Kai Aareleid
Foto: Varrak
Kai Aareleid (1972) on eesti tõlkija ja kirjanik. Ta on õppinud dramaturgiat Soome Teatriakadeemias ja ilukirjanduse tõlkija-toimetaja lisaeriala Tallinna Ülikoolis. Tõlkinud ilukirjandust inglise, hispaania, soome ja portugali keelest, muuhulgas David Mameti, Bruce Chatwini, Arturo Pérez-Reverte, Carlos Ruiz Zafóni ja Javier Maríase loomingut.
Friedebert Tuglase novelliauhinna laureaat 2013, novelli “Tango” eest.
Katkend:„Linnade põletamine”, Varrak 2016, lk 175-184.
VABADUS JA VAIKUS
1959
Ainult vaikus on pärast ema lahkumist harjumatu, hakkab kõrvadele, sest kõik teised hääled kostavad võimendatult: naaberkorterite elamise helid, kojamehe luud, võõrad sammud, jutupomin, lapsenutt tänaval, rongide manööverdamiskõmin raudteejaama juures.
Kas uus elu teeb haiget? Tiina ei oska sellele vastata. Kõik lihtsalt on. Inimene harjub peaaegu kõigega, kolmeteistkümneaastane seda enam. Tol sügisel on Tiinale põhiliselt seltsiks tädi Ida. Isa on Idat alati kohelnud kui majaomaniku leske, kes elab olude sunnil tema perega ühe köögi peal. Ema seevastu ei sallinud käreda ütlemisega Idat kunagi ja Ida juba võlgu ei jäänud. Liisi lahkumine on talle viimane piisk. Tiina näeb isa ja Idat köögilaua ääres suitsu tegemas – nüüd, kus ema ei ole, on see viimaks lubatud. Ida vangutab läbi vine pead ja pomiseb:
„Närakas! Missugust kuninganna elu talle pakuti! Millest tal puudu oli?” Ning siis Tiina poole: „Tüdrukust on kahju. Vaene laps.”
Ida ootab Tiinat pärast kooli sooja söögiga. Kui Tiina ei istu isa kirjutuslaua ääres, nina raamatus, kuulavad nad pikki hämaraid tunde krabisevaid plaate Ida lemmiklauludega. Isa on Idale kuskilt uue grammofoni toonud, lohutuseks ja tänutäheks. Peetri väikesed žestid.
Vaene, mõtleb Tiina. Ta on seda varemgi kuulnud. Kas ma olen vaene? Üksik, natuke. Aga vaene ma ei ole.
NAISTE ASJAD
1959
Mõnikord läheb Tiina õhtul isale lattu vastu ja nad jalutavad koos Vallikraavi tänava „Toome” restorani varajast õhtust sööma. Isa tahab just sinna ja ütleb ikka veel „Grand”, õigemini ütleb ta tegelikult „Krant”, see on üks asi, mis ei ole muutunud.
Need on imelikud söömaajad, täis lausekatkeid, pause, sillaehitamiskatseid.
„Missugune siin varem oli?”
„Siin on tegelikult väga vähe muutunud. Kõik on rohkem kulunud, võib-olla. Nõud olid enne teistsugused. Aga ma olen mõelnud, et ei mäletagi, lihtsalt tean, et teistsugused. Inimene märkab kaunis vähe. Kui ta elab.”
Pausid.
„Kuidas sul…”
„Hästi. Koolis on kõik hästi. Ma tahaksin juuksurisse minna.”
„Ahah, noh…”
„Mul on raha veel alles, sa ei pea andma.”
„Võta ikka.”
„Olgu.”
„Ma tegelikult…”
„Mida?”
„Tahtsin hoopis küsida, kuidas sul poistega ja nii. Rumal küsimus.”
„On jah.”
„Kui sul midagi on, muret ja küsimust, siis räägi emaga, eks. Või Idaga.”
„Isa, kui mul on muret, küll ma räägin sulle.”
Peeter vaatab tütart pikalt ja nukralt, ning kui Tiina tõstab trotslikult pilgu ja vaatab vastu, pöörab Peeter pilgu aknast välja. Kolletab. Loodus on väsinud. Kas seda silda üldse saab kunagi taastada, kas ma jaksan?
