Leszek Kołakowski
Foto: Wikipedia
Leszek Kołakowski (1927-2009) – Poola filosoof. Sündinud Radomis, Poolas. II maailmasõja tõttu omandas hariduse põhiliselt iseõppijana, peale sõda õppis Łodzi ülikoolis filosoofiat, doktorikraadi Spinoza teesidest kaitses Varssavi ülikoolis. 1953 – 1968 töötas Varssavi ülikoolis filosoofia ajaloo osakonna juhatajana. Pettudes kommunismis kujunes temast filosoof, kes oli eelkõige tuntud Marxi ideede kriitilise analüüsiga. Hiljem keskendus ta oma töödes religiooni küsimustele.
Katkend: Revolutsioon kui ilus haigus, Hendrik Lindepuu Kirjastus 2014, lk 358-363.
Arutlusi totalitarismist, vasakpoolsusest, kommunismist, demokraatiast – aga mitte ainult.
Milleks meile inimõigused?
2003
Ma tahaksin innustada ennast ja teisi arutlema erakordselt sobimatu küsimuse üle: kas me võime ÜRO Inimõiguste ülddeklaratsiooni ja mitmed eelnevad sellekohased deklaratsioonid saata austust väärivate mäletusesemete arhiivi ja elada ilma selle ülddeklaratsioonita talutavalt, aga võib-ola talutavamaltki kui praegu? Ma ei taha vaidlustada deklaratsiooniga väljendatud mitmesuguseid õigustatud soove, vaid tahan vaidlustada nende kinnitamist õigustena, inimeste õigustena.
Väljend “mul on õigus” millekski võib lihtsalt tähendada, et ma olen mingi lepingu osapool, mis annab mulle millekski õiguse (“mul on õigus sõita selle rongiga, sest ma ostsin pileti”) ja selle õiguse aluseks on üldine reegel, et lepinguid tuleb täita; seda reeglit ei tule arvatavasti mingi üldise reegliga põhjendada, või ehk vaid viidates Jumala käskudele või siis väljaspool kahtlust olevale tähelepanekule, et neid – kas või ebatäiuslikult – järgimata oleks ühiskonna elu võimatu. Öeldes “mul on õigus” viidatakse tihti implicite mitte kirjalikule lepingule, vaid mingile püsivale tavale (“meil on õigus teada, mida sa tegid nii hilja õhtul,” ütlevad vanemad sõnakuulmatule tütrele; “mul ei ole õigus korrata neid kontrollimata kuulujutte selle proua eraelu kohta” jne). Vahel tähendab “mul on õigus” seda, et ma midagi väga vajan (“mul on õigus puhata pärast pikka ja rasket päevatööd”) ja et minu arvates on teised inimesed kohustatud mulle seda võimaldama.
Võiks näida, et 1948. aastal ülddeklaratsiooni kirja pandud inimõigustel on teine tähendus; need on ju universaalsed, abstraktsed ja eranditeta õigused, mis käivad kõigi inimeste kohta. Aga eelnimetatud õigusi saab ilma suurema vaevata tuletada nendest abstraktsioonidest: kui keegi oleks takistanud minu rongi peale minekut, ehkki ma olin ostnud pileti, siis oleks ta kallale kippunud minu varale, aga õiguse omada vara annab mulle 17. artikkel; kui keegi oleks takistanud mind puhkamast peale tööd, siis oleks ta rikkunud minu õigust vastavalt 24. artiklile jne.
