Henry Marsh
Repro Err.ee
Henry Marsh (1950) on ajukirurg, kes on spetsialiseerunud kohaliku tuimestusega läbi viidud operatsioonidele, samuti on ta teinud koostööd endise Nõukogude Liidu, eriti aga Ukraina neurokirurgidega. Tema raamat „Do No Harm: Stories of Life, Death and Brain Surgery“ (2014, e k „Ära tee kahju“, tlk Mall Klaassen) pälvis laialdase tunnustuse kui otsekohene ja selge kirjeldus kirurgi elust ja igapäevast. Marsh ei püüa varjata oma ametiga kaasnevaid, sageli saatuslikke ebaõnnestumisi, see aga muudab kirurgi maailma lugejale lähedasemaks.
Neurokirurgia puhul peitub arsti vandes „mitte teha kahju” kibe iroonia, ajuoperatsioonid on väga riskantsed. Iga päev tuleb ühel maailma tuntumal neurokirurgil Henry Marshil teha ränkraskeid otsuseid, tihti pingelistes ja ebakindlates oludes. Hämmastava kaastunde ja siirusega räägib ta opereerimise liigutavatest rõõmudest, piinarikastest läbikukkumistest, painavatest kahetsustest ja hetkedest täis musta huumorit.
Katkend: Ära tee kahju, Varrak 2018, lk 266 – 275. Tlk Malle Klaassen.
Olin maganud hästi ja läksin tööle ootamatult rahulikuna. See oli üllatav, sest teadsin, et operatsioon tuleb raske. Varsti pärast esimest kohtumist Williga kirjutasin talle esimese lõikuse teinud kirurgile, et küsida, mis operatsioonil juhtus. Mitme kuu pärast sain vastuse, et kasvaja oli tõesti „väga vaskulaarne” – see tähendab, et veritses palju – ning et Will peaaegu „veretustus” – see tähendab, et jooksis operatsioonilaual peaaegu verest tühjaks.
Vähemalt oli mind hoiatatud ja ma võtsin tarvitusele ettevaatusabinõusid, et saada väike edumaa. Paneksin Willi istuvasse asendisse. Kui patsient operatsiooni ajal istub, veritseb kasvaja tavaliselt vähem ja veri valgub allapoole, nii et kirurg näeb, mida teeb. Kui patsient lamab – nagu neil operatsioonidel tavaliselt – , täitub tema pea verega ja käib pidev võitlus, et aspiraatori abil operatsiooniväli puhas hoida, nii et kasvaja ja seda ümbritsevad olulised närvid ja arterid selgelt näha oleksid. Teiselt poolt on ka istuval asendil oma riskid, mistõttu seda pooldavad vaid vähesed kirurgid. Lisaks emboliseeriksin Willi kasvaja, süstides kasvajasse verd toimetavatesse veresoontesse kleepainet või mikroskoopilisi osakesi, mis toimivad nagu korgid pudelikaelas ja blokeerivad vere pääsu kasvajasse. Läbivalgustusega toimuva protseduuri teeb radioloog. Otsekui videomängus viib ta patsiendi ajusoontesse väga väikese kateetri ja jälgib selle otsa liikumist ekraanil, keerutades ja lükates kateetrit patsiendi kubemesse tehtud avas ja kontrollides nii kateetri otsa umbes meetri kaugusel patsiendi ajust. Protseduur nõuab sama suurt oskust nagu operatsioon ega ole täielikult riskivaba: radioloog võib kogemata blokeerida verd ajju ja mitte kasvajasse viivad arterid ja põhjustada ajurabanduse.
Olin selle kõik kolleegide-radioloogidega kavandanud juba mitu päeva varem, nii et kohe kui Will oli uinutatud, viidi ta röntgenoloogiaosakonda, kus neuroradioloog Jeremy lükkas kateetri tema reiearterit pidi üles ajuveresoontesse. Seda tehti röntgenikabinetis, mina aga opereerisin samal ajal operatsioonisaalis. Kui olin lihtsa trigeminaalnärvi neuralgia operatsiooni lõpetanud, kõndisin mööda koridori lühikese maa neuroloogiaosakonda. Jeremy istus kontrollruumis ja vaatas arvutiekraanidelt Willi ajuveresoonte mustvalgeid pilte. Ajuveresoonte või meditsiinikeeles vaskulatuuri struktuur sarnaneb üldiselt puuga: tüved ja oksad kitsenevad vähehaaval järjest väiksemateks raagudeks. Willi aju keskel oli siiski kogukas must arterite sasipundar (must kateetri kaudu sisseviidud värviainest) justkui suur kurjakuulutav puuvõõrikupunt: need olid kasvaja veresooned.
