Gabriel Garcia Marquez
Gabriel García Márquez (1927- 2014) – Columbia kirjanik, Nobeli kirjanduspreemia 1982. aastal. Viljeles maagilist realismi, mille tüüpiliseks teoseks on kirjaniku „Sada aastat üksildust”.
Katkend: Patriarhi sügis, OÜ Eesti Raamat 2005, tlk Ruth Lias, lk 106 – 113.
Nood olid halvad ajad, mu kindral, ei olnud riigisaladusi, mis polnuks avalikkusele teada, ei olnud käsku, mida oleks kindlasti täidetud, sestpeale kui pidulauas oli serveeritud kindral Rodrigo de Aguilari hõrku laipa, aga temale oli see ükskõik, temale ei läinud korda võimu komistused nende kibedate kuude jooksul, mil tema ema mädanes tasasel tulel tema magamiskambri kõrvaltoas, pärast seda kui asiaatlikes hädades kõige pädevamad meedikud olid langetanud otsuse, et tema haigus ei ole katk ega sügelised ega vaariklööve ega ükski idamaine nuhtlus, vaid mingi indiaanlaste nõidus, millest võib terveks ravida üksnes see, kes on selle sisse loitsinud, ja tema mõistis, et see on surm, ja ta tõmbus kõigest tagasi, et emaliku ennastsalgavusega hoolitseda oma ema eest, jäi taluma mädanemist tema kõrval, et keegi ei näeks, kuidas ta ema vaglaleemes haudub, ta käskis valitsuspaleesse tuua tema kanad, talle viidi vausid ja värvitud linde, kes omatahtsi saalides ja kantseleides sebisid, et ta ema ei hakkaks puudust tundma eeslinnavilla külaõhustikust, tema ise põletas magamistoas biksapuutükke, et keegi ei haistaks sureva ema laibalehka, tema ise leevendas bakterivastaste võietega vaevusi kehas, mis punetas kroomelavhõbedast, kolletas pikriinhappest, sinetas metüleenist, tema ise võidis auravaid haavandeid türgi palsamitega, trotsides tervishoiuministri arvamust, kellel oli hirm nõiduste ees, mis kurat, ema, parem, kui sureme koos, ütles tema, aga Bendición Alvarado teadis, et on ainus, kes sureb, ja püüdis avaldada pojale perekonnasaladusi, mida ei tahtnud endaga hauda kaasa viia, ta jutustas, kuidas tema platsenta oli sigade ette visatud, oo taevas, kuidas juhtus, et tema ei suutnudki kindlaks teha, kes neist paljudest kähku kaduvatest teehulgustest oli sinu isa, ta püüdis ajaloo tarvis pojale jutustada, et mees oli sigitanud tema ühe baari tagaruumis püstijalu, kääritatud siirupi lähkrite ümber kihava sinikärbseparve tõttu mütsi peast võtmata, ta oli tema enneaegu sünnitanud ühel augustihommikul kloostri kangialuses, oli teda uurinud melanhoolsete pelargooniharfide valgel, ja tema parempoolne munand oli olnud viigimarjasuurune ja tühjenenud nagu lõõts ning toonud hingamisel kuuldavale torupilliohke, ta kooris vastsündinu lahti nartsudest, mis noviitsid olid talle kinkinud, ja näitas teda laadaplatsidel, et ehk leidub kedagi, kes teab paremat ja eeskätt odavamat rohtu kui mesilaste mesi, mis oli ainus, mida talle soovitati imiku väärarengu vastu, talle pakuti tavapärast lohutust, et saatusega tuleb leppida, talle öeldi, et lõppude lõpuks on laps ju kõlblik kõigeks, välja arvatud puhkpillide puhumine, öeldi talle, ja ainult üks ennustaja tsirkusest märkas, et vastsündinud puuduvad peopesas jooned, aga see tähendab, et ta on sündinud kuningaks, ja nii see oli, kuid tema ei pööranud jutustusele tähelepanu, vaid palus, et ema jääks magama ega soriks minevikus, et temal oli mugavam uskuda, et nood isamaa ajaloo vääratused on palavikusonimised, magage, ema, palus ta, ta mässis ema peast jalgadeni linasesse linasse, ühte paljudest, mis ta oli lasknud nimelt valmistada, et mitte haiget teha tema haavanditele, ta pani ema magama külili, käsi südamel, ta lohutas teda, ärge meenutage kurbi asju, ema, mina olen ju igal juhul mina, magage rahulikult. Asjatuks olid osutunud paljud vaevanõudvad pingutused, summutamaks kuuldusi, et isamaa matriarh mädaneb elusalt, levitati väljamõeldud arstibülletääne, ent teadaannete kullerid ise kinnitasid, et on õige see, mida nende sõnumid kummutasid, et roiskumisaurud surija magamistoas olevat nii vänged, et on eemale peletanud isegi pidalitõbised, et oinastel olevat kõri läbi lõigatud, selleks et põdejat värskes veres vannitada, et haige alt võetud linad olevat läbi ligunenud tema haavanditest immitseva küütleva ollusega, ja ükskõik kui palju neid ka pesti, ei saadud