Hellar Grabbi
Foto: Annika Haas
Hellar Grabbi (sünd 1929 Tallinnas) on eesti ajakirjanik, kirjanduskriitik, toimetaja ja kirjastaja; kolonel Herbert Grabbi vanem poeg.
Põgenes septembris 1944 Lääne-Saksamaale ja asus 1949 USA-sse. Osales 1955–1964 ajakirja Vaba Eesti toimetamisel ja töötas 1959–1967 USA Kongressi Raamatukogus, esimesed aastad Vaba Euroopa Komitee projekti raames; toimetas–kirjastas ajakirja Mana 1965–1999 ja tutvustas eesti kirjandust ajakirjas Books Abroad/World Literature Today. Oli 1968 Balti Uurimuste Edendamise Ühingu (AABS) asutajaliige. Esines sageli Vabadusraadio — Raadio Vaba Euroopa (RFE-RL) eestikeelseis saateis, varjus seal 1975–1989 poliitika või spordi puhul Kalju Põdra, kirjandust käsitledes Toomas Ranna nime taha. Ta toimetas ja andis välja kümmekond raamatut, muuseas Betti Alveri, Ilmar Mikiveri, Urve Karuksi, Peeter Ilusa, Felix Oinase, Jaan Krossi jt sulest, tema toimetatud on ka Andres Küngi raamat “A Dream of Freedom”.
Grabbi juhtis 1991–1992 Arnold Rüütli väliseesti nõunike rühma Põhja-Ameerikas ja tegutses 1992 valimisliidu Eesti Kodanik juures, oli viimasest väljakasvanud rühmituse Eesti Kodanike Liit ja hiljem ka Parem Eesti üks rajajaid.
Avaldanud püsiväärtuslikku esseistikat raamatuis “Vabal häälel: mõtteid kahesajast eesti raamatust” (1997), “Tulgu uus taevas: mõtteid viiekümnest kirjanikust” (1999) ja “Eestlaste maa” (sarjas “Eesti mõttelugu” 2004). Toimetanud koguteose “Vaba Eesti tähistel” (2000). Aastast 2002 on Grabbi avaldanud peatükke oma mälestustest Eesti ajakirjanduses; 2008 ilmus esimene mälestusteraamat “Vabariigi laps”.
Katkend: Seitse retke isamaale, Ilmamaa 2010, lk 178-184.
Beekmanid tulevad hotellituppa mind ära saatma ja autoga sadamasse viima. Aega jääb juba napiks, aga mina alles hakkan pakkima oma kahte kohvrit. Jätkan pakkimist, samal ajal nendega vesteldes. Ühes toanurgas oli hunnik kingitud ja ostetud raamatuid ning igasuguseid muid trükiseid. Neid sorteerides – mida võtta, mida jätta – pistan ühed kohvrisse ja teised viskan laias kaares teise toanurka. Kõik kohvrisse ei mahu. See teeb Beekmanitele nalja. Vladimiri nägu tõmbub korraks siiski tõsiseks. Ta märkab ja korjab põrandalt üles mitu ingliskeelset pamfletti, mis käsitlevad eelmise aasta Praha kevadet ja hiljem Tšehhis toimunud sündmusi, mis kulmineerusid Varssavi pakti vägede sissemarsiga ja inimliku näoga sotsialismi taotleva Dubčeki valitsuse kukutamisega.
Neid lehitsedes veendub ta, et tegu ei ole läänepoolse, vaid hoopis nõukogude propagandaga, mille ma olen kuskilt üles korjanud. Tõesti, ma ei tulnud Eestisse levitama päevakajalist poliitpropagandat, pagulaslendlehti, antikommunistlikke traktaate ega piibleid, mida organiseerisid mitmed keskused Läänes. Tulin Eestisse, et näha siinset olukorda oma silmaga ja kogeda seda omal nahal, rajada isiklik kontakt loovintelligentsi esindajatega. Tulin oma kõrvaga kuulama, mida arvavad eesti rahva olevikust ja tulevikust hääled rahva seast kooliõpilasest professorini, töölisest ja kolhoosnikust nomenklatuurse asjameheni. Tulin selleks, et näha Eesti loodust ja Eesti linnu, nii palju kui võimalik. Tulin õppima, mitte õpetama. Küll aga tõin kaasa tsensuurivaba teavet maailma reaalpoliitilisest olukorrast, rääkisin eestlaste kultuurilisest ja poliitilisest tegevusest lääneriikides ning ergutasin solidaarsust ja aktiivsust rahvusliku mõtte pinnal, et Eesti iseseisvuse paleus püsiks jätkuvalt meie lootuste ja tegevuse kõrgeima sihina.
