Arto Paasilinna
Foto: Wikipedia / Nysalor
Arto Tapio Paasilinna (1942) on soome kirjanik. Paasilinna sündis peres, kus oli viis poega ja kaks tütart. 1950. aastal isa suri ja ema jäi 7 lapsega üksi. Enne kirjandusele pühendumist töötas Paasilinna ajakirjanikuna. Tema raamatuid on tõlgitud 45 keelde. Tema romaanide põhjal on tehtud filme ja teatrilavastusi, sealhulgas kuuldemänge. Arto Paasilinna on pälvinud kirjandusauhindu. Arto Paasilinna vennad Erno, Mauri ja Reino on samuti kirjanikud. Õde Sirpa Paasilinna-Schlagenwarth on kunstnik.
25. jaanuari 2018 kell 16.00 toimub linnaraamatukogu kohvikuruumis kirjanduskohvik – teemaks Arto Paasilinna romaan Maailma parim küla. Vestlust juhib raamatukoguhoidja Kaja Kleimann.
Katkend: Maailma parim küla, Varrak, 1995, lk 181 – 189. Tlk Tauno Vahter.
/…/
See nõupidamine otsustas asja ja ühtlasi Pohjanmaa tuleviku. Paari päeva pärast jätkas neljakümne tuhande naise vägi marssimist. See oli nagu sõjaväe mobilisatsioon: telgid võeti maha, voor laoti täis, veoloomad rakendati ette; kui esimene vanker võttis suuna lääne poole hommikul, siis voori viimane sõiduk õõtsus mustale väljakraabitud mullarajale alles õhtupoolikul. Karavan oli viisteist kilomeetrit pikk. Ent ühe päevaga läbis ekspeditsioon märkimisväärselt pika vahemaa, kakskümmend kilomeetrit, ning kui sai sõita maanteel, jäi seljataha veelgi pikem maa. Kui naistevägi Ukonjärvest lõunast mööda sõitis, käskis Eemeli Toropainen neile lahkumiskingituseks viia viis härga ja kümme tünni soolarääbist.
Kui naised olid suve lõpuks end üle Pohjanmaa sisse seadnud, tekkis seal selline olukord, et mehed hakkasid põgenemist planeerima. See oleks üle tüki aja olnud esimene kord, kui pohjanmaalased oleksid pidanud võõrast väest aetuna põgenikutee jalge alla võtma. Ent kuhu põgeneda maailmas, kus käib tuumasõda? Pohjanmaalased olid sunnitud end fakti ette seadma ja 40 000 võõramaa naisega koos elama hakkama.
35
Massiline naistevägi ehmatas Eemeli Toropaist. Ukonjärven kihelkonna jaoks oli maailmasõda siiani toimunud üsna rahulikult, ent tule jumal appi, kui sellised kümnete tuhandete inimeste sissetungid korduma hakkavad! Naiste sissemarss oli tulnud täieliku üllatusena. Ukonjärvele ei jõudnud maailma sündmuste kohta peaaegu mingeid uudiseid: raadiot ei saanud usaldada ja sageli ei saanud segajate pideva töö tõttu saateid kuulata. Lehed enam ei ilmunud, ka nädalaleheks kokku kuivanud „Helsingin Sanomat” oli juba sõja puhkedes pankrotti läinud ja teleekraan oli pikki aastaid pime olnud. Lendav Ingel traavis küll endiselt Ukonjärve ja Valtimo vahet, ent tema toodud uudised olid enamasti kohaliku tähtsusega ning põhinesid kuulujuttudel. Maailma sündmuste kohta oli vaja saada täpseid andmeid, et teinekord oskaks võimalike uute vapustuste jaoks paremini valmis olla.
Eemeli Toropainen kavatses saata oma maakuulaja maailma sündmusi välja selgitama. Organist Severi Horttanainen pakkus end vabatahtlikuks. Talle pakkus sõit huvi, kuna ta oli juba 78 aastat vana ja ei jaksanud peale orelimängu põllul rabada. Ent ta oli reibas vanamees ja oleks hea meelega vanast peast maailmas ringi vaadanud.
Lepiti kokku, et Horttanainen sõidab kõigepealt rongiga lõunasse ja proovib siis iga hinna eest Peterburi jõuda. Võimaluse korral peaks Severi naasma Arhangelski kaudu. Ülesanne meenutas luurelkäiku: tuli välja selgitada, milline olukord Venemaal valitses ning kas oli äkki ooodata uusi rahvamasside rändeid? Juhul kui kutsumata külalisi peaks tulema, siis kuidas tuleks neisse suhtuda? Kas peaks järgmised tulijad juba piiril vaikselt maha nottima?
Severi Horttanaist hakati kohe pärast viljakoristust reisiks ette valmistama. Seljakotti pakiti leiba, soolaliha, kuivatatud kala ja lähker viina ning vajalik kogus raha.
