Kaur Riismaa
Foto: Annika Haas/Eesti Ekspress
Kaur Riismaa (1986)- eesti luuletaja, dramaturg ja näitleja. Avaldanud tekste kirjandusportaalides KLOAAK ja Poogen. Õppinud Tartu Ülikoolis 2005-2010 semiootikat ja teoloogiat, osalenud Tartu Üliõpilasteatris.
31. jaanuaril 2013 kell 15.00 kohvikus Lutsu Juures kirjanduskohvik: Kaur Riismaa “Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd”
Vaatluse all on noore luuletaja Kaur Riismaa esimene luulekogu “Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd”, külas kirjanduskriitik Brita Melts. Kohvikusse on oodatud kõik huvilised, kes on raamatut lugenud ja tahaksid selle üle mõnusas õhkkonnas arutleda. Info tel 736 1385
Luulet kogust “Rebase matmine”, Näo Kirik 2012, (lk 17-19, 30, 71, 105-106).
Walt Whitmani kaverid
Pärast pikka ja rahutut, kuigi sügavalt undväisavat ööd,
pöördusin jälle oma laua taha uurima Puussepakunsti,
lugema põhjalikku uurimust
elust ja olust Kodusõjaaameerikas, ja mis pärast sai;
hilishommikul avasin pudeli šampanjat
(ei, iial pole liiga vara, iial pole liiga hilja)
ja suitsetasin toa siniseks.
Jah, sinust räägin, Walt,
Meie aja luuletajate ja dramaturgide,
Kinomehhaanikute ja režissööride Pime Habemik,
Segase seksuaalsusega,
Nagu me kõik.
*
Pärast pikka ja rahutut ööd,
panen hommikul tule põlema
ja lasen sellel hallil päeval alata.
Viin prügi välja.
Maja ees seisab tänaval kuusk,
selline plastist,
mõned ehtedki küljes,
sajab.
See suur sitane sügis,
päev nagu pruun triip
vana mehe alukatel,
mida keegi ei pese,
enne kui tuleb lumi
ja mulla alla järele.
Laua taga üksildane.
Peaks endale ostma taime.
Rohelise.
Või tooma tänavalt tuppa
tolle plastikkuuse
siia, seltsiks mulle.
Muidu me passime niisama.
Tema seal,
ja mina siin.
Mul oli kunagi kaks taime.
Nende nimed olid Hector ja Achilleus.
Kes suri esimesena,
sai nimeks Hector.
Achilleusel oli mingi juurehaigus,
tema suri teisena.
*
Pärast pikka ja rahutut ööd
teen tasa suitsu
tänaval kuuse kõrval,
ja ei suuda meenutada,
millal ma viimati tähti nägin,
toda Walti tähtede täiuslikku vaikust,
mida ei sega me igerikud saatused,
politseiauto sireenid,
uudised hukkuvast Euroopast.
Zeus, see vana tiirane pull,
vägistas Europe
ja ei suuda toda kiimahetke
tänase päevani unustada.
Unenäos teadsin vastust
Lõuna-Euroopa probleemidele.
Hommikul avasin pudeli šampanjat
ja unustasin kõik ära.
Nojah,
eks sealgi ole oma tõde.
Maailmatõde ja -valu,
Weltschmerz ja natukene
Waltschmerz`i.
/…/
Mida lausus sõber
Minu sõbra isa sai sõjas surma.
Selles, mis praegu käib.
Sõber ei näidanud midagi välja.
Ta oli vait nagu alati.
Purjus peaga laulis, nagu alati,
kakles veidi rohkem,
aga kes seda tähele jõudis panna.
Me olime tema juures maal,
istusime sauna ees. Siis ta ütles:
“Teadlased on välja arvutanud,
et valguse kiirusel universumis sõites
möödub aeg kiiremini,
ja tagasi Maa peale tulles
on su lähedased ammu surnud.
Eestlastel on lugu mehest,
kes pulmapäeval läheb isa vaatama,
ja haud avaneb,
ta veedab maa all hauas kolme inglilaulu jagu aega.
Tagasi tulles, vaatab-
kolm sajandit on möödas.
Kas pole sama?
Universum on haud, Isa haud.
Jumala haud.
Olgu mis tahes ta nimi.”
