Ave Alavainu
Ave Alavainu (1942) eesti luuletaja ja prosaist. Töötanud mitmel pool ajakirjanduses, koolis õpetajana ja kooliteatri juhendajana. A-tast 1997 mittetulundusühingu Ave Vita! esimees, Kirjanike Liidu liige 1987. Tõlgitud esperanto, soome, ukraina ja vene keelde.
Minekulaulud, Kentaur 2005, lk 73, 62, 189-192.
’’’
Põhjamaa põlised vaimud
hoiavad silma pääl
kõigel, mis Eestimaal toimub,
kõigel kurjal ja hääl,
torkavad tõkkeid ette,
tulle kui loll topib pääd,
annavad mõõga kätte,
kui vaimujõud nõdraks jääb.
Põhjamaa põlised vaimud
on meie taga ja ees,
on meie ümber, kuid ainult(!)-
nad me elu ei ela me eest.
’’’
Ma läksin metsa – vastu tuli meri,
ma sõudsin merel – vastu tuli maa,
maad mööda kõndisin ja vastu tuli mägi,
ma mäele ronisin ja… nägin Eestimaad:
Mis madal ma,
mis uhke sugu,
mis ilus keel,
mis õudne
ajalugu.
Solveig 1969
Nüüd viimaks oled sa väsinud.
Lõplikult sulgesid laud.
Enam kui võimalik, räsitud –
Endale võtab su haud.
Ega sa lilli ei armastand –
Korjasid vihaga võistu.
Ilu ja lilli ei sarnastand
iial su väikene mõistus.
Lilled ju olid vaid põhjendus –
alati seista seal nurgal,
kuhu kord heitlikul kevadkuul
Peer jättis seisma su kurvalt,
öeldes:
„Homme, mu Solveig,
sa ole siin,
hoia lilli ootuse märgiks.
Homme koidikul
tulen ja su kaasa viin
maale, kus luigeparv mängib,
jõele, kus kalaparv tantsu lööb,
mäele, kus kotkastel pesa, –
lossi, kus keegi ei tea,
mis on töö,
kuningannaks ma tahan su teha…“
Ja nõnda siis esimest korda sel ööl
läksid otsima ootuse lilli.
Sellel nurgal sa olid ju koidiku eel –
Peeri ootamas süli täis lilli.
Jõuab keskpäevapäike. Kuhu jääb siis küll Peer?
-Silmad vilavad otsivalt ringi.
Lilled väsivad ära. „Mis maksavad need?“
Ja juba sa tingid ja tingid…
Kuid hommikul oled taas päiksega koos
sellel nurgal, kus kohtuma peate.
Uued ootuselilled sa korjasid soost –
Peer tuleb, või saadab siis teate.
Jälle keskpäev on käes. Jälle lilled sa müüd.
Peeri pole. Ka teadet ei saada.
Ei, Solveig, mu silmis ei ole sul süüd,
kui õhtuti viinasse vaatad.
Sest hommikul oled ju jällegi seal,
jälle käes on sul ootuselilled,
sa tulla ei taha, kuid tulema pead,
aru endale andmata milleks.
Mingi lootus on jäänud. Või oli see aim?
Tunded pole ju enese teha.
Ja õhtul taas viinaga virgeneb vaim,
veidi sooja saab kohmetu keha.
Siis tuli neid teisi. Kõik Peerid? – Ei tea.
Tuli neid oma kakskümmend aastat.
Võib-olla oli Peer Gynt nende seas?
– Ei tea. Sina otsa ei vaatand.
Sina ootasid nurgal. Nii nagu jäi jutt.
Igal hommikul. Lõunani välja.
Siis algas sul müügiga tuline rutt,
sest olid ju janus ja näljas.
Enne keskpäeva lilli ei müünud sa eal-
Sa pidid ju ootama Peeri.
Ja kord enne keskpäeva suridki seal –
nurgal, kus ootasid Peeri.
Ja ainsaks ehteks su viimasel teel
said su enese ootuse lilled,
su ainsaks saatjaks üks vale-Peer –
purupurjus ja nuttev: „Milleks?“
Nii me läheme. Targu ma eemal käin.
Viimset Solveigi salaja matan.
Needsamad nimed… Või ainult näib?…
Legend legendi siin katab.
Solveig? Peer Gynt? – Mis haiglane vaim
minus sünnitas uue legendi.
