Hans Platzgumer
Foto: Chris Nils Laine
Kirjandusfestivalile Prima Vista tuleb austria kirjanik, muusik ja helilooja Hans Platzgumer, kelle viimase romaani „Serval“ („Am Rand“, 2016) annab Piret Pääsukese tõlkes välja Tartu kirjastus Toledo. Platzgumer esitleb oma romaani tõlget 9. mail kell 17.00 Tartu Linnaraamatukogus, kandes muu hulgas live-kuuldmänguna oma muusika saatel ette ühe peatüki romaanist. Koostöös Austrias Suursaatkonnaga toimub 11. mail kell 16 Eesti Rahvusraamatukogus kirjaniku teine kohtumine lugejatega.
„Serval“ on suure sisemise intensiivsusega teos 40ndates eluaastates Lõuna-Tirooli päritolu mehest, kes ärkab varahommikul, et tõusta mäe tippu, panna seal kirja oma lugu ning teha pimeduse saabudes viimane samm. Lapsepõlvest peale on peategelane lähedalt kokku puutunud surmaga ja nüüd on ta ise valiku ees.
Kirjaniku stiil on täpne ja napp, oma lihtsuses lummav. Platzgumer kirjutab tõsistel, eksistentsiaalsetel teemadel kergesti loetavas stiilis, aga aeg-ajalt lõikab nagu noaga, mängides lugeja füüsilise taluvuse piiril. Romaan valiti 2016. aastal Saksa raamatuauhinna pikka nimekirja, st 20 aasta parima saksakeelse romaani hulka.
Hans Platzgumer sündis 1969. aastal Innsbruckis ja pühendas oma elu esimese poole muusikukarjäärile. Kodulinn Alpides tundus noorele Platzgumerile liiga väike ja konservatiivne ning ta põgenes sealt esimesel võimalusel. Pärast vahepeatusi Viinis ja Berliinis, leidis ta end juba enne 20ndat eluaastat New Yorgist, kus asutas bändi „HP Zinker“, millega tõusis (alternatiivroki lavadel) rockstaari staatusesse.
Pärast rännuaastaid tuli Platzgumer Euroopasse tagasi. Ta on teinud erinevates koosseisudes punk-, rock- ja elektroonilist muusikat, loonud teatri- ja kuuldemängumuusikat ning kaks ooperit. Platzgumeril on Viini muusikakõrgkooli diplom elektroakustika alal, ta on õppinud ka klassikalist kitarri ja mängib mitmeid instrumente. Tema heliloominguga on välja antud üle 60 albumi.
Platzgumeri kirjanikutee sai alguse kuuldemängu jaoks kirja pandud lugudest, mis kirjeldasid tema muusikuelu kohati uskumatuid episoodide. Loogilise jätkuna ilmus 2005. a. autobiograafiliste sugemetega romaan „Expedition“ underground-muusiku retkest läbi New Yorgi keldrite. Sestpeale on kirjutamine Platzgumerit üha enam köitnud – teda paeluvad tõsised, eksistentsiaalsed teemad ja ta leiab, et just kirjandus on see žanr, mis võimaldab suuri teemasid käsitleda.
Platzgumeri üks suur teema on surm, mis tema jaoks on elu loomulik osa. Surm on tema romaanikangelaste truu saatja: surmaga kohtutakse juba õrnas eas, surma võib-olla isegi igatsetakse, surma saabumisele aidatakse kaasa, tehakse valikuid, kus kaalukausil elu ja surm. Inimese käitumise ja valikute eetilisus, vastutuse võtmine on samuti Platzgumeri loomingu läbivad teemad.
Hans Platzgumerit huvitavad äärmuslikud olukorrad, hall tsoon elu ja surma vahel, piirisituatsioonid, milles avaldub inimese tõeline olemus. Huvist ekstreemsituatsioonide vastu kõnelevad juba tema kirjandusteoste tegevuspaigad: maavärina järgne Los Angeles („Korridorwelt“), Tšernobõli surmatsoon 25 aastat pärast katastroofi („Elefantenfuss“), Araabia kevade aegne Liibüa („Trans-Maghreb“), Arktika („Weiss“), aga miks ka mitte Bocksbergi mäetipp viimases romaanis, kus on kõigest samm kuristikuni.
Linda Jahilo
Katkend: Serval, lk 118 – 126. Tlk Piret Pääsuke.
