Jean Philippe Toussaint
By Madeleinesantandrea (Own work) [CC BY-SA 3.0 (http://creativecommons.org/licenses/by-sa/3.0)%5D, via Wikimedia Commons
(HeadRead 2017 kirjandusfestivali kataloog)
Katkend: „Põgenemine”, Varrak 2017, lk 94 – 103, tlk Leena Tomasberg.
Ma vaatasin Marie`d, kes seisis üksi selles võõras kirikus oma isa kirstu vastas – täiesti liikumatut Marie`d, kes täitis kogu ruumi, küllastas selle oma pineva kohalolekuga, Marie`d, kes seisis tikksirgelt oma isa kirstu ees rõivais, mis paistsid lähemal ja täpsemal silmitsemisel olevat ei rohkemat ega vähemat kui ratsakostüüm – valge särkpluus, liibuvad ratsapüksid ja mustad põlvedeni ulatuvad nahksaapad – Marie seisis ratsakostüümis oma isa kirstu ees, pilk karm, külm, tume, ja vaatas preestrit allasurutud, visa valuga, raevuka ja meeleheitliku valuga, huuled kokku pigistatud, justnagu oleks tal olnud ratsapiits peos, nagu oleks ta olnud valmis teda lööma, andma talle sähvaka näkku, peksma kiriku läppunud õhku, ja siis turgatas mulle ehmatusega pähe, kui väga ta sarnaneb oma isaga, kui palju temas on oma isa leppimatust, tema iseloomutugevust ja kangekaelsust, ja ma sain nüüd aru, suutsin ette kujutada, kuidas tema peas oli võinud idaneda see veider mõte tulla isa matusele ratsakostüümis. Küllap oli ta hommikul ärganud koidu ajal, sest ta teadis, et matusebüroo mehed tulevad surnu järele varavalges, et nad on juba kaheksa paiku Rivercinas ja ta riietab end isa auks suure hoolega, tegi end ilusaks, sättis soengu, meikis, ja kui Maurizio oli matusebüroo neljale halli rõivastunud kujule aiaväravasse vastu läinud, ei olnud tema nendega sõnagi vahetanud, ta oli majja lipsanud, ta ei tahtnud juures olla, kui surnu ära viiakse, kirst vaevaliselt trepist alla kantakse, läbi aia toimetatakse ja matuseautosse tõstetakse, aga kui see oli ärasõiduks valmis, autouksed pauguga kinni löödud, oli Marie tagasi, istus hobuse seljas ja ootas matuseautot valduse sissesõidutee otsas. Ta oli saduldanud isa mära, ja talle nii omase arutu teatraalse hulljulge ja bravuurika žestina oli tema, kes ta muidu iial sadulasse ei istunud, kes ta polnud vilunud ratsutaja, saatnud surnukirstu ratsa Rivercinast Portoferraioni, et avaldada viimast austust oma isale, ta oli juhtinud surnuvankrit Elba saare tühjadel teedel kõik need kaksteist kilomeetrit, mis lahutasid Rivercinat Portoferraiost, aga kuna ta muidu kunagi sadulasse ei istunud, sest ta polnud vilunud ratsutaja, oli ta lasknud hobusel sammu astuda kogu selle kaheteist kilomeetri pikkuse tee, sikutades ohje, et teda tagasi hoida, laskmata matuseautot endast mööda, sundides juhti enda sabas sõitma, mootor madalal käigul, et looma mitte ehmatada, ta oli läbinud niimoodi varahommikusel tunnil Elba saare teed pika musta matuseautoga tema järel ja vaikse tasase päikeses sädeleva merega taamal all. Matuserong nihkus aeglaselt aurava hobuse, hommikukaste ja surma hõngus. Marie istus tikksirgelt sadulas, laitmatult puhas särkpluus seljas, vaatas uhkelt ja väärikalt otse enda ette, pilk sädelemas, kulges päikesepaistes kõikvõimsuse ja ajatuse tundes. Matuserong liikus aeglaselt viinamägede ja makjate vahelt läbi, möödus keisriaegse Rooma villa varemetest, mille müürijupid kõrgusid päikesest põlenud väljal, mustavad ja ajahambast puretud mosaiigitükid kõrges rohus, põldmarjaväätides, maasikapuu- ja pistaatsiaokstes. Peagi lähenes matuserong linnale, teed muutusid laiemaks ja liiklus tihedamaks, Marie aga ei valinud sadamasse minekuks lühemat teed, mis viis üle põldude, ta jäi maanteele, mis oli nüüd neljarealine, must tumendatud klaasidega matuseauto endiselt tema järel, nüüd ei püüdnud see temast enam mööda sõita, ka tema oli taltsutatud, ohjes hoitud, järgnes talle sammu mootori tasasel surinal, ja nii oli ta linna saabunud, saates hobuse seljas oma surnud isa Portoferraio tühjadel tänavatel, piki viale Alcide Gasperit, via Cariolit, üle viale Alessandro Manzoni, kus mõned üksikud kohvikukülastajad olid välja kõnniteele tulnud, et saata pilguga matuserongi ja vaadata, kuidas see sadama poole kaugeneb. Marie oli läinud üle piazza Citti jakeeranud via Vittorio Emanuele II-le tõenäoliselt just samal hetkel, kui mu laev oli Portoferraios silmapiirile kerkinud, ja ilmselt oli ta mind laevatekil seismas näinud, mind, kes ma olin nagu temagi teel Portoferraiosse tema isa matustele, ja meie mõlema mõtted olid korraks kohtunud austuses ja valus, olid ühinenud ja emmanud üksteist taevasinas.
