Klaus-Peter Wolf
Klaus-Peter Wolf on tänavu kirjandusfestivali Prima Vista külaline.
Tema kohtumine lugejatega toimub 9. mail kell 16.30 TÜ Raamatukogu konverentsisaalis. Esitletakse kriminaalromaani ”Ida-Friisi veri” eestikeelset tõlget. Kirjanikuga vestlevad TÜ õppejõud Reet Liimets ja tõlkija Piret Pääsuke.
Lauludega elavdab kohtumist kirjaniku abikaasa Bettina Göschl.
Menukas saksa kirjanik ja stsenarist Klaus-Peter Wolf (sünd 1954) on produktiivne autor, kes on välja andnud üle 60 raamatu lastele, noortele ja täiskasvanutele ning kirjutanud teist sama palju stsenaariume (tele)filmidele. Wolfi laste- ja noorteraamatud on leidnud laia vastukaja ning kriminaalromaanid saanud bestselleriks. Wolfi näol on tegemist tõelise rahvakirjanikuga, kellele on edu toonud lugejate siiras poolehoid.
Eesti kirjandussõpradele ei ole Wolf tundmatu. 1990. aastal ilmunus temalt “Rock’n’roll ja ridamaja”, mille vaimukalt jutustatud lood on naerutanud juba mitme põlvkonna lugejaid. Eesti keelde on tõlgitud ka Wolfile tuntuse toonud varasem romaan kriminaalsest noortekambast “Purgiõlu ja frikadellid” (2003) ning noortekrimka “Nohik” (2011).
Kirjanikule tuntusele on kindlasti kaasa aidanud tema stsenaariumide põhjal vändatud filmid. Wolf on kirjutanud stsenaariume saksa kultussarjadele „Kuriteopaik“ („Tatort“) ja „Politseikutse 110“ („Polizeiruf 110“) ning stsenaristi kätt on tunda ka tema kriminaalromaanides.
Kümmekond viimast aastat elab Wolf Põhjamere ääres Nordenis ja on pühendunud Ida-Friisi-aineliste kriminaalromaanide kirjutamisele. Põhjamere rannik, mõõnameri, hooajal suvitajatega täituvad saared on Wolfi Ida-Friisi krimisarja tegevuspaik. Aastatel 2007–2014 on sarjas ilmunud kaheksa romaani, neis kõigis juhib juurdlust komissar Ann Kathrin Klaasen. Sarja teine raamat “Ida-Friisi veri” ilmus äsja eesti keeles (väljaandja kirjastus Atlex).
Wolf on kirglik lugude jutustaja, kelle kirjanduslik kreedo on maksimaalne tõepärasus: ladusad dialoogid ja usutavad karakterid, põnevuse loomine, reaalsuse ja fiktsiooni meisterlik sidumine. Selle kõige taga peitub aga tõsine töö. Nimelt on Wolfile iseloomulikud hämmastavad ja julged meetodid oma raamatute jaoks materjali kogumisel: ta olnud mootorratturite jõugu liige ja asutanud naistevahendamisfirma, et tundma õppida miljööd ja siduda elulähedus oma tekstidesse.
Klaus-Peter Wolf sündis 1954. aastal Ruhri tööstuspiirkonnas Gelsenkirchenis. Tema kirjutamisanne avaldus varakult. Juba 8-aastaselt pani ta kirja ja müüs koolikaaslastele esimesed lood, 14- aastaselt ilmusid esimesed jutud trükist ja koos gümnaasiumi lõpetamisega tuli esimene kirjandusauhind. Wolf on õppinud ülikoolis mõned semestrid juurat, töötanud evangeelses noortekodus, lasknud tegevjuhina pankrotti kirjastuse ja aidanud Nicaraguas rajada trükikoda. Ta on kuulunud kommunistlikku parteisse ja astunud pärast Nõukogude Liidu külastamist sealt pettunult välja.
Klaus-Peter Wolfi raamatuid on tõlgitud 24 keelde ja müüdud üle 8 miljoni eksemplari.
Katkend: “Rock`n`roll ja ridamaja”, Eesti Raamat 1990, lk 160-165.