PALE BLUE DOT
Kas mäletate, hommikul veel uskusime,
tehes ringkäiku oma aias, jalutades tänava lõppu,
et maailm on suur, maailm on midagi võimsat,
küsisime endilt –
kas kuuled elu mühinat puudes?
Nüüd oleme näinud oma pisikest planeeti,
sinist täpikest, tolmukübet tähe kiires,
justkui juhuslik,
justkui eksinud,
nii võimatult
pisikest,
meie galaktika tolmuses nurgas.
Jumal ei loonud maailma,
ta unustas selle nurga koristada,
enne kui lahkus.
NAD MÕLEMAD, VÕI NOH
ta ei armastanud mind enam lõpuks
kuidas ta muudkui vastu hakkas ja kui ta midagi ütles
mul oli selline tunne et ma tahaks teda lüüa
kui vastik tunne see oli kui ta mind puudutas
möödaminnes või öösel
ma olin silmad pärani
ei maganud ju oli ju nii
ma lihtsalt lebasin voodis ja kartsin et ta ärkab
ja tahab
aga ta tahtis ju ikka
siiski veel
aga mis asi see oli
et ma tundsin temast halba jõudu välja voolamas
ta vaatas mind
või tuli lähemale
ma tahtsin silmad kätega katta ja ära joosta
aga ma ei saanud ta oli ju ikkagi mu mees
ja ma ei tahtnud talle halvasti ütelda
ja ütlesin ikka
kustkohast see mul tuli
ma ei tea
mine perse ütlesin talle
naljakas
kui me kohtusime 63. aastal esimest korda
siis mu esimesed sõnad talle olid ka
ta oli mind nii kurjaks ajanud
mind ennast minu enda vastu nii üles ässitanud
et ma pahvatasin mine perse
aga tema ei läinud
ja me oleme olime elanud koos ju üle neljakümne aasta
ja ma tundsin temast seda vastikust
seda elutust
värelevat elutust
ja aina enam ja mida edasi seda enam
ja ma ei talunud enam mõtetki
aga armastasin
ma armastasin ja see ajas mind hulluks
hulluks
siis ta suri ära
arst rääkis vähist
mina ei teadnud midagi
ta ise ka ei teadnud vist
aga ma sain aru
see ei tulnud ootamatult
see oligi see mis temast õhkus
mis vastu hakkas
surma lõhn
see
mis oli temasse pugenud
aga mina olin elus
ja sellest on kahju
me oleksime võinud siis ju mõlemad
või noh
Looming
Luulekogud
“Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd”, Jumalikud Ilmutused 2011
“Rebase matmine”, Näo Kirik 2012
Näidendid
“Tulvavesi vaatama”
“M.P.T.T. ehk Mida polnudki tarvis tõestada”
„Ei teki ega kao” (Hea Energia Festival Hiiumaal)
“Vanamõisa legendid”
“Pulm”
“Viimased halvad mehed”
Linke
Artikleid
“Tähenduseotsijana ruumis”, Kirikiri 02.11.2005, http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=118
“Krümitor tuleb uksest”, Eesti Päevaleht 13.08.2011, http://www.epl.ee/news/kultuur/krumitor-tuleb-uksest.d?id=55659266
“Seksist – ka igavikulisest ja filosoofiliselt”, Eesti Ekspress 8.06.2012, http://www.ekspress.ee/news/areen/raamatud/seksist-ka-igavikuliselt-ja-filosoofiliselt.d?id=64516276
Kaur Riismaa Toidublogi: Kas pole Savisaar nagu Anakin Skywalker, Eesti Ekspress 12.06.2012, http://www.ekspress.ee/news/areen/uudised/kaur-riismaa-toidublogi-kas-pole-savisaar-nagu-anakin-skywalker.d?id=64548422
“Lesed väljamõeldise ja tegelikkuse piiril”, Eesti Ekspress 24.09.2012, http://www.ekspress.ee/news/areen/raamatud/lesed-valjamoeldise-ja-tegelikkuse-piiril.d?id=64987734
Kaarel Kressa “Kui vastaskõnelejat kuulata, muutub ta jutt luuleks”, Eesti Päevaleht 17.12.2011, http://www.epl.ee/news/kultuur/kui-vastaskonelejat-kuulata-muutub-ta-jutt-luuleks.d?id=63441372
Andrei Ivanov
Foto: Rene Suurkaev/ EPL
Sündinud Tallinnas aastal 1971. Lõpetas Tallinna pedagoogilise instituudi. Elas pikalt Taanis. Avaldanud oma proosat nii eraldi raamatutena kui ka Venemaal ja New Yorgis ilmuvates kirjandusajakirjades. Ivanovi tuntuim romaan „Hanumani teekond Lollandi” (2009) on ilmunud Venemaal suures tiraažis ja seda on tunnustanud suurte meediaväljaannete kriitikud.
