Alvidas Šlepikas
Foto: Sigita Matulevičienė
Alvydas Šlepikas (1966) on Leedus laialt tuntud avaliku elu tegelane – kirjanik, režissöör, näitleja, stsenarist ja kultuuriajakirjanik. Ta lõpetas 1992. a Leedu muusikaakadeemia draamanäitleja ja režissööri erialal ning on mõlemas ametis ka töötanud. Alates 1995. a on Šlepikas olnud ametis Leedu Kirjanike Liidu nädalahe „Literatūra ir menas“ juures, algul peatoimetajana, seejärel kirjandustoimetajana. Ta on ka on ühe populaarsema Leedu algupärase telesarja „Kutsumata armastus“ stsenarist, režissöör ja näitleja. Seriaali eest on teda pärjatud parima stsenaristi tiitliga.
Oma kirjanikudebüüdi tegi Šlepikas 1994. aastal. Ta on avaldanud luulekogud „Rahu sinu verele” („Taika tavo kraujui“, 1997) ja „Vaikuse lähenev…” („Tylos artėjantis“, 2003) ning novellikogu „Vihmajumal” („Lietaus dievas“, 2004). Ta on Leedu Kirjanike Liidu ja PEN keskuse liige.
Suurima tunnustuse tõi Šlepikasele romaan „Minu nimi on Marytė“ („Mano vardas – Marytė“, 2012), mis ilmub mai alguspäevil Tiina Katteli tõlkes kirjastuses Toledo ka eesti keeles. Raamat valiti lugejate poolt Leedu Aasta raamatuks, sellele omistati ka Leedu Kirjanike Liidu preemia. „Minu nimi on Marytė“ on raamat endise Ida-Preisimaa lastest, kes lindpriidena otsisid sõjajärgseil aastail pääsemist Leedust. Leedus on saksa orbude ehk „hundilaste“ teema viimase ajani olnud tabu. Teema oli liiga valus – kerjavad nälginud lapsed seadsid leedukad raske dilemma ette, sest saksa lapse aitamise või oma koju võtmise eest ähvardas Siberisse saatmine.
Kirjandusfestivali Prima Vista 2015 raames kohtus Alvydas Šlepikas meie lugejatega 6. mail kell 18.00 Tartu Linnaraamatukogus ja 9. mail Prima Vista partnerlinnas Põlvas.
Katkendid:
Minu nimi on Marytė, Toledo kirjastus 2015, tlk Tiina Kattel, lk 7-11,48-55.
Otsekui pimedusest, otsekui varjude ja valguse mäng, otsekui mustvalge filmi kaadrid ilmuvad minevikukillud.
1946. aasta.
Talv.
Külm ja kohutav sõjajärgne talv, sünge aeg.
Sild ripub maa ja taeva vahel, kinnikülmunud Nemunase kohal, mida mööda nagu maanteed mööda kannab tuul lumetolmu, mõnel pool mustendab jää, valev nagu marmor. On külm, üle kahekümne kraadi Celsiuse järgi.
Ohtralt metallkonstruktsioone, need ristuvad nagu arusaamatu võrgustik, mille niitide vahel vilistab tuul. Sild on metallist, tugev, see ulub ja laulab tormide laule.
Koos tuulega on kuulda ka imelikku idamaist sõdurilaulu.
Läbi silla metalli on kauguses näha mingid tumedad liikuvad täpid.
Silla konstruktsioonidele on kleebitud plakateid, kuulutusi, ajalehti – need kuulutavad võitu, õhutavad mitte halastama, tapma, hoiatavad, et peab olema sõjalise juhtkonna luba.
Ühe plakati rebenenud serv laperdab tuules. Igatsev laul valjeneb.
Sillal on kaks valvesõdurit: laulev asiaat ja venelane. Venelane üritab süüdata isekeeratud pläru, aga tuul kustutab tikud, ta on tige. Teda ärritab ka pilusilma laul.
Teisel kaldal liikuvad tumedad täpid jõuavad ligemale: need on saksa lapsed, kes üritavad jäätunud Nemunast ületada. Neid on kuskil seitse…
Venelase kannatus katkeb:
Bljad, pea lõuad, tsurka.
Asiaat naeratab hetkeks, jääb mõneks ajaks vait ja ütleb vaikselt: tsurka, tsurka, ise oled sa tsurka.
Tuul vihiseb, aga kodumaa on kaugel, suits rebeneb, tikk murdub kalestunud käes.
Asiaat hakkab narma:
Hei, Ivan…
Ma pole Ivan, ma olen Jevgeni, Ženja olen.
