Witold Szabłowski
Foto: Albert Zawada/Agencja Gazeta
Witold Szabłowski (1980) on Poola noorema põlvkonna tuntumaid reportaažikirjanikke. 2006. aastast on ta seotud Poola suurima päevalehe Gazeta Wyborczaga. Laialdase tuntuse ja mitmeid auhindu tõi talle „Mõrtsukas aprikooside linnast. Reportaažid Türgist” (2010), kus ta avab lakoonilises, aga kujundlikus keeles Türgi vähetuntud tahke. Selles on muuhulgas juttu parlamenti kandideerinud prostituutidest, kommunismi ülistanud türgi luuletajast Nazim Hikmetist, peaminister Erdoğanist, paavstile atentaadi teinud Ali Ağcast, paadipõgenikest ja võikatest aumõrvadest. Raamat on ilmunud või ilmumas inglise, saksa, tšehhi, hollandi, vene, ukraina ja slovaki keeles.
Szabłowski näitab Türgit tema kultuurilises mitmekihilisuses ja vastuolulisuses heitlemas traditsiooni ja modernsuse, religioossuse ja ilmalikkuse, Euroopa Liidu igatsuse ja selle vastasuse vahel. Maailmakuulsate poola reporterite (nagu Ryszard Kapuściński) traditsiooni järgides reisib Szabłowski risti-põiki läbi riigi ja otsib kontakti inimestega. Ta laseb inimestel jutustada oma loo ning suhtub neisse suure respekti ja empaatiaga – selles seisneb reportaažide tugevus.
Witold Szabłowski kohtus eesti lugejatega 9. mail 2015 Tartu Linnaraamatukogus kirjandusfestivali Prima Vista raames.
Katkend: „Mõrtsukas aprikooside linnast”, Hendrik Lindepuu Kirjastus 2015, tlk Hendrik Lindepuu, lk 89-95.
See on armastuse pärast, õeke
1.
Hatice katab oma suu käega, justkui kardaks, et sõnad pudenevad sellest välja. Ta ei taha rääkida. Ta ei ole nendest asjadest kunagi kellelegi rääkinud.
Ma seletan talle, et teda ei ähvarda ju miski.
Aga asi polegi ähvardavas ohus. Hatice lihtsalt ei tea, kuidas rääkida sellest, mida ta pidi läbi elama.
Sest kuidas rääkida selliseid asju isast? Kogu maailma isad ju armastavad oma tütreid.
Hatice isa tahtis oma tütart tappa.
Kuidas rääkida selliseid asju oma emast? Ema peaks ju tütart oma kehaga kaitsma.
Aga Hatice ema karjus oma mehele: „Kas sa lõpuks juba lööd selle lipaka maha?!”
Kuidas rääkida vennast, kes tuli Hatice koju, pussnuga käes?
Kuidas rääkida õest, kellega ta lapsena magas ühes voodis, aga kes ei hoiatanud teda?
Kui Hatice mees Ahmet ei oleks olnud kindlameelne ja tugev, oleks Hatice juba surnud.
Me kohtume nende juures kodus. Lepime kokku, et kui nad ei suuda rääkida, siis jätame asja sinnapaika.
Hatice võtab mind vastu laiades idamaise mustriga kottpükstes. Peas on rätt, mis varjab hoolikalt juukseid. Ahmetil on kohevad vuntsid, seljas ruuduline flanellpluus. Mõlemad on kahekümne kahe aastased. Koos on nad elanud viis aastat. Abielu oli korraldatud – nagu enamus nende külas. Aga nad on väga õnnelikud.
Nende korteris on kaks tooli, sohva ja seinavaip. Enamat ei ole nad saanud endale veel lubada. Lapsi neil pole. Nad elavad turu kõrval, kust saab osta pistaatsiapähkleid, arbuuse, juustu ja leiba. Ahmet töötab seal, müüb mett. Neil on sõpru, nad on alustanud uut elu.
Vana elu sai otsa neli aastat tagasi, kui Ahmet läks sõjaväkke. Hatice pidi Ahmeti äraolekul elama Ahmeti tädi juures. Tädi oli lesk, elas koos pojaga, kõik oli siis ideaalne. Türgi idaosas ei sobi naisel üksi elada. See on amoraalne.
Probleem oli selles, et päev pärast Ahmeti lahkumist koputas Hatice uksele tädi teine poeg, Abdullah. Ta ei oleks tohtinud seda teha. Hatice käskis tal ära minna.
Mees läkski ära, aga järgmine päev tuli tagasi. Hakkas linki lõgistama.
