Hendrik Lindepuu
Hendrik Lindepuu (1958) tähistas 11. novembril 2018. aastal oma 60. a juubelit. Eesti tõlkija ja näitekirjanik, tegutsenud ka kergejõustikutreenerina.
Ta lõpetas 1981 Viljandi kaugõppekeskkooli.
Töötas tuletõrjes Viljandis. Aastatel 1991–1996 töötas ta Helsingi raamatukogudes, hiljem on tegutsenud vabakutselisena Laiusel. Alates aastast 1996 Kirjanike Liidu liige.
Loomingulist tegevust alustas ta 1979 värsside ja lühiproosaga. Aastatel 1988–1991 oli literaat Viljandis. Ta on kirjutanud kirjandusloolisi näidendeid luuletajatest-kirjanikest (Henrik Visnapuu, Hella Wuolijoki, Juhan Liiv) ning tõlkinud poola keelest, näiteks Sławomir Mrożeki, Stanisław Ignacy Witkiewiczi, Tadeusz Różewiczi, Bogusław Schafferi ja paljude teiste näidendeid ning muid teoseid.
Katkend Hendrik Lindepuu näidendist „Slavoween”, H. Lindepuu „Haisevad ja lõhnavad”, Laiuse 2002. lk 83-88.
3. stseen
Lava sama kui ennegi, vaid lugejateeninduse lauale on ilmunud seest tühi kõrvits – silmade ja suuga.
Eedu seisab samal kohal, kus eelmise stseeni lõpul ja vaatab üksisilmi Kristinat. Vasakult siseneb Gösta, vaatab ringi, märkab siis Eedut ja läheb talle vanainimese vaiksel sammul selja taha. Jääb vaatama Eeduga samas suunas.
GÖSTA: Mis see noorsand seal nii kangesti uurib?
EEDU: (ehmudes): Oh, vabandust, ma niisama.
GÖSTA: Pole teid siin enne näinud.
EEDU: Jah, ma olen siin esimest päeva.
GÖSTA: Aktsent on teil kah selline imelik. Kohe kuulda, et pole slaavlane.
EEDU: Ei ole jah, ma olen Eestist.
GÖSTA: Seda ma arvasingi, teie aktsent on nii eriline. Teate, ma olen Eestis isegi korra käinud. Aga see oli juba ammu, enne sõda. Hiljem pole sinna oma jalga saanud. Kommude ajal ei tahtnud minna ja nüüd olen juba liiga vana. Kas te olete midagi uurima tulnud, siin käib ju üleilma uurijaid?
EEDU: Ei, mitte küll päris, ma olen Eestist siia vahetuse korras saadetud, tutvuma raamatukogusüsteemiga ning seda just slaavi raamatukogus. On ju meilgi seda kirjandust lademetes ja otsime nüüd asjale läänelikumat lähenemist.
GÖSTA: Ahah, või sedasi. Läänelikumat lähenemist. (Kõhistab naerda.) Siis olete küll õiges kohas. Läänelikumat lähenemist, just. (Saab naerust võitu.) Vabandust, unustasin end tutvustada (Ulatab käe.) – Gösta Sjöberg.
EEDU: Eedu Noovits. Te olete siis rootslane?
GÖSTA: Jah, aga kohalik. Minu suguvõsa on elanud siin juba kolm sajandit. See on vist piisavalt pikk aeg, et end kohalikuks nimetada, või mis?
EEDU: Meil loevad mõned end kõvadeks kohalikeks juba kolme aastaga.
GÖSTA: Nojah, mis seal siis ikka – kui keel suus ja kombed korras. (Muigab.) Olen teie olukorraga enam-vähem kursis – ajalehtede kaudu muidugi.
EEDU (veidi umbusklikult): Ahah. Aga kui küsida tohib – mida te ise uurite?
GÖSTA: Asju, mida enam olemaski pole – Venemaal bolševike ajal hävitatud sakraalehitisi.
EEDU: Tõeliselt lai uurimispõld.
GÖSTA: Jah, minu elust kipub selleks nappima. Ma ei ole ju Metuusala.
Paremalt tuleb Silja, veidi kangelt, hoiab selga kinni.
SILJA: Aa, Gösta-papi, just tulid teie tellitud materjalid. Kahjuks küll mikrofilmina, aga üritame nendest teha korralikud koopiad. Kas tuleksitegi vaatama, mida just täpselt vajate.
GÖSTA: Oi, aitäh, Siljake, mu inglike. (Eedule.) Jätan teid imetlema – seda mida imetlesite. (Siljale.) Mis teiega on juhtunud?
SILJA: Ah ei midagi, venitasin vist selga natuke.
