Klaus-Peter Wolf

24. apr. 2014 at 2:39 p.l. (Nädala autor 2014) (, , )

Klaus-Peter Wolf on tänavu kirjandusfestivali Prima Vista külaline.

Tema kohtumine lugejatega toimub 9. mail kell 16.30 TÜ Raamatukogu konverentsisaalis. Esitletakse kriminaalromaani ”Ida-Friisi veri” eestikeelset tõlget. Kirjanikuga vestlevad TÜ õppejõud Reet Liimets ja tõlkija Piret Pääsuke.
Lauludega elavdab kohtumist kirjaniku abikaasa Bettina Göschl.

Menukas saksa  kirjanik ja stsenarist Klaus-Peter Wolf (sünd 1954) on  produktiivne autor, kes on välja andnud üle 60 raamatu lastele, noortele ja täiskasvanutele ning kirjutanud teist sama palju stsenaariume (tele)filmidele. Wolfi laste- ja noorteraamatud on leidnud laia vastukaja ning kriminaalromaanid saanud bestselleriks. Wolfi näol on tegemist tõelise rahvakirjanikuga, kellele on edu toonud lugejate siiras poolehoid.

Eesti kirjandussõpradele ei ole Wolf tundmatu. 1990. aastal ilmunus temalt “Rock’n’roll ja ridamaja”, mille vaimukalt jutustatud lood on naerutanud juba mitme põlvkonna lugejaid. Eesti keelde on tõlgitud ka Wolfile tuntuse toonud varasem romaan kriminaalsest noortekambast “Purgiõlu ja frikadellid” (2003) ning noortekrimka “Nohik” (2011).

Kirjanikule tuntusele on kindlasti kaasa aidanud tema stsenaariumide põhjal vändatud filmid. Wolf on kirjutanud stsenaariume saksa kultussarjadele  „Kuriteopaik“ („Tatort“)  ja „Politseikutse 110“ („Polizeiruf 110“) ning stsenaristi kätt on tunda ka tema kriminaalromaanides.

Kümmekond viimast aastat elab Wolf Põhjamere ääres Nordenis ja  on  pühendunud  Ida-Friisi-aineliste kriminaalromaanide kirjutamisele. Põhjamere rannik, mõõnameri, hooajal suvitajatega täituvad saared on Wolfi Ida-Friisi krimisarja tegevuspaik. Aastatel 2007–2014 on sarjas ilmunud kaheksa romaani, neis kõigis juhib juurdlust komissar Ann Kathrin Klaasen. Sarja teine raamat “Ida-Friisi veri”  ilmus äsja eesti keeles (väljaandja kirjastus Atlex).

Wolf on kirglik lugude jutustaja, kelle kirjanduslik kreedo on maksimaalne tõepärasus: ladusad dialoogid ja usutavad karakterid, põnevuse loomine, reaalsuse ja fiktsiooni meisterlik sidumine. Selle kõige taga peitub aga tõsine töö. Nimelt on Wolfile iseloomulikud hämmastavad ja julged meetodid oma raamatute jaoks materjali kogumisel: ta olnud mootorratturite jõugu liige ja asutanud naistevahendamisfirma, et tundma õppida miljööd ja siduda elulähedus oma tekstidesse.

Klaus-Peter Wolf sündis 1954. aastal Ruhri tööstuspiirkonnas Gelsenkirchenis. Tema kirjutamisanne avaldus varakult. Juba 8-aastaselt pani ta kirja ja müüs koolikaaslastele esimesed lood, 14- aastaselt ilmusid esimesed jutud trükist ja koos gümnaasiumi lõpetamisega tuli esimene kirjandusauhind. Wolf on õppinud ülikoolis mõned semestrid juurat, töötanud evangeelses noortekodus, lasknud tegevjuhina pankrotti kirjastuse ja aidanud Nicaraguas rajada trükikoda. Ta on kuulunud kommunistlikku parteisse ja astunud pärast Nõukogude Liidu külastamist sealt pettunult välja.