Kraami on rohkem, kui on võimalik kaasa viia. Sugulased ja tuttavad on andnud Irja ja poiste jaoks ning mulle endale seda, mida Ameerikas ei ole: eesti leiba, eesti viina, eesti sprotte ja kilusid, eesti šokolaadi, eesti raamatuid ja heliplaate ning eesti suveniire. Peale suveniiride kõik väärt kaup. Turistide tarbeks tehtud suveniirid on üle maailma üks tüütu ja kahtlane praht, millega pole midagi peale hakata. Pigem tarbekunsti valdkonda kuuluvale rahvariides nukule ja õllekapale leian siiski kohvris ruumi.
Otsejoones praagin välja kaks rasket ja ruuminõudvat „Vana Toomase” lampi. Eelmisel aastal saime neid juba kaks tükki ja ma ronisin laevatrepist üles, kohvrid käe otsas ja lamp juhtmeidpidi kaelas rippumas. Koos nendega ja teiste suveniiridega jääb maha üle tosina raamatu, kuhi muid trükiseid ja igasugust pudi-padi. Kaks kohvrit ja kaks kandekotti on pungil täis. Vladimir aitab need autosse viia ja roolib mind sadamasse. Ma ei tea veel, mis mind ees ootab.
Kõnelused KGB ohvitseridega
Mõni päev pärast laulupidu, kui avasin koputuse peale hotellitoa ukse, oodates tuttavat nägu, seisin vastakuti võõra mehega. „Kas ma tohin korraks sisse astuda?” küsis võõras viisaka, kuid tesit võimalust välistava hääletooniga. Sisenedes ta tutvustas end: „Ma olen Nõukogude julgeolekuohvitser, minu nimi on Ilmar.” Perekonnanime ta ei ütelnud ja tõenäoliselt ei olnud eesnimigi õige. Mees oli minust ehk veidi noorem ja lühem, umbes meeter kaheksakümmend pikk, tumeblondide lainjate juustega ja sportliku rühiga.
„Kas te olete nõus minuga veidi kõnelema?” küsis ta. Tajusin, et mulle jäeti keeldumisvõimalus. Teise riigi kodanikku ei saa ju selleks põhjuseta sundida. Aga äraütlemist ma ei kaalunud. Olin juba enne Eestisse saabumist kindel, et üks mu seekordse küllakutse motiive oli KGB soov minuga lähemalt tutvuda ja mind n.-ö. Läbi katsuda. Seepärast valiti kutsujaks VEKSA asemel vähem ametliku asutusena „Spordileht”, mis võimaldas mul Tallinnas, aga ka Tartus ja Pärnus liikuda ja tegutseda omapead, seda muidugi KGB salajase jälgimise objektina ja mu tutvusringkonnas leiduvate KGB-sidemetega isikute vaateväljas. Üks nendest oli „Spordilehe” toimetaja. Teisi võisin oletada, aga mitte täie kindlusega. Ma siiski ei arvanud, et KGB võtab minuga kontakti nii selgelt ja sirgjooneliselt. Arvasin, et seda tehakse variisikute, mõne kohaliku agendi ja usaldusisiku, aga mitte end kohe alguses KGB ohvitserina esitlenud mehe kaudu.
Ma ei mäleta, mida vastasin, võib-olla „miks mitte” või „heameelega”. Ma ei kartnud kedagi ja olin oma võimetes, teadmistes ja truuduses Eesti Vabariigile kindel. Seda parem, et julgeolekuohvitser, mõtlesin, seda huvitavam. Olgu kasvõi kindral August Pork ise. Nii saab kõige peremini teada, mis mängu nad minuga kavandavad.
Ilmar ei jäänud kauaks. Pärast mõnda sissejuhatavat lauset asus ta asja juurde. Teatas, et minu sooviavaldus käia Tartus ja Pärnus rahuldatakse. Ametliku loa saan kätte viisade osakonnast. Sõidud kolme linna vahel võin teha bussiga, kuid ta soovitas mul vahepeatustes mitte bussist väljuda ning mitte mingil juhul, kas või kogemata, bussist maha jääda. Ta lisas, et järgmine kord võtab ta minuga ühendust Tartus „Pargi” hotellis, kuhu ma võtku endale tuba. Kogu jutule kulus vähem kui kümme minutit.
Saingi mulle juba tuttava Pahkla käest 3. juulil välja antud, ENSV Siseministeeriumi viisade osakonna ülema allkirjaga loa (mis on mul alles): „Lubatud väljasõit Tallinnast: Tartu, Pärnu 5. juuli 1969-8. juuli 1969.” Väga tore! Kaks ööpäeva kummaski linnas oli erakordne vastutulek. Tavaliselt välismaalastel ei lubatud Tartus üldse ööbida. Tartusse sõitsin marsruuttaksoga, reisikaaslasteks „Spordilehe” toimetuseliige Henn Saarmann.
Tartus võttis Ilmar „Pargi” hotellis minuga ühendust, nagu kokku lepitud. Ta koputas mu numbritoa uksele just sobival ajal, ilmselt teades, millal olen kohal ja üksinda. Ta kutsus mind jalutuskäigule. Tegime tiiru Toomemäel ja selle lähedal. Oli veidi imelik ja kõhe kõndida ringi koos KGB-lasega, mul oli ju Tartus tuttavaid. Tuligi vastu Marju Lauristin, kellega olin eelmisel päeval koos olnud. Teretasin teda, kuid ei peatunud mõne sõna vahetamiseks. Ka seekord ei olnud Ilmariga pikemat juttu. Ta pakkus kokkusaamist Pärnus ülejärgmisel päeval kell 10.00 Lydia Koidula kuju juures. Toa soovitas ta võtta „Võidu” (nüüd „Viktoria”) hotellis, mille ees väikeses pargis pidi see kuju seisma.
Pärnusse ma ei sõitnud bussiga, vaid kasutasin Harry Õiglase lahket pakkumist teha Teaduste Akadeemia autoga retk Lõuna-Eestisse, välismaalastele täiesti keelatud piirkonda. Arvasin, et kui KGB minuga rääkida tahab, siis kannatavad nad selle üleastumise välja.
Ma ei tahtnud olla Koidula kuju juures enne Ilmarit, seepärast kõndisin sealt läbi viis minutit peale lepitud aega. Teda ma seal ei silmanud. Otsisin pargis pingi, kust avanes vaade ümbrusele, ja istusin. Läks veel veerand tundi, aga kuju juures teda ikka polnud. Ma tüdinesin luuremängust ja kõndisin otse kuju kõrvale. Ilmar oli kohe kohal nagu viis kopikat. Kas ka tema ootas eemal, et mitte esimesena kuju juurde jõuda?
Ilmar pakkus mulle ringsõitu Pärnu tutvustamiseks. Läksime tema autosse. Ta küsis, mida ma näha tahaksin. Arvasin, et randa ja kesklinna näen ma omal jõul niikuinii, seepärast ütlesin, et kõik oleks huvitav, olen Pärnus esimest korda, aga eriti sooviksin näha Rääma linnaosa, August Jakobsoni Vaeste-patuste alevi prototüüpi. Seda proletaarset soovi ei esitanud ma Ilmari meeleheaks, olin tõesti Räämast huvitatud. Nooruses loetud Jakobsoni romaan oli jätnud mulle sügava mulje.
Sõitsime siis ringi ja jõudsime ka Räämale, mis oma vanade puumajadega ning viljapuu- ja lilleaedadega nende ümber tundus üpris hubase ja väikekodanlikuna. Aga eka romaani sündmustiku ajast oli möödunud juba 45 aastat. Muide, mulle jäi mulje, et Ilmar ise pärines Pärnust ja kas mitte koguni Räämalt. Autosõit lõppes ühe kolme(?)korruselise nõukogudeaegse kortermaja ees, kus asus Pärnu KGB konspiratiivkorter.
Seda ma taipasin alles siis, kui juba sees olin. Tuba, kuhu Ilmar mind kõnelusteks tõi, oli üpris avar. Diivan, tugitool, kapp, aknapoolses küljes laud paari tooliga. Keegi meid seal ei seganud, välja arvatud korra, kui koputati tungivalt uksele. Ilmar läks ja tõmbas ukse praokile, nii et ma ei näinud, kes oli selle taga. Kuulsin ainult mehehäält: „Kas Tomingas on siin?” Ilmar vastas pahuralt: „Ei ole,” ja lükkas ukse kinni.
Ilmar pani lauale konjakipudeli – kas oli see armeenlane? – ja suure šokolaaditahvli. Kallas pitsid täis, ja kui me need tühjaks jõime, andis märku, et šokolaad on nagu sakusmendiks. See oli üsna hämmastav ja tundus veidrana. Ma ei olnud kuskil varem näinud, et viina või isegi konjaki peale hammustatakse šokolaadi. Hiljem kuulsin, et see olevat vene komme. Aga šokolaad kõlbas süüa küll. Muu jutu sees küsis Ilmar, et kuidas mul sõit Tartust Pärnusse kulges. Olin kimbatuses, mida vastata. Luisata, et tulin tema soovituse järgi bussiga, ma ei saanud. Mis siis, kui tal on jälitusandmed või kui ta kuuleb hiljem, kuidas ma Pärnusse tulin? Nõnda valetada ei ole taktikaliselt õige. Ka Õiglane pidi sellega mind sõitma kutsudes arvestama. Rääkisin talle asjast lühidalt ja enam-vähem tõepäraselt. Ilmar ei kostnud selle peale midagi. Ta kas teadis juba või ei pidanud seda tähtsaks.
Pärast kolmandat-neljandat pitsi läheb jutt tõsiseks. Ilmar tuleb välja hoopis ootamatu teemaga: „Kas te olete mõelnud oma isa rehabiliteerimisele?” See on üllatus. Ma tean, et Siberist tagasitulnud isikud on rehabiliteeritud, samuti kommunistlikke tegelasi „postuumselt rehabiliteeritud”. Küsin lähemat selgitust. Ta räägib õiguste taastamisest ja sellega kaasnevatest soodustustest, nagu vara tagastamine. Ma ei hakka küsima, kas saab tagasi ka Õismäe asundusse isa ehitatud maja, mida olin nüüdsama Rocca al Mares vaatamas käinud. Varaküsimused ei ole mulle tähtsad, tähtis on asja poliitiline ja moraalne külg.
Mina: „Ta oli ju nõukogude võimu vaenlane, kuidas teda saab üldse rehabiliteerida?”
Ilmar: „Küllap ta oli, aga rehabiliteerimise juures see praegu enam ei loe.” Ja kinnitab uuesti: „Oleme valmis teie isa rehabiliteerima.”
Esimest korda sellel kodumaa-käigul tuleb mulle hirm peale. Kardan, et järsku nad teevadki seda. Juba sõna „rehabiliteerimine” kõlab õudselt. Minu läänelikus mõttepruugis tähendab see kurjategija ümberkasvatamist ja ennistamist ausate inimeste hulka. Ma ei soovi põhimõtteliselt seda Moskva võimult vastu võtta, ka siis mitte, kui käsitleda seda terminit puhtjuriidilises nõukogude mõistes kui õiguste taastamist. Pealegi võib see avalikuks tulles mu isa mälestust ja mind ennast paljude silmis nii Eestis kui ka Läänes kompromiteerida. (Võib-olla oligi see üks eesmärke, olen ma hiljem mõelnud.) Kui ettepanek ongi nõukogude mõttes ausalt tehtud, siis jaatava vastuse korral võivad järgneda ei tea mis muud pakkumised. Kui ma jätan oma seisukoha esialgu lahtiseks, küsides mõtlemisaega, võib Ilmar seda tõlgendada läbirääkimiste avamisena.
Ütlen kategooriliselt ära: „Kui nõukogude võim ta surema mõistis ja maha laskis, ei soovi ma mingit rehabiliteerimist.”
Ilmar näib olevat pettunud. KGB ükskõik kuidas mõeldud plaan ei läinud korda. Ta ei katsunud mind edasi veenda, viib jutu mujale. Arvan otstarbekaks tooni veidi pehmendada ja lisan: „Ma ei pea praegust Nõukogude Liidu valitsust süüdlaseks kõiges selles, mis Stalini ajal juhtus.” Jutuajamine on selleks korraks lõppenud. Ka konjak on lõpukorral. Ilmar ütleb, et võtab Tallinnas minuga ühendust, ja viib mind tagasi kesklinna hotelli juurde.
Võib pikalt arutleda, miks mulle niisugune ettepanek üldse tehti, aga see oleks praegu vaid viljatu mõtiskelu. Üks asi siiski huvitab mind tagantjärele: mida Ilmar ja KGB täpsemalt mõtlesid rehabiliteerimise all? Entsüklopeediatest järele vaadates leidsin vastuolu ENE (1974) ja EE (1995) vahel. Nõukogude oma räägib „äravõetus õiguste tagastamisest”, vabariigiaegne ütleb, et juriidiline rehabiliteerimine kaasneb „süüdimõistmise alusetuks tunnistamisega”. Kui mõeldi ka viimast, siis tähendanuks see omaksvõttu, et kõik 1941. aastal Norilskisse viidud ligi 300 eesti ohvitseri mõisteti seal alusetult süüdi, või vähemalt need 40, kellele määrati mahalaskmine minu isaga ühises kohtuasjas. Vaevalt oli Moskva 1968. aastal nii kaugele minema.