Ma ei tea, millal Marie märkas, et ma olen kirikust lahkunud – sest ma ei olnud enam kirikus – , kas see oli jumalateenistuse ajal, kui ta korraks ringi keeras, et mind pilguga otsida, ja leidis äkitselt eest vaid tühja koha seal marmorsammaste vahel, kus ma veel mõni hetk varem olin seisnud, vahetult rabava, ebanormaalse tühjuse, külma, tumma, äreva tühjuse – või märkas ta mu puudumist alles hiljem, kui kirikuuksed missa lõppedes taas avati ja valgus tulvas kirikusse, päikesevalgus voogas laia lainena hämarasse ruumi ja ujutas üle kiriku viirulise marmorpõranda. Võimalik, et ta hakkas mu puudumise pärast muret tundma alles siis, kui nägi, et ma ei tule tema juurde kirstu kõrvale, kui teised missalised kirikuesisel väljakul laiali pudenesid, või veelgi hiljem, alles siis, kui ta kirikus käärkambri trepil kaastundeavaldusi vastu võttis, vaevu kuulates teda embama tulnud inimeste lohutussõnu ja otsides meeleheitliku pilguga üle nende õlgade mind, aga ta ei leidnud mind kirikus, ja kallistas siis pikalt, tugevalt Mauriziot, ainsat, kes teda armastas ja mõistis.
Marie oli läinud surnuaiale jala, talutades mära ratsmeidpidi enda kõrval, preester ja valges albas kooripoiss olid teda saatnud. Hobune laskis vaguralt juhtida end läbi Portoferraio tänavate, sõõrmed niisked, kõrvad liikumas, erksad ja valvel. Surnuaed oli linnast kahe kilomeetri kaugusel, kõrgemal mäenõlval, see oli külakalmistu, kus polnud rohkem kui paarkümmend hauda. See paiknes kaljutee ääres järsu teekäänaku taga, sissepääsu ees oli roostes raudvärav, mille raskelt käivad tiivad olid valla, matusebüroo mehed olid need lahti teinud ja ootasid matuserongi surnuaiamüüri ees. Nad ootasid seal kolmekesi vaikuses, seljas tuhmhallid ülikonnad, sinised triiksärgid, mustad lipsud ees, ühel vanemal töötajal oli peas hall vormimüts, millel ilutsesid matusebüroo nime kuldsed põimunud esitähed, ja kaks nooremat, päikeseprillid ees, sõnatud, tõsised, triiksärgi ülemine nööp lahti ja lips lõdvemale lastud, kes vaatasid pealt, kuidas matuseauto väravast sisse tagurdamisel vaevaliselt manööverdas ja kuidas selle rattad kruusas pöörlesid, et läbida veel viimased meetrid kiviklibust mäenõlvakut. Juht oli pea aknast välja pistnud ja teised töötajad juhendasid teda nappide viibetega. Matuseauto sõitis tagasikäigul mööda surnuaia ainsat teed ja aeglustas avatud hauale lähenedes, näis korraks kõiges pikkuses jõnksatavat, kere hõõgumas soojas õhus, ning jäi lõpuks seisma majesteetliku ja ebaproportsionaalsena, pikk must limusiin, mis hiilgas küpresside all tüüne mere taustal. Marie, kes polnud veel surnuaeda sisenenud, ilmus korraga künkaharjal nähtavale, tuli maantee suunast, punane ämber käes. Marie oli enne surnuaeda sisenemist mära ühe teeäärse puu külge kinnitanud. Ta oli mäenõlvast alla läinud ja hobusega läbi makja ekselnud, kriipides reisi ja käsivarsi sealt läbi tungides, oli sidunud nii hästi-kurjasti, kui sai, ratsmed ja oheliku ühe metsiku oliivipuu ümber, oli siis tuldud teed tagasi läinud ja surnuaialt ämbri võtnud, selle surnuaiamüüri külge kinnitatud kraanist vett täis lasknud. Siis oli ta ämbriga tagasi hobuse juurde läinud, talle juua andnud, otse ämbrist – hobune larpis aplalt juua -, et looma janu kustutada.
