Kathrin Schmidt

21. apr. 2011 at 11:15 e.l. (Nädala autor 2011)

Kathrin Schmidt on sündinud 1958. aastal Saksamaal Gotha väikelinnas. Ta õppis Jena ülikoolis sotsiaalpsühholoogiat, on töötanud psühholoogina, toimetajana ja  teadurina. Tema esimesed luuletused publitseeriti 1979, aastast 1994 on Kathrin Schmidt vabakutseline kirjanik, kes oma loomingu eest on pälvinud mitmeid auhindu.

6. mail kell 15.00 – 16.30  TÜ raamatukogu konverentsisaalis

Saksa kirjanik Kathrin Schmidt kohtub lugejatega. Romaani “Sa ei sure” eestikeelse tõlke esitlus. Kirjanikuga vestleb tõlkija Piret Pääsuke, katkendeid romaanist loeb näitleja Külliki Saldre. Sünkroontõlge.

Tartu kirjandusfestivali Prima Vista külastab saksa luuletaja ja prosaist Kathrin Schmidt, kelle romaan “Sa ei sure” võitis 2009. aastal Saksa raamatuauhinna, mis omistatakse aasta parimale saksakeelsele romaanile. Saksa raamatuauhind (Deutscher Buchpreis) on arvukate saksa kirjandusauhindade seas üks hinnatumaid ja rahvusvaheliselt tuntumaid ning auhinna üleandmine toimub Frankfurdi raamatumessil.

Kathrin Schmidti romaan “Sa ei sure” (“Du stirbst nicht”) ilmus 2010. aasta lõpus eesti keeles Piret Pääsukese tõlkes kirjastuse Eesti Raamat sarjas “Nüüdisromaan”.  Publiku ette astub kirjanik 6. mail kell 15.00 Tartu Ülikooli Raamatukogu konverentsisaalis ja 8. mail Tallinnas.

Romaanis “Sa ei sure” jutustab kirjanik loo maailma taasvallutamisest.  Saksa raamatuahuhinna žürii on kirjeldanud romaani nii: “Silp silbi ja lause lause järel otsib teose kangelanna, kes pärast ajuverejooksu koomast ärkab, oma kadunud kõnevõimet, kadunud mälu. Kord lakooniliselt, kord naljaga, siis kõhedusega kirjeldab romaan haige sisemaailma ja laseb sellest suure keelelise jõuga välja kasvada tema perekonna, abielu ja mitte ette nähtud, pöörase armastuse loo. Maailma, mille ta tükkidest kokku seab, kuuluvad lagunev SDV, Saksamaa taasühinemise aastad ja uue sajandi algus. Nõnda on individuaalne lugu tagasipöördumisest surma piirilt ühtaegu pealetükkimatult ja kunstipäraselt asetatud ajaloolis-poliitilise pöördeaja kajaruumi.”

Romaanis kirjeldatud lugu pole suvaline kirjanduslik teema, vaid suures osas autori enda poolt kogetu. Romaani peategelasega ühendavad Kathrin Schmidti mitmed seigad: pärit toonaselt Ida-Saksamaalt, kuulub ta põlvkonda, kelle elu on kujundanud sotsialistlik argipäev, seejärel Saksamaa taasühendamine. Nii nagu romaanikangelannal Helenel, on Kathrin Schmidtil viis last ja ta elab Berliinis.

Aastal 2002 tabas teda ootamatult verevalum ajju, ta langes koomasse, oli pooleldi halvatud ega suutnud rääkida. Tänaseks on traumast jäänud kergemad puuded, kirjutada suudab ta vaid vasaku käega. Sellest, et taastumine kirjanikuna on õnnestunud, annab aga tunnistust käesolev raamat, mis on ühtaegu eksistentsiaalse teemaga romaan ja kirjanduslik kinnitus taasleitud keelelisest väljendusoskusest, elust. 

Kathrin Schmidt alustas luuletajana, tema esimene romaan “Gunnar Lennefseni ekspeditsioon” ilmus 1998, järgenes “Koenigi lapsed” (2002). Pärast ajurabandusest paranemist ilmus autoril esmalt Stasi-teemaline romaan “Seebachi mustad kassid” (2005) ja seejärel alles suurt tähelepanu pälvinud “Sa ei sure” (2009). Eelmisel aastal ilmus luulekogu “Pimedad mesilased” (“Blinde Bienen”) ja tänavu märtsis on ilmumas jutustuste kogu “Finito. Unustagem” (“Finito. Schwamm drüber”).

Kathrin Schmidti esinemised Eestis saavad teoks koostöös Tartu Saksa Kultuuri Instituudi ja Goethe Instituudiga.