Organist Severi Horttanainen viidi hobusega Valtimo jaama, kus ta astus auruveduri järele haagitud rongile. Saatjad soovisid viljakat luurekäiku ning naasesid Ukonjärvele. Arvati, et Horttanainen saabub tagasi jõulu paiku.
Saabusid jõulud, ent Severi Horttanainen ei tulnud. Saabus kevad ja suvi, ent Horttanaist polnud. Jõudsid kätte ka järgmised jõulud ning kevad ja suvi. Aga Horttanaisest polnud kippu ega kõppu. Alles 2017. aastal saadi teada, et Horttanainen oli vähemasti elus. Lendav Ingel jooksis ühel õhtul hingeldades Valtimost kohale ja teadis rääkida, et ennast Horttanaiseks nimetavat meest oli nähtud Nurmeses ning ta oli teel põhja.
Eemeli Toropainen käskis traavli ette rakendada ja Horttanaisele Valtimo jaama vastu minna. Paar päeva hiljem toodi salakuulaja lõpuks Ukonjärvele.
Vanamehenäss oli kehvas seisundis. Ta oli nälginud kondibuketiks ja ta riided olid armetud kaltsud. Horttanainen lonkas ja toetus kepile. Ta nägi välja nagu saja-aastane, ehkki oli alles kaheksakümmend aastat vana.
Horttanainen vaarus Toropaise mõisa. Velsker Seppo Sorjonen hakkas teda uurima ning põetama. Vanur kannatas alatoitluse ja raske depressiooni all. Kõigepealt käskis Sorjonen anda Severile toibutamiseks lahjat kalaleent ja joota talle hapupiima. Vanamees viidi sauna ja talle pandi puhtad riided selga. Paariks päevaks pandi ta lamama mõisa õhulisse ja vaiksesse aita, kuhu naised kandsid sööki ja jooki. Üle päeva käis Horttanaise juures üks Rohemäe massöör, kes proovis vana salakuulaja kangestunud konte nõtkemaks mudida.
Vähehaaval tuli Severi Horttanaise eluisu tagasi. Hea toidu ja hoolika põetamise järel paranes tervis sedavõrd, et juba nädala aja pärast tuli ta aidast välja ja hakkas seletama kaks aastat kestnud luurekäigu juhtumisi.
See oli pikk lugu. Kõigepealt oli Severi Horttanainen loksunud rongis Hämeenlinna, kus ta sai teda, et eraisikutel ei tasunud Helsingisse trügida: linn oli sõja tõttu suletud ja suurem osa elanikkonnast oli maapiirkondadesse evakueeritud. Hämeenlinnas elati see-eest üsna turvalistes tingimustes. Kuna oli aega ja ka mõnusat seltskonda, jäi meie organist sinna paariks päevaks pummeldama ja pillerkaaritama.
Hämeenlinnast pääses Horttanainen veoautoga Kotkasse, kust tal õnnestus lodjaga üle Soome lahe Eestisse pääseda. Tartus jälgis ta paar nädalat maailmasõja õhkkonda, oodates võimalust Peterburi reisida. Paraku haigestus ta tripperisse ja pidi seetõttu tulema Soome tagasi, et end ravida. Hilissügisel ületas Severi Horttanainen Vironlahti kaldal salaja paadiga riigipiiri ning suundus põhja – Viiburisse viivale raudteele. Rongid ei sõitnud, rööpad olid rohtu kasvanud. Laanes peitsid end mõned metsaröövlid, nende suhtes tuli ettevaatlik olla. Horttanainen sammus piki raudteed Viiburisse. Linn oli osaliselt maha põlenud ning täiesti inimtühi. Tuli piki raudteed jala Peterburi poole edasi astuda.
Severi Horttanainen jõudis Peterburi novembri alguses. Eeslinnad olid suures ulatuses maha jäetud ning mida kaugemale tulija jõudis, seda õnnetum kunagine miljonilinn näis. Tühjas linnas hulkusid vaid mõned üksikud inimesed. Vastu vantsisid mõned sõdurid, ent üldiselt oli linn tühi.