Vaata, Ivan, saksa põnn jooksma…
Saksa lapsed jooksevad mööda jääd nagu põldpüüd, mõned väiksemad jäävad pisut maha.
Vene sõdur karjub: „Seis, tagasi, seis, kuulata käsku, seis, fašistlikud sead,” aga sild on kõrge, tuul kannab valvuri hääle minema, lapsed jooksevad edasi, nad näevad sillal kõõluvat inimest, ainult et ei saa sõduri kõnest aru.
Hei, Ivan…
Ma pole Ivan, tsurka…
Nad kusevad su peale, Ivan…
Maha löön su…
Rahune maha, lollike…
Venelane võtab granaadi, tõmbab rõnga ära ja saadab lastesalga poole teele. Mõlemad sõdurid kükitavad maha, poevad juhuslike kildude eest peitu, kõlab võimas plahvatus.
Plahvatuse hämu hajub:
plahvatusest tekkinud jääaugus sipleb laps, üritab välja pääseda, on külm, veest tõuseb auru. Teised lapsed jooksevad tagasi, püüdes põgeneda surma eest.
Plahvatuse raugedes saabunud täielikus vaikuses kostub kummaline heli, mis meenutab looma surmaeelset häält – see on kõrge ja otsatu: teine laps on raskelt haavatud, ta pöörleb kummaliselt selja peal, taob tõmblevate jalgadega jääd – temast tulebki, see kisa. Haavatu pööreldes voolab tema alla veri, mis värvib üha laiemalt lund ja jääd – värviplekk mustvalges maailmas.
Haavatu ja teise, jääaugus sipleva lapse vahel seisab surmani ehmunud, vast nii umbes kuueaastane põngerjas. Ta on justkui kivistunud, jalad ei kuula sõna, teda lõikab nagu noaga haavatu kriiskamine. Silmis on õud.
Selle lapse tunneme hiljem ära, see on väike Hans.
Asiaat tõstab püssi, sihib, ja laseb. Kisa vaikib, haavatu ei liiguta. Hans justkui ärkaks ja hakkab midagi karjudes jooksma, aga ta ei jookse kalda suunas, vaid mööda jõejääd kuhugi kaugusse. Tema tabamiseks kõlab veel paar lasku, aga Hans jookseb aina edasi.
Jooksjale pihta saamata vangutab asiaat pead.
Jääaugus supleb viimast jõudu kokku võttes laps.
Vene sõdur sülitab ja vaatab väikest, allpool jões vaevalt liigutavat poisikest.
Lapse pea vajub vee alla, veel hoiab jääservast käsi, lõpuks kaob ka see jää ja vee suppi.
Vene sõduril õnnestub lõpuks suits süüdata.
Tuul ulub.
Jälle kostub kurb, ürgne laul.
/—/
Viimased sõjakuud ja edaspidised sündmused rususid inimesi niivõrd, et oli raske ettegi kujutada, et kõik, mis mälu minevikust välja rebis,on tõsi. Näis, et mitte kunagi ei ole olnud rahu, rahulikke ja sooje kodusid, rammusat ja maitsvat toitu, sooja eluaset. Kõik varises nii kiiresti kokku, eriti inimsuhted. Keegi poleks uskunud, et nii rahulikult möödub surnutest – neil on ju juba ükskõik, neil pole ei külma ega valuta, poleks kunagi uskunud, et inimeste peale langeb osavõtmatus ja imelik, peaaegu orjalik lootusetus, segatud jõuetuse ja leppimissega, sooviga surra, uinuda. Eva nägi ise, kuidas Punaarmee sõdurite saabudes, vägistamiste, röövimiste ja tapatalgute alates läksid inimesed tagasi vaatamata otse Nemunasse, otse musta ja külmalt keerlevasse jõkke. Uputasid end. Perekonniti. Milline lootusetus ja südamekülmus pidi haarama neid surma minevaid inimesi… Läksid emad ja viisid lapsi. Vesi sulgus nende peade kohal, jõgi kandis nende kehasid mere poole. Lootusetuse jõe vesi ujutas üle ka ellujäänute südamed – igaüks mõtles, kuidas päästa oma pere, lapsed, kuidas ise alles jääda. Teiste – naabrite, tuttavate – üle polnud aega mõelda või nende pärast muretseda, igaüks enda eest.
Eva lamab laudadest lavatsil Brigita vastu liibununa ja meenutab oma pulmi, kuidas tutvus Marta, kohaliku tantsija ja kõvahäälse lauljaga. Evat kutsusid kõik berliinitariks ja vaatasid nagu veidrikku, maatöödega mitte harjunud siidikätt. Naabrite jaoks oli imelik, et Rudolf laenas raha ja ostis ei miskit muud kui pianiino oma noorikule. Kuid Martaga leidsid nad kohe ühise keele, palju asju oli vaja siin väikeses linnakeses selgeks õppida, Eva tahtis olla hea naine, tõeline perenaine, kuid ei teadnud alati, kuidas peaks käituma ühel või teisel puhul. Rudolfi isa popsutas piipu ja vaatas kissis silmil miniat natuke irooniliselt, kuid filosoofilise leplikkusega. See lohutas, aga tunda, et tema selja taga pidevalt räägitakse ja naerdakse, polnud meeldiv. Rudolf armastas teda, ta oli valmis naise nimel tegema kõike ja andestama talle kõik, aga Eva mõistis, et meest häirisid naljad tema väidetava laiskuse, hellitatuse kohta. Eva nuttis vahel öösiti, Rudolf rahustas teda, hiljem nad armastasid aina enam teineteist armastades. Rudolf toetas teda alati, kaitses ja õpetas – mitte pealetükkivalt ega etteheitvalt. Kuid ainult temast ei piisanud, ei saa ju elada inimeste hulgas nagu asustamata saarel üksnes oma Reedega. Eva ellu tuli Marta, kes viis Eva väikelinna naisteklubisse, tegi tuttavaks teiste sõbrataridega, õpetas, kuidas peaks hakkama saama noore naise maatöödega, palju peaks suhtlema ühe või teise naabriga, linnakese inimestega. Ja ainult tänu Martale Eva juurdus, justkui noor taim ajas juured kogukonna ellu. Martast sai otsekui õde.
Aga siis tuli sõda, mis haaras endale nende mehed, armastatud. Nemad, nagu ka kõik Saksamaa naised, pidid töötama rinde, võidu, reich`i, Hitleri heaks. Ja kogu selle aja Marta naeris, kogu see aeg ütles: kõik saab kohe läbi, me peame vastu, me elame üle. Kui Evat haaras rahutus ja lootusetus, kartus laste, enese, Rudolfi pärast, oli tema ainus rahusadam ja varjupaik Marta ning tema naer. Evat rõhus mõte: kui palju on ta mind aidanud, aga mina laman, kui tal ei oli võib-olla killukestki leiba, ainult need eilsed kartulikoored. Kui suutis need koju viia. Kui ei pudisenud laiali purjus vägistajate eest põgenemisel. Kui üleüldse jõudis koju. Aga mina laman siin ja mõtlen ainult endast, oma lastest. Marta aitas meid isegi siis, kui tal endal oli raske. Isegi siis, kui sisse tuli Vene sõjavägi, kui kõik aeti kodudest välja, kui võeti ära loomad, ei jäetud isegi lehma, et lapsed saaksid vähemalt piimagi juua. Kui kõik võeti ära, aeti ära, veeti ära. Isegi siis suutis Marta mingi aja mingil moel koos lastega pidada majapidamishoones, kuhu sattus, ka paari (isegi kaht, mitte üht, vaid kaht) kitse. Ja jagas piima Eva lastega.
Eva tõuseb.
Ta peab minema.
Ta peab Marta juurde minema.
Lähen, ütleb Eva, lähen, ei tohi lasta, et osavõtmatus võimust võtaks, ei tohi apaatiale alluda.
Kuhu sa lähed, küsib Lotta, kus sa lähed, puhka, Eva.
Vaja Marta juurde minna, vaja ta lastele süüa viia.
Sinu enda lastel pole midagi süüa, Eva.
Teda ajasid sõdurid taga, ta päästis mu, on vaja Marta juurde minna.
Ja mina tulen sinuga, ema, ütleb Renate.
Ära aja Heinzi üles.
Ja mina tulen, kas kuuled, ema, ma aitan sind, kas kuuled ema, ütleb Monika.
Jääge siia, tüdrukud, hoolitsege vendade eest, keetke kuuma teed, me läheme Lottaga.
Ja mina tulen, ema, ütleb Brigita.
Ainult määrime kõigil näod nõega kokku, ütleb Lotta.
Tuul, mis varahommikul oli raugenud, saab selle jõu tagasi, hakkab jälle puhuma, keerutama maadligi lumetolmu, puhuma seda väikeste keeristena külmunud sõjajärgse pori kohal. Hallis, rahutus taevas peksleb kolm musta lindu, kantud vaid neile teada olevast sihist.