„Tee lahti, muidu löön su maha!” karjus Abdullah.
Hatice tardus soolasambaks. Ta ei teadnud, mida teha. Karjuda appi? Abdullah mängib kindlasti ilmsüütut, salgab kõik maha. Öelda tädile? Allahi eest! Keegi ei usu ju naisterahvast! Hatice hoidis ust kogu jõust kinni ja Abdullah lõi lõpuks käega. Aga järgmisel päeval otsustas ta Haticele kätte maksta.
2.
Diyarbakir paistab ülevalt nagu pannkook, mille pinnale on kerkinud paar õhumulli. Siin-seal paistavad tasandikul tumepruunid kübemed. Kui lennul madalamale laskub, siis ma näen, et need on kivid, mis justkui kasvaksid maa seest.
Selle tasandiku äärel on Tigrise ja Eufrati sinised niidid, mis märkisid Muinas-Mesopotaamia piire. Siin tekkis esimene tsivilisatsioon. Siin otsiti muinasajal Piibli-Eedeni varemeid. Siin lähedal sündisid patriarhid Aabraham ja Noa.
Meie põletavad probleemid juhivad meid tagasi tollasesse aega.
Tee linna viib läbi mustadest kividest müüri, mille ehitasid bütsantslased üle tuhande aasta tagasi. Reisijuhi sõnul peaks see olema Hiina müüri järel maailma teine kuulus müür. Seda peaksid külastama tuhanded turistid. Aga ei külasta. Diyarbakiril on halb kuulsus. See on olematu maa – Kurdistani – pealinn. Ja inimeste pealinn, kes on valmis selle maa eest võitlema, relv käes. Veel paar aastat tagasi käis ärimaailm sellest linnast kaarega mööda. Aga sellest peale, kui kurdid ei pane enam pomme ja Türgi armee ei tulista suurtükkidest ümberkaudseid külasid, on ärimehed ka siia jõudnud. Linnas on üle miljoni elaniku. Kesklinna jalakäijate tänavat ei häbeneks ükski Euroopa metropol. Moodsad poed, kallid restoranid. Iga kuuga tuleb neid üha juurde, tarbimise deemon on Diyarbakiris korralikult kanda kinnitanud.
Üksnes patriarhihabemega vanamehed ei võta sellest osa. Nad istuvad mošeede juures varjus ja kurdavad. Neile ei meeldi televisioon, mobiiltelefonid, teksad, lühikesed seelikud, koolid ja ajalehed. Neile ei meeldi ükski asi, mis tekitab nende elus segadust. Ega ükski asi, mis proovib muuta nende igivanu põhimõtteid.
3.
Igal aastal tapetakse Türgi idaosas paarkümmend neidu. Üksteise järel hukkuvad nad kummalistel asjaoludel. Need on aumõrvade ohvrid, traditsiooni ohvrid, mis käsib sugulastel tappa naine, kes on määrinud perekonna au.
Ayşe Gökkan, kurdi telekanali ajakirjanik, kirjutab aumõrvadest raamatut: „Kultuur põhineb siin meeste domineerimisel. Igasugune vastuseis sellele saab karistatud.”
Ayşe Figen Zeybek perevägivalla vastu võitlevast organisatsioonist Kamer: „See traditsioon on mitu tuhat aastat vana. See on kui kirjutamata seadus, mida rakendatakse täiesti suvaliselt. Vahel andestatakse truudusemurdmine. Teine kord võib neiu hukkuda kasvõi selle pärast, et tahab käia teksastes.”
„Jah?”
„Hukkuvad neiud, kes tahavad olla iseseisvad. Viimastel aastatel on vaesus ajanud paljud pered küladest Diyarbakiri. Tihti näib nõnda, nagu oleksid nad siia keskajast sattunud. Eriti noortele tütarlastele on see määratu šokk.”
„Kuidas nii?”
„Nad satuvad keset globaalset küla. Mobiiltelefonid, internet, MTV. Nad näevad eakaaslasi, kes võivad väljas käia ilma meessoost saatjata, kes võivad kenasti riides käia, mitte kogu aeg pearäti ja kottpükstega. Ja kellel on oma noormees juba enne pulmi. Ja nad tahavad elada nagu nemad.
Samal ajal on ka nende isad täielikus segaduses. Külas on oma tütarde üle valvamine lihtne. Linnas – Allah üksi teab, mis neiukestel pähe võib tulla. Ja tütar, selle asemel et istuda kodus koos ema, vanaema ja vaaremaga, tuleb ja ütleb: tahan kinno minna, tahan jalutama minna, tahan uusi kingi. Hukkuvad tavaliselt kõige paremad neiud, kõige avatumad, kõige julgemad.”