Napp tosinkond inimest olid surnuaial kohal, kui matusebüroo töötajad kirstu matuseautost välja tõstsid. Nad vinnasid selle ettevaatlikult õlgadele ja asetasid valmiskaevatud hauaaugu kohale. Surnuaiamüüri taga, teiselpool vaikivat küpresside rida, paistis meri, määratu suur ja sinine, siin-seal mõni üksik valendav puri ja vahused viirud, mille lõbusõidulaevad oma kiilus merre lõikasid, justkui üürikesed haavad mere ihus. Preester seisis üksinda haua ees, roheline stoola kaela ümber, ütles viimased jumalagajätusõnad enne kirstu hauda langetamist. Marie astus aeglaselt lähemale ja puudutas veel viimast korda kirstu, katsus seda peopesaga, tundis sõrmede all lakitud puidu siledat puudutust. Siis astusid matusebüroo mehed ligi ja kirst kadus igaveseks tema silmist.
Marie läks eemale, ta oli üksi. Võib-olla oli ta palunud Mauriziol hobuse tagasi Rivercinasse viia, või oli ta selle ülesande kellelegi teisele usaldanud, aga surnuaiast tuli ta tagasi üksi ja jalgsi. Ta kõndis päikesepaistes kuutõbisel sammul mööda väikest rannaäärset teerada linna poole, silmad udused, ta oli nüüd palju kurvem, nüüd, kui polnud enam tarvis matuseasju korraldada, polnud vaja midagi otsustada, kui ta ei pidanud midagi tegema ega kuhugi minema. Kindlasti ei andnud ta veel endale aru, aga tohutu ja mõistetamatu valu, mis paiskab ta praegu tühjusesse, passiivsusesse ja masendusse, hakkas tasapisi moonduma mingiks ebamääraseks ärevuseks, mille fookuses oli minu puudumine. Tema mõtted koondusid minu kadumisele missalt, püüdsid seda seletada ja mõista, leida sellele põhjendusi, et pääseda oma valu tõelistest põhjustest. Tema hingevalu süüdlaseks sain mina, kes ma piinasin teda ka siis, kui ma midagi ei teinud – minu paljas kohalolek tekitas talle kannatust, ja minu puudumine veel enam -, mina, kes ma polnud kohal, kui ta mind vajanud oli, kes ma polnud Pariisis, kui ta oli oma isa surma teate saanud, ega Elba saarel, kui ta sinna jõudes oli pidanud üksi korda ajama kõik praktilised matuseküsimused, ja kes ma, olles lõpuks täna hommikul kirikusse ilmunud, olin sedamaid sealt kadunud, enne kui oleksin jõudnud temaga rääkida, mõne sõnagi vahetada, teda tervituseks suudelda, teda oma käte vahele suruda ja jagada tema valu, kes ma jätsin ta oma juuresolekust ilma selsamal hetkel, kui olin seda lubanud, selles mulle nii omases brutaalses tunnete polaarsuses.
Marie oli jõudnud Portoferraiosse ja kõndis läbi inimtühja linna sadama poole. Ta kõndis sihitult, ta ei teadnud, kuhu õieti, läks ebatasastel sillutuskividel komistades tänavaid pidi alla ja märkas võreaedade taga majaesistes tillukestes mere poole vaatavates aedades lilli, bugenvilleaid, oleandreid, tokkroose. Tänavad olid tühjad, siis-seal mõni üksik kontseptuaalne valge T mustal taustal, mõistetamatu ja hingelõikav, suletud tubakapoe sildil. Marie oli lootnud, et ta leiab mu kohe, et ma istun mõne purskkaevu jalamil või kirikutrepil, ilmun tema ette mõnel tänavakäänakul, siis oli ta mu otsimisest loobunud, oli jäänud selle ärevusega südames, ebamäärase, raske, rõhuva, ajapikku aina kohuva ärevusega, kuni küsis endal täielikus peataolekus, kas ta oli mind üldse kirikus näinud, kas olin see üldse mina, keda ta täna hommikul kiriku marmorsammaste vahel oli silmanud, või ehk oli ta näinud seda, mida tahtis näha, oli näinud vaid viirastust, ja et tegelikult olin ma ikka veel Hiinas, või teel tagasi, ja olin Elba saarel vaid mõtetes.
Jälle asus Marie mind palavikuliselt otsima, seisatas baariakende ees ja puuris, kätega silmi päikese eest kaitstes, pilgu hämarusse, et näha, kas ma olen ehk seal sees. Läks siis jälle edasi, kõndis läbi hoovide ja tühje kaste ja mädaseid juurvilju täis turuplatside, kus nüüd peremehitsesid tuvid ja kassid. Minu puudumine oli talle veel üks lisanduv haav, nähtamatu valu, haaramatu äng, lõputuna sees keerlev ärevus. Ta kõndis edasi ja jälle tuldud teed tagasi, uitas üle päikesepaisteliste väljakute, jaburad mõtted käisid tal peast läbi, ta mõtles kadumisest ja hirmust ja surmast, ja lubas üleerutuses, et kui ta mind vähem kui tunni aja sees üles leiab, astub ta kuhugi kirikusse sisse ja veenab preestrit, et see valju kellamänguga meie taaskohtumist pühitseks.