/…/
Guido Seroner jäi ellu, kuid viis nädalat pärast õnnetust näis, nagu püüaks ta ikka veel endast puhastusvahendit välja pressida. Mulle surus end pähe mõte, kas poleks olnud parem, kui Guido polekski enam meelemärkusele tulnud; kui kiirabi poleks tulnud, teda poleks elustatud, teel esmaabikliinikusse talle maoloputust tehtud, poleks üldse püütud päästa seda, mis Guidost veel päästa andis. Kuid talle ei kingitud kiiret surma. Teda kärutati ühest haiglast teise, opereeriti korduvalt. Eemaldati keelelt ja kurgust kahjustatud limaskesta osad, kõrisõlmest sügavad koekihid. Kasutuskõlbmatuks muutunud söögi- ja hingetoru lõikudest möödaminekuks paigaldati tehistorud, mille kaudu sai teha kunstlikku hingamist ja Guidot toita. Tema atleetlik keha talus seda kõike. Ta paranes kiirelt lõikustest, tõrkus trotslikult möödapääsmatule saatusele allumast.
Alles aegamisi, pärast seda, kui ta haiglast välja lasti ja koju sai, jõudis võitleja teadvusse, milline saab olema ta edasine elu. Igapäevane toitmine spetsiaalse sondi kaudu kestis viis tundi. Guido oli juba silmnähtavalt kaalu kaotanud ja kaotas veelgi, kuni jõudis kriitilisest piirist allapoole ja teda tuli nädal aega veenisiseselt toita. Tulevikus kordub see rütm üha uuesti ja uuesti. Kord kuus pidi Guido täisnarkoosis laskma oma söögitoru venitada – valulik, pikaajaline protseduur. Ja lähemas tulevikus seisis ees järgmine, otsustav operatsioon, mille käigus pidi eemaldatama kas kõrisõlm või söögitoru. Ta pidi otsustama, kumba ta edaspidises elus tagasi tahab, kas võimet rääkida või süüa.
Ma külastasin Guidot peaaegu iga päev, kuid hakkasin tundma vastikust selle jõuetuse vastu, mida need külaskäigud minus tekitasid. Ma püüdsin tundeid varjata, püüdsin näida optimistlik ja olukorras midagigi positiivset leida. Enamasti aga istusime, Guido ja mina, lihtsalt vaikselt kõrvuti, põrnitsesime telekat ja vaatasime, kuidas aeg tiksub. Üks spordisaade teise järel libises me silme eest mööda. Guido ei tahtnud midagi muud vaadata, midagi muud teha.
Ta oli läinud üle sellele, et pani enamasti kirja, mida mulle öelda tahtis. Simon Wheeldon on ikka veel tugev, andis ta mulle lugeda. Mul oli raske teeselda vaimustust jäähoki kõrgliiga üle. Millise operatsiooni kasuks ta mõtleb otsustada, küsisin ma. Kõrisõlm, kirjutas Guido. Võib-olla. Ega see suurt muuda. Ma noogutasin kohmakalt.
– Kas see oli offside? küsisin ma, ilma et oleks vastust oodanud. See käib nii kähku, et seda ei suuda üldse näha.
Vahelduse eest hoolitsesid Guido haiglasviibimised. Meie spordisaadete jälgimise katkestasid söögitoru venitamisprotseduuri, kuid need vaid lükkasid edasi otsustamist, millal pidi kogu ta hingamis- ja toitumissüsteem ümber korraldatama. Need andsid Guidole veel aega, mitte rohkem, aega, millel ta tahtis lasta mööduda, kuni see on möödas. Just nagu oleks pidanud lonks Römerquelle pudelist jääma tema elu viimaseks aktiivseks tegevuseks.
Vahetevahel ajasin Guido eest ametiasju. Suure kergendusega sulgesin enda järel ta korteri ukse, nii hea oli mõneks ajaks pääseda surnud maailmast. Tagasipöördumine pärast seda, kui asi oli aetud, tegi mu haigeks. Mõnikord jalutasin ma mõttetuid ringe ümber kvartali, ennem kui suutsin tema maja ukse avada.
– Kõik on tehtud, ütlesin ma pingutatult positiivse tooniga.
Tuli välja selgitada tema ülejäänud elu finantseerimine. Guido jäi töövõimetuks ja tal polnud kedagi, kes oleks teda ülal pidanud. Juhtum pidi läbima veel ühe otsustava instantsi, kuni selgub, millist laadi hooldust Guido üldse võiks saada. Teda ennast ei paistnud see kõik üldse kõigutavat. Ta distantseeris end sellest ja elas nii, nagu ennegi – tulevikule mõtlemata. Ainult et seda, mis tal nüüd oli, ei saanud enam tegelikuks eluks nimetada. Ma tabasin end mõttelt, et järgmise operatsiooni ajal võiks miski viltu minna ja enam ta narkoosist ei ärkaks. Guidost ei saanud aru, kas ta lootis midagi sarnast. Kõik oli talle ükspuha, peale kergejõustikuvõistluste, rattasõitude või golfimängude, mida telekas näidati.