neid enam nii säravvalgeks kui enne, et keegi ei olevat teda enam näinud ei lüpsilaudas ega konkubiinide tubades, kus teda isegi halvematel aegadel oli päevatõusul ikka nähtud, priimas ise oli end pakkunud surijale viimset sakramenti andma, aga tema oli kõrge vaimuliku ukse taha tõstnud, väites, et keegi ei ole suremas, padre, ärge uskuge kuulujutte, ütles ta, ta sõi lõunat koos oma emaga, selleltsamalt taldrikult, sellesama lusikaga, hoolimata tuba täitvast katkudispanseri õhust, enne magamapanemist pesi ta ema seebiga nagu tänulik koer, kuna süda jäi tal haledusest seisma, kui ema jagas viimsete hääleriismetega õpetussõnu, kuidas hoolitseda loomade eest pärast ta surma, et ärgu kitkutagu paabulindudelt sulgi kübarate valmistamiseks, jah, ema, vastas etma ja tõmbas terve ta keha kreoliiniga üle, ärgu sunnitagu linde pühade ajal laulma, jah, ema, ja ta mässis talle ümber magamislina, võetagu kanad pesalt, kui müristab, et nad ei hauks välja basiliske, jah, ema, ja ta pani ema magama, käsi südamel, jah, ema, magage rahulikult, ta suudles ema otsmikule ja veetis temale jäänud napid unetunnid kõhuli maas voodi kõrval, rippudes kõigi meeltega haige une triivide küljes, järgides tema lõputuid sonimisi, milles avaldus seda suurem mõtteselgus, mida lähemale jõudis surm, ja ta õppis ööde pikku kuhjunud raevuga taluma meeletut raevu sel valuesmaspäeval, mille koidikul äratas teda maailma kohutav vaikus, sest tema ema, mu elu Bendición Alvarado, oli lakanud hingamast, ja siis harutas ta linade vahelt välja iiveldamapaneva keha ning nägi esimese kukelaulupuhte nõrgas kumas, et teine, täpselt samasugune keha, käsi südamel, oli profiilis maalitud voodilinale, ja ta nägi, et maalitud kehal ei olnud tõvehaavu ega vanaduskahjustusi, vaid see oli tihke ja sile, nagu õliga maalitud surilina mõlemale poolele, ja sellest õhkus õrnade õite loomulikku lõhna, mis puhastas magamistoa haiglaõhustiku, ning ükskõik kui palju lina ka salpeetriga hõõruti ja leelises keedeti, ei kustunud kujutis ometi, sest see oli päri- ja pahupoolelt ühinenud linase riide kiududega, ja see oli igavene lõuend, ent temal polnud piisavalt meelerahu, et hoomata tolle ime mõõdet, vaid ta lahkus magamistoast raevuse uksemürtsuga, mis kajas kui püssipauk läbi maja, ja siis hakkasid helisema hingekellad katedraali tornis ning seejärel kõikides kirikutes ja seejärel kogu riigis, ja kelli löödi ühtejärge sada päeva, ning need, kes kellalöökidest ärkasid, mõistsid endale illusioone tegemata, et tema on taass kogu oma võimu isand ja et tema mõistatuslik süda, mida rõhus sellest surmast johtuv raev, tõusis jõulisemalt kui eales mõistuse ja väärikuse ning andestava sallivuse alusetute soovide vastu, sest tema ema, mu elu Bendición Alvarado, oli surnud tolle esmaspäeva, kahekümne kolmanda veebruari varahommikul ja maailmas algas uus segaduste skandaalide ja ajastu. Keegi meist ei olnud küllalt vana, et võinuks olla selle surma tunnistaja, kuid matuste kära järelkaja oli kandunud meie päevini, ja meil oli tõepäraseid andmeid, et tema ei saanud kogu oma ülejäänud elu jooksul enam selleks, kes ta oli olnud varem, kellelgi polnud õigust segada tema vaeslapseunetust palju pikema aja jooksul kui ametliku leina sada päeva, teda ei nähtud enam leinamajas, mis kaikus matusekellade vägevast kuminast, kellad ei löönud muid tunde peale tema kaotusvalu tundide, räägiti õhates, palee valvemeeskond käis paljajalu nagu tema võimu algaastail, ja üksnes kanad võisid teha, mida tahtsid, keelatud majas, mille ainuvalitseja oli muutunud nähtamatuks, tema süda jooksis raevust verd punutud kiiktoolis, kuna tema ema, mu elu Bendición Alvarado, rändas mööda noid palavuse ja viletsusega nuhelduid lagedaid kõnde saepuru ja jäätükke täis topitud jahedas kirstus, et ta ei roiskuks rohkem, kui oli seda olnud elusast peast, sest tema surnukeha oli kantud pühalikus protsessioonis ka riigi vähim läbiuuritud piirideni, et keegi ei jääks ilma eesõigusest austada tema mälestust, tumedate krepplintide tuulekoraalide saatel viidi ta kõrglavakõndude raudteejaamadesse, kus teda võtsid sellesama kurva muusikaga vastu needsamad vaikivad rahvahulgad, kes olid