-Aus lillemüüja. Muu – minu poolt laim.
Nimi sama. Kõik muu on meist endist.
Meist teistest. Meist, naistest, kes alati
pisut Solveigist kannavad endas.
Meid Nööbivalajast valati
kokku just temast ja endast.
Seisan värava kõrval. Seal, haual, ta mees-
Murest murtud ja pilgeni purjus.
Kes ütleb, kes ütleb, et ta pole Peer?
Ja mina – vaid valelik lurjus.
Ise enese pärast ma seisan siin.
Ise enese koormat ma kannan.
Oma ootuselilled ma hauani viin,
ise lootes, et ära nii annan
enne keskpäeva lilled, mis korjasin soost,
ent ma müüma neid mitte ei hakkaks,
et pääseda kogu sest tobedast loost,
et see solveigi-mäng ükskord lakkaks.
„On need müüa?“
– Kust, kurat küll, tuleb see hääl?
Seisan soolasambana vakka.
Ja juba mu lilled on kellegi käes.
Ja juba ma tingima hakkan…
Looming
Sutsakad, A. Alavainu Kärdla Tallinn 2010
Müstika ja meditsiin, Kentaur 2009
Rong katusel, Kentaur 2008
Kohtumisest käevõruni: kummardus Betti Alverile, Ave Vita! 2006
Seitse lugu inimesekssaamise teel, A. Alavainu 2006
Minekulaulud, Kentaur 2005
2keelsed, (koos Tatjana Tretjakovaga), Ave Vita! 2004
Laulud laialilaotamiseks, A. Alavainu 2002
Arstiks kuue päevaga, A. Alavainu 1995
Prügimägi, Faatumi Romaanivõistlus 1995
Hiiumaal 1. vihik, Hiiukoda 1992
Kes meist on Napoleon?, Eesti Raamat 1987
Veel üks võimalus, Eesti Raamat 1982
Mul on vaid sõnad, Eesti Raamat 1977
Väga väike värsiraamat, Eesti Raamat 1973
Linke
Johannes Tralla „Ave Alavainu avaldas sutsakad“, ERR uudised 1.04.2010,
http://uudised.err.ee/index.php?06199222
Kirsti Vainküla „Su ema on nõrk, ainult surma ta suudab sind saata…“, Õhtuleht 4.04.2007, http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=223908
Ave Alavainu: Mina ja nõidus – nõidus, Sskeptik.ee, http://www.skeptik.ee/index.php/2007/11/13/ave-alavainu-noidus-ja-mina-%E2%80%93-mina-ja-noidus/
Ave Alavainust, raadiojaam KUMA,
http://kumake.cma.ee/index.php?lang=est&main_id=324
Telesaade „Tähelaev“, Ave Alavainu,
http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=97363
Ave Alavainu „Anna andeks, mu arm…“, Delfi 3.04.2007, http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/ave-alavainu-anna-andeks-mu-arm.d?id=15491427
Liisi Ojamaa „Ave Alavainu, „Minekulaulud““, Eesti Ekspress, Areen, 25.05.2005,
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/2400A96C15110EB5C2256FF8003F3DAC
Ave Alavainu: Kui juba asja ajada, siis varakult…, Põhjarannik 31.03.2005,
http://arhiiv.pohjarannik.ee/article.php?sid=4811
Cube Productions toodab dokumentaalfilmi Ave Alavainu elust, http://telereklaam.wordpress.com/2006/08/11/cube-productions-toodab-dokumentaalfilmi-ave-alavainu-elust/
Jürgen Rooste „Ave Alavainu andis Betti Alveri käevõru Elo Viidingule edasi“, Sirp 10.09.2009, http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=9307:ave-alavainu-andis-betti-alveri-kaeevoru-elo-viidingule-edasi&catid=1:uudised&Itemid=4
Ave Alavainu „Must monoliit meie ees ja meie sees, Postimees.ee 31.10.2007,
http://www.postimees.ee/301107/esileht/arvamus/298715.php
Ivar Sild „Ave Alavainu: „Vabadus on sisemine asi. Sordi asi.““, Õhtuleht 20.10.2003,
http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=147639
Kati Murutar „Minekulaulud tegid Ave Alavainu klassikuks“, Pärnu Postimees.ee 21.09.2005,
http://www.parnupostimees.ee/210905/esileht/kultuur/10058868.php
Kadi Laid „Kultuurikarje. Intervjuu Ave Alavainuga“, Hiiumaa.ee, Hiiu Leht, http://www.hiiumaa.ee/index.php?idc=1011128100089281000
Ave Alavainu „Muusika minus. Klassikaraadio“,
http://klassikaraadio.err.ee/helid?main_id=873293
Andreï Makine
Andreï Makine esines Tallinna kirjandusfestivalil HeadRead 7. mail 2010
Andreï Makine (10.09.1957) Venemaal sündinud prantsuse kirjanik. Kaheteistkümne romaani, esseede ja näidendi autori Andrei Makine’ teoseid loetakse 40 keeles.
