Patti Smith
Patti Smith – legendaarne Ameerika kirjanik, muusik ja kunstnik, kelle 1975. aastal ilmunud albumit „Horses” peetakse New Yorki pungi otseseks eelkäijaks. Smithi autobiograafiline romaan „Kõigest lapsed” („Just Kids” 2010) räägib autori suhtest Robert Mapplethorpe`i , ühe mõjukama 20. sajandi fotograafiga. P. Smith on salvestanud 12 stuudioalbumit ning avaldanud luulekogud „Witt”, „Paabel” ja „Korallmeri”. 2007. aastal võeti Smith vastu Rock and Roll Hall of Fame`i.
Katkend: Kõigest lapsed, Mask 2014, tlk Martin Rünk, lk 70-78.
Oli päevi, vihmaseid päevi, mil Brooklyni tänavad kutsusid end pildistama – iga aken oli nagu Leica lääts teralise ja liikumatu kaadriga. Võtsime välja värvipliiatsid ja paberid, et sõnakuulmatute lastena hilisööni joonistada, kuni rammestunult voodisse langesime. Lamasime üksteise käte vahel, ikka veidi kohmetult kuid õnnelikena, uinumiseni hingetult suudeldes.
Poiss, kellega olin kohtunud, oli häbelik ja sõnaaher. Ta tahtis, et teda suunataks, et ta saaks käest kinni hoides täiesti uude maailma siseneda. Ta oli mehelik ja kaitsev ning samas ka naiselik ja alistuv. Riietuses ja käitumises ääretult pedantne, suutis ta oma loomingus ometi luua hirmuäratavat segadust. Ta sisemaailmad olid üksteisest eraldatud ja ohtlikud, oodates vabanemist, ekstaasi ja valla pääsemist.
Vahel ärkasin keset ööd ja leidsin ta palveküünalde hämaras valguses tööd tegemas. Joonistust siit-sealt täiendades, seda üht ja teistpidi keerates uuris ta seda iga külje alt. Märgates mind ennast jälgimas, vaatas ta mõtliku ja eemaloleva pilguga minu poole ja naeratas. See naeratus suutis murda läbi kõigest, mida ta parasjagu tundis ja koges – isegi hiljem, kui ta suurtes valudes oma surivoodil lamas.
Kas nõiduse ja usu vahelises võitluses jääb peale nõidus? Võib-olla olid preestrid ja nõiad kunagi üks, kuid jumalaga silmitsi seistes ja alandlikkust kogedes heitis preester loitsu kõrvale.
Robert uskus empaatiaseadusesse, mis lubas ennast tahte abil mõnda objekti või kunstiteosesse kanda, et niimoodi välist maailma mõjutada. Looming ei pakkunud talle vabastust. Ta ei otsinudki seda. Ta proovis näha seda, mida teised ei näinud – oma kujutlusvõime peegeldust.
Ta pidas loomingulist protsessi käsitööks, sest lõpptulemus valmis nii kiiresti. Talle pakkus huvi skulptuur, kuid ta leidis, et see meedium on iganenud. Ometi veetis ta pikki tunde Michelangelo „Orjasid” uurides ja lootes leida moodust inimvormiga töötamiseks ilma haamri ja meisliga kaasneva füüsilise tööta.
Tal oli tekkinud idee teha animatsioon, mis kujutab meid tantristlikus paradiisiaias. Meist oli vaja teha alastifotosid, et ta saaks oma peas õitsva geomeetrilise aia jaoks lamenukud valmistada. Ta palus oma kursusekaaslasel Lloyd Ziffil appi pildistama tulla, kuid mulle see mõte väga ei meeldinud. Aktimodelliks olemine ei tundunud väga kutsuv, sest olin oma kõhul olevate armide tõttu ikka üsna kriitiline.