teistel, kuulsusaegadel tulnud, et tutvuda presidendivaguni hämarusse peitunud võimuga, surnukeha pandi austamiseks välja heategevasse kloostrisse, kus rändav linnuneiu oli aegade alguses enneaegu ilmale toonud eikellegi poja, kellest sai kuningas, pühamu suur siseuks avati esimest korda sajandi jooksul, ratsasõdurid korraldasid asulates indiaanlastele haaranguid, ajasid röövituid karjana enda ees, tõukasid neid püssipärahoopidega avarasse löövi, kuhu kiirgasid kurbust vitraažide jäised päikesed, kus üheksa täies ornaadis piiskoppi laulsid vaikse nädala leinamissat, maga rahus oma aupaistes, laulsid diakonid, laulsid missateenrid, rahu sinu põrmule, laulsid nad, väljas sadas vihma pelargoonidele, noviitid jagasid suhkruroomahla surnute mälestamise oblaatidega, müütasid patiote kivist arkaadide all seakotlette, palvehelmeid, pudeleid pühitsetud veega, teeäärsetest kõrtsidest kostis muusikat, paugutati püsse, kangialustes tantsiti, oli pühapäev, nüüd ja alati, olid piduaastad väejooksikute metsastel radadel ja udustes mäekurudes, mida mööda tema ema, mu surma Bendición Alvarado, oli oma elus kõndinud poja kannul, kelle oli endaga kaasa kiskunud föderalistlik keeristorm, sest sõjaajal oli ema poja eest hoolitsenud, oli takistanud väeosa muulasid teda kapjade alla trampimast, kui tema tekki mässituna maha kukkus, teadvuseta, malaariapalavikus lollusi rääkis, ema oli püüdnud temasse süstida esivanematelt päritud hirmu ohtude ees, mis varitsevad kõrgmaainimesi tumeda merega linnades, Bendición Alvarado kartis asekuningaid, raidkujusid, krabisid, kes joovad vastsündinute pisaraid, ta oli värisenud kabuhirmust võimupalee majesteetlikkuse ees, mida ta läbi vihma nägi rünnakuööl, toona kujutlemata, et see on maja, kus tal tuleb surra, üksilduse maja, kus elab tema, kus tema küsis endalt raevulõõmas, kõhuli põrandal, kuhu kurat küll oled sa ennast toppinud, ema, mingisugusesse sopasesse mangroovtihnikusse võiks olla takerdunud sinu keha, kes peletab liblikaid sinu näolt, ohkas ta mured murtud, samal ajal kui tema ema Bendición Alvarado purjetas banaanilehtedest baldahhiini all mülgaste iiveldamapanevate aurude keskel, et teda saaks vaatamiseks välja panna kaugetes kolkakoolides, salpeetrikõrbete kasarmutes, indiaanlaste õuedes, teda näidati väärikaimates majades koos tema noorpõlvepildiga, kus ta oli rauge, oli kaunis, tema laubal säras diadeem, ta oli vastutahtsi kaela pannud pitsilise krookkrae, oli lasknud endale puudrit näole tupsutada, ja puna huultele määrida, sel ainsal korral, talle pisteti pihku siidist tulp, et ta hoiaks seda nii, mitte nii, proua, vaat nii, hooletult süles, kui Euroopa monarhide fotograaf Veneetsiast tagi temast esimese daami ametliku pildi, mida näidati surnukeha kõrval kui ümberlükkamatut tõendit igasuguse võltsingukahtluse vastu, ja nad olidki täpselt ühesugused, sest midagi polnud jäetud juhuse hoolde, surnukeha ehitatisalajaste menetlustega ümber, kui kosmeetikavahendidest enam abi ei olnud ja parafiiniga silutud nahk kuuma käes üles sulas, laugudelt eemaldati vihmade aegu sirgunud sammal, sõjaväerätsepad hoidsid korras surnu kleiti, nagu oleks see alles eile selga pandud, ja säilitasid muutmatus kauniduses apelsiniõites pärga ning süütu neitsi mõrsjaloori, mida ta elus polnud iialgi kandnud, et keegi selles ebajumalakummardajate bordellis ei söandaks eales korrata väidet, et sa erined oma pildist, ema, et mitte keegi ei unustaks, kes on see, kes käsutab nüüd ja igavesti, kuni kõige viletsamate hurtsikukobarateni selvaleedetel, kus pärast paljusid unarusaastaid nähti keskööl uuesti saabuvat täistuledes igivana puust rattaga jõelaeva, ja see võeti vastu lihavõttetrummide põrinal, sest usuti, et kuulsusajad on tagasi tulnud, elagu matšo, karjuti, õnnistatud olgu see, kes tuleb tõe nimel, karjuti, hüpati vette, kaasas nuumatud vöölased, kaasas härjasuurune kõrvits, roniti üle puupitsiliste reelingute, et kuulekuse märgiks pakkuda andamit nähtamatule võimule, kelle täringud otsustasid isamaa saatust, ning jäädi hingetult seisma tükeldatud jää ja kivisoolaga katafalgi ees, mida mitmekordistasid presidendimessi jahmunud peeglid ja mis oli avalikuks hindamiseks