Robert Seethaler
22. veebruaril kell 16.00 on linnaraamatukogu kirjanduskohvikus vaatluse all uued tõlkes austria kirjandusest: Robert Seethaleri „Kogu elu“ ja Hans Platzgumeri „Serval“. Külas on mõlema romaani tõlkija Piret Pääsuke.
Portaalist err.ee
Robert Seethaler, austria kirjanik, stsenarist ja näitleja sündis 1966. a Viinis. Ta õppis näitlejaks ja on mänginud nii tele- kui ka mängufilmides (nt Paolo Sorrentino filmis „Noorus“), samuti Viini, Stuttgardi ja Hamburgi teatrites.
Seethaleri esikromaan ilmus 2006. aastal, aga laiema tuntuse tõi talle kuus aastat hiljem ilmunud romaan „Tubakapoodnik“ (Der Trafikant“), mille eesti keeles andis välja kirjastus Varrak (2015). 2014. a ilmunud „Kogu elu“ („Ein ganzes Leben“) jõudis kohe ajakirja „Der Spiegel“ bestsellerite listi ja püsis seal peaaegu kaks aastat. Lisaks lugejate poolehoidu näitavatele suurepärastele müüginumbritele kiitsid raamatut ka kriitikud. „Kogu elu“ jõudis 2016. a. koguni Man Booker Prize International shortlisti.
Romaan „Kogu elu“ jutustab 150 leheküljel loo lihtsast töömehest Andreas Eggerist, kelle elu möödus Alpi mägikülas. Kui Andreas Egger 20. sajandi esimestel aastatel pärast ema surma mägikülla tuuakse, on ta umbes 4-aastane. Poisi kauge sugulane talumees Kranzstocker võtab ta vastumeelselt oma tallu, sest poisil on kaelas kotike rahaga, ja peagi kasvab temast väärtuslik tööjõud.
1930ndatel läheb Egger noore mehena tööle mägedesse esimesi köisraudteid ehitavasse firmasse. See firma toob mägedesse elektri ja valguse, lärmi ja turistid. Umbes samal ajal kohtab ta külas oma elu armastust Mariet. Kuigi õnn jääb lühikeseks, Andreas Eggert ei murdu, sest elu tahab elamist. Ta teeb rasket tööd köisraudteede rajamisel ja hooldamisel. Sõda viib ta Kaukasusse ja sealt edasi vene vangilaagrisse. Kaheksa aasta pärast koju naasnuna püüab ta leida endale uuenevas maailmas kohta ja hakkab turistidele mägimatku korraldama.
Napil 150 leheküljel vaatab Andreas Eggert tagasi oma elule, lühikeseks jäänud õnnele, tema elu puudutanud surmadele, raskele tööle ja sellest saadud rahuldusele. Aastate möödudes on ta hämmastunud ja leplik. See on lihtne ja sügavalt liigutav lugu mitte üksnes ühe mehe elust vaid omal moel täiuslikust elust. Andreas Eggeri näol toob kirjanik lugeja ette arhetüübi, mis meie elust kaduma hakkab. Või siiski mitte?
Seethaleri keel on lakooniline, täpne, aga ometi poeetiline. Üheaegselt robustne ja õrn. Tema lausetes on rütm ja tema teosel on vorm. Tundub uskumatu, et nii õhukesse raamatusse mahub ühe inimese kogu eksistents sünnist surmani. Enamgi veel, raamat on rohkem kui ühe mehe elulugu – see on ka mõtisklus elust, surmast ja õnnest ning kõige selle kõrval kummardus loodusele, sest mäed on selle raamatu täieõiguslikud tegelased. Raamatus on ka teatud annus müstikat ja salapära.
Seethaler kirjutab üksildasest, pisut autistlikust lihtsast mehest, tänapäeva mõistes marginaalist, ja annab talle väärikuse. „Kogu elu“ on raamat elutahtest ja vitaalsusest, oskusest elada oma saatusega leppides.
Seethaleri „Kogu elu“ pakub omamoodi alternatiivi tänapäeva globaliseeruvale, kiirustavale, vilkuvale ja sädelevale maailmale. See on justkui hümn aeglusele ja rahulikkusele, kus igatsus looduse järele vastandub urbaniseeruvale maailmale.
Lisaks kõigele toob õhuke romaan tänase suusaturisti ja mägimatkaja jaoks lähemale mägede võimsuse ja orgudes elanud inimeste hinge ning jutustab sellest, kuidas kunagi tänastele atraktsioonidele alus pandi.
Linda Jahilo
Katkend: Kogu elu, Hea Lugu 2017. Tlk Piret Pääsuke. Lk 58 – 66.
SÜGISEL; PEAAEGU POOL AASTAT PEALE LAVIINIVARINGUT lahkus Egger orust, et firma töödega edasi minna. Raskeks puudelangetustööks teda siiski enam kasutada ei saanud.
„Mida me sinusugusega peale hakkame?” küsis ärijuht, kui Egger oli hääletult üle vaiba kohale longanud ja seisis nüüd noruspäi ta kirjutuslaua ees. „Sa ei kõlba ju enam millekski.” Egger noogutas ja ärijuht ohkas. „Mul on kahju sellest, mis su naisega juhtus,” ütles ta. „Aga ära hakka mitte mõtlemagi, et see oli kuidagi lõhkamistega seotud. Viimane lõhkamine toimus paar nädalat enne laviini!”
„Ei hakka,” lausus Egger. Ärijuht keeras pea viltu ja vaatas mõnda aega aknast välja.
„Või siis usud ehk, et mäel on mälu?” päris ta äkki. Egger kehitas õlgu. Ärijuht kallutas end kõrvale, tõi kuuldavale röhatuse ja sülitas plekk-kaussi, mis seisis ta jalge juures. „Hea küll,” leidis ta lõpuks. „Firma Bittermann & Pojad on senimaani ehitanud seitseteist köisteed ja võid mind uskuda, et need ei jää viimasteks. Inimesed on päris pöörased selle järele, et oma laudadel mäest alla sõita.” Ta lükkas kausi kinganinaga kirjutuslaua alla ja vaatas Eggerile tõsisel ilmel otsa. „Ainult taevaisa võib teada, miks see nii on,” ütles ta. „Igatahes tuleb teesid hooldada, köisi kontrollida, plokirattaid määrida, vagunite katuseid puhastada ja nii edasi. Sul ei pea ju alati kindel pind jalge all olema, või kuidas?”
„Arvatavasti mitte,” vastas Egger.
„Siis on hästi,” ütles ärijuht.
Egger määrati väikesesse rühma, mis koosnes käputäiest sõnaahtratest meestest, kelle habetunud, mäestikupäikeses parkunud näod vaevu mingit meeleliigutust reetsid. Suletud kastiga veoautos, enamasti koormaruumis pinkidel küürutades, liikusid nad aina rohkematel tõrvatud mägiteedel ühe köistee juurest teise juurde ning võtsid teha hooldustöid, mis olid liiga keerukad, et neid võinuks lasta kohalikel tööliste ära teha. Istudes puitalusel, mis oli vaid ühe julgestusköiega ja käsitsi pidurdatava rullmehhanismiga terasvaieri külge kinnitatud, oli Eggeri ülesanne libiseda aegamisi alla orgu, vabastada köied ja kandeliigendid tolmust, jääst või lindude kuivanud väljaheidetest ning need lõpuks uuesti üle õlitada. Keegi seda ülesannet ei ihaldanud, liikusid jutud, et varasematel aastatel olid kaks meest, mõlemad kogenud mägironijad, alla kukkunud ja surma saanud, kas siis tähelepanematusest või mingi materjali vea või lihtsalt tuule tõttu, mis terasvaiereid mõnikord mitme meetri võrra ühele või teisele poole õõtsuma pani. Kuid Egger ei kartnud. Ta teadis, et ta elu ripub peenikese nööri otsas, ent niipea kui ta oli ühe kandetala peale roninud, rullmehhanismi kohale seadnud ja julgestuskarabiini külge haakinud, tundis ta, kuidas muutus sisimas rahulikuks ning kuidas segased ja meeleheitlikud mõtted, mis musta pilvena ta südant ümbritsesid, mäestikuõhus pikkamisi hajusid, kuni järele ei jäänud muud kui puhas kurbus.
Palju kuid liikus Egger nõndamoodi läbi orgude, magas öösiti veoautos või kuskil odavas pansionis või kõlkus päevad läbi maa ja taeva vahel. Ta nägi, kuidas mägedele laskus talv. Ta töötas tihedas lumesajus, kraapis traatharjaga köielt jääd ja lõi tugipostidelt pikki purikaid lahti, mis sügavuses ta all vaikse klirinaga purunesid või hääletult lumme neelati. Kauguses kuulis ta sageli laviinide tuhmi kõmisemist. Mõnikord tundus see lähenevat ja ta vaatas üles nõlva poole, oodates tohutut valget lainet, mis lükanuks teda tükk maad enda ees edasi ja lõpuks rullunuks tast üle koos köiega, terasvaieritega ja kogu maailmaga. Kuid iga kord vaibus kõmin ja taas oli kuulda hakkide heledaid hüüdeid.
Kevadel viis tee ta tagasi orgu, kuhu ta mõneks ajaks pidama jäi, et vabastada Sinise Liesli sihti ajupuudest ja parandada väikseid pragusid kandepostide vundamentides. Taas leidis ta peavarju „Kuldse Soku juures”, samas toas, kus oli veetnud nii palju päevi oma murdunud jalgadega. Igal õhtul tuli ta surmväsinult mäelt alla, sõi voodiserval istudes ära viimased palad oma päevasest toidunormist ja vajus raskesse, unenägudeta unne niipea, kui pea padjale pani. Kord ärkas ta keset ööd kummalise tunde peale ja nägi lae all asuva tolmuse aknakese poole vaadates, et seda katsid üleni loendamatud ööliblikad. Loomakeste tiivad näisid kuuvalgel helendavat ja tekitasid vastu klaasi lüües vaevu kuuldavat, paberjat heli. Silmapilgu vältes mõtles Egger, et nende ilmumine peab olema mingi märk, kuid ta ei teadnud, mida see peaks tähendama, niisiis sulges ta silmad, ja püüdis uuesti magama jääda. Need on ju ainult liblikad, mõtles ta, mõned väikesed rumalad ööliblikad, ja kui ta varahommikul ärkas, olid need kadunud.
Ta jäi mõneks nädalaks orgu, mis – niipalju, kui ta näha võis – oli kõigiti laviiniõnnetuse tagajärgedest toibunud, siis liikus ta edasi. Ta oli hoidunud oma maalappi üle vaatamast või kalmistule minemast, ka väikesele kasepuust pingile polnud ta istunud. Ta rändas edasi, rippus mägede vahel õhus ja nägi aastaaegu enda alt läbi libisemas justkui värvilisi pilte, mis talle midagi ei öelnud ja millega tal mingit pistmist polnud. Hiljem meenutas ta laviinijärgseid aastaid kui tühja, vaikivat aega, mis õige aeglaselt ja peaaegu märkamatult taas eluga täitus.
Kui ta ühel selgel sügispäeval liivapaberi rull käest pudenes ja justkui ülemeelik sokuke nõlva mööda alla kargas, kuni lendas lõpuks üle kaljunuki ja kadus sügavusse, jäi Egger esimest korda üle pika aja seisma ja ümbrust silmitsema. Päike oli madalal ja ka kauged mäetipud olid näha nii selgelt, nagu oleks keegi need äsja taeva taustale maalinud. Päris lähedal kasvas üksik, lõkendavalt kollane mägivaher, veidi maad eemal sõid lehmad rohtu ja heitsid pikki, kitsaid varje, mis rändasid koos nendega samm-sammult üle aasa. Väikese vasikalauda katuseserva all istus grupp matkajaid. Egger kuulis, kuidas nad omavahel rääkisid ja naersid, ning nende hääled tundusid ühtaegu võõrad ja meeldivad. Ta mõtles Marie häälele ja sellele, kui meelsasti oli ta seda kuulanud. Ta püüdis meenutada selle hääle meloodiat ja kõla, kuid see ei tahtnud õnnestuda. „Kui mulle oleks jäänud vähemasti ta hääl!” ütles ta kõvasti iseendale. Siis veeres ta rullikul aeglaselt järgmise vaieripostini, ronis alla ja läks liivapaberit otsima.
Kolm päeva hiljem, pärast seda, kui oli veetnud terve rõske päeva ühe mägijaama soklineetidelt rooste mahakraapimisega, hüppas Egger õhtul veoautokastist maha ja läks väiksesse pansioni, kus elas koos teiste meestega. Teel oma tuppa möödus ta pansioni perenaise marineeritud kurkide järele lõhnavast elutoast. Vana naine istus üksi laua ääres. Ta oli toetanud küünarnukid lauale ja hoidis nägu käte varjus. Tema ees seisis suur raadioaparaat, millest muidu kõlas sel kellaajal kas puhkpillimuusika või Adolf Hitleri ärritatud kõnevaling. Sedapuhku oli raadio vakka ja ja Egger kuulis vana naise vaikset puhkimist, kui too vastu käsi hingas. „Kas teil on halb?” küsis ta.
Perenaine tõstis pea ja vaatas Eggerile otsa. Tema näol oli näha sõrmede jälgi – kahvatuid triipe, mis nüüd aegamisi uuesti verega täitusid. „Me oleme sõjas,” ütles ta.
„Kes seda väidab?” küsis Egger.
„Noh, raadio,” ütles vana naine ja heitis raadiole tigeda pilgu. Egger vaatas, kuidas ta endal kuklast haaras ja kahe kiire liigutusega juuksesõlme vallandas. Vanakese juuksed langesid üle turja, pikad ja kollakad nagu linakiud. Ta õlad vappusid natuke, otsekui hakkaks ta kohe nuuksuma. Aga siis tõusis ta püsti ja läks Eggerist mööda ja läbi koridori välja, kus teda tervitas hatune kass, keerutades veidi aega ta jalgade ümber, enne kui nad mõlemad koos nurga taha kadusid.
Järgmisel hommikul asus Egger teele kodu poole, et siis end sõjaväeteenistusse meldida. See polnud otsus, mis oleks tulnud mingitest kaalutlustest kantuna. See lihtsalt oli äkitselt olemas, justkui kaugelt hüütud kutse, ja Egger teadis, et peab sellele järgnema. Juba seitsmeteistaastasena oli ta kord ülevaatusele kutsutud, kuid toona oli Krantzstocker edukalt vastu vaielnud ja nimelt argumendiga, et kui ta kallis kasupoeg (kes muide oli ka perekonnas kõige tublim tööjõud) tema käte vahelt ära kistakse, et ässitada poiss makaroniõgijate või (veel hullem) konnaõgijate kallale, siis võib jumala eest tal kohe kogu talu perse alt maha põletada. Tookord oli Egger salamisi talunikule tänulik olnud. Tal polnud oma elus küll midagi kaotada, kuid siiski oleks olnud veel midagi võita. Nüüd oli see teisiti.
Kuna ilm püsis enam-vähem talutav, asus ta jalgsi teele. Ta sammus terve päeva, veetis öö ühes vanas heinaküünis ja liikus juba enne päikesetõusu jälle edasi. Ta kuulatas ühtlast suminat telefonitraatides, mis olid hiljaaegu tõmmatud peenikeste postide vahele piki teesid, ja ta vaatas, kuidas esimeste päikesekiirtega kasvasid mäed ööst välja, ning kuigi oli ta seda vaatemängu juba tuhandeid kordi näinud, liigutas see teda sedapuhku iseäralikul moel. Ta ei suutnud meenutada, et oleks kunagi enne elus midagi nii ilusat ja samaaegselt hirmuäratavat näinud.
Eggeri peatus külas jäi lühikeseks. „Te olete liiga vana. Pealegi te lonkate,” ütles ohvitser, kes istus „Kuldse Soku juures” valge linaga kaetud ja väikese haakristilipuga kaunistatud kõrtsilaua taga ja moodustas koos külavanema ja ühe eaka masinakirjutajaga läbivaatuskomisjoni.
„Ma tahan sõtta minna,” ütles Egger.
„Usute, et veermahtil läheb teiesugust tarvis?” küsis ohvitser. „Kelleks te meid peate?”
„Ära ole rumal, Andreas, ja mine tagasi oma tööle,” ütles külavanem ja sellega oli asi lõpetatud. Masinakirjutaja vajutas ühelehelisele aktile templi peale ja Egger pöördus tagasi köisteede juurde.
Veidi vähem kui nelja aasta pärast, tuhande üheksasaja neljakümne teise aasta novembris seisis Egger sama komisjoni ees, sedapuhku siiski mitte vabatahtlikult, vaid teenistusse kutsutuna. Tal polnud aimugi, miks veermahtil nüüd korraga siiski temasugust tarvis läheb, igatahes näis, et ajad on muutunud.
„Mida te oskate?” päris ohvitser.
„Ma tunnen mägesid,” vastas Egger. „Ma oskan terasköisi lihvida ja kalju sisse auke taguda.”
„Väga hea,” leidis ohvitser. „Kas te olete midagi kuulnud Kaukasusest?”
„Ei,” vastas Egger.
„Sellest pole midagi,” vastas ohvitser. „Andreas Egger, ma kuulutan teid sõjategevuseks kõlbulikuks. Teie auväärseks ülesandeks saab ida vabastamine!”
Egger heitis pilgu aknast välja. Öösel oli hakanud vihma sadama, jämedad piisad latsatasid vastu klaasi ja muutsid kõrtsiruumi hämaraks. Silmanurgast nägi ta, kuidas külavanem aeglaselt laua kohale kummardus ja lauaplaati põrnitsema jäi.
Ühtekokku veetis Egger rohkem kui kaheksa aastat Venemaal, sellest siiski isegi mitte kahte kuud rindel, ülejäänud aja sõjavangide laagris kuskil Musta mere taguste steppide avaruses. Olgugi et ülesanne näis alguses üsnagi selge (ida vabastamise kõrval oli vaja kindlustada naftaleiukohti, samuti kaitsta ja hoida korras kavandatud naftatootmisrajatisi), poleks ta juba mõne päeva pärast suutnud enam täpselt öelda, miks ta seal oli ja mille eest või kelle vastu ta õigupoolest võitles. Oli tunne, nagu oleks nendes pigimustades Kaukaasia talveöödes, mil horisondil õilmitsesid mäeharjad kaitsetules justkui helendavad lilled ja heitsid vastukuma sõdurite hirmunud või meeleheitel või nüristunud nägudele, iga mõte mõttekusest või mõttetusest juba eos lämmatatud. Egger ei pärinud midagi. Ta täitis käske, see oli kõik. Üldiselt oli ta arvamusel, et tal oleks võinud hoopis hullemini minna.
