Karl Ristikivi
Karl Ristikivi (16.10.1912 Varbla -19.07.1977 Stockholm) – eesti kirjanik. Lõpetas Tartu Ülikooli geograafia erialal cum laude 1941. Siirdus 1944 Rootsi, töötades ametnikuna arhiivis, haigekassas ja kindlustusettevõttes. EKL liige alates 1939, eesti PEN-klubi esimees, Eesti Kirjanike Klubi (Lundis) esimees.
Katkend : Karl Ristikivi „Päevaraamat 1957- 1968“, Varrak 2008, lk 439- 441
25.2.1963 – esmaspäev
Nüüd on need rasked päevad läbi ja Jumala abiga on need kujunenud isegi teatud määral rõõmsateks, kuigi väsimus on suur.
Ma ei usaldanud laupäeva pärastlõunal midagi teha, isegi mitte raadiot kuulata, vaid heitsin magama ja uinusingi vist mõneks ajaks. Siiski olin üsna kõhkvel ja närviline, kui ma kella 6-ks Brunnsgatanile, KFUK ruumidesse läksin. Ja muidugi ei leidnud ma seda kohe üles.
Seal näis algul üsna palju rahvast olevat, aga üldarv polnud siiski kuigi suur. Saal mahutas ainult 60-70 inimest ja mõnedki kohad olid tühjad.
Tutvusin enne algust Kettusega, kes rääkis korduvalt, et ta on lugenud „Viimset linna“, mis talle meeldinud ja meenutavat Waltarit. Ja et ta nüüd kavatseb ka „Hingede öö“ uuesti käsile võtta. Martti Rauhala räägib väga head eesti keelt. Istuma pandi mind Aila Meriluoto kõrvale, kes on ikka veel noore gümnaasiumiõpilase välimusega, kuigi ta olevat nelja lapse ema. Elab muide kuskil Rootsi Lapimaal.
Ettekanded olid lühikesed ja ei pakkunud just eriti palju. Sisukaim oli Rauhala jutt raskustest eesti kirjanduse lansseerimisega Soomes. Vormiliselt parim Kauko Kare veste Veikko Huovisest , Soome humoristist, kes ise ka oli kohal. Selle luges Kolk ette, sest halva valguse tõttu ei näinud Kare ise oma teksti. Santavuori vabandas oma läbikäimist Nõukogude Eestiga ja oli üldse väga ettevaatlik oma sõnastuses. Nii eversti kui ta ongi.
Mulle jäi öelda lõppsõna ja ma kasutasin vana eesti kõnekäändu tule toomisest.
Läksime sealt Lidingöle Kolkide juure. Soomlased kadusid vahepeal kuhugi eksiteele, aga jõudsid siiski üsna varsti kohale. Õhtu oli üsna hubane, Soome seltskond kena ja sõbralik. Santavuori pani kirjanduse „soovisedelile“ minu „Põleva lipu“. Istusin ka lauas Meriluoto kõrval ja Ellen pillas meile kanakoodid sülle. Huovinen, keda nüüd lähedalt nägin, on kena, kuigi vaikne noormees. Rauhalaga ajasin kõige rohkem juttu – mu soome keel on ju üsna vilets. Kare lubas maad kuulata „Hingede ööle“ kirjastaja leidmiseks.
Tulime sealt Mälguga kell 1 ära, aga koju jõudsin alles kella kolmeks ja ei saanud suuremat magada.
Ka aastapäeva aktusest eile võtsid soomlased osa. Harry Martinson oli seekord Rootsi poolne kõneleja ja ta jäeti pärast kirjanike, s.o. Mälgu ja minu hoole alla. Cocktail-partyl vahetasin temaga paar sõna. Mis oli väga raske, kuigi ta oli sõbralik ja nõustus tulema ka meie õhtusöögile Malmenisse.
Käisin vahepeal kodu ja puhkasin paar tundi. Seegi õhtu möödus kergemini kui olin kartnud. Istusin seegi kord Meriluoto kõrval ja mu soome keel hakkas veidi üles sulama. Meriluoto tõlgib muide „Aniarat“, mille tõttu tal oli Martinsoniga rääkimist. Pidasin ka oma kohuseks veidi Martinsoniga rääkida – ta oli väga vapustatud oma muljetest Indiast. Aga nagu ta ütles: kuigi me näeme, et kõik läheb kuradile, on meie kohus selle vastu võidelda. Seega seesama, mis oli Heiti Talviku loosung.