GÖSTA: Ärge tõstke raskeid raamatuid kõrgetele riiulitele. Teil on siin nüüd noori mehi (osutab Eedule), las nemad tõstavad.
SILJA: Ei, ega ma raamatuid tõstes. Jumppasin.
GÖSTA: Aga milleks te raiskate aega mingi jumppaga. Te olete naine oma ilu tipul. Nautige elu.
SILJA: Peab jumppama – et saledat joont säilitada.
GÖSTA: Jätke nüüd, olge prink ja priske kui vene kirik. See on teie õige joon. Mitte mingi kiitsakas gooti katedraal – sellised on moenäitustele, et vähem riiet läheks. Kuulake, mida ütleb teile elu näinud ja elu kogenud mees.
SILJA: Ah, mis te nüüd ajate…
Gösta ja Silja kaovad vasakule riiulite taha. Eedu heidab pilgu veel Kristinale, ohkab. Vasakult tuleb Sofia, jääb kannatamatu olekuga lugejateeninduse laua äärde seisma.
EEDU (tuleb laua juurde): Kas ma saaksin kuidagi aidata?
SOFIA: Jah, mul olid tellitud „Izvestija” ja „Pravda”, aastakäigud 1933-1937, minu nimi on Sofia Salomon.
EEDU: Oodake, ma lähen küsin, ma olen siis esimest päeva ja vaid ajutiselt. Õige töötaja pidi korraks ära käima. Üks hetk. (Läheb vasakule riiulite vahele.)
Riiulite vahelt tuleb Dyapanazy.
DYAPANAZY: Oo, keda mul on rõõm näha – Sofia.
SOFIA: Tere, Diapcio. Kas oled jälle siin ametis?
DYAPANAZY: Ei, mis sa nüüd. Olen siin nagu sinagi – uurijana.
SOFIA: Ja mida sa siis uurid – kui see saladus ei ole?
DYAPANAZY: Tegelikult on küll, aga – only for You – nõukogude kolmekümnendate aastate tegelikkust – nagu sinagi. Aga alternatiivsest vaatepunktist. Teise värvi pealt. Rohelisena. Olen Greenpeace`i palgal.
SOFIA: Ajad loba, nagu alati. Aga see on sinust armas. Mehed peavadki naisi lõbustama.
DYAPANAZY: Aga sina oled endiselt – kuidas nüüd pehmemalt öelda – kihvtine.
SOFIA: Ei, ma ei ole kihvtine, ma lihtsalt arvan, et kui miski on lõppenud, siis see on lõppenud. Ütle parem, kes oli see kurvameelne noormees?
DYAPANAZY: Ei, ma parem ei ütle, jäägu temal tundmata sinu psüühilised kuriteod, põrguvürstinna.
SOFIA: Oi, kui literatuurseks me oleme muutunud. Kas sa oled õhtul ka veel siin?
DYAPANAZY: Mis siis?
SOFIA: Mul oleks vaja täna õhtuks üks väike uurimus valmis saada. Kasutaksin seda halloweeni ja rabaksin keskööni. Ainult et – pärast on kõhe üksi koju minna. Tule saada mind. Sul pole ju nagunii midagi muud teha.
DYAPANAZY: Palu seda kurvameelset noormeest.
SOFIA: Kaabakas. Kuidas siis jääb?
DYAPANAZY: Ise ju ütlesid, kui miski on otsas…
Sofia (meelitavalt): Diapcio!
DYAPANAZY (kõheldes): Ma ei tea.
Vasakult riiulite vahelt tuleb Eedu.
EEDU: Osa lehti on viidud lugemissaali teie lauale, osa lehti on mikrofilmidena, aga üks aparaat on praegu hõivatud ja teine on rikkis. Vabandust.
DYAPANAZY (Eedule): Sofia tundis sinu vastu personaalset huvi, aga kuna ma ei tea sinu nimegi, siis…
EEDU: Minu nimi on Eedu Noovits.
SOFIA (Eedule silma vaadates): Väga meeldiv.
DYAPANAZY: Eedu on eestlane, tutvub meie raamatukogusüsteemiga. Sofia tutvub teie süsteemiga, see tähendab nõukogude tegelikkusega kolmekümnendatel.
EEDU: See süsteem on samapalju teie kui meie. Pealegi oli Eesti kolmekümnendatel veel iseseisev.
DYAPANAZY: Teame, teame, ärge võtke südamesse. Lihtsalt tahtsin öelda, et te tunnete nõukogude tegelikkust.
SOFIA: Nagu ma aru saan, on meestel omad filosoofilised teemad. Mina naisterahvana lähen tööd tegema.
Lahkub paremale riiulite vahele lavasügavusse. Mehed jäävad talle järele vaatama.