Horttanainen hakkas neilt vähestelt vastutulijatelt küsima, kus elanikud on? Talle seletati, et Peterburi oli evakueeritud, sest sellest oli saanud epideemiate pesa. Soome lahe kaugeima sopi suur tulvaveetamm oli täitunud haisva mudaga, sest linna kanalisatsioon oli juba aastate eest umbe läinud ning solk oli kõik enda alla matnud. Juhtunud oli umbes sama kui New Yorgis, ent siin oli linna päästmisele lihtsalt käega löödud. Kuuldavasti ehitati uut Peterburi Laadoga teisele kaldale Tihvinisse. Hinnati, et seal elas juba paar miljonit inimest. Väidetavalt oli Tihvin maailma suurim palkidest ehitatud linn. Ning ehkki Peterburi oli langenud, polnud ka Moskvas paremad lood. Horttanaisele räägiti, et Tihvinist kavatseti teha Venemaa uus pealinn, kui see ühel päeval valmis saab. Sõjatingimustes võtsid ehitustööd kaua aega. Peterburi paleede müürikive veeti kaide ehitamiseks Tihvinisse. Peaaegu kõik Neeva sillad olid kokku varisenud, sest sillakaarte kivist äärerakked olid ära viidud. Neeva oli umbes nagu terve linn ning tugevavooluline jõgi oli Peterhofi kaudu murdnud endale uue voolusängi Soome lahte. Uus Neeva oli rebinud kaasa mitmed vanad paleekvartalid. Suurem osa kunagisest imekaunist kesklinnast oli siiski oma endisel kohal.
Linnatänavatel hiilisid rebased ja kährikud ning vahel kostis öösiti huntide ulgumist. Horttanainen sai toidupoolist jahtides rebastega võidu Soome vaksali juurde pesa teinud jäneseid, kes tundsid ennast hästi suurlinna metsistunud parkides.
Tänavatel ja kanalites oli meetripaksune kiht Neeva toodud muda, mis oli praeguseks jäätunud. Horttanainen uisutas piki jäiseid tänavaid ja vaatas nukralt lagunema jäetud paleesid. Eelmisel aastatuhandel oli ta paar korda käinud tollases Leningradis ning nüüd meenutas ta nukra igatsusega suure linna valgeid öid, mil taksode uksed paukusid, viin voolas ojadena ning muretud venelannad näitasid üles liiderlikku külalislahkust.
Severi Horttanainen leidis mitmeid tuttavaid paiku, tühje restorane ja muuseume, mille kogud olid hävinenud või ära viidud. Aknad olid sisse löödud ning uksed olid hingedelt maha kukkunud. Kunagisest Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni Muuseumist polnud peaaegu midagi järel: suure saali katus oli sisse kukkunud ning maja sees mudas lebas mahajäetud liinibuss, milles oli venekeelne suitsetamist ja viinajoomist keelav silt. Ermitaaži kogu oli õnneks ära viidud, sest ka see suur kvartal oli jäätanud muda võimuses.
Horttanainen uisutas piki vana Nevski prospekti vana skulptuurimuuseumi juurest varem alati nii vägeva Iisaku katedraali juurde. Kaderaal seisis vankumatult oma koha peal, see polnud sõja ega muda käes kuigi tõsiselt kannatada saanud. Küll aga olid kuldsed kuplid halliks tõmbunud ja seest kunstiaarded minema taritud, isegi maakera liikumistõend – kuplist rippunud pendel – oli kadunud. Kus see küll tänapäeval ripub, mõtles Horttanainen ning tegi Iisaku katedraali esisele väljakule mingi kuju alusele lõkke. Polnud võimalik öelda, kas kunagi oli sellel seisnud Lenini kuju, sest nüüd ei seisnud seal midagi, ent hea tulease oli see küll. Lõkkeaseme alus oli marmorist ning küpsetuskohale tõusis punasest graniidist trepp.
Horttanainen küpsetas jäneselihaga pajatoitu. Mõned külmetavad sõdurid tulid lõkke juurde toitu noolima. Horttanainen jagas sõduritele mõned maiuspala tükid ning küsis, kui kaugelt poisid pärit olid. Paar tükki olid Astrahanist, kolmas Siberist. Sedapuhku oli nende kohustuseks viia linna viimastele valvuritele köögivilja. Vedasid muuladega Schlüsselburgi ja Peterburi vahel kapsakoormaid. Horttanainen vahetas poistelt endale kahe jänesenaha eest Ilja Repini rullikeeratud maali „Ei oodatud”, mille sõdurid olid eelmisel sügisel leidnud Ermitaaži lähistelt tuulest viiduna.
Severi Horttanainen käis ka Neeva saarel tutvumas Peeter-Pauli kindlusega. Ta avastas oma üllatuseks, et seal käis elu ja aktiivne tegevus: nagu möödunudki sajandite jooksul, tegutses kindluses endiselt vangla. Omal ajal olid vanglas virelenud dekabristid, mitmesugused revolutsionäärid, isegi soome „ kalterijääkärit”, hiljem valgete kindralid ja vana Peterburi eliit. Uudishimulik organist Horttanainen läks kindluse komandatuurist küsima, keda tänapäeval türmides hoiti. Temasse suhtuti tõrjuvalt ning hakati küsima läbipääsuluba – propuskit. Horttanainen seletas, et ta on ohutu soome turist, ja hakkas juba kindlusest välja taganema. Seda aga ei lubatud. Tema tuleku põhjused tuli välja selgitada ning esialgu pandi ta trellide taha.