– Vau, ütlesin ma. Lendas see alles kaugele.
Ma ei taibanud golfist suurt midagi, kuid isegi mina nägin, et šotlase löögist läks pall kaugele üle sihtmärgi. Kahjuks näidati vabalevikanalitel, mis Guido teleris olid, harva jalgpalli ja mitte kunagi karatet.
Vahel võtsin kaasa spordiajakirju, Champions League, Wrestling, prooviks isegi Õngitsemise, kuid Guido ei ilmutanud eriti huvi. Selle asemel jälgis ta kriketipartiisid, mis olid armastatud Rahvaste Ühenduse maades ja venisid ilma nimetamisväärsete kõrgpunktideta päevast päeva. Võib-olla sobisid nad uue ajatunnetusega, millesse Guido oli vajunud. Mõistmine, mida ma ilmutasin mõne wicket keeper`i, batsman`i või bowler`i vastu, kes suutis anda kriketipallile kiirenduse sada kilomeetrit tunnis, kõlas küüniliselt. Me hindasime kriketitaktikaid ja statistikat, mis näitas, kui sageli oli striker pallist mööda löönud. Minu kommentaarid ja mittemidagiütlevad küsimused, mida esitasin, tekitasid minus vastikust. Pealiskaudsus, millesse olime libisenud, kuna me ei talunud tegelikkust, näis sama pöördumatu kui Guido sandistumine. Peagi rääkisin ma temaga justkui mõne vaimuhaigega ja vihkasin ennast selle pärast. Kas ta on söönud, maganud, küsisin ma toonil, millega räägitakse väikelastega. Kas see või too mängija tohib astuda üle selle või tolle joone, küsisin ma. Iga säärase lausega rebisin ma Guidost järgmise tükikese inimväärikust. Ma alandasin teda üha enam. Ühe leeliselonksuga oli tema elult röövitud igasugune sisu. Nüüd aitasin mina tema eksistentsi jäänuseid veel rohkem õõnestada.
Aeg-ajalt tuli külla keegi tema neljast vennast. Guido vennad ei vaevunud eriti varjama, et haige külastamine oli nende jaoks tüütu kohustus. Üksnes viisakus, sest tugevaid peresidemeid polnud Senoneritel kunagi olnud. Isa oli paljude aastate eest surnud, ema oli vana ja haige ning märgistatud vaimsete võimete kaotusest. Niipea, kui tema kohale ilmus, sai Guido korterist haigepalat, ning ta vajas rohkem hoolitsust kui õnnetuseohver. Ta ajas poegade nimed segi, vahel arvas ka mind nende sekka. Sageli paistis mulle, et ta ei tea, kus parajasti viibib. Peagi aga istus ta, nagu me kõik, televiisori ees ja vahtis virvendavaid pilte. Osavõtmatult põrnitsesime kõik sealpoolsesse maailma.
Guido sõbratarid, kellega ta oli enne õnnetust läbi käinud, ennast näole ei andnud. Vaid üks töökaaslane, keda mina iial polnud enne näinud, astus vahetevahel läbi, üks jugoslaavlane, halliseguse habeme ja väikeste torkivate silmadega. Ta elas Dornbrinis ning meie asunduse Merano kambaga polnud tal midagi pistmist. Niipalju kui mina aru sain, oli ta töötanud koos Guidoga ehitusel ja õnnetust pealt näinud. Detailsemalt teada saada oli keerukas, kuna ta saksa keel oli vaevu mõistetav. Minu jaoks oli see peaaegu koomiline, kui keerukalt ja segaselt ja rõhutatult sõbralikult ta rääkis. Miks ta küll ikka ja jälle külla tuli? Mida ta Guidost tahtis? Minu küsimused tõrjus ta naeratades: Nix verstehen Deutsch. Justkui oleksin need talle tüütud. Iga saamata vastusega kasvas minus kahtlus, et ta on Guido saatuses kaassüüdlane. Kas tema valas mineraalveepudelisse leelist? Kas saab teda selle eest vastutusele võtta? Ent isegi siis, kui seda oleks võimalik tagantjärele tõestada, mida muudaks see veel Guido olukorras? Sel mehel võis olla – võib-olla ma kujutasin seda ka ette – must südametunnistus, kuid raha või kehtivat kindlustust tal kindlasti polnud. Kõige parem, kui ta võimalikult kiiresti kaoks. Guido jaoks polnud enam olemas tulevikku ja mineviku meenutamine oli valus. Töökaaslane rebis oma külaskäikudega üksnes ikka ja jälle vanad haavad lahti, ma pidin Guidot tema eest kaitsma.
