Stephenie Meyer
26. novembril kell 14 raamatukogu kohvikus Vaikne Nurgake linnaraamatukogu kirjanduskohvik: vaatluse all on Stephenie Meyeri “Videvik”.
Stephenie Meyer (1973) on ameerika kirjanik, kes saavutas ülemaailmse kuulsuse oma noorsooromaaniga “Videvik”. “Videviku” sarjas on ilmunud veel kolm romaani: “Noorkuu”, “Päikesevarjutus” ja “Koidukuma”. Stephenie Meyer hakkas kirjutama ka viiendat osa, mis jutustab “Videviku” lugu Edwardi silme läbi, aga kui see internetti lekkis, riputas solvunud kirjanik lekkinud peatükid oma kodulehele ja jättis raamatu pooleli.
Stephenie Meyer
Cheltenhami kirjandusfestivali 60. aastapäevaks koostas The Times’i meeskond nimekirja 60-st parimast raamatust viimase 60 aasta jooksul. Selles loetelus on 2005. aasta raamatuks kuulutatud “Videvik”.
Raamat on saanud üllatavalt palju vastukaja ühe noorsooromaani kohta ja populaarsus kasvas ka pärast õnnestunud filmiversiooni. Paljud, kes filmi vaatamas käisid (mina kaasaarvatud), läksid järgmisel päeval raamatupoodi ja ostsid lugemiseks kogu sarja.
Maailmas on suur “Videviku” buum. Andunud fännid koostavad veebilehti, lahkavad raamatuid ja otsivad näiteks oma sugupuust inimesi, kellel olid raamatutegelaste nimed. Filmis peaosalisi mänginud noored näitlejad ägavad fännide ja ajakirjanike väsimatu tähelepanu all.
Samas on ka palju neid, kes raamatut põlastavalt “pahnaks” nimetavad. Harry Potteri looja J. K. Rowling on öelnud, et selleks, et mõned inimesed raamatut armastaksid, peavad teised seda kõigest hingest põlastama (“for some people to love it, others must loathe it”).
Mis sellest siis bestselleri teevad?
- Armastusloo muudab huvitavaks ja keeruliseks see, et armunud vampiirist noormees ihkab samal ajal meeletult neiu verd, sest see mõjub talle oopiumina. Ühelt poolt on peategelaste vahel tugev armastus, teiselt poolt peavad nad üksteise lähedal äärmiselt ettevaatlikud olema. Võib-olla tahaks igaüks olla Bella nahas ja kogeda seda, kuidas 17-aastase nägusa noormehe kehas olev saja-aastane üleloomulike võimetega vampiir teda kirglikult armastab? Mõned aastad tagasi näidati filmi “Meet Joe Black”, kus surm oli pandud Brad Pitti kehasse. Mõju ju enam-vähem sama…
- Kahe maagilise maailma ja tavainimeste kooslus mõjub lummavalt. Meyer teeb vampiiride ja sarja järgmistes osades ilmuvate kujumuutjatega (libahuntidega) sama, mida Rowling tegi “Harry Potteris” nõidade ja võluritega – toob nad tänapäeva ja muudab nende maailma lugejale ihaldusväärseks.
- Sarja igas raamatus on oma lugu või ülesanne, mis tuleb lahendada, ja esimeses kolmes raamatus jäetakse ka lahtisi niidiotsi, mis viimases osas kokku sõlmitakse.
- Raamatus on soojad ja südamlikud inimsuhted: pereliikmed toetavad ja armastavad üksteist, koolis ei kiusata kedagi, vanemad armastavad lapsi, sõbrad veedavad üheskoos aega, õpetajad suhtuvad õpilastesse mõistlikult, vampiirid on küll rikkad ja ilusad, aga pühendavad oma elu õilsatele tegevustele jne.
- Teises raamatus hakkab Bella armastust püüdma ka Jacob, kes osutub libahundiks. Kahe maagilise maailma alfa-isaste võitlus Bella pärast pakub nii mõnegi muheda stseeni. Kuna Bellal on oskus endale kõiksugu õnnetusi kaela tuua, siis kuluvad mõlema supermehe ja kogu nende kaaskonna ühendatud jõud selleks, et teda elus hoida.
- Lugu, mida raamat ja film jutustavad, on hästi välja mõeldud.
