Nädala autor

David Wagner

20. apr. 2015 at 5:13 p.l. (Nädala autor 2015) (Prima Vista, saksa, Wagner)

Saksa moodsa kirjanduse meister David Wagner esineb kirjandusfestivali Prima Vista eelõhtul, 5. mail kell 17.30 Tartu Ülikooli Raamatukogu konverentsisaalis ja 7. mail kell 17.30 Eesti Rahvusraamatukogu väikeses konverentsisaalis.

David Wagner on sündinud 1971 Andernachis Reinimaal. Ta on õppinud kirjandusteadust ja kunstiajalugu nii Bonnis, Berliinis kui ka Pariisis ning elab vabakutselise kirjanikuna Berliinis.

Wagner sai tuntuks oma esikteosega, 2000. aastal ilmavalgust näinud romaaniga „Minu öösinised püksid“ („Meine nachtblaue Hose“). 2009. aastal ilmus Wagneri supermarketi-romaan “Neli õuna” (“Vier Äpfel”), mille järel kriitikud kiitsid autorit kui argielu mütoloogi ja tervapilgulist vaatlejat. Wagneri esseekogumikud “Mis värvi on Berliin” (“Welche Farbe hat Berlin”, 2011) ja “Müüripark” (“Mauer Park”, 2013) on moodsa Berliini teejuhid edasijõudnutele.

2014. aasta lõpus ilmus Wagneri värskeim raamat “Siinpool ja sealpool. Kaks saksa lapsepõlve” (“Drüben und drüben”), mis on kirjutatud kahasse põlvkonnakaaslase Jochen Schmidtiga. Wagner kirjeldab oma lapsepõlve Lääne-Saksamaa linnakeses ja Schmidt Ida-Berliinis. Lapsepõlvekirjeldused (magamistoast koolivaheaja reisideni) lõpevad aastaga 1989, mil langes Berliini müür.

David Wagneri enim tõlgitud ja tähelepanu pälvinud raamatu “Elu” (“Leben”, 2013) andis 2014. aastal välja kirjastus Hea Lugu Piret Pääsukese tõlkes. Raamat võitis ilmumise järel Leipzigi raamatumessi auhinna ning 2014. aastal kuulutati “Elu” Pekingi raamatumessil aasta parimaks tõlketeoseks. See on elutark ja liigutav lugu 30. aastates mehe elu ja surma piiril balansseerimisest, armastusest ja surmast, elutahtest ja tänapäeva meditsiini võimalustest.

Raamatu motoga “”Kõik oli täpselt nii ja ka hoopis teisiti” annab autor lugejale mõista, et tegu on mõneti autobiograafilise teosega, aga võrdusmärki autori ja peategelase vahele panna ei saa. Peategelane on põdenud poisieast alates autoimmuunhepatiiti, pärast 30. eluaastat on haigus arenenud nii kaugele, et tema elu võib päästa ainult maksa siirdamine.

Wagner kirjutab sellest, milliseid küsimusi esitab endale inimene, kelle elu saab päästa ainult teise inimese surm. Teema on raske, kuid raamatut on kerge lugeda, sealt ei puudu isegi huumor. Elu haigusega kirjeldatakse täpselt, kuid distantseeritult ja isegi irooniliselt.

Kriitikud tõstavad esile Wagneri keelelist virtuoossust, lihtsat ja köitvat stiili ning kiidavad tema meisterlikke kirjeldusi ja mõjusaid detaile. Wagneri mõjutajana nähakse suurmeister Marcel Prousti. Wagneri teoste lugemise teevad nauditavaks kerge huumor ja kummaline melanhoolia.

Katkend: Elu, OÜ Hea Elu 2013, tlk Piret Pääsukese, lk 86-94.
Transa lükkab mind taas mööda koridore, marliribaga kokku seotud kapi- ja seifivõti on mul padja all. Ma võiksin need endale just nagu sõbrapaela ümber randme siduda või siis kanda neid kaasas nii nagu Iraani lapssõdurid, need, kes pidid minema Iraani-Iraagi sõtta, odavad, plekist lõigatud võtmed ketiga kaelas rippumas. Nad pidid uskuma, et need võtmed avavad paradiisiväravad. Mulle meenub see nüüd, ema jutustas seda mulle siis, kui käis esimene lahesõda. Küllap tahtis ta nõnda mõista anda, kui hea on minu elu. Kümne- või üheteistaastasena ma sellest igatahes aru ei saanud.

84

Pean minema magnetresonantstomograafi. Taas kord tahetakse vaadata maksa, koihammustusnekroosi ja varju kudedes, mitte veel väga suurt punkti, mille kohta B mulle ühel päeval ütles, et viimases korrapäraselt teostatud ultraheliuuringus olevat maksakoes mingi anomaalia leitud. See võib olla hepatotsellulaarne kartsinoom, sõnas ta, päris kindlalt ei saavat seda kahjuks väita – nõnda tsirroosist kahjustatud maksa puhul, nagu minul on. Nüüd siis veel ka maksavähk? Ma ei tahtnud seda uskuda.
Nüüd leban raamil, mis liigub rööbastel, ja sõidan ümarasse avausse, sõidan justkui puusärk krematooriumi põletusahju, sõidan šahti, toru sisse. Kiirgust tunda ei ole – see polevat ohtlik, ütleb rõõmsameelne punakasblond arst, tegu olevat vaid pulseeriva elektriväljaga, mis sunnib keha veemolekulidel oma poolusi üha uuesti paika panema, see minimaalne liikumine annab siis infot, mida saab muundada piltideks. Ahah.
Ma laman ahjus ja küpsen, varsti olengi valmis. Täitsa mõistetav, et on patsiente, kellele selline kitsikus ei meeldi ja kelles see klaustrofoobiat tekitab, nende jaoks on olemas väike punane hädanupp. Mu käeveeni voolab kontrastaine ja ma küsin endalt, kas arst saab tomograafiga ka minu mõtteid lugeda, võib-olla näeb ta oma ekraanilt, mis mu tähelepanu köidab, mis mind liigutab, mida ma mõtlen, mida ma tunnen. Kas ta teab nüüd, kui suurepäraseks, kui erutavaks, kui oivaliseks ma teda pean? Kui väga meeldivad mulle tema rõõmsameelsus, hele nahk, juuksed ja tedretähnid? Äkki ta võiks mulle, kaalutlen ma siis, omistada paar originaalset mõtet ja teistsuguse mineviku? Uue operatsioonisüsteemi, uue teadvuse? Või teeb ta parasjagu minust koopiat ja salvestab selle, et siis kõike seda, millest ma koosnen, kõiki neid hajevil mälestusi ja kummalisi tundeid hiljem analüüsida? Hinnata, kas üleüldse tasub minu elu pikendada?

85

Kusjuures see on juba ometi otsustatud, mind on juba evalveeritud. Siinsamas kliinikus selgitati välja, kas see keha, milles ma olen, suudab transplantatsiooni üle elada. Rohkem kui kahe nädala jooksul valgustati mind igast kandist läbi, vaadati sisse igast mu kehaavausest, mind endoskopeeriti, sonografeeriti, kompuutertomografeeriti, magnetresonantstomografeeriti. On olemas röntgenpildid värativeenist ja maksaveenidest, mis tehti selleks, et siirdamispäeval, sellel X-päeval, mil kirurgid avavad kõhuseina, teaksid nad, kus ja kuidas tuleb lõigata. Luutihedust mõõdeti, toimus hambaarstide konsiilium, kõrva-nina-kurgu ja psühhosomaatiline konsiilium. See oli ilmselt kulukas, näidata mind siin kliinikus igale spetsialistile ette, ma rändasin ühest osakonnast teise, kõikidele viisin oma keha näha.
Mulle meenub uroloog, kes uuris mu eesnääret, digitaal-rektaalselt, mis kenad sõnad persesse topitud sõrmede kohta. Uroloogilisest seisukohast ei ole midagi transplantatsiooni vastu, ütles ta, peale selle sain teada, et mul olevat munandid kui pildiraamatus. Vägev.
Mulle meenub kardioloog, nooremapoolne teadustööga tegelev arst, kes leidis südame ultraheliuuringus ühe vea, väikese ebaregulaarsuse mu südamelöökides, misjärel kirjutas mulle välja südamehaige kaardi, mida pidin sestpeale kaasas kandma. Siiski pehmendas ta diagnoosi sõnadega, et minu juures nägevat ta peaaegu kõike, paljude patsientide puhul peab ultraheli kõigepealt läbi paarikümnesentimeetrise rasva tungima, ilma kaitsva rasvakihita on nimelt võimalik rohkem näha ja peaaegu alati midagi leida.
Mulle meenub psühholoog, kellele tunnistasin, et ma ei tea alati, miks ma peaksin üldse ennast opereerida laskma, võib-olla, ütlesin talle, on juba nii ette nähtud, et minu elu ei kesta kaua, et ma saan nimelt vaid lühemaks ajaks jääda. Loomulikult tahan oma tütre jaoks edaspidigi olemas olla, igatahes enamasti, lisasin ma, kuid sageli tundub mulle, et see on vaid trikk, lapsetrikk, millega püüan end veenda jääma. Mäletan veel, et hakkasin tol hetkel nutma, selles väikeses arstikabinetis, ka tema akna taga seisis kastanipuu. Ta kirjutas mulle välja antidepressandi, ühe selektiivse serotoniini-blokeerija, ravimi, mida ma vahel võtsin ja siis jälle mitte, kuna kujutasin endale ette, et vajan depressiooni.
Ja mulle meenub kohtumine anestesioloogiga, kes seletas mulle, mis juhtub X-päeval. Ma kuulasin teda korralikult, vaatasin sellal, kui ta rääkis, rebitavate lehtedega kirjanduslikku kalendrit ta kirjutuslaual, selle päeva lehel oli pilt Peter Handkest. Kui teile helistatakse, siis ei tohi te enam midagi süüa, haigla auto või – sõltuvalt sellest, kus te parasjagu viibite – helikopter tuleb teile järele ja viib teid kliinikusse, osakonda 21i, kui kõik kulgeb komplikatsioonideta, siis kestab operatsioon tõenäoliselt kuus või seitse tundi, võib-olla ka kauem.

86

Võib-olla ka kauem. Kes teab. Ma silmitsesin hädanuppu, aga miks ma peaksin seda vajutama? Ma meenutan ju üksnes seda rohkem kui kaks nädalat kestnud eksamit, mille ma lõpuks sooritasin, ilma et oleksin selleks õppinud, selleks midagi teinud – ma sain lihtsalt läbi. Siis tõmbab rõõmsameelne, punakasblond arst mu torust välja ja ütleb: „Läbi.”

