Peter Handke
Peter Handke (1942) – austria kirjanik, filmirežissöör ja tõlkija. Elav klassik, elab Prantsusmaal Pariisi lähedal, algusest peale mässaja kirjanduses. Sai tuntuks vihase kõnega 1966. aastal Gruppe 47 päevadel Princetonis, kus heitis kirjanikele ette nende kirjeldamisimpotentsust.
“Võib öelda, et Handke on kirjanikuna taas muutumas, üks tema viimaseid teoseid, tõlkes umbes ”Üks aasta, nagu öö seda rääkis” 2010 koosneb umbes viiesajast lühikesest lausest: hüüatustest, dialoogidest, miniatuursetest jutustustest. Neil on mõningat sarnasust kirjadega, mida kirjanik “Õhtupoolikus” saab kelleltki tundmatult”. Oma esimese raamatu “Herilased” (1977) kirjutas Handke kirjutusmasinal. Järgmised aga käsitsi, pliiatsi või pastakaga. /…/ Käsitsi kirjutamine võimaldas ka lahkuda läbikostvate seintega hotellitoast ja minna välja loodusse kirjutama, kus mängivad lapsed iseenesest kirjutatu osaks muutusid. Samuti meeldib Handkele joonistada, selle asemel, et fotografeerida, sest nii ollakse kauem asja juures.”
Tiiu Relve (“Kirjaniku Õhtupoolik” järelsõna)
Katkend: “Kirjaniku õhtupoolik”, Kultuurileht, Loomingu Raamatukogu 18/ 2012, lk 40-43.
Väljas tänaval nööpis ja sidus ta endal kõik asjad uuesti kinni, kuuest kuni kingadeni. Oleks ta nüüd, nii nagu ta veel hiljuti oli endale ette kujutanud, oma märkmikku nagu ketast heitnud, siis oleks see talle jalge ette kukkunud. – Lund ei sadanud enam, taevas oli pilvede taga. Lumi oli kõrge ja kõva; tänavalaternate sulamispiisad lõid sellesse vaheaegadega rõugearmilisi mustreid, milles kordus hullumeelse “varemetelinn”. Nagu lapsena vihmajälgede juurde põllutee tolmus, nii kükitas ta nüüd selle kraatritrobikonna juurde; ja kui ta käe sinna sisse torkas, põletas lumi nahka niisama tervistavalt kui kunagi kõrvenõgesed.
Pilk maas, läks ta otseteed linna poole, kuigi tal oli kange tahtmine kõige selle suhtes, mis liikus ühes temaga, vastassuunda valida või vähemasti kiirem või aeglasem olla. See oli nüüd see väikluse hetk, kus töö asemel täitsid tema meeli veel ainult argipäeva tegematajätmised: jälle polnud ta kirjutanud lubatud kirja; ikka veel oli see võõras käsikiri läbi lugemata; jälle polnud ta korrastanud maksudokumente, ikka veel polnud ta seda arvet tasunud, jälle polnud ta ülikonda puhastusse viinud: ikka veel polnud ta seda aiapuud püganud… Ja sedamoodi meenus talle siis, et tal oli südalinas üks kokkusaamine ja jalgsi ei jõua ta enam õigel ajal kohale, isegi mitte taksoga, mille ta otsemaid kinni pidas, jääb ta hiljaks…
See, kes teda ootas, oli välismaalt kohale tulnud tõlkija, kes juba mitu päeva käis ümbruskonnas omaette läbi ühe raamatu radu, mille tegevus leidis aset sealkandis, ja tahtis siis viimaks autorilt paari asja ja sõna küsida. Kohtumispunkt, üks baar, oli ainus, mis kunagisest kinokompleksist alles oli ja kus mahakraapimisjälgedest hoolimata võis välisfassaadilt ikka veel välja lugeda “Kinoteater”. Mees istus seal üksinda ruumi tagumises nurgas – algul üldse mitte tajutav elusa inimesena seinu täitvate filmistaaride fotode ees – juba nagu igavestest aegadest peale, vana mees, keda ootamine ilmselt koguni oli elavdanud, ja vaatas hilinejale vastu nii kelmikalt, nagu teaks ta tema õhtupooliku iga faasi. Nagu alati, tervitas ta tõlkijat mõistukõnega: “Eks ole, metsaserval on rohkelt vilju, mis meelitavad metsa keskele, kus siis midagi pole!?”