(Koostanud Krõõt Kaljusto-Munck)
Katke:
“Kes see punakaspruunide juustega poiss on?” küsisin ma. Piilusin silmanurgast sinnapoole ja poiss piidles mind endiselt, kuigi mitte nii ainiti kui ülejäänud õpilased – tema näol oli pettunud ilme. Ma pöörasin pea taas kõrvale.
“See on Edward. Ta näeb küll jumalik välja, aga ära hakka tema peale aega raiskama. Ta ei käi kohtamas. Nähtavasti pole ükski siinsetest tüdrukutest tema jaoks küllalt hea.” Jessica turtsatas – selge pilt, hapud viinamarjad. Mõtlesin, millal see poiss talle korvi oli andnud.
Hammustasin huulde, et naeratust varjata. Siis piilusin uuesti poisi poole. Ta vaatas parajasti kõrvale, aga tema põsk näis pisut pingul, nagu oleks temagi muianud.
Mõne minuti pärast tõusid kõik neli püsti ja hakkasid ukse poole minema. Nad liikusid ülimalt graatsiliselt – isegi too musklis mürakas. Kuidagi kõhe oli neid vaadata. See Edwardi-nimeline ei heitnud minu poole ainsatki pilku.
Ma istusin koos Jessica ja tema sõpradega laua taga kauem, kui oleksin seda üksinda teinud. Ma ei tihanud esimesel päeval tundi hilineda. Ühel mu uutest tuttavatest, kes mulle taktitundeliselt meelde tuletas, et tema nimi on Angela, oli järgmine tund bioloogia nagu minulgi. Vaikides jalutasime koos klassi poole. Tema oli ka üsna tagasihoidlik.
Kui me klassi astusime, suundus Angela ühe musta lauaplaadiga laua juurde, millesarnastega olin minagi harjunud. Angelal oli juba pinginaaber. Tegelikult olid kõik kohad hõivatud, peale ühe. Keskmises reas istujas tundsin ma ebaharilike juuste järgi ära Edward Culleni, kelle kõrval oli ainus veel vaba koht.
Õpetaja laua juurde end tutvustama ja paberilehele allkirja võtma minnes piilusin ma salamahti poisi poole. Kui ma temast möödusin, tõmbus ta oma kohal äkki pingule. Ta vahtis mulle otsa, silmis kõige veidram pilk – täis viha ja vaenulikkust. Jahmatusest pöörasin pea kiiresti kõrvale ja punastasin taas. Koperdasin vahekäigus ühe raamatu otsa ja haarasin tasakaalu leidmiseks lauaservast. Selle taga istuv tüdruk itsitas.
Ma märkasin, et tema silmad oli mustad – süsimustad.
Viited:
Peeter Helme. “Stephenie Meyer “Videvik”” Eesti Ekspress, 19.09.2008
Jaanika Palm. “September 2008: Stephenie Meyer. Videvik.”
Vesta Reest “Tundekasvatuslik teos mitte ainult lapsemeelsetele” Eesti Päevaleht, 05.09.2008
Priit Pullerits “Lummav vampiir võlub õrnemat sugu” elu24 17.12.2008
“Internetti riputatud raamatu mustand võttis kirjutamisrõõmu” Ärileht 10.09 2008
Stephenie Meyeri kodulehekülg. Siit on võimalik leida ka raamatutest välja jäetud katkendeid.
Haruki Murakami
Haruki Murakami (12.01.1949) – jaapani kirjanik. Vanemad olid kirjandusõpetajad. Murakami kasvas üles tihedas kontaktis Lääne kirjanduse, muusika ja popkultuuriga; need on tugevasti mõjutanud tema loomingut, mis erineb oma argise ja kõnekeelele lähedase stiili poolest traditsioonilisest Jaapani ilukirjandusest. On elanud Ameerika Ühendriikides ja töötanud õppejõuna. Murakami esikromaan “Kuula tuule laulu” ilmus 1979. aastal. Kokku on temalt ilmunud kümme romaani, arvukalt lühijutte ja tõlkeid. Murakami kirjanduslike mõjutajatena on nimetatud Jerome David Salingeri, Franz Kafkat ja Truman Capote`i.
Pärast Haruki Murakami romaani „Kafka mererannas“ ilmumist inglise keeles valiti teos New York Times`i poolt 2005. aasta kümne parima raamatu sekka. Aastal 2006 pälvis teos Franz Kafka Ühingu ja Praha linna poolt välja antava Franz Kafka preemia. 2009. aastal ilmus romaan “IQ84”.
