Nirti
Foto: Kristjan Teedema, Postimees
Nirti (Triin Põldra) s. 1988 – eesti noor kirjanik ja blogija. Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakonna poolt väljaantud Betti Alveri kirjandusauhinna laureaat 2010. Auhind antakse välja 23. novembril, Betti Alveri sünniaastapäeval, aasta jooksul ilmunud silmapaistva debüütteose autorile.
Katkend: Nirti „Ja anna andeks meile meie võlad…“, Petrone Print 2009, lk 108-112.
***
Augustikuu saabus ladiseva vihmaga, külmade tuuleiilidega ja harjumatult vara kolletavate kaselehtedega. Olin siin viibinud kaks nädalat, selle aja jooksul polnud ma teinud muud kui jalutanud, lugenud ja mööda Emajõge paberlaevukesi allavoolu saatnud. Ma olin harjunud üksindusega ja summutatud helidega, mis kaasnes teiste inimeste minu lähedal elamisega.
Ma teadsin, et Berta Kuusik ostab igal reedel endale pudeli veini lähedal asuvast toidupoekesest ja joob seda ilmselt tühja kõhu peale, sest reedeti ei levinud koridoris praadimislõhnasid. Läbi akna piiludes olin ma näinud teda joomas, rumalavõitu ilmega laial näol nukker rahu. Mõnikord kuulas ta vanaaegseid vinüülplaate, igatsust tekitavad valusad helid kõlasid läbi praokil köögiakna siis ka minuni.
Ma olin harjunud kõrvalkorteris elava noorpaarikese lakkamatu karjumise ja tülitsemisega, nad võisid pihta hakata ükskõik mis kellaajal, peamiselt siiski öösiti. Ma õppisin oma peas naise kiledat häält ja mehe bassihäälel kuuldavale toodud järske röhatusi omavahel kokku sulatama, ja sellest sai iga kord ühtemoodi kõlav ja veidi kakofooniline muusika, mis lõppes alati ja vääramatult hääleka seksimisega.
Ma olin harjunud vastaskorteris elava naisterahva haleda nutmisega, mis segunes tema väikese lapse nõudliku ja jonnaka kisaga. See nutt lõppes kui noaga lõigatult õhtul, kui pereisa koju tuli. „Kas minu ema nuttis üksinduses?“ mõtlesin.
Jalutasin ühel õhtul mööda jõekallast kodu poole ja silmitsesin voolavat jõge. Ma tundsin vajadust voolavasse veemassi loopida oksi, kivikesi või kirjutada valgele paberilehele mõned tühised read, voltida sellest laev ja saata see allavoolu. Ma andsin endale aru, et ilmselt ei jõua mu laevuke linnast väljagi, aga hea oli vaadata pisikest valget täppi, mis minust üha kaugemale sõitis, kandes endas pisikest aaret.
Kõndisin nüüdki jõe äärde ja istusin betoonile maha, jalad üle serva vee poole rippumas. Õngitsesin seljakotist oma pliiatsi ja kaustiku, rebisin sellest välja paberilehe ja jäin ööpimeduses tumehallina tunduvat paberilehte vaatama, kuid midagi ei tulnud pähe. Joonistasin ühe ringi ja siis poolitasin selle ringi ühe paksu joonega. Voltisin osavate liigutustega laevukese, kirjutasin väriseva käega sellele peale „TMS Lilit“ ja viskasin paberlaeva jõkke, tuiutades pilguga nii tuttavlikku, kergelt hüplevat ja ebakindlat viisi, millega see hakkas allavoolu purjetama.
„Kas noor daam ei tea, et prahi jõkkeloopimine on keelatud?“ uuris minult madal naishääl pilkamisi. Ehmusin ja tundsin tuttavaid nõelu käsi torkimas.
„Ma ei visanud jõkke prahti,“ ütlesin jahedalt ja lootsin, et võõras naine läheb minema ega tülita mind enam kauem. Ma ei olnud kindel, kas ma suudan ennast takistada teda lihtsalt jõkke lükkamast, kui ta peaks olema üks neist moraalijüngritest, kes luuravad ringi ja vaid otsivad võimalust kellelegi kõrri karata.
„Ahaa, no kui polnud praht, siis on muidugi teine lugu,“ arvas võõras. Ta istus minu kõrvale maha ja riputas oma jalad samamoodi jõe kohale kõlkuma. Pöörasin esimest korda oma näo tema poole ja silmitsesin naist pahuralt. Kelleks kuradiks ta ennast õige peab? Naine oli noor, üsna nägus ja tundus kuidagi tuttavana.
