Ingeborg Bachmann
Ingeborg Bachmann (25.06.1926, Klagenfurt – 17.10.1973, Rooma) – on olulisemaid 20. sajandi saksakeelseid lüürikuid, prosaiste ja mõtlejaid. Postuumse auavaldusena Austria kirjanikule antakse alates 1977. aastast Klagenfurtis välja temanimelist auhinda, üht tähtsamat kirjandusauhinda saksakeelses kultuuriruumis.
Eesti keeles on ilmunud jutustused „Kolm teed järve äärde” (1988) ja romaan „Malina” (1992) ja esseed „Muusika ja luule” ning „Tõe eest võib inimese kätte usaldada” (Akadeemia 1/2006). Kuuldemängu „Manhattani hea jumal”, mille eest Bachmann sai 1959. aastal Sõjapimedate kuuldemänguauhinna ja mille puhul ta pidas tänukõne „Tõe võib inimese kätte usaldada”, lavastati Noorte Teatritehases 2010. aastal.
1971. aastal ilmunud „Malina” on Bachmanni ainus lõpetatud romaan „Suremise viiside” projektist, kuhu kuuluvad veel „Das Buch Franza” ja „Requiem für Fanny Goldmann” (ilmunud postuumselt). Romaanitriloogiat varjatud suremise viisidest võib käsitada kui proosa-epitaafi naistele, keda meestemaailm nii hingeliselt kui ka kehaliselt ruineerib „niinimetatud rahus”, kus tegelikult kestab pidev üksiksõda ning „lubamatu ning kommete raames” toimuvad mõrvad, mida ei karista ükski kohtuasutus. Siiski ei taha Ingeborg Bachmann kirjutada feministlikus mõttes meeste (maailma) vastu, vaid ühise püüdluse poolt: „üheskoos ja mitte üksteise vastu”. Tema jaoks on oluline armastuse fenomeni küsimus – kuidas armastatakse.
Teises jutukogus „Kolm teed järve äärde” („Simultan”; 1972) astuvad muuhulgas üles ka naised, kes kogevad „kõlbelist, tunnetuslikku tõuget”: nad aduvad, et elamine ei ole kohustus, vaid et nad tohivad seda teha („Simultaan”). Taas on juttu nägijaks saamisest ja oma identiteedi otsinguist naise ning loojana, balansseerimisest piiride vahel („Teie, õnnelikud silmad”) ning ühest Bachmanni loomingu olulisimast aspektist, keeleproblemaatikast.
Nii nagu kirjanik teisi tõe suunas juhatada püüab oma kirjutatu kaudu, nii juhatavad teda teised, kui nad talle kiituse või laituse kaudu teada annavad, et nad tema käest tõde nõuavad ja tahavad jõuda seisundisse, kus nende silmad avaneksid. Tõe nimelt võib inimese kätte usaldada. (Ingeborg Bachmann)
PhD Eve Pormeister
Katkend: Kolm teed järve äärde, Loomingu Raamatukogu, 1988 30/32, lk 76-81. Tlk Helgi Loik.
Kreuzbergli piirkonna matkakaardile, väljaandja turismibüroo koostöös liidumaa pealinna Klagenfurti mõõdistusbürooga. 1968. aasta trükk, on kantud 10 teed. Neist teedest kolm viivad järve äärde, mägitee 1 ja teed 7 ja 8. Selle loo läte on topograafias, kuna autor seda matkakaarti uskus.
Elisabeth saabus alati II perroonile ja sõitis I perroonilt ära. Härra Matrei, kellele see juba aastaid teada pidi olema, eksles aga jälle närviliselt ja erutatult, kaheldes, kas ta ikka oli saanud õiget informatsiooni ja kas rongide saabumisajad viitadel kehtivad, sellel II perroonil ringi, nagu võiks ta temast märkamatult mööda minna niisuguses jaamas, kus oli ainult kaks perrooni, ja siis seisid nad teineteise ees, keegi ulatas talle juba teise kohvri vagunist kätte ja ta tänas eksalteeritult ja hajameelselt võõrast, sest nüüd tuli kallistamise rituaal, nad kallistasid teineteist, ja ta pidi härra Matrei poole alla kummarduma, nagu alati, aga seekord läbistas teda häiriv tunne, sest härra Matrei oli lühemaks jäänud, mitte just kössi vajunud, aga ometi lühemaks jäänud, ja tema pilk oli muutunud lapselikuks ja veidi abituks, ja see häiriv tunne ütles: ta on vananenud. Muidugi oli härra Matrei kogu aeg vananenud, aga Elisabeth polnud seda kunagi märganud, kuna ta oma isa alati ühtviisi vanana perroonil eest leidis, igal aastal, ja igal aastal pahandas ta taas, et isa ei olnud pakikandjat võtnud, vaid ise tema kohvreid tassis, et tema, kindlasti reisist väsinud, midagi kandma ei peaks, aga kuna ta seekord oli vananenud, ei hakanud Elisabeth temaga vaidlema ja ühte kohvrit oma kätte tirima nagu tavaliselt, vaid laskis tal mõlemat kanda ja tütrele tõestada, et ta on tugev, terve ja muutumatu ja kahe kohvri tassimine on talle tühiasi. Taksos Elisabethi loomulikkus taastus, ta naeris ja rääkis nagu ikka, pani oma pea isa õlale, heitis aeg-ajalt pilgu mõnele uuele fassaadile Bahnhofstraßel ja registreeris möödasõidul lohemao Uuel väljakul, mis oli ka väiksemaks muutunud, ja alles siis kui Linnateater paistma hakkas ja nad Radetzkystraßele sisse pöörasid, hingas ta kergendatult, sest nüüd tõotas juba kõik talle Laubenwegi ja maja lähedust, kus oli olnud tema kodu. Ei, reisist ja miks ta oli pidanud Wieni kaudu lendama, ei taha ta täna üldse rääkida, viimaste päevade õudustest, peaasi oli ju, et ta lõpuks kohale oli jõudnud, pärast neid paljusid ootamispäevi, pärast paljusid telegramme, mis härra Matreid iga kord jahmatasid, ja kui Elisabeth oli järjekordselt oma tulekut edasi lükanud, siis oli ta sellest hoolimata lennujaama sõitnud ja seal oodanud, kuigi ta just sellepärast nii sageli telegrafeeris, et isa sinna ei sõidaks ega ootaks.
Kui Elisabeth oli taksojuhile maksnud ja nad läbi aia läksid, tahtis härra Matrei talle kohe näidata uuendusi eesaias, aga Elisabeth kiirustas majja, ta ütles: Palun hiljem, palun homme! ja majas istusid nad esialgu elutuppa, ta pidi kõigepealt lonksu kohvi jooma ja suitsetama, siis läheb ta vanni ja riietub ümber. Nad jõid kohvi, mille isa oli sooja jätnud, veidi lahtunud, leiget kohvi, mis talle aga pärast hommikust õhtuni kestnud inglise teejoomist sellegipoolest maitses, ja nad kirusid mõlemad veidike noori, see tähendab Robertit ja Lizi, ja härra Matrei kuulutas siis ometi, peaaegu tõsiselt, et ta päris hästi ei taipa, miks Robert Liziga Klagenfurti ei sõitnud, vaid just Marokosse, lõpuks on Klagenfurt tervislikum ja mitte nii kallis, ja kas polnud Liz end juba esimene kord siin hästi tundnud, vaeslaps, kel iial polnud perekonda olnud ja kes lõpuks nägi, mis on kodu? Elisabeth kaitses väheke Robertit, sest mis siin ikka öelda või seletada. Ta ei osanud oma venda kogu tema ettevõtlikkusega Laubenwegil ette kujutada, eriti praegu, ja Liz ju lausa põles nagu laps soovist maailma näha, eriti praegu, sest Londonis elasid nad niikuinii terve aasta tagasitõmbunult, lihtsalt kuna nad mõlemad alati surmväsinuna töölt koju sõitsid, eraldi, pika maa undergroundiga, ja oma pühapäevad nagu igivana abielupaar Roberti poissmehekorteris veetsid, juba mõnda aega varem, kui abiellumisest veel juttugi ei olnud.
Elisabeth püüdis seda delikaatset teemat vältida, ta hüppas püsti, lõpuks on aeg kohvrid lahti pakkida, ja ta tegi salapärase näo, millest ainult tema ise aru sai; isa peab natuke kannatama. Ta küll ainult hakkas oma kohvreid lahti tegema ja edasi-tagasi käima oma vana toa ja esimesel korrusel asuva vannitoa vahet, ja ometi muutus maja juba nendestki askeldustest teiseks, ta elustus, sest üks „laps” oli tagasi tulnud, ka see ei tähendanud midagi, et majas ei lipanud enam ringi laps, vaid naine, kes tundis end mingi külalistest ja kaasvaldajast kaksikolevusena. Elisabeth ei tahtnud oma äraolekut liiga pikaks venitada, võttis ainult dušši, tõmbas hommikumantli selga ja oligi juba üleval toas raamatute vahelt leidnud, mida tal täna õhtul kõige rohkem vaja oli, väikese kingituse isale, mis seegi kord, nagu igal aastal, tagasihoidlik ja kehvake oli välja kukkunud, kuna härra Matrei midagi, mitte kui midagi ei vajanud ja selles mõttes oma laste elu raskeks tegi. See ei olnud pelk väide, millega ta oli iga kord välja tulnud, vaid tõesti tõsi, talle oli võimatu kinkida Dunhill-piipusid, kuldseid tulemasinaid, kalleid sigareid, lipsusid, luksuskaupluste luksusesemeid ja ka midagi tarvilikku, kuna ta kõigest keeldus ja tarvilikku juba omas ja hoidis, hekikääridest kuni labidani ja majakraamini, niipaljukest kui üks vana mees veel vajas. Alkoholi ta ei tarvitanud, suitsu ei teinud, ta ei vajanud ülikondi, siidsalle, kašmiirpullovere, näovett, ja Elisabethile, kes oli aastate jooksul välja arendanud võrratu ideevaramu kingituste alal, mis kõikidele eri masti meestele sobisid, ei tulnud midagi pähe, kui ta oma isa peale mõtles. Isa vähenõudlikkus ei olnud ka kapriis, vaid kaasa sündinud, ja ta peab sellest kinni kuni oma viimse päevani. Ainult väljend „viimne päev” häiris Elisabethi täna, ta tõrjus selle kohe oma mõtetest, ja võttis välja fotod, mis õnneks polnud kortsu läinud, kuna ta veel õigel ajal vana kõvakaanelise kausta äraviskamisest oli loobunud. Enne kui ta alla isa juurde läks, vaatas ta uurivalt fotosid, mis ta Londonis rutuga oli välja valinud, diletantlikke fotosid tema, professionaali silmis, aga nad kujutasid seda, mis huvitab tema isa rohkem kui tema fotoraamatud ja reportaažid. Pulmapildid, tehtud armetuvõitu Registry Office`i ees ja hotelli ees, kus oli toimunud väike abiellumisjärgne pidusöök, konventsionaalsed, paratamatud kunstlikud pildid, mis peagi niisama vanamoodsad välja näevad nagu nende vanemate ja vanavanemate omad. Robert ja Liz ikka keskel, Robert naeratades Lizi poole alla kummardumas, Liz tema poole naeratades üles vaatamas. Elisabeth Lizi kõrval, peaaegu sama pikk kui vend, sale, vist saledamgi kui nooruke habras Liz. Hetkeks turgatas talle jälle pähe, et väikese ümberpaigutuse korral pigem Robertit ja teda paariks võiks pidada, kuigi ta otse objektiivi naeratas nagu Roberti sõber, kes kohmetult ja poisilikult Roberti kõrval seisis. Ühe pildi peale oli kogemata sattunud hotelli portjee, teisel seisid veel kaks inimest, Lizi kauge sugulane, Roberti sõbra väike sõbranna. Fotosid seades, nii et ainuke foto Robertist ja Lizist kahekesi kõige peale jääks, hakkas Elisabeth arvutama. Kui see aasta lõpeb, veel talvel, saab ta viiskümmend aastat vanaks, Robert on kuusteist aastat noorem kui tema, Liz kolmkümmend aastat noorem, need arvud on jäävad, ainult fotodel võib ennast petta, sest Lizi kõrval ei näinud ta veel kaugeltki nii välja, et oleks võinud tema ema olla, vaid paistis niimoodi naeratades, määratlematu, nagu naine kolmekümnendate lõpus, ja Philippe, kellega ei olnud ta kunagi oma vanusest rääkinud ja kes oli noorem kui Robert, tohtis või võis mõelda, et ta on ennast sidunud naisega, kes on lihtsalt temast paar aastat vanem. Elisabeth arvutas täna aga täpselt. Viiskümmend miinus kakskümmend kaks teeb kakskümmend kaheksa, sest Philippe oli kuu aega tagasi kakskümmend kaheksa saanud. Kakskümmend kaks aastat vahet. Ta oleks võinud seega ka tema ema olla, kuigi tal niisugune mõte kunagi pähe polnud tulnud ja ka praegu üsna võõras tundus. Igatahes oli see tähtsusetu, ja ainult arvestus oli õige.
Minnes alla isa juurde, kes vahepeal õhtuks kütte sisse oli lülitanud, kuigi oli juulikuu, aga liiga külm selles üksildases majas ja suve kohta, millest ei maksa lootagi õiget suve, tema lapsepõlve sooja suve, püüdis Elisabeth midagi välja lugeda nendelt naeratavatelt nägudelt, sest midagi pidi olema tal Londonis kahe silma vahele jäänud. Seal oli pidevalt midagi õhus, ja see polnud mitte ainult masendav jahe suvealgus, uduvihm, külmatunne kõigis ruumides, see pidi midagi enamat olema, aga fotod polnud siiski tõend, kuigi ta neid veel kord täpselt uuris nagu detektiiv, kes sellele „millelegi” tahab jälile jõuda, kus oli nüüd tema hea nina, tema võime välkkiirelt kõike läbi näha või ennast ja teisi kõikides tegudes? See oli seotud kas Roberti või temaga või Roberti ja Liziga. Nüüd on siis jälle olemas ka proua Matrei, oli Londonis öeldud, naerdes, nad ei sure ilmselt siiski välja, sest Liz tahab kindlasti lapsi. Robert küll vaevalt, ei, Robert mitte, sest ta oli Elisabethiga liialt sarnane, ja tema tõesti ei taha. Elisabeth oli selle üle mõtlema õppinud, aga Robert ei olnud kindlasti kunagi selle üle järele mõelnud, ainult tema instinkt oli parem ja tugevam olnud kui Elisabethil, algusest peale. Sest Elisabeth teadis ainult ja ühtlaselt täpselt, miks säärased perekonnad nagu Matreid välja surema peavad, ka et see maa enam Matreisid ei vaja, et juba nende isa on relikt, ja Robert ja tema on küll võõrsile pagenud ja tegutsevad seal nagu ikka inimesed tähtsates maades, ja Roberti distants muutub Lizi läbi ilmselt veel kindlamaks. Aga mis nad kõikjal võõrasteks muutis, see oli nende tundlikkus, kuna nad perifeeriast pärinesid ja seetõttu nende vaim, nende tunded ja teod lootusetult sellele piiritule viirastusteriigile kuulusid , ja ainult õigeid passe ei olnud neil enam, kuna see maa passe välja ei andnud. Ainult juhuslikult oli neil mõlemal veel kodakondsus, kuna Elisabeth oli tollal Ameerikas liiga pingutavaks pidanud kõiksugu tülikate taotluste ja menetluste abil ameeriklannaks hakata, ainult sellepärast, et ta ameeriklasega oli abiellunud, ja pärast lahutust oli veelgi tähtsusetum, mis ta paberite järgi oli, sest töötamisluba oli tal olemas, ja terve hulga sõprade ja poolsõprade kaitse alla ei saanud temaga ühelgi maal midagi juhtuda, Washingtonis oli keegi tähtis Jack ja ka keegi mõjuvõimas Richard, ja kuigi Elisabeth ise vaid äärmises hädas tutvusi kasutas, lõikas ta neist kasu teistele, sest ta oli oma mehed alati nende hulgast leidnud, kes olid parajasti omadega puntras ja teda vajasid, kui tuge, ka soovitusteks, ja Philippe`iga oli muidugi sama lugu.
Kui ta isa ees fotod laiali laotas, ütles too, et keegi oli helistanud Pariisist, juba kaks korda, see võis ainult Philippe olla, ja küll ta helistab uuesti, kui ta midagi vajab või juhuslikult mõttele on tulnud talle paar sõbralikku sõna öelda. Isa tänas kulmu kortsutades kingituseks toodud raamatu eest, mille Elisabeth oli juhuslikult leidnud ühest Londoni antikvariaadist, „Tee Sarajevosse”, vanade piltidega, ja ta lehitses seda vaikides, sest see oli tema jaoks tähendus. Fotode kohta ei öelnud ta eriti midagi. Robert näeb aga hea välja, seda rõhutas ta mitu korda, Liz on tegelikult kenam kui neil fotodel, aga kui noor tema tütar veel välja näeb, seda ta ei märganudki, kuna ta teda teistsugusena ei tundnudki ja iialgi arvutusi ei teinud nagu täna Elisabeth. Ta oli tema laps, lapsed nägid ikka nooremad välja, ja härra Matrei tunnistas tähelepanekut: Sa näed hea välja. Või: Sa ei näe hea välja. Ja see käis ühe või teise lapse tervise kohta. Härra Matrei ütles: Oligi aeg, et poiss naise võtab, nüüd olen ma rahulik. Ja Elisabeth, kes teadis, kui pahane härra Matrei iga kord oli Roberti kinnituste pärast, et ta mitte iialgi, mitte iialgi ja mitte mingi hinna eest ei abiellu, imestas, et ta kunagi sellepärast rahutust ei olnud tundnud, et Elisabeth üksi elas, sest lühikese abielu selle ameeriklasega, millest ta ka alles siis teatas, kui lahutus oli juba ukse ees, oli isa ka unustanud või ei olnud ta seda kunagi tõsiselt võtnud, ameeriklased lasksid end – tema arvates – ju laulatada ja lahutada nagu muuseas, ja nii ei olnud see mingi ime, et Elisabeth oli nii ruttu jälle vallaline. Lahutuse kohta käivas kirjas, mis oli põhjalikum kui kiri abiellumisest, oli ta isale teatanud, et tal läheb hästi, ta ei ole Hugh`le midagi ette heita, niimoodi on neile mõlemale parem, ja kõik kõige suuremas sõpruses ja nii edasi, väga ausalt, mingist draamast ei saa juttugi olla, ta kolib aga võib-olla jälle Pariisi. Nojah, see Hugh – härra Matreile ei olnud ta ennast esitlenud, ja et ta seda tollala uskumatuks oli pidanud, samuti Elisabethi taktituseks, sellest ta vaikis, kui ainult Elisabeth kannatama ei pidanud, siis oli kõik hästi. Tema kiri kõlas siiralt optimistlikult, ja härra Matrei ütles endale: Ma tean, kellega mul on tegemist, ja peaasi on, et see lahutamishimuline mister teda õnnetuks ei ole teinud. Õnnesoovid Klagenfurti tänavatel oma proua tütre abiellumise puhul oli ta sõnaahtralt vastu võtnud, ja kui ta kord märkas, et proua „direktor” Hauser, nagu ta teda pilkamisi nimetas, silmakirjaliku küsimuse esitas, kui Elisabeth oli juba ammu lahutatud, ütles ta üleoleva armulikkusega: Rääkimata sellest, et ma ise ennast iialgi oma laste asjadesse ei topi, aga ameerika abielu tohiks küll vaevalt meil kehtiv olla. Minu tütrel on palju tööd, ta on Aafrikas. Minu poeg, ma arvan, kavatseb minna keemiat õppima. Rohkemaga ei saa ma teid aidata. Mul on au.
Pärast seda ei söandanud ükski inimene kogu kvartalis härra Matreile tema tütre eraelu kohta küsimusi esitada, ja aastate jooksul surid nii paljud neist inimestest, ka see õel proua direktor Hauser, kes oli hoolitsenud klatši levitamise eest naabruses, oli ammu surnud. Härra Matrei vaatas veel vaid harva üles, imestades, kui keegi teda tervitas, ja tervitas viisakalt vastu.
Kuna fotod ei olnud piisavalt kõnekad, püüdis Elisabeth õhinal jutustada, sest isa oli rangelt keeldunud oma seitsmekümne seitsme eluaastaga esimest korda lennukisse ronimast ja Londonisse oma ainukese poja pulma sõitmast, maale, kus ta ühtegi sõna ei mõistaks ja kus ta isegi Liziga rääkida ei saaks. Neid Londoni päevi pidi Elisabeth nüüd ilustama, varustama võluga, mida neil ei olnud, ja see läks varsti ladusalt, sest juba tema päralejõudmise õhtul oli kõik viltu kiskunud, Heathrow`s – Heathrow on Londoni lennujaam, nii nagu Orly Pariisis -, kuna nad olid Robertiga valesti kokku leppinud, nad olid erinevates kohtades oodanud, Heathrow on nimelt väga suur, natuke suurem kui Klagenfurti lennujaam, ja siis oli ta hotelli sõitnud ja rohkem kui topelthinna maksnud, mille üle Robert oli laginal naernud, sest see, et tema õde, kes on mitu korda ümber terve maailma sõitnud, ennast just nimelt inglise taksojuhil sisse laseb vedada, oli liiga groteskne ja kindlasti polnud seda ka kõige kogenematuma ameeriklase või aafriklasega veel juhtunud. Hiljem olid nad rahulikult koos istunud ja kõik läbi arutanud ja arvestanud, kui palju söök maksma läheb, mis kõik veel osta ja korda ajada tuleb, ja Liz õmbles, Liz ei oleks kõlvanud reportaažiks, sest ta ei olnud sugugi niisugune tüüp, mida praegu nõuti, ta ei kujutanud endast ei „swinging Londonit” ega midagi muud niisugust, mida oodati ühelt kahekümneaastaselt, ta ei olnud kusagil ringi lennelnud ja teadis ainult Robertiga koosolemise lõbu, sest enne oli tal olnud vaid töö, aastast aastasse, ja tuba, ühe teise tüdrukuga kahe peale, kuna omaette oli liiga kallis. Sel õhtul õmbles ta rannakleiti ühe Maroko ranna tarvis, ja siis otsustasid nad Klagenfurti helistada ja öelda härra Matreile, et „fataalseks sammuks” on kõik valmis, Elisabethi kui Roberti tunnistajat aksepteeriti ilma igasuguste sekeldusteta, ja üldse pole see kõik sugugi ärritav, vaid päris lihtne, ja Robert ja Elisabeth tirisid teineteisel vaheldumisi telefoni käest, nad kinnitasid, et nad mõtlevad tema peale, ja lõpuks surusid nad Lizile toru pihku, kes sellesse abitult kogeles: Tervist, isa, nägemiseni. Need olidki enam-vähem ainukesed sõnad, mida ta saksa keeles teadis. Elisabethi käest oli ta veel „lollpea” ära õppinud, selleks et sobival hetkel oleks käepärast sobiv sõna Roberti jaoks, ja Roberti suust kuulis ta sageli sõna „lolluke”, aga see oli ainuüksi temale määratud salahellitus.
Linke
http://www.akad.ee/uus/205ws1-06.php
https://arhiiv.err.ee/vaata/ingeborg-bachmann-unenagude-pood
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/inimene-tuleks-t-e-k-tte-usaldada/
http://www.ingeborg-bachmann-forum.de/
Pavel Sanajev
Pavel Sanajev (1969) on vene kirjanik, näitleja, filmilavastaja ja stsenarist. Eesti lugejale on Sanajevi nimi tuntud tänu kultusteosele „Matke mind põrandaliistu taha“ (1996, e k Tänapäev, 2015, tlk Veronika Einberg). See on mustas huumoris kümblev raamat 1980. aastate lõpu Moskva elust, mille keskmes ema järele igatseva õnnetu poisi ning tema võimuka ja kibestunud vanaema suhe, groteskne haiguste ravi. Teose autobiograafiline taust põhjustas pehmelt öeldes elavat vastukaja – Sanajevi vanaema Lidia Sanajeva oli tuntud dokumentalist ning vanaisa Vsevolod Sanajev kuulus näitleja, nagu ka autori ema Jelena Sanajeva, keda 1970. ja 1980. aastatel sündinud eestlased mäletavad Buratino filmist rebase Alissana ning kelle abikaasa oli omakorda Rolan Bõkov, mees, kes kinkis eesti kultuurile unustamatu kloostriülema rolli „Viimses reliikvias“. Aga Sanajevi raamat suudab ka ilma mainitud eraeluliste assotsiatsioonideta luua ühe tõeliselt sugestiivse sissevaate psühhopaatilisse armastusse. Raamatust valmis 2009. aastal ka samanimeline film (lavastaja Sergei Snežkin).
/Kirjandusfestivali HeadRead kodulehelt, http://headread.ee/esineja/pavel-sanajev/
Katkend: Matke mind põrandaliistu taha, Tänapäev 2014, lk 20-28.
Tsement
Meie maja kõrval oli tohutu ehitusplats – ehitati auto- ja teeinstituuti ehk MATI-t ning me sõbraga armastasime kangesti seal käia. Tema käis seal „jonimas”, ta hääldas seda sõna sedasi spetsiifiliselt, aga mina otsisin sealt kõiksugu detaile, millest võinuks midagi leiutada. Me „jonisime” sinna sageli. Õhtul ei olnud MATI-s kedagi ja me võisime seal teha kõike, mida hing ihaldas. MATI-s oli rohkesti põnevaid asju ja need kõik kuulusid meile. MATI-st ei saanud vanaema mind üles leida ning arvatavasti sellepärast keelas ta mind sinna minna. Kuid kuidas sa ei lähe sinna, kus saab teha kõike, mida hing ihaldab ja kust sind ei võida üles leida?
Ma oleksin võinud tunda end MATI-s täiesti vabalt, kui poleks olnud üht asjaolu. Kuus korda päevas pidin ma manustama homöopaatiat ning kui ma olin õues, tõi vanaema mulle seda karbiga. Kui seejuures keegi kostitas mind kompvekiga, võttis vanaema selle ära ja ütles seda taskusse pistes ohates:
„Ta ei tohi, tal on, eh, teised kommid.” Ja puistas mulle suhu portsu homöopaatilisi kuulikesi.
Ükskord, otsustanud mulle järjekordselt sisse toppida koniumi, mida me naljatamisi sigariumiks hüüdsime, tuli vanaema õue ega näinud mind.
„Saša!” hüüdis ta. „Saša!!”
Ei piuksugi vastuseks.
„Saša!!!” röögatas ta ja hakkas minema ümber maja, lootes mind leida.
Mind polnud võimalik leida. Ma olin koos sõbraga MATI-s ja mõtisklesin ühe kolmekorruselise korpuse katusel istudes, kuhu sobitada pööningult leitud väntvõlli. Kuuldes hüüdvat vanaema homöopaatiaga, kohkusin ma jubedalt ning hakkasin hirmunult katusel edasi-tagasi sahmima, teadmata, kuhu pugeda. Jätta homöopaatia manustamata oli sama hea, kui lahkuda omavoliliselt valvepostilt. Mu hirm kandus sõbrale üle. Ta tõmbus kössi ning sosistas kartlikult alla vaadates:
„Ega ta siia roni?”
Mu hirm oli nii suur, et ma võtsin ta sõnu tõsiselt ja otsustasin, et seni, kuni vanaema pole tõesti meie juurde roninud, tuleb kiiresti talle vastu joosta. Mu jooksuks-lennuks hoovi kulus minutit viis. Kõik see aeg käis vanaema ümber maja, hoides väljasirutatud käes homöopaatiakarbikest, ja karjus:
„Kus sa oled, elukas?”
Olnuks ta maal, võinuks pealtnägijad arvata, et ta ajab kitse taga, kuid linnas…
Lõpuks ma vuhisesin hoovi. Vanaema ei paistnud kuskilt, kuid ma taipasin kaugete huigete järgi, et ta oli teisel pool maja. Sõber tuli jooksust ähkides mu juurde ja küsis vaevu hingates:
„Aga kas jonima veel lähme?”
Ma sülitasin maha ja ütlesin nagu inimene, kes teab, mis toimuma hakkab ja millega sellised asjad lõppevad:
„Jonimisel on lõpp.”
„Lõpp…” kordas sõber vaikselt, otsekui süüvides selle hirmsa sõna tähendusse.
Ning samal hetkel astus vanaema nurga tagant välja.
„Kus sa hulkusid? Tule siia. Võta homöopaatiat.”
Sõber haihtus kohemaid. Vanaema tuli mulle lähemale… Aga mina olin higine!
Higistamine polnud mulle lubatud. See oli veel rängem kuritegu kui hilineda homöopaatia võtmisele! Vanaema seletas, et higistades inimene jahtub, organismi vastupanuvõime langeb ning seda tundes hakkab stafülokokk paljunema ja põhjustab põsekoopapõletiku. Mul oli selgelt meeles, et ma ei jõua põsekoopapõletiku kätte ära mädaneda, sest kui ma higiseks saan, tapab vanaema mu enne, kui stafülokokk jõuab üles ärgata. Kuid kui väga ma ka end tagasi ei hoidnud, läksin ma jooksuga ikka higiseks ning nüüd ei saanud mind enam miski päästa.
„Lähme koju,” ütles vanaema, kui ma olin homöopaatia alla neelanud.
Liftis silmitses ta mind tähelepanelikult, vajus näost ära ja võttis mult punase mütsi peast. Juuksed olid märjad. Ta pistis käe mu krae vahele ja sai aru, et ma olen higine.
„Higistad… Jumalaema, kaitseja, higistab, lurjus! Issand, hoia, päästa! No nüüd teen ma sulle, rajakas, sokunägu!”
Me sisenesime korterisse.
„Võta kõik ära, ruttu. Võta särk ära. Üleni higine, lurjus, üleni…”
„O-oi!” venitas ta särke kiskudes. „Üleni märg. Läbinisti märg! Poe teki sisse, kohe hakkan hõõruma. Kus sa olid? Vasta!”
„Me käisime Borjaga MATI-s,” halisesin mina.
„MATI-s! Ah sa jõletis! Kui palju olen ma sulle rääkinud, et sa sinna jalgagi ei tõstaks?! Seda Borkat peksa kasvõi vastu asfalti, minu poolest võib ta seal kasvõi eladagi, aga mida sina, mädanev lojus, seal tegid? Korjasid jälle mutreid? Topitagu kõik need mutrid sulle tagumikku. Aga pole pole viga…”
„Aga pole viga” ei tõotanud nagu ikka midagi head.
„Kuula mind tähelepanelikult. Kui sa peaksid veel kordki MATI-sse minema, saadan ma sinna vanaisa, aga tema, su vanaisa, on lugupeetud inimene. Ta läheb, annab valvurile kümme rubla ja ütleb: „Kui te siin poissi, sihukest kokkukuivanut, punase mütsi ja halli mantliga… siis tapke ta ära. Tõmmake tal käed-jalad küljest ja toppige tagumik mutreid täis.” Sinu vanaisast peetakse lugu ja valvur teeb seda, Teeb, said aru?!”
Ma sain kõigest aru.
Järgmisel päeval mind õue saates kinnitas vanaema mu särgi külge haaknõeltega kaks taskurätikut. Ühe rinnale, teise seljale.
„Kui sa ajad end jälle higiseks, jääb särk kuivaks, aga rätikud võtan ma naksti ära,” seletas ta. „Võtan ja kägistan su nendega ära, kui sa end higiseks ajad. Kas said aru?”
„Sain.”
„Ja veel. Mäletad, mida ma sulle MATI kohta ütlesin? Kui peaksid selle Borkaga jälle sinna minema, siis süüdista iseennast. Kui kutsub, keeldu. Näita iseloomu, ütle kindlalt: „Vanaema ei luba!” Nõrgaloomulised lõpetavad elu vanglas, jäta see meelde ja ütle talle edasi. Kas jäi meelde?”
„Jäi.”
„Mine siis.”
Vastu asfalti puruks peksmatu Borja ootas mind trepikoja juures.
„Lähme,” ütles ta.
„Kuhu?”
„MATI-sse.”
„Lähme.”
„Borja, kuhu te lähete?!” kostis järsku rõdule vaatama tulnud vanaema hääl.
„Lehtlasse!” vastas Borka.
„Borjake, ära teda MATI-sse vii, eks? Mul on arstitõend, et ma olen psüühiliselt haige. Ma võin tappa ja minule ei tehta selle eest midagi. Nii et pea seda silmas, kui te MATI-sse lähete, eks?”
„Ahah…” kostis Borja.
„Kuule, kas tal on päriselt selline tõend olemas?” küsis ta, kui vanaema rõdult ära läks.
„Ma ei tea.”
„Äkki me siis ei lähe?”
„Lähme ikka! Kuidas ta teada saaks?” ägestusin mina, olles kindel, et ei aja end higiseks ega reeda end vanaemale. „Ega me siis kauaks. Ronime natuke ja kohe tagasi.”
Suure raudvärava ees, mille roostele oli valge õlivärviga plätserdatud neli hingele armast tähte „MATI”, jäin ma seisma. „Ta on lugupeetud inimene, see sinu vanaisa… Ta läheb…” lõi mu kõrvus helisema vanaema hääl.
„Tead mis, läki parem lasteaeda,” tegin ma Borjale ettepaneku.
Lasteaed külgnes MATI-ga, olles temast eraldatud aukliku aiaga ning oli meile huvi pakkuvuse poolest teisel kohal. Õhtuti oli lasteaed tühi ja me pidasime seda samuti enda omaks. Me võisime seal mängida ükskõik mida, võisime istuda väikestes puumajakestes ja ronida nende teravatipulistele katustele, võisime lõket teha ja küpsetada selles kodunt toodud kartuleid, kartmata, et mõni möödakäija lõkke laiali trambib ja meilt tikud ära võtab. Nii tikud kui ka kartulid olid eelmisest korrast ühte onni peitu pandud ning küsimus, mida tol õhtul lasteaias ette võtta, lahenes iseenesest.
Meie idülli katkestas „suurte poiste” ilmumine. Niiviisi nimetasime me tsirkusekooli poisse, kes olid meist viis aastat vanemad ja pidasid nagu meiegi lasteaeda enda omaks. Kahjuks oli neil osaliselt õigus. Nad võisid meid minema ajada, meie neid mitte. Neile näiteks ei maksnud midagi Borka vastu asfalti puruks peksta. Aga meie võisime ainult tükk maad eemale minnes hüüda neile midagi solvavat, nii et nad ei kuuleks. Borka sõimas neid sokkudeks, aga mina needsin neid taeva, jumala ja maa nimel. Misjärel me lidusime minema ja mõtlesime: „Aga me neile panime, uh! Kus alles panime!”
Niisiis, kui lasteaeda ilmusid „suured poisid”, meenus mulle, kuidas ma olin eile ühte neist päris kenasti rõdult neednud, ning seepärast oleks kõige parem jalga lasta. Poisid lähenesid jalgvärava suunast, mistõttu jalga lasta sai vaid MATI-sse. Ma juba mainisin, et aias oli auk, nii me siis seda kasutasimegi. Ma veel mõtlesin: „Valvur ei pruugi kätte saada, aga need rebivad raudselt käed küljest ja kasutavad mutrite asemel kartuleid. Peaasi, et ma end higiseks ei aja!”
Nüüd olid poisid kaugel. Me olime MATI ehitusplatsil. Borka pani ees, minema, mina aga silmasin maas katkist kitarri ja tõstsin selle üles. Mul turgatas pähe, et kui ronida aia otsa, saaks teise hoovi liftimutte vahvasti narritada. Püüdes mitte teha liiga kiireid liigutusi, ronisin ma üles ning hüüdsin kitarriga vehkides liftimuttidele: „Ai-ja-jaa!”, misjärel manasin pähe lõusta, virutasin kitarri nende jalge ette ning, täheldades endamisi, et ma pole põrmugi higine, hüppasin aia otsast maha…
Maapind lõhenes mu jalge all ning sulgus vöökohal külma sitke massina. Ma mõistsin, et olin kuhugi sisse sumatanud. See osutus tsemendiseguga täidetud auguks. Veel selgus, et ma istun selles enam mitte vööst, vaid rinnust saati ega suuda välja ronida. Esimene mõte oli, et ujuks, kuid siis meenus mulle, et ma ei oska. Teine mõte – hüüda appi. Borka oli juba kaugel, kuid isegi kui ta oleks kodus olnud, oleks ta ikkagi mu jubedaid röökeid kuulnud. Ta tuli joostes mu juurde ning silmitses õuduseseguse huviga pikalt mu pead, otsekui maa seest kasvavaid õlgu ja kramplikult mööda tsementi lätsuvaid käsi.
„Sa oled nüüd täitsa, jah?” küsis ta lõpuks.
„Täitsa…” kähisesin mina meeleheitlikult õhku neelates. Ma uppusin ning hingata oli üha raskem.
„Mida siis teha? Seesamunegi, tõmbaks su välja või?” käis Borja lõpuks välja asjaliku ettepaneku, kuid vajus kohe ise põlvist saadik sisse.
„No näed nüüd, mis sinu pärast välja kukkus!” ohkas ta. „Nüüd saan kodus riielda…”
ta ronis välja. Katsus pükse puhtaks soputada – tulutult.
„Näed, kui mustaks ma sain!” ütles ta raputamist jätkates, kuid märkas, et tsement kerkib juba mu kaelani, ja vajus mõttesse.
„Tead, ma tõmban su vist välja,” otsustas ta lõpuks ja läks kepi järele.
Ta sikutas mind, nagu filmides partisanid sikutavad üksteist soomülkast välja. Ma klammerdusin kramplikult Borka ulatatud lauajupi külge ning paar minutit hiljem lonkisime me juba pikkamööda kodu poole. Kui me vajusime üle plangu lasteaeda (olime nii vapustatud, et ei kasutanud isegi aiaauku!), siis komistasime otse nondesamade poiste otsa. Nad olid parajasti meie kartulite söömist lõpetamas ning arutlesid elavalt, kelle omad need olla võisid. Meid nähes pistsid nad mõistagi metsikult hirnuma, kuid mul oli ükskõik. Mind ootas ees vanaema.
Oligi meie hoov. Tsement, mis mind igast küljest kattis, kaalus oma kümme kilo, mistõttu kõnnak oli mul nagu kosmonaudil mõnel suurel planeedil, näiteks Jupiteril. Borkal oli tsementi vähem, tema oli kosmonaut Saturnil.
Trepikoja juures istuvad liftimutid sattusid meie väljanägemisest vaimustusse.
„Oi!” hüüdsid nad. „On ikka püherdanud, põrsad!”
„Aga kes need on, mitte ei saa aru!”
„See siin on Saveljevite idioot, aga see Netšajev kahekümne esimesest.”
Miks mina olin idioot, teadsin juba toona. Mul istus peas kuldne stafülokokk. Ta sõi mu aju ja roojas sinna. See oli ka liftimuttidele teada. Nad teadsid seda vanaema käest. Näiteks ta otsib mind homöopaatiaga, küsib liftimutilt:
„Ega te mu idiooti näinud ole?”
„Miks siis idiooti… Pealtnäha on ta päris nutikas.”
„See on ainult pealtnäha! Stafülokokk on tal ammu kogu aju auklikuks söönud.”
„Vabandust, aga mis see on?”
„Selline kole mikroob.”
„Vaene poiss! On see ravitav?”
„Normaalsetel inimestel jah. Aga tema ei tohi võtta ei antibiootikume ega sulfaniilamiide.”
„Kuid ta on viimasel ajal justkui kasvanud…”
„Kasvanud võib ta ju olla, kuid kui ma teda vannitoas lahti riietan, hakkab mul halb – puha kondid.”
„Ja lisaks kõigele veel ka idioot?”
„Täielik!” hüüatas vanaema veendunult, ning uhkusetunne lapselapse pärast täidab teda üleni – teist sellist pole kellelgi.
Niisiis, kui Saveljevite idioot vedas end lõpuks koju ja helistas väriseva käega uksekella, selgus, et vanaema oli kuhugi ära läinud. Võtmeid mul muidugi polnud – neid ei saa ju idiootidele usaldada -, mistõttu tuli minna Borka poole. Tema ema aitas mu riidest lahti. Minutit viis sikutasime me palitut maha ja sama kaua ka pükse. Saapad plätsusid laulvalt, kui ma neid jalast ära sikutasin. Käpikud tolknesid varrukatest raskelt kummi otsas – ka neis oli tsementi. Ma ronisin vanni, pesin end puhtaks. Mulle anti Borja särk, Borja sukkpüksid. Aga Borja oli minust oma poolteist korda suurem ning sukkpüksid olid temalegi suured. Ühesõnaga, ma sidusin need kaenla all kinni ja läksin Borjaga mängima. Pugime banaane. Uksekell. Tema ema läks avama.
„Vika, kas see närakas on sinu juures?”
Ma tardusin õudusest ja tõmbusin sukkpükste sees kössi.
„Vika, kus ta on? Mulle öeldi, et ta tuli teile.”
„Nina Antonovna, ärge närveerige. Küll me kõik puhtaks saame. Ma andsin talle Borja sukkpüksid, nad istuvad ja mängivad.”
„Andke ta siia.”
„Nina, ära sa teda minu juurde lase, ma löön ta maha!” kostis vanaisa hääl.
„Kao siit, hitsel, kao!”
Vanaema leidis mu üles, keris sukkpüksid käe ümber ja vedas koju.
„No, lapsuke, tule aga tule. Me lähme nüüd sinuga MATI-sse. Sulle ju meeldib MATI-s käia? Vaat sinna me lähemegi. Valvuri juurde. Tahad valvuri juurde? Kohe… Tead, milline valvur seal on? Vanaisa juba käis ta juures. Aga nüüd viin mina sind tema juurde. Ta uputab, su raisa, selle tsemendi sisse. Oi, elajas, sittus kogu mantli täis, situtaks su hing nõnda täis! Saapad on täitsa hukas! Aga püksid! Kas ma ütlesin sulle, et sa sinna jalgagi ei tõstaks? Ütlesin? Jälle läksid selle tõpraga? Kõik täis situtud… Et see tsement voolaks sul kõrvust ja ninast! Et see kleebiks su silmad igavesti kinni! Tea, et sa lõpetad oma elu vanglas. Sul on ju kriminaalsed kalduvused. Lõket teha, ehitusele ronida…. Ja lisaks sellele oled sa nõrgaloomuline lojus. Ei viitsi õppida, tahad ainult hästi vitsudada, õues hulkuda ja telekat vahtida. Ma sul hulgun! Nüüd ei lähe kuu aega õue! Tahad muudkui tõestada: „Ma olen samasugune nagu kõik teised, ma olen samasugune nagu kõik teised.”Aga sina ei ole samasugune! Kui vead end õue, pead rahulikult jalutama, istuma, lugema… Noh, nii sa mul saadki pioneeriks! Ma lähen koolidirektori juurde ja räägin, kuidas sa mind piinad.”
„Nina, ära sa teda minu juurde lase, ma löön ta maha!” tegi vanaisa jälle häält.
„Löö pealegi! Sellisel lojusel pole vaja elada, ainult mürgitab teiste elu. Kahju, et ta sellesse tsementi päriselt ära ei uppunud, kõik oleksid vaevast lahti saanud.”
„Ära teda ainult minu juurde lase!”
„Jah,” mõtlesin mina, „lähemal ajal oleks parem MATI-sse mitte minna.”
Link
Margus Haab „Transagressiivne babuška kuldsetest kaheksakümnendadest”, kultuur.err.ee, 27.01.2015, http://kultuur.err.ee/v/kirjandus/9e02393c-5261-4363-8425-261958347f90
Nädala autor 