Päeval, mil vaatasin lennukiaknast Mesopotaamiat, tappis Şanurfias isa oma tütre. Miks? Sest tütar saatis raadiosse SMS-i õnnesoovidega oma noormehele. Eetris öeldi neiu ees- ja perekonnanimi. Isa arvates oli tütar sellega rüvetanud oma süütuse.
Kaks nädalat varem tappis Silvani linnas mees oma naise. Sugulastele ütles ta, et neiu polnud abielludes neitsi. Naise vanemad nõustusid, et küllap on mehel õigus.
4.
Sel ajal kui Abdullah kolkis Hatice uksele, toimus sada kilomeetrit eemal teine draama. Yalimi külas, millest pole kaugel antiikaegne maaliline Mardini kindlus, vägistas viiekümne viie aastane mees kolmekümne viie aastase Şemse Allaki.
Inimesed räägivad, et Şemse oli veidi hull. Poepidaja Mardinis ütleb otse, et naine oli arengus maha jäänud.
Aga see võis olla ka teist sorti hullus. Kangakudumise õpetaja, kes naist tundis, ütles, et Şemse ei tahtnud minna mehele. Seepärast pidasidki külaelanikud teda hulluks. Vägistaja nimi oli Halil Acil. Tal oli naine ja kaks last. Ta elas küla servas. Tema maja hallide müüride tagant algasid juba sadade kividega kaetud põllud.
Şemse elas koos isa, ema ja vendadega rohkem küla sees, mošee juurde viiva tee ääres. Põllutöölt koju minnes möödus ta iga kord Halili majast. Kurjad keeled räägivad, et Halil üldse ei vägistanud teda. Et nad magasid teineteisega juba ammu, ning muinasjutu vägistamisest mõtles Şemse ise välja, kui selgus, et ta on rase. Peale kuulujuttude ei viita pikemaajalisele seksuaalsele läbikäimisele ei politseijuurdlus ega naisorganisatsioonide sõltumatu uurimine.
Pole teada, kas Şemse meeldis Halilile. Ühed räägivad, et mees armastas teda juba ammu. Teised, et kasutas naist ära, arvates, et pääseb puhtalt. Et isegi, kui Şemse kellegi vägistamisest räägiks, ei usuks hullu naist nagunii keegi.
Kui Şemse jäi rasedaks, siis läksid tema vennad Halili juurde ja ütlesid: „Sa pead temaga abielluma või me tapame nii sinu kui ka tema.” Halil oli juba naine. Aga Şemse pere pakkus talle abiellumist imaami juures.
Riiklikus perekonnaseisuametis saad abielluda vaid ühe naisega. Aga jumalateener võib sind paari panna kahe või kolmega.
Halil tahtis nõustuda, aga Şemse pere nõudis veel lisaks paari tuhat Türgi liiri. Halil ei olnud nii palju. Şemse vennad lahkusid siis tema juurest tühjade kätega.
Aga nii nemad kui Halil teadsid, et see pole veel lõpp. Armastav perekond kaitseb alati oma tütarde au.
5.
Aumõrvade juurteni on üsna võimatu jõuda. Arvatavasti on need pärit karjakasvatajate hõimutraditsioonidest. Isa võis saada tütre eest korraliku tasu, kui ta oli neitsi. Kui ei olnud, saatis mees ta tagasi. Sellest ei olnud veel küllalt, et tütar tegi perekonnale häbi, lisaks pidi ta nüüd jääma ka nende ülal pidada. Rändrahvast mõjutab inimeste arv, keda tuleb toita ja katta, määratult palju. Samamoodi ka mõrsjaluna. Teadlaste oletuste kohaselt hakkasid just seepärast rändrahvad tapma oma tütreid.
Nad tapsid ka naisi, kes tahtsid mehest lahku minna – sel juhul oleks tulnud mõrsjaluna tagastada. Tapeti ka need, kes ei tahtnud nõustuda perekonna korraldatud abieluga.
Ayşe Figen Zeybek: „Şemse traagiline surm vapustas kogu Türgit. Tema haual kuulutasime kohkumatult välja oma programmi. Igale naisele, kes meie juurde tuleb, garanteerime ellujäämise.”
„Ja kuidas see välja näeb?”
