Tiit Kändler
Tiit Kändler (1948) – teadusajakirjanik. Füüsika-matemaatika kandidaat. Eesti Päevalehe teadustoimetaja ja teadusportaali www.teadus.ee toimetaja.
20. septembril kell 11.00 IV korruse saalis
Loeng-kohtumine “Vesi – looduse ime”. Külas on teaduskirjanik ja Eesti Päevalehe teadustoimetaja Tiit Kändler
Foto: Eesti Päevaleht
Katkend Tiit Kändleri raamatust „Selles tarkuses näha süsteemi“, Kirjastus Jutulind 2010, lk 184-187
Vanima astronoomiarajatise kütkes
Dublini lähedal asuv Newgrange`i hauakamber on uksepealse aknaga suunatud talvise pööripäeva päikese poole. See on vanim teadaolev astronoomiarajatis maamunal.
Mu ümber valitseb hämarus. Ühtäkki lööb silmist tuld ja peas käib pauk nagu kõuemürin. Olen hoolimata meid saatva Dublini Trinity College`i arheoloogi Geraldine Stouti korduvatest hoiatustest põrutanud pea vastu uksepiita. Ja vähe lohutab, et see piit on siia tassitud 50 kilomeetri kauguselt suisa käsitsi ja rohkem kui 5000 aasta eest.
Vanem kui kõige vanem
Seisame hauakambris, meie kohal kummub üks vanimaid inimese ehitatud võlvkaari, mis seni säilinud. Kas toetasid ehitajad kaare iga paekivilahmakat eraldi tugedega või tassisid edasise koopa liiva täis ja pärast jälle tühjaks, kes seda teab. Stout hoiatab neid, kes võiksid pimedust karta, ja lülitab valguse välja. Siis äkki ilmub põrandale vaksalaiune valgusjoon. Valguse allikas pole küll päike, vaid päikest imiteeriv latern koopa uksepiida kohal augu taga. Sealsamas, mille kaudu vaid talvisel pööripäeval Newgrange`i hauakambrisse valgus siise paistab.
Kui sõita Dublinist poolsada kilomeetrit põhja poole, siis jõuab hekkide ja puudega palistatud kitsaid teid mööda sinna, kust kõik on alguse saanud. Boyne Valley on inimese eluase olnud aastatuhandeid. Boyne`i jõe org Brú na Bóinne ehk Boyne`i palee on iiri tsivilisatsiooni häll. Siin leidub hulgaliselt ringlinnuseid, hauakambreid ja keldi mütoloogiapaiku. Siin peeti ka 1960. aastal ka Iirimaa saatust muutnud lahing, milles protestant Oranje Willem lõi katoliikliku kuninga James II vägesid.
Ja siia on laiali laotatud mõistatuslikke hauakambreid, mille olemasolust pole mandrirahval just palju aimu.
Üle kõige laotab end Newgrange kui kilpkonn künka tipul.
Mis on veel vanem kui kõige vanem? Selle üle tuleb ikka ja jälle imestada. Tuleb välja, et maailma vanim teadaolev astronoomiline rajatis pole üldse mõni Egiptuse püramiid või Stonehenge`i kiviring. Vaid hoopis Newgrange`i hauakamber. See ehitati umbes 3200 aastat enne meie aega, ehk siis enam kui 5000 aasta eest. Seega 400 aastat enne püramiide ja 1000 enne Stonehenge`i. Rajatise teeb põnevaks see, et tema restaureeritud sisemusse saab minna. Ja veenduda, et ukseava kohale jäetud august sisse paistev valgus jõuab koopa kõige kaugemasse serva, valgustama kummalise ornamendiga kive. Newgrange`i ehitamiseks toodi kiviplokid kohale kolmest eri karjäärist, 2 kuni 50 kilomeetri kauguselt. Selle hauakambri ehitamiseks kulus arheoloogide arvestusel umbes kaks inimpõlve.