Teisest küljest: miks nõudis taastatud Eesti Vabariik nõukogude võõr- ja väevõimu poolt alusetult süüdimõistetute rehabiliteerimistõendit? Sellega justkui tunnistati end nõukogude võimu õigusjärglaseks. Mu isa Herbert Grabbi rehabiliteeriti 7. X 1991, ja seda nõuti eeltingimusena, et mu vend saaks tema asju ajada.
Tunnustused
Valgetähe III klassi teenetemärk, 2000
Riigivapi III klassi teenetemärk, 2006
Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali 2008. aasta esseistika aastapreemia “Vabariigi lapse” eest
Eesti Vabariigi kultuuripreemia pikaajalise väljapaistva loomingulise tegevuse eest, 2012
Teosed
Vabal häälel. Mõtteid kahesajast eesti raamatust” (191 kirjandusarvustust ajavahemikust 1959–90). Virgela, Tallinn 1997
“Tulgu uus taevas. Mõtteid viiekümnest kirjanikust” (48 kirjandusartiklit ajavahemikust 1959–99). Virgela, Tallinn 1999
“Eestlaste maa” (poliitilised ja ajalooteemalised artiklid). Järelsõna: Henn-Kaarel Hellat. Sari Eesti mõttelugu, Ilmamaa, Tartu 2004
“Vabariigi laps” (mälestusteraamat). Ilmamaa 2008
“Seitse retke isamaale: mälestuslikud esseed”. Sari Palju aastaid, Ilmamaa, Tartu 2010
“Seisata, Aeg! Mälestuslikud esseed” (raamatu “Vabariigi laps” otsene järg). Sari Palju aastaid, Ilmamaa, Tartu 2012
“Sõprade kirjad on su poole teel. Jaan Kaplinski ja Hellar Grabbi kirjavahetus 1965–1991”. Koostanud ja kommenteerinud Sirje Olesk, toimetanud Tiina Saluvere. Sari Litteraria, nr 26, Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, Tartu 2013
“Neli presidenti. Mälestuslikud esseed” (Konstantin Päts, Lennart Meri, Arnold Rüütel, Toomas Hendrik Ilves). Sari Palju aastaid, Ilmamaa, Tartu 2014
Michel Houellebecq
Foto: Sean Smith
Michel Houellebecq (1958) – üks tänapäeva tuntumaid prantsuse kirjanikke (romaanikirjanik, filmilavastaja ja luuletaja), seda nii oma romaanide kui radikaalsete sõnavõttude tõttu ajakirjanduses. 2010. aastal pälvis Kaart ja territoorium eest Concourt`i auhinna.
Katkend: Kaart ja territoorium, Varrak 2013, lk 211-218.
Isa polnud liigutanud, kössitas ikka oma toolil, ta ei reageerinud isegi siis, kui kuulis ust avanemas. Ta tõmbas siiski ühe Gitane`i pakist välja ja silmitses seda enne süütamist suure huviga. „Ma ei ole kakskümmend aastat suitsetanud …” märkis ta. „Aga mis tähtsust sellel nüüd enam on?” Ta tõmbas mahvi ja siis teisegi. „Kange …” ütles ta. „Aga hea. Kui mina olin noor, siis suitsetasid kõik. Koosolekutel, kohvikus juttu ajades, me suitsetasime kogu aeg. Imelik, kuidas ikka asjad muutuvad …”
Ta rüüpas sõõmu konjakiklaasist, mille poeg oli vahepeal tema ette asetanud. Jed kuulis läbi vaikuse tuulevihinat, mis aina valjenes. Ta heitis pilgu aknast välja: tuul keerutas tihedalt langevat lund, väljas hakkas juba päris tormiks minema.