Ent mõtleme siiski selle üle, milline tegelik tähendus on neil kolmekümne artikliga kinnitatud õigustel. Ameerika Ühendriikide Iseseisvusdeklaratsioonis üles loetud õigused – ja neid on ainult kolm – on kehtivad seetõttu, et need andis meile Looja, niisiis me oleme, igaüks meist, nende õiguste kandjad (õigus elule, vabadusele ja õnne poole püüdlemisele) jumaliku dekreedi jõul, mida ei ole võimalik vaidlustada. Et me oleme nende õiguste õnnelikud omanikud, on faktiväide, nagu on fakt, et ma olen siin selle sulepea õiguslik omanik. ÜRO ülddeklaratsioon ei ütle aga midagi selle kohta, et need ülesloetud õigused oleks andnud meile Jumal või loodus. Mida siis tähendab väide, et mul on näiteks õigus õiglasele ja rahuldavale tasule? Kas see on teatava fakti kinnitus, aga samas ka metafüüsiline väide, mis omistab mulle võõrandamatu ja kindla omaduse, mille kandja ma olen samamoodi nagu ma kannan oma kahte kõrva. Kui selle kuulsa dokumendi autorid tahtsid seda öelda, kui nad tõepoolest määrasid kindlaks mingid faktilised asjaolud, siis peaksid nad ütlema, kust nad teavad, et mina kui inimliigi isend olen nende kolmekümne omaduse kandja, nii nagu on nende kandjaks kõik teised inimesed ja kindlasti – ehkki dokument seda otse ei ütle – mitte ainult täna elavad, vaid kõik inimesed maailma algusest kuni selle lõpuni.
Kui aga inimõiguste nimekirja ei saa tõlgendada nii julge metafüüsilise väitena, siis mida see võib tähendada? Me võime oletada, et see on normatiivne tekst, mis väljendab autorite arvamust, kelle järgi oleks parem, et mina ja teised saaksid oma töö eest õiglast ja rahuldavat tasu, või et maailm üleüldiselt oleks parem, kui inimesi ei vahistataks meelevaldselt ega piinataks. Kui nii, siis on ülddeklaratsioon selle autorite soovide nimekiri ja isegi kui mina neid soove jagan, kui ma eelistan, et maailm oleks pigem parem kui halvem ülddeklaratsiooni mõista antud tähenduses, siis ei või ma kinnitada, et minu või teiste inimeste soovid on tõed, seda enam igavesed tõed, nagu annab mõista “õiguste” kui metafüüsiliste seisukohavõttude tõlgendus. Ka kõige empiirilisemalt ja stsientistlikumalt meelestatud inimesel ei saa olla midagi selle vastu, et inimesed väljendavad oma soove, ja ehkki ta on valmis ka ise oma soove väljendama, ei hakka ta ju ometigi väitma, et kuulutab sel kombel tõde.
On veel kolmas võimalus “inimõigusi” tõlgendada. Ajaloost tuntud tähtsad dokumendid, mida me peame nende õiguste eelkäijateks nagu Inglismaal Magna Carta ja hiljem Habeas Corpus, Poolas neminem captivabimus ja Prantsusmaal Nantes`i edikt, olid lihtsalt piirangud, mida riik või pigem monarhia olid valmis tunnistama, võimule seatud kitsendused, mille kuningas võttis vastu kas siis otsese surve mõjul mõjul või mingitel erilistel põhjustel vabatahtlikult. Need olid niisiis seadused, millega alamad, peamiselt aadlikud, kaitsesid end omavoli ja vägivalla ning ülekohtuse maksustamise vastu. Need ei olnud midagi sellist nagu Moosese kivitahvlile raiutud käsud, mis kehtivad igavesti, aga just nõnda paistab olevat kujutatud ülddeklaratsioonis inimõigusi.
Kuna küsimuses olid võimude järeleandmised, mida tehti kas meelsasti või vastu tahtmist, siis oli selge, et neid saab parandada, muuta või tühistada, nagu juhtus just eelnimetatud ja ka teiste samasuguste dokumentidega. Magna Carta`t muudeti juba esimese kümne aasta jooksul pärast selle vastuvõtmist 1215. aastal, paljud selle punktid on kaotanud poliitiliste ja ühiskondlike muutuste tulemusel oma kehtivuse, ja vähemalt ühel juhul lubatud vabadused tänapäeval ei kehti (nimelt säte, et igaüks võib rahuajal Inglismaale elama asuda); lubadus neminem captivabimus ei olnud Poola ajaloos muutumatult kohustuslik, ja Nantes`i edikt tühistati paarikümne aasta pärast. Ent ükski nendest dekreetidest ei kadunud jälgi jätmata, need jäid kollektiivsesse mällu ja olid lähtepunktiks hilisematele deklaratsioonidele nagu näiteks Magna Carta Ameerika Ühendriikide Iseseisvusdeklaratsioonile. Mõned aga mängisid kahjulikku rolli, nagu Poola šlahta privileegid.