Küllap oli siis asjal muudki tähtsust kui pelk matmispaik olla. Kes olid Newgrange`i tsivilisatsiooni kandjad, pole teada. Igatahes nad kas surid välja või lahustusid uutes asukates. Ka võib vaid spekuleerida, mis oli Newgrange`i tegelik tähendus. Inimese valmistatud esemeid on siit üsna vähe leitud. Sest paik oli teada ammu enne arheoloogide ilmumist siia maamunale, ja tehti nõnda väärtuslikumast kraamist paljaks.
Stonehenge`i on peetud astronoomiliseks rajatiseks, mis valmistati taevavaatluste tarbeks. Viimasel ajal on siiski suuremast osast sellelaadsetest väidetest loobutud. Ühte meelt ollakse selles, et tegu oli rituaalset maastikku ilmestava rajatisega. Kuid Newgrange`i puhul on palju kindlam, et see on tõesti astronoomiarajatis – just nimelt selle pööripäevapäikese jaoks ehitatud augu põhjal, mille tegelik tähendus selgus alles 1967. aastal. Siit valgustab talvise pööripäeva päike 17 minutit maa-aluse kambri põrandat.
Korduvkasutuses maastik
Kuid kivide geomeetrilise dekoratsiooni mõte – kui seda oligi – on siiani saladus. Nii nagu seegi, kuidas ajal, mil hobuseid veoloomadena ei kasutatud ja vankrirataski tundmata, sihukesed lahmakad siia üles künkale saadi. Küllap siis palkidel.
Künkalt avaneb kaunis vaade Iirimaa viljakaima paikkonna põldude ja niitude süsteemile ühes hulgaliste lammaste ja muude pudulojustega. Kusagil seal all jõe ääres elas see hauakambri ehitanud rahvas. Hauakamber ehitati kivist ja igaveseks, elati aga roomajakestes. Ehitist on omistatud niinimetatud suurele lihasööjale rahvale, kelle elupaigast on leitud palju koduloomade luid. Lehmad, kitsed, sead. Peeti ka koeri. Ning küllap poldud väga vaesed, kui saadi aega hauakambritele kulutada. Kuid ajaks, mil püstitati Stonehenge, oli paikkond rahvast tühjaks jäänud. Legendide järgi seotakse Newgrange`i keltide iidsete Tara kuningate matmispaigaga, ent nood elasid siiski palju hilisemal ajal, kuni 11. sajandini, millal Newgrange oli juba üle 4000 aastane.
„See maastik on olnud pidevalt korduvkasutuses,“ näitab meile Geraldine Stout. Ja näeme meiegi nüüd tema kirjelduse järgi künkaid ja künkakesi, mille all ehitiste varemed või hauad. Ning üks keskaegne kummaline ümaraknaga ehitis, millest kõneldakse, et see jääladu olnud, nende seas.
Sõidame mõned kilomeetrid edasi, tõuseme Dowthi-nimelise paarikümne meetri kõrgusehauakünka otsa. Kuhu märkide järgi enne meid ohtralt lambaid roninud. All konutab üks mahajäetud keskaegne kirik ja valvab oma surnuid. Kes tahab, ronib siingi maa alla, hauakambrisse. Olen vahepeal söönud paar kitsemurakat heki küljest ega söanda end kitsa koridori läbi sisse murda. Niigi pääsesin eelmisest suure vaevaga läbi.
Meenub Eestist Prangli lähedal asuva Aksi saare kiviring, mille ehitamise aja ja mõtte üle saab ka vaid spekuleerida. Üks on aga kindel. Aksi kiviring ja Rebala kivikalmed ehitati käepärastest kividest. Stonehenge`i ja Newgrange`i jaoks aga tassiti kivid kokku sadade kilomeetrite kauguselt. Seda ajal, mil kas ratas sõiduki all polnud veel leiutatud või oli see niisama uudne värk nagu hõljuv rong meie jaoks.
Ning seda tegi tsivilisatsioon, kes on nüüdseks aegade hämarusse kadunud.