Eduardo Mendoza
Jõuliselt humoorika stiili poolest tuntud Kataloonia hispaanlane Eduardo Mendoza (1943) peab kirjutades oluliseks, et raamatuga veedetud aeg oleks lugeja jaoks meeldiv ja lõbus. See on „sohvakirjandus“ nagu ta ise seda on nimetanud – see tähendab kirjandus, mida ei loeta kõval toolil istudes, aga ka mitte rannatoolis lamaskledes, vaid mis jäädes rahvalähedaseks, pakub enamat lihtsakoelisest meelelahutusest.
„Huumor on osa minu DNA-st,“ väitis hispaania romaanikirjanik Eduardo Mendoza, kui sai 2016. aastal teada, et on pälvinud väärika Cervantese auhinna, mis on tuntud hispaaniakeelse kirjandusmaailma Nobelina. Romaani „Gurbilt teateid ei ole“ võiks žanrilt nimetada logiraamatu formaadis ulmekomöödiaks.
Katkend: Gurbilt teateid ei ole, Toledo Kirjastus 2017, tlk Maarja Paesalu. Lk 59 – 64; 88 – 93.
17. Päev
11.30 Ärkan oma voodis. Mul pole õrna aimugi, kuidas ma siia sain. Mul on ikka veel seljas toreero jakk, ehkki ma olen kaotanud kübara, mõõga ja – kui ma õigesti mäletan – ka pullilt lõigatud kõrva, mis mulle kingiti. Katsun püsti tõusta, aga see ei õnnestu. Peast parem mitte rääkidagi. Otsustan jääda voodisse vedelema. Peale selle on täna pühapäev ja proua Mercedese ja härra Joaquini baar on nagunii kinni. Gurbilt ei ole ikka teateid.
14.00 Panen end riidesse ja lähen jalutama. Ilm on palav ja tänaval on vähe rahvast. Paljud pered on sõitnud nädalavahetuseks maale suvilasse. Kõik on nagu välja surnud: poed (see pole mingi üllatus), baarid ja restoranid. Mul on kama kaks. Arvestades seda, et mis mu kõhus toimub, ei läheks mul midagi alla.
14.20 Avastan, et lahti on üks sporditarvete poeke, millel äripäevadel ei lähe mutritki kaubaks. Võib-olla sellepärast on pood ka pühapäeviti avatud ja laenutab jalgrattaid. Rendin jalgratta. See on väga lihtsa tööpõhimõttega, kuid äärmiselt raskesti käsitsetav seade, sest sellega liikumiseks on vaja kasutada korraga mõlemat jalga, erinevalt kõndimisest, mis laseb ühel jalal puhata, samal ajal kui teine liigub edasi. Sellist liigutust või osalist liigutust (oleneb, kuidas võtta) nimetatakse astumiseks. Kui kõndides asetatakse vasak jalg paremast jalast paremale ja järgmise liigutuse või osalise liigutuse ajal toimitakse vastupidi, see tähendab, et parem jalg asetatakse vasakust jalast vasakule, nimetatakse seda mannekeenikõnnakuks.
15.00 Kuna tänav on märkimisväärselt kaldus, koosneb jalgrattasõit kahest üpris erinevast osast, nimelt: a) laskumisest ja b) tõusmisest. Esimene osa (laskumine) on tõeline nauding, teine osa aga (tõusmine) aga täielik piin. Õnneks on jalgratta lenkstangi mõlemasse otsa kinnitatud pidurid. Pidurite vajutamine laskumise ajal takistab jalgrattal saavutamast suurt ja ohtlikku kiirust. Tõusmise jala takistavad pidurid jalgratta tagasilibisemist.
17.30 Viin jalgratta tagasi. Kehaline tegevus tekitas mul söögiisu. Leian ühe avatud churreria ning pistan kinni kilo churro`sid, (Churro on õli sees frititud peenike tainapulk, mis kastetakse kuuma šokolaadi sisse. Churreria on paik, kus churro`sid küpsetatakse ja müüakse.) poolteist kilo pontšikuid ja kolm kilo meesõõrikuid.
18.00 Istun pingile leiba luusse laskma. Liiklus, mida siiani praktiliselt polnud, hakkab tasapisi tihenema. See on nõnda sellepärast, et kõik tulevad linna tagasi. Linna sissesõiduteedel tekivad liiklusummistused, mis kasvavad sageli suurteks ummikuteks. Mõned ummistused, iseäranis need, mida nimetatakse suurteks ummikuteks, kestavad kuni järgmise nädalavahetuseni, nii et on õnnetuid inimesi (ja terveid perekondi), kes ei tee muud, kui sõidavad maalt ummikusse ja ummikust maale, ilma et nad eales jõuaks linna, kus nad elavad, ning seetõttu kannatavad pere rahaasjad ja laste kooliharidus.