1995 Goncourti auhind teose Le Testament français (“Prantsuse testament”) eest.
“Me elame hullumeelses maailmas. Maailm juba põleb, aga meie arendame sõjalist võimsust. Intellektuaalid, kirjanikud ja kunstnikud peavad sellest kõnelema, et muuta poliitikute võimu väiksemaks. Me oleme unustanud, et on olemas ka intellekti- ja kultuurivõim. Me mõtleme ainult poliitilisest võimust. Poliitiline võim juhib meid ainult ühes suunas – sõdadesse, konfliktidesse, ökoloogilisse ja majanduslikku katastroofi” (Andreï Makine)
Katkend: Tundmatu mehe elu, Varrak 2010, lk 155-159.
Vangilaagris leidis ta iga hetk vaba hetke, et saata pilk taevasse kohtuma Mila pilguga.
Vangi elu ei murdnud teda. Rindel oli ta sageli maganud paljal maapinnal, poris või lumes. Ahjudega varustatud barakkides leiduvad koikud võisid lausa mugavad tunduda. Puude langetamine oli vaevarikas töö, kuid tema käsivartes oli säilinud harjumus raskeid mürske käsitseda. Nälg ja skorbuut tapsid ja ometi, võrreldes saja kahekümne viie grammi leivaga blokaadi ajal näis ka kõige vaesem toit külluslik. Tema karistusaeg, neli ja pool aastat vangilaagrit, oli naljategu; tavaliselt oli tagasihoidlik keskmine kümme aastat sunnitööd. „Olgu kiidetud see ohvitseri nina, mis veritsema hakkas,“ mõtles Volski.
Ja ka kõige hullematel meeleheite tundidel oli alati olemas taevas, hall, hele või öine, ja see side, mis loodi üheainsa pilgu jõul ja mis ulatus kaugemale inimeste maailmast.
Tema karistuse leebus pani teda lootma, et Mila karistus on veel kergem. Milles võisid nad teda süüdistada? Saviplekilises märkmikus, mille ta oli muuseumi viinud? Volski suutis koguni uskuda, et Mila on õigeks mõistetud, vabaks lastud, elab koos lastega nende tares: õhtuti astub ta esimeste tähtede siras õue, tõstab pilgu taeva poole… Siis aga see lootus ähmastus, talle meenus, et tagakiusamised olid juba ammu väljunud igasuguse loogika piiridest. Tema, kes ta eluski polnud lennuki kokpitis käinud, olevat planeerinud Leningradi pommitamist. Võib-olla oli Milale omistatud veelgi jaburamaid kavatsusi. Võib-olla oli ta saadetud laagrisse tuhandete kilomeetrite kaugusele Volski laagrist!
See kujutluspilt tekitas kohutavat piina. Ja ometi möönis ta oma sisimas nii mõnigi kord midagi, mille karm ja ilus tõde teda ennastki hirmutas: mitte miski ei saanud ära rikkuda seda hetke, mil nende pilgud tõusid taeva poole selleks, et kohtuda. Nendel hetkedel kujutas ta Milat seismas keset valget välja, nägu pööratud lume tasase heljumise poole.
See pilt aitas tal mitte elada vihas, mis oli laagris tõhus eluspüsimise vahend. Ta taipas seda, kui ühel kevadpäeval veeres talle kaela palgihunnik, hiigelsuur seedritüvedest püramiid, mille vangid olid parvetamiseks valmis pannud. Jääminek oli varajane ja äkilisem kui tavaliselt. Palgikuhi lõi kõikuma jäämurdumise tõugetest suurel Siberi jõel. Ja korraga hakkas see hunnik laiali vajuma, igasse suunda veerema. Puud kukkusid jäälõhedesse, sukeldusid lainetesse, ajasid end püstloodis üles, kukkusid jälle tagasi, tekitasid müüre, mis kohe seejärel kokku varisesid … Varing kiskus mitu vangi endaga kaasa. Paar-kolm kadusid lainetesse. Üks, kellel oli õlaluu murdunud, õnnestus päästa.