välja pandud ventilaatoritiivikute alla ennemuistses lõbusõidulaevas, mis kuude kaupa ristles ekvaatorilähistel jõgedel, kiiresti mööda libisevate saarte vahel, kuni eksis õudusunenäoajastusse, kus gardeeniad oskasid mõtelda ja iguaanid lendasid pimeduses ringi, maailm lõppes, puust ratas jooksis kullaliivikule kinni ja murdus, jää sulas, sool riknes ning turses surnukeha jäi sihitult saepurusuppi hulpima, ent ometi see ei roiskunud, vaid hoopis vastupidi, mu kindral, sest siis me nägime, kuidas ta avas silmad, ja nägime, et tema pupillid olid läbipaistvad ja seda värvi nagu sinine käoking jaanuaris ning neil oli täpipealt kuukivi tervistav toime, ja isegi meie, kõige umbusklikumad, olime näinud katafalgi klaaskaant tema hingeaurust ähmastuvat ning olime näinud, et tema pooridest voolas värsket ja lõhnavat higi, ja me nägime teda naeratavat. Te ei kujuta ette, mis kõik on juhtunud, mu kindral, maailm on pea peale pöördunud, me oleme näinud muulasid poegimas, oleme näinud lilli salpeetri sees kasvamas, oleme näinud kurttummi jahmumas omaenese imepärastest imekarjatustest, ime, ime, kirstuklaas löödi klaasipuruks, mu kindral, ja äärepealt oleks tükeldatud laip, et see reliikviatena omavahel ära jagada, nii et me pidime kasutama grenaderide pataljoni, et taltsutada vaimustuspalangust pööraseid rahvahulki, keda Kariibi mere saarte kasvulavast saati tõmbas ülepeakaela tormava jõuguna ligi sõnum, et teie ema Bendición Alvarado hing on saanud Jumalalt võime astuda vastu looduse seadustele, müüdi surilina niite, müüdi skapulaare, tema külje vedelikku, jäljendeid tema pildist kuningannana, kuid nii maailmatu ja tuulepäine oli see inimmurd, et näis pigem taltsutamatu sõnnilaviinina, kelle sõrad trampisid sodiks kõik, mis nende teele jäi, ja tekitasid maavärinasarnast müra, mida teie ise võite siitsamast kuulda, kui tähelepanelikult kuulate, mu kindral, kuulake, ja tema pani käe kuuldetoruks kõrva taha, mis vähem undas, kuulas tähelepanelikult, ja siis ta kuulis, mu ema Bendición Alvarado, ta kuulis lõppematut mürinat, nägi mere silmapiirini ulatuva määratu rahvahulga pulbitsevat sood, nägi põlevate küünalde voogu, mis tõi keskpäeva säravasse kirkusse teise, veel, säravama päeva, sest tema ema, mu südame Bendición Alvarado, tuli tagasi oma vanade hirmude linna, nagu ta oli tulnud esimene kord sõja rüüstelaines, sõja toore liha leha saatel, kuid nüüd igaveseks vabana maailma ohtudest, sest tema oli lasknud kooliõpikutest välja rebida lehed, kus räägiti asekuningatest, et noid poleks ajaloos olemas, tema oli ära keelanud raidkujud, mis häirisid sinu und, ema, nii et sedapuhku naasis ta oma kaasasündinud hirmudeta, rahuarmastava rahvahulga õlgadel, naasis ilma kirstuta, lahtise taeva all, liblikatele keelatud õhus, koormatud kullast tänuandidega, mis otsatul teekonnal läbi kogu tema tohutu krampides vaevleva masendusriigi, alates selva piirist, talle külge riputati, peidetud kuhila alla pisikestest kuldkarkudest, millega halvatusest paranenud olid ta üle külvanud, merehädaliste kuldtähtedest, kullast lapsukestest usu kaotanud viljatutelt naistelt, kes oid pidanud kähku võpsikusse jooksma, et sünnitada, nagu sõjaajal, mu kindral, ta triivis terve rahvuse vanatestamentliku rännu hävitava tulva keskel, kus inimesed ei teadnud, kuhu jätta oma köögikraam, oma pudulojused, oma ühe elu riismed, hellitamata muud lunastuslootust kui needsamad salajased palved, mida Bendición Alvarado oli lugenud lahingute ajal, et käänata kõrvale kuulid, mida tulistati tema poja pihta, kes oli sõjamöllus tulnud, punane kalts pea ümber, karjudes palavikusonimiste vaheaegadel, elagu liberaalne partei, kurat, elagu võidukas föderalism, närused konservatiivid, ehkki tegelikult tõmbas teda atavistlik uudishimu tundma õppida merd, ainult et see vilets rahvamass, kes oli linna tunginud tema ema surnukehaga, oli hoopis märatsevam ja pöörasem kui kõik need jõugud, kes föderatsioonisõja avantüüris maad laastasid, oli aplam kui marabunta, jubedam kui paanika, kohutavam kõigest, mida minu silmad olid näinud võimuloleku loendamatute aastate kõikide päevade jooksul, terve maailm, mu kindral, vaadake, missugune ime.