Loomingut:
„Selles tarkuses näha süsteemi: valitud artikleid teadusest ja teadlastest“, Jutulind 2010
„Kõlakoda kõrva taga: kuidas muusika teeb teadust ja teadus teeb muusikat“, Tammerraamat 2010
„Kukkuva maa lapsed“, Ajakirjade Kirjastus 2010
„Päikeselt näeb kaugemale: väike teadusraamat lastele“, Ajakirjade Kirjastus 2009
„Poolsaarte Eesti: kohavaimu otsimas“, Eesti Päevaleht 2003
„Asi susiseb“, Mix 1992(jutte lastele)
„Uksed akendeks“, Eesti Raamat 1986 (humoreskid)
Linke
www.teadus.ee
Peeter Helme „Tiit Kändler „Selles tarkuses näha süsteemi. Valitud artikleid teadusest ja teadlastest“, Eesti Ekspress, Areen 21.05.2010,
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/35E2F6CCAAE90823C225771A005315A5
Kaire Tensuda „Teaduskirjanik Tiit Kändler – õnnelik inimene, kelle töö ja hobi langevad kokku“, Eesti Elu 20.08.2010, http://www.eesti.ca/index.php?op=article&articleid=29327
2009. aasta parimaks teadusajakirjanikuks on valitud Tiit Kändler, Horisont .ee 19.03.2010
http://www.horisont.ee/node/1377
Tiit Kändler: GM-taimed – teaduse kontrolli alt väljunud, Eesti Päevaleht 15.07.2009 http://www.epl.ee/artikkel/473459
Tiit Kändler: Kriis ei pruugi kuritegevust hoogustada, Eesti Päevaleht 18.03.2009,
http://www.epl.ee/artikkel/462402
Jüri Aarma „Tiit Kändler (60) – kunstniku moodi isekas teadmine“, Eesti Päevaleht 04.10.2008, http://www.arileht.ee/artikkel/443876
Tiit Kändler „Loodusteadused pole mingi meelakkumine“, Eesti Päevaleht 07.05.2008
http://www.epl.ee/artikkel/428079
Tiit Kändler „Väike päike Prantsusmaal“, Sirp, Diplomaatia nr 28, jaanuar 2006
http://www.diplomaatia.ee/index.php?id=242&no_cache=1&tx_ttnews[tt_news]=454&tx_ttnews[backPid]=407&cHash=27559a3f24
Mika Waltari
Foto: artos.pp.fi
Mika Waltari (1908-1979)- soome kirjanik ja tõlkija.
Mika Waltari üks tuntumaid romaane „Sinuhe“, mis kirjeldab arst Sinuhe elu ja seiklusi umbes 1390-1335 enne Kristust, on eesti keeles ilmunud juba 1954. aastal Kanadas, väliseesti kirjastuses Orto. Tõlke autoriks eesti lingvist ja keeleuuendaja Johannes Aavik. Piret Saluri tõlkes ilmus „Sinuhe“ uustõlge 2009 aastal kirjastuses Varrak.
Katkend: Mika Waltari „Sinuhe“, Eesti Raamat 1991, lk 371-374.