Volski jäi varingu alla otse jõekaldal, kohe murduva jää ähvardava rongkäigu kõrval. Palk surus talle rindu, jalad olid kiilutud läbisegi veerenud tüvede vahele, ta ei suutnud karjuda ega liigutada. Kui ta teadvusele tuli, oli juba pime ja ta aimas, et otsingud, kui neid üldse oli toimunud, polnud just väga põhjalikud olnud. Vangi elu polnud mitte tühjagi väärt ja mitte keegi ei tahtnud enda omast ilma jääda, riskides turnimisega palkide rägastikus, mis ähvardas iga hetk liikvele minna, jõkke libiseda. Ilmselt arvati, et ta on uppunud.
Ainus heli, mida ta suutis kuuldavale tuua, oli vilistav sosin ja ainsana sai ta liigutada käsi, millega ta pimeduses oma puust hauda kompas. Ristivajunud tüvede vahelt võis ta näha kolmnurkset lapikest tähistaevast.
Valu kasvas tasapisi nii väljakannatamatuks, et ta arvas sellesse surevat, seejärel andis see aga järele või õigemini jäi teatud tugevusele püsima. Janu muutus kiiresti talumatumaks kui valu ja ei jätnud teda rahule ainult nendel lühikestel hetkedel, mil tema pilk pääses tüvede vahelt taevast vaatama. Tema mõtted muutusid selgeks, ja kuna ta ei pidanud enam kedagi veenma, isegi mitte iseennast, mõistis ta lihtsat ja lõplikku tõde.
Ta mõistis, et ainus tõeline asi terves tema elus oli see taevas, mida vaatasid samal päeva, võib-olla samal hetkel kaks inimest, kes teineteist armastasid. Ülejäänu oli rohkem või vähem ükskõik. Vangide seas oli ta kohanud ilma igasuguste süümepiinadeta mõrtsukaid ja süütuid, kes ennast pidevalt süüdistasid. Argpükse, läbikukkunud kangelasi, enesetapjaid. Elurõõmsaid, kes kahekümneks aastaks vangi mõistetuna unistasid toidust, , mille naine neile valmistab, kui nad vanglast vabanevad. Leebeid ja sadiste, lurjuseid, õigluse eest võitlejaid. Neid, kes mõtlesid, et see töö vangilaagris ja surm olid halvasti ellu rakendatud humanistlik teooria. Ühte pappi, kes ütles, et kannatus on Jumala kingitus, selleks et inimene saaks lunastatud, et ta võiks paremaks muutuda…
See kõik näis talle nüüd võrdselt tähtsusetu. Ja kui ta mõtles vabade inimeste maailma peale, näis erinevus siinsete õnnetuste ja rõõmudega tibatilluke. Vang nautis kolme teepuru terakest, mis olid õnnekombel tema mõlkis tassi sattunud. Leningradi ooperiteatris (talle meenus „Rigoletto“) limpsis naine samasuguse naudinguga šampanjat. Ka nende kannatus oli sarnane. Nii vang kui naine kannatasid jalanõude pärast. Naine oma kitsastes peokingades, mis ta etenduse ajaks jalast ära võttis. Vang jalavarjudes, mida laagris kanti: autokummiräbalad, millesse pisteti nööriga kinni seotud kaltsudesse mähitud jalg. Naine teatris teadis, et kusagil sellesama taeva all on miljoneid inimolendeid, kes on muudetud polaartuulest mustaks tõmbunud nägudega kõhetuteks loomadeks, see aga ei takistanud tal keset hiiglaslike peeglite helklemist oma pokaalist šampanjat juua. Vang teadis, et kusagil jätkus omasoodu soe ja särav elu, kuid see ei vähendanud tema naudingut teepuru närimisest…
Hetketi valu teravnes, jättes ruumi vaid ähmasele äratundmisele: just janu pani teda kujutlema seda vangi teetassiga, seda naist, kes hingas sisse pikast pokaalist tõusvat kihisevat jahedust. Niisiis oli sellel kõigel niigi vähem tähtsust.
