Nädala autor

Foto: Vallo Kruuser/Eesti Ekspress

Boriss Akunin (kodanikunimega Grigol Tšhartišvili) s. 1956 on gruusia päritolu Vene kirjaniku pseudonüüm. Tšhartišvili on tuntud esseist, tõlkija, stsenarist ja kriminaalromaanide autor. Õppis Moskva Riiklikus Ülikoolis Aasia ja Aafrika instituudis japanoloogiat. Tema teoste tuntumaid kirjanduslikke tegelaskujusid on Erast Fandorin, nunn Pelagia ja Nicholas Fandorin. 29. aprillil 2009 omistati kirjanikule neljanda klassi Tõusva Päikese Orden. Pseudonüüm Akunin on jaapanikeelne sõna, mis tähendab  “kurikaela”.
 
Boriss Akuniniga on võimalik kohtuda laupäeval, 28. mail 2011 kell 17. Kirjanikuga vestleb Tallinnas Kirjanike Maja musta laega saalis David Vseviov.
Akuninilt on eesti keeles kirjastuse Tänapäev abiga ilmunud 18 teost, alates Erast Fandorini uurimuste esimesest raamatust «Azazel» (e. k. 2003, tlk Jüri Ojamaa), kuni kaasaega asetuvate romaanideni, millel kangelaseks Erast Fandorini lapselaps, briti ajaloolane Nicholas Fandorin – näiteks «F. M» (e. k. 2010, tlk Veronika Einberg), kus tegevus keerleb Fjodor Dostojevski senitundmatu käsikirja ümber.

Katkend Fandorini sarja viimasest eestindusest “Maailm on lava”, Tänapäev 2011. lk 114-117.