„Kurat küll! On alles verine!” ütlesin Jeremyle. (Sõna „verine” kasutame me selle kohta, kui kasvaja angiograafilisel uuringul värvaine tõttu punaseks värvub.) „Aga me ju teadsime, et see on vaskulaarne. Kas sa saad seda emboliseerida?”
„Kardan, et mitte,” vastas Jeremy. „Veresooned on kõik sassis. Aineosakesed leviksid igale poole ja põhjustaksid ajurabanduse.”
„Pagan võtaks! Seda lõikust ma tõesti ei oota.”
Sel hetkel tuli ruumi teine radioloog. Ta kummardus pilte vaatama.
„Võiksime proovida fiiberkoile,” soovitas ta. „Need peavad vastu lühikest aega, aga kui sa viid ta otse operatsioonisaali, võib neist abi olla.”
„Noh, tehke, mida vähegi võite,” laususin, läksin vaatama, kas teine patsient on juba ärganud, ja suundusin siis oma kabinetti paberitööd lõpetama.
Kahe tunni pärast olin tagasi operatsioonisaalis. Will, narkoosi all, hulk torusid, juhtmeid ja traate teadvusetu alasti keha ümber seotud, teibitud ja koguni õmmeldud, lebas transpordiraamil ja ootas tõstmist operatsioonilauale.
Anestesioloog Judith seisis narkoosilaua juures ja reguleeris selle erinevaid parameetreid.
„Suured tilgutid?” küsisin, pidades silmas tavalisest suuremaid veenisiseseid kateetreid, et oleks võimalik vajaduse korral kiiresti ja suures koguses verd üle kanda. „Ja palju sobivat verd?”
„Jah,” vastas Judith veidi pilku tõstes.
„Kas Jeremyl ja Andyl õnnestus lõpuks kasvaja emboliseerida?” küsisin.
„Nad polnud päris kindlad.”
„Ah nii.”
Koos assistendi ja operatsioonitiimiga tõstsime Willi operatsioonilauale ja seadsime istuvasse asendisse, mis on alati üsna keeruline. Lõikus algas kohe peaaegu katastroofiga. Olin oletanud, et mu kolleeg teises neurokirurgiahaiglas oli teinud tavapärase kraniotoomia ehk kolju avamise, aga tema oli seda teinud väheke teisel viisil ja lõikuse arm oli seetõttu teises kohas, kui olin arvanud. Ekslesin Willi kaelalihastes, millest läbi tuli teha tee, et pääseda koljupõhimikku ja läheneda kasvajale. Möödusin vaid juuksekarva kauguselt vertebraalarterist, mis on kaelas üks elutähtsa basilaararteri põhiharu, enne kui sain aru, kus olen. Kirurgiline kogemus tähendab eelkõige tuttavust ja äratundmist ja jälle kord opereerides on hirmuäratavalt kerge eksiteele sattuda eriti siis, kui esimest operatsiooni pole ise teinud. Olin nii mures kasvaja ja verejooksu pärast, et ei pööranud piisavalt tähelepanu lõikuse alustamisele ja kasvajale lähenemise viisile. Aga olukord paranes ja peagi leidsin kasvaja päris kergesti sügavalt Willi peast. Siiski ei näinud ma ühtegi kraniaalnärvi, need olid kõik peidus armkoe all.
„Närvid on peidus kusagil põhjas,” ütlesin mind assisteerivale arst-residendile Harule. „Opereerime alguses ülevaltpool ja loodame, et leiame tasapinna, kust allapoole minna, et närvid üles leida.”
Selliste operatsioonide puhul tuleb töötada enam-vähem instrumentide pikkusest tingitud piires, 18-20 sentimeetri sügavusel aju ja kolju sisepinna vahelises vaid mõne millimeetri laiuses praos. Kasvaja oli paremas sillanurgas ja vasakule poole jäi ajutüvi, mida kasvaja moonutas ja rõhus. Ajutüvi hoiab aju muu osa elus ja teadvusel ja selle väiksemgi vigastus on peaaegu alati katastroofiline. Ajutüvi saab oma elutähtsa verevarustuse basilaararterist.