Loomingut
“Kõdulehed” (1955)
“Sada aastat üksildust” 1975, 2002, 2006, Eesti Raamat, tlk Aita Kurfeldt
“Kadunud aja meri”, 1980 Perioodika, tlk Jüri Talvet
“Merehädalise jutustus”, Perioodika 1991, tlk Ruth Lias
“Patriarhi sügis” 2005 Eesti Raamat, tlk Ruth Lias
“Ühe ettekuulutatud surma kroonika” ,1995, tlk Ruth Lias
“Armastus koolera ajal”, Varrak 1995, 2006 Eesti Raamat, tlk Marin Mõttus
“Minu mälestused kurbadest hooradest”, 2006 Eesti Raamat, tlk Külli Artmann
“Elada, et sellest jutustada”, 2007, tlk Ruth Lias
“Armastusest ja teistest deemonitest”, 2007, tlk Ruth Lias
“Kaksteist kummalist palverändurit”, 2009 Eesti Raamat, tlk Kätlin Kaldmaa
Link
Jüri Talvet, Gabriel García Márqueze proosa, Eesti Päevaleht, 27.07.2001,
http://epl.delfi.ee/news/kultuur/gabriel-garcia-marqueze-proosa?id=50806712
Emmi Itäranta
Foto: Heini Lehvaaslaiho
Emmi Itäranta (1976) – Emmi Itäranta sündis Tamperes Soomes. Ta on õppinud teatriteadust ja loovkirjutamist, töötanud kolumnisti, teatrikriitiku, dramaturgi, stsenaristi ning pressiametnikuna. Praegu elab ja töötab autor Suurbritannias Canterburys.
Emmi Itäranta esikromaan „Teemestarin kirja” (e.k „Vesi mäletab”) tekitas 2012. aastal Soomes suurt elevust. Debütant võitis kõigepealt kirjastuse Teos suure ulmeromaanivõistluse, seejärel Kalevi Jäntti noore kirjaniku auhinna ning 2013. aastal ka Nuori Aleksis auhinna. Romaani tõlkeõigused on müüdud juba 12 riiki, ingliskeelse teose annab välja HarperCollins, ostes kohe ka kahe järgmise raamatu tõlkeõigused. Soome ajakirjandus on nimetanud seda oluliseks rahvusvaheliseks läbimurdeks.
Katkend: Vesi mäletab, Koolibri 2014, tlk Kadri Jaanits, lk 182 – 188.
Kraanist tuli vett.
Täitsin teetassi ja jõin selle tühjaks. Jõin teise tassitäie, siis kolmanda. Veevool ei lakanud. Tundsin ära vee maitse: see oli pärit tundruallikast. Sulgesin kraani ja avasin uuesti. Vett tuli endiselt.
Metall mu sõrmede all oli sile ja külm. Keerasin kraani kinni, istusin köögipõrandale, jalad kronksus, ja painutasin pea põlvedele.
Kuulasin oma hingamist. Kuulasin vere liikumist soontes. Kuulasin vaikust majas ja katsusin mõista, mis on juhtunud.
Mu silme ette kerkisid külaelanike näod, palved ja tänusõnad lõhenenud huultel, täidetud veelähkreid tõstvad käed, käeselja luude valge lehvik õhukeseks kileks pingutatud naha all. Nende sammud vajusid raskelt vastu maad, kui nad kandsid oma riiete all koormat, millest sõltus nende laste või nende abikaasade või vanemate elu. Üks neist oli tulnud minu majja, istunud minu köögis ja viinud endale minu vett – vett, parandasin mõttes, lihtsalt vett, mitte minu vett. Hiljem, külla tagasi jõudnud, vaatas ta plakateid tänavatel, neile kirjutatud vaevatasu suurust. Ja mõne päeva või nädala pärast, samm kindel või värisev, oli ta astunud tänaval seisva veekontrolli juurde. Öelnud: ma tahan teatada teile midagi, mis võiks teile huvi pakkuda.