Pole siis ümberlükkamatuid põhjendusi, et Inimõiguste ülddeklaratsiooni nõuded peaksid olema kirja pandud just seadustena, enamgi veel, on piisavalt põhjusi, et sellisest vormist loobuda.
Kui aga selline asi nagu inimõigused on olemas, siis peavad need õigused täitma mitu tingimust.
Esiteks, need on õigused, mille kandjaks on inimindiviid, iga indiviid, mitte aga kollektiivid, rahvad, hõimud või terve inimkond. Loomulikult, kõiki konflikte hõimude vahel, kõiki nõudeid ja pretensioone kirjeldatakse nüüd inimõiguste kategoorias. Loomulikult, see territoorium kuulub meile ajalooliselt, selle äravõtmine on inimõiguste rikkumine – sedasama kuuleme konflikti kõigilt osapooltelt. Aga ka indiviidide soove, mis – nagu me iga päev näeme – vastastikku ei klapi, väljendatakse nendes kategooriates. Kas noortel pole õigust tahtmise korral kuulata rock-muusikat? Ja kas nende naabritel pole õigust magada öövaikuses, ilma lärmita? Ka minu enda vajadused ja soovid võivad olla omavahel konfliktis. Kas mul ei ole õigust elada puhtas, saastamata keskkonnas? Kindlasti on. Aga kas mul ei ole ka õigust olla auto omanik ja kasutada seda millal tahan, sõita lennukiga ja tarbida piisavalt elektrit, mis on saadud kivisöest ja naftast? Aga kõik need – autod, lennukid, elektrijaamad – saastavad keskkonda, rikkudes sellega minu õigusi. Nende hädade vastu on lihtne retsept: las valitsus teeb midagi, et mul oleksid kõik mugavused, aga seejuures looduslik keskkond ei kannataks. Valitsus ei taha seda teha? Järelikult valitsus ei austa inimõigusi.
Järelikult ei piisa, et õiguste kandjad oleksid üksnes indiviidid, lisaks tuleb asju kirjeldada nii, et minu kui indiviidi õigused ei läheks vastuollu teiste indiviidide õigustega. Kuidas seda teha? Konflikti täielikuks vältimiseks on vaid üks moodus: ma pean ise otsustama oma õiguste üle ja nõnda kaotavad kehtivuse teiste inimeste pretensioonid, mis võiksid minu õigustega konflikti sattuda. Selle läbiviimiseks piisab, et mind kuulutatakse maailma jumalaks.
Arvestades, et väljavaated maailma nii täiuslikuks korraldamiseks on tühised, peame leppima sellega, et inimeste pretensioonid, mida väljendatakse inimõiguste keeles, on paratamatult vastuolulised, ja tuleb kasutada kõiki seaduslikke institutsioone, et lahendada neid kokkupõrkeid kompromissidega, ilma vägivallata.
Järgmine tingimus inimõiguste idee ellurakendamiseks on selline: kui kellegi õigusi rikutakse või kui keegi arvab, et tema õigusi rikutakse, siis peab olema võimalik kindlaks teha, kes nimelt on nende rikkuja. Mõnel juhul on see võimalik. Kui kedagi piinatakse või kui ta vahistatakse ebaseaduslikult, siis saab määrata isikuid või ametkondi või nende ametkondade käsilasi, kes sooritavad selliseid rikkumisi. Samamoodi, kui näiteks riigi seadus karistab mind surmaga selle eest, et vahetasin usku – nagu see on mõnes islamiriigis -, siis võib osutada isikutele või ametkondadele, kes on vastu võtnud või viivad täide seadusi, millega inimõigusi rikutakse.