Klaus-Peter Wolfi raamatuid on tõlgitud 24 keelde ja müüdud üle 8 miljoni eksemplari.

Klaus-Peter_Wolf

Katkend: “Rock`n`roll ja ridamaja”, Eesti Raamat 1990, lk 160-165.

Ta viskas avatud luulekogu minu ette lauale ja osutas sõnatult avatud lehekülgedele. Ma kulutasin peaaegu pool tundi, et aru saada, mis oli juhtunud. Võtsin telefoni sülle ja püüdsin kirjastusse helistada. Ma ajasin kolm korda numbri segamini, panin siis toru hargile ja palusin Barbaral valida. Samal hetkel helises telefon, ning toru otsas oli minu kättesaamatu kirjastaja.

Ma tõmbasin sügavalt hinge, võtsin nõuks mitte mingil juhul ärrituda, vaid otsekohe nõuda laialiveo ärakeelamist. Vea võis veel heaks teha – kõik pidi uuesti laotama ja trükitama.

“Klaus-Peter! Ime on sündinud! Kujuta ette, üks sinu vaenlasi, suur kriitik Knut Schneider-Möllendorf, helistas just kirjastusse. Ta on vaimustatud! Ah, mis ma räägin, vaimustatud on vähe öeldud, see mees on täiesti endast ära! Ta ütles sõna-sõnalt: nüüd Wolf lõpuks näitas, milleks ta on võimeline. Ta ütles, et andestab sulle kogu jama, mis sa viimastel aastatel oled kokku soperdanud. Ka Balzac kirjutas mõnisada idiootlikku romaani, et ära elada, aga pani ometi vahetevahel kirja ka mõne suurteose. Kuule, Klaus-Peter, see on sinu läbimurre!”

Ma ei saanud üldse aru, mis oli juhtunud, ning küsisin:

“Mis läbimurre! Millisest minu raamatust sa üldse räägid?”

“Noh, sinu uuest luulekogust! Kuule, hei, see on üsna kena kirjanduslik uuendus! Schneider-Möllendorf ennustab sulle tõelist kirjandusauhindade sadu. Ta tahab ainult intervjuu võtta ja ulatusliku kriitilise artikli jõuluväljaande lisasse kirjutada. Ta ütleb, et see on aasta parim raamat. Sellest väljaandest ei saa keegi mööda minna!”

“Kas Schneider-Möllendorf oli purjus? ”

“Jajah, sa ei suuda seda veel uskuda. Aga asjaolud on sedasi, Klaus-Peter. Lisaks lugejatele hakkab nüüd sind ka kriitika armastama.”

“Hm, ah, kas sa oled seda luulekogu üldse näinud?”

“Muidugi mitte. Sa tead, et ma selliste pisiasjade pärast ei muretse. Sellest tuleb autoritega ainult tüli. Selleks on mul toimetaja. Aga, vanapoiss, seda luulekogu ma loen! Kui ma ka täna-homme ei jõua… võib-olla puhkusel olles, eks näe! Ma olen alati sinusse uskunud. Kas ma oleksin muidu sulle pidevalt avanssi andnud? Ja näed nüüd, mul oli õigus. Sa oled end maksma pannud. Lõpuks!”

“See, et Schneider-Möllendorfil on parajasti keskea kriis või on ta kangeid narkootikume nautima hakanud, ei tähenda veel läbimurret. Pealegi, mida sa Schneider-Möllendorfilt tahad? Minu raamatuid ostetakse hästi ka temata.”

“Jah, aga see võtab nüüd hoopis teise ulatuse. Rahale tuleb lisaks ka au. Nad teevad sinust parima kirjaniku. Nad puistavad su kirjandusauhindadega üle ja veavad sind välismaal ringi kui meie lootustandvat järelkasvukirjanikku. Mees, vanapoiss, küll mõnel ikka veab! Kui sa vaid teaksid, kuidas ma sind kadestan!”