Sildu taastatakse, ehitatakse uusi, aga kas mina? Enam?
Peeter tõstab portfelli sülle, võtab sealt pruuni paberisse keeratud väikese paki, lükkab Tiina ette.
„Mis see on?”
Tiina hakkab pakki lahti tegema.
„Pane see kotti. Pärast kodus vaatad. Et kas on parajad või. Kui ei ole, ma saan ära vahetada. Ära praegu lahti tee.”
Peeter köhatab.
„Kas võtame maksapraadi?” teeb ta teist juttu.
„Mida siis? Ikka,” vastab Tiina ja Peeter viipab ettekandjale.
Kodus teeb Tiina paki lahti. Selles on kaks rinnahoidjat, valge ja beež. Tiinal on neid proovides korraga piinlik ja naljakas ja tänulik tunne. Ema oleks sellest suure numbri teinud, pidanud võib-olla pika loengu naisekssirgumise valust ja vaevast, kindlasti ohanud. Aga ema ei ole midagi märganud, kuigi nad kohtuvad vähemalt paar korda nädalas ja ema ei jäta kunagi ütlemata, kui Tiina juuksed on kammimata või kui mõni riideese tema meelest ei sobi.
Seda ta ei märganud, ema.
Aga isa märkas. Isa ei teinud numbrit, isa.
Mõlemad rinnahoidjad on täpselt parajad.
Tiina vaatab oma natuke võõrastavat peegelpilti, tõmbab sviitri peale, uurib end veel korra ühelt ja teiselt poolt ja ajab selja sirgu.
Kui nii, siis nii.
SÕDA
1959
Alguses oli täiuslik valge muna.
Plangud varemete ümber peavad kaitsma ja varjama, plangud koolimajade ümber ja vahel peavad piirama ja eraldama. Võib-olla ka kaitsma kedagi kellegi eest, kellegi vastu, vältima midagi, võib-olla sõda, sõda ju kardetakse kõige rohkem. Sõda. See on tont, jah, aga selle sõna üks tähendusi on „kunagi varem”. „Sõda” käib ju nii tihti kaasas sosinal öeldud sõnaga „enne”. Ühel teisel ajal. Tiinale on see kõik ainult ähmane tumedus. Karta saab konkreetseid asju. Sõda ei ole konkreetne.
Vanemuise tänava vana punase koolimaja pruun plank, millest niisama üle ei näe, eraldab eesti kooli hoovi Riia tänava vene koolist. Plangu taga nad seal kisavad, nemad, venkud. Teise korruse akendest paistab, kuidas sealpool planku taovad poisid samamoodi palli, plikad mängivad samamoodi keksu ja kulli, ronivad turnimispuudel; kaelarätid lehvivad, põlled laperdavad, särgid on püksist väljas, põsed õhetavad. Kui hääli pole kuulda, paistavad nad peaaegu samasugused kui eesti lapsed. Vahetunnidki on samal ajal.
Tavaline viluvõitu oktoobripäev, unine ennelõuna. Kaegla Ats, krooniline istumajääja, kes on juba mõnda aega plangu ääres kastidel turninud ja üle aia vahtinud, hüppab äkitselt alla ja karjub üle õue: nüüd aitab! Kuulete! Mul käed sügelevad, näitame neile venkudele! Mis nad seal lõugavad kõik see aeg, sibulad siukesed! Ptüi! Lähme barrikaadidele!
Atsis on agitaatori ja kõnemehe verd. Poisid on kohe parves ümber, isegi tüdrukud tulevad itsitades lähemale. Tiina on nende hulgas, miks mitte, natuke põnevust.
Nüüd on nii, ütleb Ats. Igaüks võtab homme midagi viskamiseks, pehmeid asju, teate: tomateid, kärpand õunu, muna oleks väga hea, eriti, kui saaks mädamune, peaasi, et oleks võimalikult lögane. Meie poistega toome kuurist veel kaste juurde, peidame põõsaste taha, keegi passib peale, et õpsid ei tuleks, homme pikal vahetunnil teeme ära.
Järgmisel päeval ongi midagi paljudel kaasas. Mõned plikad ikkagi ei julge, aga kaebama ka ei lähe, kardavad Atsi. Suurel vahetunnil kogunetakse õue, kastid laotakse trepiks, seal nad siis seisavad natuke ja jälgivad oma peatseid ohvreid. Võtavad hoogu.
Osa plikasid jäetakse valvama, Atsil on kõik läbi mõeldud. Tiinal on ilus suur turumuna. Mädamuna see kindlasti ei ole, kus sa sellist ikka võtad. Hedi, kes korra nädalas turul käib, juba oskab mune valida, kus ta pääseb. Küll ema oleks alles lärmi löönud, kui mõni turult toodud kallis muna oleks olnud mäda. Nüüd ema enam ei ole, aga head kombed nii ruttu ei unune.
Hommikul enne välja tulemist hiilis Tiina tasakesi sahvrisse, võttis korvist ühe muna, keeras selle taskuräti sisse ja sokutas õrnalt portfelli kõige peale. Nüüd on muna Tiinal pihus ja Tiina juba koos teistega üleval plangu peal.
Kuramuse venkud, pressib Ats läbi hammaste, ja Tiina püüab end nendesamade sõnadega üles kütta. Kuramuse venkud. Kuigi ega nende venkudega midagi eriti ei ole. Ainsad venelased, keda Tiina lähedalt on näinud, olid naabermaja majoriproua ja tema poisid – enne kui nad kuskile suurema elamise said ja ära kolisid.
Ta lihtsalt ei arva venelastest mitte midagi, nood on omaette maailm, tema tee nendega ei ristu ja täiskasvanute sosinate mõistatamisest on ta juba ammu loobunud. Kui just see… kisa. Jah. See ajab tõesti vahel vihale.
Kaua me kannatame seda, sisistab Ats. Kaua me kannatame, kordab Tiina. Kuramuse venkud. Kaua me kannatame, kaua ma kannatan. Jah. Kaua ma olen illikukupai.
Vaat ei ole. Muna tema peos hakkab nõudma lendulaskmist. Süda peksab.
All käib venkudel mingi palli tagaajamine. Hulk umbes nendevanuseid poisse. Müdin, söödud, hõiked. Juuraa! Saa-šaa! Voo-vaa! Tolmupilv. Värav on neil tehtud kohe plangu taha. Tagapool, kooli juures sagib plikasid ja väiksemaid lapsi.
Siis ütleb Ats: „Läks!” ja operatsioon algab. Igaüks püüab kellelgi pihta saada. Tammelinna aiaomanike lögased tomatid ja ploomid leiavad esimesed ohvrid. Tiina oma varustusega alles otsib sobivat ohvrit, kui Ats raputab teda õlast ja karjub: mis sa vahid, Tiina, viska juba! Ja Tiina võtabki hoogu, viskab, saadab oma muna teele ühe mustapäise poisi suunas, kes pole veel jõudnud ohutusse kaugusesse pageda, vaid seisab paigal ja on kerge saak. Keegi karjub poisile: „Vova, begi!”, aga muna juba vihiseb läbi õhu ja tabab, tabab poissi keset otsaesist. Poiss lööb tuikuma.
Täpne tabamus on mõlemale poolele ühtviisi ootamatu. Järgneb pikk tardunud hetk. Munavalge ja kollase koogelmoogel voolab poisi otsaeest alla, poiss tõstab aeglaselt käe, puudutab tabamuse kohta, seisab paigal, vaatab kuidagi juhmilt Tiinale otsa, kivistunud Tiina ülevalt plangu pealt vaatab vastu, kuni taipab, mis juhtus, millega ta õieti hakkama sai, ja hüppab kähku alla.
Kogu muu kamp plangu otsas röögib naerda. Laskemoona on veel alles, võetakse hoogu uueks rünnakuks, aga lahing saab ootamatu lõpu.
Ossa kurat! Röögatab ülemjuhataja Ats. Kõik alla ja vehkat! Dire tuleb! Kurat, kähku!
Aga on juba hilja.
