Elle Kull
Elle Kull (1952) – Eesti näitleja ja poliitik.
Foto: pilt.delfi.ee/picture/10731657/
Elle Kulli lapsepõlv möödus Haapsalus. 1970. aastal lõpetas ta Haapsalu 1. Keskkooli. 1974. aastal lõpetas Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri, kursuse juhendajad Grigori Kromanov ja Mikk Mikiver. 1974–2003 Eesti Draamateatri näitleja.
2003. aastal kandideeris Riigikogu valimistel Res Publica nimekirjas ja sai Riigikogus kultuuri- ja hariduskomitee liikmeks. 2009. aastal sai Elle Kullist Riigikogu asendusliige Taavi Veskimäe asemel.
Ta on alates 1998. aastast UNICEFi Eesti Rahvuskomitee president
Katkeid: Hille Karm “Elle Kull. Unes ja ilmsi”, Ajakirjade Kirjastus 2009, lk 77-79, lk 120-121.
Kas Lilli Ellert-Saalep või Laura Vestman?
“Muidugi Laura,” vastab Elle pikemalt mõtlemata küsimusele, kumb Eduard Vilde loodud tegelastest, keda Elle on kehastanud, on talle hingelähedasem.
Vilde mõlemad näidendid – “Pisuhänd” Laura Vestmaniga ja “Tabamata ime” Lilli Ellert-Saalepiga – said telelavastusteks Ago-Endrik Kerge käe all, esimene 1981., teine 1983. aastal.
“Mind on paar korda trammi eest ära tõmmatud ja lugematuid kordi on tuttavad mulle pahaks pannud, miks ma neile tänaval tere ei ütle,” muigab Elle.
Selles on selge vihje “Pisuhänna” algusele, kus omas maailmas liikuv Laura jääb auto ette ja kirjeldab seda nii: “Astun, mõned pakid käes, üle uulitsa, seisan parajasti keset sõiduteed – korraga tuiskab nurga tagant auto välja ja täie iiliga minu poole nagu näljane hunt! Röögatab – röögatab veel kord -, aga jalad on maa küljes kinni, mõte halvatud – ma näen ennast juba rataste all ja pigistan silmad kinni… Korraga…”
Korraga on Laura kellegi süles ja see keegi on Laura sõnade järgi “suurispea kull”: “Öökullil on toredad silmad – nii ilmavõõrad ja siiski kõikemõistvad!”
Lauras on Elle saanud kasutada oma olemust ja loonud usutava tegelase ilma väliseid efekte kasutamata. Piisab pikaldasest, veidi lapselikul kõlaviisil ja iseäralikult selge diktsiooniga rääkimisest ning Laura sisemine olemus ongi tabatud.
Elle meenutab Laurat meelsasti ka seetõttu, et sai seda rollikehastada partnerluses oma kahe parima sõbraga teatris. Mängis ju Tiit Piibelehte ehk “öökulli” Urmas Kibuspuu, Laura õemeest Ludvig Sanderit aga Jüri Krjukov. Lisaks veel nii suurepärased näitlejad nagu Aarne Üksküla vana Vestmanina, Anne Paluver tema teise tütre Matildena ja Salme Reek toatüdruk Liinana – näitlejakooslus, mis tagas lavastuse õnnestumise ning veel aastaid hiljemgi ETV ekraanilt nauditava jälgimise.
Koos Urmas Kibuspuuga Lõi Elle “Pisuhännas” pealtnäha iseäraliku, nn normaalsetest erineva inimpaari. Kui Laura kurdab “öökullile”, et tema parem jalg ei ole kasvades vasakule järele jõudnud, ja seda autod vist ei tea, siis lohutab “öökull” Laurat, et autod ei põlga ka “ütepikkusi jalgu” ja temagi on autodega kimbus, sest “… ma elan uulitsal oma iist.” Pealegi lisab Tiit neiu jalga silmas pidades: “Tu om ju ainult väline.”
Elle on ju oma elus peetud ametitegi kohta öelnud: “Need on ju ainult välised…”
“Pisuhännas” leiavad kaks “oma iist” ehk “enda tahtmisel” elavat noort inimest hingesideme.
“Pisuhännast” rääkides ohkab Elle: “Kahjuks on peaaegu kõik mu kunagised parimad kolleegid ja sõbrad meie hulgast igaveseks läinud,” pidades silmas Urmas Kibuspuud, Jüri Krjukovit, Salme Reeki ja mitut teist. “Ilusad on olnud ka koostööd Gunnar Kilgase ja Evald Hermakülaga,” ütleb Elle ja jätkab mõtlikult: “Ka Mikk on nüüd läinud. Võib-olla oli minulgi aeg teatrist lahkuda.”
“Urmas ja Jüri olid nagu tandem, nad kuulusid kokku,” ütleb Elle ja naerab, meenutades, kuidas tandem tuli talle poja sünni puhul õnne soovima. “Tulid, kavalad näod peas, veinipudel peos, ja tegid ümbernurgajuttu, et neil oleks välja pakkuda üks ütlemata ilus poisslapse nimi. Kui küsisin uudishimulikult, mis see on, siis vastasid nad minu suure nurumise peale lõpuks ühest suust: “Jüri-Urmas!””
Elle jätka: “Vahel mõtlen, et võib-olla ei ole tõeliselt andekatele inimestel määratud kaua elada, kuigi teised neid siin maa peal väga vajaksid. Näitleja lahkumine igavikuteele on suur kaotus nii teatrile, kolleegidele kui ka publikule. Iga lahkuja kohale jääb kauaks tühi koht. Öeldakse küll, et asendamatuid inimesi pole olemas, kuid isikupärane andekus on asendamatu.”
Elle ütleb, et ta tahab mäletada oma sõpru elusana. Lapsepõlve matusekäigu-rongkäigu-etendustest hoolimata ei taha ta käia lahkunute haudadel. “Piisab, kui mõtlen neile, kes on olnud mulle lähedased ja kellest olen lugu pidanud.”
/…/
Etendus ise ja Maša osa ja Maša ja Fedja dialoogid olid aga naljast kaugel. Tegemist oli draamaga, mille aluseks oli Tolstoi võtnud tõsielulise seiga. Nimelt oli ta 1897. aastal tutvunud Gimerite abielupaari kohtuasjaga. End põhja joonud mees simuleeris naise palvel enesetappu, et naine saaks lesena uuesti mehele minna. Pettus tuli välja ja mõlemad anti kohtu alla. Draama lõpeb mehe tõelise enesetapuga.
Maša oli Fjodor Vassiljevitš Protassovisse ehk Fedjasse armunud mustlanna, kes uskus: “Ainult armastus on tähtis!”
“Minu armastus on tugevam, kui kõik teie lukud!” kuulutas Maša oma lähedastele, kes keelitavad teda põhjaläinud mehest eemale hoidma. Ometi viivad nende teed lahku ja Fedjale jääb Maša armastusest vaid mälestus: “Ma võin langeda veelgi, põhja käia, kõik oma seljast maha müüa, täisid täis minna, kärnas olla, aga see kalliskivi, mitte kalliskivi, vaid päikesekiir – jah, see on minus, on minuga.”
“Elava laiba” mängukavas olemise ajal oli Mikk Mikiver Draamateatri pealavastaja. Elle oli Mikku aegsasti Mikku ette hoiatanud, et tal tuleb mõneks päevaks Soome sõita. Sellest hoolimata ei lubanud Mikk Ellet ära.
Elle vihastas ja otsustas “haigeks” jääda. “Esimest ja viimast korda elus mängisin staari,” kinnitab ta. Mikiveril ei jäänud muud üle, kui õpetada Rita Raavele Maša rolli. Ees seisis tähtis etendus, mida tuli vaatama Šapiro kaaskond Riiast.
Elle: “Olin kodus “haiguse” pärast nii mures, et mul tõusiski palavik! Jube paha oli olla.”
Kui kogu lugu Šapironi jõudis, ei võtnud too ühe ööga õpitud rolli tõsiselt ja ütles: “Kui Kull pole surnud, siis ta tuleb!”