Kühmus, vastutuult ja nii kiiresti kui võimalik liigub teed mööda kolm tumedat kookus kuju. Tee on sirge, silutud tahutud kividega, mööda seda on vaja minna mõnisada meetrit, siis pöörata vasakule, läbi endise villakraasimiskoja, sealt pole enam kaugel.
Näikse, nagu poleks peale lindude taevas, teel kõndivate naiste ja tuule maailmas enam midagi rohkem elavat. Pärast eilseid tulistamisi, hüüdeid, karmoškat, pärast imelikku, mõistetamatut käratsemist, mis tungis läbi talve jõuetusest, kõik otsekui puhkaksid väsinult. Minejatel ongi rahulikum, ja hea, et see tuul on lõikav, on jäine, et ajab sisse ära kõik, keda ei tahaks kohata.
Kauguses kostab mürin, mootori undamine. Naised tõmbuvad vaistlikult veel rohkem kühmu, kooku, et näeksid välja kui täiesti haiglased vanaeided, kes tudisevad mööda talvist külavaheteed.
Mürin läheneb. See on veoauto, mis roomab raskelt edasi nagu suur mardikas ja mis – tänu Jumalale – ei peatu, vaid veereb aina edasi. Minejad näevad, et kast on täis kangestunud, kuhugi veetavaid, sellisest sõidust peaaegu elutuid inimesi. Neid veetakse kuhugi töödele – paljusid aetakse praegu kaevikuid, kaitsekraave, sõjajäänukeid, sõjahaavu kinni ajama. Neid veetakse tõenäoliselt linnast välja.
Minejad jõuavad ristteele, pööravad vasakule – enam pole kaugel, siin ongi vana kraasikoda, edasi – palvemaja, aga turuplatsi kõrval, mõnest kõrgest paplist koosneva salu taga ongi Marta kodu. Või see, mis praegu on Marta kodu – endise majapidamishoone juurdeehitis.
Eva, Brigita ja Lotta lähenevad, märkavad korstnast tõusvat suitsu. See rahustab mõnevõrra – tähendab, kõik pole veel nii halvasti.
Lotta koputab, liigutab ust. Need oleme meie, ütleb Eva, omad.
Uks avaneb, saabunud naabreid vaatab pisarais Grete, Brigita sõbratar, Marta kaheteistaastane tütar. Tema nägu on paistes, selgelt on näha peksmise jäljed.
Naised mõistavad, et ka siin käis öösel külalisi, nad kiirustavad üle läve astuma, et ei laseks veel rohkem külma sisse.
Veidi eemal, leegitseva isetehtud kolde juures, puidust lavatsil, lamab kõikvõimalikuga kinni kaetud Marta. Tema kõrval kükitavad vaiksed lapsed – Heinzist mõnevõrra noorem Albert ja pisike Otto.
Brigita kallistab Gretet, Eva ütleb, me tõime teile külakosti, Heinz tuli Leedust tagasi, tõime natuke kartuleid, pekki ja leiba…
Marta lebab ja ei liiguta, Evale tundub hetkeks, et ta on surnud, kuid Grete võtab külakosti, läheb kiirelt ema juurde ja ütleb, tädi Eva tuli, tõi süüa, ema… Marta käsi tõuseb natuke ja kukub jälle jõuetult alla. Tema huulilt kostub vaikne, vaevukuuldav hääl.
Ta ütleb, lapsed… hoolitse laste eest…
Grete nutab, läheb, jagab lastele toitu, paneb kõrvale ka ema osa, poisid pistavad kiirustades kõik järjest kinni, peki, leiva ja isegi toored kartulid… Jätke, jätke homseks ka, ütleb Grete vaikselt.
Naabrinaised lähevad ligemale, Jumal hoidku Marta, lipsab üle Eva huulte. Marta pöörab pisut pead – kunagi nii ilusat, uhket, heleda kiharatekrooniga kaunistatud, ent nüüd jõletut pead. Teda on koletult pekstud, teda pole peaaegu võimalik ära tunda, ta on üleni paistes…
Ema, söö pisut leiba, ütleb Grete tasa läbi pisarate.
Sõdurid said sind kätte, küsib Eva.
/—/
Link
Raimu Hanson “Kirjandusfestivali külastab valusa raamatu autor Leedust”,
7. mai 2015 Tartu Postimees,
http://tartu.postimees.ee/3181175/kirjandusfestivali-kulastab-valusa-raamatu-autor-leedust
Eduard Uspenski
Eduard Uspenski (1937) – vene lastekirjanik.
Legendaarne vene lastekirjanik Eduard Uspenski, kelle sulest pärinevad kangelased Potsataja, onu Teodor ja kass Matroškin on Venemaal vähemalt sama tuntud kui Miki-Hiir või Piilupart Donald Ameerikas, külastab 7. ja 8. mail Prima Vista raames Tartut.