Selgus, et vanglas istus suur hulk igasuguseid karvaseid ja sulelisi, kes elasid teadmatuses oma tuleviku suhtes. Paljudele polnud määratud mingit karistust, nad olid tapi peale aetud väga erinevates kohtades ning kuna nad olid kahtlusalused nagu kõik inimesed, hoiti neid seniks türmis. Üks ameerika usumees oli oma sõnul sattunud kuue aasta eest kindlusse vangi üksnes seepärast, et tollal ei osanud ta veel vene keelt. Ta oli kavatsenud Schlüsselburgi mormooni kiriku rajada, ent enne jõuti ta pulkade taha panna. Nüüd rääkis ta vene keelt ladusalt, kuid see teda vabadusse ei aidanud. Vanglaslängi rääkiv mees pole tõenäoliselt päris puhas.
Valvurid olid sõbralikud, peaaegu heatahtlikud; neil oli kõledates vangitürmides virelevatest vangidest kahju, kuid nad ei saanud asjade käiku kuidagi muuta. Iga päev jagasid nad väikeste ukseluukide kaudu lahjat kapsasuppi ja võtsid vastu solgipanged, mille harjumuspäraselt tühjendasid müürilt Neeva jääle. Nad proovisid välja toimetada vangide meeleheitlikke palvekirju. Nendele ei vastatud kunagi, sest vastavaid ametiasutusi enam linnas polnud. Kohtud olid Tihvinisse üle viidud, seal asusid kõik kohtunikud ja politseiametnikud, seal toimusid ka protsessid ja sündisid otsused. Ent Peterburi oli Peterburi, ning tihvinlased ei pidanud kuidagi võimalikuks sekkuda endise suurlinna vangistusprobleemidesse. Neil olevat omagi kurjategijatega käed-jalad tööd täis, mida võis ka uskuda, sest tihvini maffia oli ennenägematult efektiivne ja jõhker.
Salakuulajast organist Severi Horttanainen tutvus oma mitmetest erinevatest rahvustest kaasvangidega. Ta sai suurepärase ülevaate Kolmanda maailmasõja sündmustest, erinevate riikide rinnetest ning kahjude ulatusest. Ta sai ka ettekujutuse suure Venemaa elust Vaikse ookeani kaldalt Põhja-Jäämereni välja. Paraku ei saanud Horttanainen oma väärtuslikku infot tulla Ukonjärvele ette kandma, sest ta istus kindlalt kui raudpolt Peeter-Pauli kindluse türmis nagu mõni massimõrvar või teisitimõtleja. Näis meeleheitlik mõelda Ukonjärve kodule, kuhu ei jõudnud maailma vapustanud uudised, mis kõikesööv ajalooveski peagi läbi jahvatas. Möödusid kuud, veeresid aastad ning midagi ei juhtunud, kui Kolmas maailmasõda välja arvata.
Kuid möödunud suvel oli selline tore sündmus, et üks Siberi ülikooli õppejõud suri ära, viskas sussid püsti. Horttanaisele anti usaldusväärne ülesanne oma kaasvang välja lohistada ja muula järele rakendatud vankrile tõsta. Võimalus oli saabunud: Horttanainen hüppas surnukehaga vankrile ning piitsutas muulad galoppi jooksma. Ta jooksutas perutavaid veoloomi kuulirahe all piki Peterburi tänavaid, kuni hüppas sobival kohal laibasõidukilt maha ja peitis enda mahajäetud linna kokkuvarisevasse labürinti.
Tagasitulek Soome ja põhja oli võtnud aega üle kahe kuu. Vangipõlvest kurnatud vana mehe jaoks oli see ränk teekond, ent mõte vabadusest oli mehel eluvaimu see hoidnud ja liikuma sundinud. Ning nüüd oli ta kohal uudistega idapoolsete maade sündmuste kohta.
„Võib öelda, et ümbermaailareisud enam eriti ei huvita,” iseloomustas organist Severi Horttanainen tagasihoidlikult oma katsumusi.
Severi Horttanainen võttis välja väikese kulunud õliriiderulli, mille siseküljel oli silmipaitav maal. See oli Ilja Repini kuulus õlivärvitöö „Ei oodatud”.
„Kui keegi sellele raami ümber nikerdaks, oleks käik ka pisut asja ette läinud,” sõnas vana, vaadates kunstiteost nukra pilguga.
Tõlkeid eesti keelde
Ulguv mölder, Perioodika 1987, tlk Sirje Ruutsoo.
Jänese aasta, Perioodika 1995, tlk Sirje Kiin.