DYAPANAZY: Põrgulik asi see naiste intelligents.
EEDU: Kas selline noor ja ilus naine tõepoolest uurib nõukogude kolmekümnendaid? See on ju tülgastav.
DYAPANAZY: Võibolla just sellepärast. Rikkana hakatakse igatsugu perverssuste vastu huvi tundma.
EEDU: Kas ta on siis rikas?
DYAPANAZY: Nagu kröösus.
EEDU (uskmatult): Rikas ja uurib nõukogude kolmekümnendaid?
DYAPANAZY: Just. Need kütavad tal kirgi üles.
EEDU (kahtlevalt): Kas tõesti?
DYAPANAZY: Otse loomulikult. (Lahkub vasakule riiulite vahele.)
EEDU (vaatab Sofiale järele, omaette): Ei, pigem siis juba Brjussov. Mis sest, et kirjutas luuletuse Leninist ja astus parteisse.
Paremalt tuleb kiirel sammul Pirkka.
PIRKKA: Noh, mis te siin teete? Te pidite ju all aitama „Vene hinge” otsida?
EEDU: Jelena läks ostma linte ja lehvikuid, ta palus mul hetke siin tema eest olla.
PIRKKA: Mis linte ja lehvikuid?
EEDU: Halloweeni pärast. Et oleks õhkkond.
PIRKKA: Halloweeni? Ah, õigus jah. Misjaoks veel linte ja lehvikuid? Kõrvits ju on juba. Sellest oleks piisanud. (Ruttab edasi vasakule.) Kui Jelena tagasi tuleb, siis jätkake otsimist.
EEDU: Jah. Vabandust, ma tahtsin küsida veel üht asja.
PIRKKA: Jah?
EEDU: Kas mina võiksin kanda tšehhi kirjandust arvutisse – samamoodi kui teised vene kirjandust? Tšehhi kirjandus on ju praktiliselt vaid kataloogis?
PIRKKA: Mitte mingil juhul. Praegu on kõige tähtsam venekeelsete trükiste täieliku arvutikataloogi loomine. Meie venekeelsed trükised on palju väärtuslikumad kui muud. Ja te oskate ju vene keelt.
EEDU: jah, oskan küll.
PIRKKA: Noh, milles siis asi. Täpselt sama töö, sama arvutiprogramm. (On vasakule lavasügavusse lahkumas.)
EEDU (rohkem omaette): Enne oli kõige tähtsam „Vene hinge” leidmine.
PIRKKA: Te, eestlased, olete mõne aastaga hirmus ninatargaks muutunud. Alles käis üks Tartu ülikooli professor minu tuttava talumehe juures vagurasti maaasikaid korjamas, nüüd teab lihtne raamatukogunähvits juba minust paremini, mida siin peab tegema.
EEDU: Vabandust, ma ei…
PIRKKA: Hea küll, te võite hakata tegeleme tšehhi kirjandusega, aga ainult ühel tingimusel – kui just teie leiate Tarkonitsõni „Vene hinge”. Selge?
EEDU: Selge.
Pirkka lahkub vasakule lavasügavusse.
EEDU: Jah, kui tahad imekaunist Vassilissat, siis pead kõigepealt surematu Kaštšei tapma. Kuradi kapitalistid!
Jelena tuleb vasakult, käes kott, millest paistavad lindirullid ja muud taolist.
JELENA: Noh, kas on rahulik olnud?
EEDU: Jah, vaid paar inimest on käinud. Üks rootsi vanapapi läks Siljaga mikrofilme vaatama, teise külastajaga sain ise hakkama. Tal oli tellitud „Pravdat” ja „Izvestijat”.
JELENA: Aa, see oli vist Sofia Salomon?
EEDU (noogutab): Jah.
JELENA: Tore. Kena. Kohe peakski tulema Tuija mind välja vahetama, siis saame lõunale minna. Ma näitan teile, kus söökla on. Sealt ta tulebki.
Vasakult lavasügavusest tuleb Tuija.
JELENA (Tuijale, valjusti – tollel on kõrvaklapid peas): No nii, siin on rahulik. Lugemissaalis on vaid Kristina ja Sofia, Gösta-papi vaatab koos Siljaga mikrofilme. Me läheme siis lõunale. (Eedule.) Tulge nüüd. Jelena ja Eedu lähevad vasakule. Vaid hääli on kosta.
JELENA: (Eedule.) Kas te teadsite, et Brjussov tõlkis valimiku soome luulet ja kavatses tõlkida ka eesti luulet? Näete, kõike ei tea teiegi. (Hääl kaob.)
