Christine Dwyer Hickey
Iiri kirjanik Christine Dwyer Hickey on praeguseks on ta avaldanud kaheksa romaani, ühe lühijuttude kogumiku ning täispika näidendi. Praegu jagab ta oma aega Dublini ja Itaalia vahel. Ta on võitnud mitmeid auhindu ning avaldanud oma loomingut erinevates kogumikes ja ajakirjades üle maailma.
Muuhulgas on Hickey õpetanud loovkirjutamist Trinity College’is, aga enne seda jõudis ta koos abikaasaga advokaadibüroo asutada, töötada ka näiteks eradetektiivina (mis on tema sõnul märksa igavam kui võiks arvata!) ning kasvatada kolme last. Kirjanikuks saamist lükkas ta enda sõnul aastaid edasi, ehkki kutse on tugev, sest kartis, nagu paljudki inimesed, läbikukkumist. Nüüd aga kirjutab distsiplineeritult neli tundi päevas, kuus päeva nädalas, ega kujuta ette, et võiks midagi muud teha. Kirjutamisest on saanud talle viis elu mõtestamiseks.
Hickey suudab kirjutada rasketel, liigutavatel või isegi südantlõhestavatel teemadel, muutumata seejuures melodramaatiliseks. Lugejad saavad tema raamatute maailma näha otse tegelaste vaatepunktist ning nendega suhestuda, toimuv muutub seeläbi reaalsemaks. Üks korduv teema tema raamatutes on katkine perekond. Sellega tegeleb ka romaan “Nääps” (Tatty), mis festivali ajaks Petrone Prindi poolt ka eestikeelsena välja antakse, samuti on perekonna allakäiku käsitletud tema Dublini triloogias. Teine põhiline teema autori loomingus on linnaelu üksildus.
Iiri kirjaniku Christine Dwyer Hickey kohtumine lugejatega ja raamatu „Nääps“ (Petrone Print 2017) esitlus toimus Tartu Linnaraamatukogu saalis 11. mail 2017 kell 18. Külalisega vestles TÜ dotsent Raili Marling.
Katkend: Nääps, Petrone Print 2017, lk 131 – 140. Tõlkinud Tiina Tarik.
1972
Kui oled koolis, mõtled sa kodust. Sellest, mismoodi kaminatuli talvel üle terve seina hüpleb. Või sellest, kui lesid kõhuli, vahid telekat ja ootad, et toidulõhnad köögist välja roomama hakkaksid. Ütled: See on lambaliha, ja seal on praekartulid, see on rooskapsas, see on hernepuder; ja varsti – aahhh – Bisto lihakaste, mis kõike seda katab. Teeb kõik pruuniks ja läikivaks ja nämmaks.
Koolis ei ole telekat. Ja kunagi ei tea, mida sa lõunaks saad, kuni oled jõudnud järjekorras päris etteotsa. Kui need pole just krõbekartulid, siis võib kuulda, kuidas kartulisosin mööda rivi edasi sahiseb.
Ja koridorides on kogu aeg üks ja see sama lõhn, nii et pole mõtet õhust tõendusi nuuskida. Lakk ja keedukartulid. Dettoli puhastusvahend ja miski, mis lõhnab juustuselt. Peale reede, siis on õhus kalalehk. Ja sa tead, et lõunaks on kala; ja sa tead, missugune see on – oranž, soomustega, keskelt kõvasti kokku murtud. Aga see tuleb kasuks, kui kala taskusse pistad või taskurätiku sees varukasse torkad – niimoodi suured tüdrukud talle ütlesid.
Kui mõni suur tüdruk peidab kala varrukasse, on tema pärast hirm nahas, juhuks kui ta jääb vahele kohe või, veel hullem, pärastpoole, kui ta selle tualetist alla loputab või püüab sööta seda kassile, kes seda samuti kunagi ei söö, aga mõnikord tassib selle suus minema, nagu kavatseks selle hilisemaks jätta.
Pärast kala tulevad hautatud õunad ja munakaste, mida ta oleks hea meelega esimesel päeval proovinud, kui üks tüdruk ei oleks talle lauas rääkinud, et see on pilgeni täis kellegi sülge, kes töötab köögis ja keda kutsutakse Ilastaja Lydiaks.
Kui sa töötad köögis või pesed põrandaid, kutsutakse sind majateenijaks. Kui sa pole just nunn – siis kutsutakse sind õeks, aga sa ei näe niimoodi välja kui teised nunnad. Käsivartele on küünarnukist allpool seotud nöörid, mis hoiavad varrukaid üleval, ja nunnarüüsse on sätitud pikk põll. Su käed on muhklikud ja põletusjälgedega.
Juhtivate nunnade käed on alati muhklikud ja valged.
Kodus ei ole sul sellest midagi, kui kõht on tühi, sest sa tead, et kulub veel vaid natuke aega ja su suu on täis empsi mahlakat toitu, mis toob su kõhtu nii mõnusa tunde. Aga koolis on küll. Sest sul on kõht alati tühi ja jääb kogu päevaks tühjaks. Kui tegu pole just päevaga, mil sa misjonijaamas peast segi lähed ja endale roosat popkorni ja vahukommihiirekesi sisse topid. Siis on sul kaua aega tunne, nagu hakkaks kuum vesine okse su kurgust kerkima ja suhu valguma.
Või kui ei ole pühapäev, mil sa sööd teeajal täitsa omaette ära terve viilu leiba võiga.