Asusin kasvajat vähendama, võttes välja selle sisu, et kasvaja vajuks kokku eemale ajust ja tähtsatest närvidest, mida ma ei näinud. Siis tõmbasin ettevaatlikult kasvaja kapslit, tegelikult selle nahka, eemale kohast, kus see ajutüvele surus. Haarasin mikroskoopiliste kasvajapintsettidega kasvaja kapslist kinni ja tõmbasin seda ajust eemale, lootes, et aju selle käigus ei rebene. Alguses näis ajutüve ja kasvaja kapsli vahe üsna rahuldav ja kasvaja kapsel eraldus puhtalt ajutüvest. Minu enesekindlus kasvas ja ma lubasin endale juba lootust, et operatsioon lõppude lõpuks õnnestub. Aga nii nagu tihti selliste kasvajate puhul, läks olukord peagi halvemaks ja ajutüve külg nägi välja järjest muljutum ja klopitum, ka ei näinud ma ühtegi kraniaalnärvi, mille vigastamist ma nii väga püüdsin vältida. Märkasin kasvaja küljel mõningaid pahaendelisi närvide moodi väljanägevaid katkenud triipe. Kõigest hoolimata kogesin keskendudes tugevat erutust ja meeletut rõõmu, mida ma alati tunnen neid ohtlikke operatsioone tehes.
„Sellistel operatsioonidel tõuseb inimene olemise kõrgemale tasandile,” ütlesin Harule pooleldi naljatades ja tõstsin hetkeks pilgu mikroskoobi okulaaridelt. „See on täiesti nagu narkoos.” Haru ei öelnud midagi, aga ma teadsin, et ta mõistab mind suurepäraselt.
Jätkasin kasvaja eemaldamist tükk tüki haaval veel neli tundi. Lõpuks olin kõik kätte saanud, kui mitte arvestada väikest tükikest kolju põhjas, mis tõenäoliselt ei põhjusta Willile tema ülejäänud elu jooksul mingeid probleeme. Nüüd, kui kasvaja oli eemaldatud, avanes basilaararterile ja selle ajutüvesse suunduvatele väikestele perforantidele suurejooneline vaatepilt.
„Vaata seda, Haru,” laususin õnnelikult. „Sellist vaatepilti sa tihti ei näe. Kahjuks peame oletama, et kraniaalnärvid on kõik hävinud, nii et patsiendil on kogu palett paralüüse: tema näo vasak pool on täiesti tundetu ja liikumatu ning ta näeb kahekordselt.”
„Aga te päästsite tema elu,” ütles Haru.
„Seda küll, aga tundetu halvatud nägu muudab elu radikaalselt. Aga sul on õigus ja patsient aktsepteerib seda. Ma vähemalt arvan nii. Judith, kasvaja on väljas. Kas sa võiksid hemostaasiks vererõhku tõsta? ”
Hemostaas on operatsiooni lõpetamise oluline etapp, mil tehakse kindlaks, kas veritsus on täielikult lõppenud. Igasugune operatsioonijärgne verejooks on eluohtlik ja kui see juhtub, tuleb patsient kiiresti operatsioonisaali viia. Seetõttu kontrollime operatsiooni järel hoolikalt, et mingit verejooksu ei ole.
Nõjatusin kirurgitooli seljatoele, käsivarred käetugedel, ja ootasin, et patsiendi vererõhk tõuseks normaalsele tasemele. Mul oli kahju Willi näovigastuse pärast, aga ma ei teadnud ka, kuidas oleksin saanud seda vältida, ja see ei vaevanud mind eriti. Neid mõtteid mõlgutades märkasin oma pahameeleks, et haava põhjast hakkas nõrguma erepunast verd. Tõenäoliselt veritseb mõni lihas, ütlesin endale, ehkki mind üllatas vere ere värv. Aga kui vaatasin uuesti mikroskoopi, nägin oma nördimuseks, et kasvajast jäänud õõnsus on täitumas peene verepihuga. Arteriaalse vere erkpunased piisad nägid mikroskoobivalguses tantsiskledes ja siia-sinna sööstes hämmastavalt kaunid välja. Otsisin selle tantsu põhjust basilaararteri juurest.
„Oi ei, see tuleb basilaararteri juurest,” ütlesin Harule. „Kuidas ometi? Ma isegi ei puudutanud seda.”
Willi basilaararterisse tekkinud praost purskus peenike verejuga, mis lagunes surmatantsuks, tillukeste verepisarate udusarnaseks balletiks. See tähendas surmaotsust, paremal juhul hävitavat rabandust.
„Judith,” laususin vaikselt, „basilaar veritseb.”
„Selge,” vastas Judith, aga kuulsin ta hääles pettumusenooti.
Ma ei teadnud, kuidas see juhtunud oli – võib-olla olin kogemata vigastanud perforanti ja see oli nüüd uuesti avanenud, kui Judith hemostaasiks uuesti vererõhku tõstis. Kahemillimeetrisel veritseval soonejupil, mille olin kuidagi suurest basilaarist lahti rebinud, oli päris kindlasti elutähtis roll Willi elus ja tervena hoidmisel.