„2003. aastast alates oleme päästnud üle 150 tüdruku. Kui perekond on otsustanud ta tappa, siis otsime talle varjupaiga teiseslinnas. Aitame tal seal uut elu alustada. Varjupaigad on hästi varjatud, sest mõned klannid tahavad põgenikku iga hinna eest tabada. Kaks aastat tagasi põgenes ühe hõimupealiku tütar oma noormehega. Teda ajasid taga kakskümmend autot. Nad otsisid teda kõigist suurematest linnadest. Lõpuks leidsid, aga neiul õnnestus läbi akna põgeneda ja täna ei tea keegi, kus ta on ja mida teeb.”
„Kuidas te kindlaks teete, kas perel on tõsi taga?”
„Meiega on koos psühholoog. Tema hindab ka, kas neid võib usaldada, kui nad lubavad tapmisotsusest loobuda.”
„Kas lubavad siis?”
„See on raske protsess. Me ei saa minna nende juurde ja öelda: „Nähtavasti kavatsete oma tütre tappa. Me ei soovitaks seda teha!” Kõigepealt kogume teavet. Kui perekond on usklik, siis lähem,e koos imaamiga. Kui isa töötab vabrikus, siis palume direktori toetust. Ükskord aitas meid arst, kes ravis neiu vanaema. Ühel korral helistas Ankarast minister, perekonna sugulane. Kõik seletavad: „Pole vaja tappa! On palju muid lahendusi!””
„Ja mida ütlevad perekonnad?”
„Käisin paar päeva tagasi Viranşehiris, väikeses külas Şanliurfa lähedal. Perekond käskis neiul end ära tappa. Onu saatis talle SMS-si: „Tapa end ise või muidu sured piinades.” Miks? Sest neiul oli koolis poiss-sõber ja see sõidutas teda oma autoga. Külas oli see mõeldamatu.”
„Ja mis sai?”
„Mul on alati väga imelik tunne, kui ma pean perega kauplema nende endi tütre elu pärast. Aga mul on omad nõksud. Ma seletan, et olen ka ise siit pärit. Et ka minu tütrel on noormees ja ma ei kavatse seepärast veel tütart tappa. Näitan pilte telefonis. Räägin, et tütar oskab hästi matemaatikat, aga türgi keel tekitab raskusi. See mõjus isale. Ta hakkas kurtma, et tütar peab õppima türgi keelt. Et kõiges on süüdi kool, sest milleks kurdidele türgi keel.
Ma proovin alati äratada nende uinunud vanemlikke tundeid. Küsin, palju tütar sündides kaalus. Ja mis haigusi on põdenud. Millise sõna esimesena ütles: emme või issi. Kui ma suudan äratada vanemlikud tunded, siis on juba lihtsam.”
„Ja sel korral? Kas õnnestus?”
„Jah, nad lubasid, et ei tee tütrele midagi. Tütar lubas, et tuleb nüüd alati koolist koos vanema vennaga. Ehkki siin on oma rik. Möödunud aastal oli meil siin kõmuline juhtum. Ayşegül Alpaslaniga. Selle naise mees lubas politseinike juuresolekul, et ei löö Ayşegüli enam iial. Nädal hiljem peksis ta naise surnuks.”
Margaret Atwood
Margaret Atwood (1939) on Kanada luuletaja, romaanikirjanik ja esseist, üks tuntumaid ja auhinnatuimaid Kanada kirjanikke. Nii nagu on raske üles loetleda kõiki tema saavutusi, on ka vaat et võimatu anda lühiülevaadet tema fantaasiarikkast loomingust, mis ammutab nii mütoloogiast, ajaloost, tänapäevast kui ka tulevikust. Mitmeid tema raamatuid on liigitatud teadusfantastika valda ning romaan „The Handmaid’s Tale“ (1985, e k „Teenijanna lugu“, Eesti Raamat, 1993, tlk Ann Alari), düstoopia Gileadi Vabariigiks moondunud Ameerika Ühendriikidest, pälvis 1987. aastal Arthur C. Clarke’i nimelise auhinna. Muide, eesti keeles on ilmunud koguni 15 Atwoodi raamatut, nii proosat kui luulet. Kindlasti peab mainima oskuslikult armastuslugu, müsteeriumi ja kirjanduslikku mängu põimiva romaani „Pime palgamõrvar“ (2000, e k Eesti Raamat, 2001, tlk Karin Suursalu), mis pälvis Bookeri auhinna (sellele auhinnale on aegade jooksul nomineeritud koguni viis Atwoodi teost). 2003. aastal ilmunud „Orüks ja Ruik“ (e k Varrak, 2004, tlk Riina Jesmin) on aga järjekordne ere näide Atwoodi võimest ühendada fantaasiarikast süžeed sotsiaalse tundlikkusega, viies lugejad postapokalüptilisse, kummalisi olendeid tulvil maailma. Atwoodi luulet saab eesti keeles lugeda valikkogust „Moondatute laulud“ (Eesti Keele Sihtasutus, 2003, tlk Ene-Reet Soovik). Margaret Atwood esines pühapäeval, 31. mail kl 17 Kirjanike Maja musta laega saalis, kus temaga vestles režissöör ja kirjanik Ilmar Taska. (Kirjandusfestival Head Read.)