Uspenski multifilmide õhtu N, 7. mail kl 18.00-20.00 lastele Tartu Loodusmajas.
Uspenski kohtub 7. mail Tartu Linnaraamatukogus lastega ja annab 8. mail seminari pealkirjaga „Professor Võhiksaare metsikud mõtted elust ja loodusest“. Seminaril vestleb professor Võhiksaareks kehastunud Uspenskiga filosoofiateaduskonna dotsent Roman Leibov.
Nõukogude lastekirjanduse kullafondi kuuluvate Uspenski jutustuste tegelased on populaarsed ka väljaspool Venemaad. Uspenski lastejutte on avaldatud rohkem kui kahekümne viies keeles ning Potsatajast on saanud Jaapanis tõeline kultusfiguur, kelle suured eksinud silmad ja pehme karvkate meeldivad eelkõige noortele jaapanlannadele. Eestiski on mitu põlvkonda Uspenski kangelaste najal üles kasvanud, olgu kohtumispunktiks siis raamat või joonisfilm.
Inseneriharidusega Uspenski kirjanikutee sai alguse varasel Brežnevi ajal, kuuekümnendate keskpaigas jutukoguga „Krokodill Gena ja tema sõbrad“. 1974. aastal ilmus aga teos „Onu Teodor, kass ja koer“. Juba varakult avaldus Uspenski võime luua mõne iseloomuliku tunnuse poolest meeldejäävaid karaktereid, nagu seda oli 6-aastane poiss, keda kutsuti oma tõsiduse pärast Onu Teodoriks. Tema loodud karakterite hulka kuuluvad veel näiteks matemaatik Ivanov, kes kardab paaniliselt arste, ja viieaastane Vova, kes sõi enne kontrolöri saabumist ära oma bussipileti.
Uspenski töötab erinevates žanrides – ta kirjutab muinasjutte, luuletusi, multifilmide stsenaariumeid, kriminaaljutte, koomikseid. Ta ei ole aga mitte kunagi kirjutanud raamatuid pioneeridest, pigem võib tema lasteraamatutes näha satiiri nõukogude süsteemi ja korra kohta. Seetõttu oli ta võimude poolt pikka aega tõrjutud – näiteks peale „Krokodill Gena“ ja „Prostokvašino“ lugusid ei ilmunud tervelt 12 aasta jooksul mitte ühtegi tema raamatut.
Tänapäeval on Uspenski Venemaal telestaar, juhtides laulusaadet „Meie sadamasse saabusid laevad“. Varem töötas ta raadios, kus juhtis ja toimetas ülimenukaid lastesaateid. Uspenski õpetlikud raadiosaated selgitasid lastele läbi huumoriprisma matemaatikat, grammatikat ja käitumisetiketti.
Kirjutamisest pole 77-aastane Uspenski siiani loobunud: ta on katsetanud täiskasvanutele suunatud romaaniga ja kirjutanud kaasaegse järje Gena ja Potsataja lugudele. Tema uutes lasteraamatutes läheb Gena sõjaväkke, lapsed mängivad hommikust õhtuni arvutimänge ning Prostokvašinosse tuleb internet. Kuid üldiselt pole elu seal, nagu enamikes Vene külades, muutunud: gaasi sinna ei veeta, uusi teid ei ehitata…
Uspenski sõnul peab ta ennast mitte lihtsalt muinasjutuvestjaks, vaid, nagu iga kirjanik, jutlustajaks: „Minu teosed pole muinasjutud, need on pigem jutlused sellest, et elus peab igal inimesel esikohal olema armastus ja lugupidamine oma ema, isa, isamaa, õpetaja, teadmiste, kõige elusa ja elava vastu. Sest just see tagab inimese ja eriti lapse psüühilise tervise“.
Katkend: „Krokodill Gena ja teised muinasjutud”, Eesti Raamat 1989, lk 59-71.
18. peatükk
Järgmisel päeval sõitis lasteaia juurde suur veoauto ja kaks töölist laadisid maha tuhat tellist.
„Me peame oma krundile kindlasti plangu ümber ehitama,” ütles Galja, „et keegi teine meid ehituse juures ei segaks.”
„Õige mõte,” nõustus Gena. „Sellest alustamegi.”
Nad muretsesid paarkümmend lauda, panid krundi otstesse postid ja ehitasid madala puust plangu. Siis algas maja ehitamine.
Potsataja ja Galja kandsid savi, krokodill pani presentpõlle ette ja hakkas müürsepaks.