Ta viskas avatud luulekogu minu ette lauale ja osutas sõnatult avatud lehekülgedele. Ma kulutasin peaaegu pool tundi, et aru saada, mis oli juhtunud. Võtsin telefoni sülle ja püüdsin kirjastusse helistada. Ma ajasin kolm korda numbri segamini, panin siis toru hargile ja palusin Barbaral valida. Samal hetkel helises telefon, ning toru otsas oli minu kättesaamatu kirjastaja.
Ma tõmbasin sügavalt hinge, võtsin nõuks mitte mingil juhul ärrituda, vaid otsekohe nõuda laialiveo ärakeelamist. Vea võis veel heaks teha – kõik pidi uuesti laotama ja trükitama.
“Klaus-Peter! Ime on sündinud! Kujuta ette, üks sinu vaenlasi, suur kriitik Knut Schneider-Möllendorf, helistas just kirjastusse. Ta on vaimustatud! Ah, mis ma räägin, vaimustatud on vähe öeldud, see mees on täiesti endast ära! Ta ütles sõna-sõnalt: nüüd Wolf lõpuks näitas, milleks ta on võimeline. Ta ütles, et andestab sulle kogu jama, mis sa viimastel aastatel oled kokku soperdanud. Ka Balzac kirjutas mõnisada idiootlikku romaani, et ära elada, aga pani ometi vahetevahel kirja ka mõne suurteose. Kuule, Klaus-Peter, see on sinu läbimurre!”
Ma ei saanud üldse aru, mis oli juhtunud, ning küsisin:
“Mis läbimurre! Millisest minu raamatust sa üldse räägid?”
“Noh, sinu uuest luulekogust! Kuule, hei, see on üsna kena kirjanduslik uuendus! Schneider-Möllendorf ennustab sulle tõelist kirjandusauhindade sadu. Ta tahab ainult intervjuu võtta ja ulatusliku kriitilise artikli jõuluväljaande lisasse kirjutada. Ta ütleb, et see on aasta parim raamat. Sellest väljaandest ei saa keegi mööda minna!”
“Kas Schneider-Möllendorf oli purjus? ”
“Jajah, sa ei suuda seda veel uskuda. Aga asjaolud on sedasi, Klaus-Peter. Lisaks lugejatele hakkab nüüd sind ka kriitika armastama.”
“Hm, ah, kas sa oled seda luulekogu üldse näinud?”
“Muidugi mitte. Sa tead, et ma selliste pisiasjade pärast ei muretse. Sellest tuleb autoritega ainult tüli. Selleks on mul toimetaja. Aga, vanapoiss, seda luulekogu ma loen! Kui ma ka täna-homme ei jõua… võib-olla puhkusel olles, eks näe! Ma olen alati sinusse uskunud. Kas ma oleksin muidu sulle pidevalt avanssi andnud? Ja näed nüüd, mul oli õigus. Sa oled end maksma pannud. Lõpuks!”
“See, et Schneider-Möllendorfil on parajasti keskea kriis või on ta kangeid narkootikume nautima hakanud, ei tähenda veel läbimurret. Pealegi, mida sa Schneider-Möllendorfilt tahad? Minu raamatuid ostetakse hästi ka temata.”
“Jah, aga see võtab nüüd hoopis teise ulatuse. Rahale tuleb lisaks ka au. Nad teevad sinust parima kirjaniku. Nad puistavad su kirjandusauhindadega üle ja veavad sind välismaal ringi kui meie lootustandvat järelkasvukirjanikku. Mees, vanapoiss, küll mõnel ikka veab! Kui sa vaid teaksid, kuidas ma sind kadestan!”
“Kuule, me peame selle asja kohe selgeks tegema. Tegemist on arusaamatusega. Juhtus nimelt nii: minu tütar…”
“Ära ole nii tagasihoidlik! Sa oled sellega lõpuks hakkama saanud, lõpuks ometi! Ah jaa, ja siis on veel siin kaks järelepärimist raadiost, kes tahavad sinuga intervjuud teha. Ühe ööprogrammi jaoks, kus sa peaksid oma luuletusi ette lugema. Vahele mängivad nad rockmuusikat ja ajavad sinuga juttu. Mees, mees, ma ütlen sulle, see raamat hakkab võimsalt sisse tooma. Teised tahavad saadet kella kuue ja seitsme vahel. Uute tendentside üle saksa kirjanduses. Sellisel teemal poleks sind varem iialgi rääkima kutsutud!”