Liiga tihe liiklus on Barcelona üks suurimaid probleeme ja üks neid asju, mis paneb kõige rohkem muretsema linnapead, keda hüütakse Maragalliks. Linnapea on mitu korda soovitanud autod jalgrataste vastu välja vahetada ja ajalehtedes on ka teda ennast jalgratta seljas näidatud, ehkki tõtt-öelda pole kunagi paista, et ta oleks sellega pikka maad sõitnud. Võib-olla sõidetaks rohkem jalgrattaga, kui linn oleks laugem, kuid seda ei saa kuidagi korraldada, sest peaaegu kõik künkad on täis ehitatud. Teine lahendus oleks see, et linnavalitsus annaks linna ülemises osas jalakäijate kasutusse jalgrattad, millega saaks väga kiiresti ja peaaegu väntamata alla kesklinna sõita. Kui jalgrattad on kesklinna saabunud, hoolitseks linnavalitsus (või mõni volitatud ettevõtja) selle eest, et need veoautodesse laaditaks ja jälle üles viidaks. Niisugune süsteem oleks võrdlemisi odav. Peale selle tuleks linna alumisse ossa sättida võrgud või madratsid, et kogenematud või hulljulgemad ratturid allasõidu lõppedes merre ei potsataks. Lahtiseks jääks muidugi see, kuidas jalgrattaga alla kesklinna sõitnud inimesed tagasi üles saavad, kuid see pole linnavalitsuse mure, sest selle (ega ühegi teise) asutuse eesmärk pole pärssida linnaelanike algatusvõimet. Veel üks leiutis: keemiline preparaat ja süütemehhanism, millega saab sigari süüdata sigarilindile vajutades. Temperatuur 21 kraadi, suhteline õhuniiskus 75 protsenti, mõõdukas tuul, meri peegelsile.
19.10 Tagasi kodus. Kohtan uksel kolmanda korruse naabrinaist ja tema poega. Nende auto on pargitud põigiti tee äärde ja naabrinaine laadib sellest kompse maha. Tema poeg, kes on liiga väike, et oma ema aidata, passib kõnniteel ja nokib nina. Naabrinaisel on jalas lühikesed püksid ja seljas liibuv T-särk – kaks riideeset, mis rõõmustavad silma.
19.15
Pärast seda, kui olen naabrinaist puu tagant mõnda aega salaja vahtinud, hakkab mul enda pärast häbi ja pakun end talle appi kompse maha laadima ja tassima. Ta keeldub abist. Naabrinaine teatab, et see trall käib tal igal nädalavahetusel ja ta olevat sellega juba harjunud. Ma ei anna alla ja viimaks laseb ta mul tassida vorste täis kilekotti. Ma küsin, kas ta valmistas vorstid ise. Vastus: ei, ma ostsin need La Bispali lähedal asuvast külast, kus mul on maja. Küsimus: aga miks te siis neid siia sööma tulite? Vastus: ma ei saa küsimusest aru.
19.25 Kui kompsude mahalaadimine ja liftini kandmine on lõppenud, astume lifti. Kasutan ära asjaolu, et asun oma naabrinaise lähedal, ja teen kindlaks tema mõõdud. Mu naabrinaise pikkus (seistes) 173 sentimeetrit, pikim karv 47 sentimeetrit (kukla piirkond), lühim karv 0,002 sentimeetrit (ülahuule piirkond), kaugus küünarnukist küüneni (pöidla omani) 40 sentimeetrit, kaugus vasakust küünarnukist parema küünarnukini 36 sentimeetrit (käed kõrval) ja 126 sentimeetrit (käed puusas).
19.26 Tassime kompsud liftist välja ja asetame need kolmanda korruse trepimademele. Mu naabrinaine tänab mind talle osutatud abi eest ja lisab, et ta kutsuks mind sisse, kui ta poeg poleks nii väsinud. Laps peab vannis käime, õhtust sööma ning jalamaid voodisse minema, sest homme on koolipäev. Sõnan, et ei taha neile kuidagi tüli teha ja et meil on igal juhul võimalus uuesti kohtuda, võttes arvesse seda, et ma elan samas majas. Mu naabrinaine vastab, et ta juba teab seda, sest majahoidja olla talle minust kõnelenud. Ega ta ometi talle minu lõtvadest elukommetest rääkinud?
20.00 Kuna naabrinaise seltsis läks aeg nagu lennates, jõuan hädavaevu kella kaheksasele missale. Jutlus on pikk, kuid väga huvitav. Ärge usaldage neid, kes teid ninapidi veavad, vaid pigem neid, kes teid ninapidi ei vea.
21.30 Jõuan churreria`sse just siis, kui nad hakkavad sulgema. Ostan ära kõik, mis neil veel alles.
22.00 Söön televiisorit vaadates ära kõik, mis ma kaasa tõin. Ilmselgelt on mu naabrinaine mulle meeldima hakanud. Vahel otsitakse kaugelt seda, mis on tegelikult lähedal. Meie, astronautidega, juhtub seda sageli.