Tuija võtab kõrvaklapid peast, paneb pleieri lauale. Läheb siis paremale, jääb seisma sinna, kus seisis enne Eedu ja jääb vaatama samasse kohta. Ohkab.
Pimendus.
Hendrik Lindepuu Kirjastus: http://www.hlk.ee/
Tõlked
Małgorzata Semil, Elżbieta Wysińska, “Tänapäeva teatri leksikon” (tõlkija täiendustega). SE & JS, Tallinn 1996, 422 lk
Stanisław Ignacy Witkiewicz, “Näidendid” (ka tõlkija järelsõna). Eesti Draamateater 1997, 288 lk
Witold Gombrowicz, “Päevaraamat” (ka tõlkija järelsõna). Sari Avatud Eesti Raamat, Vagabund, Tallinn 1998, 384 lk
Czesław Miłosz, “Vangistatud mõistus” (esseed). LR 1999, nr 18/20, 208 lk
Jerzy Pilch, “Muud mõnud” (romaan, ka tõlkija järelsõna). LR 2001, nr 36/37, 104 lk
Jerzy Grotowski, “Tekstid aastatest 1965–1969”. Eesti Teatriliit, Tallinn 2002, 264 lk
Bogusław Schaeffer, “Proovid ja teisi näidendeid” (“Proovid”, “Toost”, “Loojang”; ka tõlkija järelsõna). H. Lindepuu, Laiuse 2003, 210 lk
Sławomir Mrożek, “Suvepäev ja teisi näidendeid” (“Suvepäev”, “Leping”, “Portree”, “Kaunis vaade”; ka tõlkija järelsõna). H. Lindepuu, Laiuse 2003, 214 lk
Stanisław Lem, “Ijon Tichy kosmoserändude päevikud; Ijon Tichy mälestused” (jutustused; teised tõlkijad Olev Jõgi ja Jaan Kaplinski). Vagabund, Tallinn 2003, 172 lk
Jerzy Pilch, “Kange ingli tiiva all”. LR 2004, nr 27/28, 136 lk
Witold Gombrowicz, “Laulatus ja teisi näidendeid” (“Iwona, Burgundia printsess”, “Laulatus”, “Operett”; ka tõlkija järelsõna). H. Lindepuu, Laiuse 2004, 208 lk
Sławomir Mrożek, “Pidu ja teisi näidendeid” (“Pidu”, “Karol”, “Serenaad”, “Rebane-filosoof”, “Rebane-aspirant”, “Lesed”). H. Lindepuu, Laiuse 2005, 156 lk
Olga Tokarczuk, “Maailma kõige inetum naisterahvas” (jutud; ka tõlkija järelsõna). LR 2005/40, 72 lk
Janusz Głowacki, “Fortinbras jõi end täis ja teisi näidendeid” (“Fortinbras jõi end täis”, “Prussakajaht”, “Antigone New Yorgis”; ka tõlkija järelsõna). Toimetanud Udo Uibo. Hendrik Lindepuu ja Jauker Grupp, Laiuse 2006, 170 lk
Tadeusz Różewicz, “Valge abielu ja teisi näidendeid” (“Vana naine haub”, “Valge abielu”, “Lõks”; ka tõlkija järelsõna). Hendrik Lindepuu ja Jauker Grupp, Laiuse 2006, 162 lk
Leszek Kołakowski, “Miniloengud maksiprobleemidest” (esseed). Sari Avatud Eesti Raamat, Hendrik Lindepuu Kirjastus, Laiuse 2007, 322 lk
Tadeusz Różewicz, “Alati fragment” (luulekogu). Hendrik Lindepuu Kirjastus, Laiuse 2007, 104 lk
Wisława Szymborska, “Oma aja lapsed” (luulevalimik; ka tõlkija järelsõna). Hendrik Lindepuu Kirjastus, Laiuse 2008, 92 lk
Zbigniew Herbert, “Valitud luuletused”. Järelsõna: Adam Zagajewski. Hendrik Lindepuu Kirjastus, Laiuse 2008, 316 lk
Tadeusz Różewicz, “Valitud luuletused 1945–1995”. Järelsõna ja toimetaja: Märt Väljataga. Hendrik Lindepuu Kirjastus, Tartu 2009, 320 lk