Soomlastega polnud enam jutuvõimalusi. Santavuori oligi juba ära sõitnud.
Ja kell pool üks tulin ära.
26.2.1963 – teisipäev
Mu kõht, mis kõik need rasked päevad korras oli, jäi täna jälle haigeks. Ja pärast lõunat oli kord väga raske olla. Sellepärast ei arene asi tööl kuigi hästi.
Ei jõudnud ma ka täna õhtul midagi teha. „Surma ratsanikud“ on nüüd suuremalt jaolt laotud, täna tuli 110 veerg, viimase jao 9. peatükk on pooleli.
Eile tõin ära oma palga, mis sedakorda oli 1018. kr, aga ma kardan, et nad on liiga vähe maksuna arvestanud.
Muide, ma kaalusin pühapäeva õhtul ainult 69,5 kg talvepalitus. Pole ka mingi ime pingutuste ja kõhuvalu juures.
Täna tuli ka Saareste sõnaraamatu 17. vihk, sedapuhku kõigi „kirjanduslike“ sõnadega.
27.2.1963
Helistasin täna õhtul Lepikutele ja kuulsin, et Lauri Kettunen on surnud teel Stockholmist Helsingisse. Nii vähe teame sellest, mis meid ootab. Ta oli külaskäigu ajal veel nii vitaalne ja rõõmus. Nüüd jääb tal „Hingede öö“ siiski lugemata.
Täna tuli „Surma ratsanike“ korrektuuri lõpp. Seda on kokku 116 veergu. Aga ma ei oska arvestada, kui palju võib sellest saada lehekülgi.
Mu kõht oli ka täna haige ja see on töö juures väga tülikas.
Käisin fotograafi juures passipiltide pärast. Need lubati alles reedeks.
Svensk Turistbyrå saatis oma brošüüri, aga ma ei leidnud sealt midagi erilist sügiseks.
28.2.1963
Kuigi täna õhtul kodu olin ja õieti midagi ei teinud, ei saa öelda, et tunneksin ennast eriti puhanult. Hommikul väga väsinud ja unine. Kõht on olnud täna veidi parem – pipar, pipar!
Täna õhtu tuli mulle äkki uus idee – või õigemini üsna vana. Kui ma jälle mõtlesin võimalikule sügisesele reisile ja jäin peatuma Aadris rannikule, tuli mulle meelde Ravenna ja kunagine idee – „Dante surm“, mille raskuse ees tagasi kohkusin. Nii sai selle asendajaks see õnnetu lugu „Surma ratsanikud“. Aga kuigi ma selle romaani esimesed sõnad – „Kui ma kakskümmend aastat vanaks sain …“ – olen ära tarvitanud, ei lase mind lahti see õnnetu noor vürst, küürakas kääbus. Ja nii tuli mulle plaan kirjutad ülejärgmine romaan temast, kuigi ilma Danteta ja aastaid hiljem. Pealkiri „Noor vürst“.
1.3.1963
Täna ei ole õieti muud kirjutada, kui et käisin SJ reisibüroos Egiptuse viisa asjas. Passipildid sain ka täna kätte. Formaliteedid olid kaunis keerulised ja blond poiss reisibüroos higistas blankette täites, aga pikapeale sai see siiski valmis.
Keset kirjutamist helistas Arvo Mägi ja avaldas arvamist, et siit võiks keegi sõita Kettuse matusele. Aga on raskusi, sest post ja telegraaf ei tööta Soome streigi tõttu. Sellepärast jäi ka „Tuli ja raud“ Rauhalale saatmata, kuigi olin juba selle valmis pannud.
Ilm on nüüd läinud suhteliselt soojaks – päeval on päikesepaiste ja sula. Aga öösel on siiski 5-10 kraadi külma.
„Noore vürsti“ kava hakkab juba täna tuhmuma.
2.3.1963
Käisin täna linnas ja ostsin väljamüügilt neli keelkursust – itaalia, hispaania, hollandi ja ungari keeled. Peamiselt odava hinna tõttu – maksid kokku ainult 35. kr. Muidugi on tehniline kvaliteet halb, sest plaadid on mingist paberimassist. Ostsin veel ühe itaalia reisijuhi, Zamjatini „Vi“ (vene kirjaniku J. Zamjatini antiutoopia „Meie“), mis olevat nii huxley kui ka Orwelli eeskujuks. Ja Edgar Massi „Den stolta fienden“ (Peamiselt ajalooaineliste romaanide autori, saksa päritolu ameerika kirjaniku Edgar Maassi (1896-1964) romaan „Uhked vaenlased“(1956), peamiselt sellepärast, et see käsitab 14. sajandit ja laevu.