Tõlkija küsimused said kiirelt lahendatud (sest vastutav isik suutis ikkagi iga sõna kohta öelda, mida ta seal teinud oli), ja kohe pärast seda tõusis vana mees, kunagise kino pimeda fuajee poole pöördudes, kõneks püsti. Kõne voolas nii loogiliselt ja vaikselt, nagu oleks ta selles linnas, vaid ka Euroopas, kõlas tema hääl läbi baari nagu majaperemehe oma: hetkeks tundus, et elegantne valgejuukseline lokaaliomanik, kes messingleti taga raadiot kuulas, on tema naine. – Nii mõnelegi tõlkija lausele eelnes tõlkija ümin nagu heeroldi kuulutus.
“Sa tead, et minagi olin aastaid kirjanik. Nii rõõmsana näed sa mind täna ka sellepärast, et enam ma seda ei ole. Ja nüüd ma siis räägin sulle oma pingevaba oleku põhjustest. Kuula, mu armas! – Kirjutamise algaegadel pidasin ma maailma enda sees usaldusväärsete piltide seeriaks, mida mul tarvitses vaid vaadata ja üksteise järel kirjeldada. Aja jooksul aga kadus piirjoonte selgus ja endassevaatamisest sai lisaks kuulamine. Minu ettekujutus oli tollal – ja ma kogesin ju ikka ja jälle, kuidas see täide läks -, nagu oleks mulle, minu sisimas, midagi ürgteksti taolist kaasa antud, mis, ajahambast kulumatuna, on veelgi usaldusväärsemalt kui sisepildid pidevalt olemas ja toimub, ja mida ma saan, kui ma kõiges muus vahet pean ja endamisi sellesse süüvin, pikemalt mõtlemata paberile üle kanda. Sel perioodil kujutasin ma kirjutamist puhta ärakuulamise ja kaasakirjutamisena, otsekui tõlkimisena, kus nähtava alusmaterjali asemel on salajane ürgkõne. Aga selle unistusega läks nagu minu kõikide unistustega: tahtes seda mitte ainult aeg-ajalt, spontaanselt, katkena, vaid süstemaatiliselt, päevast päeva üles kirjutada ja omamoodi suureks unistuste raamatuks liita, jäi seda järjest vähemaks ja see ka tähendas järjest vähem; see, mis soodsal võimalusel killuna kõik ära ütles, ei öelnud ettekavatsetud tervikuna enam üldse mitte midagi. Minu katse arvatavat ürgteksti iseendas lahti mõtestada ja nõnda mingit seost välja pigistada tundus mulle otsekui pattulangemisena. Sellega algas hirm. Kord-korralt hakkas mahaistumine ja ootamine minus järjest rohkem kõhedust tekitama. Kõikide minu elukutsega inimeste hulgas, keda ma tundsin, olin mina ainuke, kellel oli kirjutamise ees hirm, ja nimelt päevast päeva. Ja ööst öösse üks ja seesama painajaunenägu: ees ootas ühine, rohke publikuga esinemine, ja kõikidel teistel oli tekst olemas, ainult minul mitte. Kui siis esinemise lõpp kätte jõudis, keset täielikult tunnetamata, ilma kaemuseta, ilma rütmita lauset, tabas see mind nagu kirjutamiskeeld, igaveseks. Mitte midagi enda oma enam! Mäletan, kuidas ma tol päeval õue kõrvetava päikese kätte jõudsin, mitu tundi õitsvate õunapuude all seisin, külm nagu mingi korjus, ja siis ikkagi naersin, mõeldes ühe suurmehe ütlusele: “Tuleb ainult pihku sülitada ja pihta hakata!” Ja pärast tummuse üleminekut sain mina selleks, keda sina tunned. Ainult mitte midagi enda oma enam! Sellest lävest mitte enam üle astuda! Eesõue jääda! Viimaks ometi saan kaasa mängida, selle asemel et olla üksikmängija, ja ainult nõnda, kaasmängijana, tohin ma lõpuks ka oma arvamust ütelda! Ainult tõlkides – usaldatavat teksti – naudin ma oma mõtteerksust ja tunnen ennast targana. Sest teisiti kui varem tunnen ma, et iga probleem on seejuures lahendatav. Aeg-ajalt ma küll piinlen, aga ma ei kannata enam piinade käes ega ka oota piina puhkemist, selleks et tunneksin õigust kirjutada. Tõlkijal on kindel teadmine, et teda vajatakse. Ja nii sain ka mina hirmust lahti. Kui palju aega on juba möödas sellest, kui mul enne tööd pliiatseid teritades, iga kord