Marcin Świetlicki, “Profaani laulud” (luulevalimik; tõlkija järelsõna). Hendrik Lindepuu Kirjastus, Tartu 2009, 140 lk; ISBN 9789985958995
Marcin Świetlicki, “Kaksteist” (romaan; tunnistati 2006. aastal Poola parimaks kriminaalromaaniks). Hendrik Lindepuu Kirjastus, Tartu 2009, 224 lk
Marcin Świetlicki, “Kolmteist” (kriminaalromaan). Hendrik Lindepuu Kirjastus, Laiuse 2010, 240 lk
Adam Zagajewski, “Valitud luuletused”. Toimetaja ja järelsõna: Märt Väljataga. Hendrik Lindepuu Kirjastus, Tartu 2010, 324 lk
Marcin Świetlicki, “Üksteist” (kriminaalromaan). Hendrik Lindepuu Kirjastus, Tartu 2011, 220 lk
Czesław Miłosz, “Miłoszi ABC” (tähestikuliselt järjestatud märksõnadega mälestusteraamat). Tõlkija järelsõna. Hendrik Lindepuu Kirjastus, Tartu 2011, 306 lk
Olga Tokarczuk, “Algus ja teised ajad” (romaan). Tõlkija järelsõna; toimetaja: Leelo Laurits. Hendrik Lindepuu Kirjastus, Tartu 2012, 203 lk
Wisława Szymborska, “Herakleitose jões: valitud luuletused”. Tõlkija järelsõna; toimetaja: Märt Väljataga. Hendrik Lindepuu Kirjastus, Tartu 2012, 232 lk
Leszek Kołakowski, “Mida küsivad meilt suured filosoofid”. Toimetaja: Märt Väljataga. Sari Avatud Eesti Raamat, Hendrik Lindepuu Kirjastus, Tartu 2012, 285 lk
Czesław Miłosz, “Sünnimaa Euroopa” (autobiograafia). Hendrik Lindepuu Kirjastus, Tartu 2012, 272 lk
Olga Tokarczuk, “Päeva maja, öö maja” (romaan). Hendrik Lindepuu Kirjastus
Czesław Miłosz, “Valitud luuletusi”. Hendrik Lindepuu kirjastus, 2013, 448 lk
Mariusz Szczygieł, “Gottland”. Hendrik Lindepuu kirjastus, 2014, 199 lk
Leszek Kołakowski, “Revolutsioon kui ilus haigus”. Hendrik Lindepuu kirjastus, 2014, 379 lk
Witold Szabłowski, “Mõrtsukas aprikooside linnast”. Hendrik Lindepuu kirjastus, 2015, 176 lk
Stanisław Ignacy Witkiewicz, “Hullumeelne ja nunn. 14 pöörast näidendit”. Hendrik Lindepuu kirjastus, 2015, 560 lk
Tadeusz Dąbrowski, “Te Deum. Luuletusi aastaist 1998-2015”. Hendrik Lindepuu kirjastus, 2015, 126 lk
Marek Hłasko, “Kaunid kahekümneaastased”. Hendrik Lindepuu kirjastus, 2016, 480 lk
Margo Rejmer,”Bukarest. Tolm ja veri”. Hendrik Lindepuu kirjastus, 2016, 175 lk
Janusz Korczak,”Kuidas armastada last. Laps perekonnas”. Hendrik Lindepuu kirjastus, 2016, 125 lk
Sławomir Mrożek,”Valitud teosed I. Proosa 1951-1974″. Hendrik Lindepuu kirjastus, 2016, 319 lk
Sławomir Mrożek,”Valitud teosed II. Näidendid 1958-1974″. Hendrik Lindepuu kirjastus, 2017, 461 lk
Bronka Nowicka, “Anda kivile süüa”. Hendrik Lindepuu kirjastus, 2017, 52 lk;
Sławomir Mrożek, “Valitud teosed III. Näidendid 1975-2000”. Hendrik Lindepuu kirjastus, 2017, 479 lk
Leszek Kołakowski, “Naeruvääristatud Jeesus”. Edmund Burke`i Selts, 2017, 202 lk
Sławomir Mrożek, “Valitud teosed V. Vested”. Hendrik Lindepuu kirjastus, 2018, 264 lk
Tunnustused
1988 “Teater. Muusika. Kino” aastapreemia artiklite “Tadeusz Kantor” ja “Andrzej Wajda” eest.