Sa sirutad oma taldriku ette ja õhtusöök tuleb sinu poole üles noist suurtest hõbedastest plaatidest, mis tulises rasvases vees hulbivad. Plarts-plarts-plarts, suurest hõbedasest lusikast. Ja isegi kui sa tahaksid seda süüa, sest su kõht on nii tühi, ei saa sa seda teha , sest teised tüdrukud lauas võivad ütelda: Uuhh, ära ütle, et sa kavatsed seda sööma hakata.
Seda ruumi, kus te õhtust sööte, kutsutakse reflektooriumiks.
Kodus on sul vaja arvestada ainult paari väikese toa ja paari lühikese sekundiga, mis kulub ühest toast teise jõudmiseks. Ja ei mingeid treppe. Aga koolis pead sa arvestama nii paljude tubadega: kus nad kõik asuvad, kui kaua sul kulub järgmisesse tuppa jõudmiseks ja kõik need hullud nimed, millega neid kutsutakse. Ja sajad erinevad trepid.
Mõnda nime ta juba teab, sest luges nende kohta Malory Towersi raamatutest. Nagu seda, et tuba, kus sa magad, kutsutakse dormitooriumiks.
Välja arvatud siis, kui sa räägid prantsuse keelt – siis pead sa magama paigas, mida kutsutakse puudlitubadeks.
Aga hispaania tüdrukutel ei olegi oma magamistuba. Nemad peavad olema kõigi teiste seas, sest nad vadistavad vahetpidamata. Nõnda nad ei õpigi inglise keelt ära. Hispaania tüdrukud on koolis kõige pentsikumad. Nad suudlevad oma pöidlaid, kui risti ette löövad; missal kannavad nad uhkeid musti loore. Kui kuulata neid üheskoos rääkimas, siis kõlab see nii, nagu pardid prääksuksid liiga kiiresti. Nad ei jaga kunagi teistega oma šokolaadikreemi, mida nad purgist leivale määrivad nagu musta võid.
Siin on stuudio, kus maalitakse pilte. Ja kunstnikust nunn näitab sulle, kuidas maalida puid. Aga ta ütleb, et enne kui sa saad puid maalida, pead neid tundma õppima. Fööniksipargis. Ta laseb sul nende pahklikku nahka hõõruda ja nina nende lehtedesse suruda. Ta ütleb, et iga puu on omaette isiksus, iga puu on iseenda peremees. Siis pead sa tegema nimekirja nende kõikidest ilusatest värvidest.
Mitte ainult rohelised ja pruunid toonid, ütleb ta, roheline ja pruun on ainult väike osa!
Ta läheb täitsa elevile, kui puudest räägib, ta käed sirutuvad taeva poole ja silmad hakkavad vahel niimoodi läikima, et sa kardad, et ta hakkab nutma.
Siis seisab Olivia Butler kunstnikust nunna selja taha, teeb seal nägusid ja koputab endale vastu pead.
Siin on õppetuba koduste ülesannete tegemiseks ja kaks suurt puhketuba selleks ajaks, kui oled õhtust söönud. Valge tuba on mängude või peotantsu harjutamise jaoks. Pruun tuba on selle jaoks, et puude pilte üles riputada või kirjad kokku koguda. Klassivanem astub tooli peale ja tõmbab kotist välja ühe ümbriku teise järel. Ta hüüab kellegi nime, siis tõstab kirja pea kohale ja sa näed sekundiks nurgas olevaid eredaid marke, kuni keegi tuleb ja kirja ära napsab.
Meretagused tüdrukud saavad kõige paremaid kirju: õhukesed valged ümbrikud, sinised ja punased triibud äärte ümber. Või siis need rohelised, mis tuleb lahti voltida, sest kiri ja ümbrik on ühel ja samal paberilehel. Mehhiko kirjadel on punasest vahast pitser, mis tuleb erilise noaga lahti murda. Iiri kirjad on enamasti täiesti tavalised.
Tema ei saa kunagi kirju.
Korruste kaupa treppe iga nurga taga, mõni, lai ja pikk, läheb viis korrust ülespoole. Ja sa võid korraliku liu saada, kui liugled viis korrust alla mööda nii pikka käsipuud, kõigi käänakute ja pöörakutega. Aga sa pead siis olema üks julgetest tüdrukutest ja suutma mitte kõigest kõrist karjuma pista. Või muidu jääd vahele.
Siin on teisigi treppe – väikesed pimedad trepid kössitavad kabeli taga, ja seal magavad vanad nunnad. Ja kui sa kunagi sinna keset ööd hiiliksid ja lukuaugust sisse piiluksid – nagu rääkis üks tüdruk nimega Cassandra -, võid näha neid magamas, igemeid täis suu pärani ja kõik hõredate juustega pead, mis näevad välja nagu golfipalli kujuga närimiskummid, lebavad mustast kivist tehtud patjadel.
Kõige kitsamad trepid viivad muusikakongidesse. Siis oled sa maja kõige-kõige kõrgemas tipus ja seal on aken, millest sul pruugib ainult välja astuda ja juba oledki katusel, pea ringi käimas. Ainult et see on nüüd kinni naelutatud, kummituse pärast.
Kummitus oli kunagi majateenija. Ja ta heitis end katuselt alla, sest sa teada, et ta saab lapse, ja ta polnud isegi abielus. Jessica McLynn ütles, et see on kõige halvem asi, mida üldse võib teha – saada laps, kui sa pole isegi abielus. See on suur surmakas. Ja endalt elu võtmine on samuti. Surmakas tähendab seda, et Jumalal ei ole valikut, ütles Jessica; isegi kui talle see üldse ei meeldi, peab ta sind otseteed põrgusse saatma.