Ilm oli täna pilvine ja üsna külm. Ja sai teatavaks, et esmaspäeval tuleb kolimine.
Krepp helistas aga ma vabandasin ennast haigusega. Ei jõua tõesti homme koosolekule minna.
Aga midagi ma täna siiski ei jõudnud teha.
Looming:
Lasteraamatud:
“Lendav maailm” (1935)
“Semud” (1936)
“Sellid” (1938)
“Sinine liblikas” (1936)
“Viikingite jälgedes” (1936; alternatiivajalooline romaan)
Tallinna triloogia:
“Tuli ja raud” (1938; sai Looduse romaanivõistlusel esimese auhinna)
“Õige mehe koda” (1940; algselt ilmus pealkirjaga “Võõras majas”)
“Rohtaed” (1942)
Diloogia:
“Kõik mis kunagi oli” (1946, Vadstena)
“Ei juhtunud midagi” (1947, Vadstena)
„Hingede öö“ (1953; modernistlik romaan, Ristikivi enda määratlusel “realistlik muinasjutt”)
Ajaloofilosoofiline sari:
Kroonikate triloogia – “Põlev lipp” (1961), “Viimne linn” *(1962), “Surma ratsanikud” (1963)
Biograafiate triloogia – “Mõrsjalinik” (1965), “Rõõmulaul” (1966), “Nõiduse õpilane” (1967)
Põimingute triloogia – “Õilsad südamed ehk Kaks sõpra Firenzes” (1970), “Lohe hambad” (1970), “Kahekordne mäng” (1972)
Triloogiate vahel ilmusid samasse sarja kuuluvad antiutoopia “Imede saar” (1964) ja novellikogu “Sigtuna väravad” (1968). Ristikivi viimaseks romaaniks jäi “Rooma päevik” (1976), mis lõpetab ajaloofilosoofilise sarja.
Postuumselt avaldati lühiproosa kogu “Klaassilmadega Kristus” (1980). Rootsi-perioodil esines Ristikivi ka viljaka kriitikuna, ta on “Eesti kirjanduse loo” (1954) ja lühimonograafia “Bernard Kangro” (1967) autor. Postuumselt avaldatud kogu “Viimne vabadus” koondab esseid ja artikleid kirjandusest, geograafiast ning poliitikast (7. raamat sarjast “Eesti mõttelugu”, Ilmamaa, 1996) .
Luulekogu:
“Inimese teekond” (1972)
2009. aastal avaldati Ristikivi Päevaraamat (1957-1968).
Linke ja käsitlusi autorist:
Tiit Pruuli „Igatsuste maa. Karl Ristikivi põgenemine reisides“, Sirp 19.06.2009 http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=8988&catid=7&Itemid=9&issue=3257
Marek Tamm „Karl Ristikivi „Päevaraamat 1957-1968“, Eesti Ekspress, Areen, 17.04.2009 http://paber.ekspress.ee/viewdoc/1F63E7E7BC8CE3E5C225759A0023DD0D
Jaan Undusk „Eesti lugu: Karl Ristikivi „Kõik, mis kunagi oli“, Eesti Päevaleht 13.03.2009 http://www.epl.ee/artikkel/461916
Karl Ristikivi muuseum http://www.videvik.ee/497/risti.html
Karl Ristikivi Selts http://www.ristikivi.net/
Karl Ristikivi ja Uku Masingu kirjavahetusest – Eesti Kirjandusmuuseumi aastaraamat, http://www.kirmus.ee/Asutus/Valjaanded/ekmar/karlr.html
Endel Nirk. „Teeline ja tähed: Eurooplase Karl Ristikivi elu.“ Eesti Raamat, 1991.
Karl Ristikivist Ivar Grünthali raamatus “Müütide maagia”, Tartu: Ilmamaa, 2001, lk 108–118 (40. raamat sarjast “Eesti mõttelugu”)
http://luulemaailm.pbworks.com/Karl-Ristikivi
Oskar Kuningas „Läänemaa seosed Karl Ristikivi elus ja loomingus“; Töörahva Lipp, 13.-15.10.1987 http://www.muuseum.haapsalu.ee/index.php?lk=11491
Karl Ristikivi luule http://research.cyber.ee/~lipmaa/luule/arhiiv/RistikiviK.php
Urs Widmer
(21.06.1938) – šveitsi kirjanik.