Terve klass rivistatakse võimlasse aru andma: direktor Riibak, õppealajuhataja Järvet ja surmkahvatu õpetaja Reiman seisavad rivi ees. Kuidas te ometigi. Häbi teil pole. Nagu huligaanid. Ja tüdrukud ka, veel korralikest peredest. Ise juba noored neiud. Kõik teadagi kelle eestvedamisel. See on, kui poisil pole isa, kes kasvataks. Unger, sina ka! Ise hea õpilane, intelligentsete vanemate laps! Vaata, kuidas sa välja näed, nagu kraade.
Tiina koolipõll on plangunaela külge kinni jäänud ja ülalt alla lõhki kärisenud. Enne võimlat on ta põlle seljast ära saanud, pihku kokku kägardanud. See pole tavaline poekaup, ema lasi selle õmmelda, isa tõi laost atlassiidi. Siid läheb väikeseks kokku. Sõrm on verine. Siid ei ima kuigi hästi verd. Põgenemisel jalast pudenenud kinga on ta siiski üles leidnud, ainult kanna kiiruga maha tallanud. Pats on lahti tulnud.
Nagu kraade. Süda puperdab, põsed õhetavad. Aga häbi pole ollagi.
Kui, siis ehk korraks selle poisi ees. Aga ei.
Kõigil vanemad kooli. Sellest tuleb veel suur pahandus. Mitte ainult teil, vaid eelkõige meil! Kool ju vastutab! Meid kutsutakse aru andma. Teie vanemaid ka. Kas te üldse saate aru, mis te olete teinud? Niisama seda juba ei jäeta.
Looming
“Vene veri”. Varrak, 2011.
“Linnade põletamine”. Varrak, 2016.
Luule
“Naised teel”. Eesti Keele Sihtasutus, 2015.
“Vihm ja vein”. Eesti Keele Sihtasutus, 2015.
Tõlkeid
Michael Ignatieff, “Sõdalase au”. Varrak, 2001.
Bruce Chatwin, “Laulujooned”. Varrak, 2002.
Paulo Coelho, “Istusin Piedra jõe ääres ja nutsin”. Philos, 2003.
Arturo Pérez-Reverte, “Dumas’ klubi ehk Richelieu vari”. Varrak, 2006.
Paulo Coelho, “Kurat ja preili Prym”. Pilgrim, 2006.
Carlos Ruiz Zafón, “Tuule vari”. Varrak 2008.
Carlos Ruiz Zafón, “Ingli mäng”. Varrak 2010.
Javier Marías, “Oxfordi romaan”. Varrak, 2012.
Carlos Ruiz Zafón “Taeva vang”. Varrak 2013.
Roberto Bolaño, “Tšiili nokturn”. Kultuurileht, 2013 (Loomingu Raamatukogu 36–37).
Carlos Ruiz Zafón “Marina”. Varrak 2014.
Enrique Vila-Matas, “Pariisile ei tule iial lõppu”. Kultuurileht, 2014 (Loomingu Raamatukogu 35–38).
Carlos Ruiz Zafón “Uduprints”. Varrak 2015.
Nikolai Baturin
Foto: Elmo Riig
Nikolai Baturin (1936) – eesti kirjanik.
Tema mõlemad vanemad on pärit peipsivenelaste seast – suguvõsa isapoolne liin on pärit Alatskivilt Nina külast, emapoolne vanaisa Varnjast ja vanaema Mustveest. Mulgimaale tulid Nikolai Baturini esivanemad juba tsaariajal. Arumetsas oli Baturinitel suur tare-tüüpi maja. Praeguse Kaluri talu Kalbuse külas, kus kirjanik elab, jõudis isa vanaisal üles ehitada aidata enne Siberisse saatmist. Pärast isa äraviimist hakati elama vanaisa juures Kaluri talus.
Oma lapsepõlve on ta kunstilisel moel edasi andnud romaanis “Kartlik Nikas. Lõvilakkade kammija”.
Nikolai Baturini koolitee sai alguse Viljandi 2. mittetäielikus keskkoolis Saksa okupatsiooni ajal, mil ta oli kaheksa-aastane. Hiljem õppis ta 2. keskkoolis ehk praeguses Viljandi maagümnaasiumis. 1952–1955 õppis ta Vana-Võidu loomakasvatustehnikumis, 1963-1965 Tallinnas 8. töölisnoorte keskkoolis.
Seejärel teenis ta viis aastat NSV Liidu mereväes, töötas kuus aastat Siberis geoloogiaekspeditsiooni liikmena ning oli viisteist aastat elukutseline kütt Siberi taigas.
Samal ajal kirjutas Baturin luulet, proosat, näidendeid, filmistsenaariume, esseistikat jm. Ta on ka oma raamatuid ise illustreerinud ning oma näidendeid lavastanud. Tema teoseid on tõlgitud vene, ukraina ja leedu keelde.
Baturin on Eesti Kirjanike Liidu liige aastast 1973.
Katkend: Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse, Menu 2016, lk 77 – 84.
Euroopa-Ulm
Suurkhaan ja talle alluvad khaanid avastasid üsna varsti, et kord juba kotis olnud vaenlase väehulgad on mõne aja pärast taas vabaduses. Neilt tuli võtta võimalus kaotuseks …
… tuli vallutada Euroopa.
Ent siiamaani ei näinud Suurkhaan ega ta piilurid teoreetilist ega praktilist müüriauku Euroopa ajalooliselt kõvas seinas; kõik mäsu ja mõõgaragin, mis sealt kostis, kostis koduseinte vahelt – kahanes loomulikult nagu õllevaht vahiülema vurrudelt.
Aga sealpool oli kindla võidu pretensiooniga pooltundmatu Mongoolia, kelle täisnimigi Dai Ön Yehe Monggul Ulus võrdus maagilise draakoni nimega.
Mida ei teata, see ka ei peata. Vahiülem, pühkinud vurrud, tellis teise kruusi õlut ja vaatas loorispilgul kaugel linnamüüri taga lainetavat heina – see ulatus rinnuni hobustele, kes silmapiirist silmapiirini ulatuvates tumedates viirgudes lähenesid aeglaselt Euroopa müüridele. Sõdurid istusid sadulas sirgelt, rinnaturvised helkisid nagu peeglid hämaras ruumis. Piigiotsad mitte ei liigahtanudki ning laiateralised mõõgad püsisid mõõgavöö varjus puhkeasendis. Ei midagi hirmuäratavat peale selle, et mongolite müriaadiline armee liikus helitute lainetena Euroopa peale …
… vahtmeister laskis laadijal tuua veel ühe õlle. Pilt paranes oluliselt: mongolid kadusid.
„Hea veel, et ei andnud kahurist häirepauku: oleks asjata hirmutanud müürijalameil mängivaid lapsi, seganud kuninga keskpäevaund ja pürjelite kaardimängupartiisid.” Müürisakme kohal laulis lõoke, lausa kruvis oma lauluga end taevasinasse, allpool majakarniisidel kudrutasid tuvid ja kogu pilt oli igati rahustav. Vahtmeister sooritas lühikese mõttelise hoovõtu ja käsutas:
„Laadija, lükka kahuritoru puhtaks … õllevaht, kes toda teab, tõuseb vurrudesse, sealt silmi – mine ja loe siis mongoleid.”
Vahtmeister lõpetas monoloogi naeruturtsatusega.
Salaaia-Unelm
Ükskõik mis unistus või unelm värvib elu tumedamad küljed jagu heledamaks. Zarema tundis, vaimusilmas ka nägi teda, oma unelmat, valmiskujul: tornide, veejugadega; lillelõhna ja lehesahinaga. See viirgus ta ellu nagu päikesekiir läbi sudu. Elada sõjas, sõja põhjal. Unelm võimaldas elada rahus, rahu põhjal. Salaaia idee ei olnud veel küps, ehkki oli juba teostusele lähedal nagu liblikale nukkumine. Võimalik, et ta rajab Aia sõjakoledustes põrutada saanud inimvaimu taastamiseks. See oleks nagu laatsareti pikendus.
Praktilisest küljest oli Salaaed peaaegu valmis. Purskkaevu õu ja lilledesse uppunud niššide tänav olid valmis vastu võtma esimesi külastajaid või esimesi haigeid, kuid veemuusika instrumentaariumi montaaži hilinemise tõttu võiksid viimased veel oodata.
GIARDINO SEGRETO keskmeks oli ringikujuline ennastvihmutav klump …
… mille kohal kõrguses sädeles salaaia klaaskuppel, kuhu parasjagu paigaldati viimaseid klaase. Keskne klump nagu tuuleroos, mis andis korraga kätte kõik ilmasuunad. Võib-olla peitub siin esimene salaaia saladus: alusta oma rännakut siit. Ent võib-olla arhitekt tajus, et teadvustatud saladused lakkavad olemast saladused, ega andnud endiselt lootust sattuda nii lihtsalt saladuse jäljele. Ent ühel hetkel ta siiski pidi tulema äratundmisele, et idee on lõpetatud, sellele pole midagi lisada, pole midagi ära võtta.
Siis ta avastas salaaia uksed; võimalik, et salaaia arhitekt tajus siin ohtu pingutada mõnes suunas üle ja otsustas piirata oma fantaasiat.
Sündmust ei afišeeritud, ruuporipoisikesed ei teatanud sellest väljakutel. Igaüks, kes tuli, see astus sisse ja otsis oma saladust.
Suurkhaan külastas salaaeda üksinda, oli seal nädalapäevad ja väljus sealt rõõmsana, otsekui oleksid paljude purskkaevude veed maha uhtnud paljude lahingute süngust.
Suurkhaan ja Jaluspoiss, üks neist ei näidanud üles kadedust, teine ahtust. Ühtses rütmis traavisid nad kõrbe suunas.
Kes iganes Mongoolias juhtus Salaaeda külastama, see tõi sealt kaasa mõne teate enda kohta. Ükski asi polnud nii lõplikult kasin, elu ennekõike, et seda mitte jätkata.
Maaväring
Müristas. Kauge kumu veeres üle kõrbe, võimendus mägedes ning jäi nagu pikemalt õhku rippuma. Jaluspoiss, kes sammutas noorhobuseid, kiirustas etteotsa, sest varsad olid müristamise suhtes pelglikud ja võisid laiali joosta.
„Kodu, kodu, keraskaelad!”
Taas kõmahtas, jaluspoiss hüppas sadulast ja toetus käega maha … ehkki ta nägi seda juba loomadelt: hoossed hirnahtasid ja põtkisid maad.
Maaväring!
Ta hüppas neist kiireimale hobusele ja häälitas karja enese järel. Taas kostis kõmahtus, eelmisest valjem. Jaluspoiss hüppas sadulast ja silis soolaku maalõhesid, need laienesid silmanähtavalt. Maa nagises tasa. Ta hüppas sadulasse ja kihutas kuis hoosse jalad võtsid tallide poole. Nüüd juba võngatas maa ning hobuste samm läks segi.
Senistest valjem kõmahtus; võngatas maa, hobused taarusid …
… ja kauguses varisesid esimesed majad.
…………………………………………………………………………………………………………………………………….
Järgnevalt ei kostnud valjemaid kõminaid ja põrandad jäid seisma. Seekord pääsesime kergemalt. Jaluspoiss pühkis mütsiga laupa ning järsku karjatas ja pani jooksu talli poole, kus taiplik tallimees polnud hobustelt sadulaid maha võtnud. Ta võttis hobuselt välja viimase. Veelkord veendus ta: lõplikult kokkuvarisenud hooneid oli üksikuid …
… nende hulgas Giordino Sergreto. Hiiglaslik klaaskuppel oli alla kukkunud tuhandesse kildu, mis moodustas keset aia vohavat rohelust üheainsa, ent lummalise iluga – s i l m a.
Tihedatest veekardinatest ja paksust haljusekihist polnud läbi tunginud tolmuteragi. Jaluspoiss, jätnud hobuse, tormas katastroofipaigale, mis oli jahmatavalt, tarretavalt kaunis. Õnnetus oli endast kõmina ja maavõngetena märku andnud ning rahvas Salaaiast jõudnud viimastel hetkedel väljuda. Kadunud oli üksinda Salaaia Haldjas …
… Zarema. Ehkki varemed kisti käsitsi laiali ning sõdurid ja töömehed rehitsesid klaasikuhila kildhaaval läbi – Giardino Segreto perenaist ei leitud. Kõrbest ilma hobuseta ei lahku keegi. Kõik hobused olid alles. Otsiti mägedes ja kõrbes: päästetute hulgas Zaremat ei olnud.