Vaarao vaatas haavunult ta peale ja ma taipasin, et vaaraol puudus võime naeratada ja naerda. Ta oli küll inimene, aga tal puudus naermise võime, ja sellepärast oli ta õnnetu inimene ja ta levitas õnnetust enda ümber. Ütlesin temale:
„Tõde ei tee sugugi inimesi õnnelikuks. Puurisin äsja kolba vanal naisel, kes uskus enese olevat kuninganna Hatshepsut, pärast paranemist oli ta vaid vaene vana naine ega olnud enam niisama õnnelik kui uskudes end olevat Hatshepsut.“
Ekhnaton küsis: „Kas saaksid mind parandada läbi puurides mu kolba?“
Mõtlesin kaua, aga lõpuks ütlesin: “Sa tead, et tunnen su püha haigust, vaarao Ekhnaton, ja ma olen sind ka näinud selle haiguse hoos, kui sa alles üsna noor olid. Teinekord ei kordu need hood enam, kui patsiendi kolp läbi puuritakse, aga mõnikord need korduvad. Mõnikord arvan seda sellest olenevat, kas haigus johtub välisest vigastusest või kas see on kaasa sündinud, sest kaasasündinud haigust ei saa parandada kolbapuurimisega. Ometi viitab su korduv peavalu vigastusele su peas ja ma märkan ka su põski ja käsi tukslevat, kui kõneled. Sellepärast arvan, et kolba läbipuurimine kergendaks su vaeva, kui keegi arst julgeks seda ette võtta. Ometi pead sa meeles pidama, et kui arst su kolba läbi puurib ja sa paraned tema oskuse läbi, siis sa arvatavasti kaotad oma nägemuste ande ja selle, mida su süda tõeks peab. Arstina julgen ütelda, et su jumal Aton on haige pea sünnitus, aga see ei vähenda sugugi su aate suurust, kui ma inimesena sellele mõtlen.“
Vaarao vaatas umbusklikult mu peale ja küsis: „Kas sa tõesti arvad, et see hävitab Atoni mu südamest, kui sa mu kolba läbi puurid?“
„Ma ei mõtle sugugi su kolpa puurida, Ekhnaton,“ ütlesin nobedasti. „Ma ei tee seda, kuigi sa seda käsiksid. Sest su tundemärgid ei nõua seda ja kolba puurimise sooritab süümekas arst ainult siis, kui see on tingimata tarviline ja kui miski muu ei või haiget päästa.“
Horemheb segas end vahele ja ütles: „Niitõesti kui mu piits üha haiseb kassi järele, on Sinuhe osav arst ja on oma oskusi arendanud mitmel maal ja ta on vana Ptahori õpilane, nagu mäletad, Ekhnaton. Tema kätte võid mureta usaldada oma püha kolba ja vahest see õigel ajal toimetatud lõikus võib Süüria ja Kushi maa päästa Egiptusele ja ära hoida kõik selle suremise, mis veel võib võrsuda sinu hullude tegude külvist. Seda ei ütle ma sugugi mitte arstina, kuna ma arstiteadusest midagi ei mõista, ja ma ei ütle seda ka mitte sõdurina, vaid ainult egiptlasena, kes armastab musta mulda ja vaatleb meelsasti rammusaid lapsi ja naeratavaid naisi kui nälga, haigusi ja surma.“
Kuid Vaarao ei haavunud ta sõnadest, vaid vaatas haletsevalt ta peale ja ka minu peale vaatas ta haletsevalt, sest ta teadis omaenese tõe vägevama olevat meist mõlemast. Kirgastudes ütles ta: „Vana Ptahor on surnud ja Elu Hoone ei ole veel kedagi tema järglaseks välja kuulutanud. Seepärast nimetan sind, Sinuhe, kuninglikuks kolbapuurijaks ja sa võid Koeratähe päevast alates omaks lugeda kõik need soodustused ja sissetulekud, mis see koht kaasa toob, ja täpsed andmed kõigest sellest saad sa Elu Hoonest. Kuid Elu Hoone arstid ei taha enam sooritada mingeid lõikusi, kuna Ammoni, selle neetud jumala tuli on kustunud, ja nad on harjunud oma nuge ja tange puhastama tema tules. Ütle mulle, kas Atoni püha tuli niisama hästi ja pareminigi ei kõlba puhastama nende nuge.“
„Tuli on tuli,“ ütlesin. „Ja reisides paljudes maades olen tule laenanud niihästi Baalide kui Marduki altarilt, aga ükski patsient ei ole veel tulnud kaebama, et ta lõikushaavad oleksid sellepärast mädanema läinud. Praegu aga on kõige pahem mädakuu ja Ammon -, sellele neetule truud arstid võivad seda oma kasuks tarvitada ja rahvast hirmutada. Kui tahad, lähen Elu Hoonesse ja pean selle asja üle õpilastele loengu, sest mul pole midagi kaotada, kuna olen vaid vaestearst, ja mu teadmised ei vähene, kuigi nad peaksid mu nime kustutama Elu raamatust.“
„Tee seda,“ ütles vaarao heameelel ja puudutas oma kitsa käe pikkade sõrmedega mu õlga, ja ta sõrmedest lähtus vägi minusse, nagu oleks tuli puudutanud mu õlga, ja ma tundsin, et ta tõde oli suurim maailmas, ja teadsin, et armastan teda ta surma päevani, nii hullumeelne kui ta oligi. „Tee seda,“ ütles ta, „siis saad suure palga, Sinuhe, ja sa pead istuma mu paremal käel.“ Aga ma ei tahtnud talt andisid, vaid tahtsin ainult head meelt teha temale ja alles nüüd mõistsin, mispärast kõik, kes teda armastasid, kõigest väest püüdsid temalt tõtt varjata, kuigi ta ise tahtis ainult tõest elada.