.
Katkend: „Leedi oraakel”, Eesti Raamat 2005, lk 126-131.
Mõtisklesin tihti, mis oleks juhtunud, kui oleksin jäänud poola krahvi juurde, selle asemel et Arthuriga kokku kolida. Võib-olla oleksin paks ja rahulolev, istuksin päevad läbi ta korteris, seljas lilleline negližee, tikiksin pisut, lapiksin pisut, loeksin rämpsraamatuid ja sööksin šokolaadi; õhtuti sööksime Poola Ohvitseride Klubis ja mind koheldaks enam-vähem austavalt; mul oleks tunnustatud positsioon, ma oleksin „Pauli metress”. Aga sellest poleks midagi välja tulnud, Paul oli liiga metoodiline. Tema eesnimi oli Tadeo, aga ta eelistas, et teda Pauliks kutsutakse, Paul oli tema kolmas nimi, püha Pauli järgi, kes oli süstemaatiline mees, ei mingeid lahtisi otsi. Tema arusaamise järgi oli hea elu hästi korraldatud elu.
Isegi tema põgenemine üle Poola piiri oli olnud korralik. („Aga sinu elu päästis juhus!” hüüatasin ma. „Ei,” vastas tema, „oleksin igal juhul surma saanud, kui ma poleks mõistust kasutanud.”) Ta arvestas oma suunda täpselt ja väljus metsast täpselt selles kohas, kus oli kavatsenud. Et end ärkvel hoida ja hallutsinatsioone tõrjuda, luges ta peast korrutustabelit, kui läbi lume ja pimeduse sumpas (sumpas, sest oli andnud oma suusad ühele kaaslasele surmale määratud seltskonnas). Ta ei läinud paanikasse, nagu oli juhtunud minuga; ta ei teinud välja erksatest geomeetrilistest kujunditest ega hiljem ka ähvardavatest nägudest, mis tema ette õhku ilmusid. Minagi olin veremürgituse ajal näinud kujundeid ja nägusid ja teadsin oma reageeringut, eriti sügavas Poola metsas, tihedas kui juuksed, külmas kui meeleheide, ma oleksin istunud lumme ja lasknud hukatusel võimust võtta. Mind oleksid segadusse ajanud üksikasjad, küünlajupid ja ammu lahkunute kondid; igas labürindis oleksin ma niidist lahti lasknud, et järgneda ekslevale tulukesele, põgusale häälele. Muinasjutus oleksin üks kahest rumalast õest, kes avab keelatud ukse ja kohkub, kui mõrvatud naisi näeb, mitte see kolmas, tark õde, kes teab, mis on oluline: säilitada meelekindlus, ettenägelikkus, rääkida üksnes vettpidavaid valesid. Mina rääkisin valesid, aga need ei olnud vettpidavad. Minu meelelaad ei olnud distsiplineeritud, nagu Arthur mõnikord märkis.
Seda ütles ka Paul. Aeg oli tema kinnismõte, ta pidi kodunt lahkuma täpselt kell kaheksa viisteist ja enne seda veetis ta kümme minutit kingi viksides ja ülikonda harjates. Minu korratust pidas ta võluvaks, aga mitte kaua; varsti pidas ta jutlusi, kui palju kergem on kohe riided üles riputada kui jätta need hommikuni põrandale vedelema. Ta ei oodanud minult palju – olin ma ju ikkagi ainult metress -, aga neid väheseid asju ootas ta tingimusteta. Küllap ta pidas minu koolitamist endaga koos elamise tühiseks ja tüütuks väljakutseks, umbes nagu koera dresseerimist: piiratud hulk põhjalikult selgeks õpetatud trikke.
Kui esimene üllatav öö välja arvata, tegeles ta seksiga ainult nädalalõppudel. Ta uskus eraldi tubadesse, nii et mina magasin lahtikäival voodil toas, mida ta kutsus raamatukoguks. Ta ei olnud iseenesest kitsi ega tõrjuv, ent ta oli kutsumusega mees, ja kuna ma magasin raamatukogus, sain varsti teada, mis tema kutsumus on.