Auhinnad: romaan „Hanumani teekond Lollandi” pälvis möödunud aastal kultuurkapitali vene kirjanduse preemia ja jõudis idanaabrite mainekaima kirjandusauhinna Vene Bookeri finalistide hulka. „Peotäis põrmu” võitis välismaal kirjutavate venekeelsete autorite Vene preemia konkursil teise koha.
Katkend “Hanumani teekond Lollandile”, Varrak 2012, lk 176-180.
Ivan rääkis, et oli Mihhaili juures õpipoisiks olnud, kui too ahjude ja kaminatega tegeles; nad olid ehitanud kaminaid mingitele vene uusrikastele, pannud kokku firmakaminaid kivihaaval.
“See nõuab nutti,” rääkis Vanja, “milline kivi millise kõrvale käib, siin on vaja teadmist. Kõik on ju erinevad, erilisel viisil tahutud, marmorist ja jumal teab millised. See pole niisama lihtne. Siin on tarvis kogemusi!”
Maksti hästi, kuid tööd polnud alati saada. Mitte igaüks ei saanud endale niisugust kaminat lubada, liiati veel meistrit tellida. Eriti veel sellist meistrimeest nagu Mihhail, mis sa nüüd! Mõnikord tuli tööd pikalt oodata. Isegi nälga kannatada. Siis sai tehtud tellimuse peale remonti; mõnikord lihtsalt söögi eest, sest ei hakka ju pensionäre koorima.
“Mihhail on õnnis mees,” rääkis Ivan, “paneb tapeedi seina ega võta mutikeselt raha, kuid sööb, kui too midagi ette tõstab.”
Seejärel oli neil Moskvas oma lihaputka, peaaegu et kauplus…
Kõik see oli mõistagi vale; ma ei uskunud selle Vale-Ivani, vale-tsaaripoja ühtegi sõna; ta mõtles selle kõik välja ja ta polnud üldsegi mingi Ivan. Ma ju kuulsin, kuidas Mihhail sisistas oma naise peale, kui too oli Ivani kogemata Gavrilaks kutsunud, ja vedas oma kaasa tuppa, kus oma poolteist tundi sisendas talle arvatavasti konspiratsiooni järgimise distsipliini. Sellest ajast peale katsus naine teiste juuresolekul üldse suu kinni hoida.
Võib-olla tal oligi lihaputka, kuid kindlasti mitte Moskvas; võib-olla oligi putka kusagil Krementšugis, või isegi mitte putka, vaid ta raius kusagil turul kopikate eest lihakeresid, oligi kogu putka.