Loomulikult ei saanud suhted kaua sellesse staadiumisse jääda. Sõprus ilusa meesterahvaga – nagu mõnes romantilises ballaadis. Päriselus seda ei juhtu.
        Kolmandal päeval, pärast järjekordset proovi, sõitis Elisa tema poole koju, vanasse vaiksesse põiktänavasse peitunud väheldasse hoovimajja. Ettekääne külaskäiku oli väärikas: Erast pakkus talle rolli jaoks kimonoid, lehvikuid ja veel mingisuguseid Jaapani vidinaid, mida tal oli kodus tohutul hulgal. Midagi niisugust Elisa peas  ei heietanud, ausõna. Ta tundis lihtsalt uudishimu, tahtis näha selle salapärase inimese eluaset. Maja võib oma asuka kohta väga palju jutustada.
        Ja maja jutustaski Erast Petrovitši kohta üksjagu, isegi liiga palju, kõigest ei saa kohe arugi.
        Igal pool valitses ideaalne, võiks öelda, elutu kord, nagu seda kohtab paadunud, pedantsetel vanapoistel. Naise alalise kohaloleku jälgi polnud mitte mingisuguseid, kuid siin-seal tabas Elisa terav silm esemeid, mis kangesti meenutasid varasemate kiindumuste laekaid: noore blondiini miniatuur raamatukapi sügavuses; peen ehiskamm, millised olid moes paarkümmend aastat tagasi; väike valge kinnas, justkui kogemata peeglilauale unustatud. Mis siis ikka, ta pole elanud mungaelu, see on normaalne.
        Kohmetuks ajavaid pause ei siginenud. Esiteks ei olnud selle mehe seltsis vaikimine sugugi ängistav – Erast Petrovitš valdas keerulist pausikunsti fantastiliselt: lihtsalt vaatab sind ja juba sul polegi igav. Aga teiseks oli majas nii palju huvitavat, kõige kohta oleks tahtnud pärida, ning mees asus meelsasti seletama, misjärel jutuajamine arenes iseenesest, igas suunas.
        Elisa tundis end täiesti turvaliselt – isegi omavahel olles, tühjas majas, ei luba Fandorini taoline härrasmees enesele midagi seesugust. Ent ühe asja jättis ta arvesse võtmata: targad jutud targa meesterahvaga on temale alati erutavalt mõjunud.
        Kuidas see siis juhtus?
        Kõik algas täiesti süütust asjast. Elisa hakkas vaatama gravüüre, küsis pentsiku olendi –kimonosse riietatud, kõrge daamisoenguga rebase kohta.
        See on kitsune, libarebane, seletas Fandorin. Kõige salakavalam olend. Elisa ütles, et kitsune on kangesti Ksantippa Lissitskaja moodi ja lubas enesele mitu halvustavat märkust selle ebameeldiva naisterahva aadressil.
        “Te räägite p-proua Lissitskajast raevuga,” vangutas Fandorin pead.”Kas ta on teie vaenlane?”
        “Kas te siis ei näe, see tige, väiklane elajas lihtsalt vihkab mind!”
        Seepeale pidas Fandorin väikese kõne, ühe sellistest, mida Elisa oli nende kolme päeva jooksul juba mitu korda kuulnud ja, ehhki nimetas neid endamisi irooniliselt epistliteks, jõudnud nendega harjuda, isegi neid armastama hakata. Võib-olla neis kätkeski “rännumehega” suhtlemise peamine võlu.
        “Ärge kunagi tehke seda viga,” lausus Fandorin surmtõsise näoga.
        “Ärge halvustage oma vaenlasi, ärge sõimake neid solvavate sõnadega, ärge kujutage neid tähtsusetuna. Sellega te pisendate iseennast. Mida te siis endast k-kujutate, kui teil on nii põlgusväärne vaenlane? Kui te peate endast lugu, ei hakka te vaenutsema nendega, kes ei vääri lugupidamist. Kui krants teie peale klähvib, ei lasku te ju n-neljakäpukile ega hakka talle vastu haukuma. Pealegi, kui vaenlane teab, et te suhtute temasse lugupidavalt, siis vastab ta teile samaga. See ei t-tähenda leppimist, kuid aitab vältida võitluses alatust, ning annab pealegi võimaluse lõpetada sõda mitte hävingu, vaid rahuga.”
        Ta oli võrratult kaunis, kui ajas sellist hurmavat jama.
        “Te olete tõeline intelligent,” sõnas Elisa naeratades. “Ma pidasin algul teid aristokraadiks, aga te olete klassikaline intelligent.”
        Kohemaid esitas Fandorin Süüdistuskõne intelligentsi aadressil – ta oli täna erakordselt jutukas. Nähtavasti mõjus temale niimoodi Elisa lähedus. Ehhki ei saanud välistada ka muud (selle peale tuli Elisa juba hiljem). Targa inimese ja psühholoogia tundjana võis Erast Petrovitš märgata, kui tugevasti mõjuvad kuulajale tema “epistlid”, ning kasutas seda relva täie jõuga. Ah, Elisa ei olnud ikka veel temast aru saama!
        Sõnavõtt, mille peale Elisa lõplikult sulas, oli järgmine.
        “Ma ei pea seda komplimendiks!” hakkas Fandorin tuliselt rääkima. “Nõndanimetatud klassikaline intelligent on Venemaa jaoks kahjulik, isegi hukatuslik olevus! Pealtnäha justkui sümpaatne ühiskonnakiht, kuid evib saatuslikku puudust, mida Tšehhov nii õigesti märkas ja välja naeris. Intelligent oskab hädasid väärikalt taluda, oskab lüüasaamiste korral jääda üllameelseks. Kuid ta ei oska üldse võita võitluses mühaka ja kaabakaga, kes on meil nii arvukad ja tugevad. Senikaua, kuni intelligents ei õpi oma ideaalide eest v-võitlema, ei saa Venemaal midagi mõistlikku tekkida! Kuid kui ma räägin võitlusest, siis ei pea ma silmas kaklemist mühaka või kaabaka reeglite järgi. Muidu muutud ise samasuguseks kui nemad. See peab olema k-kaklus oma reeglite järgi, üllameelse inimese reeglite järgi! Tavatsetakse arvata, et Kurjus on Headusest tugevam, sest ei piira end millegagi – paneb jala taha, lööb nurga tagant või allapoole vööd, läheb ühele kümnekesi kallale. Seetõttu väidetakse, et Kurjusega reeglite järgi võideldes ei saa võita. Ent t-taolised arutlused sünnivad rumalusest ja, andke andeks, impotentsusest. Intelligents on mõtlev ühiskonnakiht, selles on tema jõud. Kui ta jääb kaotajaks, siis sellepärast, et kasutas oma peamist relva – intellekti – kehvasti. Piisab intellekti rakendamisest, kui saab selgeks, et õilsa inimese arsenal on hulga võimsam, soomus tugevam kui kõige osavamatel ohranka mahhinaatoritel ja revolutsioonilistel juhtidel, kes saadavad altruistlikke poisse surma. Te k-küsite, milles seisneb õilsa, madalate võitlusvahenditeni mittelaskuva inimese arsenal ja soomus…?
        Midagi seesugust ei kavatsenud Elisa küsida. Erutus Erast Petrovitš kõneles, tema hääle tämber avaldas temale tugevamat mõju kui ükskõik millised afrodisiakumid. Lõpuks lakkas ta mööda kogu keha valguvale nõrkusele vastu panemast, kattis silmad ja asetas ise, esimesena, vaikse ohkega käe mehe põlvele. Milles seisnes õilsa inimese arsenal ja soomus, seda Elisa teada ei saanudki. Fandorin vakatas lauset lõpetamata ja tõmbas ta loomulikult enda ligi.