Esimesel päeval, kui Paul oli panka läinud, magasin kella üheteistkümneni. Siis tõusin üles ja uitasin korteris ringi, avasin köögikappe, otsides midagi süüa, ent samas uurides selle mehe loomust, kes eelmisel ööl oli rüvetanud mu au, nagu öeldakse. Olin uudishimulik, ja köögikapid ütlevad inimese kohta nii mõndagi. Pauli kapid olid väga hästi organiseeritud; ülekaalus olid konservid, olid ka mõned kasulikud pakisupid ja pakk küpsiseid. Toite oli kahte sorti, hädavajalikke ja eksootilisi: oli kalmaari, mäletan, ja natuke hülgeliha (mida me hiljem sõime; see oli rääsunud ja õline). Järgmisena uurisin külmkappi, mis oli laitmatult puhas ja peaaegu tühi. Sõin mõne konservsardiiniga küpsise, siis tegin tassi teed ja läksin Pauli tuppa, et sorida läbi ta riidekapp ja kirjutuslauasahtlid. Hoidusin hoolega midagi segi ajamast. Kirjutuslaual olid mõned koloreeritud fotod, huuled lillakad, juuksed kollakashallid. Bokser-aluspüksid; kõik ta pidžaamad olid triibulised. Välja arvatud üks siidine. Aluspükste all oli revolver, mida ma ei puudutanud.
Läksin tagasi raamatukokku, et riidesse panna, aga otsustasin esmalt raamaturiiulid läbi vaadata. Enamik raamatuid olid vanad, lõuend- ja nahkköites, marmormustrilise esilehega, seesuguseid võib leida pruugitult antikvariaadi laualt. Suur hulk oli poola keeles, ehkki oli ka ingliskeelseid: üsna palju Sir Walter Scotti, ja Dickens ja Harrison Ainsworth ja Wilkie Collins; mäletan nimesid, sest pärastpoole lugesin neist enamiku läbi. Ent üks riiul hämmeldas mind. See sisaldas põetajaromaane, sääraseid läägeid, mille kaanel on õde ja taamal arst teda huvi ja imetlusega silmitsemas, ehkki mitte kunagi ihast kriiskavate silmadega. Pealkirjad olid sellised nagu „Janet Holmes, õe õpilane”, „Helen Curtis, vanemõde” ja „Anne Armstrong, nooremõde”. Mõned pealkirjad olid uljamad, nagu „Armulugu paradiisis” ja „Lucy Gallant, sõjaväeõde”. Kõik need oli kirjutanud uskumatu nimega naine, Mavis Quilp. Sirvisin mõned läbi, mäletasin neid hästi. Olin oma paksuse päevil neid tosinate kaupa lugenud. Need olid standardkaup, igaühe lõpus olid õe ja doktori käed teineteise ümber keerdunud, niisama kindlalt ja antiseptiliselt nagu elastikside. Keeles oli midagi veidrat, klišeed olid paigast ära, õige kergelt väändunud. Näiteks ütles keegi: „Need lähevad nagu soojad leivad” saiade asemel, keegi teine ütles „säilita jäist verd” ja Anne Armstrong „särises” värisemise asemel, kui doktor temast mööda tuhises, kuigi see võis muidugi olla ka trükiviga. Midagi muud tähelepanuväärset neis polnudki; aga Pauli raamatukogu oli neile nii vale koht, et küsisin samal õhtul järele.
„Paul,” ütlesin ma, kui istusime köögilaua ääres üksteise vastas, süües konserveeritud hülgeliha ja juues šampanjat, mille ta oli lepituseks kaasa toonud, „miks sa loed neid Malvis Quilpi rämpsraamatuid?”
Ta läkitas mulle kummalise kõvera naeratuse. „Ma ei loe neid Mavis Quilpi rämpsraamatuid.”
„Aga miks sul neid siis raamatukogus neliteist tükki on?” Võib-olla oli Paul salaagent – mis seletaks revolvrit – ja Quilpi raamatud on kodeeritud sõnumid.
Ta naeratas ikka veel: „Ma kirjutan neid Mavis Quilpi rämpsraamatuid.”
Pillasin kahvli maha. „Sa tahad öelda, et sina oled Mavis Quilp?”
Hakkasin naerma, ent haavunud ilme ta näol sundis mind vakatama.
„Mul on piiri taga ema ja tütar,” vastas ta jäigalt.
