Jüri Kolk
Jüri Kolk (1972) – eesti luuletaja, tõlkija ja publitsist.
Jüri Kolgi esikkogu “Barbar Conan peeglitagusel maal” oli Betti Alveri debüüdipreemia nominent. Rein Veidemann nimetab Kolki luuletajate seas, kelle luulet iseloomustavad “fin de siècle’i väsimus”, uus dekadents.
2015. aasta Juhan Liivi luuleauhinna laureaat.
Foto: ERR
Luuletusi kogust „Otse aia taga” , Jumalikud Ilmutused 2014, lk 13; 16; 39; 52; 56.
UISUTAD LÄBIPAISTVAL JÄÄL
uisutad
oma meeleselguse
õhukesel läbipaistval jääl
pika püüdlikult sujuva sammuga
üha sinnapoole
kus on vähid
eks nad ole kõikjal
suured kui labakindad
õgivad üksteist
õgivad sinu
see jää murdub
VABANEMINE
oma elutee keskel
leidsin end sügavast pasast
vabandage väljendust tõesti
võtsin end kokku
läksin üles mäe peale
mägi või asi
parim mis mul võtta
hüüdsin kõigest väest
hüüdsin korda kolm
tagane minust saatan
tagane minust saatan
tagane minust saatan
ja kui saatan oli minust
kolm korda taganenud
olin ootamatult puhas
ja tühi
nõus seedima vaid
mahemeega nuumatud karuliha
vahtima päevad läbi selgetesse silmadesse
taguma imelikest aamidest
imelisi õõnsaid helisid
sõitma üle mere
heade inimeste juurde
kuulama kogu öö ööbikulaulu
ööbik laulab nüüd aastaringselt
kus ta pääseb
ÜHE ARENGU LUGU
tõepoolset
olen hullumpööra pingutanud
loen filosoofilisi traktaate
kirjandusklassikat
magan maleõpik padja all
olen õppinud vehklema ja ratsutama
laertesest vehklen iga kell paremini
pesen ja harjan ja vuntsin ennast
vähemalt sama põhjalikult kui oma hobust
lähen mõistlikul ajal magama
sandaalidega sokke ei kanna
olen aru saanud
võrdsed õigused ei tähenda võrdseid võimeid
isegi mitte kohustusi
küll ma olen endast ehitanud
seda ideaalset meest
meest kellele sa viitasid
meie viimasel kohtumisel
sa võid olla uhke
suudad tõesti inimest muuta
mina ju muutusin
see on võimalik
ilmselt on kõik võimalik
aga see uus mees
see uus mees ei armasta sind
ma ei tea millal see juhtus
SÕPRUS
hakkasin mõtlema
miks mul ei ole ühtki lätlasest sõpra
läti on ju siinsamas
toredaid inimesi täis
siis tunnistasin endale
ega mul venelaste hulgas ka sõpru ole
eestivenelaste hulgas küll mitte
soomlasi ka nagu ei tunne
siis tuli õnneks meelde
polegi mul eriti mingeid sõpru
noh üleüldse
jumal tänatud
pigem siga
kui ksenofoob
INSPIRATSIOONIPUUDUS
käisin just jõe ääres nutmas
ütlesin et olen luuletaja
aga pole juba ammu
ühtki luuletust kirjutanud
mul pole mõttekübetki
inspiratsiooniraasukestki pole mul olnud
tunnet pole rinnas
ikka juba väga ammu
et mis ma nüüd tegema pean
jõgi ütles et mingu ma
küsigu teistelt küsigu näiteks rabalt ja järvelt ja kivilt
et tema jõgi ei tea ise ka mis ta arvab
on iga natukese aja takka
nagu täitsa uus või nii
üllatab iseennastki
loomulikult ma läksin ja küsisingi
kõigepealt uurisin järvelt
mitte et ma järve teistele eelistaksin
aga järv tahtis et ma alguses ise arvaksin
et mis tunne on olla järv
eks ma siis arvasingi mis mul üle jäi
ma kirjeldasin liblikate lendu järve kohal
ja sisalike teid kividel järve kaldal
ja lainete tasast loksumist ja kuud mis
vaieldamatult aeg-ajalt järves peegeldub
ja seda selle üle olin mõnevõrra uhke et
mõnel suvel tunneb järv ilmselt
et vesi ei voola temas
ka järvedel on oma läbivool
et tema sisemised allikad on ära kuivanud
et ta on
vajunud kuidagi madalaks ja õhukeseks
et ta haiseb ja tunneb
kuidas kalad tema sisse
oksendavad nii vastik on ta
aga siis tuleb jälle
vihm ja kõik muutub kuidagi paremaks ja ta
näeb taas täiskuud ja kuuleb ööbiku laulu ja
