Enrique Vila-Matas
Foto: Hugo Fernandes
Vila-Matase (1948) kohta hispaania kirjanduskaanonis, mille mõõdupuu jaoks on tema looming ilmselt liiga lahterdamatu, pole tänapäevalgi kerge määratleda. Küll aga avastati Vila-Matas õige pea Mehhikos ja Euroopas. Teda on nimetatud kõige euroopalikumaks, omanäolisemaks, kummalisemaks ja geniaalsemaks autoriks. Tänaseks on Vila-Matas avaldanud üle kolmekümne raamatu: romaane, jutukogusid, esseistikat, heterogeenset päritolu tekstide kogumikke (kroonikad, biograafilised märkmed, ajalehekolumnid). Ta on kujunenud hispaania kirjanduse visiitkaardiks maailmas, olles üks tõlgitumaid hispaania autoreid ja oodatumaid külalisi festivalidel, raamatulaatadel ning ülikoolides. Teda on tunnustatud arvukate kodumaiste ja rahvusvaheliste kirjandusauhindadega, nende seas Ladina-Ameerika tähtsaim auhind Rómulo Gallegos, Hispaania Kuningliku Akadeemia preemia, Médicis étranger (parim võõrkeelest tõlgitud teos Prantsusmaal 2002), Formentori preemia.
Vila-Matas kirjutab põhiliselt kirjutamisest, lugemisest, raamatutest ja kirjarahvast. Tema raamatud on omamoodi autobiograafilises võtmes lugemiskroonikad, mälu metakirjandus, millesse on poetatud harjumatul moel kombineeritud kirjanduslikke tsitaate, parafraase, mida autor kasutab enesereflektsiooni, mälu ja unustuse radadel liikudes süntaksina. Kirjandusloome küsimused on tihedas seoses inimese eksistentsiaalse rännaku, elukogemuse särava ja loova analüüsiga.
Rutt Sepp „Autorist”
Katkend: Pariisile ei tule iial lõppu, SA Kultuurileht, LR 35-38, 2014. Lk 88 – 93, tlk Kai Aarelaid.
56
Igavese une kurtuses oleme kuulsusest priid. Marcel Proust
Aga surematus? Kas surematus ei tähendanud siis midagi? Seda ei olnud Marquerite oma nõuannete nimekirja lisanud. Miks? Kas ei pea siis kirjutama võimalikult auahnelt, pürgima selle poole, et luua meistriteos, teos, mis oleks surematu? Miks ta ei olnud mulle soovitanud auahnust? Kas ta arvas, et ma ei küüni iial surematuseni? Kindlasti oli ta jätnud selle lisamata lihtsalt tervest mõistusest, samamoodi polnud nõuannete hulgas vaistu, annet, elutarkust ega tundlikkust. Sellest aru saades ma rahunesin. Kuidas ta olekski mulle surematust soovitanud? Aga ikkagi oli mul kummaline mõru järelmaik. Alati, kui ma teda nägin, tundsin end surelikuna. Ükskord mainisin seda Raúlile. Mu jutt ei paistnud teda sugugi üllatavat. Ta muutus mõtlikuks ja mina jäin ootama, mida ta mulle ütleb. Kui natuke aega mööda oli läinud ja ta ikka veel mõtles, küsisin, millest ta mõtleb. „Sellest, et meie nimede sära lõpeb me hauakividel,” vastas ta.
57
Iseloom vormub pühapäeva pärastlõunati. Ramón Erder.
Pühapäeva pärastlõunati tundsin end alati väga üksikuna. Samas kui meie kvartal tegi läbi suure muutuse, täitus võõrastega, äärelinnast ja provintsist saabunud külalistega, kes uudistasid tülpinult legendaarse Saint-Germaini suletud poodide vaateaknaid. Polnud mingit võimalust kohvikutes mõnd tuttavat kohata, ja igal pühapäeval võttis minu üle võimust sügav kurbus, kogu päeva ootasin saabuvat esmaspäeva, kui kõik jälle enam-vähem normaalseks muutub. Nii mõnelgi pühapäeva pärastlõunal läksin Saint-Germaini bulvari apteegi keldrikorrusel asuvasse raamatupoodi raamatuid vaatama. Mõnikord, justkui peaksin õigustama seda, et ma seal nii kaua aega surnuks lõin – fazer horas, tunde (parajaks) tegema, ütlevad portugallased – , ostsin lõpuks mõne taskuraamatu, mis mu nädalaeelarve lõhki ajas. M igavlesin ja ma teadsin seda, vaatasin samu raamatuid kümme, kakskümmend korda.
„Elu on lühike ja ometi me igavleme,” ütles Jules Renard.
Mõnel pühapäeval oli mul tunne, et teen seal tunde parajaks selleks, et võiksin naasta Barcelonasse ja jutustada, et elasin Pariisis. Ühel pühapäeval, hilisel pärastlõunal, kui oli näha, et varsti hakkab lund sadama, märkasin tolles keldripoes, et mind vaatab üks tuttav Barcelonast, psühhiaater Alicia Roig. Arvasin, et ta on aru saanud, et mul on igav, ja ennekõike, et ma olen üksi ega tea, mida Pariisis peale hakata. Püüdsin end ära peita, ent taipasin, et sellest pole kasu, sest ta oli mind juba märganud. Nägin, kuidas ta lähemale tuleb ja punastasin. „Sa eladki nüüd vist Pariisis?” küsis ta sõbralikult. Olin täiesti veendunud, et ta on mu üksindust ja igavlemist tähele pannud. Punastasin veelgi enam. „Vabandust, mind oodatakse, ma arvan, et pean minema,” ütlesin järsul ja teraval toonil. – „Ainult arvad, et pead?” küsis tema naeratades. Ostsin ühe taskuraamatu ja lasin selle ära pakkida, nagu see oleks kingitus. Ostsin esimese mis ette juhtus, ja tema pani imeks, et mind huvitab Afanasi Golopupenko looming. Mul polnud aimugi, kes see kirjanik on. „Hakkab vist lund sadama,” ütlesin ja lahkusin.
See kohtumine oli tabanud mu hella kohta. Natuke hiljem, kui oli juba pimedaks läinud ja olin tagasi oma katusekambris, varisesin lõplikult kokku. Kummargil „Õpetatud mõrvari” masinakirjas lehekülgede kohal, purskasin nutma. Tundsin end üksikuma ja hüljatumana kui eales varem. Väikesest aknast sisse paistev kuu peegeldus toa peeglis, mis oli sinna kahtlemata pandud selleks, et luua võlts ja väga pariislik illusioon, nagu oleks tuba suurem, kui ta tegelikult oli. Kuu pimestas mind ja paistis tahtvat, et ma aknast välja vaataksin, et näha, kas lund sajab. Tõusin püsti, jätsin oma öise kirjutuslaua sinnapaika. Vaatasin välja ja nägin, et Pariisi kohal langeb lund. Silmitsesin tükk aega seda tüünet, aeglast, vaikset vaatemängu. Kui lume monotoonsus hakkas muutuma väljakannatamatuks, tuli mulle meelde, et keegi olevat kunagi mõelnud, kui monotoonne oleks lumi, kui Jumal ei oleks loonud vareseid.
58
Ühel talvisel õhtupoolikul, kui ma katusekambris kirjutasin, oli mul tunne, et „Õpetatud mõrvari” tegelaskuju Elena Villena seisab mu selja taga ja dikteerib, mida ma tema kohta ütlema pean. Kuulsin, kuidas ta täiesti selgesti ütles: „Ma ei ole lesbi.” Pöörasin ümber ega näinud teda, aga mulle paistis, et ta oli sekundi murdosa varem haihtunud. „Vaat nüüd jääd sa igavesti lesbiks,” ütlesin talle. Vastust ei tulnud. Mulle meeldis mõelda, et mul oli piisavalt mõjuvõimu, et takistada oma tegelaste mässamist, teadis, et see, mis oli juhtunud Unamunoga „Udus” ja millest me koolis nii palju olime kuulnud, ei saaks ega tohiks juhtuda minuga. Ausalt öeldes meeldis mulle kirjanikuks olemise juures kõige rohkem vabadus, mida tajusin oma katusekambri üksinduses. Vabadus, mis oli vägagi kaugel patriarhaalsest ja autoritaarsest pere- ja poliitikamaailmast, mis minust Barcelonasse maha oli jäänud. Mitte selleks ei olnud minust Pariisis kirjanikku ja vaba meest saanud, et tuleks mingi näitsik, kelle ma lõpuks ise olin välja mõelnud, ja oma kapriiside ja käsutamisega kõik kihva keeraks.
Nii et esimesest hetkest peale oli mulle selge – ja see iseenesest on imelik, sest esimesest hetkest peale ei tundu mulle mitte miski selge -, et kirjanikud peavad teatava vaimse jõupingutusega oma tegelastest nii-öelda üle sõitma, mitte laskma neil endast üle sõita. Kinnitasin endale, et peamiselt oli see distsipliini ja ka heade kommete küsimus ning eelkõige miski, mis on seotud lugeja usaldusega meie suhtes. Ja ma usun, et mul oli õigus. Sest öelge, daamid ja härrad, kas teie ei kaotaks usaldust minu vastu ja kas teile ei tundus kaootiline, kasvatamatu ja kohutavalt tüütu, kui näiteks Marquerite Duras naaseks äkitselt teisest ilmast ja kõnniks meie hulgas ja kaebaks selle üle, mida kõike ma tal siin öelda lasen, ja käsiks mul oma auto esitule ometi kord ära parandada ja nõuaks tagatipuks minult teab mitme kuu maksmata üüri, ja mina vabandaksin tema ees ja parandaksin esitule ära ja tasuksin võla?
Niisiis, oma esimese raamatuga õppisin – ennekõike vaistlikult – mitte laskma oma tegelastel end valitseda, aga mis kõige tähtsam, kui ma üldse midagi Pariisi õppisin, siis – ja ma ei püüa siin sugugi irooniline olla – oli see masinakiri. Enne katusekambrit polnud ma pidevat ja monotoonset tippimist kuigi palju harjutanud. Mis stiili puutub, siis oma esimese raamatu järel mul seda ikka veel polnud, see on tõsi. Enam-vähem samamoodi kui Pariisi saabudes. Olin endiselt üsna stiilitu, vaatamata mu jõupingutustele piibu ja masendusega. Ehkki kahtlustasin, et lugejaid tappes ei leia ma kunagi kedagi, kes mind armastaks, ei taibanud ma päriselt, et lugejaid ei ole tarvis tekstuaalselt tappa, ja stiil võib seisneda just nimelt neile elu andmises, mitte nende tapmises, uute lugejate väljamõtlemises ja võimalikult selgelt ja lihtsalt nende poole pöördumises, isegi kui see, mis ma öelda tahtsin, oli ülimalt kummaline.
Mul kulus tükk aega, et mõista – kui ma seda üldse olen mõistnud -, milleni oli jõudnud Stendal „Parma kloostrit” kirjutades: ta otsustas, et õige tooni leidmiseks ja selleks, et lugejad saaksid täpselt aru, mida ta jutustada tahab, olgu see siis nii kummaline kui tahes, peab ta aeg-ajalt lugema mõne lehekülje tsiviilkoodeksit. „Kui ma pole selge,” kirjutas ta, „põrmustab see kogu minu maailma.”
59
Kuna katusekorruse trepimademel oli imepisike ja jäle ühiskäimla ning dušši polnud, võtsin ma igal nädalal, rätik kaenlas, ette pika metroosõidu ühissauna Austerlitzi jaama juures: just sellesse jaama saabusid juhtumisi kõik rongid minu kodulinnast ja seetõttu oli mul päris suur hirm, et põrkan seal kokku mõne äsja Pariisi saabunud sõbra või tuttavaga. Vähesed asjad hirmutasid mind rohkem kui see, et keegi neist mind märkab, ühesõnaga – näeb mind äkitselt mu tagasihoidliku saunarätikuga ja saab teada, kui ebaidüllilistes oludes valmistun ma Pariisis saama Hemingway-suguseks suureks kirjanikuks. See, mida ma kõige rohkem kartsin, ühel päeval loomulikult juhtuski. Kuulsin oma nime hüütavat, vaatasin ringi ja nägin Antonio Miród, kes on praegu kuulus moedisainer ja toona Barcelonas, Rambla de Cataluňal asuva hubase rõivaäri „Groc” omanik.
Õnneks ma tulin just pesemast, mitte ei olnud teel sinna. „Mis sa siin teed, ise nii pestud ja kammitud?” küsis ta minult. Vastamine võttis mul natuke aega, aga enda meelest tegin seda kavalalt. „Mul on kohtamine,” ütlesin ja pilgutasin silma. „Sa nuga. Oled sina ikka ettenägelik. Rätik kaasas ja puha,” ütles tema.
Need pikad metroosõidud sauna kuulusid alati absurdimaailma, eelkõige tagasitee katusekambrisse, mis oli nii naeruväärne pärast tulutut pesu, sest metroosõidu järel jõudsin ma koju niisama räpasena, kui olin olnud sealt lahkudes. Ja kõige tipuks pelgasin ma alati, et keegi ootab mind ukse taga ja näeb, kuidas ma tulen selle haleda rätikuga, endal nägu kriim peas.
Sest õigupoolest käisid ümbruskonnas elavad sõbrad vahel tõesti tere ütlemas, teised uudishimutsemas ja mõned, Barcelonast tulijad, püüdsid ööbima jääda – mida ma tavaliselt ei lubanud. Nooruke Petra kuulus viimaste hulka. Tema puhul tegin erandi ja lubasin tal jääda. Ei saa öelda, et mul naisi jalaga segada oleks olnud ja tema külaskäik oli kui taeva kingitus. Olin temaga Barcelonas mitu korda maganud, õigupoolest oli ta olnud mu viimane pruut enne Barcelonast lahkumist (olin seda saladuses hoidnud, sest ta oli töölisklassist ega olnud eriti ilus). Minu meelest oli ta lausa hirmuäratavalt inetu, aga just see mind üles küttiski. Ja tõsiasi, et ta oli Barcelona kõige kaugema äärelinna vabrikutööliste tütar, küttis mind veel rohkem üles, muuhulgas sellepärast, et erinevalt mu enda ühiskonnaklassi kuuluvate tüdrukutega magamisest ei olnud mul temaga seoses nii suurt hirmu suhtelise või totaalse seksuaalse põrumise ees. Temaga ei olnud ma voodis nii pinges ja vaoshoitud, ma sain armastajana uusi asju õppida ja mul oli alati see eelis, et kui ma olukorra kõrgusel ei ole, ei saa mitte keegi minu suhtlusringkonnas sellest teada ja ma võin oma seksuaalse ebakindlusega rõõmsalt edasi elada.
Nooruke Petra koputas mu uksele ja hetk hiljem jalutas mu ees alasti ringi, varjates oma kehaga Virginia Woolfi suure foto, mille ma olin ühest Prantsuse ajakirjast välja lõiganud ja plakatina seinale riputanud. Istusin põrandal madratsi peal, millel ma ka magasin, ja silmitsesin Petrat tükk aega. Mul oli tunne, nagu oleksime lõbumajas, ehkki ma sain õige varsti aru, et see polnud tõsi, sest filmides nähtud lõbumajades viis ääretu peeglitega kaetud ruum alasti naisekeha peaaegu pühalikku kaugusse, samas kui katusekambri nelja kitsa seina vahel mõjus alastuse lähedus, porgandpalja Petra ligidus lausa rünnakuna, ehkki huvitava rünnakuna, ja see erutas mind väga.
„Sa võid mõlemaks ööks jääda,” ütlesin talle. Petra tahtis jääda ainult kaheks ööks, sest ükskõik, kuidas see välja paistab – väitis ta mulle -, ei olnud ta lahkunud Barcelonast selleks, et Pariisis minu jälgi ajada, ta oli lihtsalt töökoha leidnud ja kõik. Paari päeva pärast oli tal juba oma katusekamber: ta hakkab andma hispaania keele tunde ühe proua tütrele aadressil Malesherbes`i bulvar 25, kus ta oli võetud tööle vastutasuks toidu, ulualuse ja mõne frangi eest. See kõlas paraja väljamõeldisena, hispaania keele tundide asi tundus üsna uskumatu, vägagi tõenäoliselt oli ta palgatud hoopis teenijaks ja sellepärast oligi tal oma chambre de bonne ehk teenijatuba, omaenda katusekamber nagu mul.
Kahe päeva pärast läks ta mu katusekambrist minema. Leppisime kokku, et järgmisel reedel lähen talle tema imelisse uude elamisse külla. Nii juhtuski. Reedel, kui väljas oli vastik ilm, võtsin vastu ööd ette lõputult pika ümberistumisega metroosõidu, et magada Petraga tema chambre de bonne`is Malesherbes`i bulvaril. Aga ma olin pahas tujus, sest samaks reedeks oli mulle laekunud palju ahvatlevam kutse linna teise otsa Paloma Picasso juurde, kus pidi toimuma pidu Pariisi kunstinimeste koorekihiga.
Algul läksin Petra juurde kavatsusega jõuda mõlemat asja. Hispaanias oli postitöötajate streik ja ma ei olnud isalt juba kakskümmend päeva rahakaarti saanud. Mul polnud taskus frankigi ja Paloma Picasso ja tema sõpradega kohtumine pakkus mulle huvi, sest ma lootsin, et sealtkaudu võin ma saada vähemalt kutseid teistele tema sõpruskonna pidudele, mis oleksid mind aidanud vee peal püsida, sest seal sai tasuta süüa. Külaskäik Petra chambre de bonne`i oli tõeliseks tüliks kaelas. Läksin sinna lõhestunult, kahe õhtuveetmisvariandi vahel kahestunult, olles otsustanud teha mõlemat.
Petra ja Picasso. Neid kahte niivõrd erinevat elamist lahutas tunniajane sõit öises metroos.
Loomingut
Dublinesk, Toledo Kirjastus 2014, tlk Triin Lõbus.
Pariisile ei tule iial lõppu, SA Kultuurileht, LR 35-38, 2014, tlk Kai Aarelaid.
Mari Järve
Foto: Kaarel Vanamölder
Mari Järve on populatsioonigeneetik, kes uurib teadurina rahvaste ajalugu nende DNA põhjal. Ta on kaitsnud doktorikraadi molekulaarbioloogias ja töötanud Tarvastus bioloogiaõpetajana. Mari elab abikaasaga Mulgimaal talus, peab mesilasi ja kirjutab, sest teisiti ei saa.
8. detsembril kell 17.00 toimub raamatukogu kohvikus Tort ja Trühvel (I korrus)
Vestlusõhtu ja raamatuesitlus: populatsioonigeneetik Mari Järve ja politoloog Piret Ehin vestlevad teemal “Kontakt ja konflikt”, Mari Järve esitleb oma imeulmeromaani „Klaasmeri“.
Meie maailma ajaloost on teada, et erineval arengutasemel kultuuride kokkupuude ei too üldiselt kaasa häid tagajärgi, vähemalt mitte mõlemale poolele, ja teisiti pole see ka „Klaasmere“ maailmas. Kuid on selge, et selliseid kontakte pole võimalik vältida. Kas kontaktist peab paratamatult saama konflikt?
Katkend: Klaasmeri, Hea Lugu 2015, lk 70 – 77.
Tuule majad olid pruunist kivist, astmetena tõusvad, sopilised, ilusad, keerulised. Kitsaid tänavaid pidi kuhugi jõuda oli raskem, kui esmapilgul tundus, sest need käändusid pidevalt õigelt sihilt kõrvale, sumbusid hoovidesse viivateks trepiastmeteks, väänlesid mööda mäekülge edasi-tagasi. Ja Reu taipas, mille järgi linn oli sellise nime saanud – tuul puhus siis järsakul pidevalt, vuhises mööda tänavaid ja tekitas majade vahel kõige kummalisemaid helisid.
Reu eksles läbi linna, ainsaks teejuhiks teadmine, et ta peaks minema ülespoole, sest sadamast kaugemale jõudnuna oli ta ühe poisikese käest küsinud ja kuulnud, et Tuulest viib välja ainult paar teed, kõik üleval selle kalju harjal, mille külge linn klammerdub. Kõndides kontrollis naine mitu korda, kas nahk tema käsivartel on ikka tõmmu ning juuksed lühikesed ja tumedad, sest tal oli tunne, nagu oleks muutmisloitsu mõju kadunud. Kui üks oli ta läbi näinud, siis miks ei võinud seda ka kõik teised? Ta nägi endiselt välja nagu mererahva liige, aga häiriv tunne, nagu oleks ta alasti ja kaitsetu, ei kadunud.
Tuules ei olnud suurt turuplatsi, selleasemel oli kümmekond pisikest turgu, millest igaühel müüdi põhilisi toiduaineid, aga mis suuremalt jaolt keskendusid mingit ühte tüüpi kaubale: näiteks sadama juures kala ja muud mereannid, linnanõukoja lähedal vill, lõngad, kangad ja rõivad, natuke kõrgemal puit küttepuust hööveldatud laudadeni ning päris ülalinnas Reu meelest tohutu valik puu- ja juurvilju. Tollel köögiviljaturul, mis oli vähemalt kuues turg, kuhu hõiminaine sattus, vandus ta näljale alla ja siirdus hõrgutavalt lõhnava leiva ja saiakeste leti juurde. See oli veel lahti, aga muidu pakkisid viimased linna lähedalt pärit talunikud oma juurika- ja puuviljavankreid kokku. Kaugemalt tulijad olid juba läinud, sest oli hiline pärastlõuna.
Leti ääres oli väike saba – Reu polnud ainus, kellele küpsetiste hõng mõjus. Kui järjekord temani jõudis, jäi hõimunaine ebalevalt seisma.
„Head tuult, taluemand! Mida ma võin teile pakkuda?” küsis leti taga seisev pagarai kohta ebaharilikult kõhn pikk mees heatujuliselt.
„Ee…” Korraga ei tulnud Reul meelde, kuidas öelda mererahva keeles „päts”. „Üks leib, palun,” ütles ta kohmakalt.
„Seemne-, ürdi- või tavaline rukkileib?”
„Ee – tavaline.”
Pagar keeras leivapätsi jämedakoelisse paberisse – Reu poleks kunagi arvanud, et paberit võib millekski selliseks kulutada. „Kolm merihobu, palun.”
Hõimunaine otsis kukrust münte, aga jäi sellega lootusetult hätta. Ta oli juba kuulnud, et mererahvas paneb oma rahale hüüdnimesid, aga tal polnud aimugi, milliseid münte siin Tuules merihobudeks kutsutakse.
„Need on suuremalt jaolt Pärli mündid.” Kaupmees tuli Reule appi ja korjas tema peopesalt kolm väikest vaskset rahatükki. Naine ei teadnud, kas ta sai tüssata või mitte. „Kas te tulete sealtkandist?”
Hõimunaine noogutas. Juhust kasutades küsis ta äkki: „Ehk saate teie mind aidata? Juhatage, kuidas ma kõige kiiremini linnast välja jõuan. Ma eksin siin pidevalt ära.”
„Ohjah, sellega on nüüd natuke pahasti. Me oleme üsna Tormivärava lähedal, aga sealt ei pääse praegu keegi läbi, sest ehitatakse uut väravatorni. Välja saate Muru värava kaudu, aga selleks peate tsipake allapoole tagasi minema, näete, seda tänavat mööda. See käändub paremale ja jõuab ülikooli värava ees väikesele väljakule. Sealt keerake uuesti vasakule ja Meenutuste trepid viivad teid otse üles Maru juurde välja.”
Reu tegi pagarile väikese kange tänukummarduse, surus leiva kaenlasse ja hakkas minema. Kiiresti, et poleks aega mõelda.
*
Ülikooli värav kõrges kivimüüris oli kinni. Ka Reu sai eksimatult aru, et tegemist on ülikooliga, ehkki ta ei osanud väravakaarde raiutud kirja lugeda – millele muule võis see suur, roheliseks võõbatud ja värviliste emaililustistega kahe poolega värav kuuluda. Ta keeras sellele ruttu selja – siin polnud tal küll mahti ega tahtmist viivitada. Väikeselt kiviplaatidega sillutatud väljakult värava ees algas veidraim ehitis, mida hõimunaine oli selles võõras linnas näinud.
Keegi peale mererahva ei raiskaks nii palju aega ja vaeva, kindlasti ka raha ja pisaraid selle peale, millest suuremalt jaolt mingit kasu pole. See, mida pagar oli kutsunud Meenutuste treppideks, kattis suurt osa ülikooli kohale kerkivast järsakust. Üks keskne kivitrepp viis tõepoolest otse üles, aga sellest hargnesid paljud teised, mis väänlesid mööda mäekülge nagu puuoksad. Ja need trepid ei viinud kuhugi, ei majade ega hoovideni, vaid lõppesid keset tühjust, igaühe otsas kaljusel järsakul seismas ainult kandiline kivisammas. Milleks ometi midagi sellist ehitada? Reu tundis jälle, et mererahva mõistetamatus otse lämmatab teda.
Kuid ta hakkas üles ronima, nii kiiresti kui ta jaksas, sest päev kaldus juba õhtusse. Ta oli laevalt maale astunud lõuna paiku, aga ehkki Tuul polnud suur linn, oli ta ekseldes kulutanud peaaegu kogu valge aja. Tal polnud mingit tahtmist linnamüüride vahel ööd veeta. Ronida oli raske, sest tõus oli järsk ja siin lagedal lõõtsus tuul palju tugevamalt, pannes vahepeal hinge kinni.
Reu oli umbes poolel teel järsakust üles, kui ta nägi Aselit. Hiljutine reisikaaslane istus keskmisest trepist natuke maad paremale ja üles hargneva astmestiku lõpus, samas asendis nagu tookord laeval kohe pärast Pärlist lahkumist – kägaras ja käsivarred ümber põlvede. Pikad mustad juuksed varjasid tema nägu, aga Reu tundis ta eksimatult ära.
Ta ei näe mind. Ta pole mind tähele pannud. Ma lähen edasi. Hõimunaine läkski, aga pöördus kümmekonna sammu pärast tagasi, tuli mõne astme võrra alla ning ronis siis üles ja paremale. Ta ei teadnud, miks ta seda teeb.
„Sa tahtsid ju minema pääseda, miks sa siis ei läinud?” küsis Asel pead tõstmata. Tema hääl kõlas nii, nagu oleks ta suu vastu põlvi surunud ja avaks seda ainult õige veidi, et midagi üleliigset välja ei pääseks.
Reul polnud midagi öelda.
„Kui sa tulid kontrollima, siis ära muretse, ma pole sind linnavahtidele üles andnud ega anna ka. Mis ma neile ütleksin – et kohtusin hõimude salaluurajaga, kes ajab Tuules mingeid kahtlaseid asju, ainult et ta näeb välja täpselt nagu keegi mererahva seast? Mind peetaks hulluks.” Asel tõstis pisaratriibulise näo. „Mida sa siin teed?”
„Ma eksisin ära,” oli kõik, mis Reul pähe tuli.
„Miks sa teed ei küsinud?”
„Küsisin. Aga liiga hilja.” Hõimunaine tegi abitu viipe Aseli poole. „Mida sina siin teed?”
„Mind ei lastud ülikooli sisse.” Mererahva naine vaatas kupleid, mis hõljusid õhtuhämaruses neist veidi madalamal. „Neil on niigi juba liiga palju üliõpilasi ja ühte naist neil küll vaja pole.”
See ei üllatanud Reud põrmugi. Peiri, Farre ja Vede suhtumist jälgides oli isegi tema, kes ta oli mererahva seas võõras, ette näinud, kuidas see lugu lõppeb. Miks polnud Asel ise sellest aru saanud?
„Mida sa nüüd teed? Lähed koju tagasi?”
„Ei!” kähvas Asel nii valjult, et see oli peaaegu karjatus.
„Aga kui sa ülikooli ei pääse…”
„Kui mitte praegu, siis järgmisel semestril. Ma ei anna nii kergesti alla.”
„Miks sa sinna ülikooli nii väga kipud?”
Mererahva naine vaikis tükk aega, siis hakkas rääkima, ühetooniliselt ja nii tasa, et Reu pidi kuulmist pingutama. „Ma võin seda isegi siit, mere teiselt kaldalt, selgelt näha. Pärlist põhja pool, natuke merest eemal, on üks küngas, mille põhjaküljel on minu kodu. Kahekordne maja, teine korrus pole isegi kivist, vaid puust ja savist seintega. Katuse on vanakuurohu väädid pooleldi ära lõhkunud. Seal elab minu isa. Ta on juba vana ja pooleldi pime, väljas ta peaaegu ei käi. Suurema osa ajast istub ta toas ja leinab mu ema, kes suri kahe aasta eest – tal oli kasvaja. Veel elavad seal mu vanuselt teine vend Derrag ja õde Askei. Vanim vend Danres rajas mõne aasta eest meie külla kõigi jumalate templi, ehkki sealkandis vanausust eriti palju ei peeta. Ta on väga pühendunud, elab ise ka templis. Derrag püüab meie majapidamise juhtimisega hakkama saada, aga see pole kerge, sest meil on võlad, isa on nõder ja õde haige. Ta on langetõbine, tal käivad hirmsad hood, mille käigus ta võib endale tõsiselt viga teha. Ta ei saa selgelt rääkida, sest ühe hoo ajal hammustas ta endal tüki keelt otsast ja polnud kedagi, kes selle tagasi oleks õmmelnud. Hoogude vahepeal on tema mõistus täiesti selge, ta on virk ja armsa iseloomuga, aga ükski mees ei taha sellist naist kosida. Ja ükski naine ei taha sellisesse majapidamisse Derragi kaasaks tulla.”
Mererahva naine vaikis natukeseks ja Reu tabas end selgelt mõttelt, et kui ta selle loo lõpuni kuulab, ei pääse ta Aselist enam kunagi, sest siis ta tunneb teda. Ta seisis ikka veel püsti ja tegi korra liigutuse, nagu hakkaks ära minema, kuid jäi siiski paigale.
„Arst oleks ehk saanud mu ema aidata, vähemalt teha nii, et ta oleks mõned aastad kauem elanud. Arst suudaks mu isa silmanägemist parandada. Arst saaks mu õde ravida, kui ka mitte päris terveks, siis vähemalt hoogusid kergendada, ja kui mõni arst oleks käepärast olnud, oleks Askeil tema keel alles. Arst suudab nii paljusid asju.” Järsku Asel nuuksatas, aga ainult korra. „Nad ei taha lasta mul arstiks õppida, aga ma ei loobu. Ma ei saa loobuda.”
Reu istus Aseli kõrvale – ettevaatlikult umbes sammu kaugusele – päevasooja õhku tagasi hingavale kiviastmele. „Mida sa siis teed?”
„Proovin uuesti. Vahepeal katsun end kuidagi ära elatada. Oma kaasavara ei või ma kulutada, seda on ülikooli õppemaksuks vaja. Kui mul õnnestub neid veenda naisüliõpilast väravast sisse laskma.”
„Sul on su kaasavara kaasas?”
„Muidugi. Mis muud raha naisel olla saab? Mu vennad nõudsid, et ma selle täies mahus kaasa võtaksin, ehkki see ei mõjunud perekonna rahakotile just kõige paremini.”
Reu mõtles. Ta teadis, et Aseli mure ei peaks talle korda minema, kuid oma reisi jooksul oli ta avastanud juba hulga asju, mis ei olnud sugugi nii, nagu oleksid tavapäraselt pidanud olema.
„Kui sa ei pääse väravast sisse üliõpilasena, mine kellegi teisena.”
Asel vahtis Reud. „Kuidas?”
„Mina teadsin, et ei pääse üle mere hõimunaisena, Ma tegin end kelleksi teiseks ja mind ei peetud kinni. Keegi ei tundnud mind ära. Peale sinu.”
Mererahva naine muigas mõrult. „Ainult et mina ei oska nii hästi välimust muuta nagu sina. Ja mul oleks vaja veel rohkem muutuda – ma peaksin esinema mehena. Ma ei saa siiamaani aru, kuidas sa oled seda endaga teinud. Hõimude inimesed on ju heledat verd, eks? Ma olen mõnikord mõnda Pärlis näinud, turul kaupa vahetamas. Sa oled oma juukseid ja nahka värvinud, aga kuidas su silmad…”
Reu hakkas naerma. „Juukseid ja nahka värvinud! Ma kasutasin muutumisloitsu.”
Asel jäi hõimunaist vahtima. Mõne hetke pärast raputas ta pead ja ütles: „Sa valetad jälle. Mingeid loitse pole olemas. Mitte selliseid, mis toimivad.”
Reu vaatas süüdistusele trotslikult, vidukil silmi vastu, võttis vöölt noa ja lõikas endale kätte. Asel võpatas ehmatusest. Siis luges hõimunaine vaikselt omas keeles:
„Päike lõpuks iga varju ära sööb.
Tõde lõpuks välja ilmub,
ootamatult näkku lööb.”
Looming
Esimene aasta, Kirjastus Pegasus 2011
Klaasmeri, Hea Lugu 2015
Nädala autor 