Ta rääkis mulle järgmise loo. Inglismaale saabudes oli ta ikka veel kirjanikuna kujutlenud. Ta oli kirjutanud kolmeköitelise eepose väikeaadli hulka kuuluva perekonna (tema oma) saatusest sõja ajal ja pärast sõda, sõnaraamatu abil ponnistades, kümnetunniste nõudepesija-tööotsade vahepeal. Ta oleks parema meelega kirjutanud poola keeles, aga see ei tasunud ta meelest vaeva. Tema romaanis oli kolmteist peategelast, kõik omavahel sugulased, igaühe ümber hulk naisi, armukesi, sõpru, lapsi ja onusid. Kui ta oli raamatu lõpuks valmis saanud ja ise vaevaliselt masinal ümber trükkinud, viis ta selle kirjastusse. Ta ei teadnud kirjastusest midagi; kogemata oli ta valinud sellise, mis andis välja ainult vesterne, põetajaromaane ja ajaloolisi seiklusromaane.
Nad lükkasid ta teose muidugi tagasi, aga töö kvaliteet ja muidugi kvantiteet avaldasid neile muljet. „See tuleb teil hästi välja küll,” oli mees talle öelnud. „Siin on teile loo skeem, kirjutage see kokku, mitte liiga keeruliselt, saate sada naela. Sobib?” Raha oli Paulil vaja.
Sellal, kui tema kolmeköiteline eepos ringles teistes, auväärsemates kirjastustes – seda ei võetudki kunagi vastu -, vuhkis tema kirjutada romaanipahna, kasutades algul etteantud skeemlugu, hiljem omaenda kujutlusvõimet. Nüüd sai ta raamatu pealt läbimüügist olenemata kaks- või kolmsada naela. Oma uuel töökohal pangas teenis ta täpselt nii palju, et ära elada, seega oli põetajaromaanide raha lisatulu ja ta saatis selle Poola emale ja tütrele. Tal oli seal ka naine, ent see oli end temast lahutada lasknud.
Kirjastaja oli talle pakkunud ka vesterne ja ajaloolisi seiklusromaane, aga ta jäi oma eriala juurde. Sest vesternides tuli kasutada selliseid sõnu nagu „semu” ja see tundus talle ebamugav; ja ajaloolised armastusromaanid masendasid teda, need meenutasid tema endist priviligeeritud elu. (Eskapistlik kirjandus, ütles ta mulle, peab olema tegelikkusest pagemine niihästi kirjaniku kui ka lugeja jaoks.) Põetajaromaanide jaoks ei olnud tal vaja midagi juurde õppida ega kasutada võõraid sõnu peale mõne meditsiinitermini, mida võis kergesti leida esmaabi käsiraamatust. Ta oli valinud niisuguse pseudonüümi, sest Mavis tundus talle arhetüüpselt inglaslik nimi. Mis puutub Quilpi…
„Ah, Quilp,” ohkas ta. „See on üks Dickensi tegelaskuju, moonutatud, pahatahtlik kääbus. Sellisena näen ma iseennast sellel maal; mu seisang on mult riisutud ja ma olen täis kibedaid mõtteid.”
Seisund, mõtlesin ma, aga ei öelnud seda kõvasti. Olin õppinud teda mitte parandama.
„Kui sa kirjutad midagi, mis on rohkem sinu moodi,” pakkusin ma. „Spiooniromaan, intriigide ja rahvusvaheliste lurjustega…”
„See oleks liiga päris elu moodi,” ohkas ta.
„Põetajatele võivad põetajaromaanid olla liiga päris elu moodi,” ütlesin mina.
„Põetajad ei loe põetajaromaane. Neid loevad naised, kes ekslikult soovivad olla põetajad. Nii või teisiti, kui põetajad tahaksid oma eluprobleemidest pääseda, peaksid nad kirjutama spiooniromaane, nii see on. Mis ühele magus, see teisele kibe, selline on saatus.” Paul uskus saatust.
Seega võlgnen just Paulile oma karjäärivaliku. Tädi Lou raha oli otsa lõppemas kiiremini, kui olin aimanud, ehkki ma üritasin olla kokkuhoidlik, ja mulle ei meeldinud mõte töökoha hankimisest. Tegelikult ei meeldi see mõte kellelegi, inimesed lähevad tööle ainult sellepärast, et on sunnitud. Oskasin masinal pimesi kirjutada, aga mulle tundus, et võin teenida kiiremini, kui kirjutan mingit enda asja, ja teiste inimeste ärikirjad on väga igavad. Pealegi ei olnud mul nädala sees õhtuti midagi teha, kui Paul toksis oma uut raamatut „Judith Morris, polaarekspeditsiooni õde”, suitsetades vahetpidamata Gauloise’e, mis torgatud hammaste vahele pigistatud lühikesse kuldsesse sigaretipitsi, ja juues igal õhtul klaasi kollakaspruuni portveini. Põlgus oma lugejate ja iseenda vastu hõljus siis toas nagu suitsupilv ja ta tuju oli pärast neid istungeid vastik ja külm nagu sudu.
