta üksnes kasutas seda, mida pühakirjas nimetati tema omaks.
Need ei olnud ainsad patud, milles Michaeli süüdistati, kusjuures üks neist tundus mulle eriti nurjatu, kuigi ma ei tea (otsustades kohtuprotsessi käigu järgi), kas seda sai talle tõepoolest süüks panna – nimelt olevat seesamune minoriit kinnitanud, et püha Aquino Thomas ei olevatki püha ega olevat ära teeninud sealpoolset lunastust, vaid ta olevat ära neetud ja mõistetud igavestele piinadele! Kohtuotsus lõppes karistuse määramisega, kuna kohtualune ei tahtnud tunnistada oma süüd:
Võttes arvesse kõike teadaolevat ja armulise isanda Firenze piiskopi käsku, on meile selge, et ülalnimetatud Johannes on ketser, kes ei taha ennast parandada ja ega tunnistada oma ränki patutegusid ja ketserlust ega astuda õigele kristlikule teele, ning kuna ülalnimetatu Johannes on parandamatu, kangekaelne ja paadunud oma kõlvatuses ja et seesamune Johannes ei saaks edaspidi kiidelda oma kuritegude ja pattudega ja et tema karistus oleks õpitunniks teistele, tuleb ülalnimetatud Johannes, keda nimetatakse vend Michaeliks, ketser ja skismaatik, viia hukkamispaigale ja anda ta seal tuleriidal tuleroaks, nii et ta heidaks seal hinge ja tema hing lahkuks kehast.
——————————————————————————
* Issanda nimel, aamen. Seesinane on kaelakohtu menetlus ning kaelakohtu süüdimõistev kohtuotsus, mis on neil lehtedel avaldatud, pidulikult väljakuulutatud ja teatavaks tehtud. (Lad. k.)
Teoseid eesti keeles:
Roosi nimi, Eesti Raamat 1997. Tõlk. Merike Pau.
Roosi nimi, Eesti Päevalehe kirjastus 2005. Tõlk. Merike Pau.
Reis hüperreaalsusesse, Vagabund 1997. Tõlk. Joel Sang.
Baudolino, Varrak 2003. Tõlk. Ülar Ploom.
Eilse päeva saar, Eesti Raamat 2003. Tõlk. Merike Pau.
Lector in fabula, Tartu Ülikooli Kirjastus 2005. Tõlk. Ülar Ploom.
Ilu ajalugu, Eesti Entsüklopeediakirjastus 2006. Tõlk. Maarja Kangro.
Minipäevik, Varrak 2006. Tõlk. Mailis Põld.
Inetuse ajalugu, Eesti Entsüklopeediakirjastus 2008. Tõlk. Ülle Udam.
Kuus jalutuskäiku kirjandusmetsades, Varrak 2009. Tõlk. Ene-Reet Soovik.
Linke:
Umberto Eco „Kauneim ilma peal“, Eesti Päevaleht 11.03.2008
https://www.epl.ee/arvamus/421760
Umberto Eco „Tõlkimise kunst“, Eesti Päevaleht 24.10.2007
http://www.epl.ee/arvamus/405095
Umberto Eco „Mõned tõestused: Kino ja nüüdisaegne maalikunst“, TMK nr 8-9, 2004 http://www.temuki.ee/arhiiv/2004/08-09/aug-sept_k01.pdf
Harry Liivrand „Umberto Eco „Minipäevik““, Eesti Ekspress, Areen, 12.07.2006 http://paber.ekspress.ee/viewdoc/21BD97F303BCC339C225719D002F4E46
Peeter Torop „Umberto Eco ja koodiõpetus“, TMK nr 11, 2004, http://www.temuki.ee/arhiiv/2004/11/nov_k02.pdf
Peeter Torop „Eco epifaania* udus“, Eesti Ekspress, Areen, 22.04.2004 http://paber.ekspress.ee/viewdoc/C1A5DA623FA32EE0C2256E700066EDE4
Tõnu Õnnepalu „Haruldane ilus ja tavaline kole“, Sirp 16.11.2008
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=7547:haruldane-ilus-ja-tavaline-kole&catid=9:sotsiaalia&Itemid=13&issue=3228
Kätlin Kaldmaa
Kätlin Kaldmaa (s 1970), luuletaja, ajakirjanik ja tõlkija
Foto: Tiit Blaat/Eesti Ekspress
7. aprillil kl 16.00 ilukirjanduse saalis II korrrusel: Raamatusoovitused – Kätlin Kaldmaa
Luuletusi luulekogust „Üks pole ühtegi/One is none“ , c 2008:
Kui mu hääl otsib sind, leidmata
painab sind, teadmata
ja kõik minu kolmkümmend kaheksa tuvi
su pesale maanduvad
mu kuljused kaugelt
su unesse naalduvad
tunned kas valgusemaastikel nõrkeva kaja
mis läbi ja läbi
end hobustel vaevatuks ajand
Mu piisad on haprad
Mu piinad on helenduses
Mu kraapsjalgne sõber teab
kus on kodu
kui on pettumused
ja lohutu loik
mu sisse on pesatand
Ta teab ja ei peata
*
Mu ulmad on jalakatest
ja varjud nende hämarail jalgel
on purpurne vaha
me õitsvatest õhtutest
Teel on alati jääjaid maha
Meie kes me neid jätame
naerda ei oska
me sammud on kurba kaja
Ja kui võimegi viivitada
siis on sund see
mis takka ajab
Üksluse sügis kui mõranend marmortahvel
oh kui leida võiks saabuval õhtul
seal jõekalda padus
ma venna või õe
kes heledas tuules
me rõõmudel purjetand
Ma jätaks nad talle
ja unustaks
Kõik sinus otse sõnadeks ei selgu
*
Vaatan lõpuni su hingamise
iga piina
kogun külmund pihkudesse
ja ootan sula
Ilmselges elus
oskan tänavalt tõusta
kiudpilvekihini
tiibasid näitamata
Unes
pole lendama õppinud
ega osak
su hingele järgneda
Vaiksed jooned jäävad maha, vaiksed
su uurimise vihikusse,
tühjad
mööda
ristringseid radu
panen oma märgid
taeva piiridele
See päev, mil unest saab element –
õhk –
on üksteist aja pärast
üks teist
– sina või unihing –
läheb
Ma tean kes ei lähe
*
Luulekogud:
Kätlin Kätlin „Larii-Laree“, Eesti Raamat 1996
Kätlin Kätlin „Üks pole ühtegi/One is none“ , c 2008
Linke:
Kätlin Kaldmaa: Vägivallast välja, Eesti Päevaleht, 6.03.2009
http://www.epl.ee/artikkel/461097
Kätlin Kaldmaa „Eesti kui Euroopa esimene amatsoonide riik“, Eesti Ekspress, Areen 10.10.2008
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/EA21677A2B4397ACC22574D70042E583
Mariliin Vassenin „Keerukas universum. Mitmes keeles, luule omas ka…“, Postimees 8.11.2008
http://www.postimees.ee/?id=47266
Katrin Väli „Kätlin Kätlin “Üks pole ühtegi/ One is none“, Eesti Ekspress, Areen 7.11.2008
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/46E7F0045904BCFFC22574EF00504DDA
Kätlin Kaldmaa. Tappa saanud kirjanik kirjutas kultusloo, Eesti Päevaleht 29.09.2006
http://www.epl.ee/artikkel/356751
Nädala autor 