„Sellist arteriaalset verejooksu ei saa koaguleerida,” ütlesin Harule, püüdes oma instrumentidega läbi kasvaja eemaldamisest jäänud väikese ava basilaararterini jõuda. See tundus olevat kilomeetrite, mitte viieteistkümne sentimeetri kaugusel, instrumendid vaevalt ulatasid selleni.
„Kui verejooks on väga lähedal arterile nagu siin, diatermia vaid kõrvetab sügavama augu ja verejooks läheb hullemaks,” selgitasin.
„Vivienne,” ütlesin operatsiooniõele. „Surgicel, siis väga väike tükike musliini.”
Mul ei ole aega närvitseda või hirmu tunda, kui midagi sellist juhtub, ja mu tegevus on peaaegu reflektoorne. Aga kui järele mõtlen, põhinevad need refleksid peaaegu neljakümne aasta opereerimiskogemusel ja mitmelgi veal, millest olen saanud palju kibedaid õppetunde. Ootasin kannatamatult, kui Vivienne valmistas ette mikroskoopilist musliinitükikest, lihtsat kangast, mis on väga vanamoeline, aga peatab arteriaalse verejooksu väga tõhusalt. Oodates silmitsesin verepritsmete tantsu mikroskoobivalguses ja valmistasin end juba selleks, et juhtunud on katastroof ja ees ootavad nädalad täis muret ja piina. Ootamisaeg tundus tundide pikkune, ehkki läks tõenäoliselt vaid mõni minut, kuni Vivienne ulatas mulle mikroskoopilised pintsetid, musliinitükike otste vahel, ja ma sain verejooksu peatada.
„Tampoonime õrnalt ja siis ootame,” ütlesin Harule.
Ootasime kümme minutit, kuni olime veendunud, et verd enam ei tule, ja ma viisin operatsiooni kurvas ja sünges tujus lõpuni. Operatsioonisaalis polnud kuulda tavapärast lõbusat vadistamist, kui sulgesime koos Haruga haava. Will kindlasti kas sureb või jääb sügava puudega. Et kartsime kõige halvemat, otsustas Judith ta pikkamööda üles äratada intensiivraviosakonnas, mitte juba operatsioonisaalis. Saan alles mitme tunni pärast teada, kas Will jääb ellu või on saanud laialdase ajurabanduse.
Willi abikaasa istus laialdasel valgustatud koridoris operatsioonisaali ees tühjas toolidereas – kell oli juba seitse õhtul. Ta vaatas mulle otsa, kui tema poole sammusin. Oli raske otsustada, millise ilme peaksin näole manama, sest rõõmsalt naeratada ma ei saanud. Püüdsin näida erapooletu, aga kahtlemata sai ta kohe aru, et midagi on viltu.
„Sain kasvaja kätte, aga operatsioon oli väga raske,” laususin. „Verejooks polnud eriti suur, aga kõik muu oli keeruline. Ma ei oska veel öelda, mis temast saab. Kindlasti on tema näol üks pool halvatud ja tuim. On liiga vara öelda, kas ta on saanud ajurabanduse või mitte, aga kardan, et see on võimalik.”
Naine tänas mind ikka ja jälle, ilmselt alateadlikult lootes, et see ta mehe päästab. Panin käed tema ümber ja me embasime teineteist. Arvan, et ta mõistis, et minagi olen mures ja hirmul nagu tema.
Tagasi operatsioonisaali juures, istusin vastuvõtulaua äärde ja mitmed nooremarstid peatusid, et juttu ajada. Nad küsisid, kuidas operatsioon läks.
„Basilaararter veritses. Üldiselt tähendab see surma või ajurabandust,” ütlesin.
„Karm lugu,” ütles üks nooremarst ja lisas andekspaluvalt naerma hakates, „siiskohal tunnen ma rohkem kaasa kirurgile kui patsiendile.”
Nooremarstid vaatasid mind kaastundlikult.
„Sellised asjad juhtuvad. See on ajukirurgia,” laususin.
Tundsin endas äkilist soojuslainet oma nooremarstide tiimi vastu ja tänulikkust nende kaastunde eest.
„Teate, millest ma kõige rohkem hakkan puudust tundma, kui järgmisel aastal pensionile jään?” küsisin. „Teist. Tundest, et oled üks perekonnast, vendade ja õdede kambast. Kuigi tunnistan, et olen suur hõbedase seljaga gorilla ja teie olete siin, et minu eest hoolt kanda.”