Ma palusin Paulil hankida Columbine Booksist, tema kirjastusest, näidiseks mõne ajaloolise seiklusromaani, ja asusin tööle. Hakkasin kohaliku raamatukogu lugejaks ja laenutasin raamatu rõivastuskunsti ajaloost. Tegin nimekirja sõnadest nagu fišüü ja kapott ja peleriin. Veetsin terveid õhtupoolikuid Victoria ja Alberti muuseumi kostüümitoas, hingates ajastu ja poleeritud puu lõhna ning valvurite kuiva, sardoonilist hõngu, uurides klaaskarpe ja joonistuste kollektsiooni. Ma arvasin, et kui vaid rõivad õiged on, läheb kõik muu ise paika. Ja läkski: kangelane, nägus, hästikasvatatud, kergelt kiilanev mees, riietatud laitmatult õmmeldud tviidmantlisse nagu Sherlock Holmes, püüdis võita kangelannat, surus voorimehesõidukis huuled tema omadele ja kortsutas ta peleriini. Lurjus, niisama hästi kasvatatud ja samamoodi riides, tegi just sedasama, ainult et lisaks pistis oma käe neiu fišüüsse. Rivaalitseval naistegelasel oli oivalise tikandiga korseti all nõtke keha nagu džungliloomal, ja nagu kõik taolised naised, lõpetas ka tema halvasti. Halvad lõpud ei tulnud mul tollal veel nii hästi välja kui hiljem: ma arvan, et ta lihtsalt komistas trepist alla tulles oma kapotti. Aga ta oli selle ära teeninud, sest oli üritanud kangelannat häbiellu alandada, sidunud ta kinni ja jätnud bordelliemanda hoole alla, kellele andsin preili Fleggi näojooned.
Aga ma olin sihtinud liiga kõrgele. Mu esimene katse tuli tagasi, juures kiri, et ma ei tohiks kasutada sõnu fišüü ja kapott ja peleriin, seletamata, mida need tähendavad. Tegin vajalikud parandused ja sain kätte oma esimesed sada naela koos palvega saata uut materjali. Nad kutsusid seda materjaliks, nagu oleks see meetrikaup.
Olin üsna põnevil, kui pruunist paberist pakendis saabus kaks eksemplari „Chesney Chase’i isandat”, kaanel ploomivärvi reisimantlis tumedajuukseline naine ja minu varjunimi trükitähtedega: Louise K. Delacourt. Sest loomulikult kasutasin ma tädi Lou nime; see oli mõneti nagu tema mälestuseks. Mitu aastat hiljem, kui läksin üle Põhja-Ameerika kirjastusse, paluti mult fotot. See läheb reklaami jaoks kartoteeki, ütlesid nad; nii ma saatsin neile pildi Loust näitusel, mina tema kõrval. Seda pilti ei kasutatud kunagi. Naised, kes sedasorti raamatuid kirjutasid, pidanuks olema hoolitsetud ja reipad, stiilselt hallinenud juustega. Erinevalt lugejaist oli neil hea rüht ja nad olid edukad. Nad ei pidanud päikse käes silmi kissitama, paljastama naerdes kaht rida hambaid ega hoidma käes suhkruvatikoonalt. Lugejaile ei meeldinuks mõte, et nende haldjaist ristiemad, nende õrnade öömaskeraadide loojad, on tüsedavõitu ja kergelt räpakad, tripid paistmas ja kaelus lotakil nagu tädi Loul. Või minul.
Loomingut
Maitsev naine, Eesti Raamat 2012
Uputuse aasta, Eesti Raamat 2010
Ebakõlad, Eesti Raamat 2008
Pime palgamõrvar, Eesti Päevaleht 2007
Penelopeia, Eesti Päevaleht 2006
Leedi Oraakel, Eesti Raamat 2005
Orüks ja Ruik, Varrak 2004
Moondatud laulud, Eesti Keele Sihtasutus 2003
Alias Grace, Eesti Raamat 1999
Pinnaletõus, Eesti Raamat 1999
Röövelpruut, Eesti Raamat 1997
Kassisilm, Varrak 1997
Teenijanna lugu, Eesti Raamat 1993
Tantsutüdrukud, Perioodika 1987
Nädala autor 