Carolina Pihelgas
Carolina Pihelgas (1986) – eesti luuletaja ja tõlkija. Tartu Kultuurkapitali Gustav Suitsu 2011. a stipendiumi laureaat, luulekogu “Õnnekangestus” eest.
Luuletusi luulekogust “Õnnekangestus”, Eesti Keele Sihtasutus 2011
ÖÖ ON TÄNA NAGU KIMP
tumedaid marjakobaraid
su soe nahk
minu naha vastas
su pea
mu rinnal
vajub
nagu kivi
merre
teadvuse põhjani
unede põhjani
teede algusse
ujub seal laisalt
tuul silitab põski
lained on rahulikud
käed haaravad
köite järele
et tõmmata
üles purjed
jahedad varbad
teki alt väljas
pea vajub
nagu kivi
merre
***
SÜGISE PIMEDUS
maailma pimeduses
ärkan üles
keset päeva
majad on hämarad
puud on hämarad
teed on hämarad
minu pimedus
sinu pimeduses
kust kumbki
ei näe välja
puud on hämarad
toad on hämarad
sügise pimedus
maailma pimeduses
kus tuled ei põle
ja lambid heidavad varje
***
KOLM TUNDI aeglase rongi puupingil istumist aga
ta ei pööranud pilku aknast mööduvalt maastikult
Ei uurinud kella ei vaadanud kaasreisijate tülpind
nägusid ei teinud mõttes ennustusi mis peatuses
keegi maha läheb (“see turukotiga tädi on üsna
kärkna nägu”) Vaatas ainult välja võib-olla oleks
ta pilk paistnud klaasistunud ometi oli seal mingi mõte?
Kas asjadel on mõte? Kas inimeste peades üldse on ruumi
nendele ilusatele sinistele asjadele? On see ruum
kodustatud on ta meie? Tema taga köhis üks
vanamees vahetpidamata aga ta ei vahetanud
kohta Ei jäänud tukkuma Ei nihelenud
ei vaadanud kella Peatusesse polnud
kedagi vastu tulnud
TUNDUB ET TULEB ALUSTADA ALGUSEST võtta end kokku
et tuua kuuldavale hääl mis on kogu aeg olemas olnud
aga mis jääb kinni artikulatsiooni ja ülikoolihariduse
eeskujude ja naeruväärsuse hirmu taha aga hääl tahab ikka
välja sõna ja mõtte ja olemise kätte kus puhub kogu universumi
tuul Iga päev on sünd ja surm ja eksimine see on
iseenesest mõistetav jää ainult kuulama
ja sind viiakse kaasa sähvatusega
mis valgustab kõike ootamatut ilusat soovimatut
sündinut olematut tobedat tõsist naljakat kõike soolast ja segast
kohatut leebet hämmastavat Hoiame endast kinni
nii kõvasti kinni sellest mis peaks käima ilma
moraalide põhimõtete ja mõteteta
targutamise soovide päritoluta
probleemide nälja vabandusteta
See õitseb kusagil siinsamas sinu silmade taga
märka end võta end tükkideks ja oledki tervik
pane silmad kinni ja käi kõikides kadunud kohtades
mahajäetud tehastes roni üle okastraadiaedadest
päriselt kohale jõudmata kunagi kohale jõudmata
***
HÄÄLE LEIMINE
Kõigepealt karju kõri klišeedest kähedaks
seejärel lase lausetel end laiali lammutada
metafooridel mõistuse mutta trampida
nii et iga kujund hammustab sinust tüki
sõrmed murtakse ükshaaval küljest
ja randmed keeratakse kahekorra
selgroolülid lüüakse nüri järjepidevusega sisse
ja kui tundub et enam hullemaks minna ei saa
keeratakse põlvekedrad tangide vahele
ja hakatakse silmamunasid välja imema
kui see juba terve igaviku kestnud on
ja sa juba ammu anud surma
hakatakse sind tükkhaaval tagasi kokku klopsima
ainult et alguses läheb kõik muidugi valesti
lõpuks sobitatakse pea paika luud kasvavad kokku
tunned kuidas veri hakkab soontes taas liikuma
kõige lõpuks sosistatakse sulle kõrva:
nüüd võid sa uuesti proovida räägi
kui julged
***
KA UNENÄGUDES TULEB
pidevalt valida Võimalused on
paukuvad uksed tinased jalad
Tuul puhub majadest läbi teadmisega
et lõpuks ei jõutagi kusagile Aga kui piisavalt
kannatlikult aina minna? Kajakad õppisid selgeks
kasside keele ja trügivad nüüd nokakoputuste
saatel tuppa Rohi on roheline on roheline
on roheline ja soe Õppida end mõistma
on sama mis oodata talvelt halastust
Looming
Sõrmemuster, Verb 2006
Metsas algavad hääled, Eesti Keele Sihtasutus 2010
Õnnekangestus, Eesti Keele Sihtasutus 2011
Linke
Gustav Suitsu stipendiumi pälvib Carolina Pihelgas, Tartu Postimees 12.03.2012, http://www.tartupostimees.ee/770928/gustav-suitsu-stipendiumi-palvib-carolina-pihelgas/
Ardo Kaljuvee ”Carolina Pihelgas – maailmarändur ja luuletaja”, Eesti Päevaleht 09.12.2006, http://www.epl.ee/news/kultuur/carolina-pihelgas-maailmarandur-ja-luuletaja.d?id=51067393
Mari Vallisoo
Mari Vallisoo (1950) – eesti luuletaja. Kirjanduse sihtkapitali 2011. aasta auhindade põhižürii valis üheks nominendiks Mari Vallisoo «Koidutäht koolivihikus». Mari Vallisoo on ka 2012 a. riikliku kultuuripreemia laureaat 2011. aasta loominguliste saavutuste eest.