1994 Eesti Teatriliidu Aleksander Kurtna nimeline tõlkepreemia
1997 Poola ITI Keskuse Stanisław Ignacy Witkiewiczi nimeline preemia poola teatrikultuuri populariseerimise eest maailmas
1997 Poola Suursaatkonna diplom poola teatrikultuuri tutvustamise eest
1997 Poola aurorikaitseorganisatsiooni ZAiKS tõlkepreemia
1998 Ajakirja “Looming” aastaauhind ajakirja Poola-numbri eest (juuni, 1997)
1998 “Teater. Muusika. Kino” aastapreemia artiklite “Krzysztof Zanussi” ja “Poola uuemast filmist” eest
2005 Poola Vabariigi Kuldne Teeneterist
2009 Kultuurkapitali tõlkepreemia – nominatsioon: Zbigniew Herbert “Valitud luuletused”; Wisława Szymborska “Oma aja lapsed”
2009 Poola Vabariigi Teenete Ordeni Rüütlirist
2010 Kultuurkapitali kirjanduspreemia: Tadeusz Różewiczi “Valitud luuletuste” ja teiste poola kirjanduse tähtteoste tõlkimise eest
2011 Kultuurkapitali tõlkepreemia – nominatsioon: Adam Zagajewski “Valitud luuletused”
2012 Kultuurkapitali tõlkepreemia – nominatsioon: Czesław Miłosz “Miłoszi ABC” ja “Teeäärne koerake”; Marcin Świetlicki “Üksteist”
2014 Kultuurkapitali tõlkepreemia – nominatsioon: Czesław Miłosz “Valitud luuletused”; Olga Tokarczuk “Päeva maja, öö maja”
2015 Eesti Vabariigi Kultuuripreemia loominguliste saavutuste eest 2014. aastal
2015 “Loomingu” ja “Loomingu Raamatukogu” aastapreemia Bruno Schulzi “Kaneelipoodide” tõlkimise eest
Karl Ove Knausgård
Foto: Chester Higgins/ The New York Times
Norra kirjaniku Karl Ove Knausgårdi rohkete auhindadega pärjatud kuueosaline elulooline romaanisari „Minu võitlus” on viimastel aastatel üks enim tähelepanu pälvinud kirjandusteos, mis on tõlgitud kolmekümnesse keelde. Norras on aastatel 2009–2011 ilmunud sarja saatnud imetluse kõrval ka terav hukkamõist peresaladuste paljastamise pärast, mistõttu sugulased on ähvardanud autorit kohtuga.
Karl Ove Knausgårdi autobiograafiline romaanisari on pakkunud julgust ja inspiratsiooni teistelegi norra kirjanikele, kes on viimastel aastatel avaldanud riburada oma elul põhinevaid valusaid romaane ja tekitanud seega Norra kirjanduselus tormilaineid.
Karl Ove Knausgård on sündinud 1968. aastal Norras. Tema romaanisari „Minu võitlus” on võitnud suurel hulgal rahvusvahelisi kirjandusauhindu ja avaldatud kolmekümnes keeles. Knausgård elab oma nelja lapsega Rootsis.
16. novembril kell 16.00 linnaraamatukogu kohvikuruumis Põhjamaade raamatukogunädala kirjanduskohvik: Karl Ove Knausgårdi raamatusari „Minu võitlus”.
Katkend: Minu võitlus, 3. raamat poisipõlvesaar, Varrak 2018, lk 262 – 268.
„Ma lehitsesin täna sinu koomikseid,” ütles ema ja lõikas viilu leiba. „Misasja sa ometi loed? Ma olen täiesti pahviks löödud.”
„Pahviks löödud?” ütlesin ma. „Mida see tähendab?”
Ema pani leivaviilu minu ette taldrikule, avas külmkapi ukse ning võttis välja juustu ja margariini.
„See on kohutav, mida sa loed!See on puhas vägivald! Inimesed tulistavad üksteist ja naeravad selle üle! Sa oled veel liiga väike, et neid lugeda.”
„Aga kõik loevad neid,” ütlesin ma.
„See ei ole mingi argument,” ütles ta. „Ega sellepärast veel sina pea lugema.”
„Aga need meeldivad mulle!” ütlesin ma ja määrisin leivale noaga margariini.
„Jah, see just asja juures halb ongi!” ütles ta ja võttis istet. „See on õudne, kuidas koomiksid inimesi kujutavad! Eriti naisi. Kas sa saad aru? Ma ei taha, et nad sinu suhtumisi kujundaksid.”
„Et nad tapavad?”
„Näiteks jah.”
„Aga see on ainult nali!” ütlesin ma.
Ema ohkas.
„Sa tead, et Ingunn kirjutab magistritööd vägivallast koomiksites?”
„Ei,” ütlesin ma.
„See ei tule sulle kasuks,” ütles ta. „Nii see lihtsalt on. Ilmselt saad sa sellest isegi aru. Et see ei tule sulle kasuks.”
„Kas ma ei tohi neid enam lugeda?”
„Jah.”
„Mida?”
„See on su enda pärast,” ütles ema.
„Ei tohi või? Aga emme, emme… Mitte kunagi enam?”
„Loe Donaldit.”
„DONALDIT?” röögatasin ma. „Mitte keegi ei loe DONALDIT!”
Puhkesin nutma ja jooksin oma tuppa.
Ema tuli mulle järele, istus mu voodiäärele ja silitas mu selga.