Katkend: Haruki Murakami „Kafka mererannas“, Varrak 2008 lk 173-176.
Mitte ühegi näol ei peegeldunud piina. See oli Nakata-sani jaoks päästev õlekõrs. Mõned kassid olid ka suletud silmadega, kuid enamus neist vaatas avatud silmil ja hägusel pilgul kuhugi kaugusse.
„Näib, et Goma-chani siin ei ole,“ ütles Nakata-san tuhmil häälel koerale. Köhatas siis ja pani külmkapi ukse kinni.
Kohe kindlasti ei ole?
„Jah kohe kindlasti mitte.“
Koer tõusis püsti ja juhatas Nakata-sani tagasi töötuppa. Töötoas ootas teda Johnnie Walker samas asendis nahast pöördtoolil istumas. Kui Nakata-san tuppa astus, tõstis Johnnie Walker käe mütsiservani, justkui saluuti andes, ja naeratas sõbralikult. Ja plaksutas siis kaks korda käsi. Koer väljus toast.
„Mina olin see, kes kõigil neil kassidel kõri läbi lõikas,“ ütles Johnnie Walker. Võttis siis viskiklaasi kätte ja rüüpas ühe lonksu. „Ma kogun neid.“
„Ah te siis teie, Džonni Vooker, oletegi see inimene, kes tühermaal mitu kassi kinni püüdis ja ära tappis?“
„Just. Täpselt nii. Mina olengi see kuulus kassitapja Johnnie Walker.“
„Nakata ei saa päris hästi aru. Kas võib ühe küsimuse küsida?“
„Otse loomulikult. Loomulikult,“ vastas Johnnie Walker ja hoidis viskiklaasi kõrgel õhus. „Küsi aga julgesti, mida aga tahad. Läheme edasi, vastame küsimustele. Kuid et – nii inetu, kui see ka pole – aja kokkuhoiu mõttes veidi jutuga ette rutata, siis tahad sa kõigepealt muidugi teada, miks ma kasse tapan, kas pole? Et miks ma peaksin kassipäid kollektsioneerima.“
„Jah, just nii. Just seda Nakata teada tahabki.“
Johnnie Walker pani klaasi lauale ja vaatas Nakata-sanile otsa.
„See on suur saladus, nii et tavainimesele seda juba detailselt seletama ei hakka, aga teeme siis pealegi Nakata-sanile täna erandi. Nii et ei maksa seda siis mõtlematult välja lobiseda. Või noh, kui räägidki, siis vaevalt keegi seda usub.“
Seda öelnud, Johnnie Walker itsitas.
„Mõistad, ega ma neid kasse pelga lõbu pärast ei tapa. Nii haige ma peast ei ole, et kasse puhta lõbu pärast tappa. Või mis, nii palju pole mul vaba aegagi. Sest ega kasside kogumine ja tapmine nõuab ka omajagu aega ja vaeva. Mina tapan kasse selleks, et nende hingesid koguda. Kokkukogutud kasside hingedest teen erilise flöödi. Ja seda flööti puhudes kogun veel suuremaid hingi ja teen veel suurema flöödi. Lõpuks peaks kokku saama üks kosmilise suurusega flööt. Kuid kõigepealt tulevad kassid. Tuleb kasside hingesid koguda. See on kõige lähtepunkt. Kõikidel asjadel siin maailmas on kindel järjekord. Ühesõnaga, õige järjekorra pedantne järgimine on austuse märk. Hingedega töötamine on juba selline asi. See ei ole seesama mis ananassi ja meloni töötlemine. Kas pole?“
„Jah,“ vastas Nakata-san, kuid kui briljantselt aus olla, siis ei saanud ta mitte mõhkugi aru. Flööt? Pikiflööt või põikflööt? Ja missugust häält see võiks teha? Ja mis kõige tähtsam, missugused need kasside hinged veel on? Need küsimused olid kaugelt üle Nakata-sani mõistmisvõime piiride. Ainus, mida tema mõistis, oli, et ta peab, maksku mis maksab, kolmevärvilise Goma-chani üles leidma ja tagasi Koizumide perekonnale viima. „No ja sina siis tahad igal juhul Goma endaga kaasa viia?“ ütles Johnnie Walker, just nagu oleks Nakata-sani mõtteid lugenud.