Foto: Daylife.com
Katkend: U. Widmer „Ema kallim“, Loomingu Raamatukogu 2009, 17/18, SA Kultuurileht, lk 49-51
Ema oli Bartókid paigutanud hotelli „Zum Schwert“, see oli midagi, mida Noorteorkester seni ühelegi heliloojale ega solistile ei olnud osutanud. Suurepärane tuba hiigelsuure voodi ja Louis XV aegse mööbliga. Bartókil aga oli peavalu ja ta ei heitnud pilkugi aknasse, sealt paistvale järvele ning kauguses kiiskavatele Alpide tippudele.
Esimesel proovil pabistas Edwin algul üksjagu – Bartók klaveri taga, tähelepanelik nagu koolipoiss – , kogus end aga kähku. Bartók mängis oma partii, lausumata sõnagi. Ühekorra aga tõusis ta järsku üles, seisis Edwini kõrvale ja laulis talle paar-kolm takti ette. Dirigeeris sealjuures mõlema käega. Nüüd võttis orkester selle koha uuesti, ja see kõlas, nagu oleks taevas avanenud.
Kontserdil kandis Bartók mõneti vananenud frakki. Ta mängis hiilgavalt ja orkester paremini kui kunagi. Lõpus pääses saali eesotsas valla lausa tohutu juubeldustorm; tagumine ots aga võttis heidetud kinda vastu ja huilgas ja vilistas sama meeletult. Bartók kummardas, kummardas veel kord ja veel kord ja naeris. Ka Edwin naeratas paar sekundit. Bartók surus kõigepealt dirigendi kätt ja siis kõigil nendel orkestrantidel, kellele ta vähegi ligi pääses, mõnel koguni mitu korda. Kummardas taas ja laotas lõpuks käed laiali, nagu tahaks ta oma kuulajaid emmata. Lilled! Ema oli ka lilledele mõelnud! Ema säras, seistes õhetavi põsi väikese ukse taga, kust esinejad lavale läksid. Tal oli tunne, nagu oleks see tema võit, natukene ka tema võit, see uhkeim kontsert Noorteorkestri ajaloos. (Kaugemal vilistati ikka veel võtmetega.) Ta oli hämmelduses, liigutatud, vapustatud.
Bartók ja tema naine jäid kauemaks kui olid kavatsenud, lõpuks peaaegu terveks nädalaks. Neile meeldis hotell ja meeldis linn, ehk küll Bartók juba hommikul pärast kontserti iseenese ja oma palaga enam nii rahul ei olnud, ja nagu Edwin ütles, lubanud ta teise osa alguse ümber teha.
Ema oli välja arvestanud, et järgmiseks kontserdiks enam raha ei jätku, kui Bartókid pühapäevani kohale jäävad. Ja siis oli see ema, kes neid keelitas veel esmaspäeva ja teisipäevagi lisaks võtma. (Tegelikult oli Edwin kavandanud järgmiseks kontserdiks ühe uue helindi ja siis – garanteeritud menu: varabaroki muusika. Palestrina, Gabrieli, Bassani, Rhau ja Frescobaldi. Ei soliste ega heliloojaid, kes ootaksid autoritasu.)
Ema näitas Belale ja Dittale – mõlemad ütlesid nüüd talle Clara! – linna kaunimaid paiku: suurt katedraali, väiksemat kirikut, kaitsevalle, tsunftimaju. Varsti igatahes oli see Bartók, kes temale selgitas, mida nad üheskoos nägid. Miks Karl Suurel, kes kivisena katedraali krüptis istus, nii vägev habe oli (sest et teda vanasti Vanajumalaga võrdseks seati), või kuidas suri austatud reformaator, kelle sünnimaja nad imetlesid (toonased õigeusklikud tõmbasid ta esmalt neljaks ja seejärel põletasid ära).