Selle järele viis mind Horemheb pidusaali, kuhu külalised olid kogunenud ja kus hoovkond üksteist kadestades võistles kõige paremate kohtade pärast võimalikult lähedal vaarao lauale. Horemhebi seltsis juhtusin istuma kõige lähemale kuninglikule perele, paremat kätt vaaraost ja oma imestuseks nägin, et kuninglikku perekonda loeti ka preester Ejet, kuni mulle meenus, et ta tütar Nefritite oli suur kuninglik abikaasa pärast Mitanni printsessi, kes oli surnud kohe pärast Egiptusesse saabumist.
Unustades söömise ja veini vaatasin kuninglikku lauda, mille ääres vaarao Ekhnaton säras ülemaisest tõest, ja mõtlesin, kui palju kohutavat saladust selle ääres istujad kätkesid oma siledate laupade taga. Kuninglik ema Teje oli vananenud ja paksuks läinud ja vananedes olid ta näo neegerlikud jooned endisest selgemaks kujunenud, nii et eneselt küsisin, kas vahest vaarao tõde kõigi rahvaste ja nahavärvide samaväärsusest ei olnud pärit ta ema südamest. Printsess Baketamon oli vaarao kombel oma nime Baketatoniks muutnud ja ta nägu oli ilus ja värvitud nagu raidkujul. Aga vaarao kõrval istus kuninganna Nefritite ja teda nähes ma ei imestanud, miks vaarao oli oma õest mööda minnes tõstnud tema suureks kuninglikus abikaasaks. Ta oli kuningale sünnitanud juba kaks tütart, kuid mingeid jälgi sünnitamise vaevust ei paistnud ta kehakujust, vaid tal oli küpsenud naise uhke rüht ja ta ei häbenenud oma kõhtu nähtavaks paljastada teiste hoovinaiste kombel. Ta nägu olid luuletajad küllalt ülistanud mitmesuguste võrdlustega, sellepärast ütlen vaid, et temal ei olnud ainukestki ehet ja et ta niisugusena oli ülevam ja ilusam kõigist minu nähtud naistest ja et ta nägu õhukese, aga tugeva kaela otsas oli sire ja ilus ja kõrge kroon ei surunud ta pead kummargile, vaid ainult tõstis ta uhket rühti. Aga ta silmad olid väga kalgid ja ta õhukeste ilusate huulte nõrk naeratus oli liiga järelekaaluv. Ta silmad olid niisama kalgid kui Neferneferneferil ja nende läbi ei võinud näha ta südame saladusi.