Mikiver olevat Šapirole teatri koridoris järele jooksnud ja hüüdnud: “Adolf, sa ei ole mu sõber, kui sa praegu Kullile helistad!” Elle: “Mikk sai aru küll, mis haigus mul oli. Me mõistsime teineteist vahel sõnadeta…”
Elle: “Šapiro helistaski ja küsis: “Kull, kas te olete elus?” Muidugi ma läksin ja mängisin.”
See juhtum tekitas Mikus suurt vimma, mida ta ei suutnud laval välja valamata jätta. Publik ei saanud midagi aru, osalised aga küll. Seljaga saali poole seistes surus Fedja Mašale mõeldud armastusavaldusi läbi hammaste ja soristas šampanjat meelega Maša kostüümile. Ühes Ellele väga olulises stseenis istus Mikk laval nii, et Elle pidi mängima terve stseeni seljaga saali.
Elle mõtles: “No oota! Varsti tuleb minu koht!”
Stseenis, kus Fedja on otsustanud elust lahkuda, pidi Maša Fedjat suurrätikuga ahastuses lööma: “Mis minust saab! Minu peale sa üldse ei mõtle!”
Seekord tagus Elle mõnuga ja kõigest jõust Mikule vastu nägu ega lõpetanud. Mikk läks viha pärast näost valgeks. Armastajate mäng sellel etendusel oli tõeliselt kirglik!
Lilla rätt jäi õnnetuseks veel Fedja frentšinööbi külge kinni ja see tegi saalisolijaile nalja. Rahvas saalis naeris, kuigi see oli tõeliselt traagiline koht.
“Miku vimm ei kestnud õnneks kaua,” meenutab Elle. “Elasime end vastastikku välja ja hiljem laabus jälle kõik, sest tegelikult hindasime teineteist väga. Kuid see, mis teatris näitlejate vahel juhtub, näitab, et me oleme inimesed, oma tunnet ja nõrkustega.”
Loominguline tegevus
Eesti Draamateater
1974
Galina – Aleksei Abruzovi „Rännuaastad“ Lavastaja Vitali Tšermenjov.
Annie – John Ardeni „Seersant Musgrave`i tants“ Lavastaja Mikk Mikiver.
1975
Leedi Anne – William Shakespeare`i „Richard III“ Lavastaja Voldemar Panso.
Esineja – Ellen Niidu“Midrimaa“ Lavastaja ja kunstnik Mari-Liis Küla.
Larissa – Mihhail Roštšini „Ešelon“ Lavastaja Raivo Trass.
Anni, saunanaine; külaneiu – Teuvo Pakkala „Parvepoisid“ Lavastaja Voldemar Panso.
1976
Catharina Wycken, Reigi õpetaja naine – Aino Kallase „Reigi õpetaja“ Dramatiseerija, lavastaja ja kujundaja Mari-Liis Küla.
1977
Naine – Zdenĕk Podskalský „Noore daami külaskäik“ Lavastaja Ago-Endrik Kerge.
Ljubov Jarovaja, õpetaja – Konstantin Trenjovi „Ljubov Jarovaja“ Lavastaja Mikk Mikiver.
1978
Solveig, Ingrid, Tüdruk Rohelises, Anitra – Henrik Ibseni „Peer Gynt“ Lavastaja Ago-Endrik Kerge.
Laps; vana naine – Rein Saluri „Lasteaiaonu“ Lavastaja Ago-Endrik Kerge.
1979
Miss Darling – James Mattew Barrie „Peeter Paan“ Lavastaja Ago-Endrik Kerge.
Noor naine – Edward Bondi „Bingo“ Lavastaja Mikk Mikiver.
1980
Kyllikki – Elias Lönnroti eepose „Kalevala“ põhjal Károly Kazimir/Gyula Ortutay Lavastaja Paavo Liski.
Inimese naine – Leonid Andrejevi „Inimese elu“ Lavastaja Ago-Endrik Kerge.
Maša, mustlanna – Lev Tolstoi „Elav laip“ Lavastaja Adolf Šapiro.
1981
Eeslimehe naine – Paul-Eerik Rummo „Kass! Kass! Kass!“ Lavastaja Lembit Peterson.
1983
Nastjona – Valentin Rasputini „Ela ja mäleta“ Lavastaja Raivo Trass.
1984
Molli – A. H. Tammsaare/Mikk Mikiver „Armastus ja surm“ Lavastaja Mikk Mikiver.
Osaleja – Eduard Vilde/ Evald Hermaküla „Prohvet Maltsvet“ Lavastaja Evald Hermaküla.
1985
Ruth – Alan Ayckbourne`i „Norman Vallutaja“ Lavastaja Evald Hermaküla.
Ilmarise emand – Aleksis Kivi „Kullervo“ Lavastaja Markku Savolainen.
1986
Mary – Clare Boothe`i „Naised“ Lavastaja Raivo Trass.
Mari – A. H. Tammsaare „Tõde ja õigus“ I ja V köite põhjal Lavastaja Raivo Trass.
Ariel, õhuvaim – William Shakespeare`i „Torm“ Lavastaja Evald Hermaküla.
1988
Ludmilla – Isaak Babeli „Maria“ Lavastaja Peeter Simm.
1989
Lucile – Georg Büchneri „Dantoni surm“ Lavastaja Anita Myllymäki.
1993
Proua Klaudi – Madis Kõivu „Tagasitulek isa juurde“ Lavastaja Priit Pedajas.
1994
Maria – Ken Ludwigi „Laenake tenorit“ Lavastaja Ivo Eensalu.
Morqause – Tankred Dorsti „Merlin ehk Tühi maa“ Lavastaja Priit Pedajas.
Evelyn, majaabiline – Alice Jane Kivimäe „Peenike pere“ Lavastaja Evald Hermaküla.
Marie, dr Karelli naine – Jaan Krossi „Doktor Karelli raske töö“ Lavastaja Mikk Mikiver.
Amanda Wingfield – Tennessee Williamsi „Klaasist loomaaed“ Lavastaja Allan Kress.
1995
Paruness Strahl – Mihhail Lermontovi „Maskeraad“ Lavastaja Mikk Mikiver.
Myra Arundel – Noël Cowardi „Heinapalavik“ Lavastaja Ivo Eensalu.
1996
Beatrice – Arthur Milleri „Vaade sillalt“ Lavastaja Mikk Mikiver.
Proua Säinas – Oskar Lutsu „Tagahoovis“ Lavastaja Eino Baskin.
Preili Selma Meier – Hermann Bahri „Mees, naine ja kontsert“ Lavastaja Eino Baskin.
1997
B – keskealine ja kibestunud – Edward Albee „Kolm pikka naist“ Lavastaja Priit Pedajas.
1998
Shona, tööbüroo „Top Girls“ klient ja Kannatlik Griselda – Caryl Churchilli „Tipp-tüdrukud“ Lavastaja Mati Unt.
Glinda, Hea Lõunanõid – Alfred Bradly „Võlur Oz“ Lavastaja Tamur Tohver.
1999
Maria – Ray Cooney` „Igaühele oma“ Lavastaja Ain Prosa.
2000
Rooney – Joseph Kesserlingi „Pihlakavein“ Lavastaja Roman Baskin.
Osaleja – Pedro Calderóni „Elu on unenägu“ Lavastaja Ingo Normet.
2001
Marmion – Alan Ayckbourne`i „Koomiline potentsiaal“ Lavastaja Ain Prosa.
Beth – Donald Marguliese „Õhtusöök sõpradega“ Lavastaja Ain Prosa.
Teater Vanemuine
1987
Leedi Macbeth – William Shakespeare`i „Macbeth“ Lavastaja Ago-Endrik Kerge.
Esitaja – Ago-Endrik Kerge kompositsioon „Fenomen“ Lavastaja Ago-Endrik Kerge.
Haapsalu See-teater
2009
Miss Blacklock – Agatha Christie „Kutse mõrvale“ Lavastaja Allan Kress.