Fotod tulid jäigad ja üldse mitte sellised, nagu Robert oli ette kujutanud. Mul oli 35 mm kaamera ja soovitasin tal ise pildistada, kuid tal ei olnud fotode ilmutamiseks piisavalt kannatlikkust. Robert kasutas palju muudest allikatest pärit fotosid, kuigi neid ise pildistanult oleks ta parema tulemuse saavutanud. „Kui ma saaksin oma mõtted otse paberile projitseerida,” rääkis ta. „Enne kui ma ühe asjaga peale jõuan hakata, tegelen juba järgmisega.” Aia-projekt jäi pooleli.
Roberti varasemat loomingut mõjutas tugevalt LSDga eksperimenteerimine. Tema joonistustele ja väikestele assamblaažidele oli omane sürrealismi veidi iganenud sarm ja tantristliku kunsti geomeetriline puhtus. Aeglaselt pöördus ta oma loomingus katoliiklike teemade poole: lammas, Neitsi Maarja ja Kristus.
Ta võttis India kangad seintelt maha ning värvis vanad voodilinad mustaks ja lillaks, lasi need klambripüstoliga seina ning riputas üles krutsifikse ja usuteemalisi pilte. Pühakute raamitud portreesid oli prügihunnikutest ja Päästearmee kasutatud asjade poodidest lihtne leida. Litod võttis Robert raamist välja, värvis nad käsitsi üle või kasutas mõne suurema joonistuse, kollaaži või assamblaaži tegemisel.
Katoliku ikkest pääsemiseks kaevus Robert oma hinge teise poolusesse, mille üle valitses valguse ingel. Luciferi, langenud ingli kujutis hakkas varjutama pühakuid, keda ta oli oma kollaažides kasutanud ja lakiga karpidele kinnitanud. Ühe väikese puukarbi kaanel oli Jeesuse nägu ning sees ema ja laps koos pisikese roosiga. Kaane siseküljel nägin üllatuslikult saatana nägu, keel suust väljas.
Koju jõudes leidsin eest alkeemia ja nõiakunsti brošüüridesse süvenenud Roberti, seljas jesuiitide pruun mungarüü, mille ta kaltsukast oli ostnud. Ta palus, et tooksin talle okultismialaseid raamatuid. Alguses ta neid väga ei lugenud, vaid pigem kasutas nende pentagramme ja deemonlikke pilte neid tükkideks lõigates ja ümber kujundades. Robertis ei olnud kurjust, kuid mida rohkem tumedaid elemente ta oma töös kasutas, seda vaiksemaks ta muutus.
Talle pakkus huvi luua piltidest loitse, millega saaks saatanat džinnina esile kutsuda. Ta kujutas ette, et kui ta suudaks teha lepingu, millega saaks ligi saatana puhtamale minale, valguse minale, siis leiaks ta endale sugulashinge ja saatan annaks talle edu ja kuulsust. Robert ei tahtnud küsida endale annet, oskust teha suurt kunsti, sest ta uskus, et see oli tal juba olemas.
„Sa otsid lihtsamaid lahendusi,” ütlesin.
„Miks peaksin ma keerulisemaid otsima,” vastas ta.
Vahel läksin Scribner`sis töötades lõunapausil Püha Patricku kirikusse, et noort Püha Stanislausi külastada. Palvetasin seal surnute eest, keda armastasin samavõrd kui elavaid – Rimbaud`, Seurat`, Camille Claudeli ja Jules Laforgue`i armukese eest. Palvetasin ka meie eest.
Roberti palved olid nagu soovide esitamine, ta ihkas salateadmiste järele. Me mõlemad palvetasime Roberti hinge pärast – tema selle müümiseks ja mina päästmiseks.
Hiljem rääkis ta, et kirik avas talle tee jumala ja LSD universumi juurde. Ta ütles ka, et kunst avas talle tee saatana juurde ja et seks hoidis teda saatanaga koos.