“Kuue ja seitsme vahel hommikul ei kuula ükski inimene diskussiooni. See on lollus.”
“Jajah, ta ei suuda sellest üldse aru saada. Meie geenius! Aga mul pole rohkem aega. Ma oleksin ise veel hea meelega läbi astunud, et sind isiklikult õnnitleda, aga sa näed ju, kuidas need asjad on. Meie, kirjastajad, näeme päevad läbi vaeva, et teil, autoritel, hästi läheks! Ole siis terve, vanapoiss, ja ära lolliks mine! Loodetavasti kirjutad sa peagi uue, niisama kõva luulekogu!” Ta pani toru hargile.
Minu vastustest ja küsimustest oli Barbara väga hästi aru saanud, millest jutt käis, ja lisas:
“See Schneider-Möllendorf teeb su pihuks ja põrmuks, loodetavasti on see sul selge. Sa oled tema jaoks nagu juhuslikult suhukukkunud suutäis. Ta paneb sind suurima heameelega pannile. Nii-öelda kirjanduslikku surmaohet ohkama. Nüüd saab ta lõpuks tuua näite teesile, mida ta juba aastatid korrutab.”
“Millisele teesile?”
“Et sa oled nõdrameelne. Ning tegelikult pole sulle vaja kirjastajat, vaid psühhiaatrit.”
Arvatavasti oli Barbaral õigus. Ma olin kutu. Võib-olla õnnestuks mul veel natuke raha kirjastuselt välja pressida, et sellega mõni putka avada. Minu talenti veenda inimesi tegema asju, mida nad tegelikult üldse ei taha, saaks võimaluse korral ka rahategemiseks kasutada. Võib-olla võiks mõne kindlustusfirma juures…
“Sina kindlustusagendina – sellest ei tule midagi välja, Klaus-Peter. See toob sulle ainult õnnetust.”
Olin valmis uluma. Vaatasin veel kord luulekogu kolmandat lehekülge ja nutsin end siis Barbara rinna kohal tühjaks. Ta lubas mind järgmistel päevadel telefonikõnede eest kaitsta.
Ütlesin ära kõikidest kohtumistest lugejatega, lasksin Barbaral end välja vabandada, tuues põhjuseks kõva gripi. Loomulikult teadsin, et ma ei või igaveseks ajaks tagasi tõmbuda, eriti nüüd, mil mind lausa saatanliku mõnuga kutsuti kohtumistele, intervjuudele ja diskussioonidele.
Kuigi ma ka telefoni ei võtnud, kuhjusid sellest hoolimata minu ette ikkagi üha suuremad kirjakuhjad, mis panid südame valutama, kuni ma neid avasin.
Keegi Alois Schmidt Oberstdorfist ähvardas mind Bayerni tarbijate kaitse ühinguga, kuna tema arvates on lugejal ka teatud õigused, ja neid võib esitada ka luulekogule.
Kui mul oleks vaid olnud julgust Alois Schmidtile öelda, kui õiged nõudmised tal minu arvates on…
Väga austatud härra Wolf,
Käesolevaga teeme teile ettepaneku tulla meie ülikooli kirjandusteaduslikule seminarile. Teeme ettepaneku, et loeksite kõigepealt kakskümmend minutit oma tekste ning diskuteeriksite pärast seda üliõpilastega. Honorariks pakume 1000 marka pluss sõidukulud esimeses klassis. Kas olete nõus?
P.S. Kui soovite, võib meie jaama raamatukaupluses pärastlõunal korraldada ka autogrammitunni.
Pettunud lugejate sõimukirjade kõrval leidsin posti hulgast kaksteist sellist küllakutset. Igaühes pakuti mulle honorare, mis olid kaks-kolm korda suuremad pakkumistest, mida olin saanud veel paar nädalat tagasi. Minu kirjanduslik allakäik tähendas kogu perele majanduslikku tõusuaega. Sellest hoolimata ei saanud ma peast seda kioski-ideed. Ma ei tahtnud üliõpilaste ette ilmuda, mul polnud tahtmist lasta end rahvaülikoolide kirjanduslikes klubides mõnitada.
Siis ilmus kõige tähtsamas kirjanduslikus nädalalehes terve lehekülje pikkune artikkel minu uuest luulekogust. Pealkiri: “Kirjandus on surnud, elagu kirjandus!”.
Ma ei julgenud seda lugeda, mängisin parem Monaga haiglat. Mina olin patsient, tema oli kirurg, samal ajal võttis Barbara kõheldes artikli ja puhkes lõpuks heledalt naerma. Ta ei suutnud pidada, luges mulle aeg-ajalt mõne rea ette, tsiteeris sõna-sõnalt ning pühkis seejuures naerupisaraid.
“Nad pole sellest aru saanud, Klaus-Peter, nad pole sellest tõepoolset aru saanud! Nad peavad seda äravussitud luulekogu suureks kirjanduslikuks sünnitiseks. Uuenduseks, mida kõik on oodanud. Kuula vaid: ”Täiesti mõttevabas maailmas võtsid autorid endi ülesandeks edaspidi otsida mõtet, väljapääsu. Wolf paljastab oma uues raamatus selle kui mõttetu, valeliku tegevuse. Kui maailmal pole enam mingit mõtet, siis pole ka kirjandusel enam mingit mõtet. Ümbritseva keskkonna hävitamise loogiline tulemus on nüüd kirjanduse hävitamine, jah, koguni keele hävitamine. Tema luuletused on apokalüptilised loitsud, virgutavad terviklikud kunstiteosed, mis on visuaalsuses Wieni dadaistide algatatu järjekindlalt lõpule viivad ning ei jäta seejuures arvestamata ameerika autorite cut-up-tekste.
Kas sellega algab uus ajastu kirjanduses? Kas kirjandus lööb käega raamatule? Keeldub järjekindlalt audiovisuaalsetest meediumidest ning läheb selle asemel üle muuseumi valdkonda? Kas kirjanduse väljapanekud muuseumides on edaspidi mõeldavad? Kas muuseumisaali jahe ümbrus on nendele keelepildikollaažidele sobivam kui kahe raamatukaane ahtus?
Sellele uuele kirjandusele on iseloomulik kõigi selgituste puudumine. Ei eessõna ega järelsõna anna lugejale võimalust paigutada neid tekste juba olemasolevatesse lahtritesse, neid unustada. Nad kuulutavad ette kaduvat tsivilisatsiooni.”
Retsensendi tegi kurvaks vaid see asjaolu, et pidi tulema triviaalkirjanik, laia lugeja jaoks kirjutaja, olmeautor, et näidata: möödas on sõbralike luuletuste, armsa norimise ja tundeeluliste nõuannete andmise aeg.
Sellesama postiga sain esimest korda ilma nõudmata kirjastajalt tšeki.
Tõlkeid eesti keelde
“Rock`n`roll ja ridamaja”, Eesti Raamat 1990
“Purgiõlu ja frikadellid”, Kirjastuskeskus 2003
“Nohik”, Koolibri 2011
Linke
http://www.klauspeterwolf.de/
http://de.wikipedia.org/wiki/Klaus-Peter_Wolf
Mihhail Veller
Mihhail Veller (1948) – nii Moskvas kui Eestis elav vene keeles kirjutav kirjanik, rahvuselt juut. Sündinud Ukrainas sõjaväelase perekonnas. Vellerit on tõlgitud paljudesse keeltesse, ta on tõusnud Venemaal kümne loetavama kirjaniku hulka.
Tartu kirjandusfestivali Prima Vista külastab hinnatud vene kirjanik Mihhail Veller.
Veller esineb 8. mail Tartu Ülikoolis loenguga “Inimkonna mõte ja funktsioon universumi evolutsioonis” („Смысл и функция человечества в эволюции Вселенной“), kus tema vestluspartneriks on kirjanik Hannes Varblane. Loeng toimub koostöös Tartu Ülikooli Filosoofiateaduskonnaga.
9. mail kell 17.30 linnaraamatukogu saalis kirjanik Mihhail Velleri kohtumine lugejatega “Armastus ja kirg maailma kirjanduses” (vene keeles)
Katkend: “Legendid 2”, Hermes 2006 lk 70-76.