Üks asi tegi Genale muret.
„Tead,” ütles ta Potsatajale, „kui mu tuttavad mind näevad, siis nad ütlevad: “Olge lahked, ise krokodill Gena, aga teeb nii tühist tööd!” Häbi hakkab.”
„Sa pane mask ette,” tegi Potsataja ettepaneku. „Siis ei tunne sind keegi ära.”
„Õige,” koputas krokodill endale vastu otsaesist, „kuidas ma ise selle peale ei tulnud!”
Sellest peale ilmus ta majaehitusele ainult maskis. Nii ei tundnud krokodilli keegi ära. Ainult et ükskord läks krokodill Valera, Gena asendaja, aiast mööda ja hüüdis:
„Ohoo, mida ma näen! Krokodill Gena töötab ehitusel! Kuidas käsi käib?”
„Hästi,” vastas Gena võõra häälega. „Ainult et ma pole Gena, seda esiteks. Ja teiseks, ma pole üldse krokodill!”
See pani asjad kohe paika.
19. peatükk
Kord jõudis krokodill Gena ehitusele esimesena. Ja nägi, et plangule on suuret tähtedega kirjutatud:
ETTEVAATUST! KURI KOER!
„Vaat kus lops!” mõtles Gena. „Kes koera siia on toonud? Võib-olla Potsataja. Temal on palju igasugu imelikke tuttavaid.”
Krokodill istus ja jäi ootama Potsataja ilmumist.
Poole tunni pärast tuli Potsataja laulu ümisedes.
„Kas sina tead,” küsis krokodill, „kust kuri koer siia on saanud?”
Potsataja ajas silmad suureks.
„Ei tea,” ütles ta. „Eile teda ei olnud. Võib-olla Galja tõi?”
Aga kui Galja kohale jõudis, selgus, et tema pole mingit kurja koera toonud.
„Tähendab, see koer on ise tulnud,” tegi Potsataja järelduse.
„Ise?” imestas krokodill. „Aga kes siis plangule kirjutas?”
„Koer ise kirjutaski. Et teda tühja-tähjaga tülitama ei hakataks.”
„Olgu, kuidas on,” otsustas tüdruk, „ta tuleb sealt välja meelitada. Seome õige tüki vorsti nööri otsa ja viskame üle aia. Kui koer sellest hammastega kinni hakkab, tirime ta väravast välja.”
Nii nad tegidki. Võtsid Potsataja õhtueinest vorstitüki, sidusid nööri otsa ja viskasid üle aia.
Kuid keegi nööri sikutama ei hakanud.
„ Võib-olla talle vorst ei meeldi,” oletas Potsataja. „Ehk meeldivad talle kalakonservid? Või näiteks juustuvõileivad?”
„Kui mul poleks uusi pükse jalas,” pahvatas Gena, „siis ma talle näitaks!”
Pole teada millega see kõik oleks lõppenud, kui plangu tagant poleks äkki välja karanud kass. Tal oli suus seesama nööri otsa seotud vorst.
Kass vaatas korraks sõprade poole ja jooksis siis kibekiiresti minema. Nii kiiresti, et Potsataja ei jõudnudki nööri sikutada ja oma õhtueinet tagasi saada.
„Mida see siis tähendab?” ütles ta pettunult. „Kirjutatakse üht, tegelikult on hoopis midagi muud!” Ta läks väravast sisse. „Siin pole mingit koera!”
„Ja pole olnudki!” taipas Galja.
„Keegi tahtis meid lihtsalt segada. Ja ongi kõik.”
„Ma tean, kes!” hüüdis Gena. „Kes muu kui Kübaramoor! Tema pärast jäi tänane töö tegemata. Homme mõtleb ta jälle midagi välja. Küll te näeta.”
„Homme ei mõtle ta midagi välja,” teatas Potsataja kindlalt.
Ta nühkis plangu puhtaks ja kirjutas sinna:
ETTEVAATUST KURI POTSATAJA!
Siis valis ta pika tugeva teiba ja toetas selle seespoolt vastu väravat. Kui nüüd keegi värava avab ja oma uudishimuliku nina selle vahelt sisse pistab, kolksatab teivas talle kindlasti pähe.
Pärast seda läksid Galja, Gena ja Potsataja rahulikult oma toimetusi toimetama.
Iga päev hilja õhtul lahkus Kübaramoor kodunt ja läks oma öiseid tempe tegema. Joonistas kuulutustele ja plakatitele vuntse, kallas prügikaste kummuli ja paugutas mõnikord mängupüstolit, et öiseid möödakäijaid ehmatada.