Muusikakongid oleks väga hirmutav koht, kuhu sõnumit viia, siis peaksid üksinda kikivarvul kõndima mööda seda pikka koridori. Isegi kui oled trepi jalamil ja vaatad üles, kuulates allapoole hõljuvaid helisid, on see piisavalt hirmutav. Kõik need plõnksud ja plõnnimised, kiiksatused ja kääksatused. Torinad ja vingumised, mis võiksid kuuluda lapskummitusele.
Ja kõrge kriiskav hääl, mis võiks olla tema empsi kummituse oma.
Emps saab uue tita. Aga mitte veel niipea. Ja temal on abikaasa, nii et see laps ei ole patt. Aga iga kord, kui Nääps näeb muusikakongidesse viivaid treppe ja kuuleb kõiki helisid, mis sealt tulevad, mõtleb ta empsile ja tema titale ja sellele, mis siis saab, kui nad peaksid surema, ja kas neist saaksid siis kummitused ja kuhu nad sellisel juhul läheksid?
Kui oled koolis, mõtled issile, sellele, kuidas ta oma naljakaid nalju jutustab ja riimi seab. Või sellest, kuidas te tema autoga kuhugi sõidate, täitsa omavahel. Või isegi sellest, kuidas teda kõigi teistega jagada, kui olete kõik autosse kokku litsutud.
Nagu tookord mere ääres, kui vihma muudkui sadas ja pubi ei olnud veel lahti, nii et emps ostis kõigile krõbekartuleid autos söömiseks. Siis laulsid emps ja iss koos ühte naljakat laulu ja see oli nii tore, paremgi kui liivaämbrid ja labidad; istusid äädikaaurudest soojas autos, sõid kartuleid ja vaatasid välja. Tühja randa ja tühja merd. Ja vihm tegi liiva tumepruuniks ja lõhkus merele augud sisse ja tagus vastu auto katust ja pritsis aknad üleni laiguliseks, muudkui vihm ja vihm ja vihm. Ja see laul, mida emps ja iss laulsid.
Ta meenutab seda mõnikord öösel, kui püüab ennast uinuma panna.
Pikas dormitooriumis. Kus igaühel on omaenda väike toake. Omaenda kraanikausiga, omaenda riidekapiga, omaenda rohelise nahkistmega taburetiga ja voodiga seina ääres, villakas voodikate üle pehme vorstikujulise padja tõmmatud.
Talle meeldib tema toakene väga – see, et ta näeb välja täpselt samasugune kui kõigi teiste omad; kõik ta asjad on paika seatud ja keegi ei puutu neid kunagi, nii et midagi ei lähe katki ega kaotsi. Ja talle meeldib, kui värisev nunn tuleb ülevaatust tegema, tõmbab pika sõrmega üle tualettlaua, voodialuse, riidekapi pealse, põrandaliistu serva. Kontrollib, kas tolmu on, ja kas ta näeb oma värisevat nunnanägu kraanidelt peegeldumas. Kontrollib veelkord, et kas sa keerasid oma linaservad sisse, panid oma riided hommikuks valmis – tuunika alla, seda puhtana hoidev kittel peale, sokid ja kingad kenasti kõrvuti rohelise nahkistmega tabureti all. Ja veel meeldib talle see aeglus, millega värisev nunn talle näitab, mismoodi midagi teha, nii et ta ei unusta midagi ja saab alati kõik selgeks, see tähendab, et tal ei tule temaga kunagi pahandusi.
Ta on alati raudselt viimane, kes magama jääb, kuulates teiste tüdrukute hingamist, püüdes ära arvata, kes on see norskaja või kes pöörab teki all raamatulehte; kellel sumiseb transistorraadio padja all ja sõrmed tantsivad tema viisi järgi vaheseina peal.
Siis tõuseb ta vahel üles, et aknast välja vaadata, kuni ta silmad liiga ära väsivad, et midagi näha.
Jaanuar ja veebruar: kõige pimedamad aknad, justkui must läikiv peegel; tema näo vari; lõpuklasside plokist paistva märja valguse laigud.
Märtsi aknad on ämblikuvõrguna hallid, enne kui pimedus hakkab läbi imbuma, iga päevaga veidike hiljem. Kuni lihavõteteni jääb aken päevasel ajal eredaks.
Tema toakese aknast avaneb vaade taluõuele. Võib kuulda, kuidas loomad lohinal lähevad ja pruuskavad, püüdes end ööseks magama seada. Võib kuulda, kuidas talumees endamisi vilistab, kui kraabib luuaga mööda õue, justkui kratsiks suurt tsemendist selga. Kui aken avada, saab tunda suurte valgete lehmade piima ja pissi lõhna. Või seakaka teravat haput lehka.
Üle õue, lõpuklasside plokis, paterdavad suured tüdrukud oma kogukates öösärkides akendest mööda. Mõnikord võib kuulda nende itsitavaid hääli; seejärel võib näha, kuidas sigaretisuitsu hallid hõljuvad ussid õpetajate toa aknast välja hiilivad.
Aga kõige parem aken on see, mis asub tualettide kõrval. Ja sellest saab näha üle müüri otse Fööniksiparki. Sa võid armastada puid sel moel, nagu kunstnikust nunn sulle näitas: kõiki nende erinevaid kujusid, sadu värvitoone. Aga hämaruses hakkavad nad kõik ühtmoodi välja nägema, ja siis jääb ainult üks värv.
Kui pimedus on maad võtnud, jäävad ainult nende varjud.
Mõnikord võid öösiti kuulda kedagi nutmas. Enamasti tuleb nutmist ette pühapäeva öösiti või esimesel ööl pärast koolivaheaega. Ja kõige rohkem tuleb nutmist ette uutel tüdrukutel. Kui uus tüdruk öösel nutab, peab magamistoanunn minema tema toakesse, paluma tal vapper olla ja kõiki palveid lugeda.