Tund aega hiljem läksin intensiivraviosakonda. Minu hämmastuseks näis Will ärkavat ilma mingi märgita ajurabandusest. Ta oli ikka veel teadvuseta, aga kui teda näpistasin, et väikest valu tekitada, tõmbas ta jala eemale, mis poleks ajurabanduse korral olnud võimalik. Teadsin, et tal on ka edaspidi näohalvatus ja tõenäoliselt ka palju muid probleeme, aga hämarikus rattaga koju vändates ei tundnud ma end enam nii õnnetuna.
Kui kell kümme õhtul haiglasse tagasi läksin, oli Will juba teadvusel, ütles mõned sõnad ja liigutas jäsemeid, ehkki nägi vilets välja ja ilmselt ka tundis end kohutavalt, sest oksendas halli kartongist oksekaussi, mida õde tema ees hoidis. Mõtlesin, et näohalvatus on mõistlik hind ellujäämise eest. Tõstsin pöidla püsti, ja kuna ta vaevalt rääkimiseks valmis oli, lahkusin. Teel tuli siiski meelde, et olin unustanud paluda, et intensiivosakonna õde hoolitseks Willi tundetu halvatud silma eest, niisiis läksin tagasi. Kui ütlesin õele, mida tuleb teha, näis ta veidi hämmastunud, ja kui palusin Willil veidi nägu liigutada, polnud seal jälgegi nõrkusest. Mul oli õnnestunud vältida näolihaseid liigutava närvi läbilõikamist, kuigi ma seda närvi isegi ei näinud.
Ehkki olin ööl enne operatsiooni hästi maganud, oli operatsioonijärgne öö rahutu, aga mitte suure rõõmu või kergendustunde pärast, mis on tavaline, kui raske operatsioon õnnestub hästi, vaid seetõttu, et olin segaduses ja rööpast väljas. Ma ei saanud und ja kordasin mõttes järjest: „Ma ei suuda seda uskuda. Ma ei suuda seda uskuda.” Olin juba valmistunud piinaks, et näen mitu nädalat oma igahommikustel osakonnavisiitidel vigast kannatavat Willi, ja nüüd ei lähegi nii.
Järgmisel hommikul istus Will juba voodis ja sõi maisihelbeid, pilk veel veidi udune. Minuga rääkides hoidis ta üht silma kinni, sest nägi kahekordselt.
„Sa oled palju paremas seisus, kui uskusin. Su olemine on veel mitu nädalat väga vilets ja su jalad on arvatavasti väga nõrgad,” ütlesin.
Will hõõrus oma näo paremat poolt, mis oli selgelt täiesti tuim. „Kardan, et see tuimus ei kao kunagi,” laususin. „Kahekordne nägemine võib seevastu paraneda. Ja kui mitte, siis saavad silmaarstid ehk aidata.”
„Noh,” sõnas ta väheke ebaselgelt, sest tema keele parem pool oli niisama tuim nagu nägugi. „Ma olen elus. Suur tänu.”
Pjotr Aleškovski
Foto: HeadRead
Pjotr Aleškovski (1957) on vene kirjanik, ajakirjanik ja ajaloolane. Enne kirjanikukarjääri osales ta 1970. ja 1980. aastatel mitmete kloostrite (Novgorod, Solovetski jt) restaureerimises. Kirjanduse poole pöördus Aleškovski 1989. aastal, mil hakkas kirjutama ajakirjadele jutte ja artikleid. Aleškovski on kolmekordne Vene Bookeri auhinna nominent, 2016. aastal pälvis ta auhinna romaani „Крепость“ („Kindlus“) eest. Autobiograafiliste sugemetega teos räägib loo arheoloogist, kes püüab kaitsta vana kindlust majanduslikel kaalutlustel tehtavate ümberehituse eest, ent kirjeldab ka mongolite kaudu teiste kultuuride mõju keskaegsele vene ühiskonnale. Aleškovski laadi on võrreldud nii Gogoli kui Dostojevskiga – tegu on kirjanikuga, kes suudab püüda sõnadesse vene ühiskonna meelelaadi ning teha seda ühtaegu tundeküllaselt ja lõikavalt. Eesti keeles on võimalik lugeda Aleškovski romaani „Kala: ühe rände lugu“ (e k 2017, tlk Veronika Einberg), mis räägib Vera-nimelise medõe kannatuste-, aga ka seiklusrohkest rännakust, mille käigus puutub ta muuhulgas kokku Venemaa eestlastega.
Katkend: „Kala: ühe rände lugu“ , Varrak 2017, tlk Veronika Einberg. Lk 150 – 156.
Takkapihta pidin ma ka veel lahutuse sisse andma. See käis kiiresti: kuu aja pärast kutsuti kohtusse, laua taga istuv ametnikumutt küsis:
„Kus siis teie abikaasa on?”