„Ma olen Anne,“ ütles ta pärast üürikest vaikusehetke. „Ma elan sinuga samas majas.“
Noogutasin selle peale, oskamata midagi muud teha. Nojah, see lilleline sitsiseelik ei saanud tõesti kellelegi muule kuuluda, olin selle seeliku serva näinud põgusalt koridoris, aga mitte kunagi naisele endale otsa vaadanud.
„Nüüd oleks viisakas enda nimi ka öelda,“ ütles ta. „Suitsu soovid?“
„Lilit.“
„Mis?“
„Lilit. Mu nimi on Lilit ja ma võtaks hea meelega ühe.“
Ta õngitses taskust kortsunud paki sigarette. Noppisin sealt seest ühe, võtsin armulikult ka tulepakkumise vastu ja tõmbasin mahvi. Oli kehv suits.
„Oli asja ka?“ küsisin lõpuks, et vaikust murda. Tahtsin püsti tõusta ja hullunult kätega vehkides ära joosta situatsiooni eest, mis tundus mulle lihtsalt tobe ja ebamugav. Ma ei tahtnud suhelda, tol hetkel mitte. Ma olin alles õppimas iseendaga suhtlema, nüüd pidin seda tegema ka selle hipilikku seelikusse riietatud naisega.
Anne muigas ja hoidis oma suitsu naljakalt pöidla ja kahe sõrme vahel, justkui ta oleks selle äsja maast üles korjanud ja ei teaks nüüd, mida sellega pihta hakata.
„Sa hoiad kogu aeg omaette, lausa naljakas vahel vaadata. Silmad maas, õlad längus, hiilid mööda tänavaid ja seinaääri ringi. Ma ikka vahetevahel näen sind aknast.“
Solvusin, aga ei näidanud seda välja.
„Ma kõnnin mõnikord siitkaudu töölt koju ja olen sind ennegi näinud. Mis värk sul selle paberist paatidega on?“
„Down Time`s quaint stream, without an oar we are enforced to sail,“ tsiteerisin hajameelselt ammuloetud luuletust ja tundsin ühtäkki robustset vajadust talle kõik näkku paisata, künda tema ees lahti mõtete, hirmude ja soovide allavoolu saatmise tagamaad ning lasta tal künnivaresena selle kõige seest pooleks rebitud usse noppida.
Ma ei teinud seda.
„Emily Dickinson,“ teatas see hirmus naine luulereale rahulolevalt vastuseks ja ma jäin teda rabatult vaatama, mispeale ta ootamatult naerma puhkes . „Emily Dickinson, noh. Ma tegin temast lõputöö eelmisel aastal ja see luuletus meeldis mulle ka. Kuule, külm on, kas lähme kodu poole ja pakun sulle tassi midagi sooja? Räägib sõna juttu ka, otsib midagi süüa kapist. Sa oled nagu nälginud vares.“
Ma tahtsin.
***
Anne elas tillukeses kahetoalises korteris, millesse ma armusin niipea kui seda nägin. Seintel rippusid pildid elevantidest, mandalatest, erinevatest india jumalustest. Nurgas mängis vaikselt päevinäinud muusikakeskus uinutavaid helisid ja üle kõige haaras mind endasse lõhn. Anne korterit täitis selline imeline, rammus ja samas nii habras lõhn, et ma olin kogu aeg oma hingamisest teadlik.
„Viiruk,“ teatas ta rõõmsalt. „Loodan, et sind ei häiri.“
„Ei häiri.“
„Kohvi? Teed? Mul on rohelist ja musta. Mingid vaarikavarred on ka kuskil. Väga ei soovita.“
„Rohelist teed, palun,“ ütlesin viisakalt ja hakkasin toas ringi vaatama. Suurem tuba teenis elu- ja söögitoana, väiksem oli ilmselt magamistuba. Elutoast viis ukseava miniatuursesse kööginurka, kus Anne ringi tuuseldas, kappe avas ning kõmakate saatel jälle sulges.
„Vanainimese pea,“ naeratas ta vabandavalt ja vaatas uurivalt ühte riidest kotti. „Nii, siin. Parim roheline tee üldse, paar kuud tagasi tõin neid mitu kotitäit Hiinast. Kas sa kunagi pikemalt ka räägid?“
„Mis?“
„Pikemalt ka räägid. Tead küll, sõnad, laused, mitu lauset. Kokku moodustub tekst.“
„Mõnikord räägin,“ ütlesin ja tundsin ennast totakalt.