Vesi oli siinsamas lähedal, võimas vool otse tema lömastatud keha kõrval, ja jää, mis rippus väikeste stalaktiitidena palkide küljes. Ta sirutas käe välja, pingutus muutis valu teravamaks, ta kaotas teadvuse.
Teise päeva hakul hakkas taevast suurte laiskade helvestena langema lund. Volski tundis kristallide jahedust oma korpas huultel. Ja kujutles taas lumist välja, naist, kes tõstis silmad valge lendlemise poole.
Ta teadis, te tal on jäänud vaid mõned tunnid elada, ja tema mõtte tihedus näis sellega kooskõlas olevat. Talle meenusid papi sõnad: kannatused, mida Jumal saadab selleks, et inimesed võiksid saada lunastatud, puhastatud… Naeratus kratsis tema kuivanud huuli. Nii paljud inimesed oleksid siis pidanud olema lõpmata puhtad. Selles vangilaagris siin, selles sõjast laastatud maal. Just tänu puhastusaktsioonidele! Pärast kõike seda, mida inimesed olid pidanud taluma, pidid nad olema säravad nagu pühakud. Ja ometi võis vang pärast kümneaastast kannatamist tappa leivaviilu pärast. Jumal… Volskile meenusid saksa sõdurite vööpandlad. „Got mit uns“, „Jumal on meiega“ oli sinna kirjutatud. Ka need sõdurid olid palju kannatanud. Niisiis…
Ta tõstis silmad: hämardus ja risti-põiki lebavate tüvede vahelt oma pea kohal nägi ta säramas kahvatut tähepuru. Üks naine nägi seda selsamal hetkel ja teadis, et mees vaatab taevast… Ta taipas, et isegi mitte Jumalal polnud tähtsust, kuna olid olemas need pilgud. Igal juhul mitte inimeste Jumalal, sellel kannatuste ja vööpannalde armastajal.
Teda piinas nüüd uus janu: põletav tahtmine öelda seda naisele, et ilma nende pilkudeta polnud millelgi mõtet.
Läbi ööpimeduse, või oli ta lihtsalt minestanud, kuulis ta väga nõrka häält: keegi laulis ja unustas aeg-ajalt ära sõnu, mida tuli talle meelde tuletada.
Volski leiti tänu nendele paarile „lauldud“ sõnale, seletasid mehed, kes olid teda kuulnud. Need olid mineerijad, kes olid tulnud jäässe kinni kiilunud palke õhku laskma.
Loomingut eesti keeles:
Prantsuse testament, Varrak 1999
Ühe elu muusika, Varrak 2008
Tundmatu mehe elu, Varrak 2010
Linke:
Marek Tamm „Makine`iga Tallinnas“, 17.05.2010
http://blog.varrak.ee/?p=2935
Kadi Alatalu „HeadReadi külastas prantsuse kirjanik Andrei Makine“, 7.05.2010,
http://uudised.err.ee/index.php?06203138
HeadRead Tallinna Kirjandusfestival, esinejad Andrei Makine
http://www.headread.ee/templ/index_esinejad_muu.php?page=173&lang=8
Hannes Rumm „Andrie Makine`i piinati petrooliumi ja pakasega“
http://hannesrumm.blogspot.com/2010/05/andrei-makinei-piinati-petrooleumi-ja.html
Kalev Kesküla „Andreï Makine „Ühe elu muusika““, Eesti Ekspress, Areen, 22.08.2008,
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/B81C3FBB9D879FCBC22574A40061DB1C
Jan Kaus „Eksistensialismi universaalsusest“, Sirp 22.08.2008 http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=911:eksistentsialismi-universaalsusest&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3216
Valner Valme „Kurb lugu pianistist, venelase lugu“, 6.09.2008
http://www.postimees.ee/?id=31415
Andrei Makine „tundmatu mehe elu“
http://sehkendaja.wordpress.com/2010/05/12/32-andrei-makine-tundmatu-mehe-elu/
Natasha Fairweather „Interview: Andrei Makine – Trought the iron curtain to Paris“, The Independent 31.01.1999, http://www.independent.co.uk/arts-entertainment/interview-andrei-makine–through-the-iron-curtain-to-paris-1077329.html
Nädala autor 