Foto: Mart Trummal
Luuletusi luulekogust “Koidutäht koolivihikus”, Ilmamaa 2011.
*
PALJA käega puutusin leeki,
Jõudis teadvusse mõte,
et ilus
on maailma ehitusklots.
Aga kahtlen veel igaks juhuks.
Kui küünla kustutaks, puhuks,
kas pime siis?
Ja kas ikka
tuikab mu sõrmeots?
*
MIS kiirustad?
Sest olen kiir.
Sain alles õige hoo,
kui Jumal ütles – saagu.
Siis
sa minuga ei joo
üht drinki? Kas või tassi teed,
näe, siin üks hea bistroo,
saab ruttu.
Hää küll.
Mõnus koht!
Mis mugav tool! Ohhoo!
Nüüd küll pean…
Kuhu kiirustad?
Kõik suunad
on mu tee.
Tal tõesti oli rutt. Must kohv
mu tassis oli valgeks läind.
Mis teha? Mina – teate küll,
et koorega ei joo.
*
TÕIME valgust. Kes soovib?
Kes elutseb siin
tähetaguses?
Vastu mõistmatuid ajuaatomeid
valgus põrkub peegeldub laguneb.
Võib ju andeks anda,
sest nemad ei tea.
Jääme ootele.
Neil on tarkust veel vähe.
Üks ühik vaid.
Ainult üks aristoteles.
*
VÕRRATUS
Nii pikad ootuseminutid
pluss
öö, millal vaevas unetus
liita
sekundid – valuaeg
suurem on
kui me eluaeg.
Kuhu me oleme jõudnud,
neil väljadel
ei kehti reeglid, ei kehti kell.
Aastad kiiremalt käivad
kui hetked, mil
vaataja pilk püsib osutil.
*
MEIE ISA, kes sa
istud vahid
aknast halle sügissadusid,
mis sul muret?
Arvasin, et sina
mured inimselga ladusid.
Mured uued!
Tahan uut maailma
luua, liita, tõsta ruutu ta.
Ei saa mitte! Füüsika on vahel!
Plancki konstant, see ei taha muutuda.
Õpi inimlastelt (elukestev õpe) –
mured heitsid, elupäevad pantisid.
Tule kaasa! Täna Rock ja Kalev
palle pilluvad ja muid konstantisid.
*
PALKASIME jumalad
Korda looma kaosest
Majahoidjad tänavapühkijad prügivedajad
(Igas hetkes sünnib kaosest korda)
Üleeile lõid korda
Eile lõid korda
Täna lõid ametiühingud
Kõrgemat töötasu nõuavad
Ja inimõigusi
*
OLEN alati arve armastand
Aga tõde sisaldub teadagi
Ühesainsamas numbris
Mis number, vot see on küsimus
Üks tilluke taevatäheke
Helesinisesse end riietand
Jah esineb alpust ja edevust
Aegruumide tagakambris
*
MIS sööming-jooming! Sellist
ei meie ilmajaos
veel nähtud!
Lauad lookas!
Kes rääkis janust-näljast?
Viin voolav kasvav kaos
Kaob mitmeid mõtteid meelest
kaob mitmeid sõnu keeltest
kaob rahvaid vaateväljast
Veel haaran õllenõu
veel vardast härjaprae
kui kõmab kuskil teabmis
Ei ole algav äike ei ole kauge kõu
Sääl sangar kogub jõu
lööb puruks seinad sambad
me pääle lükkab lae
*
MEDITSIINILINE
Mul on mäluga häda –
mul meelest läks lend
Jah, ununes õhkutõus
Aga ometi oskasin, kui olin noor
ja täies elujõus
Kurt olen kah Kas ligineb
kauninimeline orkaan
mu kambrile?
Mina ei kuule küll
Ei tea, kust ma teada saan
Olen lisaks pime
Taon muhklikuks pea
vastu Universumi äärt
Pean aru, kas oleks
see pisiprobleem
tohtrikülastust väärt
Looming
“Kallid koerad”, Eesti Raamat 1979
“Kõnelen sinuga kevadekuul”, Eesti Raamat 1980
“Kõnelevad ja lendavad”, Eesti Raamat 1986
“Rändlinnud kõrvaltoas”, Eesti Raamat 1983
“Sünnisõnad ja surmasõnumid”, Eesti Raamat 1991
“Ainsuse olevik”, Ilmamaa 2000
“Koidutäht koolivihikus”, Ilmamaa 2011
“Tabamatu toalävel”, Tartu Ülikooli Kirjastus 2011
Linke
Sulev Oll “Vaikija Vallisoo kõneleb siiski”, Maaleht 19.02.2012,
http://www.maaleht.ee/news/uudised/kultuur/vaikija-vallisoo-koneleb-siiski.d?id=63929833
Vilja Kiisler “Luuletaja, kes teab ussisõnu”, Vikerkaar nr 9, 2011,
http://www.vikerkaar.ee/?page=Arhiiv&a_act=article&a_number=5337
Anneli Mihkelev “Kohtumine olevikus”, Sirp 11.02.2000, http://www.sirp.ee/archive/2000/11.02.00/Kirjand/kirjand1-1.html
Nädala autor 