Looming
Erast Fandorini sari
1.Azazel, Tänapäev 2003
(1876). Mõistatuslik enesetapp Moskvas.
2.Türgi gambiit, Tänapäev 2003
(1877). Tegevus toimub Vene-Türgi sõja ajal.
3.Leviathan, Tänapäev 2003
(1878). Lukustatud ruumi mõistatus: aurulaev teel Inglismaalt Indiasse.
4.Achilleuse surm, Tänapäev 2004
(1882). Kindral Mihhail Skobelevi salapärane surm.
5.Eriülesanded: Potisoldat ja Dekoraator, Tänapäev 2004
(1886 ja 1889). Juhtumid petiste grupeeringuga ja sarimõrvariga.
6.Riiginõunik, Tänapäev 2005
(1891). Kõrgetasemeline poliitiline vandenõu.
7.Kroonimine, Tänapäev 2005
(1896). Nikolai II tapmisega seotud vandenõu.
8.Surma armuke, Tänapäev 2005
(1900). Moskvas tegutsev enesetapjate ühing.
9.Surma kallike, Tänapäev 2005
(1900). Kirjeldus Moskva allilmast.
10.Teemantvanker, Tänapäev 2006
(1905 / 1878). Ühes köites kaks lugu, esimene Vene-Jaapani sõjast, teine Fandorini diplomaatilisest teenistusest Jaapanis.
11.Nefriithelmed, Tänapäev 2008
(kogu lühijutte Fandorini seiklustest eri aegadel)
12. Klassiväline lektüür, Tänapäev 2009
Paralleelsed lood Nicholas Fandorini seiklustest tänapäeva Moskvas ja tema sugulasest Katariina Suure ajal.
13.F.M. , Tänapäev 2010
Nicholas Fandorin otsib Fjodor Dostojevski kadunud käsikirja
14. Maailm on lava, Tänapäev 2011
Nunn Pelagia
Pelagia ja valge buldog, Tänapäev 2006
Pelagia ja must munk, Tänapäev 2006
Pelagia ja punane kukk, Tänapäev 2007
Nicholas Fandorin ehk Magistri seiklused
Altõnn-Tolobass, Tänapäev 2007
(1995 ja 17. sajand). Paralleelsed lood Fandorini kauge sugulase seiklustest tänapäeva Venemaal ja tema eelkäijast 17. sajandi Venemaal.
Lasteraamat, Erast Fandorin Jr. Nicholas Fandorini poeg reisib läbi aja.
Spiooniromaan, Spioonilugu 1941. aastast, vahetult enne II maailmasõja algust.
Ulmeromaan, Kaks NSVL-i lõpupäevil elavat noormeest saavad üleinimlikud võimed.

Linke
B. Akunini koduleht
http://akunin.ru/
B. Akunini ingliskeelne koduleht
http://www.boris-akunin.com/
Fandorin.ru, Akunini tegelaste kodulehekülg
http://www.fandorin.ru/
Tarmo Rajamets “Akunini žanrid purgis”, Eesti Päevaleht 2.05.2005
http://www.epl.ee/artikkel/290917
Ksenia Repson “Boriss Akunin tuleb Eestisse”, Postimees 15.05.2011
http://www.postimees.ee/?id=436992
B.A. wikipeedia http://et.wikipedia.org/wiki/Boriss_Akunin