87

Ühe allkirja pidin veel saama. Kirurg-demiurg, transplantatsioonikliiniku boss tahtis minuga kohtuda ja vestelda, mind üle vaadata ja hinnata, enne kui omalt poolt alla kirjutan. Ta seisis mu vastas, välimuselt terve, päevitunud, mingil määral sportlikult mõjuv, kuuekümnele lähenev mees, silmitses mind ja ütles: „Teist ei jää üldse muljet kui inimesest, kellele peaksin uue maksa siirdama, te näete selleks liiga terve välja.” Nõnda sõnastas ta täpselt selle, mida ise ka mõtlesin. Kas ma ei tundnud ennast mitte liiga hästi? Kas ma ei võiks mitte niimoodi edasi elada? Siis aga vaatas ta minu haiguslugu, nägi näitusid, muutis oma arvamust ja jättis hüvasti, tal polevat palju aega.
Õige varsti peale seda, mälestusväärsel pärastlõunal, istusin ma üksi kuskil poolhämaras akendeta ruumis transplantatsioonikliiniku büroo kõrval. Minu ees laual oli kuhi pabereid, leping kolmes eksemplaris, kõik leheküljed tihedalt teksti täis. Istusin seal ja pidin allkirja andma. Pidin sellega kinnitama nõusolekut, et ühel päeval, võimalikult ruttu, võib-olla viie nädala, võib-olla kuue kuu, võib-olla kahe nädala pärast – võib-olla üldsegi mitte, kuna olen enne ära surnud – lõigatakse üks elund välja ja pannakse teine, uus asemele; aga mida tähendab „uus”, uued elundid on alati kasutatud elundid, surnute elundid, mõtlesin ma ja püüdsin lugeda lepingu teksti, see aga ei õnnestunud, ma nägin vaid tähti ja sõnu, kuid ei saanud pihta, kuidas need kokku kuulusid või mida pidid tähendama. Ma libistasin pilgu üle teksti, märkasin, et teen ainult näo, justkui loeksin, hoidsin aga sulepead käes.
Olin teadlik selle olukorra absurdsusest: millal, mõtlesin ma, saab üks inimene allkirja andes otsustada võimaliku edasielamise üle? Paaril korral on tulnud mul allkirjastada üüri- ja ostulepinguid, olen juba korduvalt notari juures käinud, nüüd aga, mõtlesin ma, on tegemist millegi enamaga. Oma allkirjaga võiksin ehk osta endale eluaastaid, teadmata, kas ja kui palju ning millises vääringus ja millal pean sellise pikendamise eest maksma. Ja taas valdas mind see hirm: juhul kui operatsioon õnnestub, võiksin ma saada terveks, mitte olla enam piisavalt haige, mitte enam olla see, kes ma olin. Tundsin, et käsi on niiske, peaaegu märg, kas ma higistasin nii tugevasti? Ei, mu käsi oli sinine, tinti täis. Sulepea, mida olin aastaid kaasas kandnud, sulepea, milleta ma iial kodunt ei lahkunud, oli tinti välja ajanud, just nimelt sel pärastlõunal. Kas ta ei tahtnud allkirja anda?

88

Hommik, lõuna, õhtu, öö. Päevane õde, öine õde, visiit, valvearst. Hommikusöök, lõunasöök, õhtusöök, laupäeviti ühepajatoit, pühapäeviti visiiti ei toimu. Rohkem pole mul ajaga midagi teha, siin valitseb üheaegsus. Siin on lava, kus nad tantsivad: lõuna-aafriklanna, Julia, kes ei saanud heroiinist lahti, Katja, kellega ma kraana otsast alla hüppasin, meditsiinitudeng loengust. Mis etendus see on? Ballett?
Kõik, mis oli, sellel tantsuplatsil, miski ei asetse enam minu ees või taga, kõik tantsivad siin läbisegi, siin lauldakse mulle, vägev ooper, siin laulan mina, kõik on käeulatuses ja ometigi tabamatu.

89

Ma olen taas ootelehel, kogun ooteaega. Iga päevaga suureneb tõenäosus surra, iga päevaga on päev surmale lähemal. Kuid iga päevaga, see on selle ootelehe iroonia, suureneb ka võimalus ellu jääda – ainult et keegi teine peab enne surema. Ja ma tean juba: kui sina ei sure, siis suren mina.

90

Aga ma ei mõtle sellele sugugi iga päev. Ma ei mõtle sellel, et X-päev võib suvalisel ajal saabuda. Õhtuti, kui heidan voodisse, ja hommikuti, kui ärkan, ei mõtle ma alati sellele, mul pole üldse mingit tahtmist kogu aeg sellele mõelda, ent ma tean, et ühel päeval või ööl telefon võib-olla heliseb. Kas ma tahan, et sa sureksid? Ei, ma ei taha, et sa, kus iganes sa parajasti ka oled, auto alla jääksid. Või läbi akna vastu puud lendaksid. Ma ei taha, et su peas lõhkeks veresoon, ma ei taha, et sa ükskõik mil moel elu kaotaksid. Tegelikult mitte. Sellest hoolimata rebin ajalehest surmakuulutusi välja, kogun neid, pistan need, ühe mapi vahele. Mapi peale on kirjutatud „Kui lapsed magasid”.

Linke
http://kultuur.err.ee/v/kirjandus/5b77df92-6b23-4eae-9a3b-17d3df3ac8b9

David Wagner “Elu”

http://www.sueddeutsche.de/kultur/leben-von-david-wagner-ein-fremdes-flirren-1.1624702

Püsiviide Lisa kommentaar