Otsekui taevasse võetud.
Oli vahest seda väärt!
Vaat kui varastati!
Vargad väringu ajal istuvad urus.
Rahvas arutles mitut moodi, arutelu otsitavat välja ei toonud.
Samal ajal kutsuti kokku sõjanõukogu, kus moodustati otsingusalgad, kelle hooleks jäi Mongoolia territooriumi järelvaatus. Suurem väeosa saadeti Turkestani, et läbi otsida Ottomani suguvõsa valdused. Eraldi luuresalk saadeti Euroopa maile ning Türki. Tulutult. Zaremat ei leitud kusagilt, kui kaua ja kaugelt teda ka ei otsitud. Paljudes peades tekkis mõte, kas polnud Zarema, Giardino Segreto perenaine ja haldjas, ka salaaia kaduma läinud saladus. Seda võimalust võeti üsna tõsiselt ning paljudel, nende hulgas ka Suurkhaanil, nende otsinguvalu vaibus. Ainus, kes isekeskis vandus Zaremat mitte ainult otsida, vaid ka leida, oli Jaluspoiss. Ta arutles:
„Kui asi kaob, kukub sügavasse vette või kõrgesse rohtu, ei ole teda võimalik kuulda ega näha, ning asi jääbki kaotsi. Inimene ei kao kunagi jälgi jätmata; alati jääb maa peale kui mitte tema jälg, siis tema aura, Vaimu kiirgus, mille järgi otsida ja võimalus leida, ükstapuha kui palju selleks aega kulub, ükskõik kui sügaval kaotsis ta oli. Ma tunnen Zarema vaimu kiirgust, ta ei katke hetkekski. Tähendab, ma pean ta leidma.”
Jaluspoiss ei küsinud luba, ei rääkinud sellest kellelegi, saduldas kaks hobust ning ühel täiskuuööl asus ta kaljumägede kaudu teele. Mägedes oli teepõhi kõvem ega jätnud jälge, sest jälitajad pidid tulema. Ja nad tulid. Jaluspoiss silmas neid kaljupõskede vahelt. Tolmupilve järgi võis neid olla sadakond. Oli juunikuu, jääliustike sulamise aeg, ning aastaringi silmapaistmatu oja oli muutunud kobrutavaks mägijõeks. Jaluspoiss, ilma et tal oleks aega pikemalt mõelda, juhtis hobused külma kiirevoolulisse jõkke. Tugev vool ja keeritsad haarasid nad oma valdusse ja kandsid allavoolu. Ratsanik silis hobuste külgi ning rääkis nendega lahkelt.
„Kui peame jäitele vastu, mõned tunnid veel, oleme pääsenud. Muidu lastakse mind hobusevarguse eest madudeauku, mõistad mind, Zarema!” Hobune noogutas oma nime kuuldes pead. Kas tulle – või vette, nad olid mongoli hobused!
Vähem kui paari tunni möödudes ühel liivikul nad võtsid kaldasse, hobused raputasid endalt vee ja püherdasid liival kuivaks. Jaluspoiss vaatas kiirel pilgul nad üle; ühe rinnanukk veritses, teised kaks lonkasid jalga. Küllap olid riivanud kuskil kaljunukki. Ka ta enese säärekate oli lõhki, verevoolmed küljes. Valu viitas, et jalg võis suuremat viga saada. Ravitsemisele said nad mõelda vaid peale päevatõusu kui oli selge, et jälitajad olid tagant läinud, kasutades mägedesse viivat teed. Nii see oli: jälitajad jäljelt maha raputanud …
… pööras Jaluspoiss otse tulitavasse kõrbesse. Elupika kõrbes uitajana ta tundis ja usaldas seda katsumuste rada. Päevaveerul kaotas ta teadvuse …
… ja ärkas vahest puhteajal seotud säärega, tagaajajate tihedas ringis. Nad pidasid omavahel tuliselt nõu temalt kahte hobust nõudes … sellepärast, et ühe hobusega pole keegi kõrbet läbinud. Jaluspoiss ütles, et võtku kolm hobust. Nii nad tegidki: mähkisid kolme hobuse ohelikud käe ümber ja traavisid minema; kõige viimane poetas ta kohal joogiplasku, justkui oleks käest libisenud. Ja hõikas üleõla: „Lähed kagusse!”