Kui kaua on sõjavägi teadnud?
Kas nad jälgisid minu tegemisi ja reisiettevalmistusi, teadsid heliliikurist ja võltsitud k-passidest? Võib-olla teadsid nad allikast juba mitu nädalat, aga olid kuidagi teada saanud, et ma kavatsen külast lahkuda ja ootasid. Võib-olla olid nad valvanud heliliikuri peidupaika, jälginud, kuidas me Sanjaga sinna toitu ja vett tassisime. Ja eile, kui Sanja oli õhtul läinud peidupaika mind ootama, olid nad oma rasketes saabastes ja sinistes mundrites kohale tulnud, võib-olla ainult kaks – ühest oleks piisanud, sest Sanja polnud ju suurt kasvu. Kujutasin ette, kuidas nad talle sillaaluse koopa tumeda taeva all teele ette astusid ja saablid tupest tõmbasid. Vihm piserdas nende läikivad terad lainetavaks peegelpinnaks. Üks sõduritest sidus Sanja käed selja taha ja teine kahlas silla alla, kus ootas sõiduvalmis heliliikur. Nad võtsid liikuri ja kärule lastitud vee ja toidu ja viisid ta minema, ja tal polnud vähimatki võimalust põgeneda ega minuga ühendust võtta.
Katsusin mitte mõelda, mis Sanjast on saanud.
Kõigi teiste mõtete taga oli teadmine, et on olemas teinegi võimalus. Et teda ei võetudki kinni. Et sõduritel polnudki vaja tema juurde tulla.
Aga sellele võimalusele ei tohtinud ma mõelda. See ei mahtunud minu maailma piiridesse ilma neid kildudeks purustamata.
Mõtlesin kõigele, mida teadsin sellest, mis on juhtunud teistes veekurjategijate majades meie külas. Seda polnud palju: pelgalt sosinad ja kuulujutud. Vilksamisi nähtud vangid, kauged ja vaikivad nagu vaimud. Kuivanud veri aiatee liival.
Tundsin korraks õõnsat paanikat, mõeldes, et võib-olla ei tohi ma majast lahkuda, aga siis meenus, et olin juba hommikul ilma tagajärgedeta õues käinud. Mul polnud aga aimugi, kui kaugele majast ma minna võin. Ja mis juhtub siis, kui jõuan selle oma elule pandud nähatmatu piirini? Kas mind lastakse sealsamas maha või piisab hoiatusest?
Oli ainult üks võimalus teada saada.
Mul jalad värisesid, kui ma terrassile astusin.
Jalgrada maja välisuksest väravani oli sama tuttav ja argine nagu mu oma peopesa. Olin seda teed kõndinud lugematuid kordi, enamikel päevadel oma elust, ja ma oleksin osanud selle käänakuid ka kinnisilmi kirjeldada. Praegu aga oli teekond üle muru võõras ja uus, iga samm lõikavalt selge ja iga raskuspunkti muutus rõhuv nagu kohalt kangutatud kivirahn. Nägin räästa all ämblikuvõrku kinni jäänud ööliblikat, keda seal eile veel polnud. Nägin konarusi kiviplaatidel, nende servadest ebaühtlaseks kulunud kuju, kivimi raudtumedaid kihte, mille aeg oli üksteise vastu kokku pressinud. Nägin oma haprast luust ja õhukesest nahast tehtud jalga, mis lebas valge ja haavatavana kivist kilbil rohukõrre pehmes raamistuses.
Hingeõhk liikus minus rutakalt, katkendlikult, ja ma ootasin igal sammul tundvat midagi oma kehas – mida täpselt? Minu pihta polnud kunagi tulistatud. Olin kuulihaavu näinud, kuivanud verd ja kleepuvast kollakast vedelikust määritud sidemeid nende ümber, aga ma polnud kunagi näinud, kuidas kuul leiab oma ohvri. Polnud näinud valu inimese näol, kui metall läbib tema ihu, rebib laiali koed ja upub luusse. Kujutlesin kõrvetavat valu, otsekui väikest plahvataust oma lihas, ja seejärel katsusin ette kujutada sama valu sajakordselt, sest olin kindel, et minu esimene kujutluspilt polnud tõele ligilähedalgi. Kui palju mul üldse oleks aega tunda? Kas ma jõuaksin näha, kuidas elu minust pikkamööda välja valgub või oleks kõik nii kiiresti möödas, et haava kriiskav valu jõuaks vaevu mu tajuni tungida?