„Sa võid lugeda raamatuid,” ütles ta. „See on palju parem. Me võime sinu ja Yngvega raamatukokku minna. Korra nädalas linna. Siis võid laenutada niipalju raamatuid, kui sa vähegi tahad.”
„Aga ma ei taha raamatuid lugeda,” ütlesin ma. „Ma tahan lugeda koomikseid!”
„Karl Ove,” ütles ta. „Ma olen oma otsuse teinud.”
„Aga paps ju loeb koomikseid!”
„Tema on täiskasvanud mees,” ütles ta. „See ei ole sama asi.”
„Kas ma ei tohi enam mitte kunagi koomikseid lugeda?”
„Täna õhtul on mul töö. Aga homme õhtul võime minna raamatukokku,” ütles ta ja tõusis püsti. „Kas leopime nii kokku?”
Ma ei vastanud ja ta läks ära.
Arvatavasti oli ta juhtunud mõne „Kampi” või „Vi Vinneri” sarja koomiksi peale, mis rääkisid sõjast, kus sakslasi ehk fritse ehk sauerkraute või kuidas neid ka ei kutsutud, tapeti, naeratus näol, ja mis kubisesid donnerwetter`itest ja dummkopf`idest, mida üksteisele tulevahetuse käigus hüüti, või mõne „Agent X9” või „Serie Spesieli” numbri peale, mida ta oli lehitsenud, kus enamik naisi oli bikiinides, kui sedagi. Oli sulaselge nauding vaadata, kuidas Modestry Blaise lahti riietub, aga ainult siis, kui ma olin üksi, vastasel juhul oli alastus kohutavalt piinlik. Iga kord, kui lastesaates näidati „Agaton Saxi”, läksin ma näost punaseks, kui mamps ja paps ka teleka ees olid, sest Agaton vaatas saate reklaamklipis binokliga alasti naist. Vahel juhtus isegi, et mõnes seriaalis või filmis, mida näidati mulle lubatud kellaajal, seksiti, ja see oli mulle väljakannatamatu. Seal me istusime pere keskis, isa, ema ja kaks poega, ja korraga keppis keegi telekas keset meie tuba – kuhu küll silmad peita?
See oli kohutav.
Aga koomiksid olid olnud ainult minu päralt, ema ei olnud neile kunagi pilku heitnud.
Ja nüüd korraga ei tohi ma neid enam lugeda?
Missugune kirjeldamatu ebaõiglus!
Ma nutsin, ma olin vihane, ma läksin ema juurde tagasi ja ütlesin, et tal ei ole õigust neid mulle keelata, kuigi ma teadsin, et lahing on kaotatud, ema oli otsuse teinud ja kui ma vaidlemist ei jäta, võib ta kaevata papsile, kellele ei olnud võimalik vastu hakata.
Laenatud koomiksid tuli ära viia ja teised visati minema. Järgmisel päeval sõitsime raamatukokku, saime mõlemad lugejapileti, ja siis oli tegu tehtud, sestpeale keerles kõik raamatute ümber. Igal kolmapäeval sammusin ma Arendali raamatukogu trepist alla, kummaski käes raamatuid täis kilekott. Sammusin auto juurde koos ema ja Yngvega, kes oli ka süle ja seljaga raamatuid laenutanud, ja me sõitsime koju, kus ma heitsin voodisse ja lugesin enam-vähem igal õhtul, terve laupäeva ja terve pühapäeva, mida katkestasid lähemad või pikemad käigud välja olenevalt sellest, mis seal toimus, ja kui nädal oli möödas, tuli kaks kotitäit läbiloetud raamatuid raamatukokku tagasi viia ja võtta uued. Ma lugesin läbi kõik sarjad, mis seal leidus, mulle meeldis kõige rohkem Pocomoto, väike poiss, kes kasvas üles Metsikus Läänes, aga ka Jan, loomulikult ka Hardy poisid ja Bobsey lapsed ja Nancy Drew`lood. „Viie sõbra” sari meeldis mulle ka, ja sarja päriselt elanud inimestest neelasin ma samuti läbi, lugesin Henry Fordist ja Thomas Alva Edisonist, Benjamin Franklinist ja Franklin D. Rooseveltist, Winston Churchillist, John F. Kennedyst, Livingstone`ist ja Louis Armstrongist, alati viimastel lehekülgedel pisarad silmis, sest kõik nad ju surid. Ma lugesin „Vi var med” sarja kõikvõimalikest tuntud ja tundmatutest ekspeditsioonidest, lugesin raamatuid purjereisidest ja kosmosereisdest, Yngve soovitas mul lugeda Dänikeni raamatuid, kus väideti, et kõik suured tsivilisatsioonid on tekkinud tänu