………………………………………………………………………………………………………………………………………….
Kaamelikari
Ta puhkas, kuni tähed taevasse ilmusid, ja nurkas nende järgi kagusse. Ta läks, kuni öö sai läbi ja hommikusudust tuli välja suur kaamelikari. Eespool silmas ta karjuselõkke suitsu ja peagi karjuseid. Nad olid kahekesi, kuid pidanuks olema kolm-neli.
„Kui jääd meile karjuseks, süüa-juua saad. Ellu jääd. Mõtle.”
Mõtlematagi selge`t jään neile karjuseks.
Neil oli joodi ja lillkivi, millega ravitsesid jala kiiresti ja hästi.
Nädala pärast, kui ta oli teinud lambanahasiilule lähima asustatud kõrbeala kaardi …
… võttis ta keskööl mõlemad karjuse hobused ja ratsutas neil läände. (Karjuste pärast muret tundmata: neil oli ratsaloomi üle saja.) Ta lootis võetud suunal kohata rohkem inimesi, kellelt küsida Zarema kohta. Ehk lasta kanda end mõne laeva munsterrolli ja nõnda avardada oma otsinguringi veelgi. (Meri annab kõige sagedamini välja aardeid, ka siis kui nood on inimesed.) Itaalias kohtas ta igas linnas oma Giardino Segretot, kuid mitte Zarema nimelist türklannast aednikku.
Lõpuks ta väsis rännakutest ja asjasse mittepuutuvate inimeste tülitamisest, ja rohkem kui kunagi igatses ta leida vaikse koha, vagusate inimestega ja inimestesarnaste taimedega. Toda GIARDINO SEGRETOT, ta teadis, ei leia ta enam kunagi.
Ühel rännakul sattus ta paika, mis niiväga sarnanes tolle rahu ja varjupaigaga, millega kohtus talle esimesel rännakul Euroopas. See oli vaikne õnnis paik suure järve ääres, kus sahises pilliroog ja kalad lehitsesid oma sabade laiu raamatulehti.
Romaanid
“Leiud kajast” (1977)
“Noor jää” (1985, 2009)
“Karu süda” (1989)
“Kartlik Nikas, lõvilakkade kammija: lapsepõlvemartüürium” (1993)
“Mõrv majakal” (1993)
“Ringi vangid” (1996)
“Apokalüpsis Anno Domini” (1997)
“Kentaur” (2003 helisalvestis kassettidel 2005, esitas Hans Kaldoja)
“Sõnajalg kivis” (2006)
“Delfiinide tee” (2009)
“Lendav hollandlanna” (2012)
“Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse” (2016)
Luulekogud
“Maa-alused järved: luuletusi 1963–1967” (1968)
“Väljadelt ja väljakutelt” (1972)
“Kajokurelend: luuletusi mulgi murden” (1975)
“Galerii” (1977)
“Lüürakala” (1978)
“Poolusevaikus. Vaikusepoolus. Talvitusluuletusi 1979–1980” (1980)
“Laiuvad laaned, kauguvad kõrved: ladvajutte, võravesteid lastele ja lapselikele” (1981, proosapoeem)
“Sinivald: luuletuse mulgi murden, 1963–1983” (1990)
Filmistsenaariumid
“Suvetuisud” (1992)
“Karu süda” (seriaal, 7 osa, 1993)
“Mõrv majakal” (1994)
“Kartlik Nikas, lõvilakkade kammija” (1999)
Link
Ilmar Palli „Nikolai Baturin: just üksinduses täituvad süda ja hing sisuga” Maaleht, 31.07.2008, http://maaleht.delfi.ee/news/maaleht/elu/nikolai-baturin-just-uksinduses-taituvad-suda-ja-hing-sisuga?id=23958251
Berk Vaher, Nikolai Baturin – sõnavabaduse rüütel, Sirp 22.01.2016,
Nädala autor 