Marie`l oli palav, tal oli janu, ta astus baaridesse sisse ja jõi seal leti ääres ekspressot, ta jõi, pilk hägune, mõnikord lõpuni ka leigevõitu vee, mida kohvi kõrvale serveeriti. Ta polnud juba kaks päeva midagi söönud, ta oli võimetu midagi alla neelama midagi peale jäätise, ta tellis endale jäätise jäätise järel, mis kustutasid tema janu ja tekitasid uut. Ta kutsus baarmeni ukse kõrval trooniva suure lahtritega jäätisekasti juurde ja asus pikalt valima, näidates näpuga üht või teist jäätisesorti, kõhkles lõputu aja, muutis meelt, kui baarmen oli juba jäätisepalli vahvlisse asetanud, laskis ta selle välja võtta ja teise sordiga asendada, palus maasika asemel pistaatsiat, mõtles siis uuesti ringi, ega teadnud enam isegi, alustas vestlust baarmeniga (e la stracciatella, è buona la stracciatella?), kes ootas, kulp käes (tal oli lausa inglikannatus), küsis lõpuks baarmenilt nõu, kuid ei võtnud seda kuulda, olles niiviisi korraks tema ise, võimatu, kordumatu, vastupandamatu.
Marie tuli kohvikust välja ja sõi oma jäätise lõpuni, see sulas päikese käes ja sulas ta randmetele, sundides teda seisatama, et torbikut kallutada ja selle äärt limpsides tilkumist piirata. Mõned aastad tagasi oli Marie loonud kleidikollektsiooni sorbettjäätistest, mis voolasid mööda mannekeenide kehasid ja segunesid nende ihul peenete, tubakablondide ja vanaroosade niredena. Sellest efemeersest kollektsioonist oli saanud üks tema emblemaatilisemaid teoseid, kevad-suvi Arcimboldo laadis, jäätised, sorbetid, granita`d, frulato`d ja frapeed sulasid modellide paljal ihul, valgusid nende õlgadelt ja niuetelt alla, ajasid neil ihu kananahale ja rinnanibud külmast kikki. Marie oli ühendanud alasti ihud ja nähtamatud kangad, oli kasutanud vaheldumisi koostisaineid ja kangasorte, suhkrut, piima, jahu ja siirupit, pisut musliini, väheke läbipaistvat siidi, kuldniiti ja gaaskangast, et sorbetid kehal püsiksid, kõik see oli üks värvide ja ihutoonide pillerkaar, mango, sidrun, mandariin, virsik, melon, mille lõpuks tulid verevamad ja äikeselisemad toonid, mis kandsid endas suvelõpunukrust, traagilised sorbetid, tumedad ja loojanguvärvilised, violetsed ja mustad, mustsõstar, põldmari ja mustikas.
Lõpuks jõudis Marie vanasse sadamasse, astus järsult väikese katusealuse passaaži varjust valusasse päevaheledusse, mis sadama sillutusplaatidelt vastu peegeldus (ta tahtis päikeseprillid ette panna, kuid sai siis aru, et tal olid need juba ees). Pimestavas valguses silmi pilgutades hakkas ta mööda kaid astuma. Mõned jahid olid päikeses, sildapidi pontooni külge kinnitatud punavalgete poide vahel, mis sadamaala piirasid. Ta seisatas, et vaadata üht tüüpi, kes end oma laeval kastmisvoolikust dušitas, kogukas ja karvane mustade aluspükste väel kuju, kes seebitas rõõmsalt oma karvast keret ja pükstealust. Tema naine võttis tema vastas laevatekil päikest, lamas liikumatult nagu marmorkuju, üks jalg põlvest kõverdatud ja käsi päikese kaitseks silmade ees, kõhnunud, vanaldane, aga noorusliku välimusega naine, kelle keha pingestatud plastikas ja sulava vahakuju liikumatuses mõjus nagu hüperrealistlik kunstiteos. Marie vaatas neid korraks ja läks siis edasi. Vanas sadamas oli natuke rohkem elu, kohvikud olid avatud, valgest kangast päikesevarjud terrasside kohal välja tõmmatud, siin-seal mõned turistid, kes sõid pokaalidest jäätist, mida kaunistasid kahvatust volditust paberist päikesevarjud. Suveniiripoekesed olid lahti, seal müüdi ujumislesti ja -maske, mitmevärvilisi rannalinu. Marie oli jõudnud kaldapealse lõppu, umbteele, mis suubub Linguella arheoloogiamuuseumi ette. Ta võttis aeglaselt päikeseprillid eest ja tegi ringi enda ümber, otsides mind silmadega. Aga kus ma olin?