Ta pani vee keema ja ümises vaikselt muusikale kaasa, istusin elutoa akna all pikale kandilisele puust kastile ning vaatasin aknast välja. Anne aknad avanesid tänavale.
„Siin on ta istunud ja mind silmadega jälginud, kui ma olen jalutama läinud,“ mõtlesin hajameelselt ja surusin näpu vastu aknaklaasi, kus selle ümber tekkis kiiresti valge halo.
Mu nina ette lükati kõrvata valge tass. Võtsin selle tänulikult pihku, õnneks ei kõrvetanud väga. Tee oli mõrkjas, aga ma ei julgenud suhkrut ega mett paluda. Äkki ei jooda rohelist teed suhkruga? Äkki ma eksin mingisuguste ulmeliste teereeglite vastu ja teen ennast lolliks? Oli suhkrutagi maitsev, tegelikult.
„Mis sinu lugu siis on?“
Linke
„Betti Alveri kirjandusauhinna pälvis Nirti“, Postimees 23.11.2010
http://www.tartupostimees.ee/?id=346429
Kalev Kesküla „Vilunud lausetega noor kirjanik Nirti“, Eesti Ekspress, Areen 09.01.2010
http://www.ekspress.ee/news/areen/tulevikutahed/vilunud-lausetega-noor-kirjanik-nirti.d?id=28352925
Raimu Hanson „Valus elu andis andis aluse raamatuks“, Tartu Postimees 25.11.2010
http://www.tartupostimees.ee/?id=347484
Toomas Vint „Nirti „Ja anna andeks meile meie võlad…“ 2009
http://toomasvint.com/tag/triin-poldra/
Nirti blogi
http://hundiorg.wordpress.com/
Jeremy Clarkson
Foto: http://www.topspeed.com
Jeremy Charles Robert Clarkson (1960) – inglise autoajakirjanik ja saatejuht BBC saatest Top Gear, mida ta juhib koos Richard Hammondi ja James Mayga. Kirjutab nädalakolumne Sunday Times`ile ja The Sun`ile.
Katkend:
Jeremy Clarkson „No tule taevas appi!“, Fookus Meedia 2009, lk 122-124, lk 125-126.
Vandenõu külmetuse ravimata jätmise vastu
Ma olen kohutavalt haige. Nina jookseb, kurk valutab, mind piinab vastik turtsuv köha ja iga paari minuti tagant täituvad mu silmad veega – mul on kõik sümptomid, et osaleda veenvas Lemsipi siirupi telereklaamis. Nii et nüüd väidavad kõik maailma naised, et mull on gripp. Ei, mul ei ole. Mul on külmetus.
Gripp, olen ma alati arvanud, on töölisklassi nimme loodud leiutis, et vabandada välja paaripäevased töölt puudumised. „Ma ei tule täna tööle, sest ma olen külmetanud“ kõlab pisut homolt. „Ma ei tule täna tööle, sest mul on gripp“ kõlab palju mehelikumalt ja metsikumalt.
Aga sisuliselt võite sama hästi öelda, et ei saa täna tööle minna, sest teile on vähk külge hakanud. Kui teil on gripp, tuleb USA merejalavägi, süstib plasmat ja võtab maksast mõned proovid ning saadab need Atlanta biokeemiarelvakeskusesse.
Kui nemad on lahkunud, saabuvad kaitseministeeriumi tuuma-skafandritesse riietunud ametnikud ning uurivad, kas olete puutunud kokku Hiina kanade, Vietnami luikede või Saksa sõduritega. Ja kui nemad lahkuvad, te surete. Gripp on vastik ja kui te väidate niisama nalja pärast end seda põdevat, olete lihtsalt naeruväärne.
Minu külmetus on muidugi kohutavaim, mis maailmas nähtud, ja siin istudes ning kolumnit kirja pannes trotsin ma kogu arstiteadust.
Põhimõtteliselt olen ma surnud.
Kui tahaksite eemaldada mu organid ja jagada nad laiali põduratele lastele, siis seaduse järgi on teil selleks õigus.
Ja kui ma siin niimoodi värisen ning peavalu ja kõditava köha käes virelen, mõtlen ma, kas sellele kõigele pole tõesti ravimit. Kas me tõesti ei peaks olema juba mõne sellise loomise lähedal…
Sadu aastaid arvasid inimesed, et külmetuse saab külmast. „Sa saad sealt väljast surmatõve külge,“ ütlesid inimesed keset 18. sajandi suuri tuiske.
Alles 1920ndatel jõuti järelduseni, et külmetus on lihtsalt viirusinfektsioon, väike vastik vennike, mis tungib kehasse, paljuneb ja paneb aevastama, nii et miljonid tema vennikesed saaksid söösta kõigi viie meetri raadiuses olevate inimeste ninadesse ja silmadesse.
Sellest ajast saati oleme astunud Kuule, leiutanud stereo, mõelnud välja kiiruskaamerad ning loonud kiirnuudlid. Aga ikka ei tea mitte keegi, kuidas hoida eemal külmetusviirust.
Kui AIDS tuli, suutis Elton John panna kümne minutiga püsti heategevusorganisatsiooni ja klõbistas klaveriklahve Pretoriast Pontefractini, mis tähendab, et ehkki meil pole ikka päriselt rohtu AIDSi vastu, on meil ravimid, mis suudavad õudseid sümptomeid vaos hoida. Aga külmetuse vastu? Mitte vähimatki.
1946. aastal asutas valitsus Porton Downis Wiltshire`is midagi, mida kutsuti külmetuse üksusest. See viis läbi lõputult eksperimente kuni sulgemiseni 1989. aastal. Ja praegu siin istudes, kaks köögirätikut ninasõõrmetesse lükatud, soovin ma kangesti, et nad oleksid oma tööd jätkanud.
Ameerika haiguste kontrolli ja ennetamise keskus on vapustavalt hästi rahastatud organisatsioon. Nad uurivad ebolat ja päris grippi ja kõiki neid teisi eriti vastikuid viiruseid, mis võivad inimesed maamunalt pühkida, kui need kord lennukisse pääsevad. Ja kas teate, mis nõu nad annavad inimestele, kes ei taha külmetust? Peske käsi alkoholiga.
Ma hakkan juba vaikselt kahtlustama, kas selliseid soovitusi andvad teadlased pole mitte needsamad, kelle nüüd on alla neelanud põnev ja glamuurne roheline liikumine; et seesama doktor, kes oleks võinud leiutada külmetusravimi, istub nüüd kuskil Kanada ranniku ääres jääpangal ja vahib jääkarusid.
Või äkki arvas ta, et kuskil külmas Cardiffi pärapõrgus viiruste sees virelemise asemel on hea mõte suunduda Sohosse ja hakata Lemsipi reklaamnäoks.
Ma muretsen selle asja pärast täpselt samamoodi nagu Concorde`i kaotamise pärast.
Inimeste loomuses ei ole kord juba algatatud projektile alla vanduda, aga praegu tundub mulle küll, et just seda me külmetuse puhul teeme.
Teaduslikult ei ole seda väga keeruline alistada. 1999. aastal leiutasid briti teadlased katseklaasis viisi, kuidas takistada viirusi inimeste rakkudesse tungimast. Aga kui tuli aeg teha seesama katse päris inimese nina peal, lõid nad kõik käega ja suundusid hoopis koos Greenpeace`iga nende kiirkaatritel Islandi vaalapüügilaevu piirama.
Natuke lootust siiski püsib, sest kui Groucho klubi välja arvata, põeb enamik inimesi külmetust talval. Järelikult on meil vaja sellest lahti saada ning tundub, et tänu globaalsele soojenemisele liigubki asi sinnapoole.
Oktoobri viimasel nädalavahetusel istusin ma õues, selja vaid T-särk. Ning alles nüüd, kui tuul hakkas puhuma põhjast, suutsid need viirused mu sõõrmetesse pesa teha.
(…)
Tõelised mehed ei lähe koju kell seitse
Eelmisel nädalal Glasgow`s auditooriumitäie prouadega kõneldes ütles missis Blair, et kohe tema abikaasa karjääri alguses olid tööpartei funktsionäärid Tonyle teatanud, et juhul kui ta kavatseb õhtuti kell seitse naise ja laste juurde naasta, ei jõua ta just eriti kaugele.
Cherie sõnum oli selge. Mehed peaksid veetma peredega kvaliteetaega, vaatamata sellele, kui mitut sõda nad parajasti kogemata algatavad või kui mitu politseinikku parasjagu ukse pihta taob ja raha eest tiitlite pakkumise kohta aru pärib.