Katkend “Sa ei sure”, Eesti Raamat 2010, lk 132-134.

Säärane mitmetähenduslik sõna ajukoopas, on keeruline uinuda, see on kiilunud Viola külaskäigu laupäeva ja pühapäeva vahele. Mitte ei taha enam peast välja minna, et ta võis olla Matthesega sõjajalal, kui aneurüsm rebenes. Et mehele sobis see hästi, et see rebenes. Muutis Helene sõltuvaks. Otsekohe häbeneb ta seda mõtet, kuid Matthes on nii kiindunud… Täidab ta soove, ilma et ta oleks neid välja öelnud. Toob külastustega kaasa nii palju kindlust, et talle peaks nagunii igavesti tänulik olema. Ilma temata poleks keegi kavatsenud Helenet stroke unit`isse üle viia, kuigi oli ilmselge, et seal hoitakse teda kõige paremini, ja taastusravikliinik oleks olnud plaanis mitu nädalat hiljem. Ta on Matthesele tõepoolest, kurat veelkord võtaks, tänulik. Tänulik nii nagu päris esimestel aastatel, kui ta oli olnud kindel, et Matthes on tema jaoks see ainus õige. Tema depressiivsed siksak-atakid olid olnud ju piisavalt rasked, kord taheti ta isegi psühhiaatriasse sisse panna, kuid Matthes oli selle peale vaid naernud ja öelnud, et ei hakka teda seal külastama. Ta oli nii ehmunud, et salaja, tasa-tasa oli ta saatekirja prügikasti visanud ja haiglasse lihtsalt mitte läinud. Sestpeale oli depressiooniperiood pikenenud, amplituud seevastu märgatavalt vähenenud, lõpuks oli depressiooni tunda vaid mõõdukate võngetena meeleoluskaalal. Näiteks just sügisel, kui Matthes tõmbus oma töötuppa. Tema, kes küll igatses vastutulelikkust, kuid pidi alati tekitama mulje, et on suhetesse kuidagi libisenud, et need on talle kaela määritud, oli armunud ka oma kalduvusse isekuse poole, milles võis tunda end kindlalt, samal ajal kui Helene oli lummatud sellest, mida mees söandas: Matthes oli ta ise, ei vaadanud ringi, mida inimesed võisid tema tegudest arvata, ta oli õige vaba süütundest, mis oli Helene elu kibestanud. See oli olnud õnnelik juhus, mis neid kokku viis, ja oma isiklike eripärasuste tasakaalustamises arendasid nad välja tõelised oskused. Nii arvab ta veel tänagi. Tema muutus vabamaks ja eneseteadlikumaks, Matthes näitas tundeid. Tema julges rohkem, Matthes oli talle kindel seljatagune. Ja nii edasi. Ja nii edasi. Ometigi polnud õnnelik juhus suutnud hoida teda järgnemast kellelegi teisele, põlved nõrgad.

        Järgneda… Kas Maljutka Malysch oli tema eest jalga lasknud? Või pidi ta end äkki lausa päästma?

        Ta kirjutab lühikese süütu meili, sokutab selle teiste süütute meilide hulka, salvestab disketile ja palub Matthesil need ära saata.

***

Täna tuleb tal füsioteraapias defektset vaadata, kuna suures hallis võimeldakse mehega just tema mati kõrval. Tal tekivad valud. Ta imestab säärase hulga kaasaelamisvõime üle, mida poleks endalt oodanud. Mehe vasak labajalg ei ole tagurpidi põlve külge õmmeldud. Helenele meenub, et nägi kord filmi ühest tüdrukust, kellel oli luuvähk. Tema raviplaan nägi välja nii, et tuli treenida tagurpidi külge õmmeldud labajala liikuvust, et hiljem saaks sobitada jalale proteesi, mille juures pidi kand põlveliigesena tööle hakkama. Midagi sellist võis kaua kavandatud operatsioonide puhul kindlasti edu tõotada. Defektset vaadates aga oli näha, et ta on sattunud avariisse, kuna tema üks kehapool oli rängalt sandistunud. Säärase õnnetuse puhul oli vaevalt võimalik asendada kiirelt üht kehaosa sobivasti teisega, peale selle oli ebatõenäoline, et asjasse puutuv jalalaba võinuks olla nii hästi säilinud, et seda oleks saanud katsetada. Mehel on vigastatud jala luu külge kruvitud mingid suure rattaga aparaadid, jalg on umbes viisteist sentimeetrit altpoolt põlveliigest amputeeritud. Võimalik, kaalutleb Helene, et selle rattaga tahetakse teha venitust, luud kasvama panna. Valu tugevneb, on tunda kogu paremas küljes, mis üha rohkem kramplikult kokku tõmbab. Helene laseb omavoliliselt lahti, käsi ja jalg kukuvad taas lõdvalt matile, millel ta lamab.