“Kuule, me peame selle asja kohe selgeks tegema. Tegemist on arusaamatusega. Juhtus nimelt nii: minu tütar…”

“Ära ole nii tagasihoidlik! Sa oled sellega lõpuks hakkama saanud, lõpuks ometi! Ah jaa, ja siis on veel siin kaks järelepärimist raadiost, kes tahavad sinuga intervjuud teha. Ühe ööprogrammi jaoks, kus sa peaksid oma luuletusi ette lugema. Vahele mängivad nad rockmuusikat ja ajavad sinuga juttu. Mees, mees, ma ütlen sulle, see raamat hakkab võimsalt sisse tooma. Teised tahavad saadet kella kuue ja seitsme vahel. Uute tendentside üle saksa kirjanduses. Sellisel teemal poleks sind varem iialgi rääkima kutsutud!”

“Kuue ja seitsme vahel hommikul ei kuula ükski inimene diskussiooni. See on lollus.”

“Jajah, ta ei suuda sellest üldse aru saada. Meie geenius! Aga mul pole rohkem aega. Ma oleksin ise veel hea meelega läbi astunud, et sind isiklikult õnnitleda, aga sa näed ju, kuidas need asjad on. Meie, kirjastajad, näeme päevad läbi vaeva, et teil, autoritel, hästi läheks! Ole siis terve, vanapoiss, ja ära lolliks mine! Loodetavasti kirjutad sa peagi uue, niisama kõva luulekogu!” Ta pani toru hargile.

Minu vastustest ja küsimustest oli Barbara väga hästi aru saanud, millest jutt käis, ja lisas:

“See Schneider-Möllendorf teeb su pihuks ja põrmuks, loodetavasti on see sul selge. Sa oled tema jaoks nagu juhuslikult suhukukkunud suutäis. Ta paneb sind suurima heameelega pannile. Nii-öelda kirjanduslikku surmaohet ohkama. Nüüd saab ta lõpuks tuua näite teesile, mida ta juba aastatid korrutab.”

“Millisele teesile?”

“Et sa oled nõdrameelne. Ning tegelikult pole sulle vaja kirjastajat, vaid psühhiaatrit.”

Arvatavasti oli Barbaral õigus. Ma olin kutu. Võib-olla õnnestuks mul veel natuke raha kirjastuselt välja pressida, et sellega mõni putka avada. Minu talenti veenda inimesi tegema asju, mida nad tegelikult üldse ei taha, saaks võimaluse korral ka rahategemiseks kasutada. Võib-olla võiks mõne kindlustusfirma juures…

“Sina kindlustusagendina – sellest ei tule midagi välja, Klaus-Peter. See toob sulle ainult õnnetust.”

Olin valmis uluma. Vaatasin veel kord luulekogu kolmandat lehekülge ja nutsin end siis Barbara rinna kohal tühjaks. Ta lubas mind järgmistel päevadel telefonikõnede eest kaitsta.

Ütlesin ära kõikidest kohtumistest lugejatega, lasksin Barbaral end välja vabandada, tuues põhjuseks kõva gripi. Loomulikult teadsin, et ma ei või igaveseks ajaks tagasi tõmbuda, eriti nüüd, mil mind lausa saatanliku mõnuga kutsuti kohtumistele, intervjuudele ja diskussioonidele.

Kuigi ma ka telefoni ei võtnud, kuhjusid sellest hoolimata minu ette ikkagi üha suuremad kirjakuhjad, mis panid südame valutama, kuni ma neid avasin.

Keegi Alois Schmidt Oberstdorfist ähvardas mind Bayerni tarbijate kaitse ühinguga, kuna tema arvates on lugejal ka teatud õigused, ja neid võib esitada ka luulekogule.

Kui mul oleks vaid olnud julgust Alois Schmidtile öelda, kui õiged nõudmised tal minu arvates on…

Väga austatud härra Wolf,

Käesolevaga teeme teile ettepaneku tulla meie ülikooli kirjandusteaduslikule seminarile. Teeme ettepaneku, et loeksite kõigepealt kakskümmend minutit oma tekste ning diskuteeriksite pärast seda üliõpilastega. Honorariks pakume 1000 marka pluss sõidukulud esimeses klassis. Kas olete nõus?