Bronka Nowicka
Bronka Nowicka (snd 1974) debüütraamat “Anda kivile süüa” (Nakarmić kamień, 2015) koosneb 44 proosalaastust või filosoofilisest mõtisklusest. Ja tegemist oli väga tugeva debüüdiga – see tõi Bronka Nowickale 2016. aastal Poola kõrgeima kirjandusauhinna Nike. Eesti keeles ilmub raamat Hendrik Lindepuu Kirjastuses aprillis 2017.
Raamatu kohta on Bronka öelnud järgmist: “Ma ei soovi, et elutud asjad oleksid elus. Ma tahaksin, et elus inimesed oleksid vähem surnud. Just sellest on minu jaoks see raamat.” Raamatul “Anda kivile süüa” on tugev filosoofiline sõnum – maailma täielik tunnetamine on inimese jaoks võimatu. Raamatu lakoonilised, aga samas lausa pilte silme ette manavate kujunditega proosalaastud on kui kalliskivid, mille teravad servad võivad hinge marraskile kriipida – just see maailma täieliku tunnetamise võimatus toob igapäevaste toimetuste kirjeldusse traagilise noodi. Kriitikud on leidnud Bronka Nowicka keelekasutuses mõningaid ühisjooni Bruno Schulzi kujundiküllase proosaga (eesti keeles jutukogu “Kaneelipoed”, LR 2014).
Bronka Nowicka on lõpetanud Łódźi filmikooli ja Krakowi Kaunite Kunstide Akadeemia maalikunsti erialal. Tema filmietüüdid on võitnud rahvusvahelisi auhindu, ta on lavastanud mitmes teatris. Kunstivaldkonnas on ta tegelenud uue meedia (video, fotograafia) väljendusvahenditega.
Bronka Nowicka:
Kui ma olin laps, siis ei võtnud ma sõnu “seitsme maa ja seitsme mere taga” kui jutustuse prelüüdiumi, algava muinasjutu fraasi. See tähendas mulle geograafilisi asju: need määratlesid olemasolevaid maid, kivisid ja vett, mille taga oli saladuslik, aga reaalne maailm. Ma mõtlesin siis: “Piisab, kui on maakaart, väsimatud jalad ja aega, et sinna jõuda; ükskord teen ma selle teoks.” Nüüd ma tean juba, et sõnad “seisme maa ja seitsme mere taga” võivad tähendada hoopis teistsuguseid vahemaid. Teise inimeseni võib olla kauge maa, ehkki ta seisab su kõrval. Iseenda mõistmiseni on pikem tee kui seitsme maa ja mere taha. Samuti asjade olemuse mõistmiseni. Ent siiski usun, et selleni võib jõuda – isegi ilma maakaardita ja väsimatute jalgadeta.
Katkeid: Bronka Nowicka „Anda kivile süüa”, Hendrik Lindepuu Kirjastus 2017, tlk H. Lindepuu, lk 10, 13, 18, 33, 38, 43, 44, 48, 49.
Teelusikas
Surnud teevad tee magusaks vaid siis, kui pistame neile pihku lusika ja liigutame seda ise klaasis ringi. Suhkrukristallid kujutavad endast justkui tornaadot, tuulispea paneb teelehed karussellina tiirlema. Need keerlevad ikka veel, kui alustassile pandud lusikad on juba jahtunud.
Olgu liikumine. Las sipelgas põgeneb mööda laudlina, tassides koogipuru. Me vajame herilasi laua kohale. Las miski sumiseb, et lõhkuda selle stseeni vaikust, kui surnud ei ole veel ilmunud meie kõnesse, mille kleebime nende jaoks kokku säilinud sõnadest, mis on õhukesed kui sigaretipaber. Enne kui poeme nende selja taha ja hakkame nende eest rääkima, kujutades ette, et nad liigutavad suud. Pärast tõstame taldrikule nende sõrmed, murrame teeküpsiseid, korjame puru kokku suus märjaks tehtud sõrmeotsaga. Lõpuks, väsinud marionettide raskusest, tõstame nende käed põlvele, andes mõista, et siinkohal lõpeb nii õhtuoode kui meenutamine.
Surnud ei pane end ise riidesse. Me teeme seda nende eest. Nii on ka kammimise, habemeajamise, juuksenõela pistmisega soengusse ja mansetinööpide kinnipanemisega. Ahjukütmisega ja vilistava teekannu pliidile panekuga.
Neil tuleb kingad ära viksida. Nende eest postmarke süljega niisutada ja saata kirju, mis ei ole meile määratud. Meistki peavad nad mõtlema meie endi mõtetega.