Kui ta ühel päeval taas ukse taga seisis, andsin talle selgelt mõista, et tema külaskäik pole soovitud. Ma ei lasknud teda sisse. Guido ei taha sind enam näha, ütlesin ma. Saad aru? Sina enam mitte tulema! Ta ei vastanud ja püüdis paokil ukse vahelt silmata Guidot, kes nii nagu ikka diivanil istus. Hüvasti, ütlesin ma, kannatus otsas, lühidalt, järsult, täiesti selgelt. Ma peletasin jahmunud mehe minema, poleks talle enam midagi vastanud, kui ta olekski veel midagi küsinud. Niipalju suutsin end valitseda, et ei virutanud ust ta nina ees kogu jõust kinni. Mul läks korda töökaaslane välja jätta, ise aga jäin sisse koos sellega, mis Guidost järel oli. Surusin lauba nii tugevasti ukse vastu, et surve tegi haiget. Hingasin sügavalt sellesse valusse, püüdsin minema hingata kõik, mis oli juhtunud. Ma tõmbasin läppunud õhku läbi nina sügavale kehasse ja surusin läbi suu välja, kuni pea hakkas pööritama. Rindkere ähvardas plahvatada, ma tahtsin, et see plahvataks, tahtsin, et lõpuks ometi miski plahvataks ja muudaks seda, mis paistis olevat muutumatu.
Mokusō, kõlab karates käsklus lühikeseks hingamismeditatsiooniks, millega end sisimas kogutakse. Mokusō. Ütlesin seda vastu ust nõjatudes omaette valjult ja sulgesin silmad. Nii, nagu sensei Kaneyama oli õpetanud, püüdsin ma endas kuhjunud agressiooni mitte võitlustehnikaks suunata, vaid piksevardana põrandasse juhtida. Ma kuulsin, kuidas Guido töökaaslane ukse taga ootas ja mõne aja pärast trepist alla läks. Kuulsin välisust tema järel lukku langemas. Ta ei tule enam tagasi. Vähemasti seda ma teadsin. Vähemasti seda olin saavutanud.
Vaatasin üle õla elutuppa Guido poole. Ta polnud vahejuhtumi peale reageerinud. Otsekui ei puutuks see temasse. Nii nagu vanahärra Gufler istus ta liikumatult televiisori ees. Võib-olla oli ta juba surnud ja hakkas mumifitseeruma? Võib-olla peaksin talle kõrvaklapid pähe panema, korterist lahkuma ja tulema tagasi aasta pärast?
Kulus mõni minut, enne kui suutsin end kokku võtta. Siis läksin tagasi elutuppa ja istusin Guido kõrvale. Ma lülitasin teleri välja. Äkitselt, esimest korda selle aja jooksul, mil Guido elutuba oli muutunud surma ootetoaks, muutus see ruum vaikseks. Nüüd, mil televiisori lärm ja helendus olid lõppenud, levisid silmapilkselt kõike katma brutaalne vaikus ja pimedus.
Guido liikumatult mu kõrval. Vaakum meie vahel. Guido pöördub minu poole ja vaatab mulle silma. On tunne, nagu teeks ta seda esimest korda. Lõpuks ometi sa mõistsid, ütleb see pilk, mis tungib minust läbi.
– Me peame rääkima, ütlen ma.
Guido silmad püsivad minul, puurivad mind. Ma ei tõmbu kõrvale, vastupidi, ma hoian neist kinni, lõpuks ometi olen ma leidnud midagi, millest saan kinni hoida.
– Nii ei saa see edasi minna, ütlen ma. Me peame midagi ette võtma.
Guido ei pilguta silmi. Kes pilgutab, sellel on hirm surma ees, lugesin kuskilt. Ka mina ei pilguta silmi.
– Me peame midagi tegema.
Must auk meie ümber. Guido taipab, mida ma öelda tahan. Lõpuks ometi ta märkab, lõpuks ometi olen ma temani jõudnud, lõpuks olen ma teda mõistnud. Ma hoian tema pilgust kinni. Ma ei lase enam lahti, nüüd, kui ta on silmad avanud. Ma tunnen, kui kaua on Guido seda hetke oodanud. Tema silmad nõustuvad. Tema peaaegu märkamatu, kehatu noogutus. Ta pöörab pilgu minult ära. Ei lase sel libiseda kustunud ekraanile, vaid fikseerib diivanile, millel me istume. Justnagu aegluubis tõstab ta käe ja vajutab kõnekanüülile.