Eesti Televisioon (telelavastused)
1975
Naine – August Strindbergi „Mäng tulega“
1976
Ljusja Korobova – Oleg Sossini „Avameelsete kõneluste õhtu“
1978
Aalo – Aino Kallase „Legend hundimõrsjast“
Poppea – Miklós Hubay „Nero – parim poeg“
1981
Laura – Eduard Vilde „Pisuhänd“
1983
Lilli Ellert-Saalep – Eduard Vilde „Tabamata ime“
1985
Irma – A. H. Tammsaare/Gunnar Kilgase „Rudolf ja Irma“
1986
Naine – Ivan Bunini „Kättemaks“
1981 – 1986
Lavastuslik sari „Suuri meistreid“
Lydia Koidula – „Lydia Koidula“ 1983
Krahvinna Oršina – „Gotthold Ephraim Lessng“ 1984, katkend näidendist „Emilia Galotti“
Osaleja – „Moliere“ 1985
1991
Aino Kallas – lavastuslik saade „Juhan Luiga“
1993
Naine – Jack Londoni „Kellanupp“
1994
Naine – Stacy Aumonier` „Vanniskäik Prantsusmaal“
2000
Inga Sarap – Anne Olseni „Teatriluulud“
Telesaated1977/1978
Saatejuhid Elle Kull ja Jüri Krjukov. Vana-aasta programm „Ilukelder“
1978
Osaleja – paroodiasaade „Iluvarietee“
1978
Osaleja – paroodiasaade „Ilupaviljon“
Filmid
1973
Minna – Tallinnfilm „Ukuaru“
1975
Aili – Eesti Telefilm „Aeg maha“
1976
Akvile – Peaosa Leedu filmis „Talude tühjenemise aegu“
1977
Maša Krõlova – peaosa Valgevene filmis „Garanteerin elu“
Tüdruk – Tallinnfilm „Karikakramäng, osa „Promenaad“
1978
Catharina Wycken – Tallinnfilm „Reigi õpetaja“
Dora – Tallinnfilm „Surma hinda küsi surnutelt“
1979
Kyllikki – peaosa Soome „Kalevala“-ainelises filmis „Rauaaeg“
1982
Laura – Eesti Telefilm ja Eesti Televisioon „Pisuhänd“
1984
Müüjanna – Eesti Telefilm „Püha Susanna ehk Meistrite kool“
Karen – peaosa Valgevene filmis „Dokument R“
1985
Madeleine – Tallinnfilmi ja Mosfilmi koostöö „Savoy ball“
Helene – Lenfilmi „Sajandi leping“
Maria Marmor – Eesti Telefilm „Kahe kodu ballaad“
Claire Crowhurst – Mosfilm „Sajandi võidusõit“
1986
Manuela – Uzbekfilmi „Draakonijaht“
1987
Nunn – Eesti Telefilm „Narva kosk“
Halastajaõde Elma. Kosmosetulnukas – Armenfilm „Marsi kroonikad“
Anastassia – ühendus Ekran, „Tooge möödunu tagasi“
1989
Antsurahva Leida – Tallinnfilm „Äratus“
Pr Pavlovskaja – Soome Molly OY film „Sõbrad ja seltsimehed“
1993
Naine laevalt – USA telefilm „Küünlad pimeduses“
1998
Ms Blackfield – Odessa stuudio „Avara vaatega aken“
2006
Jutustaja Weckström – Soome-Eesti-Hiina-Hollandi koostööfilm „Igavese armastuse sõdalane“
2007
Ema – Allfilm „Nuga“
Georg Otsa ema Lydia – Eesti-Venemaa-Soome (Lege Artis Film, Mattila-Röhrl, CNF) kostööfilm „Georg“
2009
Osaleja stuudio F-7 filmis „Kirjad inglile“
Portreesaated televisioonis
27. juulil 1986 „Filminäitleja Elle Kull“
14. märtsil 1993 „Mõttemaal. Elle Kull“
5. mail 1993 „Suhkrust ja jahust 6. Elle Kull“
23. detsembril 2000 „Siin ja praegu. Elle Kull“
9. mail 2004 „Tähelaev. Elle Kull“
Rao Heidmets
Foto: Ove Maidla
Sündis 1956, Pärnus. Eesti Kinoliidu liige. Lõpetas 1981.a. Tallinna Polütehnilise Instituudi elektroenergeetika teaduskonna, elektri võrkude ja süsteemide eriala.
Ülikoolipäevil osales Eesti undeground filmide tegemisel koos Hardi Volmeri, Jaak Arro jt. rühmituses “PÄRATRUST FILM”.
Peale ülikooli lõpetamist muutis kohe elukutset ja asus 1982.a. tööle stuudiosse “Tallinnfilm” animaatorina.
1983.a. tegi rezissööridebüüdi filmiga “Tuvitädi”.
Ühtekokku on R.Heidmets lavastanud kaheksa animafilmi ja kaks mängufilmi. Paljud neist on võitnud rahvusvahelistel filmifestivalidel auhindu.
TUVITÄDI, rezissöör. Parim animafilm III Üleliidulisel Noorte Kinematografistide Festivalil Kisinjovis, 1983
KAELKIRJAK, rezissöör. III koht NSVL Kinoliidu Animafilmide Festivalil Repinos, 1986
Üks kolmest NIKE (Venemaa “Oscari”) kandidaadist animafilmide kategoorias, 1987
PAPA CARLO TEATER, rezissöör, kaasstsenarist. Grand Prix XIII Rahvusvahelisel CINANIMA festivalil Portugalis, 1989
Valiti Cannes’i Rahvusvahelise Filmifestivali võistlusprogrammi, 1989
II koht 3. NSVL Kinoliidu Animatsioonfilmide Festivalil Tbilisis, 1988
NOBLESSE OBLIGE, rezissöör, kaasstsenarist. Üks kolmest NIKE (Venemaa “Oscari”) kandidaadist parimale animatsioonfilmile, 1989
II koht NSVL Kinoliidu Animatsioonfilmide Festivalil Bolsevos, 1990
Osales eriprogrammis “BEST OF THE WORLD” IV Rahvusvahelisel Animafilmide Festivalil Jaapanis, Hirosimas, 1992
ELUTUBA, rezissöör, stsenarist. Kentaur, parima animafilmi preemia St. Peterburgi Rahvusvahelisel Lühifilmide Festivalil “Message to Man”, 1994
Rosella Lamina personaalpreemia XI Rahvusvahelisel Odense Filmifestivalil Taanis, 1995
Zürii eripreemia I Rahvusvahelisel Antalya Filmifestivalil Türgis, 1995
1991a. asutas “Rao Heidmetsa filmistuudio.” OÜ
1998.aastal lõpetas esimese täispika mängufilmi “Kallis härra Q”.(rezissöör, kaasstsenarist) mis sai “COTTBUS’I ” Ravusvaheline Filmifestival Saksamaal, 1998 Laste ja noortezürii preemia.
5. Rahvusvahelisel laste Filmide Festivalil Mexico Cytis 1999a. Laste zürii preemia.
On teinud hulganisti reklaamfilme idee autori ja rezissöörina, kirjutanud filmistsenaariume ja teinud saateid Eesti Televisioonis.
On teinud ka graafikat, esinenud eesti Noorte kunstnike ülevaatenäitustel.
1986.a. esines oma graafikaga personaalnäitusel Tallinna Kinomajas.
1986.a. osales oma graafika ja objektidega grupinäitusel “Tallinnfilmi sürrealistid” Tantsutares Tallinnas,
1987.a. grupinäitusel “Tallinnfilmi sürrealistid” Tartu Kunstimuuseumis,
1988.a. grupinäitusel “Esttranssürr” Soomes, Vaasa linnas,
1990a. osales XIV Rahvusvahelise CINANIMA festivali züriis Portugalis
1993.a. osales grupinäitusel “Reanimierungsfeld” Saksamaal, Bielefeldis.
Aastast 1996 Eesti Animatsiooni Liidu esimees.
On teinud koostööd filmi alal Rootsi Utbildningsradio ja Saksamaal Bielefeldis kohaliku televisiooniga.