Vahel juhtub, et nad istuvad palava päikese all, kindad käes ja villastes mütsides. Või siis lumemütsides – kinnijäätunud jõe ääres, kuhu me nad möödunud kevadel unustasime.
Laps jätab vanaisa teeklaasi äärde. Homme tuleb vanaisa jälle tee sisse suhkrut panema. Ja aina uuesti, kuni kogu maailma suhkur saab otsa.
Nööbid
Vanaema hoiab oma ema toas, mille uksest on alles ainult alumine pool. Ülemise lõikas ta ära, et näha, mida tema ema teeb. Alumise poole koos lukuga jättis alles. Keerab võtit lukuaugus, pistab võtme rinnahoidja vahele. Ei anna seda kellelegi. Mõni päästab selle nuhtluse veel maja peale.
Möödunud nädalal lasi vanaema ta korraks silmist: vaarema lõikus kardinad ribadeks, pistis tükksuhkrukoti ahju. Mõtles, et see on süsi – mõlemad ju kõvad. Pööras kapi pahupidi: otsis oma koolivormi põlle. Tahtis kooli minna. Ta on üheksakümneaastane, ei mäleta oma nime, aga koolipõlle, mis selja pealt risti käis, seda loomulikult. Kui teda luku taga ei hoia, keerab kõik pea peale.
„Kuidagi liiga vaikne oled, mamma,” hõikab vanaema ukseavasse. „Ma sittusin end täis,” vupsab pea pooliku ukse kohale.
„Pead ootama.”
Vanaema ei jäta kõike kus seda ja teist. Ei lase liha kõrbema. Kui katuse all on hullumaja, siis peab ülejäänu olema normaalne. Korralik lõunasöök kuulub selle ülejäänu hulka.
Kööki lendab kampsun. Selle järel seelik, kombinee, rinnahoidja.
„Vabandust, kas proua võiks kutsuda minu tütre? Sest ma seisan siin ihualasti.”
„Ma kohe tulen, mina olengi ju sinu tütar.”
„Ei ole. Minu tütrel on mustad juuksed ja ta on kõhn kui piitsavars. Vaat selline,” ilmuvad ukse kohale sõrmed, mis võtavad pihtide vahele sentimeetri õhku. „Sina oled hallipäine ja paks.”
Vanaema paneb oma emale mähkmeid. Kinnitused krõpsuvad kinni.
„Ma suren ära, kui sa mulle hästi maksad,” ütleb igivana imik.
Vanaema toob kotikesega nööpe. Ta puistab need põrandale.
„Kas piisab?”
„Kust ma tean? Ma pean üle lugema.”
Ma istun vaaremaga põrandal. Loeme sõrmedel nööpe üle.
„Kas sa oled näinud kunagi nii palju raha?” küsib ta.
Kui ta ei märka, torkan nööpe kingade sisse, särgi alla, pistan need suhu ja neelan alla. Olgu neid vähem. Et ei jätkuks surma jaoks.
Nõelapadi
Laps muretseb, sest ta ei oska kivile süüa anda. Mitte sellepärast, et ta ei leia kivi suud. Laps teab, et kivi on tervenisti suu. Ta ei tea, mida kivile pakkuda, et see tahaks süüa.
Ta läheb kööki küsima pragunenud alustassi, millelt kass jõi. Sikutab põllest, korra, teisegi, nii püüab ta ema tähelepanu köita. Korraks õnnestub – ema jätab lihalõikamise. Laps osutab alustassile, ta on tervenisti üks suur palve.
„Võta aga.”
Ema hakkab uuesti noaga takti lööma. Kaks neljandikku taktimõõdus.
„Ära endal sellega käsi katki tee.”
Laps teeb seda, enne kui on jõudnud üle köögiläve. Liiga tugevasti vajutab pöidla alustassi serva vastu. Veri koguneb tassi alustassile.
Nüüd toob laps kivi. Nii õrnalt on ta kandnud üksnes linnupoegi. Kükitab ja asetab kivi alustassi servale. Lükkab õrnalt, nagu pimedat looma, et see läheks sinna, kus on veri. See keerleb ja tardub. Ei liigu.
Laps küsib siis nõelapatja. Mis kunagi oli nõelapadi, aga nüüd vedeleb tühja ja läbitorgatuna, see pole enam kellegi padi. Öösel, kui on pime, paneb laps kivi selle peale. Annab kivile saiakääru. Ise heidab kõrvale. Ootab.
Valge ja pehme sai on ainus asi, mis helendab. Laps teab, kusagilt ta teab, et öö on raske, see rõhub igat asja: kivisütt ämbris, niiti ja silmalaugu. Ööl on kaalud. Saiakäär helendab endiselt muutumatult.
Laps ei saa uinuda. Ta kardab, et ei märka, kui kivi ära sureb. Ja siis võtab ta surnu kätte, räägib surnuga, lamab voodis koos surnuga. Ta kardab, et kivi sureb, sest see ei söö midagi.