/…/
Publikatsioone
Jumalate surm, 1956
Revolutsioonilisest vaimust, 1970
Poola probleem, 1973
Lääneliku sotsialismi dilemma, 1975
Stalinismi marksistlikud juured, 1975
Genotsiid ja ideoloogia, 1977
Revolutsioon kui ilus haigus, 1979
Pagenduse kiituseks, 1985
Poliitika ebajumalad ja nende kummardamine, 1986
Euroopa ja mis sellest järeldub, 1990
Kommunismi kokkuvarisemine kui filosoofiline sündmus, 1993
Loomuõigusest, 2001
Meie sajandi rahutus, 2002
Milleks meile inimõigused?, 2003
Heilika Pikkov
Foto: Eesti filmi andmebaas
Dokumentaalfilmide režissöör ja operaator Heilika Pikkov (endise nimega Võsu) on sündinud 9. mail 1982 Tartus. 2000 lõpetas ta Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumi, seejärel õppis 2000–04 Tallinna Ülikooli kultuuriteaduskonnas, mille lõpetas bakalaureusekraadiga telerežii erialal. Vahepeal tudeeris ta ühe semestri audiovisuaalset meediat Kesk-Inglismaal Prestonis asuvas Central Lancashire’i ülikoolis. 2005. aastal töötas Võsu mõned kuud Ashdodi linna väikeses telejaamas Iisraelis ja tegi seal oma esimest dokumentaalfilmi “Keerubite mäss” (2006). 2005–08 õppis ta EELK Usuteaduse Instituudis kristlikku kultuurilugu, lõpetades õpingud magistrikraadiga. 2002–09 oli Heilika Võsu (Pikkov) PÖFFi alafestivali “Animated Dreams” peakorraldaja. 2010–11 jätkas ta animafestivali ja koolitussündmuse AnimaCampus Tallinn programmijuhina. 2012. aastast on H. Pikkov vabakutseline kultuurikorraldaja ja filmitegija.
On abielus animafilmirežissööri ja -teoreetiku Ülo Pikkoviga. Nende ühises filmitootmisettevõttes OÜ Silmviburlane on valminud Heilika Pikkovi dokumentaalfilmid “Kiri Ruhnust” (2009), “Normaalne” (2010) ja “Õlimäe õied” (2013).
(Eesti Fimi Andmebaas)
15.jaanuar 2015 IV korruse saalis kell 18.00 Vestlusõhtu: Külas on Heilika Pikkov, raamatu “Minu Jeruusalemm. Kaameraga kloostris” autor. Raamatus jutustab Heilika Pikkov 2013. aastal esilinastunud dokumentaalfilmi “Õlimäe õied” valmimise loo. Autorit küsitleb Epp Petrone.
Katkend: Minu Jeruusalemm. Kaameraga kloostris, Petrone Print 2014, lk 165-171.
Usukilp
8.september 2011
Istun ema Ksenia ja tema kilpkonnadega aias. Kilpkonni on juba viis. Esimene oli Markus. Ta oli eksinud ühe preestri ukse taha, kes ei osanud temaga midagi peale hakata ja arvas, et just ema Ksenia võiks sobida just tolle väikese olendi eest hoolt kandma. Sealt sai kõik alguse. Ema Ksenia parandas ära oma aia augud ja Markus jäi tema juurde elama. Liisa leiti kloostri lähedalt keset kulu põletamist, oleks äärepealt hukka saanud. Riburada pidi toodi või tulid ise ka Saša, Vera ja Cherry. Ema Ksenia võttis nad kõik omaks, tingimusteta, ja pani neile nimed. Cherryst sai näiteks Cherry seetõttu, et tema puhul polnud esialgu aru saada, kas tegemist on meessoost või naissoost kilpkonnaga. Lähedamat sõprust püüdis ta sobitada nii Markuse ja Saša kui ka Liisa ja Veraga. Kilpkonnabeebisid pole sellest segasevõitu ühiselust seni siiski sündinud. Ja parem ongi, sest kilpkonnad ei hoolitse oma poegade eest.