Lummav vabasurmasõit, UMARA 1997, tlk Hella-Mare Männamaa.
Poodud rebaste mets, Monokkel 1997, tlk Kädi Kokk.
Maailma parim küla, Varrak 2003, tlk Tauno Vahter.
Tule taevas appi, Tänapäev 2010, tlk Kadri Jaanits.
Zoltán Kodály
Zoltán Kodály (1882-1967) on Ungari üks olulisemaid 20. sajandi heliloojaid. Kodály oli üks esimesi äratuntavalt rahvusliku helikeelega komponiste Ungaris, kes lõi eeskätt palju koori- ja vokaalmuusikat. Ometi oli ta ka pedagoog, kes tugines ungari folkloori traditsioonidele, andis sellele uue hingamise ja tõi selle Euroopa standarditele lähemale. Lisaks arendas ta muusikaõpetamise metoodikat ja kooriliikumist. Kodály on väga tugevalt mõjutanud kogu maailma muusikaharidust, pannes aluse Kodály meetodile, mis on laialdaselt kasutusel ka Eesti muusikaõpetuse algastmes.
12. jaanuaril 2018 toimub linnaraamatukogu saalis Kodály õhtu: pedagoogi ja koorijuhi Mall Ney loeng tunnustatud ungari heliloojast, rahvamuusika kogujast ja pedagoogist Zoltán Kodály’st.
Üritus täiendab muusikaosakonnas avatud Zoltán Kodály näitust ja toimub koostöös Ungari Instituudiga.
Näitust „Maailm rõkaku rõõmust“ / „Let the Whole World Rejoice“ ungari helilooja ja pedagoogi Zoltán Kodály elust ja loomingust linnaraamatukogu IV korrusel. Näituse vahendas Ungari Instituut.
Lühike ülevaade elust ja loomingust
Zoltán Kodály sündis 1882. aastal Kecskemétis. Tema isa oli raudteeametnik, kuid perekond oli väga muusikalembeline, mistõttu otsustas noor Kodály lisaks Budapesti Ülikooli keelteõpingutele harida end ka Ungari Muusikaakadeemias.
„Mu kõige esimene mälestus muusikast on mu isast ja emast mängimas Mozarti viiulisonaate, kui ma olin kuskil 4- või 5-aastane. Kuid samal ajal kuulsin ma ka mustlasi ja teenijaid köögis laulmas. Klassikaline muusika, ungari rahvamuusika ja folkloorivõtmes loodud muusika – kõik hakkas minus kogunema ja võimust võtma ühel ja samal ajal.“
1905. aastal hakkas Kodály rahvamuusikat koguma ja ühes Béla Bártokiga pandi alus Modernse Ungari Etnomusikoloogia Ühingule. Kogudes rahvamuusikat ja töötades selle kallal, oli Kodály kõrgeimaks eesmärgiks ühendada ungari pärimusmuusika lääne kultuuriga.
Lisaks rahvamuusikale oli üheks Kodály suurimaks mõjutajaks heliteoste loomisel prantsuse helilooja Claude Debussy. Viimase kahe sümbioosist sündiski Kodály’le omane stiil, millega ta kogus tuntust üle kogu maailma.
Kodály on öelnud, et pärimusmuusika on rahvuse emakeel.
„Kes on meie muusika klassikud?“…
Ungari rahvamuusika ja ungari klassikaline muusika on par excellence. Ungari rahvalaul ja Beethoveni heliteos on võrdsed vennad. Ungari rahvamuusika paljastab ungari hinge. Tuleb aru saada, et ungari rahvamuusika ja ungari keel on sama vanad.“
Alates 1907. aastast õpetas Kodály Muusikakadeemias, esmalt teooriat ja seejärel kompositsiooni. Lisaks tööle Muusikaakadeemias tegeles Kodály väga palju ka uue muusikaõpetuse metoodika väljatöötamisega. Ka muusikaõppe puhul leidis ta, et kõige alus on pärimusmuusika ning rõhutas muusikaõppe olulisust ja vajalikkust üldhariduse juures. Ta pühendas palju aega oma revolutsiooniliste ideede väljatöötamisele, laste ja õpetajate koolitamisele.
„Ma ei kahetse kunagi aega, mida kulutasin lauluharjutuste kirjutamisele ja kooliõpikute koostamisele, selle asemel, et luua suuri heliteoseid.“
Kuni 1920. aastani koosnes Kodály looming heliloojana üksnes kammerteostest, mõned neist jõudsid isegi Pariisi ja Šveitsi, kuid I maailmasõja puhkemise tõttu polnud laiem tuntus esialgu võimalik. Esimene teos, mis sai rahvusvahelise tunnustuse osaliseks, kandis nime „Psalmus Hungaricus”, mis nägi ilmavalgust 1923. aastal ja mille tekst pärineb 16. sajandi ungari kirjandusest.