23.00 Pidžaama, hambad. Äkki ostaks endale motika?
23.15 Loen raamatut „Pool sajandit Hispaania juuksuriäri” (I köide, vabariigi ja kodusõja aeg).
00.30 Palved. Gurbilt ei ole ikka teateid.
/…/
9.30 Räägime minu naabrinaisest (oli ka juba aeg, kurat võtaks!). Majahoidja ütleb, et ta (minu naabrinaine) on hea inimene ja maksab korteriühistule alati hoolikalt kvartalimaksu, ent ta (minu naabrinaine) peaks sagedamini käima ühistu koosolekutel. Küsin, kas ta (minu naabrinaine) on abielus, ja ta (majahoidja) vastab, et ei ole. Uurin, kas peaksin sellest järeldama, et tema laps on sündinud abieluväliselt. Ei, ta (minu naabrinaine) oli abielus ühe tüübiga, kes oli tema (majahoidja) arvates üks mõttetu tegelane ja kellest ta (minu naabrinaine) paar aastat tagasi lahutas. Ta (nimetatud tüüp) hoiab nädalavahetusel last (kes on minu naabrinaise ja nimetatud tüübi oma). Kohus otsustas, et ta (nimetatud tüüp) peab iga kuu talle (minu naabrinaisele) raha maksma, kuid talle (majahoidjale) tundub, et ta (nimetatud tüüp) ei teegi seda või jätab selle tihti tegemata. Pole kuulda olnud, lisab ta (majahoidja) , et tal (minu naabrinaisel) oleks peigmeest ega isegi juhuslikke kaaslasi. Ta (minu naabrinaine) sai kindlasti valusa õppetunni, arvab ta (majahoidja). Aga tegelikult on tal (majahoidjal) sellest ükstapuha, lisab ta (majahoidja). Tema (majahoidja) meelest tehku igaüks seda, mida ise tahab, kuni sellest skandaali ei teki. Muidugi tehtagu seda omas kodus (minu naabrinaise kodus). Ja vaikselt. Ja mitte kauem kui kella üheteistkümneni, sest ta (majahoidja) läheb siis magama. Võtan talt (majahoidjalt) luua ja löön selle vastu ta pead puruks.
10.30 Lähen üles korterisse. Otsustan võtta filosoof D`Alemberti kuju ja minna haiglasse külla proua Mercedesele, kes toibub seal, kui jumal annab, oma operatsioonist.
10.50 Ilmun haiglasse. Hoone on mõnevõrra inetu ja üldsegi mitte hubane. Ometi suundub sellesse ohtralt rahvast, kellest mõnel on kohalejõudmisega väga kiire.
10.52 Küsin vestibüülis asuvast infoletist, millises palatis viibivad proua Mercedes ja tema saatja härra Joaquín. Mõlemad viibivad palatis nr. 602.
10.55 Kõnnin mööda kuuendat korrust ja otsin palatit nr 602.
10.59 Leian palati nr 602, koputan ja härra Joaquini hääl lubab mul sisse astuda. Astun sisse.
11.00 Proua Mercedes lamab voodis, kuid ta on ärkvel ja näeb hea välja. Kui tema tervise järele pärin, teatab ta, et ta on küll jõuetu, aga heas tujus. Ta sõnab, et jõi täna hommikul suure tassitäie kummeliteed. Annan üle kingituse, mis ma talle tõin: elektrilise mängurongi. Ütlen, et kui ta veel homme elus on, toon talle rööpad ja raudteeülesõidu.
11.07 Härra Joaquin pole öösel hästi maganud ja on norus. Ta märgib, et nii tema kui ka ta abikaasa proua Mercedes on jõudnud sellesse ikka, kus tuleks asju rahulikult võtta. Proua Mercedese tervisehäire on märk, ütleb ta. Ta mõtiskles selle üle kogu öö, sõnab ta, ja jõudis järeldusele, et ehk peaksid nad need eluaastad, mis neile veel jäänud on, puhkama, reisima ja midagi meeldivat ette võtma. Ta märgib, et peale selle mõtles ta, et võib-olla on aeg baar kellelgi teisele üle anda. Äri õitseb, kuid valmistab ka suurt peavalu ja selle (äri) etteotsa on vaja noort inimest, ütleb ta. Ta lisas, et mõtles ka sellele, kas baaripidamine võiks ehk ka mind huvitada. Härra Joaquin usub end olevat tähele pannud, et mul on baaris töötamiseks annet ja see töö istub mulle.
11.10 Hoolimata oma jõuetusest kinnitab proua Mercedes, et ta on oma abikaasa sõnadega nõus. Mõlemad tahavad teada, mis ma arvan.