Nüüd on see vapper viisik justkui ema Ksenia pere. Aed on täis rohelisi taimi, kuid ema Ksenia hellitab neid lisaks veel värskete salatilehtede ja kurgi- ja tomativiiludega. Aedvilju käib ta ostmas kloostri kõrvalt araablaste käest. Kui on paastuaeg ja ta ei saa kloostrist lahkuda või pole mõnel päeval lihtsalt tahtmist kellegagi suhelda, annab poepidaja vajaliku kraami Yousefi kätte, kes riputab selle kilekotiga vaikselt ema Ksenia värava külge.
Igal hommikul istub ema Ksenia oma aias ja lõigub toitu väikesteks tükkideks. Kilpkonnad tajuvad ema Ksenia lähedust ja hakkavad aianurkadest kokku tulema. Nad liiguvad aeglaselt, kuid sihikindlalt. Nii nagu ema Kseniagi. Kilpkonnad ja ema Ksenia elavad üsna samas rütmis. Isegi välimuselt on nad aja jooksul muutunud sarnaseks, nii nagu inimesed, kes on pikka aega koos elanud: ema Ksenia nahapinnal on sügavad vaod ja selg on vajunud kaarjalt küüru nagu kilp.
Kilpkonnade aju olevat väga nõrgalt arenenud ja nad ei pidavat väga hästi kuulma. Seda on raske uskuda, sest perenaise lemmik, esiklaps Markus, reageerib isegi oma nimele ja tuleb lausa ema Ksenia näppude vahelt salatilehte sööma. Igahommikune armulaud on taas aset leidmas. Vaadates ema Kseniat oma pere keskel, tahan juttu teha ühel isiklikumal teemal, mis on jäänud mind piinama.
“Te ütlesite ükspäev, et usku vahetada ei saa…” alustan vestlust natuke kaugemalt.
“Jah,” vastab ema Ksenia ja jääb mulle küsivalt otsa vaatama.
“No vot, meil on selline lugu, et Ülo on ristitud õigeusu kirikus. Kuna me aga tahtsime abielluda luteri kirikus – minu kodukirikus -, siis käisime seal leeris ja seal toimus ka meie laulatus. Millisesse konfessiooni siis Ülo õieti kuulub?”
Ema Ksenia mõtleb veidi.
“Kui ta on ristitud õigeusku, siis on ta õigeusklik. Õigeusu ristimisest ta lahti ei saa. Luteriusu leer ei andnud talle midagi juurde.
Aga ei teinud ka midagi halba,” lisab ta veel.
Juurdlen omaette, kas ma tahan järgmist küsimust esitada või ei. Teen seda siiski.
“Mida sel juhul arvata meie abielust? Kas õigeusklik võib olla laulatatud luteri kirikus?”
“Ei või. See tähendab, et ta ei olegi laulatatud. Ta on käinud luteri kirikus ja teinud läbi teatud tseremoonia, aga ta ei ole laulatatud. Ära Ülole mine seda ütlema. On parem, kui ta sellele ei mõtle. Sest viimasel päeval peab ta vastust andma, mis ta seal luteri kirikus tegi.”
“No siis me poleks saanud ju abielludagi, sest mina olen ristitud luteri kirikus?”
“Sina oleksid pidanud õigeusku üle minema,” teatab ema Ksenia nüüd juba sama kindlameelselt nagu ema Kristina ja Elena ja kõik teised, kes siin kloostris minu hinge pärast muretsevad. See on esimene kord, kui me minu konfessionaalsest kuuluvusest ema Kseniaga nõnda räägime. Varem pole me kumbki seda jutuks võtnud.
“Aga te ise ütlesite raudkindlalt, et usku ei saa vahetada?” ei jäta ma jonni. Tunnen end nagu Zenoni apoorias Achilleus, kes üritab kilpkonnale järele jõuda.
“Ei saagi… Nii et jah, tegelikult poleks te saanud üldse abielluda.”
Ja nüüd räägib ema Ksenia midagi üllatavat.