– Os, ütleb ta.
See ei kõla mingil moel nii, nagu mäletan seda karatetrennist, kuidas me seda täiest jõust karjusime, millal iganes seda meilt oodati. Os! Ent kuigi Guido hääl on nii nõrk, kostab sellest sõnast tunduvalt suurem veendumus, kui ma seda iial enne kuulnud olen. Os. /…/
Lingid:
http://www.platzgumer.net/
Hans Platzgumer loeb viimasest raamatust „Serval“ („Am Rand“)
https://www.youtube.com/watch?v=0w8n148qWi0 (videoga)
Intervjuud saksa keeles:
Muusikalingid:
http://www.platzgumer.net/CONVERTIBLE/growing_of_things/
Viimane CD „Miniaturen“
http://www.konkord.org/konkord086/
http://www.konkord.org/hans-platzgumer-videoclips-miniaturen/
Hélène Grémillon
Foto: © Sipa/ Baltel
Väljakuulutatud esinemine kirjandusfestivalil Prima Vista jääb kahjuks ära.
Hélène Grémillon on kirjutanud kaks romaani, millest esimene, 2010. aastal ilmunud “Le Confident” ilmus 2016. aastal Eesti Raamatu Nüüdisromaani sarjas ka eesti keeles pealkirjaga “Usaldusalune”. See debüütromaan on võitnud viis kohalikku kirjandusauhinda ning tõlgitud 27 keelde. Raamat, mille keskmes on pariislanna Camille, põimib haaravaks jutustuseks kaks eri ajastut, teise maailmasõja ja 1975. aasta Pariisi, ning esitab erinevatest vaatepunktidest traagilise loo emaarmastusest, meeleheitest ja reetmisest. Praegu on autoril käsil raamatul põhineva filmistsenaariumi kirjutamine.
Autori teine romaan “La Garçonnière” (2013, tõlkes “poissmehekorter”) on juba tõlgitud või tõlkimisel tosinasse keelde. Selle psühholoogilise põnevusromaani inspiratsiooniks olid päriselt toimunud sündmused Buenos Aireses 1987. aastal.
Hélène Grémillon sündis 8. veebruaril 1977. a. Poitiers’s ning oli varakult huvitatud kirjandusest, milles sai ka esimese magistrikraadi. Hiljem lisandus magistrikraad ka ajaloos. Mme Grémillon on abielus prantsuse laulja Julian Clerciga (s. 1947) ning neil on 4-aastane poeg. Perekond jagab oma elu Londoni ja Pariisi vahel.
Lisainfo: Prima Vista korraldustoimkonna liige Annika Aas, tel 5266442, annika.aas@luts.ee
Katkend: Hélène Grémillon „Usaldusalune”, Eesti Raamat 2016, lk 171 – 178, tlk Sirje Keevallik.
Sophie pani lapse mulle sülle. Annie magas. Ta oli röövinud minult kõigi maailma sünnitajate lause: „Ma mäletan seda hetke surmatunnini.” Uudistasin Camille silmi, mis olid avatud, ent tuhmid. Seda ei saanud nimetada pilguks, aga minu jaoks tähendas see kogu mu tulevast elu. Istusin niimoodi kaua, Camille vastu rinda. Seda, mida ma kartsin kõige rohkem, polnud juhtunud, taevale tänu, ta ei sarnanenud Anniega.
Sulnid päevad järgnesid üksteisele ilma suuremate muudatusteta. Mõistagi pani Hollandi ja Belgia kapituleerumine muretsema ning Saksa vägede lähenemine hirmu tundma, aga ma elasin vaid väikese tütre lõhnapilves. See hoidis mind nii tugevasti endas, et välised sündmused minuni ei jõudnud. Sünni ime laienes kõikjale ja minule tundus, et see sõda lõpeb samuti mingi ime läbi. Kas polnud siis marssali tagasitulek juba piisavalt imeline?
Ime oli ka see, et ma vaatasin Annied hoopis teise pilguga. Saksamaa pealetung oli laiendanud mu vaenlaste ringi. Annie jäi küll sinna, aga mitte endisena. Sakslased olid osa mu vihast võtnud enda kanda. See on puhas matemaatika – mida rohkem on sul vaenlasi või neid, keda sa pead oma vaenlasteks, seda väiksem on viha iga üksiku vastu. Räägitagu mida tahes, aga viha nagu armastuski pole põhjatu.