Edwin oli taas jamas, kui Bartók ja tema naine Budapesti rongile läksid. See oli kolmapäev. Bartók andis Edwinile kätt ja suudles Clarat; tema abikaasa toimis vastupidi. Edwin ja ema lehvitasid, kui Bartókite taskurätikuid eemal vedurisuitsus enam eristada ei saanud. Veel üks kange rongivile, ja oligi kõik. Edwin sammus nii mõttessevajunult ema kõrval, et ei märganud talle hüvastijätuks isegi adjöö öelda, kui ta oma koduväravasse ära pööras. Ema läks otse edasi. Bartók, tema muusikat ta armastas. Veel päevade viisi kuulis ta oma sisimas seda kohta, kus klaver keelpillide üle võidutseb, nagu tahaks ta lendu tõusta.
See ei olnud Edwin, vaid hoopis Wern, kes emale ettepaneku tegi temaga Frankfurti kaasa sõita. Ta ei tahtvat üksi Saksamaal liikuda, nüüd sellisel ajal. Kulud võtaks ta enda kanda, milles küsimus. Ema esialgu kõhkles, kuid siis hakkas see mõte talle vägagi meeldima ja ta küsis lõpuks Edwinilt nõu. Too noogutas, õieti kuulamatagi, oli muuga tegevuses. „Sõida aga sõida.“ Niisiis sõitsid nad Frankfurti, kus elasid „Frankfurter Hofis“. „Head tooted,“ ütles Wern, kui ema hotelli vestibüülis ringi vaatas, „head tooted vajavad ka head hotelli, kui sa neid hästi müüa tahad.“ Nad said kaks kõrvuti tuba, omavahel uksega ühenduses, mida nad kordagi ei kasutanud. Wern ajas oma äriasju(tal oli vaja välja kaubelda litsentsilepingut keemiatehaselt Höchstis), ema aga uitas linna peal. Päike paistis. Mahe tuuleke puhus. Plataanid, kus sädistasid linnud, pakkusid viluvarju. Autod, paar hobustki veel. Inimesed paistsid rõõmsad, lapsed, kes üksteist lustlikult kilgates üksteist togisid. Armastajapaarid. Siin-seal mehi pruunis vormiriietuses punaste käesidemetega, igal pool lipud. Lipud lehvimas tuule käes, mis nüüd tugevamini puhus. Lai puiestee, kõikjal laperdavad rätid, see nägi lõbus välja. Korraks raksutas rühm politseinikke või kaitseväelasi taktisammul mööda. Üks mees, kes ema kõrval seisis, viskas käe üles ja röökis midagi, millest ema aru ei saanud. Ka teised inimesed hõikusid, see kõlas nagu haukumine, see ei meeldinud emale eriti. Aga muidu! Ta tundis end kergelt. Teises kohas, hiljem, mingi mürgel. Klaasiklirinat, jooksvaid inimesi. Keegi naine, keda näha polnud, karjus. Ema oli seisatanud just ühe kaitsepolitseiniku kõrval, kellel oli rihma otsas hundikoer ja kes õnnetuskohta jälgis. Ema vaatas talle küsivalt otsa. Tollel aga polnud nähtavasti põhjust vahele segada, ja nii läks ema siis edasi. Talle meeldis see linn, need lugematud kitsad, sopilised tänavad toomkiriku ümber. Kauplused, käsitööliste poekesed. Talle hakkas silma kingsepp, nii pika habemega, et see sattus tal ikka ja jälle haamri ja saapatalla vahele, mida ta parajasti klopsis. Kullassepp, luup ühe silma ees, mingi sõrmuse kohale kummardamas. Habemeajaja ümmarguste nikkelraamis prillidega, kes seebitas oma kunde nägu nii pisikeses putkas, et see pidi väljas tänaval seisma. Aedviljamüüjad, potissepad, vanakraamikaupmehed. Ja ikka ning jälle vanamehed mustades kuubedes, mustade kaabudega, pikkade habemete ja oimulokkidega. Nad kõnelesid kätega, tõepoolest! – Ema keeras selja, et neile mitte näidata, kui väga see teda naerma ajas.
Linke:
Urs Widmer „Hirm, raha, töö, õnn“
http://www.temuki.ee/arhiiv/arhiiv_vana/Teater/01mai_t1.htm
Veiko Märka „Safaritöötute rollimängud“, Eesti Ekspress, Areen, 3.10.2008
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/EEE6CFAF52AFB074C22574D300508781
Andres Laasik „Rakvere teater lohutab majandussurutise ohvreid“, Ärileht, 20.09.2008
http://www.arileht.ee/artikkel/442272
Urs Widmer: http://de.wikipedia.org/wiki/Urs_Widmer
Nädala autor 