“See on väga oluline, et oldaks ühte usku. Minu kolmas abikaasa oli luterlane. Kuigi ta laulis õigeusu kiriku kooris ja võttis alati osa meie üritustest. Ja mina käisin koos temaga tihti koos luteri kirikus. Me mõtlesime, et mis vahet seal on ja arvasime, et see ei tekita meile iialgi mingeid probleeme. Pärast ilmnes, et on küll vahe…”
Ema Ksenia jääb mõtlikuks, nii nagu alati, kui räägib oma kolmandast abikaasast. Kui ta elus üldse oli mõni suure algustähega Mees, siis oli see tema.
“Me kirjutasime mõlemad teatud aegadel luuletusi. Ma olin talle kirjutanud luuletuse, mis lõppes nii: “Kuni lõpuni ma ikka palvetan sinu eest.” Kui olime lahku läinud, just enne lahutust, kirjutas ta mulle vastu luuletuse, mis mind hingepõhjani puudutas. Luuletus oli pikk, aga mõned laused on mul meeles, need on sööbinud mällu. See oli kokkuvõte meie lahkuminekust ja minul oli seda kaunis kurb ja hale lugeda, sest see oli tõsi. Ta kirjutas: “Armastus võib kesta, kui armastajad palvetavad koos. Kuid me ei palvetanud koos.”
…
…
Selline lugu võtab hingetuks. Kas meil Üloga on ühine usukilp, mille taha rasketel aegadel varjuda?
Seitse lõvi
9.september 2011
Yousef kutsus mind õhtusöögile. Päris üllatav ettepanek, aga miks ka mitte! Ta on osutunud mulle väga vajalikuks abimeheks – aidanud alates takso tellimisest kuni öömaja leidmiseni. Oma hommikukohvi olen ikka võtnud kloostri ees asuvast araablaste kohvipoest ja seejärel sättinud end seda jooma Yousefi väravaäärse toapugeriku juurde, et kuulda värskeid uudiseid kloostri külaliste ja õdede tegemiste kohta. Nii on hea olnud seal esimesi päikesekiiri püüdes varbaid sirutada ja rahulikult mõelda, mida päev toob. Luban Yousefile, et tulen temaga sööma, kui ta aitab mul õhtusel ajal kloostri värava taga filmida. Olen ammu tahtnud seda teha, aga päris üksinda pole turvaline pimedas kaameraga välja minna. Kõige rohkem huvitab mind toosama kohvik, mis avab oma uksed igal õhtul kohe kloostri värava kõrval, sest see on omamoodi kummaline vaatepilt, kuidas nõnda eksisteerivad üksteise kõrval kaks täiesti eri maailma.
See on ka Yousefi lemmikajaviitekoht, aga õnnetuseks on selle omanik üks väga vana ja haige mees, kes on filmimise suhtes ülitundlik, lausa paranoiline. Kohvik nimelt asub esimesel korrusel, tema kodu on teisel korrusel ja selle aknad on täpselt kloostri värava kohal.
Kord hakkas too vanamees oma aknast minu ja Yousefi peale pööraselt karjuma, sest ta rvas, et filmime tema kodu. Yousef hüüdis talle häälekalt ja kätega vehkides midagi araabia keeles vastu, aga andis siis järele, sest vanamehel on niigi haige süda ja pole mõtet teda ärritada. Pärast vanamees vabandas ja lasi oma poegadel mulle lepituseks kohvi tuua. Ta tutvustas ka oma naist, kes on talle sünnitanud kaksteist last, aga näeb sellest hoolimata välja hea ja nooruslik. Vanamees andis mulle paberilipikul mulle oma e-posti aadressi ja nõudis, et ma talle kirjutaks. Kui nüüd uuesti Õlimäele tulin, küsis kohe, miks ma ei kirjutanud. Aga filmida ta ikka ei lubanud. Nõnda otsustasime Yousefiga, et filmime hoopis selle kohviku juures, kust ma hommikuti kohvi toomas käin.