värisevi käsi, üks süsi teise järel murdus! Ja hommikul ärgates, selles asemel et nagu kauges minevikus pagenduse ees tagasi kohkuda, igatsen ma koju, tõlkimise juurde. Tõlkijana, kes ma olen, ja ei midagi muud, ilma igasuguse tagamõtteta, olen ma täiesti see, kes ma olen: mul on, sellal kui ma omal ajal endale sageli reeturina tundusin, nüüd igapäevane truu-olemise elamus. Tõlkimine viib mind sügavasse rahusse. Kuid vaata, sõber: samaks on jäänud need imed, mida ma kogen – nüüd küll mitte enam ainuisikulises rollis. Ikka ja jälle piisab ühest õigest sõnast, ja kohe saab mu lohisevast kõnnakust minu vanuse juures– jooks! Ja samaks on jäänud too tungiv vajadus – ainult et see ei sunni mind enam juurdlemisse, vaid laseb mul olla kosutavalt pinnapealne. Nõnda, sinu haavu võimalikult ilusasti näidates, varjan ma enda omi. Kirjutuslaua taga surra tahan ma alles sestpeale, kui olen tõlkija.”
Looming
“Kaspar”, Perioodika 1970, Loomingu Raamatukogu 45/1970, näidend, tlk Rita Tasa.
“Tõelise tundmuse hetk. Vasakukäeline naine”, Eesti Raamat 1981, jutustused, tlk Mati Sirkel.
“Kirjaniku õhtupoolik”, Kultuurileht, Loomingu Raamatukogu 18/2012, tlk Tiiu Relve.
Linke
Peter Handke Wikipedia
http://en.wikipedia.org/wiki/Peter_Handke
Jaan Undusk “Teisitiütleja Peter Handke”, Sirp 26.05.2006
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=3375:teisiti-tleja-peter-handke&catid=9:sotsiaalia&Itemid=13&issue=3114
Mati Unt “Vaimueliit sõjakeerises”, Sirp 18.06.1999,
http://www.sirp.ee/archive/1999/18.06.99/sirp.html
Arthur Japin
Arthur Japin (1956) – hollandi kirjanik. Peale lühiajalist näitlejakarjääri otsustas 1990ndate alguses kirjandusliku tegevuse kasuks – kirjutanud romaane, filmistsenaariume, kuuldemänge, laulutekste ja näidendeid. A. Japin mängib ka teleseriaalides ja esineb saatejuhina.
Arthur Japin
Katkend: “Võrratu puudus”, Verb 2012, tlk Kerti Tergem, lk 268-273.
Oma esimese ringkäigu tegin hämaruses. Võtsin nõuks jääda varju ja kodust kaugele mitte minna. Otsemaid hakkasin ma silma. Selles polnud midagi uut. Juba ammuilma olin ma aina pilkudele märklauaks. Minu uus väljanägemine tõmbas ligi vähemalt samapalju pilke, kui olid seda teinud minu armid, ent sedakorda teistsuguseid. Neis polnud jälestust ega olnud neis ka jälgegi vastupidisest – kaastundest. Mind vahtis rohkem inimesi, kuid see ei läinud mulle nõnda palju korda. Nad lihtsalt vaatasid ja imestasid, mida minu välimus peaks tähendama, ja see oli ka kõik. Mind see ei riivanud, sest nende jaoks olin ma tõepoolest midagi tähelepanuväärset. Kui nad ka üksteist tähendusrikkalt müksasid, ei teinud see mulle haiget. Nende pilgud ei tundunud hukkamõistvad. See avastus julgustas mind. Otsustasin lihtsalt niisama kedagi kõnetada ja küsida teed, kuigi olin oma kodust kõigest paari tänavavahe kaugusel. Härra võttis kübara peast ja näitas mulle ilma vähimagi puiklemiseta kätte paiga, mille järele pärinud olin. Vastasin seepeale midagi ilma kohta. Me jäime vestlema ja kõndisime natuke maad üheskoos. Kui meie teed lahku läksid, jätsime hüvasti nagu võrdne võrdsega. Mind haaras selline õnnelaine, et kümme minutit hiljem ei suutnud ma enam meenutadagi, millest me rääkinud olime. Tundsin ennast vaba ja rahulolevana. Inimesel, keda pole kunagi takseeritud ja kellele pole järele vahitud, on seda kindlasti raske mõista, kuid minul oli tunne, et lõpuks ometi olen ma saanud ruumi ennast nähtavaks teha. Jah, minu isik oleks nagu nähtavaks muutunud alles seejärel, kui olin oma näo ära peitnud. Või peaksin ma ütlema, et tundsin ennast näitamisväärsena alles siis, kui mind enam näha polnud?