On teinud hulgaliselt workshop’e üliõpilastele ja lastele.
Animatsiooni workshop Stuttgardi Animafilmifestivali raames Saksamaal.
Norras Volda Ülikooli ja USA-s Darthmouth kolledzhi tudengitele workshop animatsiooni printsiipidest.
Mexico Citys animatsiooni workshop lastele.
Aastatel 1997 –1999 Eesti Filmi Sihtasutuse Ekspertkomisjoni liige.
Osales 1999a. rahvusvahelisel Media Non Grata meediakunsti festivalil Tallinnas
Aastatel 1999a-2001a Eesti Televisiooni Laste ja Noorteprogrammi peaprodutsent.
2001a. osales XVII Rahvusvahelise Odense Filmifestivali züriis Taanis.
http://www.nukufilm.ee/index.php?menyy=11&jutt=57&keel=est
30. novembril kell 15.00 saalis Filmipärastlõuna raamatukogus: linastub mängufilm “Kallis härra Q” (1998) Külas on filmi režissöör Rao Heidmets ja näitlejad Peeter Volkonski (Pudelimees) ning Kerti Viilas (Sigrid)
Linateose aluseks on Aino Perviku samanimeline jutustus. Film on lastele, noortele, kogu perele, pikkus 1,5h, sissepääs prii. Üritus kuulub “Eesti film 100” programmi, toetab Tartu linnavalitsuse kultuuriosakond.
Info tel 736 1390
9. oktoobril 2012 kell 19 toimus Tallinna Kinomajas (Uust tn 3) Rao Heidmetsa filmide õhtu nimega „Maaväline elu leidis meid üles!”, kus esilinastus autori verivärske segatehnikas lühifilm „Muna”.
Lisaks oli kavas Heidmetsa filmide paremik: „Papa Carlo teater„ (1988), „Elutuba” (1994), „Instinkt” (2003), „Kaasasündinud kohustused” (2008).
VASTAB RAO HEIDMETS
Sinu stuudio nimi on “Rao Heidmetsa Filmistuudio”. Kas sa ei tahtnud mõelda välja näiteks “Ikaros Filmi” või “Freya Filmi”?
Stuudio on loodud 1991. aastal. Sain Cannes’i festivalil kokku ühe Rootsi telemehega, ta käis mööda maailma ringi, korraldas workshop’e ja õpetas lapsi filme tegema. Ta pakkus mulle välja võimaluse, et leiaksin Tallinnas rühma õpilasi, tema muretseks raha ja meie teeksime filmi; mina oleksin laste juhendaja. Lõin ruttu stuudio, et seda saaks ametlikult korraldada. 46. keskkooli kunstiklass tegigi kümneminutise lamenukkfilmi, lapsed kirjutasid stsenaariumi, olid kunstnikeks, nukufilmis võtsime materjali üles, lapsed liigutasid nukke ja pärast valisid muusika. Nimeks oli “Jaani seiklused kuldsel rootsi ajal”, valmis film läks Rootsi.
Mulle soovitati, et kui teen välismaalastega koostööd, meeldivat neile, kui ma julgen panna omaenda nime stuudio nimesse sisse. See olevat usaldusväärne, polevat tegemist aferistiga.
Praegu lõpetad mängufilmi “Kallis härra Q”. Kas see on selle stuudio esimene töö?
Stuudio nime all sai tehtud väheke reklaamfilme. Ka üks välisministeeriumi tellitud Andres Söödi dokumentaalfilm valmis siin. Tallinnas käis sõprusvisiidil esimene võõrriigi sõjalaev, ameeriklaste “Haves”. Sööt tegi filmi, mina olin esimest korda produtsent. See oli vist 1993. aastal.
Firma oli viis aastat vana, kui alustasime “Härra Q-d”. Mõte mängufilmi teha oli mul ammu, otsisin head lugu. Kui leidsin Aino Perviku raamatu “Kallis härra Q” ja lugesin selle läbi, tundus see mulle nii filmilik, ning siis läks kõik kiiresti. Lugedes jooksis pilt silme ees, vaatasin, et visuaalselt oleks see päris põnev lugu. Minu meelest on Eestis tihti probleeme stsenaariumidega, hea algmaterjali leidmine on üsna keeruline. Perviku lugu tundus dramaturgiliselt väga hästi läbitöötatud, ma arvan, et me Indrek Rohtmetsaga, kellega koos stsenaariumi kirjutasime, ei suutnud seda väga ära rikkuda.
Kaks aastat tagasi novembris alustasime tööd käsikirjaga, samal ajal hakkasin uurima, kuidas ja millal filmirahasid jagatakse. Prognoosisin päris täpselt, et kui viia rahakomisjoni üks hea alusmaterjaliga lastefilmi stsenaarium, siis võib see läbi minna. Juunikuu paiku oli raha filmimiseks juba käes.
Miks sa läksid mängufilmi? Kas nukud ei ole head näitlejad?
Nukud ei ole intelligentsemad kui rezhissöör, aga ühel heal, õppinud näitlejal on topeltintelligents, rezhissööri ja tema enda oma. Lõpptulemus on seega oluliselt parem kui nukkude puhul.
Kas kinos on fotogeenilisus olemas?
Kindlasti.
Aga kas on ka fotogeenilisi nukke? Inimene on selline, et mõni näib fotol ja ekraanil lummav. Noor Alain Delon oli küllalt tühi olend ja noor Lembit Ulfsak ka vahel ainult kõnnib filmis, aga sa loed ta näost väga palju. Või Greta Garbo, kes oli isiksusena paras kana, vaatas ekraanil suurisilmi, aga me ise lisasime juurde palju filosoofiat. Kuidas on nukkudega?
Nukkudegagi on nii, et mõnda võib kohe näidata, ja iga nurga alt, ning ta paistab huvitav. Teine mõjub aga sellisena, et väga suurt plaani ei saa teha, katsud üld- ja keskplaaniga hakkama saada. See sarnaneb inimesega, kuidas ta on välja kukkunud. Mis asi on aga fotogeenilisus, seda ei oska keegi öelda, ilmselt varjude mäng näol, kuidas lohukesed näos jätavad varje. Mõnel tundub pealtnäha tobe nägu olevat, aga vaatad seda läbi kaamera ja paned talle valguse peale ning kõik on hoopis teine asi. Selles mõttes on tänavalt äärmiselt raske otsida näitlejat, tuleb ikka proov ära lasta teha ning vaadata koos valgusega ja läbi kaamera.
Riigi raha eraldatakse filmile alati vähem kui vaja. Enamasti räägitakse algul välispartneritest, hiljem kaovad need ära. Kas sul toetajaid ka oli?
Oli. Kuid kapitalismi tingimustes võib kuue kuuga üks tippfirma unustatud olla. Loodan, et Eesti kinoga sidumine ei tekita veel firmades kabuhirmu, sest filmisõbralikke ettevõtteid on ennegi ära kadunud.
Filmi “Kallis härra Q” võtted läksid päris kiiresti ja ladusalt. Sa ei pidanud sõitma Aafrikasse ega Peterburi, nagu oli vajalik teiste mullu töös olnud filmide puhul. Tähendab see, et arvestasid reaalsete oludega ja valisid suhteliselt lihtsa filmiprojekti?
Pidin seda tegema, mina panin finantsplaani maha ja ainukeseks eesmärgiks seadsin filmi valmistegemise. Ma ei saanud vigurdada ega bluffida, ma teadsin täpselt lugu ja tunnen Tallinna olustikku ning kui palju miski maksab. Tegin eelarve kolm miljonit ja sellega tulen ma täpselt välja, kuigi aasta on mööda läinud ja kõik kallinenud.
Vanasti oli “Tallinnfilmis” nii, et suvel toimusid võtted ning aasta lõpuks valmis film. Mujal maailmas on see enamasti ka praegu nii. Meil viimasel ajal lähevad võtted suhteliselt kiiresti, pärast hakkab aga kõik venima. Miks?