Ka sel õhtul läks Kübaramoor koos oma kodustatud roti Larissaga linna.
Kõigepealt otsustas ta uue maja ehitusel ära käia, et seal jälle mingi pahandus kokku keerata.
Plangu juurde jõudes nägi ta seal kirja:
ETTEVAATUST! KURI POTSATAJA!
„Huvitav,” mõtles Kübaramoor, „kes see kuri Potsataja niisugune on? Vaja vaadata!”
Ta tahtis värava lahti tõmmata ja sisse piiluda. Aga niipea, kui ta seda tegi, lõi värava taha pandud teivas talle valusasti vastu nina.
„Röövlinäod!” hüüdis Kübaramoor. „Närukaelad! Ma teile veel näitan! Küll näete?” Torganud oma kodustatud roti kaenla alla, jooksis ta loomaia poole.
Kübaramoori peas küpses hirmuäratav kättemaksuplaan. Ta teadis, et loomaiais elab väga tige ja rumal ninasarvik Beebi. Pühapäeviti oli Kübaramoor viinud ninasarvikule rõngassaiu, püüdes teda niiviisi kodustada. Ninasarvik oli ära söönud tervelt viis saia ja Kübaramoor arvas, et nüüd on ta täiesti taltsas. Ta tahtis ninasarviku ehitusele ajada, et see toda „kurja Potsatajat” karistaks ja seal kõik pahupidi pööraks.
Loomaaia värav oli lukus. Pikemalt mõtlemata hüppas Kübaramoor üle plangu ja läks ninasarviku puuri juurde.
Ninasarvik muidugi magas ja unes ta muidugi norskas. Ta norskas nii kõvasti, et oli täiesti võimatu aru saada, kuidas ta niisuguse lärmi sees üldse magada saab.
„Hei, sina, tõuse üles!” käsutas Kübaramoor. „Vaja üks asi korda ajada.”
Aga Beebi ei kuulnud midagi.
Siis hakkas Kübaramoor teda läbi puurivarbade rusikaga toksima. Ka see ei aidanud.
Kübaramooril ei jäänud muud üle kui pikk kepp võtta ja sellega ninasarvikut vastu selga taguma hakata.
Lõpuks Beebi ärkas. Ta oli kohutavalt tige, et ta oli üles aetud. Ja muidugi ei mäletanud ta enam mingeid rõngassaiu, mis ta oli ära söönud.
Kübaramoor avas puuriukse, hüüdis: „Edasi! Kiiresti!” ja pistis jooksu loomaaia värava poole.
Ninasarvik tormas talle järele, ninasarvik tormas talle järele ja üldsegi mitte sellepärast, et „kiiresti” ja „edasi”. Tal oli lihtsalt kange tahtmine seda vastikut moori pusata.
Värava juures jäi Kübaramoor seisma.
„Pea kinni!” ütles ta. „Värav tuleb lahti teha.”
Kuid ninasarvik ei peatunud. Ta jooksis otsejoones Kübaramoori juurde ja andis talle niisuguse obaduse, et vanamoor silmapilkselt üle plangu lendas.
„Bandiit! Häbematu elukas!” kisendas Kübaramoor haiget saanud kohta hõõrudes. „Kohe ma sulle näitan.”
Kuid tal ei läinud korda midagi näidata: ninasarvik murdis värava maha ja hakkas Kübaramoori taga ajama.
„Igavene juhmakas!” hüüdis Kübaramoor. „Kohe jooksen miilitsasse, seal sulle tehakse uut ja vana! Seal sulle antakse õpetust!”
Kuid miilitsasse ta joosta ei saanud: õpetust oleks seal ilmselt antud talle endale, mitte ninasarvikule.
Pole teada, mis oleks edasi saanud, kui Kübaramoor poleks tee ääres märganud kõrget puud. Ühe hetkega oli ta puuladvas.
„Kombes,” ütles ta, ja sättis end okste vahel mugavamini istuma. „Siia ta ei roni! Ku-ku!”
Ninasarvik tampis tükk aega puu all ringi. Siis leidis paraja kraavi ja heitis puu alla magama.
21. peatükk
Potsataja, kes kogu õhtu oli krokodilli pool istunud, läks sel ajal parajasti koju. Teel tuli talle mõte uue maja ehituselt läbi astuda, et vaadata, kas seal on kõik korras. Viimaseid sündmusi arvesse võttes polnud see sugugi ülearune.
Potsataja astus aeglaselt mööda pimedat tänavat.
„Kes seal on?” küsis ta.
„See olen mina,” vastas peenike hääl. „Kübaramoor.”