Järgnevatel aastatel pühendas Kodály end peamiselt laste koorimuusikale, tuginedes peamiselt rahvamuusikale ja -lüürikale. Viimane pani aluse Laulva Nooruse (Éneklő Ifjúság) liikumisele, mis sai alguse 1930. aastal ja mis sai võimalikuks tänu tema õpilastele.
Rahvamuusikale tegi Kodály suure kummarduse 1926. aastal, viies lavalaudadele ungari folkloori uues modernses kuues laulumänguna „János Háry”. Teosest sai hiljem Kodály loomingust enim esitatud orkestriteos. Sarnase populaarsuse osaks sai ka 1933. aastal kirjutatud „Galanta tantsud”. Kodály loomingus on hulganisti missasid. Nii mõnestki tema teosest käivad läbi ungari vabadusvõitluse teemad, mis aga ühtlasi kannavad universaalseid tähendusi ja annavad sõja ajal lohutust. Alates 1927. aastast dirigeeris ta sageli ise oma teoseid.
Kodály pälvis oma elu jooksul hulganisti autasusid, olles näiteks üks esimestest, kes sai Ungari kõrgeima võimaliku autasu kunstis, Kossuthi preemia. Palju on tunnustatud teda ka uue tõhusa muusikaõpetuse metoodika välja töötamise eest, mis tugineb mitte absoluutsel, vaid suhtelisel helikõrgusele. Eestis sai see tuntuks jo-le-mi metoodikana. 2016. aastal kanti see UNESCO kultuuripärandi nimistusse.
80-aastasena vaatas Kodály tagasi ja ütles oma elutöö kohta järgmist:
„Nüüd, kui mu nobedad näpud on kokku kogunud kõik oad, mis oma elu jooksul olen laiali puisanud, võib tagasi vaadata ja selgelt näha, kust see kõik alguse sai. Mis oli liikumapanevaks jõuks minu eluvankrile, pannes selle kord võidu jooksma, kord venima mööda pikka sirget teed, hoolimata kõigist takistustest? See oli too lootusetu ja vastuseta jäänud armastus, millele olekski olnud võimatu vastata. Armastus inimeste vastu, kelle tuhandeaastane nähtav ajalugu ja ehk veel pikemgi, tuhandete ja tuhandete aastate pikkune nähtamatu ajalugu, elab nende keeles ja lauludes. Sellel oli minu jaoks vastupandmatu võlujõud, isegi ilma veresidemeta.”
Katkend: Zoltán Kodály, Mis on muusikas ungaripärane? „Kas tahame iseseisvuda ka kultuuriliselt”, Haridustöötajate koolituskeskus, Tallinn 1994, lk163-167. Tlk I. Sinimets.
Kui minult taheti vastust pealkirjas esitatud küsimusele, tuli mul meelde üks artiklite sari. Lugesin seda enam kui kolmekümne aasta eest mingist prantsuse ajakirjast. Muusikakriitik Paul Landormy oli pöördunud samasuguse küsimusega väljapaistvate prantsuse heliloojate poole. Küsitlusalused olid D`Indy, Bruneau, Duparc, Dukas, Debussy ning Romain Rolland, kelles tollal nähti üksnes väljapaistvamat prantsuse muusikaajaloolast ja kriitikut.
Seda suurema tähelepanuga lugesin ma vastuseid, sest meiegi põlvkonnale pakkus küsimus suurt huvi. Oli üllatus, et suur prantsuse rahvas oli samuti sellise küsimuse tõstatanud. Rahvas, kes sajandite pikkuse muusikaelu vältel oli korduvalt loonud originaalset, igasugusest muust muusikast erinevat prantsuse muusikat.
Vasturääkivused vastustes näitasid, millise raske küsimusega on tegemist. Ühtede meelest oli kõige prantslaslikumat muusikat kirjutanud Berlioz, teiste meelest oli tema muusika just kõige vähem prantslaslik. Ometi võis arvata, et pooleteise aastatuhande pikkuse ajalooga rahvusel pole raske leida püsivalt iseloomulikku ning siis ka neid elemente, mis antud nähtust muusikas peegeldavad.
Veel suuremad on raskused meie puhul. Tunneme ungaripärast või ungaripäraseks muusikaks nimetatavat muusikat vaevalt 100-150 aastat, meie ajaloo põhjal pole ungarlaste ühtseid iseloomujooni seni veel õnnestunud eristada. Nii pole ka võimalik ungari iseloomu ja ungari muusika kokkupuutekohti eriti esile tõsta.
Üldse on rahvuslikku karakterit kergem kunstiteoses tunnetada kui seda sõnadega formuleerida.