Ta pajatas endast ka, kuid vähe, palju vähem kui oma vanemast seltsimehest, sellest suure kõhuga heategijast. Ivani kohta ei olnud meil sisuliselt midagi teada. Või kui midagi oligi, siis ähmaselt, laialivalguvalt, ja see teadmine oli sedavõrd ebausaldusväärne, et tundus pigem väljamõeldis olevat. Oli teada, et isa jättis neid maha, kui Ivan oli alles pärispisike; isa purjutas ja prassis ning kukkus kord nii hullusti jooma, et jäigi kadunuks. Nad elasid erinevates linnades – ema tahtis muudkui edasi rännata, muudkui otsis midagi. Ivan sigitati Komsomolskis (isa kandis seal karistust) , sündis Pionerskis, millest ta mäletas ainult põuatuulest vinguvaid öid, aknaluuke peksvat tormi, ümberringi undavat steppi, surmavaikuses kuud, verikollast kuuketast, mis lapse kujutluses sulas alati kokku viiekopikalise mündiga. Tema ema oli vabakutseline ajakirjanik. Ta kirjutas artikleid, kuid sagedamini lihtsalt trükkis ümber kellegi teise kirjutisi või pildistas või üldse vaid ilmutas kellegi materjali; iseseisvust talle ei antud ja tal ei õnnestunud ka ligi hiilida tsunftile, kus jagati õigusi iseseisvusele. Teda hoiti ainult sellepärast, et talle polnud kunagi vaja eraldada aparatuuri või laborit, mida polnud nagunii kuskilt võtta. Ta hankis kõik ise ja trükkis enda ja teiste fotosid. Veel oli tal annet päiseid välja mõelda. Oh, ta mõtles välja sihukesi pealkirju, et kõik üksnes laksutasid vaimustusest keelt. Tal paluti sageli hallile andetule leheloole pealkiri mõelda. Ta luges kirjutise läbi ja tulistas pikemalt mõtlemata pealkirja. Teised vaid ahhetasid. Ta ise oli sellest, et tema artikleid läbi ei lastu, niivõrd väsinud, et ütles: pealkiri on palju tähtsam kui lugu ise. Seetõttu olid kõik teiste kirjutatud lood, millele ta pealkirju pani, peaaegu tema omad. Veel oli ta arvamusel, et kõik nõukogude ajalehtede ja ajakirjade artiklid on kirjutanud sama käsi. Ja kui oligi nii, siis võis pealkirja ikkagi muuta. Kui sarnased need artiklid ka polnud, kuid mõnikord sattus sekka ka mõni asjalik. Ivan ei mäletanud, et ema oleks artikleid üldse läbi lugenud, kuid oli kindel, et pealkirjadest lasi ta silmad üle. Veel rääkis ema, et lehelugusid pole üldse vaja tervenisti kirjutada; enam polnud vaja neid välja mõelda, igaks nõukogude elu puhuks on juba kirjutatud kuhjaga šabloone; üht ja sama kirjutist võis üha uuesti trükki lasta, muutes vaid natuke nimesid ja nimetusi ning mõeldes välja uue pealkirja.
“Uued pealkirjad on kõik, mida tänapäeva nõukogude ajakirjanikud vajavad!” nii rääkis Ivani ema.
Ta ei jäänud kuskile kauaks pidama. Ta ei püsinud paigal. Kõige kauem elasid nad Jermakis, kus Ivan käis koolis kuni viienda klassini. Tal oli seal koguni kasuisa, onu Sjoma, invaliid. Alati habemetüüka ja nohuse ninaga, alati alkoholi järele lehkav. Ta ei laaberdanud ringi ega läinud kaugele. Teda leidis alati hõlpsalt üles. Kraaniga õllevaadi juurest. Irtõši laugelt kaldalt. Kus kasvasid karulauk ja oblikad, roostetasid vanad autokered, kus Vanja mängis sõpradega tankiste. Kus mõni päikesest rammestunud joodik võis uinuda vanal autoistmel. Ka onu Sjoma magas seal mõnikord, tõstnud ainsa jala ja kaks karku purukslöödud aknast välja. Mõnikord võtsid lapsed tema kargud, pistsid autoakendest välja ja mängisid, et need on kuulipildujad.
Onu Sjoma jõi nii palju õlut, et sai isegi hüüdnimeks Paeluss. Kuid kõik valasid talle. Tal oli purk, mida ta hoidis alati käepärast. Ja kõik, kellel kahju polnud kallasid. Sõnadega “meie lugupidamine kangelasele-stahhaanovlasele”. Või lihtsalt “meie kangelasele”. Ta ei joonud end käpuli, päris segi, deliiriumi, ta lihtsalt kakerdas oma karkudel vaikselt ringi; ta oskas isegi oma pensioni alles hoida ning kulutada mõistlikult Ivanuška või tema ema peale. Nad ei elanud üldse mitte halvasti, kulgesid rahulikult ja tasaselt, kuid siis tüdis ema kõigest sellest ära. Juhtus nii, et ta tutvus toimetuses sissesõitnud reporteriga, kel polnud väikese kõrvalhüppe vastu midagi nagu gastrolööridel ikka. Ja ema kaotas pea. Aga kui too sell minema sõitis, kurvastas ema väga, vabanedes sellest hüüdega “Kuradile, mul on teie Jermakist kurgumulguni!” , pakkis kohvri, võttis Ivanuška kaasa – ja bussi peale.