kõik on jälle tšill
järv kuulas huviga ja ütles et see on ju
päris lahe mis ma räägin et ilusti räägin
et ma võiks teinekordki rääkida aga tegelikult
veedab ta oma päevi
kujutledes et temas ujuvad
grillvorstid et ükskord üks kukkus temasse ja
see on muutunud järve kinnisideeks tõsi see
pilootvorst vajus põhja ega liigutanud kiletki
aga et jah väga lahe mis mina pakkusin
et teinekord on värsket pilku vaja
aitab oma eksistentsi ümber mõtestada
no siis ma küsisin kivilt et kuidas ja mis
ise muidugi mõtlesin et kivi arvates on
vaikimine kuld ja ta annabki sellest
mulle kuidagi näitlikult teada aga ei
see kivi osutus parajaks latataraks
ütles et tema ka mõtleb et mõnikord mõtleb
sellest et on palav ja teinekord on külm
aga temale kivile on see üsna ükskõik
aga mis ei ole sugugi ükskõik on see et
ta mõtleb aeg-ajalt lõhkikukutud ja
-löödud peadest see on tema väike unistus
raba tahtis ka arvamist aga ei viitsinud mind
kuigi kaua kuulata ütles et olen kõigest valesti
aru saanud et tema ilu
ja rahu on surija ja surnu
ilu ja rahu et näiteks
tema värvid on umbes nagu
jõle lööve koolja näol
sinised ja punased punnid
mädaste tippudega
ja hallitus ja muu taoline et
selles ilus ei ole midagi
eriti veetlevat et muidugi
on temalgi omad helged hetked
ja kokkuvõttes on
ta harjunud nii suremise
kui ka surnud olemisega
raba küsis veel et kas ma siis ei tunne seda
mädalehka mis tema laugastest kerkib et ma
võiks ju mõelda
et see on tema sisemus et see
on igatahes hullem kui halb hingeõhk
raba ütles te
vähemalt on tal laudtee hoiab inimesed
teatud raames
siis lendas mulle kärbes käe peale ja esiteks
polnud teda jõe poolt antud nimekirjas
ja teiseks mõtlesin ma
et mida sel kärbsel ikka öelda on
ehk räägib sitast tahtsin talle juba virutada
aga kärbes hakkas rääkima
ja jutustas ootamatute
kirevate kujunditega nimetust
ängist mis teda piinab ja
ei lase öösiti magada
ja sunnib tähtede
poole püüdlema
aga tema elu reaalsus on muidugi
sitt mis sitt niisiis ikkagi
sitt jätsin ma meelde no
mida sellest kärbsest oodata oligi
ütlesin aitäh järv ja aitäh raba
ja aitäh kivi et nüüd
on mul küll millest kirjutada
luuletus ja raba ning
järv ja kivi ütlesid mulle kooris et ma olen üks
paras peldik mitte mingi poeet
muidugi olin ma mõnevõrra löödud
ja hakkasin uurima
et miks siis nii ning raba
ütles mulle et küllap
seepärast et mul endal
ikkagi ühtki mõtet ei ole
et ma tahan minna
nende eludega suurde linna
ja saada loorberipärja
ja tohutu hunniku raha
ja järv ütles et teda häirib ka see et mul pole
aimugi kas nad mulle tõtt rääkisid aga ehk
minu lugejad saavad sellest aru
aga see on selles
suhtes halb et kuna ma olen loll siis tundub
lugejale kindlasti et ma olen
raba käest peksa saanud
et loll saab järveltki molli
kivi ei öelnud seekord tõesti midagi kuigi mul
oli selline tunne et tal on paljugi öelda
eriti selle peksasaamise kohta
aga kärbes no kärbse
olin ma selleks hetkeks maha löönud aga
ma usun et ta oleks mind kindlasti
mõistnud ja
toetanud
Teisipäevamaa, Jumalikud Ilmutused 2014, lk 128-130.
Üks koma kolm
Lapsed, ma soovitan kõigil õppust võtta teiste vigadest. Näiteks, kui te olete juhuslikult troll ja tahate enda sees pikutavat spartalast tappa, siis ärge lööge ülevalt alla, vaid virutage kaarega, küljelt, justkui vikatiga. Selle eest juba ei põikle. Või kui tahate ülevalt alla lüüa, siis tasub sihtida kehasse – seda on märksa raskem eest ära võtta kui pead. Lirtsti lööte vaindlasehingele täägi otse soolikatesse. Jah, lapsed.
Tütarlastele tahan südamele panna, et oma mehe aitamiseks tema vaenlasele oma keha pakkumine ei pruugi olla kaval samm. Esiteks ei ole sellest mehele abi ja teiseks reedate te sellega mehe ideaalid, millega te endagi kuvandi olete läbi immutanud. Ma saan muidugi aru, et antud juhul oli see ilmselt lihtsalt filmilavastaja soov: ta tahtis filmis tekitada teatud sümmeetriat ja näidata kangelasmeelt eriti kangena, aga vaene tüüp lõi naelast lihtsalt mööda. Autsh!
Ja veel – see on eriti oluline! -, kui te kedagi ei usalda, siis visake ta kaljulõhesse või vähemalt aheldage kuhugi. Kui teie kandis on kombeks koledad maha lüüa juba lapsena, siis ärge kõhelge seda tegemast, kui mõni täiskasvanud kole teile vastu tuleb.
Üldse, usaldage ilusaid, vältige või nottige koledaid ja ärge kandke turvist!
Ja vaadake, lapsed, kui te hakkate narkootikume tarvitama ja saate filmirežissöörideks, siis pidage meele: see aegluubi värk ei ole välja mõeldud mitte selleks, et iga teist tühja kaadrit venitades filmi täispikaks saaks. Ei! Lühifilme võib ka teha. Tõesti, noh.
vaadake lapsed
kui kõik sparta mehed oleks kolmsada meest
ja kõik nende mõõgad oleks kolmsada mõõka
ja siis need kolmsada meest läheks nende kolmesaja
mõõgaga sõtta
ja kõik pärslased oleks üks pärsia kuningas
teate lapsed
siis selle kuninga selg oleks nagu siilil ja tema püksid
sõeluks termopüüli ja kui meie kinnisvaraarendajad
oleks üks kinnisvaraarendaja ja ta saaks selle termo-
püüli küproki vahele kallata ja kõigil oleks soe ja hea
oleks hea kohtumisel
kus sügada oma karvast kõhtu
ja mõelda et
küll oleks vahva
olla sparta kangelane
Kuulge, lapsed, kui kõik paksud kõhud oleks üks paks kõht, siis oleks see pilt tõesti ebaproportsionaalne.
Kõigist pärslastest kokku pandud pärsia kuningas seisaks paksu karvase kõhu jalamil ning mõtleks, et see mägi on tõesti lõputu. See mägi on suurem kui universum, kuhu ta kuulub. Mägi oleks nii suur, et hiiglaslik kuningas ei näekski, et mäe tipu ümber hõljuks soovmõtlemise silmipimestav udu, ega seda, et sedasinast udu oleks veel rohkem kui mäge.
Loomingut
“Barbar Conan peeglitagusel maal (ja mis ta seal rääkis)” Tartu: Võluri tagasitulek, 2009
“Jää on paksem kui veri” Pärnu-Saarde: Jumalikud Ilmutused, 2011
“Seitse surmavoorust” Pärnu-Saarde: Jumalikud Ilmutused, 2013
“Ära mine valguse poole” Pärnu-Saarde: Jumalikud Ilmutused, 2013
“Teisipäevamaa” Pärnu-Saarde: Jumalikud Ilmutused, 2014
“Otse aia taga” Pärnu-Saarde: Jumalikud Ilmutused, 2014
Linke
“Kas peab kirjutama?” Eesti Ekspress, 29. august 2010, http://ekspress.delfi.ee/news/arvamus/juri-kolk-kas-peab-kirjutama?id=32786181
“Inimlikkuse võimalikkusest ontlike onklite kultuuris” Eesti Ekspress, 27. oktoober 2012, http://ekspress.delfi.ee/news/arvamus/juri-kolk-inimlikkuse-voimalikkusest-ontlike-onklite-kultuuris?id=65161142
“Valetamine on inimõigus” Eesti Ekspress, 1. detsember 2012, http://ekspress.delfi.ee/news/arvamus/juri-kolk-valetamine-on-inimoigus?id=65332350
“Naksitrallid ja positiivne programm” Eesti Ekspress, 9. veebruar 2013, http://ekspress.delfi.ee/news/arvamus/juri-kolk-naksitrallid-ja-positiivne-programm?id=65639140
“Kuidas saada inimeseks” postimees.ee, 22. detsember 2013, http://arvamus.postimees.ee/2639964/kuidas-saada-inimeseks
Ivar Sild „Pidevmuiet tootev luule”, Sirp 04.02.2010http://www.sirp.ee/?option=com_content&view=article&id=10148:pidevmuiet-tootev-luule&catid=7:kirjandus&Itemid=9
Rein Veidemann „Ajaluule siin ja praegu”, Postimees 12.10.2012, http://arvamus.postimees.ee/1004314/ajaluule-siin-ja-praegu
Nädala autor 
Lisa kommentaar