„Ema?”
Ei tohi äratada ema, kelle peale on öö pannud oma kaalukeeled.
Padjapüür
Pooleks lõigatud ukse taga oli kahtlaselt vaikne, kuni kottade kolinal tuli vaarema kööki ja teatas laua taga istujatele, et ta just sünnitas. Keegi oli ukse lahti keeranud. Ta tuli, tiss särgi peal ja rinna vastu oli surutud padjapüürist tehtud nutsak. Kõik tõstsid pilgu taldrikutelt ja heitsid pilgu vastsündinule, kellel juhuse tahtel olid nööbid silmadeks. Vaarema sihtis tissinibuga veidi madalamale, sinna, kus inimesel on suu.
Ta istus laua äärde nagu madonna, keda peaks üle kuldama või siis vähemalt tervitama. Kõigil olid suud lukus. Vaarema hakkas nutma – kiiresti ja pisarateta.
Kõik aktsepteerisid vaarema untsuläinud last, ehkki ta ei tahtnud öelda, kellega ta selle sai. Esmalt kinnitas, et oma mehega.
„Ta on ju surnud, ema,” ütles vanaema.
„Mis siis sellest?” sai vaarema kurjaks, aga ta teadis, et kui tütar koputab meelekohale, siis tuleb öelda midagi täiesti uut, kui enne. „Siis sinu mehega.”
„Tema on ju ka surnud.”
„Siis sellega siin,” oli ta vihane nagu ikka siis, kui asjad ei läinud tema plaanide kohaselt, ja osutas lapselapse roomavale pojale.
Kui vaarema enam rinnaga ei toitnud, siis tegi ta oma lapsele piima vette segatud jahust, ise selle juurde midagi üminal ja omas keeles lauldes.
„Äiuta nüüd sina,” ütles ta kellelgi meist, kui tundis, et peab kuhugi minema, ehkki ta ei teadnud, kuhu ja milleks. See keegi äiutas siis kuulekalt määrdunud nutsakut ega lakanud seda tegemast ka siis, kui vaarema teda ei näinud.
Aiavärav
„Lähme,” ütles vaarema, aga ei võtnud mul käest kinni, üksnes ulatas oma käe nagu mingi sooja instrumendi pimedate juhtimiseks. Vaevu jõudsin oma sõrmed põimida ümber tema käe, kui tema käsi muutus täiskasvanu omaks ja nüüd oli minu pihk tema sõrmede haardes. Ma pigistasin neid ja lasin siis haaret lõdvemaks. Tema sõrmed vastasid samaga. Koputasin pöidlaga tema käeservale, tema koputas samamoodi vastu. Kui vaaremas veel miski mind mäletas, oli see just käsi, kuhu voolasid rikkumata mälestused. Ülejäänud, mis oli jäänud pähe, suitsesid välja peas olevate pragude kaudu ja tuul sasis midagi enamat kui juukseid. Endiselt musti.
Kui meie käed rääkisid, läksime vaikides läbi aia. Nii aeglaselt, et pilved meie kohal olid väga kiired. Me läksime läbi rohu ja meie vildist sussid said märjaks. Ja siis korjasid sussininad liiva aiaväravani viivalt teerajalt. Vaatasime tänavale, seal olid inimesed. Värav läks lahti ja astusime sammu väljapoole kodu. Üksnes ühe sammu, sest meil ei olnud maailmas kõndimise jalanõusid. Siis vaarema käele tuli meelde minu pea, ta pani oma käe minu pea peale ja see jäi sinna kauaks.
Foto
Ema jalalabad on kui pärmisaiad, millesse lõikuvad sandaalirihmad. Mööda maad pageb nende juurest vari, ülalpool on jalad kui taignarullid. Ema käsi on kui plüüskaru – lühike ja otsast ümar, emal on kellestki jäänud liiga suur müts ja mantel põlvini. Ema on sellel fotol laps.
Ema taga on maja, kus ta sündis. Üks seitsmest aknast on lahti, tuul on sellest kardina välja sikutanud. Käekõrval oleva ema ees on aed. Teeraja mõlemal pool tärkab rohi, teine või kolmas pärast sõda. Naine, kes hoiab emal käest, on vana. Hoiab käega kampsunit kinni sealt, kus ei ole nööpe. Tema vasak jalg on astumiseks üles tõstetud, nii nagu minu ema pärmisaialik jalg.
Hetke pärast lendavad kampsuni hõlmad laiali. Hetke pärast naaseb kardin akna ette. Ema teeb veel paar sammu ja astub aeda, mis on koltuva paberi piiridest väljas.