“Näe, emand Pask!” kostis ühtäkki hüüatus. Mu süda tõmbus krampi. Minu vast kogutud enesekindlus oli habras ja murdus esimese hoobiga. Veri hakkas vemmeldama. Nagu olin harjunud, tegin ühe pilguga kindlaks kõik põgenemisteed ja mõõtsin oma vastaseid. See oli salk elevil noorukeid. Õlg õla kõrval sammusid nad mulle vastu. Üks neist käis teistest eespool ja naerutas ülejäänuid minu kõnnakut matkides. Hoidsin ennast vaos ja üritasin mõelda, millised on minu võimalused plehkupanemiseks. Nad olid napsised – see oli mulle eeliseks -, kuid teisalt oleks minu põgenemine nende ülemeelikut tuju üksnes ärgitanud ja niisama poleks nad oma saaki minema lipsata lasknud.
“Viimati nägin sihukese kalavõrgus makrellilõusta!” hüüdis üks neist innustunult.
“Kui sa nii ütled,” sekkus teinegi, “siis lõhnaks siin nagu tõesti kala järele.”
Sel ajal kui nooruk oma naljaga loorbereid lõikas, torkas mulle pähe, et nende pilge on üldist laadi. See oli suunatud minu välimusele, mitte mulle endale. Minu puuet nad ei näinud. Oleks neile poistele minu asemel keegi teine vastu jalutanud, oleks temagi nende ohvriks langenud. Otsustasin edasi kõndida, ettevaatlikult, ent otsusekindlalt. Hetkeks ähvardasid nad mind mitte mööda lasta ja tegid selliseid liigutusi, nagu tahaksid mind kinni võtta ja mul soolikad välja lasta, aga kui ma nendega vastamisi seisin, olin nii vankumatu, et nende rivi lagunes ja nad lasid mu läbi.
“Kuule, Tont, paruni matused on sealpool!” hüüdis üks neist mulle veel järele ja järgnesid veel mõned pilkesõnad, kuid sellega asi ka piirdus.
Oleks mulle öeldud, et avalik pilge võib olla ravitoimega, poleks ma seda uskunud. Ent ometi tundsin end koju jõudes tugevamalt. Mu peas kõlasid võidumarsihelid. Kuni selle päevani oli minu pihta loobitud pori mind ka päriselt määrinud. Toona sundisin ma ennast alati mõtlema, et minu suunas lennutatud sõimusõnad ja pilgud on absurdsed, kuid see ei vähendanud kuidagi kahju, mida need tekitasid. Sel korral tundsin esimest korda kõigi nende aastate jooksul, et suudan mõnituse maha raputada. Nende jaoks, kes ei häbene oma keha, on see ehk enesest mõistetav, kuid minu jaoks oli see ilmutus: teiste hinnang puudutas minu välimust, mitte aga minu olemust. Nad küll üritasid tabada mu hinge, kuid riivasid üksnes mu pealisrüüd. Ja selle olin ma ise endale ümber pannud. Olin ise otsustanud ennast sellisena näidata, ja see oli väga suur erinevus.
See ei tähenda, et ma poleks järgmisel hommikul jälle peljanud tänavale minna, aga kui ma ennast nii kaugele sain, kõndisin juba sirge seljaga. Järgnenud nädalatel asusin tegelema väikese kogumistööga. Kuuldes, et idast on saabunud laev peente kangastega, olin esimesena kai ääres, et lastist valikut teha. Montelbaanstoreni tagant leidsin õmblejanna, kes valmistas mulle minu näpunäidete järgi loore. Üheskoos töötasime välja lõiked, mille järgi ta üha vilunumalt õmbles kokku riidetükke üksnes strateegiliste kohtade katmiseks, nõnda et armid näha ei jäänud, küll aga rikkumata ihu, ning soovi korral võisin jätta katmata ka oma silmad. Sedamoodi kogusin lühikese ajaga terve kollektsiooni peeni kaitseloore. Need olid väga pilkupüüdvad. Need, mitte mina. Ma sain aru, et kui sa juba kord oled teistsugune, siis võid oma eripära ka selgelt välja näidata. Miski ei köida rohkem tähelepanu, kui keegi, kes end kasvõi sõlme keerab, et paista kellenagi, kes ta tegelikult ei ole.