Kuid just muusikas on meil olemas kindel alus, millest me võime lähtuda, otsides seda, mis on muusikas ungarlik. See kindel lähtekoht on rahvamuusika, selle kõige iidsem kihistus.
Sest kui me valime välja, eraldame rahvalauludest kõige selle, mis on ühine kas naaberrahvastega, pärineb kodumaisest või välismaisest professionaalsest muusikast, reedab mingi euroopaliku kultuuri päritolu, siis allesjääv peaks olema ehtungarlik loomulik muusika.
On olemas ka vahetuid tõendeid: veel tänapäeval leiame aladel, kus ungarlased on enne Ungarisse tulekut elanud, nende rahvaste juures, kellega meie esivanemad on kas kontakteerunud või ka segunenud, samasugust muusikat.
Me teame, et praeguse Ungari aladele saabujad polnud ühtlane rahvas. Tegemist oli erineva päritolu, erinevaid keeli kõnelevate rahvaste sõjalise, poliitilise ja kultuurilise organisatsiooniga. On võimalik, et ka nende hõimude muusika oli algselt erinev. Aga nagu kujunes välja ühtne keel, nii tekkis ilmselt ka ühtne muusika, algselt võib-olla vastuoluliste vormiprintsiipide tasakaalustamise teel. Kaks nendest printsiipidest elavad meie rahvalauludes praegugi nii koos kui ka eraldi. Üks on pentatoonika, teine parallelism. Esimene näide on pentatoonika kohta, teine mõlema ilmingu kohta.
I/7 Minu ustav Rajna klähvib,
Tõmmu tüdruk uksel sähvib,
tõmmu, ent mitte mustlane,
armastab mind mu kullake.
I78 Lenda, paabulind, sa valla katusele,
vaeste vangipoiste orjuse matusele.
Meie ees on siin kaks meloodiatüüpi, praeguses Ungaris üksikute ja tundmatutena, kuid tihedas seoses vana Kesk-Aasia muusikakultuuriga, nagu selle kõige äärmine, Lajtani ulatuv haru.
Ungarlastel on mitmesuguseid laule, kuid sellised laulud ei puudu kuskilt, kuhu ungarlased on elama asunud. Kui märkida seda kaardil punasega, siis tekib tumedam laik seekäide alal, Doonaust lääne pool palošite aladel, kuid ei eksisteeri sellist ungarlaste ala, kus iidse ungari muusika jälgi ei peaks märkima vähemasti roosaks lahjendatuna.
Mille tunnistajaks need jäljed on? Selle, et ungarlaste vaimne baas pole ka tuhande aastaga muutunud, et kokkupuuted teiste rahvastega pole kõigutanud algset muusikasüsteemi, pole muutnud muusikalist mõtlemist.
150 aastat valitsesid siin türklased. Me ei tea, millise muusika nad kaasa tõid, aga kui nad olid Lõuna-Türgist, siis on araablaste-indialaste-mustlaste helisüsteemid jätnud vähe jälgi. Viissada aastat on siin mustlased mangudes ja lauldes leiba palunud. Ungarlased on neid kuulanud, talunud, söötnud, kuid muusika tundelaadi pole neilt üle võtnud. Ungarlase hing läks mustlasi kuulates soojaks alles siis, kui viimased olid õppinud selgeks ungari muusika mängimise ungarlastele.
Nagu ungari keel, nii oli ka ungari muusika napisõnaline, lapidaarne. Väikse mahuga kaalukad meistritööd. Paari heli ulatusega meloodiad oleksid justkui kivisse raiutud ning nii sajandite tormides püsima jäänud. Nende vorm on nii lõplik, justkui poleks see tuhande aasta jooksul enam muutunud. Sugulasrahvastel on välja kujunenud ühe või teise laulu täpsed vasted. Justkui oleks ühine laulmine katki jäetud alles eile.
Ungarlastel on seega algupärane ja omapärane muusikaline emakeel olemas. See on elav muusika, kõik ungarlased saavad üksteisest selle läbi aru ning kohtuvad selle kaudu, välja arvatud kesk- ja kõrgklass. Kui viimased ei taha end ise rahvuslikust muusikast välja lülitada, siis tuleb neil kunagine ja nüüdseks unustatud muusikaline emakeel taas omandada. Näiteks nii, nagu õppis ungari keele selgeks István Széchenyi, või õppida see ära lihtsalt uue keelena nagu Ankerschmith – kui on tuldud mujalt ja tahetakse siin elada.
„Aga kuidas me väikevormide juurest jõuame suurte kompositsioonitervikuteni?” küsisid Uskumatud Toomad kolmekümne aasta eest. Mõelgem sinepiivale, mis on „väikseim kõikidest teistest seemnetest, kuid millest siiski kasvab puu, et lendavad sinna taevased linnud ja selle okstele pesa rajavad”.