Aga siis ma märkasin, kuidas Annie vaatab Camille`d, ja nägin temas ema, kel on laps. Kuidas ma võisin plaanitseda selle lapse äravõtmist? Kuidas võis tema arvestada lapse äraandmisega? Meie seisukohad olid nüüd hoopis erinevad nii teineteise suhtes kui ka omaenese varasema olukorraga võrreldes. Tema kirg maalimise vastu ja minu meeleheide viljatuse pärast jäid täiesti Camille olemasolu varju. Meie elud seiskusid, et teha ruumi tema omale, sellele ajastule, kus tegeleti ainult vastsündinu toitmise, mähkimise ja magama panekuga. See oli uskumatu aeg. Annie imetas Camille`d, sest mina ei saanud seda teha. Mina vahetasin mähkmeid ja äiutasin teda, see polnud Annie ülesanne. Minu meelest oli kõik korras.
Kui Annie oleks neil päevil mulle kõik üles tunnistanud, minult andeks palunud ja küsinud luba koos tütrega lahkuda, oleksin neil minna lasknud, ükskõik mis see ka mulle maksma poleks läinud. Seda on täna hea rääkida, aga ma vannun, et isegi tagantjärele, paljude aastate möödudes usun seda. Igas vaenus on alati mõned hetked, kus mil osapooled on ühel meelel, ja kui nad siis on teineteise suhtes avameelsed ega jätka vastastikust vihapidamist, võivad nad täiesti ootamatult jõuda leppimiseni.
Aga selle asemel Annie küsis, kas ma olen juba saatnud Paulile väikesed sokid.
Ma olin kudunud kaks sokipaari – sinise ja roosa – ja me olime kokku leppinud, saadan Paulile sündinu värvi. Anniele meeldis see väljend, ilmselt sellepärast, et värv näis olevat talle omasem kui laps.
Ma noogutasin, julgemata talle öelda, et just keelati ära pakkide saatmine rindele. Olukord halvenes iga päevaga, aga ma hoidsin Annied õndsas teadmatuses. See oli mulle saanud harjumuseks ja pealegi ei tahtnud ma, et tal rinnast piim kaoks. Sünnitus oli olnud raske ja Camille pidi kosuma.
Paulil oleks muidugi olnud roosa värvi üle hea meel, sest ta tahtiski tütart, kes ei pea kunagi sõtta minema, nagu ta sageli oma kirjades kordas. Mina unistasin poisist, sest ma arvasin, et siis oleks väiksem võimalus leida temast sarnasust Anniega… Iseäranis aga sellepärast, et poiss ei saa kunagi kannatama oma viljatuse pärast. Oma last tahetakse ju alati kaitsta halva eest.
Aga 3. juunil, kui sakslased pommitasid meie naabertänavaid, pidin Anniele teatama, et alanud on sõda.
„See oli enesehävituslik rünnak”, mis „annab tunnistust sakslaste meeleheitest”. Ja „selle teao naeruväärsuse tõenduseks viibib valitsus ikka veel Pariisis ega kavatse siit lahkuda”.
Ajalehtede kindlameelsed kolumnid olid mõjusamad kui minu parimad väljamõeldud valed. Ma ei selgitanud Anniele üksikasju ja ega ta neid minult küsinudki, sest ka tema oli täielikult hõivatud Camille hooldamisega.
Olin otsustanud, et ei lahku Pariisist, ükskõik mis ka ei juhtu, ja ma tegin seda. Isegi siis, kui Reynaud, valitsus ja kõik ministeeriumid argpükslikult pealinnast põgenesid, misjärel tänavaid ummistasid tuhanded paanikas pariislased.
Oli 10. juuni. Räägiti, et sakslased on lähemal kui viisteist kilomeetrit ja Itaalia on sõtta astunud. Peaaegu kõik minu tuttavad ja sõbrad olid põgenenud, paljud kutsusid mind endaga kaasa, et ma üksi oma beebiga siia ei jääks. Mind aga hirmutas vastupidine, minu meelest oli jube tarida imikut sellesse üksteisest üle tormavasse inimmassi.
Minu ainukesed reisid olid igapäevased jalutuskäigud Camille`ga. Ei olnud midagi hurmavamat nendest hetkedest, mil ma temaga kõndisin mööda tänavaid ja parke, puude all ja tuvide keskel. Kaubitsejad, kes polnud veel põgenenud, kummardusid vankri kohale, et sealt ammutada optimismi: ei saa ju kaotada sõda, kui jätkuvalt sünnivad lapsed. Teatanud mulle, et Ameerika Ühendriigid kuulutasid sõja Saksamaale või et Prantsuse väed asusid reservvägesid kaasates suurele vastupealetungile või et raskesti haige Hitler võib juhtimise üle anda Göringile, tõstsid nad pilgu vankrilt ja ütlesid armsasti: „See laps on täiesti teie nägu.” Kõik need eksiarvamused rahustasid mõlemaid pooli, sest just neid tahtsid kõik uskuda.