Minu looritamisel oli veel üks ootamatu mõju, ja seda klientuurile. Meestele meeldib nuputada. Parema meelega on nad otsingul kui kindlad. Iga naine võib kinnitada, et armukest on kergem üles kütta, lastes kikkis rinnanibu kontuure paista pingul kanga alt, kui kõike korraga ja kohe paljastades. Aimata laskmine on pool tööd, edasilükkamine teeb ülejäänu. Nende kahe oskusega suudab hoor täielikult rahuldada kümnest üheksa kliendi vajadused.
See, mida minu loor aimata lasi, paistis vastupandamatu. Mehed kahtlustasid, et selle taga peitub müsteerium, ja uudis läks liikvele. Mitte ühtegi õhtut ei veetnud ma austajateta ja nende seas oli piisavalt kõrgema ešeloni esindajaid. Maailm tundus olevat pea peale pööratud: ma ei pidanud enam ootama, kuni mind valitakse, vaid võisin nüüdsest alates ise valida. Ihult puhtaid valisin ma ja jõukaid ning mitte liiga inetuid, mis muutis minu töö märgatavalt meeldivamaks, ükskord isegi sedavõrd, et unustasin end seda mängu mängivat vajadusest. Ning kuna ma tundsin sellest rohkem naudingut, nautisid härrased ennast seda enam. Tõstsin hinda, algul ettevaatlikult, kartuses liiga kõrge tasu tõttu turult kõrvale jääda, kuid juba üsna varsti pööraselt kõrgeks, kuna märkasin, et hinna tõstmine üksnes parandas minu kundede kvaliteeti.
Mida kättesaamatumaks ma oma saladuse muutsin, seda kõrgemates ringkondades liikus kuuldus sellest. Oleks liig öelda, et ma lõin moejoone, ent tõsi ta on, et umbes sel ajal ilmusid teatud parematesse bordellidesse niinimetatud Salomé`d. Need olid idamaise liikumisega tantsijannad, kes varjasid oma nägu looriga, kuna selle järele oli tekkinud nõudlus. Nood amatöörid tegid aga selle apsu, et langetasid raha eest oma loori – viga, mida mina kunagi ei teinud, kui väga seda ka anuti. Iga uus armuke söandas seda mult ühe korra paluda ja mõnikord pakkusid nad kõrget hinda vaid üheainsa põgusa pilgu eest minu näole. Mida otsusekindlamalt ma keeldusin, seda suuremaks ja ahvatlevamaks muutus minu müsteerium.
Varsti olin sealmaal, et võisin piirduda paari püsikundega – kõrgel tasemel isandatega, kelle seltskond oli mulle meelepärane. Üks neist oli Jan Rijgerbos ja teine Egbert Trip, ning veel mõned linnavalitsuse liikmed. Igaüks neist sai oma õhtu nädalas, mida ta pikisilmi ootas, korraldades seks puhuks alati midagi erilist. Nad olid üksteise olemasolust teadlikud ja andsin kõik oma parima, et saada minu lemmikuks. Et kindlustada endale püsiv sissetulek ja suuta maksta üüri, sidusin ennast nende kõrval ka selliste meestega, kes viibisid linnas vaid ajutiselt ning tundsid üksildust: näiteks Hispaania saadikuga või siis mõne kaupmehega, nagu seda oli Jamieson, jõukad ning alati tänulikud.
Loomingut
“Võrratu puudus”, Verb 2012, tlk Kerti Tergem.
“Suur maailm”, Loomingu Raamatukogu 9/10, 2008 , tlk Mati Sirkel
“Magonische verhalen”, 1996 (Magoonilised lood)
“”Der zwarte met her witte hart”, 1997 (Valge südamega mustanahaline), debüütromaan.
“De droom van de leeuw”, 2002, (Lõvi unenägu) Frederico Fellinist.
“De overgave”, (Alistumine) 2007
“Vaslav”, 2010
Linke
Ametlik koduleht http://www.arthurjapin.nl/ (hollandi keeles)
Kirjandusfestival Headread
http://headread.ee/?page_id=669&lang=ee
Nädala autor 