„Kloostris.”
„Kuidas kloostris? Mis kloostris?” Tema nägu elavnes, nähtavasti ei olnud ta midagi seesugust oma praktikas kohanud.
„Mu mees läks kloostrisse ja valmistub mungaks pühitsemiseks.”
„Ja teie olete tema otsusega nõus?”
„Jah, olen.” Aga endamisi lisa
sin: „Püha Vaimu aamen!”
Templid passides läksid mulle maksma nelisada rubla – kakssada kummagi lahutaja pealt. Andsin Gennadi passi Valerka kätte, ta viis selle isale. Lihtsalt võttis ja viis ära, ei kommenteerinud seda sündmust mitte kuidagi. Ma isegi solvusin veidi, mu Pavlik oleks kindlasti leidnud õigeid sõnu.
Valerka ja Sveta keeldusid keldrisse kolimast, elasin kolm nädalat üksinda. Püüdsin kodus vähem viibida, mu majahoov ja prügišahtid polnud kunagi nii puhtad olnud. Ärkasin kell viis ja asusin hoovi pühkima, laste mänguväljakut korrastama. Seal käisid õhtut noored aega viitmas: pudelid, konid, toidujäänused, pabertopsid, süljelärakad. Seejärel võtsin ette prügišahtid, puhastasin neid, sortisin prügi. Nendel päevadel, kui kogunes seljakoti- või kärutäis, viisin taarat ära. Õhtul kobestasin peenraid, lupjasin puid, püüdsin ennast tegevuses hoida. Meie suure maja elanikud pidasid minust lugu, teretasid, ma teretasin vastu, kuid pikemalt vestlema ei jäänud. Ma ei tahtnud üldse rääkida, mitte kellegagi.
Ning siis tuli järgmine pauk. Majavalitsuse ülem kutsus mind enda juurde, ütles karmilt:
„Vera, sa oled super töötraja, kuid minu juurde saabusid Lätist sugulased, nii et ma pean su lahti laskma. Vabasta korter, annan sulle nädala.”
Maksis mulle preemiat – tuhat rubla. Eide sugulased maksid mulle hiljem veel kaks tuhat sisustuse ja remondi eest.
Valerka ja Sveta võtsid mu enda juurde, eraldasid tares kardina taga nurgakese.
„Emps, pole hullu, küll me sulle tööd leiame, ära muretse,”
lubas Valerka.
Kuid tööd ei leidunud. Kogu maikuu ma röstisin ja müüsin sihvkasid. Röstisin öösiti, kolistasin köögis pannidega, olin noortel jalus; nad ootasid kuni ma magama lähen, istusid televiisori ees. Sveta kiikas justkui muuseas vahetpidamata kööki – kuidas mul seal läheb, kas varsti panen oma poe kokku? Nagu kiuste, ei tulnud mul kohe und, lebasin pimedas hiirvaikselt ja kuulsin kõike ja miskipärast ei teinud nende õnn mulle üldse rõõmu. Ma hakkasin voodis vähkrema, äkitselt oli hädasti vaja kempsu minna, tõusin üles, sahistasin sussidega üle põranda, kriuksutasin uksega. Kardina taga võttis maad pingeline vaikus, mida rikkus Sveta sosin:
„Millal ta ometi vakka jääb? Mis elu see on, ei lase mitte rahus keppidagi!”
Mind saatis nende õnnelik itsitamine. Ma ei solvunud; tuli midagi ära otsustada, kuid ma muudkui venitasin. Lõpuks leidus põhjus. Me läksime Svetaga karvupidi kokku – pidasin vajalikuks õpetada talle, kuidas kalakotlette tehakse. Lõppes sellega, et ta karjus mu peale, jooksis oma nurka ja ulgus seal õhtuni. Ma käisin poes, ostsin pudeli „Izabellat”. Kui tuli Valerka, panin pudeli pidulikult lauale.
„Nii pojake, kutsu Sveta. Me siin sõdisime väheke, nüüd hakkame leppima. Mul on teile midagi tähtsat teatada.”
Sveta tuli kohe oma nurgast välja – silmad paistes, pilk valvas.
Astus järsku häbenedes minu juurde, embas ja sosistas:
„Anna andeks, ema.”
„Teie andke mulle andeks. Ma kolin Karmanovosse. Ämm ütles, et linavabrikus vajatakse töökäsi.”
Mind ei püütud eriti ümber veenda. Istusime väheke. Jõime klaasikese „Izabellat”, sõime salatit vorstiga ja noidsamu kalakotlette. Sveta, va rebane, kiitis neid.