Lähen igaks juhuks veel enne võtet luurele. Varahommikuti olen seal kohanud vaid üksikuid külastajaid, kuid praegu on aeg hilisem ja ruum on puupüsti inimesi täis. Nooremad kutid söövad kartulikrõpse ja vaatavad seina pealt telekast jalgpalli, vanemad mehed tõmbavad poolringis istudes vesipiipu ja ajavad juttu. Õhus hõljub poolkirbet tubaka lõhna. Tellin oma kohvi ära ja jään leti äärde ootama. Sealsamas askeldab kohviku omanik, sõbralik vanem härra, kes küll ei räägi inglise keelt, kuid tervitab mind alati heatahtliku naeratusega. Kohe selgub, et see on siiski pisut petlik. Vaatan, et ta serveerib üht huvitavat valget paksu jooki, mille peale raputab kookoshelveste, Kreeka pähklite ja kaneeli segu. Uurin, millega tegu. Omanik ütleb, et see on araabia magustoit sahlab, ning laseb ka mulle ühe väikese topsi valmistada. Väga mõnus maitseelamus – midagi kondenspiima laadset. Kui kohv ja magustoit käes, viipab lahke omanik aga ukse poole ja ütleb, et ma võin nüüd väljas edasi süüa. Loomulikult, naine kohvikus on ikka liialt ebamugav olukord! Võiks isegi öelda, et naine kohvikus, kohvik põhjas. Saan vihjest aru ja lähen tagasi kloostri värava juurde Yousefi tööpäeva lõppu ootama.
Mõni tund hiljem oleme Yousefiga taas tänaval ja mina filmin, kuidas rahvas kohviku juures sagib ning Õlimäge katva araabia küla elu omas tempos kulgeb. Yousef ei seisa otseselt minu kõrval, aga hoiab mul kaugemalt silma peal. Siis läheb ta tuttavatega juttu puhudes kohvikusse sisse ja tuleb natukese aja pärast küsima, kas ma tahaksin ka seal filmida. Olen eelnenud sündmustele mõeldes veidi skeptiline, aga Yousef ütleb, et omanik ise olevat lubanud. Hingan korra sügavalt sisse, võtan kaamera statiiviga kaenlasse ja sammun Yousefi kannul kohvikusse. Ruum, mis enne kihas jutust ja hõigetest, jääb hetkega vaikseks, kõik pilgud on suunatud mulle ja minu filmimise atribuutikale. Tunnen oma nahal füüsiliselt, kuidas mind pealaest jalatallani mõõdetakse. Ja sugugi mitte sõbralike pilkudega. Déjà vu. Ma olen korra juba sellises olukorras olnud. Kui käisin Charliega Rām Allāhis, juhtus midagi sarnast.
/…/
Linke
Jaan Ruus “Õigus eluloole”. Eesti Ekspress, 9. mai 2013, http://ekspress.delfi.ee/news/areen/oigus-eluloole?id=66093920
Kaur Riismaa “Õlimäe õied: Ksenja ning kilpkonnad”. Maaleht, 11. mai 2013, http://maaleht.delfi.ee/news/maaleht/kultuur/olimae-oied-ksenja-ning-kilpkonnad?id=66094554
Tiit Tuumalu “Enne täielikku vaikust”. Postimees, 13. mai 2013, http://arvamus.postimees.ee/1233848/enne-taielikku-vaikust
Kaarel Kressa “Üksik nunn unistab vaikusest”. Eesti Päevaleht, 15. mai 2013, http://epl.delfi.ee/news/kultuur/uksik-nunn-unistab-vaikusest?id=66127294
Sakarias Leppik “Õied õrnad”. Sirp, 16. mai 2013, http://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/oied-ornad/
Mari-Liis Rebane, intervjuu: Heikika Pikkov, Müürileht, 25. oktoober 2013, http://www.muurileht.ee/intervjuu-heilika-pikkov/
Silmviburlane, http://www.silmviburlane.ee/about/heilika-pikkov/2/heilika-pikkov
Nädala autor 