„Jah, täpselt nii see on. Nakata tahab Goma-chani koju viia.“
„See on sinu missioon,“ ütles Johnnie Walker. „Me kõik elame oma missiooni nimel. Otse loomulikult. Ja muuseas, ega sa vist kasside hingedest tehtud flööti kuulma juhtunud ei ole?“
„Ei, ei ole.“
„Otse loomulikult ei ole. Seda ju kõrvaga ei kuulegi.“
„Ah et see on siis ilma helita flööt?“
„Täpselt nii. Otse loomulikult mina kuulen seda. Kui mina seda ei kuuleks, siis poleks asjal mingit mõtet. Aga tavalise inimese kõrvu see ei kosta. Isegi kui sa seda flöödi häält kuuled, siis sa ise seda ei tea. Kui oled seda kunagi minevikus kuulnud, siis meelde tuletada ei suuda. Kummaline flööt. Kuid võib-olla Nakata-san isegi kuuleb seda flööti. Kui mul flööt siin praegu käepärast oleks, siis võiks järele proovida, kuid kahjuks praegu ei ole,“ ütles Johnnie Walker. Ja ajas siis näpu õhus püsti, just nagu oleks tal midagi meelde tulnud. „Nakata-san, kui aus olla, siis mul oli just plaanis ühel portsul kassidel pea maha võtta. Mõtlesin, et nüüd on lõikusaeg käes. Kõik kassid, keda sealt tühermaalt püüda andis, olen ma juba püüdnud, nii et aeg on edasi liikuda. See kolmevärviline Goma, keda sa otsid, on ka tänases lõikuses sees. Kuid otse loomulikult ei saa sa teda Koizumi perekonnale tagasi viia, kui tal kõri läbi lõigatakse, kas pole?“
„Jah, täpselt nii,“ ütles Nakata-san. Otsast lõigatud kassi pead Koizumi-prouale viia ei saa. Võib juhtuda, et kui kaks pisikest tütart midagi niisugust näevad, ei suuda nad enam kunagi süüa.
„Mina tahaksin Goma pea maha lõigata. Sina tahaksid, et ma ei lõikaks. Juhtub nii, et meie missioonid, meie kasud on konfliktis. Seda juhtub siin maailmas tihti. Ja siinkohal läheb kauplemiseks. See tähendab, kui sina, Nakata-san, ühte teatud asja teed, siis annan mina Goma sulle täie tervise juures üle.“
Nakata-san tõstis käe ja silitas peopesaga oma lühikesi valgeseguseid juukseid. See žest tähendas, et ta on millegi üle sügavalt mõttes.
„Kas see on midagi, millega Nakata hakkama saaks?“
„Ma arvan, et selle teema arutasime me enne juba läbi,“ ütles Johnnie Walker valuliku naeratusega.
„jah, just nii,“ tuli ka Nakata-sanile meelde. „Täpselt nii see on. Selle teema arutasime me enne juba läbi. Vabandust.“
Eesti keelde tõlgitud loomingut:
„Lõuna pool piiri, lääne pool päikest“, Eesti Raamat 2003
„Norra mets“, Varrak 2006
„Kafka mererannas“, Varrak 2008
Linke:
Haruki Murakami kodulehekülg
http://www.randomhouse.com/features/murakami/site.php?id=
Peeter Helme „Ärge kartke kujutlusvõimet“, Sirp 03.10.2008
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=1091&catid=7&Itemid=9
Valner Valme „Murakami, tšutike teraapiline kirjandus“, Postimees 11.10.2008
http://www.postimees.ee/?id=40036
Jan-Jõgis Laats „Murakami nõuab lugejalt sihikindlust“, Eesti Päevaleht 14.11.2008
http://www.epl.ee/artikkel/448401
Janne Funk: Murakami Haruki maailm, Eesti Päevaleht 14.01.2006
http://www.epl.ee/artikkel/309555
Kadri Kõusaar – Nädala raamat: Haruki Murakami „Lõuna pool piiri, lääne poolpäikest“ Eesti Ekspress, Areen 17.04.2003
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/2E9BFBB2D0267D42C2256D020039AC1F
Murakami uus teos on meeletult edukas, Eesti Päevaleht 06.06.2009
http://www.epl.ee/artikkel/470523
Nädala autor 