Mõned märgid ja ended olid nende olulisuse tunnistamiseks liiga valulikud. Ühel ööl meie Hall Streeti kodus magamistoa lävel seistes vaatasin, kuidas Robert magas. Nägin nägemust, milles ta oli piinapingile sirgu tõmmatud, valge särk kokku vajumas, kui ta mu silme all tuhaks muutus. Minu õudu tundes ärkas ta üles. „Mida sa nägid?” hüüatas ta.
„Ei midagi,” vastasin ja vaatasin kõrvale, otsustades mitte leppida sellega, mida olin näinud. Ometi hoidsin ühel päeval käes ta tuhka.
Me peaaegu ei tülitsenud Robertiga, pigem nääklesime nagu lapsed ja harilikult oli põhjuseks meie väikese sissetuleku kasutamine. Sain palgana 65 dollarit nädalas ja Robert teenis juhuotstega. Kuna üür oli 80 dollarit kuus, millele lisandusid veel kommunaalid, siis pidime iga senti hoolega lugema. Metroopiletid maksid 20 senti tükk ja mul oli neid nädalas vaja kümme. Robert tegi suitsu ja need maksid 35 senti pakk. Minu nõrkus söögikoha tasuliselt telefonilt kõnesid teha oli kõige problemaatilisem. Robert ei suutnud mõista minu sidet oma perega. Telefonile kulutatud peotäis münte tähendas ühte vahelejäänud söögikorda. Vahel poetas ema mõne dollari oma kirja või kaardi vahele. See näiliselt lihtne žest tähendas paljusid sente, mille ta ettekandjana töötades jootrahast kõrvale pani, ja oskasin seda alati vääriliselt hinnata.
Meile meeldis käia Bowerys kulunud siidkleite ja kašmiirmantleid ning kasutatud mootorratturitagisid vaatamas. Orchard Streetil jahtisime uuteks töödeks huvitavat materjali – saime lehtede viisi polüesterkilet, hundinahka ja hulgaliselt ebamääraseid esemeid. Veetsime tunde Canal Streetil Pearl Painti kunstitarvete poes ning sõitsime siis metroorongiga Coney Islandile, et kõndida laudteel ja jagada ühte Nathan`si hot dog`i.
Mu lauakombed tundusid Robertile hirmsad. Nägin seda ta pilgust ja peapööramisest. Kui sõin kätega, siis leidis ta, et see tõmbab liiga palju tähelepanu, samas ta ei arvestanud, et endal oli tal rind paljas, kaelas mitu helmekeed ja seljas lambanahast vest. Nina krimpsutamine läks tavaliselt üle naeruks, eriti kui sellised vastukäivused välja tõin. Söögilauas peetud vaidlused kestsid terve meie pika sõpruse jooksul. Mu lauakombed ei läinud kunagi paremaks ning Roberti riietus tegi läbi mitmeid ekstravagantseid muutusi.
Neil päevil Brooklynis suurt midagi ei toimunud ja see tundus kesklinnamelust kaugel olevat. Robertile meeldis Manhattanil käia. Üle East Riveri minnes tundis ta ennast elusana ning just sealt koges ta hiljem mitut kannapööret – nii oma loomingus kui ka eraelus.
Elasin oma maailmas, unistades surnutest ja nende kadunud sajanditest. Noorena olin veetnud tunde kopeerides elegantset käekirja, milles oli iseseisvusdeklaratsioon kirjutatud. Käekiri oli mulle alati huvi pakkunud. Nüüd sain seda ebamäärast huvi kasutada oma joonistustes. Mind hakkas paeluma islami kalligraafia ning vahel võtsin Pärsia kaelakee ümbrisest välja ning panin joonistamise ajaks enda ette lebama.
Sain Scribner`sis ametikõrgendust infolauast müügiletti. Sel aastal olid menukiteks Adam Smithi „Rahamäng” („The Money Game”) ja Tom Wolfi`i „Electric Kool-Aid Acid Test” näidates hästi, kui polariseerunud kultuuri sel hetkel oli. Ma ei samastunud kummagagi. Tundsin ennast eemalolevana kõigest, mis oli väljaspool minu ja Roberti loodud maailma.
Oma madalhetkedel vaagisin, mis mõtet on kunsti teha. Kelle jaoks? Kas jäljendame Jumalat? Kas räägime iseendaga? Mis on lõppeesmärk? Et meie tööd oleksid kunsti suurtes loomaaedades – Tate Modernis, Metropolitani muuseumis, Louvre`is – trellide taha pandud?
Igatsesin aususe järgi, kuid leidsin endas valskust. Miks pühenduda kunstile? Kas eneseteostuse või kunsti enda pärast? Suutmata pakkuda valgustust, tundus enesekeskne üliküllusele veel midagi lisada.
Tihti istusin ja proovisin kirjutada või joonistada, kuid Vietnami sõja vastased tänavarahutused paistsid mu püüdlused mõttetuks muutvat. Ma ei suutnud poliitilise liikumisega samastuda. Nendega kaasa minnes kohtusin lihtsalt ühe teist tüüpi bürokraatiaga. Arutlesin, kas minu tegevusel üleüldse mingi mõte on.
Robert ei mallanud minu sisekaemusi kuulata. Mitte kunagi ei seadnud ta oma kutsumust kunsti teha kahtluse alla ja tema eeskujul sain aru, et on vaja ainult töötada – jumala suunatud sõnu luuletuseks ritta laduda, tema tegude suurendamiseks söe ja värvi lõim lehele kanda. Töö enda sees tuleb leida usu ja teostuse täiuslik tasakaal. Sellest meeleseisundist tulebki eluga laetud valgus.
Picasso ei tõmbunud oma kesta varjule, kui tema armastatud Baskimaad pommitati. Ta lõi vastukaaluks meistriteose „Guernica”, et meile tema rahvale osaks saanud ebaõiglust meenutada. Kui mul jäi natuke raha üle, siis käisin moodsa kunsti muuseumis ja istusin „Guernica” ees, veetes pikki tunde langenud hobust ja sõja nukra rusu kohal sädelevat silmamuna uurides. Pärast seda hakkasin uuesti tööle.
Samal kevadel lasti Martin Luther King kõigest mõned päevad enne palmipuudepüha Memphises Lorraine`i hotellis maha. Ajalehes oli pilt Corretta Scott Kingist, nägu leseloori taga pisaratest märg, oma väikest tütart lohutamas. Teismelise tüdrukuna tundsin südames samasugust pitsitust, kui nägin lendlemas mustas looris Jacqueline Kennedyt lastega seismas, samal ajal kui ta abikaasa kirst hobuvankril mööda sõitis. Proovisin oma tunded valada joonistusse või luuletusse, kuid ma ei suutnud. Näis, et alati, kui ebaõiglust väljendada tahtsin, polnud mul sobivaid sõnu.
Rein Raud
Foto: Terje Lepp/Epl
Rein Raud (1961) – eesti kirjanik, japanist ja endine Tallinna Ülikooli rektor. Ta on Tallinna Ülikooli kultuuriteooria ja Aasia kultuuriloo professor, samuti Helsingi Ülikooli jaapani keele ja kultuuri professor.
Katkend: Täiusliku lause surm, Mustvalge Kirjastus 2015, lk 106-110.
Tapaniga said nad kokku järgmisel päeval. Alex oli helistanud talle kohe järgmisel õhtul, kui laevast hotelli jõudis, ikka veel ärritatud. Mida ma sellest mehest üldse tean? Kes ta on niisugune? Pealegi oli üks kolleeg talle laeva baaris iiriseid pakkunud ja ühel ta ülemisel hambal oli ootamatu raksatusega ära tulnud plomm. Õhtul polnud veel midagi, aga öösel, kui ta juba magas, hakkas korraga selline valu, et lase olla. Alexil olid tabletid kaasas, tal olid need alati kaasas, ta teadis, et kui hambavalu tuleb, peab sellele kohe täie rauaga vastu andma, see ei ole nagu peavaluga, et võib igaks juhuks ära oodata, äkki läheb ise üle. Õnneks oli ta tabletid kotist välja otsinud ja öökapi peale pannud. Ta tõusis voodist, võttis kaks tabletti, unise peaga ei leidnud hotellitoas vannitoa ust enne üles, kui oli ennast unest juba üsna välja raputanud. Ta ronis tagasi asemele, aga und ei tulnud. Öise Helsingi hääled akna tagant ei aidanud ka tingimata. Mis siis nüüd on? Mis juhtub, kui teada saadakse? Ma olen ju alles kahekümne kuue aastane, kurat küll.
Järgmisel päeval oli Alexil kella kaheni vaba ja hambavalu andis talle hea ettekäände mitte minna koos ülejäänud delegatsiooniga Itäkeskusesse poode kammima. Tapani oli ta kella üheks mingisse pitseeriasse kutsunud ja midagi pidi ta ju sööma, hommikulauas oli ainult kohv ja mõned viinerid alla läinud, selles hotellis ei olnud klopitud muna üldse nii maitsev kui eelmises, pigem lausa vastik.
Soomlane juba ootas ja sirvis menüüd, kann vett ja kaks klaasi olid ta ees laual.
„Capricciosa on siin päris hea,” ütles ta, kui Alex oli maha istunud. „Tellisin meile mõlemale, ma loodan, et sobib.”
Alexil oli ükskõik. Ta võttis filmipaki taskust ja lükkas üle laua Tapani poole.
„Aitäh,” ütles Tapani ja pistis selle kiiruga tasku. „Ma loodan, et ei teinud sulle väga tüli.”
Alex vaatas teda pika pilguga. Ta oli öösel päris tükk aega kulutanud sellele, et moodustada küsimust, mis nüüd küsida tuli. Näiteks: kuulge, te teete nalja? Või: vabandage, aga ma tahaks ikkagi teada. Või: me oleme nüüd juba päris tükk aega tuttavad, äkki te seletate mulle, kes te sihuke üldse olete.
Aga neid ei läinudki tarvis.
„Ma vaatan, et sa vajad ikkagi selgust,” ütles Tapani heatujuliselt. „Sul on kohe selline nägu.”
Ta võttis prillid eest ja puhastas neid salvrätikuga.
„Vaata, sellega on nüüd nii, et ma võin sulle rääkida küll. Aga nii ma asetan su ühtlasi veidi keerulisse olukorda, kas tead. Sest siis sa pead valima. Kas räägid oma ülemustele kogu loo ära, nad muidugi imestavad, et sa kohe nende juurde ei tulnud, aga noh, sa ei pruugi ju neile ka kõike nii täpselt jutustada. Või siis jätkub meie sõprus, tõsi, natuke teistsugusena, aga sel juhul palun ma sul veel mõned korrad teha seda, mida sa juba tegid.”
Päris samal hetkel nende sõnade sisu Alexile kohale ei jõudnud, erinevalt pitsadest, mis kõrvarõngaga noormees nende ette asetas.
Aga mis seal ikka.
„Ma tahaksin siiski teada, mis seal filmide peal on,” ütles ta.
„Ma vist pean alustama natuke kaugemalt,” seletas Tapani ja ulatas Alexile kahvli ja noa. „Me oleme ju mõlemad sellel meelel, et sinu kodumaal toimuvad praegu suured muutused paremuse poole, eks ole. Aga et paljudele see ei meeldi, ka arusaadavalt. See, mis me teeme, on abi neile, kes tahavad muuta sinu riiki paremaks, inimsõbralikumaks, avatumaks, kus kõik ei pea kogu aeg kartma.”
„Me ei peagi kogu aeg kartma,” torkas Alex vahele.
„Olgu, olgu.” Tapani võttis lonksu vett. „Ütleme siis nii: me aitame neid, kes tahavad elada ilma valeta.”
„Mis seal filmide peal ikkagi on,” küsis Alex.
„Seal on ühtede dokumentide pildid, mida on teinud väga vaprad inimesed.” Asi oli päris tõsine. „Seal on fotod KGB agenditoimikute esilehtedest. Saad isegi aru, et praegu on ülimalt tähtis teada, kes on kes.”
Oh, Alex oli siiski oodanud midagi palju hullemat. Aga jutt käis mingitest lihtlabastest koputajatest. Ta ei sallinud neid, kes neid ikka sallib, aga kõige parem kaitse nende vastu on ju teadupärast see, kui sul polegi midagi varjata. Seda teadis ta oma käest.
„Näiteks võiks ju ka sinul olla päris kasulik silmas pidada, et teie osakonnas töötab organite heaks keegi mister Kalugin, Konstantin Zahharovitš.” Tapani hääldas seda nime suure vaevaga. „Ja hoolega vaadata, mida sa tema seltskonnas räägid.”
Soh.
Sellest viinaninast ja seelikukütist ta küll poleks midagi taolist osanud arvata. Muidugi, eks see loogiline oli, et nende osakonna vastu ka huvi tuntakse, ühisettevõtted ja puha, aga kui nad sinna kord juba tööle võeti, siis pidi ju olema nii, et neid on kord juba kontrollitud?
„Kust teie seda teate?”
„No tean.”
Ega Alexil ju tegelikult polnud põhjust kahelda.
Aga see kõik kokku tähendas ainult üht. Et ta istub siin ja sööb lõunat inimesega, kes on mingil viisil seotud Lääne eriteenistustega. Nendesamadega, mis on olemas ainult sihiga suruda põlvili ja hävitada Nõukogude riik, nagu talle on seletatud nii kaua, kui ta mäletab. Tal ei olnud seni olnud mingit vajadust nende agente ette kujutada, sestap ei osanud ta teha seda teisiti kui selliste nürilt kindlameelsete, pikkades ilmetutes tolmumantlites mõrtsukatena, kes „Kondori kolmes päevas” (seda oli ta omal ajal käinud vaatamas kaks korda) Robert Redfordi taga ajavad, mis sest, et Redford ise oli ka CIA teenistuses.
Teisalt, seletatud on talle palju muudki. Ja siis pärast seletatud, et tegelikult oli vastupidi.
No kuidas sa, hing, oskad sellises olukorras endale truuks jääda? Tapanit selline probleem ei tundunud vaevavat.
„Oletame,” ütles Alex aeglaselt, „et ma olen selles asjas teiega nõus. Et on kasulik teada, ma mõtlen, neid, kes teiste peale kaebamas käivad ja nii. Aga te saate ikka aru, et ma mingil tingimusel ei ole nõus nagu riiki reetma, vot.”
Mõned asjad on lihtsalt nii
Nad tulid just emaga rannast. Onu oli neile konverentsi ajaks jätnud suvila võtmed, see oli üks mitte just väga paljudest majadest Olginos, mis oli rannale lähedal, aga mitte mingi ametkonna puhkevabrik. Nad tulid mööda kaldale viivat laudteed üles, rätikud õlgadel, nad polnud hakanud vee ääres riideid vahetamagi, sest seal polnud kabiine, kus oleks mugav.
Must auto oli aetud peaaegu ukse ette, mehed näitasid oma töötõendeid, ema tegi jahmunult ukse lahti ja laskis nad sisse. Praegu tagasi mõeldes arvab Alex, et tegelikult teadsid mehed ise ka, et sealt ei olnud midagi leida. See oli lihtsalt nende viis sõnumit tuua. Nad loopisid köögikummutist nõud põrandale puruks, riided kapist välja, võimalikult palju lõhki käristades („Vabandust, need on minu kleidid!” – „Jää vait, lits!”), aga eriti muidugi raamatuid. Siin ei olnud midagi keerulist, nõukogude väljaanded Ahmatovast, Mandelštamist, Blokist, osa oli onu pärast konverentse siitsamast Leningradist valuutapoest ostnud, mujalt ju neid ei saanud. Need rebiti köitest lahti, justkui võiks neis peale luuleridade peituda veel mingi sõnum, mis polegi ridade vahel.
Alex istus oma toas ja värises, tal oli külm, ta oli ikka veel ujumispükstes. Üks mees vaatas teda ukse pealt ja libistas pilgu üle tühjade seinte, askeetliku sängi, sahtlita laua ja tooli akna all, ega hakanud sisse tulemagi. Nende pilgud kohtusid, ühes mõõk, teises kilp. Õhtuks sõitsid Alex ja ema juba Leningradi tagasi, rohkem pole kumbki neist seal käinud.
„Tead sa,” vastas Tapani, „minu meelest on su riigi reetnud need, kes tahavad hoida su rahvast pimeduses. Kõlab võib-olla pidulikult, aga nii see on. Sa ju tead, millest ma räägin.”
„Nii et te annate ausõna, et seal filmidel ei ole mingeid, ma ei tea, pilte lennuväljadest või sadamahoonetest? ”
„Kui mu ausõna sulle midagi tähendab, siis jah. Ausõna.”
Alex mõtles järele. Ta oli ühest küljest piisavalt naiivne, et luureagendi ausõna uskuda, teisest küljest, ehkki tema ise küll nii ei arvanud, polnud Tapani tegelikult ju üldsegi mingi luureagent, tal lihtsalt oli Rootsis palju häid eesti sõpru.
„Aga kui ma vahele jään?”
Tapani ohkas kergendatult, aga Alex ei pannud seda tähele.
„Ma ei saa sulle öelda, et mingit riski ei ole.” Ta võttis taskust oma suure märkmiku ja otsis selle vahelt midagi. „Üldiselt muidugi sinusuguseid tollis väga ei puistata. Aga kui ikkagi peaks juhtuma,” ta võttis märkmiku vahelt nimekaardi ja ulatas selle Alexile – „ütled, et see inimene palus sul viia filmid Soome ilmutada, sest Eestis seda tüüpi värvifilme ei töödelda.”
Alex luges nimekaarti, see oli venekeelne, Eduard Margusovitš Põldmaa, Eesti NSV Metsa-, Tselluloosi-, Paberi- ja Puidutööstuse Ministeeriumi välissuhete osakond.
„See on KGB mees,” jätkas Tapani. „Ta jõudis ikka päris paljudele inimestele halba teha, enne kui aru saadi, kes ta on. Ja tal oleks ka täitsa võimalik need fotod hankida, kui ta oleks teisel poolel. Nii et kui kinni kukud, näita tema peale, on küll sinu sõna tema vastu, aga neil on põhjust teda kahtlustada rohkem kui sind. Siis see oleks viimane kord ka, rohkem ma sind ei tülitaks.”
Kõlas mõistlikult. Ainult hammas, kuramus, kippus endast jälle märku andma.
Loomingut
Kaupo, Eesti Raamat 1990
Kägude öö, Kupar 1995
Pisiasjad, mis omavad tähtsust, Tuum 2000
Hector ja Bernard, Tuum 2004 (2005. a Kultuurkapitali preemia)
Vend, Tuum 2008 ( 2009. a E.Vilde kirjanduspreemia )
Hotell Amalfi, Tuum 2011
Rekonstruktsioon, Mustvalge Kirjastus 2012
Vanem Paksem Tigedam, Mustvalge Kirjastus 2013
Täiusliku lause surm, Mustvalge Kirjastus 2015
Nädala autor 