Rahvusliku muusikaliteratuuri tekkeks on vaja kolme asja. Esiteks traditsioone, teiseks individuaalset annet, kolmandaks paljude vaimset ühtekuuluvust, mis võtab üksikisiku andeavalduse vastu enda omana.
Traditsioonideta pole toitvat pinnast. Kuid traditsioonid üksi, ükskõik kui elavad nad ka poleks, ei loo veel kõrgemat kompositsioonivormi.
Elek Petrovics rääkis kord piltidest, mille kõik – näod, relvad, riided – on ungari päritolu, pilt seda aga ei ole. Eksisteerib ka muusika, kus kõik motiivid on ungarlikud, kõik kokku aga ungarlik ei ole.
On selge, et rahvuslike motiivide summeerimine ei anna veel orgaanilist kõrgemat vormi. Selle suudab luua vaid individuaalne anne, suurema kontseptsiooni loomiseks võimeline eriline oskus.
Miks oli siiski 30-40 aasta eest vaja rahvalaule uurida?
Sest ka kõige suurem anne ei saa luua vaakumis. Ungaris polnud tollal veel ühtset muusikateadvust, ühtset muusikalist arusaama. Tollal olime jõudnud pool sajandit kestnud muusikaimpordi tipule. Meie muusikaelu oli vallutatud võõra, esmajoones itaalia ja saksa muusika poolt.
Tõsi, muusikalise hariduse osas olime tublisti edasi jõudnud. Kuid koos kultuuri vahenditega oleme toonud sisse ka võõra kultuuri materjali, kogu selle atmosfääri. Ja võõras ollus on täitnud kogu ruumi, iga ungari katse näib Tuhkatriinuna.
Tollal hakkas muusikaline diletantism omandama rahvuslikku rüüd. Tekkis lõhe: ungari muusikat vastandati klassikalise, s.o. võõra muusikaga. Haritud inimesed ei tahtnud ungari muusikast midagi teada. Ülejäänud needsid ära aga kogu muu muusika, sest see on võõras. Shakespeare`ist ja Michelangelost ei tahetud kuuldagi.
Lõhest oli ja on vaja üle saada, muusikalise hariduse saanutel on vaja harjuda ungari muusikaga, ungarlaste laiadele kihtidele tuleb aga anda muusikaline haridus. Tegelikult on tegemist lõputu ülesandega, muusikapoliitika nõuab pidevat tasakaalustavat valmisolekut. Ainult nii on võimalik luua vaimset ühtsust, ilma mille aktiivse rollita on elava rahvusliku kunsti teke võimatu. Kogu kultuurilugu õpetab meile seda. Õitseperioodil on iga rahvus tunnete poolest ja maitselt olnud tervik. Degeneratsiooni perioodi iseloomustab aga olukord, kus haritud inimesed ja rahvamassid üksteist ei mõista.
Viimase kolmekümne aastaga on vististi õnnestunud rahvatraditsioonide tähendust viia inimeste teadvusse sel määral, et enam pole kahtlust: nendeta ei saa kellestki ungari heliloojat.
Kuid Ungari on ka Euroopa orgaaniline osa, tuleb saada osa ka Euroopa traditsioonidest. Ida ja Lääne kokkupuutekohas paikneva riigi, rahva eesmärk saab olla üksnes mõlema juurde kuulumine, nende vastuolude lepitamine, endas ühte sulatamine. Sellisest seisukohast on iga ungari aspekt, mis pole samal ajal euroopalik, tähtsusetu, nii nagu meie jaoks on tähtsusetu ka eurooplaslikkus, kui see pole samal ajal ka ungarilik.
Õppida võib ja tuleb kõikide rahvaste muusikakultuurist. Oma olemuselt on meile kõige lähedasem itaalia muusika, sest ka seal on aluseks esmajoones laul. Kuid õppida tuleb ka sakslastelt ja prantslastelt.
Ärgem unustagem: iga suur rahvuslik koolkond on erinevate kultuuride, isegi erinevate rasside ristumise tulemus. Näiteid leiab muusikaajaloost rohkesti.
XVI sajandil sattus flaamlane Willaert (Budast) Veneziasse ning rajas suure itaalia koolkonna. XVII sajandil alustas itaallane Lully Pariisis uut prantsuse stiili. Sakslane Schütz viis itaalia koolkonna oma isamaale, selle tulemuseks on uus saksa stiil. XVIII sajandil lõi Elsassi sakslane Schopert Pariisis uue stiili, mida kõik sakslased tunnustavad kui kõige prantslaslikumat. XIX sajandil alguse saanud rahvuslike stiilide rajajateks olid peaaegu kõikjal saksa muusikud. Ka meil. Justkui ärataks võõra geeniuse puudutus rahvusliku vaimu uuele elule.
Nädala autor 