P.S. Kui soovite, võib meie jaama raamatukaupluses pärastlõunal korraldada ka autogrammitunni. 

 

        Pettunud lugejate sõimukirjade kõrval leidsin posti hulgast kaksteist sellist küllakutset.  Igaühes pakuti mulle honorare, mis olid kaks-kolm korda suuremad pakkumistest, mida olin saanud veel paar nädalat tagasi. Minu kirjanduslik allakäik tähendas kogu perele majanduslikku tõusuaega. Sellest hoolimata ei saanud ma peast seda kioski-ideed. Ma ei tahtnud üliõpilaste ette ilmuda, mul polnud tahtmist lasta end rahvaülikoolide kirjanduslikes klubides mõnitada.

Siis ilmus kõige tähtsamas kirjanduslikus nädalalehes terve lehekülje pikkune artikkel minu uuest luulekogust. Pealkiri: “Kirjandus on surnud, elagu kirjandus!”.

Ma ei julgenud seda lugeda, mängisin parem Monaga haiglat. Mina olin patsient, tema oli kirurg, samal ajal võttis Barbara kõheldes artikli ja puhkes lõpuks heledalt naerma. Ta ei suutnud pidada, luges mulle aeg-ajalt mõne rea ette, tsiteeris sõna-sõnalt ning pühkis seejuures naerupisaraid.

“Nad pole sellest aru saanud, Klaus-Peter, nad pole sellest tõepoolset aru saanud! Nad peavad seda äravussitud luulekogu suureks kirjanduslikuks sünnitiseks. Uuenduseks, mida kõik on oodanud. Kuula vaid: ”Täiesti mõttevabas maailmas võtsid autorid endi ülesandeks edaspidi otsida mõtet, väljapääsu. Wolf paljastab oma uues raamatus selle kui mõttetu, valeliku tegevuse. Kui maailmal pole enam mingit mõtet, siis pole ka kirjandusel enam mingit mõtet. Ümbritseva keskkonna hävitamise loogiline tulemus on nüüd kirjanduse hävitamine, jah, koguni keele hävitamine. Tema luuletused on apokalüptilised loitsud, virgutavad terviklikud kunstiteosed, mis on visuaalsuses Wieni dadaistide algatatu järjekindlalt lõpule viivad ning  ei jäta seejuures arvestamata ameerika autorite cut-up-tekste.

Kas sellega algab uus ajastu kirjanduses? Kas kirjandus lööb käega raamatule? Keeldub järjekindlalt audiovisuaalsetest meediumidest ning läheb selle asemel üle muuseumi valdkonda? Kas kirjanduse väljapanekud muuseumides on edaspidi mõeldavad? Kas muuseumisaali jahe ümbrus on nendele keelepildikollaažidele sobivam kui kahe raamatukaane ahtus?

Sellele uuele kirjandusele on iseloomulik kõigi selgituste puudumine. Ei eessõna ega järelsõna anna lugejale võimalust paigutada neid tekste juba olemasolevatesse lahtritesse, neid unustada. Nad kuulutavad ette kaduvat tsivilisatsiooni.”

Retsensendi tegi kurvaks vaid see asjaolu, et pidi tulema triviaalkirjanik, laia lugeja jaoks kirjutaja, olmeautor, et näidata: möödas on sõbralike luuletuste, armsa norimise ja tundeeluliste nõuannete andmise aeg.

Sellesama postiga sain esimest korda ilma nõudmata kirjastajalt tšeki.


Tõlkeid eesti keelde

“Rock`n`roll ja ridamaja”, Eesti Raamat 1990
“Purgiõlu ja frikadellid”, Kirjastuskeskus 2003
“Nohik”, Koolibri 2011

 

Linke
http://www.klauspeterwolf.de/

http://de.wikipedia.org/wiki/Klaus-Peter_Wolf

http://www.krimi-couch.de/krimis/klaus-peter-wolf.html

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: