Margus Karu
Eesti Päevaleht
Margus Karu (1984) – eesti kirjanik, menuka, ka teleseriaaliks saanud noorteromaani „Nullpunkt” autor. „Täna on täna ja forever on forever” on autori teine romaan.
Katkend: Täna on täna ja forever on forever, Pegasus 2015, lk 179-184.
Albert Einsteini pusle ja hipsterimeri
Kuigi saatsin päikese oma eelmise eluga looja, on tuul nii soe, nagu oleks keegi mägedesse hiiglasliku fööni paigaldanud. Lähen vannituppa, et oma äranutetud silmi loputada ja ka sellest sapi- ning tubakasegusest maitsest, mis mul suus on, lahti saada. Selline tunne on, nagu oleksin pärast pikka pidu töötava pesumasina trumlis ärganud ja keegi ei vajuta stopp-nuppu. Ma saingi sellest kõigest lahti. Ma sain absoluutselt kõigest lahti. Mu Jenga-torn, mida ma nii pikalt ehitanud olin, langes kokku ja seda samamoodi enam üles ehitada ei ole võimalik, sest kaotasin kõik klotsid meeltesegaduses märatsedes ära. Või mis kaotasin? Ma hävitasin need. Saagisin pooleks, lõin pilbasteks ja põletasin ära. Mul ei ole enam seda töökohta, mis lukku jooksutas. Mul ei ole enam seda pseudotuntust, mis mind segas. Mul ei ole enam neid sõpru. Mul ei ole enam tüdruksõpra. Mul ei ole enam ema. Mul ei ole enam külm. Mul ei ole enam sissetulekut. Mul ei ole passi, koduvõtmeid ega telefoni. Mul ei ole enam midagi. Mul ei ole enam absoluutselt mitte midagi, millele toetuda. Ma suutsin kõik selle vaid paari päevaga minema pühkida, isegi teadmata kuidas. Mul olen vaid ma ise. Tekla Tuul – kodutu, dokumentideta narkokullerist vägivaldne maniakk, kes varjab end kahe võõra tüübi juures. Sellise tiitliga visiitkaarte vist ei tasu hakata trükkima. Väldin oma peegeldust, sest kardan end ära hirmutada, ja keeran külmaveekraani lahti. Lärtsatan endale vett vastu vahtimist. Veel ja veel ja veel…
„Näe… meil siin Uus-Meremaal on sellised seadeldised ka,” sõnab poest naasnud Tirk, kes on mu selja taha ilmunud ja demonstreerib nagu „Kuuma hinna” modell mulle nii laialt naeratades, kui ta pisike kriipssuu lubab, duširuumi. „Seal all on märksa meeldivam end pesta.”
„Aga mis see siis on,” pärin ma vetsupotile viidates. „Akvaarium või?”
„Tead, ma mõtlesin poes, et sul pidi ikka päris kõvasti seda hapet kaasas olema, et kogu tee lennukis trippida … ja nii kõvasti, et kogu reaalsus läinud,” sõnab ta, justkui oleks tal veidi isegi kade meel. „Kui palju sul seda oli?”
„Mis mõttes?”
„Ma mõtlen, et mitu marki? See on tavaliselt margi kujul.”
„Üks. Albert Einsteini pildiga. Umbes nii suur,” näitan Tirkile näppude vahel pooleteisesentimeetrist vahemikku. „Aga see oli nagu tükkideks lõigatud.”
„Kui … mitmeks tükiks?”
„Kolm korda kolm.”
„Oeh sind vaest amatöörlendurit. Sul oli üheksa marki. Mitte üks. Iga see pisike killuke on eraldi mark. Ja üheksa on ikka tõesti palju.” Tirk mõtleb veel viivu ja lisab: „No ikka VÄGA palju. Ja sa tegid kõik korraga ära?”
„Ma ei tea, ma ju ütlesin, et ei mäleta lennukisõidust midagi.”
„Nagu üldse ei mäleta või ma-ei-taha-rääkida ei mäleta?”
„No see oli nagu … midagi, mis on hetkel veel täiesti mõistetamatu. Võib-olla kunagi hiljem.”
„Olgu. Ma usun, et see pidi ikka uskumatu maailma avardav tripp olema. Eriti, kui sa seda oodata ei oska ja eelnevad kogemused psühhonautikas puuduvad. Ja veel võõraste inimeste keskel … lennukis … Ma ei kujuta ette, millist hirmu sa võisid tunda … Ikka suur vedamine, et sa ikka minu pükse proovisid varastada, oleksid need mõne sutsu konservatiivsema inimese, no näiteks … mõne kirjastuses töötava kuiviku omad, kes ka siin majas resideerub, siis oleksid sa juba pogris. Nii et ärme igaks juhuks talle täit tõde talle kohe räägi, ta krimpsutab oma niigi kortsus nägu isegi selle meditsiinilise kanepi peale, kui ma endale pläru ette panen.”
Olen Tirkiga täiesti nõus. Kui mul teda siin toeks poleks, siis ma ei tea, kus ma oleks ja mida ma teeksin. See pükstevarastamine on minu viimase aja kõige paremini välja kukkunud otsus ja Tirk on, hoolimata oma kaunis kummastavast loomusest ja elustiilist, mu kõige tugevam side reaalsusega. See, et ta ei mõista mind hukka, et ta päriselt kuulab ja kummalisel kombel ka mõistab mind, annab lohutust, et äkki ükspäev saabki kõik korda. Justkui oleks Elvis siia teisele poole maailma oma astraalprojektsiooni saatnud. Olen nõus ka sellega, et mida vähem inimesi mu jõuluseikluse tegelikku tagamaad teab, seda parem.
„Aa …” Tirk liipab korra vannitoast välja ja naaseb siis, kilekott käes. „Häid jõule ka,” ütleb ta häbelikult ja pistab kotikese mulle kätte.
„Aitäh!” No tõesti – ta on ikka üks igavesti vahva sell. „Häid jõule. Muidugi häid jõule.” Pistan käe kingikoti sisse ja tõmban välja ühe maika ja üsna vahvad haaremipüksid. „Väga ilus. No tõesti väga ilus,” kiidan ma, kuigi ma tavaolukorras avalikult sellist hipikamulflaaži ei kannaks.
„Võta heaks. Tahtsin sulle küll uut passi muretseda, aga kuna Päästearmee kaltsukas olid Eesti passid just otsa saanud, siis riided tundusid nagu järgmine prioriteet.”
Päris oma riided. See on kindlasti mu elu parim jõulukink.
„Tõesti, Tirk, aitäh! Anna andeks, mul ei ole sulle kahjuks midagi.”
„Ma olen väga pettunud,” sõnab Tirk irooniliselt. „Ma olen väga pettunud, et mu politsei poolt tagaotsitud uus sõber, kellega ma olen sunnitud kahekesi koos jõule veetma, mu peale ei mõtelnud.”
Ma suutsin vahepeal unustada, et on esimene jõulupüha. See on ka üsna loomulik, sest ilm on tapvalt soe, mul on päikesepõletus ja ma olen perest nii kaugel kui geograafiliselt võimalik ning siin majas ei ole midagi jõululikku peale terrassile ülesriputatud karra ja seegi on seal arvatavasti juba mitu aastat rippunud. Pahupidi jõulud.
„Ollyt täna polegi?” pärin.
„Ei, ta sõitis pühadeks oma ema juurde. Vastupidi minule on tal see võimalus vahel oma vanemaid külastada, kui kalender selleks vastavat kuupäeva näitab.”
See läks nüüd küll halvasti. Kuidas Elvis mind nüüd kätte saab? Peaksin talle ehk meiliga Tirki numbri saatma, kõnesid vastu võtta ta ju ikka saab. Ma küll ei ole siin majapidamises veel ühtegi läpakat näinud, samas pole ma ka oma võõrustajate tubadesse veel piilunud.
„Selle pärast ei tasu nüüd veel küll kurb olla. Ma olen sellega üsna leppinud. Ma enam väga ei oota, et keegi mind adopteeriks …” sõnab ta, tuues mind mu mõtetega tagasi siia üleni valgeks värvitud opisaali meenutavasse vannituppa.
„Mmm …” proovin midagi küsimusesarnast moodustada, kuid ei tea, millise küsisõnaga seda alustada, rääkimata sellest, mis peaks olema alus, öeldis või sihitis.
„Kuule. Mul on üks mõte. Sa võid „ei” ka öelda, aga Garden Bar`is on täna orbude pidu ….” Tirk jätab lause pooleli ja hakkab naerma. „No see läks küll väga kenasti teemasse … See tähendab, et seal on pidu, mille nimi on „Orbude jõulud”, neile, kes jõule oma lähedastega veeta ei saa. Et kui sa tahad, siis lähme, sul nüüd uhke uus kostüüm ka.”
„Sa vist tead, et mul ei ole üldse raha.”
„Arvad, et mul on? Aga inimesed on helded. Jõulud ju. Ja ma arvan, et meil oleks lõbusam seal kui siin kahekesi konutades.”
„Okei …” vastan ebalevalt.
„Diil. Ma lähen panen ennast valmis,” võtab ta mu sõnast kinni, hakkab vannitoast lahkuma, kuid peatub siis uksel. „Üks asi veel … Mul on hea meel, et sa … elus oled,” ütleb ta minu poole seljaga olles ja kaob siis oma tuppa.
Vaatan alles nüüd peeglisse ja sealt avanev pilt ei olegi nii hirmuäratav, kui esialgu kartsin. Mulle vaatab vastu mõnusalt päevitunud suvine nägu. Mul jääb üle vaid rõõmustada, et ma pärast päikesepõletust kestendama ei hakanud. Katsun oma kõrgeid põsesarnu. Sasin oma nüüdseks täiesti lumivalgeks pleekinud juukseid. Need sobivad mulle päris hästi. Vaatan oma huuli ja lasen keelega üle nende. Avan suu ja katsun näpuga oma eriti teravaid vampiirlikke silmahambaid, mida ma varem vihkasin. Astun sammu tagasi ja uurin oma nõtket keha. Kui varem sealt nahavähi lootuses uusi sünnimärke otsisin, siis ma ei pannud tähelegi, et tegelikult olen ma endiselt üllatavalt heas vormis. Mõnus. Astun sammu tagasi, kisun püksid jalast ja masseerin oma reisi. Ja siis sääri. Täiesti minu omad. Jube mõnus. Mu enda jalad on nii toredad. Ja varbad on vahvad. Vaatan oma käsi. Olen alati arvanud, et mul on hirmkoledad ja ebaloomulikult pisikesed käed, aga ei ole ju. Jumalast okei käed on. Lähen peeglile päris lähedale ja vaatan endale silma. Oma varem helehallidesse silmadesse, mis nüüd suisa taevasinised näivad. Vaatan sügavale oma pupillide sisse, kust mustab vastu terve universum.
„Mul on ka hea meel, et sa elus oled. Tekla Tuul,” ütlen oma peegeldusele.
Kõnnime koos Tirkiga, peoriided seljas ja juuksed kuumas tuules lehvimas, mäest alla linna peatänava poole. Viimane kord, kui siinkandis olin, lidusin lotendavas haiglakitlis verise käega mööda tänavaid ringi ja lootsin, et kui ma magama jään või need keemilised ühendid, mida ma end täis pumpasin, mu kehast lahkuvad, siis ärkan taas kord Gea kõrval kipsboksis või Elvise juures vanalinnas. Aga ei ärganud. Ja tean nüüd, et seda ei juhtugi. Surun iga sammuga oma jalgu tugevamalt vastu asfalti. Kui ma vaid uuesti ära ei flipiks ja kosmosereisile ei sõidaks, siis saab kõik olukorrad kuidagi lahendada. Alati on saanud. Tirk on terve tee ohjeldamatult jutustanud nii endast, oma haigusest, oma lapsepõlvest kui ka kõige sellega leppimisest. Kuigi ma tahaks enda lugu ka kurta, siis ma praegu ei hakka, sest Tirk on hoos. Saan teada, et ma ei ole ainus, kes teda inuitiks on pidanud, ning selles eriskummalises välimuses on süüdi see, et ta bioloogiline isa oli jaapani sõdur ja ema iirlane. Isa ei ole ta kunagi näinud, isegi mitte foto pealt, sest ainus aeg, mil Tirki vanemad koos olid, oli viljastamishetk. Kui ta seitsmeaastaselt kooli minnes tervis järsult halvenes ning talle pärast pikki uuringuid hirmuäratav ja haruldane diagnoos pandi, otsustas ema tast loobuda, sest talle tundus liiga tülikas pisikese Tirki edaspidise raviga tegeleda. Ta ei tahtnud haiget last. Tegelikult ei tahtnud ta vist üldse last, kuid haigus andis loobumiseks viimase tõuke ja õigustuse.
Looming
Nullpunkt, Pegasus 2010
Täna on täna ja forever on forever, Pegasus 2015
Armin Kõomägi
Foto: Rauno Volmar
Armin Kõomägi (1969) – eesti kirjanik ja ärimees.
28. oktoobril kl 17.00 keskkogu saalis
Kirjandusõhtu: külas on Armin Kõomägi, Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse võitnud teose “Lui Vutoon” autor. Kirjanikuga vestleb Mihkel Kunnus.
Armin Kõomägi sulest on varem ilmunud jutukogud “Amatöör” ja “Nägu, mis jäi üle”, romaanid “Pagejad” ja “Hea firma”, novellikogu “Minu Mustamäe”. Novell “Anonüümsed logistikud” pälvis 2006. aastal Friedebert Tuglase novellauhinna.
Katkend: Lui Vutoon, Tuum 2015, lk 173 – 179.
9. oktoober
Paari viimasel päeval olen käinud Russalka juures merd uurimas. Seisan seal, binokkel silmade ees, näost roosa nagu üksikule saarele deponeeritud hädaline, kel on raske oma silmi uskuda. Tanker on iga päevaga lähemale triivinud ja seda tehes varjutavad tema mõõtmed kogu mu praaliva fantaasia.
Algul tundus see kummaline, siis, veidi hiljem, päris uskumatu, aga eile, kui tankeri sihtkohas enam kahtlust olla ei saanud, võtsin ma seda kui märki ja olin lihtsalt vait. Mitmekordse maja kõrgune vöör sihtis oma hirmutavate ankrusilmadega otse minu ees seisvat külili vajunud kruiisilaeva. Ta lähenes nagu hiiliv murdja vigastatud saakloomale, nagu pulbitsev isane magavale emasele, nagu hävitust hauduv põrguvürst teelt eksinud haldjale.
Black Swan – täpsema nime peale oli võimatu tulla. Kujutasin ette nimekomisjoni esimeest laevatehases veel viimast käredat lihvi saavat vastsündinut takseerimas. Kuidas ta seal kõnnib, käed seljal, pea kuklas, perversne naeratus küünilisel suul, ja kuidas selle geniaalse turundusvärdja kõrvus kõlab iga kriiskav freesmasin, iga tärisev keevitusaparaat, kogu ketaslõikurite ja -saagide orkester, mis purskab taevasse teravaid detsibelle otsekui hingevaakuv planeet oma viimset meeleheitlikku ilutulestikku, malbelt nagu Tšaikovski kuulus ballett.
Nüüd aga, otse mu silme all, lähenes oma valgele ohvrile see must luik täissöönud baleriini kõigutamatu koreograafiaga, saatjaks vaid piinlik ähvardav vaikus. Nägin, kuidas laevateki reelingul istus pikk rida kormorane, kes puhastasid sabasulgi sellise lihvitud ükskõiksusega, nagu poleks nad mitte ohtu sattunud reisijad, vaid kohutavat katastroofi plaanivad elust tüdinud töömehed.
Katsin kätega kõrvad. Midagi sellesarnast pole ma elu sees kuulnud ning võib-olla ei kuulegi kunagi. Sellist häält ei olegi olemas.
Astusin lähemale. Tanker oli ramminud kruiisilaeva enneolematu rahuga. Silmagi pilgutamata surus must luik oma tömbi noka otse vabaduse printsessi ribidesse. Ei mingit agressiivset rünnet või ahastavat vastupanu, vaid puhas masinlik mõrv ilma igasuguse hoopleva suurejoonelisuseta.
Vaata mis nurga alt tahad, ikkagi tundus see ebatõenäoline ja imelik, kuidas kaks kaptenita hiigelalust kohtuvad Tallinna lahes, hukkunud meremeestele püstitatud mälestusmärgi traagilise kuju all. Mida see siis tähendas? Kes oli see salapärane pronksist ingel, kelle käes kuldne õigeusu rist laevadele magnetina mõjus? Ja kui see meelitav kuju tõesti nii külgetõmbavat mõju avaldas, siis millised arengud ootasid meie linna suurimat merelahte ees? Kas näevad mu silmad siin igal järgmisel jalutuskäigul kaugusest lähenevat tankerite ja reisilaevade armaadat, saadetuna punaseks võõbatud väikeste lootside poolt? On see mere sõbralik ninanips oma maisele kaaslasele – sina oled üks õnnetu hangunud pealinn, aga vaata mind, minu lainetel ei lõpe elu eales kihamist-, mille käigus näidatakse suurustleva uhkusega, milline üks tõeline liiklusummik peab välja nägema? Mõne kuuga kaetakse kogu Tallinna laht külgepidi üksteise vastu nühkivate meresõidukitega. Nagu nurka aetud tummad vigastatud hiigelloomad, ulbivad nad nukras vaikuses, kõhud roostes naabrite ja teravate karide poolt lahti kraabitud, ja nende teravatest haavadest voolab merre paks must veri. See veniv mootorite elumahl katab lõpuks tumeda elastse jääkihina kogu lahe, kõik kivid rannal, ronib aegamisi üle kaldakaitse, laotub teedele ja parkidesse, ning igaüks, olgu tegu või süütu kajakapojaga, saab selle verega kokku puutudes uue läikivmusta välimuse. Iga viimne kui suleline, kes pole küllalt taiplik, et siit eemale hoida, riietatakse musta liibuvasse smokingisse ja tardub seejärel väikeseks inetuks pardipojaks musta luige valvsa pilgu all. Muinasjutt ärkab ellu ja näitab elule oma võigast kleepuvat keelt.
11. oktoober
Tunnistan: ma hakkan kaotama tasakaalu, tumedad pilved taevas mu pea kohal ei mõju ammu enam pelgalt ilmastikuoludena, see on rusuv sümbol, mille poole ma ei julge enam vaadatagi. Kui juhtub, et kusagilt praost peaks maa peale vajuma mõni oranž valgusvihk, siis ei rõõmusta ma selle üle, ei värise õnnelikust pääsemisest, vaid vastupidi, võtan seda kui ülemiste jõudude kalestunud prožektorit, mis maapealses uurimiskeskuses oma viimast laborirotti kontrollib.
Üksindus on nii tappev, et olen üha enam hakanud kahtlema reaalsuses. Jah, ma ju alguses justkui leppisin olukorraga, mis seal salata, isegi nautisin seda filmilikku uut maailma, kust justkui kõikvõimsa arvutigeeniuse näpuliigutusega on kustutatud kõik inimesed ja imetajad. Kes teab, võibolla ma täiesti alateadlikult langesin uue reaalsuse peibutavasse lõksu nagu laps, kes on end tundideks või lausa päevadeks unustanud arvutimängu tehislikku maailma, ja ei tahtnudki sealt välja tulla, ei tahtnud mängu katkestada, sest oli soe ja mõnus, ja ka huvitav, et kuhu see mäng, minuga peaosas, ikkagi välja viib, milline on järgmine level, millised on uued takistused, mille higine külma pilguga programmeerija mu teele on veeretanud. Elekter võeti ära – hahaa, väga põnev, mis edasi, vett ei ole, äge, vaatame, mis aga järgmisena juhtub, avame uue krõpsupaki, immutame kartuleid Red Bulliga ning laseme muudkui edasi, ning kui frustratsioon keema peaks minema, pritsime selle meile usaldatud silikoonüska ja klõbistame edasi, mis muud.
See kõik on nii põnev, ma ei salga, aga ma tahaks välja saada. Kasvõi korraks. Rääkida emaga, küsida, kuidas tal maal sõbranna juures läheb, helistada mõnele sõbrale ning minna ja lüüa rulapargis surnuks mõned mõnusad tunnid. Õhtul, kusagil korteripeol, liibuks mõne uue ja ligitõmbava tütarlapse külge ja lõbustaks teda oma üksijäämise nägemusega. Hommikul ärkaks, pea öisest meeleolukast napsitamisest paljutõotavalt paks, tunnetaks oma keha, leiaks, et see on nii mitmeski mõttes rahuldatud, ringutaks magusasti, tihkamata veel silmi avada, keeraks näoga oma uue kaaslase poole, asetaks tema rindadele oma sooja käe ja… nii täiuslikud tissid… kas tõesti… ei mäleta millegipärast.
Avan silmad. Minu kõrval lamab silikoonist naine. Sõpru ei ole. Ema ei ole… Tra, millal see mäng ükskord otsa saab?
Panen soojalt riidesse ja võtan ratta. Sõidan koju. Nüüd keeran otsa ringi, ja oma trepikoja ukse ees püüan silmadega registreerida kogu seda tardunud pilti. Lükkan end liikuma, üritades sõita täpselt mööda teise juuli hommiku trajektoori. Äkki minuga juhtus midagi? Ületan ülekäigurajal ristmiku (mäletan kindlalt, et ootasin rohelist foorituld), kus ei seisa ühtegi autot ega trammi, mis oleks võinud mind teoreetiliselt tol hommikul ohustada. Nüüd sõidan korrusmajade esisel kõnniteel, tühjal ja turvalisel. Igaks juhuks tõstan pilgu. Kas võis kusagilt midagi kukkuda? Näiteks üks neist lillepottidest sealt neljanda korruse rõdult. Kuid ei. Tänav on puhas, ühtegi potikildu ega laiali paisatud mullahunnikut pole näha. Rääkimata hangunud vereloigust. Järgmisel ristmikul (ka selle ületasin raudselt rohelise tulega) seisab üks auto ülekäigurajast mõned meetrid eemal, imelikult viltu. Kas võis olla, et… Tulen ratta seljast maha, et uurida põhjalikult auto igat nurka, lootes leida mõnda mõlki või kriimustust, mis viitaks kokkupõrkele. Aga ei, minu pettumuseks on auto puhas ja puutumatu. Süütu. Jätkan teed, sõtkudes nüüd mäest üles. Siin ei saa küll mitte kui midagi juhtuda. Kui ma just mingil arusaamatul põhjusel ei minestanud ja sõiduteele mõnele veokile ootamatult ette ei keeranud. Ent ühtegi sellist kahtlast veokit mu pilk ei taba. Need mõned üksikud sõidukid siin seisavad kõik ilmsüüta, kaetud tolmuse osavõtmatusega. Kindluse mõttes kontrollin kõikide kered üle, otsides ühtlasi ka asfaldilt mõnda väändunud jalgrattajuppi või vereplekki. Ikka tulemusteta. Sõidan edasi järgmise ristmikuni, mis on päris suur, koosnedes mitmetest ridadest viies eri suunas. Paljutõotav paik tulemuslikuks avariiks. Kogu siinse laialivalgunud autopargi inspekteerimiseks kulutan tubli tunni. Kuid mida ei ole, on õnnetus, mis aitaks mu uskumatut saatust seletada. Tunnen end pettunud detektiivina, kel tuleb lahendamatu kurioosumi ees häbistatult taanduda.
Millised võimalused mulle jäävad? Ma astusin keskusesse ja rabatuna sillerdavatest tuledest langesin südameatakiga isesõitvale trepile? Ei. Selline saatus võis tabada Tarzanit, mitte tulevast turundusjuhti, kelle jaoks maailm on oma üllatusevarud ammendanud. Infarkt? Insult? Sellises vanuses? Kooma?
Kooma. Kooma… Korraga meenus mulle üks aastatetagune juhtum tuntud autosportlasega, kes langes õnnetuse tagajärjel pikemaks ajaks koomasse, ning ajakirjandus, kes sellist maiuspala just iga päev nautima ei pääse, muudkui latras ja leierdas, kuni jõudis lõpuks loogilise turumajandusliku lahenduseni, milleks sai tõsieluseriaal koomas viibinud inimestest. Mulle meenus, et päris mitmed inimesed selles saatesarjas kirjeldasid oma kogemust kui midagi väga positiivset ja põnevat. Nendest nii mõnegi puhul oli koomas viibitud periood kaunis, lilleline, omamoodi ulmeline paralleelelu, teatud määral imepärane second life, millest tegelikult ei tahagi väljuda. Ma küll ei mäleta kahjuks, et keegi oleks oma kogemust kirjeldanud suure üksildase seiklusena, aga see ei ole vast tähtis. Kõigis neis kirjeldatud maailmades valitses teatud ebareaalne element, mingi olukord või asjade seis, mida päris elus juhtuda ei saa. Ja see neid lummaski, see hoidis neid oma unenäos kinni, sundides unustama või siis teadlikult loobuma naasmisest sellesse ebatäiuslikku maailma, mis oli nad kunagi sünnitanud.
Kas ma võisin olla koomas? Vähemalt kõlaks see seletus usutavalt. Inimese kujutlusvõimet ei kammitse ju füüsilise maailma igavad ja loogilised piirid. Meie mõttekujutus tahab, on alati tahtnud, lennata, omamata selleks tiibu. See ongi fantaasia ja füüsika põhiline erinevus. See, milleks Boeingi lennukitehase või Spielbergi filmistuudio insenerid kulutavad sadu tuhandeid kõrgelt tasustatud töötunde, sünnib meie peas üheainsa vallatu ning täiesti tasuta sõrmenipsuga.
Looming
“Amatöör”, Kirjastus Pegasus 2005
“Nägu, mis jäi üle”, Kirjastus Pegasus 2007
“Pagejad”, Kirjastus Jumalikud Ilmutused 2009
“Hea firma”, Kirjastus Jumalikud Ilmutused 2011
“Minu Mustamäe”, Tuum 2013
„Lui Vutoon”, Tuum 2015
Nädala autor 