Kaev
„Tule siia. Mis sul seal on? Näita. Sülita see välja.” Isa ütleb sulle: „Sülita välja. Kes?” Huul koos põsenahaga on igemetest kaugele tõmmatud. „Kes?” Ülespoole sikutatud. „Kes kannab?” Ülespoole tõmmatud. „Kes neetud?” Sõrm kaalub suu lahti, hõõrub, kisub välja. „Kes suus kannab?” Kisub minult, mis on minu oma. „Kes kannab suus kivi?”
Löök. Silme eest läheb mustaks. Veri on elektri maitsega – ma tean, sest olen keelega katsunud patareid. Ainult et veri on soe, aga vool külm.
Kasvuhoones on palav, on tunda tomatite lõhna, nii lõhnab punane värv. Kollane lõhnab samamoodi, aga roheline üldse mitte.
„Ära löö.”
Isal on ilus suu. Suur. Südamekujuline, justkui joonistatud. Suu venib kõrvuni, süda kaob – isa naeratab. Hoiab kivi peos. Tume ja kõva, kõvem kui keele all, kus imas mind endasse.
Ma sirutan käe.
„See on minu oma.”
Sõrmed katavad kaanena kivi. Enam mitte minu. Nüüd on kivi temal.
„Anna tagasi.”
Ta ei anna. Me lähme kasvuhoonest välja. Ta kannab mind. Ma olen kantud. Ta läheb kaevu poole. Milleks sinna?
„Ei, ei.”
Aga läheb ikka.
„Palun.”
Juba ongi ta kaevu ääres.
„Palun, ei.”
Ta sirutab käe kaevu kohale.
„Ma palun, ei.”
Ta laseb kivil kukkuda. Kaev neelab selle.
Pesa on tühi. Keele all olev pime ja niiske kivi pesa. Midagi ei ilmu vee pinnale. Kivi ei räägi. Ta ei räägi, lebades vees. See on võimatu, kuni vesi ei muutu pilveks. Mitte enne ilmatumat aega. Siis leiab laps oma kivi üles.
Kohver
Vaarema tahtis iga päev õue samal kellaajal.
„Nagu koer,” öeldi. „Tema järgi võib kella õigeks panna, ehkki ta ise ei tunne enam ammu kella.”
Ta lasti õue, aga enne pandi aiavärav haaki.
„Las võtab värsket õhtu.”
Ta läks välja pappkohvriga, kingades, mida enam lappida ei tasunud. Kingad ja vaarema nägu olid samast nahast.
„Kuhu sa jälle minemas oled, ema?” küsis ühel päeval tema tütar.
„Teise ilma.”
Aias ei saanud ta kaugele minna, seega jäi ta seisma ja algas pikk ootamine, mis on inimestele tuttav peatustest ja perroonidelt. Võib-olla vaarema mõtles, et surm on nagu rong või buss, mis lõpuks tuleb, isegi kui on aastaid hiljaks jäänud.
Kui vaarema kuulis kaugelt rongivilet, siis pööras ta pea selle suunas, pigistas kõvemini kohvrisanga ja astus paar sammu tagasi, olematutest rööbastest kaugemale muru peale. Ta vaatas lilli, mille iga hetk võis vedur maha niita. Juba lainetasid. Üksteise järel pagesid nendelt liblikad. Kui rong ikkagi aeda ei sõitnud, lükkas vaarema ärasõidu järgmisele päevale.
„Nii sageli tõusid surma kohtama, aga surid istudes,” ütles vanaema, kui leidis oma ema toolilt surnuna. Tal oli pea üle toolileeni rippu, suu pärani lahti, justkui oleks tahtnud kogu kehaga teha sellest maailmast veel viimast pilti.
Nahk
Ühel päeval tõmbas isa selga tõelise naha, mis oli õmmeldud mõõtude järgi.
See ei olnud nii roosa kui eelmine, aga paksem. Ta hankis endale ka kollased hambad ja kannad. Ta istus maas ja rääkis. Esmalt ainult loomadele. Algul olid need väikesed elukad, nagu ämblikud ja ööliblikad. Mõne aja pärast ei häbenenud ta enam rääkida lindude ja krantside seltsis. Seejärel laste juuresolekul. Lõpuks rääkis isa iseendaga juba kõigi juures. Seisis peegli ees ja vaatas sellesse kui aknasse. Keegi ei tea, mida ta seal nägi, aga ta ise tahtis selles asjas konsulteerida Jumalaga.
Ta koputas vastu lauda.
„Kes seal on?” küsis ta.
„Issand Jumal,” vastas ta ise, justkui üksnes sõna oleks võinud tuua Jumala kööki. Ta proovis Jumalale ka helistada, aga Jumal ei võtnud toru.
Isa ütles mulle:
„Kui ma olin väike poiss, ma nägin saatanat. Tal oli must kaabu.”
Veel ütles ta: „Neile meeldivad vaid koerad.”
See on kõik, mida isa mulle ütles. Ülejäänud asjad jättis ta enda teada.
Nädala autor 