Võtted peavadki kiiresti minema, sest kõige suurem raha väljaminek on sel ajal. Mul oli nelikümmend viis võttepäeva ja selle ajaga kulutasin ligi kolmveerandi rahast. Järeltööd tehakse väikese seltskonnaga ja otsides, kus saab odavamalt. Võtted on nagu masin, lükkad need käima ja sinu asi on sellega kaasa joosta, seda enam ei peata.
Algul lootsid filmi valmis saada eelmise aasta lõpuks.
Lootsin jah. Kuid jäin montaazhi kallale mõnulema. Siis kadus Soomes laboratooriumis kolm plaani ära ja me pidime ootama 1997. aasta vanalinna päevadeni, et need stseenid uuesti filmida.
Oled ühes isikus produtsent ja rezhissöör. Kas sa ei mõelnud sellele, et teha mõnes stuudios, mis varem mängufilme teinud?
Kolm miljonit on häbematult väike raha. Sellega on võimalik filmi teha, aga tuleb igal pool koonerdada ja maksta kõigile vähem, kui nad väärt. Kui lähen mõne teise firma alla, siis võtavad nad kohe osa rahast endale. Mul oli soov ise kontrollida raha liikumist lõpuni, et film valmis saaks. Et mõni produtsent ei ütleks ühel hetkel, et raha on otsas ja täna me enam võttele ei lähe.
Tähendab see, et produtsenti eraldi polegi vaja.
Ei, selline töö käib tervise peale. Rezhissööre tuleks kaitsta. Arvan, et kaks kohustust koos ei mõju niipalju filmi kunstilisele küljele, kui just tervisele. Olen ka inimene, aga pean tegema kahe filmis väga olulise isiku, rezhissööri ja produtsendi töö korraga.
Kas produtsendil on vaja mingeid erilisi teadmisi?
Välismaalt raha hankimiseks oleks vaja kindlasti erilisi teadmisi. Meil sellist inimest ei leidu. Praegusel hetkel on Eesti produtsent inimene, kes tunneb meie hindu, teab, kust midagi saab ja kui palju miski maksab. Ja võtab iga päev vastu mingeid otsuseid.
Sinu võttegrupis oli operaatoriks kogenud filmimees Arvo Iho, kunstnikeks mängufilmis algajad Ene-Liis Semper ja Raoul Kurvitz. Kuidas grupis töö kulges?
Minu meelest oli grupp absoluutselt õnnestunud. Ei olnud ühtegi, kes oleks hakanud oma tahet või nägemust peale suruma. Arvan, et üks põhjus oli ka see, et mul oli kõik varem väga täpselt paigas, isegi liiga täpselt. Mul oli tehtud pildirida valmis, tuhat pilti. Iho küsis algul, kas me hakkame multifilmi tegema. Mul olid neljasekundised plaanid. Eeltöö oli nii suur, et ettevalmistus- ja võtteajal sisulisi probleeme eriti palju ei tekkinud. Ainuke mure oli olla iga päev graafikus ja teha kakskümmend viis plaani ära. Võte oli ainuke töö, ei istutud maas ega joodud kohvi ning arutatud, mis nüüd edasi teha. Teadsime täpselt, mis tuleb edasi teha. Ei tekkinud võimalust, et keegi oleks saanud loomingulisse kööki sekkuda ja pakkuda, et teeme teisiti. Sellisel juhul sain ma öelda, et siis oleksime pidanud juba eile ja üleeile need ja need asjad teisiti tegema. Siis aga oleks tulnud teha kuu aega vahet, et edaspidine teisiti korraldada, sest kõik on omavahel seotud.
Küll oli mul palju abi Ihost; meil oli suurepärane klapp. Ta on tõeline proff ja pealegi töötanud varem lastega. Ta tegi väga palju tööd, üks plaan oli teise otsas, pidevalt tuli relsse, kaamerat, valgust ümber seada — kui meil oleks viletsama kehaehitusega operaator olnud, siis poleks ta pingele vastu pidanud.
Mul on hea meel, et ta nõustus, algul võttis ta pika mõtlemisaja.
Kas film on kollektiivne töö?
Filmi ülesvõtmine on kollektiivne töö, aga ettevalmistus, kui olen rezhissöör, ainuisikuline. Ma ei kujuta ette, et tuleme kokku — stsenaristid, rezhissöör, operaator, kunstnik — ja hakkame arutama, et mis me nüüd teeme. Võime korra istuda koos, kui minu töö on tehtud ja ma tean täpselt, mida ma tahan. Siis võin ma oma taotlustest rääkida. Kui aga kõik hakkavad rääkima, pudeneb asi käest.
Tahan teha ikkagi autorifilmi, nii nagu on animatsioonis. Kirjutan ise endale stsenaariumi ja olen rezhissöör, siis tunnen läbi ja lõhki materjali ning teen nagu oma asja.
Peab rezhissöör olema diktaator või läheb film ise vahel kokku?
Ükskõik, kuidas sa filmid, kokku läheb ta nii ja naa. “Aktuaalse Kaamera” prügikastist võid võtta linte, sellest on võimalik ka midagi kokku panna — montaazh on niivõrd mõnus asi. Igasugustest asjadest saab kokku panna filmi, kas ta on aga see film, mida sa oled varem mõelnud, seda ma ei tea. Ilmselt ta ei ole see, küll saad aga mingi loo teha.
Kui rezhissöör on enne filmivõtteid kodus teinud korralikku eeltööd ja teab, mida ta tahab saada, siis ei pea olema väga diktaator. Selleks muutud siis, kui võtte ajal tunned, et asi libiseb sul käest ära, kui teised suudavad esitada filmi kohta selliseid küsimusi, millele sa ei oska enam vastata. Kui sa annad otsad käest ära ja ei jälgi enam materjali, siis on sul ainuke võimalus muutuda diktaatoriks ning öelda: nüüd olge vait ja teeme nii, nagu ma ütlen, sest ma ei oska vastata sellele, mida mult küsite. Ideaalsel juhul ei peaks olema diktaator.
Keegi kriitik märkis, et mitmed rezhissöörid on teinud neljakümne kahe aastaselt väga isikliku filmi, markantsemateks näideteks Federico Fellini “8½” ja Andrei Tarkovski “Peegel”. Sinu viimane animafilm “Elutuba” tundub ka mõneti isiklik — seal mängis sinu tütar ja tegemist on liblikatega, neid sa lapsepõlves püüdsid; tegid selle küll pisut nooremana, samas oli see “Tallinnfilmis” sinu kaheksas ja pooles film, kui arvestada, et ühe juures olid vaid stsenarist.
Ma arvan, et “Elutoas” ei ole siiski tegemist minu probleemidega. Mul oli hea lapsepõlv, sellel tüdrukul seal filmis on aga probleemne lapsepõlv.
Mis on sind sinu filmide juures puudutanud, on neis midagi ühist?
Nad on kõik ikka täiesti erinevast leerist. Ühine joon on vahest see, et oled hakanud tegema maailma parimat filmi, aga välja on tulnud nii, nagu ta on. Oma tänava parim film.
Mitme joonisfilmitegija puhul on vihjatud Priit Pärna mõjule. Sinu puhul pole seda tehtud, samas on Pärn tegev olnud sinu nelja filmi juures.
Pärn on mind tugevasti mõjutanud, ma olin tõsiselt õnnelik, kui sain temaga koos tööd teha. Juba varem, kui ta alles hakkas filme tegema, meeldisid mulle tema karikatuurid, istus tema stiil. Ta on olnud mõne minu filmi kunstnik ja ideede autor. Ilmselt arusaam, mõttesuund, maailmanägemine mõnevõrra meil ühtib. Seega, kui rääkida minu mõjutajatest, oleks rida järgmine: Pärn, Chaplin, Fellini, Bunuel.
Kuidas sa üldse filmi sattusid?
See on suhteliselt juhuslik, inimene satub sinna, kus ta on, ilmselt juhuste kokkulangemise tõttu.
Sa õppisid Tallinna Polütehnilises Instituudis?