Veri tegi jalad raskeks, kui sundisin end samm sammu järel edasi astuma. Rohukõrred paindusid mu kingataldade all ja tõusid jälle hääletult taeva poole püsti, kui mu jalg uuesti õhku tõusis.
Metsatuka poolt kostis raginat. Ma ei näinud puude vahel liikumist. Taipasin, et olen peatunud. Hingamine galopeeris vangina mu ahenenud kurgus. Lõdvestasin lihaseid ja lasin õhul kopsudest valguda klaari, eileõhtuse vihma järele lõhnavasse hommikusse. Värav polnud enam kaugel. Samm: mõne pika sammuga oleksin kohal. Samm, teine ja kolmas: võiksin puudutada värava ööst veel jahedat metalli, kui sirutaksin käe ja küünitaksin. Viimane samm: seisin otse värava ees.
Lehed sahisesid üksteise vastu ja tuul rebis oksi. Jalgraja liival vehklesid varjud. Männioksale riputatud tuulekell kilksatas vaiselt mu selja taga.
Hingasin sügavalt sisse, sulgesin silmad ja avasin värava.
Midagi ei juhtunud.
Vaatasin ringi ega näinud ikka veel midagi, mis oleks andnud märku kellegi teise kohalolust.
Astusin sammu väravast välja.
Siis teise.
Kolmandal sammul lõhestas õhku terav, aga üllatavalt vaikne paugatus, otsekui oleks paks laud ühe metalse hoobiga pooleks löödud. Kõigest paari sõrmelaiuse kaugusel mu varvastest paiskus õhku peotäis liiva. Tardusin paigale. Paugu kaja sumbus ümbritsevasse maastikku.
Lapsena olin äikesetormide ajal mässinud end kardinasse ema kabineti nurgas ja olnud peidus selle rahustavas pehmes hämaruses, kuhu kumas läbi kanga lõime õrna valgust. Olin oodanud, kuni ähvardavad lõhed maailmas jälle kinni kasvasid ja olematuks luitusid ning majas võis jälle rahulikult, ilma kardinalt kaitset otsimata ringi liikuda. Nüüd käis minust läbi sama impulss. Iga minu ihurakk kisendas: pööra ümber ja jookse majja nagu jalad võtavad, tõmbu nurka kardina sisse kerra, kuni lõhed on jälle kinni kasvanud ja poleks enam vaja karta kukkumist pingul, tihenevasse pimedusse või eredasse, kõikepõletavasse valgusesse. Aga kardin oli ammugi servadest auklikuks kulunud, nurk täis ämblikuvõrke ja neisse kinni jäänud tolmutakku, ja polnud ühtegi kohta ei majas, ei aias ega tundrus, kuhu ma oleksin võinud maailmas haigutavate klaasservaliste kuristike eest peitu pugeda.
Astusin veel ühe sammu edasi.
Heli rebestas õhku ja kohast, kus kuul maad tabas, rabises mu jalale liiva. Tõstsin pilgu ja nägin liikumist umbes kümne meetri kaugusel: ribakest sinist puutüvede vahel, metalli lõikavat välgatust seal, kus päikesekiired seda tabasid.
Kolmas katse kinnitas seda, mida olin juba hakanud aimama. Liiv paiskus jälle õhku, täpselt nii lähedal, et see oli tõhus hoiatus, aga meelega märgist mööda. Need sõdurid oskasid lasta ja nad tahtsid, et ma teaksin oma piire. Tundus aga, et mingil põhjusel hoidusid nad mind vigastamast.
Kui ma aeglaselt läbi värava aeda taganesin, valgus üle maa rõhuv, kõikehõlmav vaikus.
Õhtu saabudes olin oma vangistuse piirid selgeks saanud. Piir kulges mööda aeda ümbritsevat tara, välja arvatud teemaja taga, kus tara polnud. Nähtamatu müür oli paika pandud umbes kümne sammu kaugusele teemaja tagaseinast, aga teemajja tohtisin ma vabalt siseneda. Järeldasin, et maja ümbruses peab olema mitu snaiprit, kes lakkamatult minu liikumist jälgivad.
Kui olin jälle tagasi majas, lukustasin ukse ja tõmbasin kardinad kõigi akende ette. Sain nüüd aru, miks teiste sinise ringiga märgistatud majade aknad olid alati kaetud. Kui elu on aheldatud kitsastesse piiridesse, on väärtuslik iga väiksemgi vabadusekübe. Ukse kulunud puit ja akende habras klaas ei suudaks sissetungijaid kinni pidada, aga niikaua, kui ma võisin nende eest varjata kasvõi väikest osa oma elust, selle enesele hoida, ei kavatsenud ma loobuda sellest privaatsuseraasukesest, võimalik, et viimasest, mis mulle oli jäänud.