Järgmisel päeval laadisid Valerka ja Petrovitš auto täis, mu varanatuke mahtus pagasiruumi lahedasti ära. Veel võtsin mõningaid toiduaineid, et vastu pidada, kuni oma aed hakkab saaki andma. Põhilised asjad – lauanõud, vanad riided, talvepalitu ja raamatud – olid Karmanovos. Ämm vandus jumalakeeli, et ta ei võtnud meie konteinerist näpuotsatäitki.
Ma sukeldusin kinnisilmi sogasesse veekeerisesse ja ujusin põhja poole, otsides päästvat varjulist urgu.
Kolisin Karmanovosse kahekümne viiendal mail. Valerka ja Petrovitš ajasid traktori kohale, kündsid juurikaaia ja kartulimaa üles, tõmbasid mulle kaksteist kartulivagu. Aias pistsin mulda sibulad, küüslaugud, pudistasin porgandiseemet, panin maha tilli ja peterselli, peedid ja suvikõrvitsad. Kasvuhoone püstiajamisest tomatite-kurkide kasvatamiseks keeldusin kategooriliselt, otsustasin: kui mullas sonkimine hakkab meeldima, siis võtan järgmisel aastal ette.
Õhtul kutsus tädi Leida meid külla – tema maja oli minu omale päris lähedal. Teisi maju külas polnudki, Karmanovot oleks õigem nimetada taluks. Siin, Firovo rajooni kõige kõrvalisemas nurgas, Firovo-Volotšoki maanteest kaugele jäävates metsades olid mõned külad, eestlaste Nurmekundia riismed.
Mehed võtsid pärast tööd pisut viina, meie aga, kolm naist – tädi Leida, kelle nädalavahetuseks küllatulnud tütar Nelja ja mina – jõime teed kohupiimaküpsistega. Nelja oli lõpetanud Kalinini ülikooli ja töötas kahekümne viie kilomeetri kaugusel Jessenovitši koolis õppeala juhatajana. Tema tutvustaski meile kohalikku ajalugu.
Pärast sõda Napoleoniga olla Pariisist naasnud tsaar Aleksander I võtnud nõuks talupojad vabaks lasta. Ja lasigi, kuid ainult Balti kubermangudes, Venemaal juhtus see palju hiljem. Talupojad said väikesed jaosmaad, mis pärandati edasi pere vanimale pojale. Selle tulemusel oli 1880. aastateks Liivimaal ja Eestimaal, nagu Nelja neid kubermange nimetas, tekkinud suur hulk maata mehi – keskmistel ja noorematel poegadel polnud õigust isa maale pretendeerida. Algas massiline ümberasumine.
Teele asuti tervete peredena, koos kariloomadega, majakraami veeti härjavankritega. Mindi vägeva Vene tsaari kaitse alla. Vaid vähesed, trotsides hõimukaaslaste pilkeid, pressisid ennast aurulaevade trümmidesse ja sõitsid Põhja-Ameerikasse, Kanadasse või Austraaliasse. Palju aega hiljem sai selgeks, et just nemad olidki võidumehed. Maailma teise otsa kolimine näis tollal olevat rumal tegu, Vene impeerium püsis vankumatult, pakkus rikkalikult hindamatut ülesharimata maad; sinna siis pürgisidki need tuhanded kehvikud, kes ihkasid endale oma talukohta. Nad asusid elama tihedasti koos, suurte rühmadena, mis mõistagi aitas ellu jääda.
Eestlased rändasid soojale maale, Musta mere äärde, või Siberisse. Altaisse, kus kuuldavasti pidi juba maarohtude lõhn üksi kõiki haigusi peletama. Osa jõudis Pitsundasse, väiksesse abhaasi asundusse muistse Kolchise rannikul. Panid telgid püsti, hakkasid maad lähemalt uurima. See lõhnas koirohu ja mädanevate tsitruseliste järele. Inimesed sõid hurmaad, mandariine ja värskeid viigimarju nii et vats rebenes, magus mahl meelitas ligi hordide viisi kärbseid, neid peletati mimoosiokstega. Õhtuti lendasid peale armutud sääsed, randadest veidi eemale jäävad alad olid täis seisvat roostepunast vett. Koos sääskedega tuli põhjamaalastele seni tundmatu malaaria. Sajad asunikud läksid looja karja. Sääsed kihutasid eestlased Abhaasia paradiisist minema. Need, kellel oli veel natuke raha, suundusid Tveri oblastisse: Brandti metsakäitis, miljonäride Rjabušinskite tütarettevõte, pakkus soovijatele harimata maad ja andis protsendita laenu. Siin, tuttaval põhjamaisel maastikul, Valdai veelahkme algusosas, seentest, metsloomadest ja malaariavabadest sääskedest kubisevates metsades, rammusal liivsavil jäädigi lõpuks paigale. Hakati juuri ajama maale, mis jäi kolme vene küla – Kuzlovo, Skomorohhovo ja Konakovo – vahele. Külad ise paiknesid ääretuid põlismetsi maakonnaturuga ühendava tee ääres.