Ma tahtsin tegelikult minna Tartusse bioloogiat õppima, seal oli aga suur konkurss. Ma polnud klassi kõige parem õpilane, kartsin, et võin jääda välja ja sattuda vene sõjaväkke. TPIs konkurssi polnud. Kuna ma hingelt ei olnud päris reaalala inimene, siis otsisin endale tegevust. TPIs ostsime koos sõbraga kaamera ja hakkasime väikseid filme tegema. See andis hingele jõudu. Siis läks aga lahti “Päratrusti” värk, sõbrad Jaak Arro ja Hardi Volmer olid läinud ERKIsse, nemad moodustasid instituudis “Päratrusti” ansambli ning seal oli ilus komme pidude ajal filme näidata. Kuna mina kaamerat tundsin, siis kutsuti mind sellesse punti operaatoriks.
Mis aastal tegutses “Päratrust”?
1976 läksin TPIsse, “Päratrust” oli 1977—1979.
Kas siis sai filme teha ka ilma tsensuurita?
Noh, selliseid “Päratrusti” filme sai lõdvalt teha ilma tsensuurita. Kui sa raha ei taha saada, siis ei ole kedagi ütlemas, kuidas peab tegema. Neid filme võis ka peol rahulikult näidata. Need polnud poliitilised, vaid tuginesid absurdile ja naljale.
Neid võib tagantjärele hinnata kui Eesti esimesi avangard- või underground-filme.
Tagantjärele küll. Sellal oli nende tegemine aga lihtsalt tung. Kes seal kõik ei olnud, ka Ott Sandrak, kes nüüd Volmeri filmidele stsenaariume aidanud teha.
Palju neid filme üldse oli?
Seal oli juba enne mind mehi, kes tegid kaameratööd. Minu ajal jäid vee peale “Neurootiline pärastlõuna”,”Tšarli läheb Tallinna” ja Tarkovski “Stalkeri” paroodia või meie versioon “Kalkar”. Need olid 16-mm lindil mustvalged filmid.
TPIsse tulid sa Pärnust.
Õppisin Pärnu 2. keskkoolis.
Sa ütlesid enne, et sul oli õnnelik lapsepõlv. Miks?
Arvan, et kõigile lastele tundub tema lapsepõlv õnnelik. Ma elasin linna ääres, meil oli oma väike maja ja oma tänav ning punt poisse, me võisime teha, mida tahtsime. Meil polnud kodust keeldu peal, käisime, kus tahtsime. Tallinnas kogu aeg keelatakse lapsi: vaata, et sa üle tee ei lähe, vaata, et auto ei tule, ära jää hiljaks, sest pätid liiguvad. See oli aga äärelinn, seal ei juhtunud kunagi kellelegi midagi halba, kuidagi turvaline tundus. Kõik oli: meri, jõgi, jalgrattad ja poisid.
Kes su vanemad olid?
Ema oli kooliõpetaja, isa elektriinsener.
Maailm on muutunud, kas praegu filmid, mida teed, on kaup?
Ma arvan küll, et filmid on kaup.
Millal inimesed sinu kaupa ostavad, kinno vaatama lähevad?
Kui neile meeldib minu kaup.
Kellele sa filme teed? Endale? Publikule? Mida sa arvestad?
Tegelikult vene ajal tegin puhtalt endale. Sellepärast kirjutasingi ise stsenaariumi, et saaks teha oma lugu. Siis oli lihtsam, teadsin, kes on vaenlane ja kuhu väravasse tampida, see oli selge. Vene ajal ei mõelnudki sellele, kas film on kaup. Kes teda vaatas ja kus filmi näidati, ei huvitanud üldse. Oluline oli teha nii hea film, et pääseks sellega festivalile. Kuna Venemaal tehti tohutult multikaid, kõiki aga festivalile ei saanud saata, siis tuli teha nendest parem film — selles mõttes oli küllaltki kõrge latt. Tänu filmile sai vene ajal natuke Euroopas liikuda.
Praegu on film kaup nagu kõik muu, mida siin kapitalismis tehakse. Hea on muidugi, kui sa sisimas sooviksid teha sellist filmi, mida teised tahavad vaadata. Pole vist õige kitsalt isiklikku probleemi lahata selle suure rahaga, mis film praegu maksab. Pead olema veendunud, et need on tõepoolest tähtsad asjad.
Kas sa tahad inimest mõjutada või tema meelt lahutada?
Ma olen seda meelt, et keegi ei tohi kedagi vägisi mõjutada. Mina võin pakkuda mingitest asjadest ühe variandi ja seda inimestele näidata — et minu nägemus on selline ja nende asi on otsustada, kas neile see meeldib või mitte.
Missugune peaks olema Eesti film, millel on midagi öelda ning turgu, vaatajat ka väljaspool Eestit?
Kindlasti ei tohi film jutustada Eestimaast. Minu meelest on see esimene tingimus. Välismaal ei huvita kedagi Eesti probleemid; ei maksa olla nii naiivne, et teeme Eesti asjast filme ja läheme nendega maailmaturule. Lahata tuleb inimeste probleeme, kindlasti on palju ühist hiinlastel ja eestlastel ning sellest tuleks filme teha, nii et hiinlanegi tunneks, et tegemist on tema enda isikliku probleemiga. Ma ei lähe vaatama Läti mängufilmi Läti probleemidest.
Rahvuslikku filmi sa siis ei tunnista?
Rahvuslik ongi minu arvates, kui eestlane lahkab, lahendab globaalset, üldinimlikku probleemi eestlase ajuga. Minu arvates ei ole filmis rahvuslik see, et sööme kama ja käime eesti rahvariietes.
Mida sa pead enda kõige suuremaks saavutuseks?
Et “Papa Carlo teater” oli Cannes’i festivali võistlusprogrammis, et “Noblesse oblige” oli Hiroshima festivali programmis nimega “Best of the World” — sinna valiti kümme filmi. Ka Espinho grand prix “Papa Carlole”.
Mida loed praegu oma elukutseks?
Ilmselt rezhissööriks olemist.
Lõpetasid TPI, kuidas sa nukufilmi sattusid, kas sind ei suunatudki pärast instituuti kuhugi tööle?
Suunati Kilingi-Nõmme elektrivõrku, ma hoidsin sellest eemale ja mulle saadeti kaks ähvarduskirja, lubati asi prokuratuuri anda, kui ma välja ei ilmu. Selle peale läksin ühte alevisse majavalitsusse elektrikuks, et saaksin kahe kuu pärast “Tallinnfilmi” tööle tulla — nukujuhiks kui majavalitsuse elektrik.
Ma olin TPI ajal aasta akadeemilisel puhkusel ja parajasti sellal korraldas Elbert Tuganov rezhissööride täiendõppekursuse, ma tegin proovitöö, mind võeti vastu stuudiosse ja töötasin seejärel aasta “Tallinnfilmis”.
Nukufilmis sa alustasid lastefilmidega ja liikusid täiskasvanute filmide suunas. Kes tegelikult peab üldse nukufilmi vaatama: mis tähendab nukufilm lastele või täiskasvanutele?
See ongi probleem. Firmat nimetatakse küll nukufilmistuudioks, mõtled ise stsenaariumi välja, kuid hetkegi ei mõtle laste peale, ainult sellele, et film festivalile läheks. Järelikult peab filmis olema mingi globaalne mõte, absurd, mingi nipp või nüke, mis mõjuks. On muidugi eraldi zhanr — lastenukufilm. Need, mis “Tallinnfilmis” on tehtud, ega need lastefilmid ole. Ja ma ei arva, et ka täiskasvanule peaksid need huvi pakkuma. Kui oled ikkagi raske tööpäeva ära teinud, miks peaksid siis vaatama “Papa Carlot” või “Noblesse oblige’i”, nad on ängistavad. Need filmid on ikkagi gurmaanidele, mingile kolmekümnele inimesele või sõprade ringile maailmas, keda sa tunned.
Esimesed filmid, nagu “Tuvitädi” või “Kaelkirjak”, on ikkagi lastele.