Nad sõitsid kogu Liidu risti-põiki läbi. Ema pildistas igal pool kõike! Õhtuti ladus ta fotosid laiali nagu ennustaja kaarte ning paigutas neid pikkade peente sõrmedega ringi ning Ivan, Ivan oli ka tema kõrval. Nad veetsid sedasi tunde, istusid, vaatasid ülesvõtteid ja lobisesid, tundmata isegi nälga. Nad rändasid läbi kõik metsastepid ja kiltmaad, Ivan sai sõita kõigi transpordiliikidega, alustades jõgede kuivanud jõesängides Kazbeki poole timpivast eeslist ja lõpetades legendaarsete kõrbekaevude juurde astuva kaameliga! Ivan nägi kõike! Ta nägi isegi, kuidas süüakse tooreid kalu, rappimata! Iga vabariigi kohta hoidis ta erilisi mälestusi, mis olid tardunud ema tehtud fotodel. Mälestused olid alles, fotod mitte. Kogalõmis puges ema külje alla järjekordne seikleja; ta töötas ehitusel, põikas paariks-kolmeks kuuks läbi ja oli see aeg emale meheks, aga Ivanile karistuseks kätekõverduste ja kõhulihaste harjutuste näol. Seejärel sõitis mees minema, muutudes sellekssamaks kellegi teise jaoks – teadmata kus. Aga ema kees vihast ja otsis talle asendust, mehkeldas üha uute ja uute gastrolööridega ning uputas oma südamevalu järjest sügavamale samagonni sisse. Ja see viis juba deliiriumini. Ta neelas isegi mingeid tablette. Ja suitsetas mingite imelike tüüpide seltsis mingisugust sodi. Nad elasid kellegi taadi juures. Aga taati tabas üha sügavam infantiilne meeltesegadus. Algul korjas ta muudkui pudeleid, seejärel pakendeid, siis nöörijuppe, seejärel naelu ja klaasikilde, korke ja traati, mida iganes. Ta tegeles sellega nii tõsiselt, korrastas oma keldrit ja kuuri nii põhjalikult, paigutas seda kõike riiulitele ja karpidesse nii korralikult, et keegi ei osanud temas hullu kahtlustada. Ta oli kõigi meelest tavaline vanamees, kes kaldus omaette pomisema, kokkuhoidlik ja korraarmastaja olema. Seepärast olid kõik väga üllatunud, kui vanamehel käis äkki peas kõps ära.
Eesti keeles ilmunud
„Tuhk” ja „Minu Taani onuke”, Loomingu Raamatukogu 2010, 7/8, tõlkinud Ilona Martson ja Jaan Ross.
„Peotäis põrmu”, Varrak 2011, tõlkinud Ilona Martson.
“Hanumani teekond Lollandile”, Varrak 2012, tõlkinud Veronika Einberg.
Linke
Andres Laasik “Andrei Ivanov: olen emigratsioonis oma mineviku suhtes”, Päevaleht 7.01.2012 http://www.epl.ee/news/arvamus/andrei-ivanov-olen-emigratsioonis-oma-mineviku-suhtes.d?id=63743568
Eneken Laanes “Andrei Ivanov ja rahvusülene (eestivene) kirjandus”, Sirp 08.03.2012 http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=14278:andrei-ivanov-ja-rahvusuelene-eestivenekirjandus&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3384
Sehkendamine, blogi http://sehkendaja.wordpress.com/2012/01/13/3-andrei-ivanov-peotais-pormu/
Janar Ala “Andrei Ivanov: kirjanik ei saa olla kirjutamata”, ERR.uudised 9.12.2012,
http://uudised.err.ee/index.php?06267832
Tallinna Ülikooli kirjanduspreemia võitsid Andrei Ivanov, Heli Allik ja Lauri Kitsnik, Tallinna Postimees 18.03.2012 http://www.tallinnapostimees.ee/405180/tallinna-ulikooli-kirjanduspreemia-voitsid-andrei-ivanov-heli-allik-ja-lauri-kitsnik/
Nädala autor 