„Ma arvan, et ma olen vist alati tahtnud arhitektiks saada …” rääkis isa edasi. „Väiksena huvitasid mind loomad, nagu ilmselt kõiki lapsi; kui minu käest küsiti, siis ma vastasin ikka, et ma tahan loomaarstiks saada, aga ma arvan, et tegelikult tõmbas mind juba siis arhitektuuri poole. Ma mäletan, et kui ma olin kümneaastane, siis olid meil suvel kuuris pääsukesed ja ma proovisin neile pesa ehitada. Ma otsisin entsüklopeediast selle kohta infot, kuidas pääsukesed pesa teevad, savi ja süljega, see võttis mitu nädalat aega …” Tema hääl oli hakanud kergelt värisema, ta jäi jälle vaikseks, Jed vaatas teda murelikult; isa rüüpas suure sõõmu konjakit ja jätkas siis.
„Aga nad ei kasutanudki mu pesa. Mitte kunagi. Nad kolisid kuurist üleüldse minema …” Vana mees hakkas ühtäkki nutma, pisarad jooksid mööda tema nägu alla, see oli kohutav. „Isa …” ütles Jed täielikus paanikas, „isa …” Tundus, et isa ei saagi enam pidama.
„Pääsukesed ei kasuta kunagi inimese käega ehitatud pesi,” ütles Jed kiiruga, „see on võimatu. Isegi siis, kui inimene on nende enda tehtud pesa puudutanud, jätavad nad selle maha ja ehitavad uue.”
„Kustkohast sa seda tead?”
„Lugesin mõni aasta tagasi ühest raamatust loomade käitumise kohta, mul oli ühe maali jaoks vaja.”
See oli vale, ta polnud midagi niisugust lugenud, aga isale tundus see kergenduseks olevat ja ta rahunes kohe maha. Ja kujuta ette, mõtles Jed, et ta kandis seda koormat üle kuuekümne aasta …! Et see oli teda tõenäoliselt saatnud kogu arhitektikarjääri jooksul …!
„Pärast keskkooli astusin Pariisi Kunstiakadeemiasse. Minu emale tegi see natukene muret, ta oleks tahtnud, et ma oleksin läinud inseneriks õppima; aga sinu vanaisa toetas mind väga. Ma arvan, et tal oli fotograafina ka kunstnikuambitsiooni, aga ta ei saanudki kunagi midagi muud pildistada kui pulmi ja leeritalitusi.”
Jed polnud kunagi näinud, et isa oleks tegelenud millegi muu kui tehniliste küsimustega, ja lõpu poole üha rohkem finantsasjadega; mõte, et isa oli ka kunstiakadeemias käinud, et arhitektuur on ka kunstieriala, oli üllatav, ebamugav.
„Jah, ma tahtsin ju ka kunstnikuks saada …” ütles isa kibestunult, peaaegu et tigedaltki. „Minu noorusajal valitses funktsionalism, ja tegelikult oli see valitsenud juba mitukümmend aastat, arhitektuuris polnud pärast Le Corbusier`d ja Van der Rohet mitte midagi toimunud. Kõik uued linnad, kõik magalarajoonid, mis viiekümnendatel ja kuuekümnendatel eeslinnadesse ehitati, olid tugevalt nendest mõjutatud. Meie koos mõne teisega mõtlesime kunstiakadeemias, et tahaks midagi muud teha. Me ei olnud otseselt selle vastu, et funktsionaalsus on kõige olulisem, ega olnud ka „elamise masina” idee vastu; aga me seadsime küsimärgi alla selle, mida tähendab kuskil elada. Le Corbusier oli produktivist, nii nagu marksistid ja liberaalidki. Tema kujutluses oli inimesel vaja büroohooneid, kandilisi, praktilisi, ilma igasuguste kaunistusteta; ja enam-vähem identseid elamuid, millel võis olla mõni lisafunktsioon nagu lasteaed, spordisaal või ujula; ja nende vahele kiirteid. Eluruumis pidi inimesel olema puhast õhku ja valgust, see oli tema silmis väga oluline; ja elu- ja tööhoonete vahele pidi jääma puutumata loodus, metsad jõed – ma kujutan ette, et tema ideaali kohaselt pidid perekonnad saama seal pühapäeviti jalutamas käia, seda ruumi tahtis