Kuberneri hetk
“On ainult MiG – sa temast kinni ei hoia”
Laul nõukogude kinofilmist.
Tuhande üheksasaja üheksakümne esimese aasta novembri lõpus määrati Boriss Nemtsov Nižni Novgorodi kuberneriks. Kuu hiljem lagunes Nõukogude Liit.
Noorele mehele, kes polnud veel kolmekümnesekski saanud, oli see määratu suur ülendamine. Poliitilise pasjansi suurmeister Jeltsin oskas valida ja tegi seda sageli – alati ühesuguse tulemusega. Kuidas nüüd öeldagi, ühel heal päeval ärkas Nemtsov kuulsusena. Erinevalt paljudest teistest vähem energilistest ja perspektiivikatest meestest, kes oleksid eelistanud üldse mitte ärgata.
Iga kuulsa mehe eluloos on läbimurdepunkt, kus läbi argipäevase kesta esimest korda nokitakse lahti auk, mis tähistab eluraja algust. Noor Napoleon, jälgides rahvasummast, kuidas Louis XVI rõdult teatas troonist loobumisest, nähvas mõtlematult: ”Tühiasi! Ainult pataljon grenadere puudub, et neid kelme linnaväravateni punuma sundida!”. Nemtsovile oli niisuguseks punktiks esimene hommik sõjaväes, kui ta sai kuulsaks üles ärkamata. Juhus kui fortuuna suudlus, saatusesõrm.
Noorsõdur Nemtsov keeldus äratussignaali peale üles tõusmast. See ei olnud protestiakt – lihtsalt ta ei ärganud üles. Teda raputati ja kontrolliti: hingas, viinahaisu ei tundunud olevat. Kohale traavis õpperühma ülema asetäitja ja tardus poosi, mis võetakse enne “desertööri mahalaskmist”. Pikka kasvu roosapõskne Nemtsov tõsteti vertikaalasendisse ja kergitati silmalauge.
Mürkmadu, kes tapab silma sülitades, oleks raevunud seersandiga võrreldes tundunud kui Vivaldi muusika. Sülitamise lõpetanud, mõtles seersant välja hukkamisviisi. Reamees Nemtsov, kui tal oli raske tõusta, peab ülejäänud kuus kuud õpperühmas edasi liikuma paterdava hane kombel, neljakäpukil. Niimoodi paterdava hane kombel tuleb tal peldikusse marssida, mida peab edaspidi koristama, ja kööki, kus toimkond teda ennast “koristab”, aga üle päeva käima kiirrännakutel.
Reamees Nemtsov tükati ärkav teadvus joonistas talle silmade ette Maresjevi õnneliku saatuse ja kuullaagritel veereva vankri eelised (kui arvestada teisi edasiliikumise viise).
Sõjaväes ärkamine ei paku üldse meeldivaid elamusi.
Mitte esimest aastat ei õpetanud seersant noorsõduritele teenistuse olemuse mõistmist, aga alluva keha kannatusi jälgides ei unustanud ta kristluse olemust – surematu hinge piina – selleta pole komandöri õnn täielik. Ega siis inkvisitsiooni leiutaja asjata alustanud sõjaväes stažeerimisest. Piinamine lootusega rikastab suuresti tundeelu, nii karistataval kui ka kasvatajal.
“Nemtsov, sul on võimalus inimese kombel kõndida ja kogu teenistuse ajal hommikuvõimlemise ajal magada, kui sa kord juba magada armastad.”
Rühm tardus. Nemtsov ärkas lõplikult.
“Kui sa kangil minust rohkem kätekõverdusi teed. Ei tee, siis käid neljakäpukil!”
Seersant oli lüheldast ksavu, kuivetu ja treenitud. Nemtsov kahetses, et oli ärganud.
“Platsile… sammu… marss!”
Seersant tegi vetruva hüppe, haaras kangist kinni ja tõmbas lõua üle kangi. Rühm loendas:
“Kakskümmend üks, kakskümmend kaks!”
“Olge lahke!”
Nemtsov rippus õhus nagu märklaud-siluett.
Suurtest, pikakasvulistest inimestest võimlejaid ei saa. Koos massi kasvuga kasvab selle tõstmiseks vajalik jõupingutus, progressioonis.