Eesti keeles ilmunud looming:
“Sinuhe I-II”, tlk Johannes Aavik, Eesti Kirjastus Orto 1954
“Sinuhe (2. osa)”, tlk Johannes Aavik, Eesti Kirjastus Orto 1954
“Tants üle haudade”, tlk Valve Ristkok, Orto 1955
“Angelos”, t tlk Valve Saretok, Orto 1955
“Kaarin Magnusetütar”, tlk Johannes Aavik, Orto 1956
“Mikael Karvajalg”, tlk Harry Ingelman, Orto 1957
“Mikael Hakim (1. osa)”, tlk Valve Saretok, Orto 1958
“Turms surematu (1. osa)”, tlk Johannes Aavik, Orto 1959
“Turms surematu (2. osa)”, tlk Johannes Aavik, Orto 1959
“Ei ole homset päeva”, tlk Harry Ingelman, Orto 1962
“Kuldkihar”, tlk Harry Ingelman, Orto 1963
“Õispuu”, tlk Harry Ingelman, Orto 1963
“Ahvatlev kuristik”, tlk Harry Ingelman, Orto 1964
“Seda ei juhtu”, tlk Harry Ingelman, Orto 1964
“Riigi saladus : Markus Mezentius Manilianuse üksteist kirja kevadel a. 30 p. Kr.”, tlk Johannes Aavik, Orto 1965
“Fine van Brooklyn”, tlk Endel Mallene, Loomingu Raamatukogu, Perioodika 1969
“Võõras mees tuli tallu. Fine van Brooklyn. Kuumaastik”, tlk Endel Mallene ja Piret Saluri, Eesti Raamat 1984
“Midagi sellist ei juhtu”, tlk Kaire Puumets, Katherine 1990
„Sinuhe“, tlk Johhannes Aavik, II trükk, Eesti Raamat 1991
“Mikael Hakim”, tlk Kaire Puumets, Katherine 1991
“Mikael Hakim (2. osa)”, tlk Kaire Puumets, Katherine 1991
“Imeline Joosef”, tlk Andres Lepp, Sinisukk 1994
“Karina Månsdotter”, tlk Andres Lepp, Sinisukk 1994
“Kes tappis proua Skrofi?”, tlk Ants Paikre, Eesti Raamat, 1994
“Johannes Angelos”, tlk Andres Lepp, Sinisukk 1995
“Komissar Palmu eksitus”, tlk Mari Vaba, Eesti Raamat 1996
“Turms, surematu”, tlk Uno Liivaku, Monokkel 1996
“Neli päevaloojakut: romaan romaanist: mõeldud täiskasvanud lastele ja õnnelikele täiskasvanuile, kes iial ei saa täiskasvanuiks”, tlk Tiiu Kokla, Loomingu Raamatukogu 1996
“Tähtede seis on selline, komissar Palmu”, tlk Mari Vaba, Eesti Raamat 1996
“Feliks Õnnelik”, tlk Tiiu Kokla, Loomingu Raamatukogu 2000
“Suur illusioon”, tlk Piret Saluri, Varrak 2005
„Sinuhe“, tlk Piret Saluri, Varrak 2009
Linke:
Piret Saluri „„Sinuhes“ köidab mind elu ise…“, Eesti Päevaleht 15.01.2010 http://www.epl.ee/artikkel/486316
Rein Veidemann „Mika Waltari eksistentsialism – Eesti poolt vaadatuna*“, Postimees 04.04.2010, http://www.postimees.ee/?id=244717
Rita Puidet „Teoloogipilguga kirjanik Mika Waltari“, Eesti Kirik 04.11.2008 http://www.eestikirik.ee/node/6123
Jukka Kiho „Mika Waltari Baltimaade paljastus ilmus uues trükis“, Eesti Päevaleht 08.03.2008, http://www.epl.ee/artikkel/421527
Hannu Oittinen „Tõde, milles Waltaril on ikka veel õigus“, Sirp 22.02.2008 http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=196&catid=7&Itemid=9&issue=3194
Inga Raitar „Elamus: Mika Waltari „Riigi Saladus“, „Turms, surematu“ jt“, Eesti Ekspress, Areen 29.04.2004 http://paber.ekspress.ee/viewdoc/FE694E636444CBA2C2256E7F004DEB3F
Nädala autor 