ta iga hinna eest alles hoida, ta oli mõnes mõttes keskkonnakaitsjate eelkäija, tema arvates pidi inimkond piirduma elamumoodulitega, mis paiknevad looduse keskel, aga ei tohi loodust mitte mingil juhul ümber kujundada. See oli kohutavalt primitiivne, kui mõtlema hakkad, see on tohutu tagasiminek võrreldes ükskõik missuguse maapiirkonna maastikuga, mis on ju peen, keeruline, pidevas muutumises ansambel, mille moodustavad aasad, põllud, metsad, külad. Sellise idee peale saab tulla ainult jäik totalitaarne vaim. Le Corbusier oligi meie arvates jäik ja totalitaarne, tema liikumapanevaks jõuks oli palav inetusearmastus; aga tema idee jäi peale ja valitses terve 20. sajandi üle. Meid mõjutas pigem Charles Fourier …” Ta naeratas poja üllatunud ilmet märgates. „Fourier`lt on üles nopitud peamiselt tema seksuaalteooriad ja need on ju tõesti üsna kentsakad. Fourier`d lugedes on raske teda sõna-sõnalt võtta, koos kõigi vihurite, naisfakiiride ja Reini armee haldjatega, tegelikult on isegi üllatav, et tal oli järgijaid, inimesi, kes võtsid teda tõsiselt, lootsid päris tõesti tema raamatute põhjal uue ühiskonnamudeli üles ehitada. See on arusaamatu, kui üritad temas näha mõtlejat, sest tema mõttest ei olegi võimalik midagi aru saada, aga tegelikult pole Fourier mitte mingi mõtleja, ta on guru, esimene omataoline, ja nagu kõigi gurude puhul, ei tulnud tema edu ka mitte mingi teooria intellektuaalsest omaksvõtmisest, vaid, vastupidi, üldisest mõistmatusest, mis langes kokku kõigutamatu optimismiga, eriti just seksuaalses plaanis, inimestele on seksuaalne optimist uskumatult vajalik. Ja ometi ei ole Fourier` tõeline teema, see, mis talle kõige rohkem huvi pakub, üldse mitte seks, vaid tootmise korraldamine. ” Põhiline küsimus, millele ta vastust otsib, on see: miks inimene tööd teeb? Millest see tuleb, et inimene paikneb ühiskonnastruktuuris mingil kindlal kohal, et ta on nõus seal püsima ja oma ülesannet täitma? Liberaalid vastasid sellele küsimusele, et kõige taga on lihtsalt ja labaselt saamahimu; meie arvates sellest vastusest ei piisanud. Mis marksistidesse puutub, siis nemad ei vastanud üldse midagi, see ei pakkunud neile lihtsalt huvi ja sellepärast muide kommunism läbi kukkuski: niipea kui raha enam ei kannustanud, jätsid inimesed töötamise järele, hakkasid haltuurat tegema, töölt puudumine võttis tohutud mõõtmed; kommunism pole iial suutnud tagada isegi kõige elementaarsemate hüvede tootmist ja levitamist. Fourier oli vana korra ajal elanud ja ta teadis, et teadust oli tehtud ja tehniline progress oli toimunud ka enne kapitalismi tekkimist, ja et inimesed töötasid kõvasti, vahel kohe vägagi kõvasti, ilma et neid oleks tagant sundinud saamahimu, vaid miski, mis tänapäeva inimese silmis tunduvalt ebamäärasem: munkade puhul Jumala armastus, aga üldisemas mõttes lihtsalt ametiau.”
Isa jäi vait, ta märkas, et poeg kuulab teda nüüd väga tähelepanelikult. „Jah …” alustas ta, „siin on ilmselt mingi seos sellega, mida sina oma maalidega proovisid ära teha. Fourier`l on palju igasugust jama ja üldiselt on taju enam-vähem loetamatu; aga midagi sealt ehk ikkagi leiab. Või noh, meie vähemalt omal ajal nii arvasime …”
Ta jäi vait, tundus rändavat tagasi oma mälestustesse. Tuuleiilid olid vaibunud, lastes maad võtta vaiksel tähisel ööl; katuseid kattis paks lumekiht.