Eestlased rajasid talukohti, raiusid metsa alesse ja juurisid kände välja. Ehitasid esimesel aastal madalad, kuid tugevad laudad, talvitusid neis koos loomadega, jagades üksteisega kallilt kätte tulnud soojust. XX sajandi alguseks oli Nurmekunde ehk vene keeli Nurmekundia, mis pidavat tähendama „talude liitu”, kujunenud tugevaks asunduseks. Peaaegu kõik olid kohaliku keele suhu saanud, säilitades mõistagi ka oma lohiseva keele ja harjumused. Inimesed jätkasid kirjavahetust kaugete sugulastega Suure-Jaanis, Antslas, Lavassaares või Kallastel. Uhkustasid nende ees äsja valmis saanud palvemajaga ja eesti kooliga – mistarvis neile saadeti eestikeelseid raamatuid -, loomaravila ja arstipunktiga, veskite ja saekaatritega. Balti veised läksid Tveri heina peal lihavaks ja tugevaks ning, olles värskendanud verd kunagiselt kodumaalt kohale tellitud loomadega, andsid nüüd kubermangu kõige magusamat piima.
Koos loomadega said ka inimesed kergemalt hingata ja lahedamalt elama hakata. Post tõi teateid, et Altais ja Siberis, Volgamaal ja Pitsundas ning koguni kaugel Austraalias olid linalakad ja töökad eestlased kohanenud, isegi hakanud kohalikega paari heitma. Armastusele teadupärast kätt ette ei pane ja selektsiooni nagu lehmalaudas teha ei saa. Nurmekundias hakkasid mängima kaks orkestrit – üks rahvapillidel, teine puhkpillidel. Tromboonid, klarnetid, pasunad, kontrabassid, tšellod ja viiulid telliti Peterburi kaudu Euroopast kohale, mandoliine ja balalaikasid pakkus kohalik Tveri laat. Nurmekundlased mängisid pidudel ja pulmades, põlgamata ära kohalikke karmoškaviise, neid hoopis üle võttes, eelistades nende lihtsat kõla häälekematele ja toretsevatele Saksa akordionidele. Eestlased soetasid ka uusimat põllumajandusinventari: külvikuid, tuulamismasinaid, auru jõul töötavaid viljapeksumasinaid, isegi Tveri kubermangu esimesed traktorid ilmusid siia, Nurmekundiasse.
Siis aga kärgatas revolutsioon ja selle järel kollektiviseerimine. Talud kaotati ära. Neist, kes ei tahtnud uue elukorraldusega leppida, aga ka neist, kes olid nõus kolhoosi minema, käis üle OGPU-NKVD reha. Järelejäänud hakkasid revolutsioonihümne laulma, moodustasid Eesti komsomoli, hakkasid välja andma ajalehte Nurmekunde Hääl. Nagu kõik Nõukogudemaa kolhoosnikud olid nemadki passidest ilma, naasid uude pärisorjusse, täitsid ja ületasid normipäevade plaani, läksid sõtta ja kui tulid tagasi, siis heitsid maamulda oma kalmistul, mida ümbritses sepisaed võrdhaarse luteri ristiga värava kohal.
Passid anti siin välja alles 1980. aastal. Kuid ka enne seda olid paljud, kes olid salaja jätkanud luteri psalmide laulmist, suutnud Nõukogude Eestisse tagasi lipsata. Sõjaväes ära teeninud mehed munsterdasid end kaubalaevastikku ja said kaluri passi, mis muutis täiesti nende staatust. Nad asusid elama esiisade maale ja korraldasid kohemaid kogu perekonna ületoomise. Perestroika aga ajas kõik liikvele, algas massiline väljaränne. Ühtesid võtsid enda juurde kauged sugulased (ega siis ilmaaegu saanud nendega enam kui sada aastat kirjavahetust peetud), teistele vaatasid kohad valmis need, kes olid varem ära tulnud. Ühesõnaga, 1980. aastate lõpuks olid äsjasest elust pulbitsevast kandist alles vaid söötis põllud ja harvad tarede sammalduvad alumised palgiread. Kõik vähegi kasutuskõlbliku olid säästlikud ja kiiresti vaesuvad venelastest naabrid aega viitmata pihta pannud.
Nädala autor 