Ja Potsataja nägi okste vahel tõepoolest oma vana tuttavat.
„Mis te seal teete?”
„Ripun,” vastas Kübaramoor. „Juba kaks tundi.”
„Selge,” ütles Potsataja ja astus edasi.
Teda ei pannud niisugune vastus põrmugi imestama. Kübaramoorilt võis kõike oodata. Kui ta kaks tundi puu otsas ripub, siis teab ta ise, mida teeb. Kuid viimasel hetkel pööras Potsataja ümber.
„Huvitav, kui palju aega teil sinna ronimiseks kulus? Vist vähemalt tund aega?”
„Mis tund?” ütles Kübaramoor. „Ega ma mõni kobakäpp ole.
Ma ronisin siia kümne sekundiga.”
„Kümne sekundiga? Nii kiiresti. Aga mispärast?”
„Sellepärast, et mind ajas taga ninasarvik. Sellepärast.”
„Vaat kus lugu!” venitas Potsataja. „Aga kes ta loomaaiast lahti laskis? Ja milleks?”
Kuid rohkem ei tahtnud Kübaramoor midagi seletada. Ta ütles vaid:
„Kes palju pärib, jääb ruttu vanaks.”
Potsataja vajus mõttesse. Ta oli palju kordi kuulnud sellest tigedast ja rumalast ninasarvikust, ja sai väga hästi aru, et midagi tuleb ette võtta. Muidu on ka ülejäänud linnakodanikud varsti puu otsas nagu nääriehted.
„Ma jooksen teda õige otsima,” otsustas meie kangelane.
Mõne sekundi pärast komistas Potsataja ninasarviku otsa. Too möiratas ja tormas Potsatajale kallale. Nad pistsid pöörase rajuga mööda tänavat kihutama. Lõpuks keeras Potsataja nurga taha ja ninasarvik põrutas otse edasi.
Nüüd jooksis juba Potsataja ninasarvikule järele, püüdes temast mitte maha jääda. Kui sobiv juhus avaneb, otsustas ta loomaaeda helistada ja sealt abi kutsuda.
„Huvitav, mis autasu mulle tema kinnipidamise eest antakse?” arutas Potsataja.
Ta teadis, et on olemas kolm medalit: „Uppujate päästmise eest”, „Vapruse eest” ja „Töö eest”. „Uppujate päästmine” ei tulnud kõne alla.
„Nähtavasti annavad „Vapruse eest”,” mõtles ta Beebit jälitades.
„Ei, „Vapruse eest” nähtavasti ei anta,” vilksatas Potsatajal peas, kui tal tuli uuesti raevunud ninasarviku eest põgeneda.
Aga kui ta oli jooksnud mööda linna tervelt viisteist kilomeetrit, sai talle lõpuks selgeks, et talle antakse medal „Töö eest”.
Siis silmas Potsataja teest eemal üksikut väikest maja. Ta jooksis kohe selle poole. Ninasarvik järele. Nad jooksid viis või kuus korda ümber maja.
Nüüd ei saanud enam aru, kes keda taga ajab. Kas ninasarvik Potsatajat või Potsataja ninasarvikut või jookseb kumbki omaette.
Et selles segadikus selgust saada, hüppas Potsataja kõrvale.
Seni, kuni ninasarvik üksi ümber maja tiirutas, istus potsataja rahulikult pingil ja vajus mõttesse. Äkki tuli talle pähe suurepärane plaan.
„Hei, sõber!” hüüdis ta ninasarvikule. „Katsu mind kätte saada!” Ja ise punus pikka tänavasse, kust teisest otsast kitsamaks läks.
Beebi tormas talle järele.
Tänav läks ikka kitsamaks ja kitsamaks. Lõpuks jäi see nii kitsaks, et ninasarvik enam edasi joosta ei saanud. Ta jäi majade vahele kinni nagu kork pudelis.
Hommikul tulid loomaia töötajad talle järele. Nad tänasid potsatajat tükk aega ja lubasid talle kinkida elusa elevandipoja, kui neil juhtub mõni ülearune olema.
Kübaramoori aga võttis sel päeval puu otsast maha terve tuletõrjekomando.
Eesti keeles ilmunud
“Krokodill Trill”, Perioodika 1975, tlk Ellen Niit
“Krokodill Gena ja teised muinasjutud”, Eesti Raamat 1989, tlk Helgi Limberg
“Karusloomade internaatkool”, Eesti Raamat 1990; tlk Helgi Limberg
“Onu Teodor, kass ja koer. Onu Teodori tädi”, Steamark 2000, tlk Andres Jaaksoo
Nädala autor 