„Ma olin noor …” ütles isa kuidagi malbelt imestades. „Sa ei saa sellest võib-olla päriselt aru, sest sina sündisid juba rikkasse peresse. Aga mina olin noor, tahtsin arhitektiks saada, ja ma olin Pariisis: mulle tundus, et kõik on võimalik. Ja ma ei olnud ainuke, Pariis oli tol ajal rõõmus linn, meil oli tunne, et me võime terve maailma ümber ehitada. Ja siis ma kohtasin sinu ema, ta õppis konservatooriumis, mängis viiulit. Me olime täitsa nagu mingi kunstirühmitus, päriselt. Noh, ega see asi kaugemale ei jõudnud kui see, et me kirjutasime kamba peale neli-viis artiklit ja need avaldati ühes arhitektuuriajakirjas ära ka. Need olid suuremalt jaolt poliitilised tekstid. Meie keskne idee oli see, et keerukas, haruline, mitmetasandiliselt korraldatud ühiskond, nagu see, mille pakkus välja Fourier, peab käima käsikäes keeruka, harulise, mitmetasandilise arhitektuuriga, mis jätab ruumi ka individuaalsele loovusele. Me ründasime ägedalt Van der Rohet (kes vorpid tühje moodulstruktuure, neidsamu, mille eeskujul tekkisid ettevõtete`open space`id ), ja eriti Le Corbusier`d, kes ehitas väsimatult üksikkongideks jaotatud koonduslaagri tüüpi ruume, mis kõlbasid heal juhul, nagu me kirjutasime, mõnda korralikku vanglasse. Meie artiklid said isegi natuke vastukaja, minu meelest Deleuze mainis neid kuskil; aga tööd oli vaja teha, teistel samamoodi, me läksime suurtesse arhitektuuribüroodesse tööle ja elu polnud enam kaugeltki nii lõbus. Minu rahaline olukord paranes üsna ruttu, tol ajal oli tööd palju, Prantsusmaa ehitas ennast tohutu kiirusega üles. Ma ostsin Raincysse maja, see tundus hea mõte, Raincy oli siis veel tore linnake. Pealegi ma sain ta väga hea hinnaga, üks klient rääkis mulle sellest, kinnisvaraarendaja. Omanik oli üks vanamees, ilmselgelt intellektuaal, kandis alati vestiga ülikonda, lill nööpaugus, iga kord, kui ma teda nägin, oli tal seal uus lill. Ta nägi välja nagu oleks ta otse Belle Époque`ist välja astunud, või kõige hiljem kuskilt 1930. aastatest, ma ei suutnud teda kuidagi tema keskkonnaga seostada. Ma oleksin ette kujutanud, et teda võib kohata kuskil, ma ei tea, Voltaire`i kaldapealsel … aga igatahes kindlasti mitte Raincys. Ta oli endine õppejõud, uuris esoteerikat ja religioonilugu, ma mäletan, et ta oli suur kabala ja gnoosise asjatundja, aga ta vaatas neid kuidagi väga erilise nurga alt, näiteks René Guénoni suhtus ta ülima põlgusega.” „Igavene lollpea,” nii ta Guénoni nimetas, ta oli vist isegi Guénoni teoseid mitu puhku ägedalt kritiseerinud. Naist tal ei olnud, ta oli elanud töö nimel, nagu öeldakse. Ma lugesin ühest humanitaarteaduslikust ajakirjast ühte tema pikka artiklit, kus ta esitas üsna kummalisi mõttekäike Saatuse kohta ja selle kohta, kuidas saaks sünkroonsuse põhimõtte alusel välja töötada uue religiooni. Tema raamatukogu oleks, ma arvan, eraldi sama palju maksnud kui kogu maja – tal oli üle viie tuhande köite, prantsuse, inglise ja saksa keeles. Seal ma avastasin William Morrise teosed.”
Ta tegi pausi, märgates Jedi näoilmes muutust.
„Kas sa tead William Morrist?”
„Ei tea. Aga ma olen ka selles majas elanud, raamatukogu ma mäletan hästi …” Ta ohkas, jäi korraks kõhklema. „Ma ei saa aru, miks sa nii palju aastaid ootasid, miks sa mulle sellest kõigest alles nüüd räägid,” ütles ta.
„Sellepärast vist, et ma suren varsti ära,” ütles isa lihtsalt.
Loomingut
Saare võimalikkus, Varrak 2015, tlk Triinu Koff
Kaart ja territoorium, Varrak 2013, tlk Indrek Koff
Elementaarosakesed, Varrak 2008, tlk Indrek Koff
Võitlusvälja laienemine, Varrak 2005, tlk Triinu Tamm
Platforme, 2001
Interventions, 1998
Lanzarote, 2000
Link
Triinu Tamm Plekktrummis, http://kultuur.err.ee/v/fd842e5f-a391-4d8e-a155-3303632f5e1c
Neeme Lopp „Tühjuse peegeldamine valimatu vabaduse ruumis” Sirp 23.09.2005
Valle-Sten Maiste, Liberalismi valud, Vikerkaar 3/2006
Peeter Helme, Areeni kaanelugu: Indrek Koff, Michel Houellebecq ja prantsuse kirg, Ekspress 13.04.2013, http://ekspress.delfi.ee/news/areen/areeni-kaanelugu-indrek-koff-michel-houellebecq-ja-prantsuse-kirg?id=65950088
Nädala autor 