        Hästi, te suudate seda juhtida! 

        Helene lamab selili ja peab proovima kuidagimoodi paremat kätt üles ajada. Abivahendiks ulatab terapeut talle lõpuks ühe lühikese kangi, mille ta haarab vasakusse kätte, paremaga tuleb külge klammerduda ja kangi tõsta. Füsioterapeut lööb paremal kaasa, ühiste jõududega tiritakse klammerduv käsi üles. Defektne on vahepeal nutma hakanud. Helene oletab, et tal on valud, kuna ta nägu on haledalt kõverdunud. Mees peab mõlemad jalad maast lahti tõstma, käekönt surub tugevasti matile, see on veider vaatepilt. Terapeut näib järele andvat, võtab mehel käega õlgade ümbert kinni, kuid tal on vist uus piinamine kavas: jooksuharjutused. Vaevaliselt aetakse mees püsti. Ühe karguga – mida siin ei kutsuta mõistagi karguks, vaid käimise abivahendiks – , hoides käeköndiga terapeudist kinni, peab ühejalgne sammuma hakkama; ta pistab päriselt ulguma, ei taha enam lihtsalt ümber kukkuda, kui keegi tast kinni ei hoia. Lõpuks ta laseb end ilmselt veenda ja ta kinnitatakse jooksuseadmele, mille pealt ta ei saa alla kukkuda. Jooksulint läheb aeglaselt tööle, tema sammutihedus on harv, kuid vähemalt kuivavad pisarad.

        Helene on sel ajal pingutanud, et terapeut nii väga ei tunnetaks, kui äraolev ta on.

***

Talle on tulnud posti, esimest korda otse kliinikusse. Kodus seevastu on postkast üle ajanud, sõbrad ja sugulased on avaldanud kohkumust ja soovinud õnne, Matthes toob seda kraami korrapäraselt kaasa, aga tema ei vaatagi, annab mehe kätte tagasi. Hoiustab, ütleb ta. Kui kauaks, seda ei ütle. Esimest siiasaadetud kirja aga luges ta vaimustusega: Carla tahaks tulla, on juba kliiniku juhatusega kokkuleppele  jõudnud. Kui Helenel midagi selle vastu pole, siis ta jääks paariks päevaks tema juurde, olenevalt sellest, kuidas Helene välja kannatab, kuna nad peaksid tuba jagama. Carla saaks välivoodi.

        Välja kannatab?

        Carla on tema kõige vanem, kallim, lähedasem sõbranna! Maljutka Malyschist pole Helene talle aga sõnagi rääkinud… Korraga tunnetab ta, et see on Carla usalduse reetmine; ta peab tõesti peale passima, et ta lahtisesse kraatrisse ei kukuks.

Linke
Kirjandusfestivalil Prima Vista http://festivalprimavista.blogspot.com/2011/03/saksa-kirjanik-kathrin-schmidt-luule-ja.html

Kathrin Schmidt Beats Nobel Winner to Capture German Book Prize http://www.bloomberg.com/apps/news?pid=newsarchive&sid=avzE0DT00LI0

Intervjuu Deutsche Wellele: Kathrin Schmidt, Schriftstellerin: Typisch Deutsch http://www.youtube.com/watch?v=UzqSy14Uiu4

Wikipedia: Kathrin Schmidt Kathrin Schmidt http://de.wikipedia.org/wiki/Kathrin_Schmidt

Montagsinterview Kathrin Schmidt “Ich wusste schnell wieder, wer ich bin” http://www.taz.de/1/berlin/berliner-koepfe/artikel/1/ich-wusste-schnell-wieder-dass-ich-kathrin-schmidt-bin/

Mühsame Erinnerungsarbeit, Kathrin Schmidts ungewöhnlicher Roman «Du stirbst nicht« http://www.lyrikwelt.de/rezensionen/dustirbstnicht-r.htm

Kaarel Kressa “Pärast ajurabandust puslet kokku pannes”, Eesti Päevaleht 06.05.2011,
http://www.epl.ee/artikkel/597455

Inga Höglund “Kirjanik Kathrin Schmidtil õnnestus petta surma”, Postimees 06.05.2011.

Toidublogi: Kathrin Schmidht, Eesti Ekspress 05.05.2011,
http://www.ekspress.ee/news/areen/uudised/toidublogi-kathrin-schmidt.d?id=45460775

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: