Nädala autor

Janusz Korczak

19. sept. 2016 at 8:21 e.l. (Nädala autor 2016) (Janusz Korczak)

Janusz Korczak (1878-1942) – kasvatusteoreetik ning -praktik. Töötas arstina lastehaiglas, täiendas oma teadmisi Šveitsis, Berliinis, Pariisis ja Londonis. Samaaegselt tegutses ka ühiskonnategelase, publitsisti ja kasvatajana, oli orbudekodu direktor ja lastekodu Nasz Dom kaasasutaja. Viis mõlemas lastekodus sisse lapse põhilisi õigusi austavad põhimõtted, mis olid tollal uudne lähenemine. Lastele ettenähtud õigused tulenesid ühisest vastutusest nii lastele kui kasvatajatele ühise kasvatusprotsessi eest. „Laps on mõistusega olend, kes teab hästi oma elu vajadusi, raskusi ja takistusi. Mitte despootlik käsk, ülaltpoolt pealesurutud range distsipliin ega usaldamatu kontroll, vaid taktitundeline mõistmine, usk kogemuse jõusse, koostöö ning kooselu.” (Janusz Korczak)

15. september – 15. oktoober 2016 on keskkogu muusikaosakonna galeriis avatud
näitus „Janusz Korczak – maailma reformija“
Poola arst, kirjanik ja uuendusmeelne pedagoog, kasvatusteooria ja -praktika alaste publikatsioonide autor. Ta oli teerajaja laste õiguste kaitsel. Janusz Korczak on öelnud: „Reformida maailma tähendab – reformida kasvatust“. Eesti keeles on ilmunud Korczaki lasteraamatud „Kuningas Maciuś Esimene” ja “Kuningas Maciuś üksikul saarel” ja ilmumas kogumik “Kuidas armastada last. Laps perekonnas”.
Näituse vahendas Poola Vabariigi Suursaatkond.
Näitus valmis Poola välisministeeriumi tellimusel 2012. a. ja oli Janusz Korszaki aasta raames eksponeeritud Riigikogus.

Katkend: Kuningas Macius Esimene, Tiritamm 2012, Aleksander Kurtna, lk. 109 – 112.

Ühel ööl tormas neegrist teener kohkunult nende telki ja karjus, et neile tungitakse kallale, neid on reedetud.
„Oh mind õnnetut, et tulin valgete teenistusse! Seda minu suguvennad ei andesta, nad tapavad mu. Oh mind õnnetut, mis ma nüüd peale hakkan?”
Kõik kargasid oma välivooditelt püsti, haarasid kätte relvad, mis kellelegi ette juhtus, ning jäid ootama.
Öö oli kottpime, midagi polnud näha. Ainult eemalt kõrbest kostis mingit lärmi. Imelik, et valgete garnisonist ei tulistatud ega olnud seal märgata mingit segadust.
Garnisoniülem tundis hästi metsikute suguharude kombeid ja taipas otsekohe, et see pole kallaletung, ta ei saanud ainult aru, mida see kõik pidi tähendama, ja saatis käskjala uurima, mis lahti on.
Ilmnes, et karavan oli Maciuse järele tulnud. Kõige ees sõitis kuninga kaamel, tohutu suur, tore kandetool seljas. Juhtkaameli kannul kõndis sada niisama uhkesti ehitud kaamelit ja karavani külgkaitseks oli arutu hulk neegritest jalaväelasi.
Mis oleks võinud juhtuda, kui garnisoni ohvitser poleks olnud kogenud mees! Oleks võidud avada tuli, mis oleks suuri pahandusi kaasa toonud. Macius tänas garnisoniülemat südamlikult selle eest, et ta oli nii targalt käitunud, ja andis talle ordeni.
Järgmise päeva varahommikul asuti teele. Teekond oli ülimalt raske. Oli kõrvetavalt kuum. Neegrid olid kuuma ilmaga harjunud, valgetel aga oli raske hingata.
Macius istus kandetoolis. Kaks süsimusta neegrit lehvitasid tema kohal suuri jaanalinnusulgedest lehvikuid. Karavan liikus aeglaselt ning juht vaatas rahutult ringi, kas pole lähenemas keeristormi. Kõrbes on tihtipeale kohutavaid torme, mis puistavad rändajatele tulikuuma liiva pähe. On sedagi ette tulnud, et terve karavan on liiva alla mattunud ja kõik hukka saanud.
Päev läbi ei vahetatud sõnakestki, ainult õhtuti, kui jahedamaks läks, tundsid inimesed end veidi paremini. Arst andis Maciusele mingit pulbrit, kuid sellest oli vähe abi. Macius oli küll sõjas karastunud ja nii mõnegi raske tunni üle elanud, ent see kuum retk ületas raskuselt kõik senise. Tal valutas pea, huuled pakatasid, keel oli kuiv nagu puulaast. Ta päevitus pruuniks ja jäi kõhnaks, silmad punetasid ja kipitasid valge liiva vahtimisest, nahale ilmusid punased villid, mis hirmsasti sügelesid. Macius magas halvasti, öösel piinasid teda hirmsad unenäod: kord nägi ta unes, et inimsööjad õgivad teda, teine kord, et teda põletatakse tuleriidal. Ah, kui palju meeldivam on vesi liivaga võrreldes, kui meeldiv oli laevaga sõita! Aga mis parata, tagasi pöörduda enam ei saanud, teda oleks välja naerdud.
Kahel korral peatuti oaasides. Milline õnnis tunne oli näha jälle rohelisi puid ja juua jahedat vett, mitte aga seiskunud, leiget ja haisvat vedelikku nahkkottidest.
Esimeses oaasis peatusid nad kaks päeva, teise aga olid sunnitud jääma viieks päevaks, sest kaamelid olid nii väsinud, et ei suutnud edasi minna.
„Veel ainult neli päikesetõusu ja neli loojakut kõrbes, siis oleme kohal,” rahustas inimsööjate vürst.
Nende viie päeva jooksul puhkasid kõik end hästi välja. Enne edasisõitu olid neegrid juba nii kosunud, et süütasid lõkkeid ja tantsisid metsikut sõjatantsu.
Viimased neli päeva teekonnast ei olnud enam nii rasked, sest kõrb hakkas lõppema ja liiv ei olnud enam nii kuum. Siin-seal kasvas üksikuid põõsaid ja oli näha isegi inimesi. Macius tahtis nendega tutvust teha, aga seda talle ei lubatud, sest need pidid olema kõrberöövlid. Kallale neile ei tuldud, sest nende karavan oli suur, röövlid ründasid ainult väiksemaid salku.
Lõpuks ometi!
Taamal paistis mets, neile puhus vastu niiske jahe tuul. Teekond oli lõpule jõudmas, aga mis neid ees ootab, seda ei teadnud keegi. Nad olid pääsenud surmast kuumas kõrbes, aga võib-olla tuleb nüüd metsikute neegrite käe läbi hukkuda.
Algus oli suurepärane. Inimsööjate kuningas sõitis kogu õukonnaga neile vastu. Ees marssis orkester, kuid mängiti nii valjusti, et see tahtis kõrvad lukku lüüa. Pasunate asemel olid pillimeestel mingid viled ja sarved, trummideks imelikud pajad. Lärm oli kohutav. Sinna juurde kisasid neegrid nii, et pärast kõrbevaikust võis sellest hulluks minna.
Vastuvõtt algas usulise kombetalitusega. Aeti püsti puunott, mille peale olid lõigatud jubedad loomalõustad. Ka preester ise kandis õudset maski. Jälle möirati midagi. Tõlk seletas, et see tähendas seda, et inimsööjate kuningas annab Maciuse oma jumalate kaitse alla.
Kui Macius pärast usutalitust oma kaameli seljast maha ronis, hakkas kuningas koos oma poegadega kukerpalli viskama ja õhku hüppama. See kestis oma pool tundi. Seejärel pöördus kuningas Maciuse poole:
„Valge sõber, kes sa oled heledam kui päike, tänan sind, et tulid. Olen kõige õnnelikum inimene maailmas, et tohin sind vaadata. Ma palun sind, anna käega märku, et oled nõus, ja ma torkan selle suure piigi otsekohe oma südamesse ning saan kõige suurema au osaliseks: lasen ennast kallil külalisel ära süüa.”
Nende sõnadega pani ta pika piigi otsa vastu rinda ning jäi ootama.
Macius vastas tõlgi kaudu, et ta ei taha kuningat mingil juhul ära süüa, vaid temaga sõbraks saada, juttu ajada ja aega viita.
Kuningas, tema kakssada naist ja kõik mustad lapsed puhkesid nüüd valjusti nutma, käisid neljakäpukil ja lasksid üle selja leinakukerpalle sellepärast, et valge sõber neid ära põlgab, ei armasta neid küllaldaselt, kuna ei taha ära süüa või ei usu, et nad on maitsvad ja söömiseks kõlblikud.
Neid veidraid kombeid jälgides kippus Maciusele õudselt naer peale, ent ta manas näole tõsise ilme ega lausunud sõnagi.
Siinkohal pole mõtet jutustada kõigest, mida Macius nägi ja tegi inimsööjate kuninga õukonnas, sest seda on kirjeldanud õpetatud professor paksus raamatus, mis kannab pealkirja „Nelikümmend üheksa päeva inimsööjate maal kuningas Bum-Drumi õukonnas. Kirja pannud kuningas Macius Reformaatori tõlk, kes sellest reisist osa võttis.”
Vaene kuningas Bum-Drum püüdis kõigest väest Maciuse viibimist õukonnas vaheldusrikkaks ja meeldivaks muuta, kuid tema meelelahutused olid niivõrd metsikud, et Macius jälgis neid ainult kõrvalt uudishimuliku pilguga, vahel isegi jälestusega. Paljudest meelelahutustest Macius üldse loobus.
Näiteks oli Bum-Drumil vana püss, mis toodi suure pidulikkusega varakambrist välja ja anti Maciusele, et ta sellega Bum-Drumi kõige vanema tütre pihta märki laseks. Macius ei tahtnud lasta ja Bum-Drum solvus. Taas veeretati leinakukerpalle, ja mis veel halvem, solvus ka inimsööjate preester.
„Ta teeskleb, et on meie sõber, ise aga ei taha meiega vennastuda,” ütles ta. „Küll ma tean, mis vaja teha.”
Õhtul valas ta salaja mürki teokarpi, millest Macius veini jõi. See oli seda liiki mürk, et kes seda jõi, hakkas nägema esiti punaselt, siis siniselt, seejärel roheliselt ja lõpuks mustalt, ja siis suri ära.
Macius istus midagi aimamata kuninga telgis kuldlaua taga kuldtugitoolis. Järsku aga lausus ta:
„Mis see tähendab, kõik on korraga punaseks läinud? Inimsööjad on punased ja kõik ümberringi on punane.”
Niipea kui arst seda kuulis, kargas ta püsti ja hakkas meeleheitlikult käsi ringutama, sest ta oli oma targast raamatust sellise mürgi kohta lugenud. Lisaks seisis seal kirjas, et kõikide aafrika haiguste vastu on ravimeid, kuid selle vastu ei ole. Nii ei olnud ka tohtril oma apteegis selle mürgi vastu ravimit.
Aga Macius ei teadnud sellest midagi, ta oli heas tujus ja ütles:
„Oo, nüüd on kõik sinine – kui ilus see välja näeb!”
„Professor,” hüüdis arst, „tõlkige neile metslastele, et Macius on mürgitatud!”
Professor rääkis sellest kiiresti edasi. Inimsööjate kuningas haaras peast kinni, tegi ühe leinakukerpalli ja sööstis noolekiirusel välja. Varsti tuli ta tagasi.
„Võta, joo, mu valge sõber!” hüüdis ta, ulatades Maciusele elevandiluust kausis mingi kohutavalt kibeda ja hapu joogi.
„Päh! Ma ei taha!” karjus Macius. „Oh, kui roheline on mu silmade ees! Ka kullast laud on roheline, doktor samuti…”
Bum-Drum haaras Maciuse ümbert kinni, pani ta lauale pikali, torkas talle elevandiluust nooleotsa hammaste vahele ja kallas kibeda joogi vägisi suhu.
Macius rabeles ja sülitas, ent neelas osa jooki siiski alla – ja oli päästetud.
Tõsi küll, tal hakkasid silmade ees virvendama mustad rõngad, mis väga kiiresti keerlesid. Kuid neid musti rõngaid oli ainult kuus, kõik ülejäänu oli alles roheline. Ja Macius jäi ellu, magas vaid kolm päeva ühtejärge.

Püsiviide Lisa kommentaar