Paar kuud tagasi oli tema uus tüdruk, aga ükski magamistoanunn ei pidanud kordagi tema toakesse minema.
Naabertoakese tüdruku nimi on Rosemary. Tal on kahvatulillat tooni lapiline nägu ja ta kätel on samasugune lapiline kahvatulilla nahk. Kui ta käsivart sügab, lendleb ta kitlile hõbedasi naharaasukesi. Ta ütleb, et see tuleb sellest, et tal on südames auk. See paneb Nääpsu aru pidama, kas auk südames tähendab sedasama mis murtud süda ja kas sellepärast nutabki Rosemary kõige kõvemini.
Mis sa nutad? sosistab Nääps talle läbi vaheseina.
Ma olen koduigatsusest haige, ütleb ta.
Koduigatsusest? Mida see tähendab?
Ma igatsen oma mampsi järele, ütleb ta. Ma tunnen temast nii väga puudust.
Nääps püüab mõelda, mida tähendab koduigatsuse haigus ja mispärast see inimest nutma paneb. Kui emps raevu läheb, võib ta hüüda: See maja ajab mul südame pahaks! Olen sellest oksendamiseni tüdinud!
Aga ta teab, et see ei saa sama asja tähendada.
Siis püüab ta mõelda, mida tähendab tunda mampsist nii suurt puudust, et see ajab öösel nutu peale. Ainult et temal ei oleks mampsi, kellest puudust tunda, temal oleks hoopis emps.
Vanas rohelises koolis oli kõigil emm, emps või emme. Aga uues koolis on peaaegu igalühel mamps või mamma. Peale välismaa tüdrukute, kellel on Mama. Ja see kõlab kõige paremini, kui nemad seda ütlevad. Maa-maa, see kõlab nii peenelt.
Ta suleb silmad ja püüab kujutada empsi. Kui kena ta vehel välja näeb, kui ta on viimase peal riides ja on valmis välja minema, ja kui äge laulja ta on , kui tal on hea tuju. Ja seda korda, kui ta laskis Nääpsul end suure õunakoogi tegemise juures aidata. Ja seda korda, kui ta Nääpsu öökinno kaasa võttis – ainult nemad kahekesi, täitsa omapead bussis.
Ta suudab empsi päris hästi kujutleda, aga ta ei ole kindel, kas see tähendab, et ta tunneb temast puudust.
Rosemary nutab. Rosemary nutab. Ja see toob Nääpsule alati selle küsimuse pähe.
Küsimus puudutab empsi.
Kas emps igatseb vahel minu järele? Kõlab see küsimus.
Kas emps tunneb kunagi minust puudust?
René Nyberg
Foto: Ilmar Saabas
Pika diplomaadikarjääri teinud René Nyberg (1946) kasvas üles kakskeeles peres Helsingis. Soome ja rootsi keele kõrval õppis ta juba väga noorelt selgeks ka saksa keele. Ta lõpetas Helsingi Saksa kooli ja magistrikraadi omandas Helsingi ülikoolis riigiteaduste erialal. Teda peetakse suurepäraseks välis- ja julgeolekupoliitika asjatundjaks. Aastal 2015 ilmus paljukiidetud teos Viimeinen juna Moskovaan (eesti keeles 2017, “Viimane rong Moskvasse”, tõlkija Piret Saluri), milles Nyberg seob omavahel ühte üldiseid sündmusi ja oma perekonna ajalugu. See on dramaatiline perekonnalugu, mis moodustab osakese Soome, Baltimaade ja Nõukogude Liidu ajaloost. See on lugu noore juuditari keelatud armastusest teiseusulise vastu 1930. aastate Helsingis – ja ühe teise noore juuditari ellujäämislugu sõjaaegses karmis tegelikkuses.
Vaata ka: https://kirjandusfestival.tartu.ee/
12. mail 2017 kell 15.00 IV korruse saalis
Vestlusring Soome, Baltimaade ja Venemaa suhetest ning ajaloost
Vestlusringis osalevad „Ülelahe suhteraamat. Uue ohu aastad“ autorid Kaja Kunnas ja Marjo Näkki ning teose „Viimane rong Moskvasse“ autor René Nyberg. Vestlust juhib Soome Instituudi juhataja Anu Laitila. Vestlus toimub soome ja eesti keeles.
Katkend: Viimane rong Moskvasse, Argo 2017, lk 54 – 65. Tlk Piret Saluri.
Kolm paradiisi ja üks põrgu
Veebruarirevolutsioon oli ühetähenduslikult Vene revolutsioon, aga juudid said sellega kõik, mida olid tsaarivalitsuselt asjatult nõudnud. Solženitsõn kirjeldab revolutsioonile osaks saanud toetust, tuues näiteks Ajutise Valitsuse niinimetatud vabaduse laenu obligatsiooni märkinute nimed 1917. aasta suvel. Nimekirjas on tähelepandav hulk juute ja venestunud sakslasi, aga Vene suurkodanluse esindajaid üldsegi mitte.
Ettekujutus nahkpintsakus komissarist on tugev. Slezkine`i järgi olid juudi komissarid täiuslikud kangelased, sest olid suutnud minevikust lahti öelda. Totaalse muutumise sümbol oli Lev Trotski. Ta oli venelane ja juut, kartmatu sõdur ja prillipapa. „Juut, kes istub ratsu selga, lakkab olemast juut, temast saab venelane.” Repliik on pärit Isaak Babeli 1926. aastal kirjutatud näidendist „Päikeseloojak”, mille tegevus toimub 1913. aastal, aga tsitaat peegeldab pigem Babeli kogemusi, mida ta kirjeldab samal aastal ilmunud raamatus „Ratsaarmee”.
Algselt oli juute menševike, pahempoolsete sotsialistide ja anarhistide seas suhteliselt rohkem kui bolševike hulgas. 1905. aastal arreteeritud revolutsionääridest oli 37 protsenti juudid. Bolševikud vajasid lojaalseid haritud ametnikke ja nendeks osutusid juudid, keda rekruteeriti hulganisti. Solženitsõn räägib juutide rahulolematusest pulbitseva „konstruktiivse geniaalsusega”. Selle jõuga tõrjus revolutsioonist toibuv Nõukogude Liit vana võimuaparaadi sabotaažikatse. Lenini sõnadega: „juudid saboteerisid saboteerijaid”.
„Suur siirdumine” linnadesse pärast revolutsiooni oli massiline. Miljon juuti kolis vana asustuspiirkonna küladest linnadesse ja iga viies neist Moskvasse. Solženitsõn tsiteerib kaasaegset anekdooti vanast juudist, kes kolib Ukrainast Berdõtšivist Moskvasse, sest ka tema tahab surra juudi linnas. Anekdoodi iva on Berdõtšivi võrdlemine Moskvaga, sest Berdõtšiv oli Vassili Grossmani järgi Ukraina kõige juudilikum linn. Antisemiitlikele mustasajalistele oli Berdõtšiv „juutide pealinn”.
Kommunismist sai noorte juutide tõeline usk, mis asendas pärast Teist maailmasõda sionismi. Nõukogude Liidus oli juudi mõjuvõim 1930. aastate lõpul oma tipus. 1939. aasta rahvaloenduse järgi oli kogu juudi põliselanikkonnast 40 protsenti ametnikud ja näiteks kõigist arstidest 27 ja inseneridest 14 protsenti olid juudid. Slezkine`i järgi oli salapolitsei NKVD üks kõige juutiderohkemaid Nõukogude organeid. Juutide suhteline osa eliidi seas oli kõigist etnilistest rühmadest kõige suurem. Solženitsõni kinnitusel ei olnud võõrapäraste nimede arvukus riigi juhtkonnas ajalooliselt uus. Üle kahesaja aasta oli Tsaari-Venemaa eliidi hulka kuulunud suguvõsasid, kellel olid saksa või balti nimed. Juutide roll sõjaeelses Nõukogude Liidus meenutas sakslaste staatust Vene tsaaririigis.
Solženitsõni suhtumise nii bolševikesse kui juutidesse otsustab talupoegade saatus. Ta pöördub selle teema juurde korduvalt tagasi, sest juutide saatus ei olnud tähtsaim küsimus Venemaal, isegi mitte pärast holokausti. Orlando Figes nimetab Venemaa tõeliseks revolutsiooniks sundkollektiviseerimist, mis muutis talupoegade elu täielikult. See oli ka katastroof, millest Venemaa iial ei toibunud. Solženitsõn ei salga oma antipaatiat Lenini suhtes, keda ta nimetab mestiitsiks, ja süüdistab bolševikke vene rahva hävitamises. 1920. aastad olid soodsad juutidele, aga traagilised vene rahvale. Juudid teenisid bolševike Moolokit. Sundkollektiviseerimine lõi juutidest pildi kui talupoegade vaenlastest. Ukrainas taheti kollektiviseerimist näha kui kättemaksu hmelništšinale ehk kasakate pealiku Bogdan Hmelnitski suurtele pogrommidele 17. sajandi keskel. 1930. aastate Nõukogude Liidus olid venelased ja juudid ainsad, kes ei olnud „etnilised”. Juudid olid kõige nõukogulikumad. Eriti nemad moodustasid oma kasti. Kolhoosi sunnitud talupoegade kontrollimiseks võttis Nõukogude Liit 1932. aastal kasutusse sisepassi süsteemi, mille viiendal real seisis „rahvus”. Kuid kolhoositalupoeg ei saanud isegi oma passi, sest tema oli kinnistatud maa külge nagu pärisori. See oli ainus vahend, et kontrollida linnadesse siirdumist. Alles Hruštšov andis 1963. aastal kolhoositalupoegadele sisepassi. Sisepassi viiendast reast kujunes juutidele ajapikku samasugune otsustav küsimus, nagu oli proletaarlase ankeet, millega 1920. aastatel diskrimineeriti aristokraate, vaimulikke, intelligentsi ja kodanlust.
Viies rida ehk rahvus tähendas uut tegurit. Kuni 1930. aastate lõpuni oli ükskõik, kas olid juut või venelane.
Solženitsõn tsiteerib inimõiguslast Lev Kopelevi, kes leiab, et Nõukogude Liidus ei olnud enne sõda „juudiküsimust”. 1930. aastate õhustik oli „absoluutselt vaba vaenust juutide vastu”. Hiljem tähendas märge „juut” verepärandi tunnistamist,, ja stigmat ehk irooniliselt nimetatuna „viienda astme invaliidsust”. Veel Lenini jaoks oli rahvus tagurlik igand. Stalini jaoks olid juudid „paberrahvas”, mis vältimatult assimileerub. Juudi päritolu Ilja Ehrenburgi vastus Moskvas 1948. aastal rahva liikvele ajanud Iisraeli esimesele suursaadikule Golda Meirile avaldati Pravdas – juudid ei ole rahvas, sest nad on „mõistetud (obretšenõ) assimileeruma”. Stalini tütar Svetlana Allilujeva tõdeb oma isa kohta, et ta oli „varem grusiin”.
Judofiilina tuntud Maksim Gorki leidis enne revolutsiooni, et kusagil mujal kui Venemaal ei vajata juute nii kibedasti võitlema „loiduse” ehk oblomovluse vastu. Aga kui „Juudas” Nikolai Buhharin nimetas venelasi näidiskohtuprotsessil oblomovlasteks, siis tõlgendati seda kui „suure vene rahva häbistamist”. Tuul oli pööranud.
Juba Tsaari-Venemaa esimene uuendusi ellu viinud peaminister Sergei Witte soovitas juutidel poliitikasse mitte puutuda – jätke see venelastele. Ka Trotski andis endale aru, et Venemaa ei ole küps aktsepteerima juudi soost juhti.
1937. aasta suure terrori ohvrite seas oli muidugi ka juute. Nad olid statistiliselt vähemuses, sest kui etniline rühm ei olnud puhastuse objekt, nagu olid poolakad, soomlased ja eriti lätlased. Koos suure terrori vaimse murrangu, bolševike „teise revolutsiooniga” maa muutus. Ühes sellega eliit uuenes ja ametitesse astusid pärast revolutsiooni kasvanud ja hariduse saanud, niinimetatud Brežnevi eakaaslased, kes ei olnud elanud ja isegi mitte reisinud väljaspool Nõukogude Liitu. Professor Timo Vihavainen leiab, et „tohutu pööre, mis toimus, kui naabermaa siirdus sotsialismi”, pälvis Soomes vähe tähelepanu. „Naiivsed pahempoolsed idealistid” koguni uskusid, et Nõukogude Liidus valitseb endiselt kultuuriline pluralism. Sama tähelepaneku teeb Snyder, kes arvab, et kulakute likvideerimist Euroopas ei märgatud.
Venemaad põhjalikult tundev saksa ajaloolane Karl Schlögel leiab, et Mihhail Bulgakov suutis kujutada suurt terrorit vahenditega, mida ajalooteadus kasutada ei saa. „Kõige kindla kaootiline hajumine” on Bulgakovil „reaalfantasism”. Tegemist on Bulgakovi meistriteosega „Meister ja Margarita”, kus maagiline on reaalse vastand ja näitelava on suure terrori aegne Moskva.
Schlögeli kirjeldatud Moskvas said kuju tänini kasutusel olevad rituaalid ja rutiinid. Ka linnakaardid ja telefoniraamatud kaovad, et siis 1990. aastatel üldiseks kasutamiseks tagasi tulla. Suured kangelased pälvisid New Yorgi ticker tape parade`i eeskujul vaimustatud vastuvõtu teel lennuväljalt või raudteejaamast Punasele väljakule. Ka matusetalitus kinnistus Lenini ja Kirovi matustel põhinevaks tseremooniaks, kus juhtkond ja rahvas Ametiühingute Maja sammassaalis avatud kirstus lit de parade`il lamava seltsimehega hüvasti jättis.
Stalinismi uus proletaarne eliit oli valdavalt venelased ja neile oli Nõukogude Liit riik, mis järgnes Tsaari-Venemaale. Natsionalismi ja sõja tõttu said juudid jälle tunda, et on juudid. Ehrenburgi ja Grossmani koostatud „Must raamat” juutide saatusest sõja ajal keelati 1948. aastal ära ja see avaldati alles perestroika aastatel. Nõukogude Liidu ametlik antisemitism aktiviseerus ja saavutas tipu süüdistusega nn arstide vandenõust 1952-1953.
Välisministri vahetamine 1939. aasta kevadel oli tähtis signaal. Juudi soost Maksim Litvinov, keda Goebbels kutsus Finkelsteiniks, astus tagasi ja tema asemel sai välisministriks Vjatšeslav Molotov, kes oli küll abielus tuntud juuditari, Nõukogude kalanduse rahvakomissari Polina Žemtšužinaga. Hiljem sattus naine Stalini põlu alla ja saadeti vangilaagrisse.
Slezkine`i kokkuvõte juutide käekäigust 20. sajandil on lugu kolmest paradiisist ja ühest põrgust: Ameerika, Palestiina ja Nõukogude Liit ning Hitleri Saksamaa.
Läti Venemaa ja Saksamaa haardes
Minu ema 1880. aastal sündinud isa Meier Tokazier (Tukatsier) ning tema viis venda ja õde lahkusid kõik oma kodulinnast Oršast Vitebski kubermangus praeguses Valgevenes. Poola esimese jagamisega oli see ala 1772. aastast kuulunud Vene tsaaririigile. Orša oli tähtis raudteesõlm ja Dnepri-äärne sadamalinn. Orša paiknes juutide asustusalal, aga oli hästiarenenud piirkond. 1887. aastal sündinud Marc Chagall (Moishe Segal) oli pärit naaberlinnast Vitebskist Daugava jõe kaldal.
Piirkond paiknes kolme suure jõe, Dnepri, Volga ja Daugava veelahkmetel. Kõik kolm jõge saavad alguse Valdai kõrgustikult. Mööda Daugavat või vahel ka mööda Neevat Laadoga ja Volhovi kaudu Ilmjärvele (Novgorod) purjetanud viikingid või vene keeles varjaagid tegid seal otsuse, üle millise maakitsuse oma laevad vedada. Viikingite idateed on kirjeldatud Vene varase ajaloo tähtsaimas allikas Nestori kroonikas. Purjetamine Dnepri kaudu viis Mustale merele ja sealt Konstantinoopolisse ehk „kreeklaste” juurde, mööda Volgat pääses ka Kaspia merele, Pärsia maailma ja Bagdadi kalifaadi võimupiiri.
Kaks Tukatsieri vendadest ja õde leidsid tee Peterburi, kaks Riiga, üks Helsingisse ja üks New Yorki. Nii veidralt, kui see ka kõlab, õe kohta ei ole mul enam muud informatsiooni kui see, et ta asus elama Peterburgi. Seevastu vendade saatused on teada. Vene revolutsioon katkestas läbikäimise Peterburiga ja Teine maailmasõda Riiaga, aga Teine maailmasõda avas ühenduse Leningradi ja Riia vahel. Vendade-õdede vanemad Zalman ja Hanna siirdusid 1923. aastal revolutsiooni jalust ära vanima poja Berli juurde Riiga.
Helsingis ja Riias elanud vendade ja nende vanemate läbikäimine jätkus kuni Teise maailmasõjani. 1932. aasta augustis võetud fotol naudivad keskealised rikastunud kaupmeestest abielupaarid Riia lähedal mererannas Jūrmalas suve.
Abram Zalmonovitš Tukatsier oli sündinud 1885. aastal ja oli oma Helsinki vennast viis aastat noorem. Tema Riias 1903. aastal välja antud elamisloale oli märgitud Oržanskii meštšanin ehk Orša väikekodanlane. Erinevalt vend Meierist oli ta väeteenistusest vabastatud. Ta oli esimese astme kaupmeeste gildi liige, mis juute puudutavate piirangute järgi lubas juutide asustusalalt lahkuda. Enam ei ole võimalik selgitada, kas Riiga elama asumist mõjutas siseminister von Plehwe 1903. aasta augustis Theodor Herzlile antud lubadus lihtsustada juutide siirdumist Riiga. Daugava suudmes asuv Riia oli tsaaririigi suuri linnu ning vilja- ja puidukaubanduse keskusi. Riia oli edasipüüdlikule kaupmehele loomulik siirdumiskoht.
Abram Tukatsier abiellus oma kauaaegse tööandja Tevel Žedaki tütre Lea Tevelevna Žedakiga. 1920. aastal astus Abram heeringa hulgikaupmehe Elias Birkhansi teenistusse. Abielupaar sai neli tütart: Maria ehk Mascha sündis 1913, Feiga 1918, Hasja 1918 ja Meri ehk Merchen 1923. Nimelt nende juurde saatis Meier Tokazier 1937. aastal oma vanima tütre Feige, et see leiaks endale juudist abikaasa.
Esimene maailmasõda laastas Lätit rängalt. Võrdlusobjekt läänerindel on Belgia varemeiks muutumine. Praeguse Leedu territoorium vallutati kohe sõja alguses, aga näiteks Eestisse jõudis sõda alles maailmasõja lõpuaegadel. Venemaa ja Saksamaa vaheline rindejoon jäi kaheks aastaks pidama Läti keskele Daugava jõele, kus see püsis kuni Saksamaa vallutas 1917. aasta septembris Riia ja okupeeris kogu Baltikumi.
Läti kaotas maailmasõjas kolmandiku elanikkonnast: 800 000 sõjapõgenikku läks Venemaale, Ukrainasse ja Eestisse, 60 000 meest langes Vene armee ridades. Kaotused pärast maailmasõda jätkunud vabadussõjas lisasid kannatusi. Idarinde maadest kannatas Läti kuus aastat kestnud lahingutes suhteliselt kõige rohkem. Juudid sunniti Kuramaalt ja Riiast lahkuma. Abram Tukatsieri äia ettevõte evakueeriti ja perekond siirdus 1918. aastal Riiast Harkovisse. Vanuselt eelviimase Hasja sünnilinnaks on märgitud Harkov Ukrainas 1918. aastal. Pärast sõda pöördus umbes 200 000 lätlast Venemaalt tagasi kodumaale. Ka Tukatsieri perekond naasis 1920. aastal Riiga. Suurim osa Vene armees teeninud lätlasi jäi vastupidi eestlastele Nõukogude Venemaale ja läks bolševike poolele, moodustades kuulsa Läti kütidiviisi, millest sai Punaarmee ustav eliitväekoondis. Läti kütid võitlesid soomusrongi koosseisus punaste poolel Mäntyharjul ka Soome kodusõjas.
Üleminekut bolševike poolele mõjutas ka valus mälestus karistusekspeditsioonidest, millega tsaarivõim pärast 1905. aasta revolutsiooni Lätis jälle karmil käel korra majja lõi. Karistussalgad mõrvasid kuue kuu jooksul umbes 8000 lätlast, rohkem kui kusagil mujal tsaaririigis.
1939. aasta oktoobris kiitis Stalin Läti välisministrile Vilhelms Muntersile Läti armeed, kes oli tema sõnade järgi parem kui Eesti oma, lisades: „Strelki (läti kütid) olid omal ajal head sõdurid.” Ka salapolitsei Tšekaa ja selle järglase NKVD ning sõjaväeluure GRU ridades oli juhtivatel kohtadel lätlasi. Valgete sõnul moodustasid revolutsiooni vundamendi juudi ajud, läti täägid ja vene tobud.
Läti ränk vabadussõda kestis kaks aastat. Rindejooned vaheldusid, positsioonid niisamuti. Lisaks punastele ja valgetele oli veel kolmas osapool, sakslased (Baltische Landeswehr), kes sõja käigus liitusid venelaste erinevate valgete vägedega. „Landeswehri sõjaks” nimetatud periood lõppes, kui lätlased koos Eesti vägede ja Soome vabatahtlikega (Pohjan Pojat) sakslased taganema sundisid. Niisiis sõdisid Soome valged endiste liitlaste sakslaste vastu!