“Viis… Kuus…”
Kang rappus.
Kaheteistkümnenda kätekõverduse ajal läks ta näost siniseks. Kuueteistkümnenda juures valgusid silmad verd täis nagu saatanal. Kahekümnenda juures tõmblesid jalad ägedalt nagu poodul. Suu vahutas. Seersandi nägu muutus. Ta tegi kakskümmend seitse kätekõverdust ja kukkus siis prantsatades betoonile. Sellel päeval nööpis tal riideid kinni koikunaaber. Sööklas ta ei söönud, sest käed ei tõusnud.
Hiljem, arvatavasti soovist seersanti kiita ja kujutada teda sõnapidajana, rääkis Nemtsov, et mees oligi tal lubanud hommikuvõimlemise ajal magada – lubage lahkesti, kuid see tähendas juba tulevase professionaalse poliitiku iseloomujoonte avaldumist: nagu möödaminnes rõhutada oma erilisust ja kujutada elu vajalikes värvides. Sõduri unistused on lihtsad.
Nüüd peaks teil selge olema, kuidas kuberneriks saadakse. See tähendab, et olukord muutub, kuid tahtejõud käsib pingutada, nii et ragiseb. Muidu kogu ümbruskond ei ragise.
Niisiis, pikk on tee Tipperarysse, võtab aega mis võtab, raudsaapadki kuluvad ja omandavad poliitilise paindlikkuse raudsed karakterid: Nemtsov sabus Nižnisse, et esitleda end ametisse astumise puhul.
Fanfaarid jäid teele toppama. Nižni Novgorod on Venemaa süda ja talumehed võtsid võimu vastu malakatega. Malakatega tagusid nad vitriinid puruks. Mahe helin.
Võimul tekkis asja vastu huvi. Kas rahval läks kohtumisrõõmust mõistus segi? Või tähendab see gladiaatorivõitlust Novgorodi moodi? Või aknapesijate vandenõu? Millest kisa? Ehk pole neile juba ammu suitsutundi lubatud?
Just nii, kandis vastuvõtjate kaaskond ette: juba ammu. Lubage siis! Ei saa. Linnas on sigaretid otsas. Nagu näete, tubakamäss. Demokraatia on võitlus suitsumehe õiguste eest.
Esimese kuu töötas energiline kuberner varustajana. Hommik algas nõupidamisega selektorside kaudu, siis sõitis ta ise kontrollima ja tuld saba alla tegema. Sabadest polnud puudus, õhtuks väsis käsi ära.
Kui sigaretid müügile tulid, kadus viin. Kui viin müügile tuli, kadus leib. Statistiliselt keskmise inimese söömahimu võib nullida ka kõige paremad poliitilised plaanid. Sihukest rahvast on kergem maha tappa kui toita. Kui müügile tuli leib, kadus Nõukogude Liit. Kuberner sai hinge tõmmata.
President õnnitles televiisoris vaba rahvast uue, 1992. aasta puhul. Nõutu rahvas jõi ja hakkas pidutsema. Toimus vaba rahva kohtumine vabade hindadega. Kohtumine lõppes viimaste võiduga: hinnad kerkisid kolmkümmend viis korda. Sellelt kõrguselt nad lihtsat inimest enam ei näinud. Kinnitust leidis poeedi prohvetlik ettekuulutus, et vabadus tuleb alasti. Alasti siis alasti, pole hullu, aga paluks ikka mõõdukalt, porutšik!
Lendas siis Jeltsin oma kõige nooremast kubernerist rõõmu tundma. Ta kohtus pensionäridega ja tunnetas õhus nähtamatut poomisnööri. Tsaar käskis hindu alandada, aga vastutajad kohalt maha võtta. Nemtsov sai juustesse esimese halli karva.
Erilise küünilisusega paistis silma kaupluste erastamine: enampakkumine korraldati Partei Poliithariduse majas. Gaidar lendas vaatemängu nautima. Väljakul suruti ta miitinguliste vahele, kes kandsid plakateid: “Käed eemale nõukogude kaubandusest!” Saali trügiva reformaatori ülikond tõendas kaubanduses müüdavate munade ja tomatite madalat kvaliteeti.