Tänaval olijad tuletasid mulle meelde loomi, kes iga hinna eest põgenevad, kuigi nende saatus on määratud. Ma paratamatult põlgasin neid, sest minu meelest olid nad argpüksid.
Ja ühel päeval nägin ka seda meest.
Tundsin ta kohe ära, vaatamata habemele ja pulstunud juustele, ma tundsin tema tõrksat olekut. Ta näoilme oli samamoodi kinnine, kui sel päeval, mil teda kohtasin, ja pea samamoodi kõrgilt püsti. „Lurjused!” „Kaabakad!” „Pätid!” Need solvavad hüüatused tõmbasid mu tähelepanu väikesele vangide salgale, kes seisid teisel pool tänavat Piémonti kohviku ees ja keda möödujad niimoodi sõimasid. Kolm valvurit olid ilmselt siin joonud rohkem kui tarvis ja vastasid toorelt vangidele, kes klaasi vett palusid:
„Kui teil on janu, siis kusege ja jooge!”
„Astuge edasi, raipekari!”
Ka nemad põgenesid sõja eest, neid viidi ühest vanglast teise. Ootasin, kuni salk minuni jõudis, ja pidasin kinni kõige taga kõndiva valvuri. Küsisin, kas tal on raha vaja. Valvuril läks silm särama, aga ta vaatas mind vaikides ja ootas, et teada saada, milles asi. Mul oli kaasas 200 franki, andsin need temale ja palusin, et ta selle vangi vabastaks. Ta lausa rebis rahatähed mu käest ja seletas, et pärast paistab, kuidas läheb ja kes ta vabastab, kui mitte tema, siis sakslased, seega ükskõik… Ta röhatas, enne kui maha sülitas.
„Miks just tema?”
„Sest ta on vana.”
„Siin on teisi vanu mehi ka.”
„Sest ta on minu tütre vanaisa nägu.”
Osutasin vankrile, mille kiigutamist jätkasin, nagu mitte miski ei suudaks seda katkestada. Ta vastas: „Siis küll,” kehitas õlgu ja astus raha taskusse surudes edasi. Ma ei jäänud vaatama, kas ta vana mehe vabastab, ma olin teinud seda, mis mulle tundus õiglane, edasine polnud minu võimuses. Oli 6. juuni. Mul oli tunne, et olen oma võla tasunud.
Tahtsin väga öelda Anniele, et ta isa on vaba, aga siis oleksin pidanud juba ammu teatama, et isa on vangis, mida ma ei suutnud. Ta oleks tahtnud minna ema juurde, ma poleks saanud teda tagasi hoida ja oleksin pidanud jätma hüvasti oma lapsega. Küll aga tegin ma Jacques`ile ülesandeks valvata, et vanal naisel millestki puudus poleks. Ta ütles, et keegi noor poiss käib seal peaaegu iga päev. Tundsin, et olen vähem süüdi, sest vana naine ei olnud täiesti üksi.
Olen nõus, et käitusin halvasti. Aga teisest küljest see naine ei näinud oma tütart väga armastavat, sest ta ei kirjutanud oma lapsele kogu selle aja jooksul ühtki kirja. Tegelikult ei üllatanudki see mind, sest ta poleks iialgi tahtnud rikkuda oma tütre suhteid „rikkuriga”, sest ilmselt lootis nii või teisiti sellest kasu lõigata. Pole midagi eemaletõukavamat vaeset vanemast, kui mängus on raha.
Sophie luges mulle moraali, teatades, et on asju, mida elus tohib teha, ja asju, mida ei tohi. Ja mis ma ütleksin, kui ühel ilusal päeval käitutaks samamoodi minu tütrega? Annie võlud ei köitnud mitte ainult mehi, nagu ma väga hästi teadsin, vaid minagi sattusin nende kütkesse ja mulle tundub, et ka Sophie armastas teda väga. Aga Sophie oli mulle täiesti ustav. Ma ei saa siiamaani aru, kuidas ta võis mind selles ettevõtmises toetada, sest siin oli kõike, mida ta jälestas: pettus, reetmine, vargus.