1918. aasta novembris sõlmitud relvarahulepinguga Antanti riikide ja Saksamaa vahel määrati saksa väed bolševikeohu pärast jääma Baltikumi. See oli Lääneriikide Venemaa kodusõja käiku sekkumise algus. Saksamaa seisukohast olid kindralleitnant Rüdiger von der Goltzi juhitud vabatahtlike väed (Freikorps) osa kaitsest Punarmee vastu, kelle rünnak Poolale 1919. aastal ohustas Ida-Preisimaad. Kuramaa ja Ida-Preisimaa põhjaosa Memel (Klaipėda) olid kuni Leedu iseseisvumiseni piirinaabrid. 1921. aastal loovutas Läti Antanti vahendusel Palanga kaluriküla Leedule, kes sai nõnda väljapääsu merele.
Sakslased ei tahtnud mõista lätlaste ja eestlaste rahvuslikke pürgimusi. Taustal mõjutas sajanditepikkune pinge saksa aadlist (Ritterschaft) ja kodanlusest koosneva ülemklassi ja „mittesakslaste” (undeutsch) lätlaste ja eestlaste vahel. Eestimaal, Liivimaal ja Kuramaal oli pärisorjus lõpetatud alles 1816, 1817 ja 1819.
Ka luteri kiriku positsioon Eesti- ja Liivimaal erines oluliselt kiriku rollist Soomes. Luteri kirik Soomes oli rahvale lähemal ja kirikhärra astus konfliktide puhul sageli rahva poolele ning oli nende eestkõnelejaks ja läks isegi koos nendega Stockholmi „kuninga juurde”. Baltimaades oli kirik olnud sajandeid kohaliku aadli hoole ja kontrolli all. Kirikhärradeks enamasti sakslased, vahel ka kohalikest aadlisuguvõsadest.
1905. aasta revolutsiooni sündmused, mõisate põletamine ja röövimised ning neile järgnenud karistusekspeditsioonid moodustasid saksa aadelkonna ning läti ja eesti lihtrahva vahele ületamatu künnise. Soome autonoomia oli Osmo Jussila sõnade järgi haldusautonoomia, aga Balti provintsides rajanes autonoomia keisri seisustega antud eriõigustel, mida Aleksander III enam ei kinnitanud.
Sakslaste eesmärgid olid ka poliitilised. Georg von Rauch iseloomustas kindral von der Goltzi kui „isepäist meest, kellel on kõrgenenud poliitiline auahnus”. Von der Goltz tahtis puhastada Läti sotsialistidest, patsifistidest ja juutidest. Tal oli eesmärk asustada saksa uusasukaid „Balti hertsogiriiki”, mille rajamiseks oli Rittershaft 1918. aasta aprillis keiser Wilhelm II-lt luba palunud. Nagu Soome monarhistid, taotles ka Rittershaft dünastiaseost Preisi kuningakojaga. Von der Goltzi sõnavaras tähendab der Balte vaid baltisakslasi, mitte lihtrahvast. Tänapäeval nimetatakse baltlasteks kõigi kolme Baltimaa, ka katoliku Leedu elanikke, millest sai kolmas Baltimaa alles iseseisvumise käigus.
Omal ajal Soome kuningaks valitud Hesseni printsi pojapoeg jutustas 2007. aasta detsembris Soome suursaatkonnas Berliinis korraldatud seminaril, et tema vanaisa prints Friedrich Karl oli juba 1915. aastal teatanud oma õemehele keisrile, et on huvitatud Kuramaa hertsogi kroonist, kui niisugune riik uuesti asutataks. Wilhelm II reaktsioon oli olnud positiivne.
Läti vabadussõda lõppes 1920. aastal Nõukogude Venemaaga sõlmitud rahulepinguga. Saksamaale tagasi pöördunud vabatahtlikud, keda kutsuti pilklikult Baltikumer, sõdisid edasi, tehes võimuhaaramise katseid, mis panid Weimari vabariigi kõikuma, ja pidasid Saksamaale ränki, eriti tooreid tänavalahinguid. Von Rauch nimetas neid bandesid distsipliinita solbanikarjaks (Soldateska).
Kontrast Soomes valitseva olukorraga on tähelepanuväärne. Kindral von der Goltz oli valge Soome kangelane. Oma mälestustes võrdleb ta „haiglaselt saksavaenulikke” lätlasi soomlastega, kellest pidas lugu. Iseseisvunud Soomes 1918. aasta jaanuaris puhkenud punaste mäss, millest sai kodusõda ja vabadussõda, erines arengust Baltikumis mitmeti.
Bolševikud olid Baltikumis tähelepandavalt populaarsed. 1917. aasta novembris korraldatud Ülevenemaalise Asutava Kogu valimistel said bolševikud Eestis 72 protsenti häältest, samal ajal kui vastav arv kogu riigis oli ligikaudu veerand. Rauchi järgi ei äratanud bolševike riigipööre vastupanu ei Eestis ega ka mitte Lätis. Professor Andres Kasekampi ja Andrew Ezergailise järgi tulenes bolševike populaarsus Baltimaade kõrgel tasemel industrialiseerumisest, kibestumisest pärast 1905. aasta revolutsiooni ja lätlasi puudutanud deporteerimistest. Hääletajaid mõjutas ka bolševike lubadus talupoegadele maad jagada. Ühtaegu olid paljud eriti eesti talupojad pöördunud 1840. aastatel õigeusku lootuses, et õigeusklik tsaar neile maad annab.
Nädala autor 