Need muidugi, ka “Serenaad” on lastele.
Paistab, et ühel hetkel tüdineb nukufilmitegija lastefilmidest ära ja tahab teha midagi täiskasvanutele?
Ei, isegi mitte seda. Mingil hetkel on vaja hakata uut filmi tegema ja siis vaatad, mis ideed on. Tegelikult me kunagi mõtlesime Jaak Arroga, et võiksime teha filmi Pöial-Liisist, kui saaksime meeletult ilusad nukud. Teeksime niisuguse hinge mineva filmi.
Kas muinasjutt on lastele või täiskasvanutele? Muidugi, lapsed loevad, täiskasvanutel pole aega lugeda. Kas Hans Christian Andersen on lastele või täiskasvanutele? Miks tundub, et lastefilm on justkui vähemat kui täiskasvanutele mõeldud, tihti lööb selline toon läbi. Lastefilm on ehk mõnes asjas lihtsam, ei ole nii rafineeritud. Lõpuks, kas Miki-Hiir on täiskasvanutele või lastele? Tegelikult küll lastele, sest ameeriklased ongi suured lapsed. Ja praegused märulimuinasjutud on klassikaline linnafolkloor — muinasjutud, mis mõeldud täiskasvanud lastele. Aga Priit Pärna “Aeg maha”, on see lastele või täiskasvanutele?
Ma arvan, et see on kõigile, ta aitab absurditaju arendada ja näitab, et asju võib vaadata teisegi nurga alt. Ütleme, et see on koguperefilm.
Miks Eestis ei ole õudusfilme? Et elu on ise õudne?
Ei ole sellepärast, et Toivo Kurmet jättis Raplas oma projekti pooleli, raha sai otsa, muidu oleks päris hulk olnud. Projekt nägi ette mitu-mitu seeriat õudusfilme. Mina tegin seal ka üht soft-õudukat, anekdoodi järgi.
Kahes nukufilmis olid sul inimsuurused nukud, mida varem Eestis polnud kasutatud. Kust sa selle peale tulid?
Ei mäletagi enam täpselt.
Inimsuurusi nukke võib näha ka Jan Švankmajeri filmides. Oma viimases filmis kasutas ta nende kõrval rohkem küll juba elavaid näitlejaid.
Tegelikult kõige huvitavama filmi saakski, kasutades näitlejana inimest, kuid muutes aega nagu animatsioonis. See pakuks põnevaid tehnilisi ja visuaalseid lahendusi, kuid näitleja ei püsi paigal, teda on raske filmida nii nagu nukku.
Mida sa tahad teha järgmiseks, kas anima- või mängufilmi?
Ma tahaksin väga teha mängu- ja nukufilmi täielikku segu, kus näiteks on üles võetud lõik Viru tänaval toimuvast ja sama sündmust näidatud nukudekoratsioonidega, et näitlejate kõrval oleksid samades kostüümides nukud. Tiheda montaazhiga saaks selle kõik omavahel segi ajada ning vaataja ei mõistakski täpselt, millal on miski. Eeliseks oleks aga, et saaks kasutada võtteid, mis mängufilmis ei ole võimalikud.
Kes on kõige mõjuvam nukk eesti nukufilmis?
Üldiselt minule ikkagi Ott kosmoses.
Me olemegi eesti filmis teinud ainult kunsti ja ei ole mõelnud kaubandusühiskonnale. Ämblikmeeste kõrval võiks müüa Pliuhkameid või Otte.
See tahaks äri- või majandusosakonda, mis teeniks lisaraha.
Missugune spordiala sobiks rezhissööriametiga kokku?
Kuna ma olen maadlust teinud ja ka Priit Pärn ning Janno Põldma on seda harrastanud, siis järelikult maadlus viib inimese rezhissööriks ja aitab seal püsida.
Kas sul on ka õpilasi? Kui vana sa oled?
Nelikümmend üks. Mul on kaks õpilast: kümneaastane tütar Kadri ja viieteistaastane tütar Anete.
Vestelnud JAAN RUUS ja SULEV TEINEMAA
http://www.temuki.ee/arhiiv/arhiiv_vana/Kino/0016.htm
Linke:
Eva Toome “Rao Heidmets võitis Grand Prix ühel maailma mainekamatest festivalidest”, Sirp 20.10.2009, http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=9581:rao-heidmets-voitis-grand-prix-uehel-maailma-mainekamatest-festivalidest&catid=2:pressiteated&Itemid=5
Rao Heidmetsa animafilm võitis Norra festivalil peaauhinna, Postimees 28.10.2010, http://www.postimees.ee/44139/rao-heidmetsa-animafilm-voitis-norra-festivalil-peaauhinna/
Jaan Ruusi Ja Sulev Teinemaa intervjuu ajakirjas Teater.Muusika.Kino http://www.temuki.ee/arhiiv/arhiiv_vana/Kino/0016.htm
Joel Haahtela
Joel Haahtela (1972) – kuulub kaasaegse soome kirjanduse parimate autorite hulka, Olvi kirjanduspreemia laureaat (”Tule ristteele seitsmeks” eest) ja Finlandia kirjandusauhinna nominent (“Elena”).
15. novembril kell 15.00-17.00 kohvikus Lutsu Juures Linnaraamatukogu kirjanduskohvik: Joel Haahtela “Liblikakoguja”
Üritus toimub Põhjamaade raamatukogunädala raames.
Katkend: “Liblikakoguja”, Hea Lugu 2012, tõlkinud Hille Lagerspetz, lk 126-129.
Ma rääkisin naisele, et Henri Ruzicka oli tulnud Garda järve äärde liblikate kannul. Kolm aastat varem oli ta põgenenud Ida-Saksamaalt läände. Ma ütlesin, et ma ei ole küll asjatundja, aga kui ma olen Henri Ruzicka kirjutustest õigesti aru saanud, oli tema eriliseks sooviks leida liblikas nimega Parnassius phoebus, kes kuulus haruldasse apollo liiki, mida võib kohata veidi üle kilomeetri kõrguses. Rääkisin, et Henri oli oma elu jooksul koostanud ka silmapaistva liblikakogu, mis oli juhuse tahtel nüüd minu, ja ma ei teadnud, mida sellega pihta hakata. Samal ajal, kui ma seda kõike naisele rääkisin, lähenes meile leti taga kelner ja jäi vargsi kuulama. Kui ma olin lõpetanud, pani kelner rätiku letile ja sõnas: the butterfly man.
Vaatasin meest, kes lähenes seitsmekümnele, kuid nägi ikka veel nooruslik välja. Ma küsisin, kas ta tundis meest, kellest ma olin rääkinud, ja kelner ütles, et arvatavasti tundis, sest ta oli teenindanud hotellis üle viiekümne aasta, ja kuigi ta pidi möönma, et ta ei mäletanud päris kõiki külalisi, keda oli olnud tuhandeid, oli palju neist ometi meelde jäänud. Ma ütlesin talle, et mees nimega Henri Ruzicka oli peatanud hotellis 1963. aasta augustis ja elanud toas number 27. Kelner palus foto enda kätte. Ta uuris seda mõnda aega ja ütles siis, et tegemist on kindlasti the butterfly man`iga. Ja peale selle, jätkas ta, te eksisite ennist, kui mainisite, et härra Ruzicka tuli siia liblikate pärast. Ta tuli siia muudel põhjustel.
Kell lähenes keskpäevale ja terrassil ei olnud veel kedagi. Naine mu kõrval vaikis. Küsisin kelnerilt, kas ta võiks rääkida, miks Henri Ruzicka oli 1963. aastal siia tulnud. Kelner istus oma taburetile ja ütles, et mees oli tulnud oma ema pärast. Ta ütles, et mäletab neid sündmusi, sest need seostusid ühe varasema sündmusega, ja tema oli isiklikult sellest härra Ruzickaga vestelnud. Kelner rääkis, et ta oli asunud hotellis tööle 1937. aastal. Ta oli siis seitseteist. Ta mäletas seda suve hästi, sest sama suve augustis oli juhtunud kurb õnnetus. Üksik naine oli saabunud hotelli ja kogu aja jooksul ei olnud ta oma toast peaaegu lahkunudki. Kelner mäletas, et oli käinud aeg-ajalt mingeid pisiasju korraldamas, oli viinud tuppa hommikusöögikandiku, juhusliku pärastlõunatee, ajalehti, mida, nii talle tundus, naine ei lugenud. Naine oli vahest neljakümnene, ja kelner ei teadnud, kust ta oli tulnud. Ta rääkis saksa keelt ja mingil määral itaalia keelt. Kui kelner tema tuppa läks, istus naine tavaliselt rõdul ja vahtis järvele.