Soovitasin tal põgeneda, sest olukord oli muutumas tema jaoks ohtlikuks. Rääkisin juutidest, kes koos teistega lahkusid. Ma ei mõistnud neid hukka, sest olin ajalehtedest lugenud artikleid, mis ei tõotanud neile midagi head. Need, kes räägivad, et ei teadnud tollal midagi koonduslaagritest, valetavad. Aga Sophie ei võtnud mind kuulda. Ta ei lahkuvat enne, kui härra on tagasi, ta olevat lubanud minu eest hoolitseda, ja ta peab oma sõna! Ja pealegi olevat ta prantslane, ja kui prantslastel olevat vaja sakslastele käru keerata, siis on ta selleks valmis! Ainult et ma peaksin teda kutsuma Marieks, nagu Pariisis kutsutakse kõiki teenijannasid, ja vaadatagu tema nina, see on ju üsna väike ja armas nagu bretoonidel. Ta jäävat sakslastel täiesti kahe silma vahele. Ma poleks tohtinud tema jutu üle naerda ja teda uskuma jääda, ma oleksin pidanud andma talle käsu jalamaid teele asuda. Lõpuks jäid ju hoopis temal paljud asjaolud kahe silma vahele.
Nad nõudsid sisselaskmist 1942. aasta ühel jaanuarihommikul, väga vara, kaks Saksa politseinikku tsiviilriietuses. Ja nende tavapärane etendus leidis aset minu silme all. See polevat arreteerimine, vaid lihtne formaalsus, pärast mida ta väga tõenäoliselt saab koju tagasi, aga nad soovitavad tal siiski oma asjad kaasa võtta. Sellal kui Sophie asju pakkis, jälgisid politseinikud teda teraselt, ja kui ta tualetti läks, hoidis üks neist jalga ukse vahel, et ta end sinna lukustada ei saaks. Ma pole siiani aru saanud, kuidas nad ta leidsid. Ma ei lubanud teda juba mitu kuud oma väikest bretooni nina uksest välja pista, käisin ise sisseoste tegemas ja lasksin tal kodus tegelda majapidamise ja Camille`ga. Ta ei avanud isegi ust, kui helistati. Keegi pidi ta ju üles andma kui juuditari, ilmselt keegi naine, kes teda tundis.
Ta kallistas Camille`d enne lahkumist. Ta silmis olid pisarad, kui ta lapsele helli sõnu kõrva sosistas, aga ta hoidis end tagasi ega puhkenud nutma. Ta surus last nii tugevasti vastu rinda, et üks politseinikest küsis minult äkki:
„On see ikka teie laps, proua?”
See küsimus, mida ma kogu aeg olin kartnud, oli esitatud nii ebakohasel ajal ja nii raskel hetkel, et ma puhkesin närviliselt naerma. Sophie vaatas arusaamatuses minu poole.
„Ma naeran, Marie, sellepärast, et see härra palub mul kinnitada, et Camille ei ole teie tütar.”
Sophie näo üle libises heasoovlik naeratus ja sellisena jäi mulle temast viimane mälestus.
Just tema tuli mulle ütlema, et Pariis on kuulutatud „avatud linnaks”, et ta oli näinud igale poole kleebitud sellekohaseid plakateid. Keegi ei teadnud täpselt, mida see tähendab, aga kõik mõistsid, et see on halb märk. Tundsime, et midagi kohutavat on tulekul. Oli 1940. aasta 12. juuni. Käisid kuulujutud, et kohe saabuvad sakslased.
Järgmisel õhtul, kui vannis olin, läks elekter ära ja kõik mattus pilkasesse pimedusse. Käsikaudu kobades jõudsin Annie toani, et veenduda, kas kõik on korras. Annie magas ja Camille nohises oma hällis. Hakkasin ükshaaval lahti tõmbama kummuti sahtleid, et küünlaid leida, sest varsti oli aeg järjekordseks imetamiseks ja Annie pidi ometi midagi nägema. Sorisin asjades, kuni arvasin ühe leidvat taskurättide alt. Aga see oli küünlast külmem ja metallist. Mitte suurem kui laste mänguasi. Ma mäletan, et karjatasin tahtmatult ja tõmbasin selle riideesemete alt välja.
Nii et siis nende armulugu tuli veel kord päevavalgele. Kas see ei lõpe kunagi?
„Jätan sulle selle püstoli kui lubaduse, et tulen su juurde tagasi…”
„Jätan naisele, kes on mulle kõige kallim, eseme, mis on mulle kõige kallim…”
Kogu öö püüdsin ette kujutada tõotusi, mida Paul võis lausuda, kui selle väikese Deringeri enne sõtta minekut Anniele jättis.
Nädala autor 