Lenini väljakut kasutati autojuhtidele veoautode müümiseks. Esimesel erastatud veoautol emigreerus maailma proletariaadi juht ise: sündmus võis purustada isegi malmist südame.
Loomulikult ei saadud läbi ka ilma juutideta. Nemadki kutsuti kohale otse New Yorgist, et organiseerida alternatiivne erataksode park.
Üksnes neutronpomm võis väiksema kaose tekitada, mis sarnanenuks lihtsa pogrommiga hullumaja köögis.
Kuberneri õpetatud majandusnõunik kommenteeris olukorda sedaviisi: “Praegu on veel väljatöötamise staadiumis teooriad ebastabiilsetele, tasakaalustamata turbulentsetele majandussüsteemidele.”
No teate, sihukesest turbulentsist kukuvad pommituslennukid taevast alla. Sel kombel on võimalik elegantselt üle minna sõjaväelennundusele.
Nižni Novgorodis oli kolm kaitsetööstuse tehast. Te vaidlete vastu, et kus neid ei olnud! Aga Novgorodi tehased said vabamajandustsooni staatuse. Mõnikord võrdub meie ettekujutus mõistest vabadus käsuga: “Päästke end, kes suudab!” Päästmise all peetakse muidugi silmas vargust. Seetõttu oli tehastes palju lihtsam varastada raha, mida niikuinii ei olnud. Tehased alustasid suurtes kogustes kastrulite, arvutite ja Lääne suvilaomanikele alumiiniumlabidate vorpimist.
Varem oli üks tehas tootnud MiG`e. Püüdis neid praegugi toota. Suurepärastel lahingulennukitel avastati ainult üks puudus, millel turumajanduse tingimustes oli hävitav mõju kogu Venemaa lennundusele: nende eest ei tahtnud keegi maksta, kuid jätame õpetlastelt leivakannika üle löömata: majandusteooriat turbulentsetele süsteemidele, nagu me juba mainisime, ei ole maailmas veel olemas.
Ent lepingute osakond, keda kannustas hirm oma töökoha pärast, tuhnis maad ja sonkis paljakuid kõigis suundades. Osakond mõjus sööbivalt potensiaalsete tellijate maksale ning korraldas neile Kaspirovski meetodil kollektiivse ja individuaalse hüpnoosi seansse. Kuni kaevas välja tellimuse Indiast! Indialasi veendi, et just MiG`id ei hirmuta lehmi ja viivad joogad nirvaanasse. Ei tea, kas meie poisid olid fakiiride juures stažeerimas käinud või selgitati neile tagasipõrke reeglit, aga leping sõlmiti!
India on vaene maa, aga häda õpetab ka koeralt konti ära võtma. Pressiti avanss välja. Avanss haihtus hetkega õhku. Elada oli parem, elada oli lõbusam.
Tähtaeg jõudis kätte, indialased hakkasid MiG´ide ootuses taevasse vaatama. Mõistatasid taevamärke. Taevast kukkus alla linnurooja ja säras Tiibet.
Indialased kohendavad turbanit ja helistavad Venemaa relvastuskoondisse. Helistavad tehasesse. Paluvad tõlkidel selgitada arusaamatuid sõnu. Süvenevad meie süsteemi – süsteem on tõepoolest turbulente! Helistavad kubernerile, kes kõige eest peaks vastutama, nagu neile selgitati.
Teinekord võib Nemtsov liigse sõna öelda. Tehases arvatakse seda siiamaani.
Eraldi asuvat majandustsooni oli kirutud – vannutud ja maksustatud. See tõotas suuresti kaasa aidata kubermangu õitsengule.
Tehas esitas kalkulatsiooni, aga selle kalkulatsiooni järgi olid kõik talle võlgu, kaasa arvatud Looja, kes oli midagi andmata jätnud. Aritmeetika alatus on juhtkonna alati marru ajanud.
Kujutage endale ette palverändurite koor ooperist “Aida” , kes laulab mustlasromanssi: me puistame teid üle kullaga, ainult enne pistke sellesse augukesse nelikümmend rohelisi Ameerika rublasid täis topitud sidrunit. Ja nemad viskavadki augukesse lahtise käega! Joo põhjani!