Kelner ütles, et ühel õhtul oli ta naise toast mööda läinud ja teda oli pannud imestama, et uks oli praokil. Ta oli koputanud, kuid keegi ei vastanud. Ta astus sisse ja leidis naise poolpaljalt põrandalt, ja ta oli surnud. Kelner kutsus abi, aga midagi ei olnud enam teha: naine oli lamanud surnuna juba varasest pärastlõunast saadik. Keegi ei mäletanud, et oleks teda sel päeval näinud, naine ei olnud ka hommikul kedagi oma tuppa kutsunud. Eelmisel õhtul oli ta vestibüülist läbi kõndinud, aga kelner ei teadnud, kust ta oli tulnud või mida ta oli teinud. Hiljem õhtupoolikul vaatas arst naise üle ja tõdes, et tegemist oli enesetapuga. Varsti leidsidki nad vannitoast rohupudeli, mis oli tühi. Põrandale kukkudes oli naine vigastanud oma käsivart, kust oli natuke verd voolanud. Kui naine oli ära viidud, oli tema veel tuppa jäänud. See olukord oli teda hirmutanud, ent samal ajal ka ligi tõmmanud, sest ta ei olnud varem oma elus surnud inimest näinud. Ta ei suutnud aru saada, mis oli juhtunud, sest ta oli ette kujutanud, et inimesed, kes tulevad hotelli, on õnnelikud. Miski ei rikkunud nende hingerahu, nii et neil ei olnud muud teha kui oma paatides, oma kostüümides ja paviljonides aega surnuks lüüa.
Hiljem samal õhtul oli hotelli direktor käskinud tal koristaja ära oodata, omamoodi vahti pidada ja kõrvalisi inimesi eemale peletada. Oodates oli ta naise asjad ühte kasti kokku korjanud, ja kuna keegi neid ei küsinud, olid need tema kätte jäänud. Aeg-ajalt märkas ta kasti oma toanurgas, aga ta ei võtnud sellega midagi ette, ta ei julgenud seda puudutada. Või ehk ootas ta, et midagi juhtuks, keegi otsiks naist, ärataks ta veel ellu. Ehk oli see ka teatud süütunne, ta ei olnud kindel. Aga aastatega ta unustas selle loo.
Kelner vaikis. Terrassile tuli paar külastajat, noor abielupaar, kes võttis istet meist eemal sammaste kõrval. Sel ajal hommikupoolikust oli terrass poolvarjus, kitsas valgusriba jagas põranda pooleks. See valgustas piirde ääres kasvavaid palme ja võrestikule toetuvaid oleandreid. Toksisin sõrmega lauda. Naine mu kõrval oli suitsu põlema pannud. Tema kohv oli puutumata, suits tõusis aeglaselt lae poole, hajus tuulde. Kui kelner oli abielupaari juurest tagasi tulnud ja nende tellimuse täitnud, ütles ta: see kõik on väga ebatavaline, te peate sellest aru saama. Neil ei olnud kombeks oma klientidest rääkida, aga kuna kõik olid nüüd surnud, siis oli teine lugu.
Kelner rääkis, et hulk aega pärast seda, kui ta oli kogu sündmuse juba unustanud, tuli hotelli mees, kes hakkas naise kohta küsimusi esitama. Mees tegutses vaikselt. Päeviti rändas ta ümberkaudsetes mägedes, aga õhtuti naasis restoranisaali ja esitas vargsi küsimusi. Ja kuna kelner oli üks neist kolmest, kes olid tollal hotellis töötanud, juhatati mees peagi tema juurde. Mees tahtis teada, mis oli naisega 1937. aastal juhtunud, mida ta oli seal hotellis teinud, kust ta oli tulnud, kellega kohtunud, ja lõpuks, kuidas ta oli surnud. Kelner ütles, et enamikule mehe küsimustest ei olnud tal vastust, sest tema mäletamist mööda oli naine enamasti rõdul istunud ja järvele vahtinud. Ta oli rääkinud mehele enam-vähem sama, mis meile, kuigi mehe küsimused olid palju üksikasjalikumad ja ta oli tahtnud teada, millises asendis oli naine lamanud, kui ta leiti, mis ilme tema näol oli, kas silmad olid kinni või lahti, kas tal oli midagi käes, ja mis paistis olevat kõige tähtsam: kas naine oli maha jätnud kirja või sõnumi, või midagi muud.
Kelner rääkis, et tal oli olnud väga kahju, sest naine ei olnud jätnud endast maha midagi, mis oleks lugu selgitanud. Tal oli öelda ainult seda, et arst oli kahtlustanud kurbmängu ajendina õnnetut armastust, aga sel kahtlusel ei olnud tema arusaamist mööda usaldusväärset alust, nii et see oli üsna kehv oletus. Lõpuks oli palunud kelner mehel hiljem enda juurde tulle, sest tema valduses oli ikka veel kastitäis naise asju, mida ta oli aastaid oma kapinurgas säilitanud.
Ühel õhtul olid nad siiski kõik läbi vaadanud: ajalehed, mis olid naise surmahetkel tema toas olnud, tema riided, tühi klaaspudel, kus olid olnud ravimid, kaks raamatut, mille pealkirja ta oli unustanud, naise sõidupiletid Genfist Veronasse. Ühe raamatu vahel oli vana abielutunnistus, mida mees oli väga kaua uurinud ja siis taskusse pistnud. Asju ei olnud väga palju, neid oli kahjuks väga vähe, aga mees vaatas need hoolega läbi. Ta uuris kõiki ajalehti, raamatuid lehekülghaaval, otsides ükskõik millist sõnumit, märki, ükskõik mida. Ta sõrmitses riideid, mis olid hakanud juba kollaseks tõmbuma. Viimaks palus ta kääre ja lõikas selle hommikumantli küljest, mis oli naisel põrandale kukkudes seljas olnud, vereplekiga tüki. Siis pani mees riidetüki taskusse ja palus kelneril kõik hävitada. Lõpuks oli mees teda tahtnud, kus toas oli naine elanud, ja kelner oli talle näidanud tuba number 27, mis oli sel õhtul juhuslikult tühi. Mees avaldas soovi oma asjad sinna tuppa toimetada, ja tema tegi selle mehe heaks kõik, sest naine, kes oli surnud, ütles kelner, oli siiski olnud tema ema.
Looming
Kaksi kertaa kadonnut. Otava, 1999
Naiset katsovat vastavaloon. Otava, 2000
Tule risteykseen seitsemältä. Otava, 2002
Elena. Otava, 2003
Perhoskerääjä. Otava, 2006, “Liblikakoguja”, Hea Lugu (Areeni Bestseller) 2012
Lumipäiväkirja. Otava, 2008
Katoamispiste. Otava, 2010
Traumbach. Otava, 2012
Linke
Peeter Helme “Psühhiaatrist kirjanik, kes oskab seletada unenägusid”, intervjuu, Eesti Ekspress 9.08.2012, http://www.ekspress.ee/news/areen/uudised/psuhhiaatrist-kirjanik-kes-oskab-seletada-unenagusid.d?id=64793504
Ylen aamu –TV, 2.02.2012 http://areena.yle.fi/tv/1435931
Juhani Branden “Joel Haahtela: Traumbach”, Aamulehti 3.01.2012 http://www.aamulehti.fi/Kirjat/1194713146333/artikkeli/joel+haahtela+traumbach.html
Nädala autor 