11.12 Minu esialgne reaktsioon on toetav. Olen kindel, et olen võimeline baari pidama, ja usun koguni, et võiksin selleks rakendada mõnda uuenduslikku ja julget ideed. Näiteks arvan ma, et baari saaks laiendada, kui osta ära naaberasutus (Volkswageni autotehas) ja panna seal püsti churreria. Härra Joaquin segab mulle vahele, öeldes, et ma hoogu peaks. Tegelikult oli see vaid mõte, sõnab ta. Las ta laagerdub, lisab ta. Praegu oleks parem, kui ma ära läheks, lausub ta, sest proua Mercedese operatsioon oli proua Mercedesele tõsine katsumus. Proua peab puhkama. Lahkun, aga annan mõlemale sõna, et tulen homme tagasi, et teemat edasi arendada.
11.30 Kõnnin mööda haiglat, olles mõttesse vajunud ja sõna otsese mõttes eksinud. Härra Joaquini ettepanek ajas mu ähmi täis. Nüüd, kui esimene vaimustus on möödas ja olen asja rahulikult kaalunud, mõistan, et mu esialgne reaktsioon oli üleliia optimistlik. Ilmselgelt ei saa ma hakata baari pidama. Käsudokumentides, mis meile meie kosmosemissiooni alguses anti, pole isegi märgitud, kas me võime osta või rentida baari, et ajada äri (tulunduslikul otstarbel). Mõistagi pole seda ka ära keelatud. Tuleb konsulteerida. Temperatuur 26 kraadi, suhteline õhuniiskus 70 protsenti, mahe kagutuul, merel mõningane madal lainetus.
12.30 Longin ikka mööda haiglat, ilma et leiaksin oma muremõtetest väljapääsu. Selle asemel leian hoopis haigla kohviku. Otsustan natuke puhata ja midagi süüa, ehkki praegu on veel pisut vara. Täis kõhuga on alati parem mõelda, ütlevad need, kellel on kõht.
12.31 Kohvik on tühi. Õnneks on letil suur valik ja siin valdav iseteenindussüsteem on mulle väga meeltmööda, sest nõnda saan süüa nii, nagu mulle meeldib, ilma et peaksin kellelgi midagi seletama. Ja mis siis on, kui mulle meeldib Padróni pipraid piimakohvi sisse kasta?
13.00 Mida rohkem ma söön ja mõtlen, seda naeruväärsem paistab mulle idee end Maale sisse seada. Ennekõike tähendaks see minule ja (kadunud) Gurbile usaldatud missiooni hülgamist. See oleks tõeline reetmine. Ometi pole see argument kuigi kaalukas, sest lõppude lõpuks taandub kõik põhimõtetele ja ma pühin nende põhimõtetega kohta, mida inimesed nimetavad tagumikuks. Füsioloogilisel argumendil on seevastu rohkem kaalu. Ma ei tea, kui kaua minu organism selle äärmiselt räpase planeedi tingimustes vastu peab. Mul pole aimugi, mis ohud mind ähvardavad. Ma pole kursis isegi sellega, kas minu siinviibimine on inimestele kuidagi kahjulik. On selge, et minu eripärane koostis ja energialaeng, mida kannan, tekitavad mulle igal pool probleeme. See ei saa olla kokkusattumus, et minu kodu lift on alati rikkis või telesaated, mida vaadata (või lindistada) tahan, algavad alati hilinemisega. Just praegu mööda haigla koridore jalutades juhtusin kuulma üht vestlust, mis tegi mind murelikuks. Üks arst ütles õele, kulm kortsus, et haigla seadmed on täna vist hulluks läinud. Tuli välja, et intensiivravi patsiendid tantsisid täna hommikul lambadat ja skanneriekraanidel laulis Luis Mariano lugu „Maitehu mia”. Niisugused seletamatud sündmused, märkis arst, kulm kortsus, hakkasid juhtuma kell 10.50. Nagu mõni marslane oleks sel kellaajal haiglasse sattunud, tähendas ta. Mulle läheb väga hinge, et mind võrreldakse snoobidega, kes oskavad üksnes golfi mängida ja teeninduse üle viriseda, kuid ma suudan oma viha vaka all hoida.
Mõistagi jääb mul alati üle muuta oma füsioloogiat, kohandades seda inimolendite molekulaarse ülesehitusega. Kui otsustaksin seda teha, tuleks mul väga hoolikalt valida mudel, mida järgida, sest protsess on pöördumatu. Otsus on raske. Mis juhtub siis, kui pärast muteerumist tuleb välja, et ma polegi rahul? Mis saab minust siis, kui suhe naabrinaisega ei lähegi lepase reega? Kas suudan üle saada igatsusest oma endise kodumaa järele? Milline on majanduse olukord pärast 1992. aasta olümpiat? Liiga palju teadmatust. Oleks mul vaid kellelegi oma muret kurta!
Nädala autor 