Mulle meenusid kommunikaatorid. Üks neist oli endiselt sisse pakitud meie retke jaoks Kaotatud maadele. Teise olin jätnud oma tuppa puidust laekasse. Võtsin kotist häkitud kommunikaatori, vajutasin sõrme ekraanile ja ootasin valguse süttimist. Ekraanil vilkus rida punktikesi: seade otsis võrku. Lõpuks ilmus ekraanile teade: Ühendus puudub. Valisin menüüst: Otsi uuesti. Minuti pärast ilmus ekraanile sama teade. Läksin oma tuppa ja otsisin välja teise kommunikaatori. Ka selle ekraan teatas mulle, et majas pole levi. Minu vangistajad olid hoolt kandnud, et ma välismaailmaga ühendust ei saaks.
Õhtu lähenedes hakkasin toidu pärast muret tundma. Vett mul oli, vähemalt esialgu. Olin köögikraanist kõik lähkrid täis lasknud, juhuks kui vett enam ei tule. Majas polnud enam kuigivõrd söögikraami. Olin tassinud kõik, mis vähegi kauem säilis, reisi tarbeks heliliikurisse. Leidsin köögikapist mõned amarandikuivikud ja sõin ühe neist lahja tee kõrvale. Olin tänulik, et meil oli aed, sest osa marjadest ja köögi- ja juurviljadest pidi peagi valmima. Suurem osa on söögikõlbulik siiski alles mitme nädala pärast. Pudruhelbeid jätkub ehk nädalaks, kui ma kokkuhoidlik olen.
Kui päike oli nii madalale vajunud nagu see praegusel ajal üldse vajus, otsisin köögikapi sahtlist laia teraga noa. Seisin välisukse ette. Kunagi ammu oli ukse külge kruvitud kaheharuline raudnagi, mille otsa oli mul kombeks riputada oma putukavõrk. Tõstsin võrgu seinal olevale riiulile ja asetasin noaotsa vastu ukse valgeks värvitud puitu. Eristasin värvikihis pintslijälgi, ema käeliigutusi: ta oli vana värvi maha kraapinud, muutnud ukse jälle ilusaks ja läikivaks. Sellest oli möödas üle kümne aasta ja värv pragunes.
Surusin tera tugevasti vastu ust ja tõmbasin puusse ühe püstkriipsu sinna, kus väljaspool, ukse teisel küljel oli sinine ring. Värv sisselõike alt koorus maha. Teiste kriipsude jaoks oli veel küllalt ruumi.
Tagasi oma toas, pistsin noa padja alla. Lamasin, näol hilissuve valgus, kommunikaatorid voodi kõrval laual pimedad ja vaikivad.
Hommikul tõmbasin uksele eelmise kõrvale teise püstkriipsu. Õhk majas oli umbne ja läppunud. Kui ma ukse avasin, nägin, et terrassitrepile oli jäetud kandikutäis toitu. Seda ei olnud palju: pool leivakannikat, peotäis kuivatatud viigimarju, väike kotike ube. Panin oad veekaussi likku ja jagasin toitu ettevaatlikult portsjoniteks, sest ma ei teadnud, mitu päeva ma pean sellega läbi ajama. Tühja kandiku jätsin sinna, kust ma ta leidnud olin.
Mõtlesin veele, mis köögikraanist jooksis, kuigi poleks pidanud, ja snaipritele, kes meelega tulistasid otse jalge ette, aga ometi mööda. Mõtlesin terrassile jäetud toidule. Veendusin järjest enam ühes, mida ma ei mõistnud: mind taheti elus hoida. Vähemalt esialgu.
Veel taheti, et ma kardaksin.
Järgmise öö istusin akna all vahipostil, et näha, kas keegi käib õues. Natuke pärast kuut hommikul tuli sõdur. Ta kandis kandikut toiduportsjoniga. Kui ta selle terrassitrepile asetas, tõusin liikmeid rõhuvast väsimusest hoolimata üles. Kui ma ukse avasin, tõstis ta pilgu.
„Miks minu maja on märgistatud?” küsisin.
Sõdur võttis maast tühja kandiku ega vastanud. Ta pööras ringi ja hakkas minema. Läksin talle järele. Sain aru, et see on ohtlik, aga ma pidin proovima.
„Milles mind süüdistatakse?” küsisin. „Kas ma saaksin kellegagi rääkida?”
Sõdur astus vaikides edasi. Jooksin temast mööda ja astusin talle teele ette. Ta peatus ja pani käe saablipidemele. Märkasin alles nüüd, et see oli pagari poeg, kellega ma olin ühes koolis käinud ja keda olin näinud külas plakateid võõpamas.
Linke
Evelin Arust „Intervjuu: Emmi Itäranta”, 13.04.2014 Müürileht
Nädala autor 