Jeltsin armastab Nemtsovi. Ja Nemtsov küsib raha. Armastus hakkab virtuaalset kuju omandama. Justkui oleks olemas, aga raha justkui ei ole.
Kell tiksub. Kalendris pööratakse lehti. Tehase töömehed plagistavad hambaid. Indialased siputavad valgetes aluspükste sarnastes puhvpükstes jalgu, kuberner vihub Novgorodi parketil tšetšotkat tantsida, president on suvilasse istuma jäänud ja töötab dokumentidega, teda sealt välja urgitseda on raskem kui rähnil peeglist tõugu peegelpilti.
Just samal ajal hakkavad kõik regioonid riigis tarbijaid üldisest elektrivõrgust välja lülitama, et kokku hoida. Vooli võnkesagedus langeb 50 hertsilt 48 hertsini, aga sellise sageduse juures jäävad aatomielektrijaamad, mis toodavad kolmandiku kogu oblasti elektrienergiast, seisma. Niisiis, et katastroofi vältida, lülitab Nemtsov pooled katlamajad võrgust välja, torud hakkavad lõhkema, teda ennast ajab taga rahvas, unistades ta tükkideks rebida.
Seejärel ühildab ta geniaalselt linnast põgenemise plaani rünnakuga presidendile, püüdes seejuures maksimaalselt säästa aega. Ta kihutab sõjaväelennuväljale ja käsib end Moskvasse sõidutada.
Tol ajal presidendid veel ei lennanud hävitajatel Su-25. Nemtsovist sai pioneer. Kuigi pool aastat varem oli Bush-seenior alustanud lendu presidendiametisse mereväe ründelennukil. Üldiselt ei ole sügavuti uuritud Ameerika mõju noorreformaatoritele, kuidas ajakirjanikud ka poleks püüdnud.
Kes kunagi pole kamandanud lennupolku, sel on võimatu endale ette kujutada, kui raske on maha kanda puruks kukkunud kuberneri. Lenduril, kes on istunud kaasaegsesse hävituslennukisse, tõuseb pulsisagedus üle saja viiekümne, vererõhk üle kahesaja. Käsku kuulnud komandöri päästis infarktist ainult lennuettevalmistus.
“Ma ei tohi, härra kuberner…” punnis ta hämmeldunult vastu.
Ta saigi kohe loa, kuhu oli lisatud mitmesuguseid veidraid ilusõnu.
“Te olete liiga pikka kasvu…” märkis komandör hämmeldunult. Standardne hävituslennuk on arvestatud standardsele lendurile, kelle pikkuseks on sada seitsekümmend viis sentimeetrit, kuigi esineb ka ülekasvulisi.
“Ma surun põlved krõnksu,” lubas Nemtsov ja meenutas nooruspäevi sõjaväes. “lasen neljakäpukile.”
“Neljakäpukile pannakse mind,” vastas komandör süngelt, mõeldes oma karjäärile.
“Kütus, toitained, kaks korterit ohvitseridele,” pareeris Nemtsov.
Korteri eest on ohvitser valmis MiG´il lendama ka pea alaspidi. Isegi ilma MiG´ita.
Hakati otsima skafandrit, ülekoormust leevendavat ülikonda, mis vastaks kasvule. Nemtsov silmitses närviliselt kella ja näppis telefoni. Jeltsin on Kremlis, kuid ei jää sinna kauaks.
“Ainult ärge laske tal juua,” röökis ta taktitult telefonitorru, justkui oleks vali hääl aidanud nõuannet täita.
/…/
Moskvas maanduti kahekümne minuti pärast.
Looming eesti keeles
“Ülesõiduhobu”, LR 1984
“Nevski prospekti legendid”, 1999; Fontes 2005
“Nulltund”, L&P 2002
“Legendid 2”, Hermes 2006
Linke
Mihhail Veller: elavatest on palju huvitavam kirjutada, kui surnutest, Eesti Päevaleht 9.11.2009, http://epl.delfi.ee/news/kultuur/mihhail-veller-elavatest-on-palju-huvitavam-kirjutada-kui-surnutest.d?id=51182452
Edukaim Eesti juurtega vene kirjanik on sisenenud õigest uksest, Põhjarannik 23.03.2011,
http://pr.pohjarannik.ee/?p=389
Nädala autor 