Palun vabandust, aga ma lihtsalt ei taipa. Kui raudaja mees tuli jahilt tühjade kätega koju üksnes sellepärast, et lastega rohkem aega veeta, surid nad kõik nälga. Kui isapingviin tuleb kalalt tagasi vaid loivatäie lumega, sureb tema laps ja proua Pingviin valib endale järgmisel aastal uue paarilise.
See ongi probleem. Mina olen loodud küttima ja iga naist lähima mööblitüki vastu lükkama ning takka andma.
Aga evolutsioonilise nanosekundi jooksul on kõik muutunud. Pärast miljonite aastate pikkust programmeerimist öeldakse meile nüüd, et naised tahavadki abikaasat, kes hülgaks kolleegid kell seitse õhtul ja tuleks koju hõrgutavat pirukat küpsetama. See on sama kui öelda ustavale rösterile pärast eluaegset röstimist, et nüüd peab temast saama pesumasin.
Oleks, et seda rõhutaksid vaid kottisrinnalised feministid. Ei, seda teeb absoluutselt iga tüdruk puberteedist menopausini.
Eelmisel nädalal vigastas mu kolleeg James May üht trikki tehes rannet. Olles (suuremalt osalt) mees, ei teinud ta valust väljagi ja jätkas, mis pani kõiki ümbritsevaid naisi teda pidalitõbisena kohtlema.
Kui ta oleks tahtnud neile meele järele olla, oleks ta pidanud töö jätma, koju minema, müüma oma südantlõhestava loo ajakirjale OK! Ning veetma järgmised kuus nädalat kassiga filmi „Love Actually“ vaadates.
Mina tunnen uhkust, et ma ei nuta filmide lõpus – kui „Rita koolitus“ muidugi välja arvata. Aga tuleb välja, et ma peaksin. Ma peaksin lohutamatult vesistama suisa iga uudistesaate ajal.
Ausalt ka. Vaadake vaid neid filmistaare, kes tänapäeval naissoo südameid kiiremini põksuma panevad: Johnny Depp, Jude Law, Orlando Bloom. Kas nad on kütid-korilased? Laupäeva hommikul delikatessipoes nad ehk midagi korraldaksid, aga džunglis pistetaks nad nahka kümne minutiga.
1960ndatel armastasid kõik Paul Newmani ja Robert Redfordi, kes kappasid mööda Wyomingi ja tulistasid inimesi. Aga kui nad eelmisel nädalal üle pikkade aastate jälle kokku said, unustasid naised selle kõik ja rääkisid hoopis sellest, kuidas Paul on ühe ja sama naisega juba miljon aastat koos elanud ja kui head sousti ta teeb.
Ma mõtlen vahel, et kas Steve McQueenil oleks lööki, kui ta tänapäeval järsku välja ilmuks. 1960ndatel tundus ta igati omal kohal: täis vaikset, kuid jalust nõrgaks võtvat seksuaalsust, tundus ta olevat täpselt selline mees, kes suudab hobuse oimetuks lüüa, ise samal ajal Mustangi külje peal mööda San Francisco tänavaid libisedes. Kuulge, ta suutis Faye Dunaway`l püksikud vaid malet mängides jalast saada!
Kes on tema tänapäevane vaste? Polegi sellist. Stallone on haihtunud. Schwarzenegger läks poliitikasse. Gibson süütab sünagooge. Ja meie peame uskuma, te Tom Cruisei sugune päkapikk suudab vastase juukselakipudeliga maamunalt pühkida.
(…)
Eesti keeles ilmunud:
Jeremy Clarkson „Sõit on sees“, Fookus Meedia 2010
Jeremy Clarkson „No tule taevas appi!“, Fookus Meedia 2009
Jeremy Clarkson „Autode kallal“, Fookus Meedia 2009
Jeremy Clarkson, Richard Hammond, James May, „Top Geari parimad palad“, BBC Worldwide, Sonatiin 2009 (videosalvestis)
Jeremy Clarkson, Richard Hammond, James May, „Top Geari talveolümpia“, BBC Worldwide, Sonatiin 2007 (videosalvestis)
Linke:
Jeremy Clarksoni kodulehekülg
http://www.jeremyclarkson.co.uk/
TopGeari kodulehekülg
http://www.topgear.com/uk/jeremy-clarkson
Jeremy Clarkson räägib eesti keeles!. Forte. Delfi, 4.06.2009,
http://uudised.ekspressauto.ee/news/auto/article.php?id=23733333
Mida Jeremy Clarkson arvab koertest?, Postimees.ee, 7.01.2010 http://www.elu24.ee/?id=208882
Nädala autor 