kohtumistele maaväliste olenditega, ja Apollo programmi raamatuid alates astronautide minevikust sõjalendurina ja katsetest püstitada kiirusrekordit. Lugesin läbi ka kõik papsi vanad head Gyldendali poisteraamatud, , millest sügavaima mulje jättis mulle vahest „Over KjØlen i kano”, kus isa läheb kahe pojaga telgimatkale, kus nad näevad hiidalki, keda kõik pidasid väljasurnuks. Edasi lugesin ma raamatut ühest poisist, kelle dirižaabel Inglismaal sõdadevahelisel ajal peale võttis, ma lugesin paljusid Jules Verne`i raamatuid ja mulle meeldisid kõige rohkem „20 000 ljööd vee all” ja „Kaheksakümne päevaga ümber maailma”, kuid ka „Suur loterii”, mis rääkis ühest vaesest Telemarki perest, kes sai suure loteriivõidu. Ma lugesin „Krahv Monte Cristot” ja „Kolme musketäri”, „Kahtekümmend aastat hiljem” ja „Musta tulpi”. Ma lugesin „Väikest lord Fauntleroyd” , ma lugesin „Oliver Twisti” ja „David Copperfieldi”, ma lugesin „Perekonnatat” ja „Aarete saart” ja Kapten Marryatit „Uusmetsa lapsi”, mida ma hirmsasti armastasin ja pidevalt üle lugesin, sest ma olin selle kingiks saanud ega olnud võtnud raamatukogust. Ma lugesin „Mässu Bountyl”, Jack Londoni raamatuid ja lugusid beduiinipoegadest ja kilpkonnaküttidest, laevajänestest ja võidusõitjatest, ma lugesin sarja ühest Rootsi poisist, kes oli Ameerika kodusõjas trummilööja, ma lugesin raamatuid poistest, kes mängisid jalgpalli, ja jälgisin neid läbi mitme hooaja, ja ma lugesin noorteprobleeme käsitlevat kirjandust, mida Yngve koolist koju tõi ja mis rääkis tüdrukutest, kes jäid rasedaks ja said lapse või teistest, kes läksid hukka ja hakkasid narkootikume tarvitama, mul ei olnud vahet, ma lugesin kõike, absoluutselt kõike. Iga-aastaselt kirbuturult Hoves leidsin ma terve sarja raamatuid Rocambole`ist, ostsin need ära ja neelasin läbi. Lugesin läbi ühe sarja tüdrukust, kelle nimi oli Ida, kuigi sel oli kindlasti neliteist osa. Lugesin läbi kõik papsi vanad Detektivmagasinet` eksemplarid ja ostsin Knut Gribbi lugusid, kui selleks raha sain. Ma lugesin Christoph Kolumbusest, Magalhãesist, Vasco da Gamast, Admundsenist ja Nansenist. Ma lugesin „Tuhande ja ühe öö” lugusid ja Norra rahvamuistendeid, mille saime ühel aastal jõuluks Yngvega kahasse maavanaemalt ja -vanaisalt. Ma lugesin kuningas Arthurist ja ümarlaua rüütlitest. Ma lugesin Robin Hoodist, Väike-Johnist ja Marianist, ma lugesin Peeter Paanist ja vaestest poistest, kes vahetasid kohad ära rikkuripoegadega. Ma lugesin poistest, kes tegutsesid sõja ajal Taanis sabotööridena ja poistest, kes päästsid kellegi lumelaviini alt. Ma lugesin ühest imelikust väikesest mehest, kes elas rannal ja elatus haakrikust, ja noortest inglise poistest, kes olid sõjalaevadel kadetid, ja itaallase Marco Polo seiklustest Tšingis-khaani juures. Raamat raamatu järel, kott koti järel, nädal nädala järel, kuu kuu järel. Kõigest, mida ma lugesin, õppisin ma, et tuleb olla vapper, et julgus on ülim voorus, et tuleb olla aus ja avameelne kõiges, mida ette võtad, ja teisi ei tohi reeta. Edasi veel seda, et kunagi ei tohi loobuda, ei iial alla anda, sest kui sa oled olnud vankumatu, sirgeselgne, vapper ja aus, mis sest, et see on teinud su üksildaseks ja sundinud su jääma ihuüksi, saad sa lõpuks oma tasu. Ma mõtlesin selle peale tihti, see oli üks neid mõtteid, mida ma üksi olles hellitasin, et ükskord olen ma suur tuus ja tulen siia tagasi. Et minust saab suur inimene, keda kõik Tybakkeni omad peavad tahes- tahtmata imetlema. Ma teadsin, et homme see päev veel ei saabu, sest minu vastu ei näidatud üles mingit lugupidamist, kui Asgeir pillas mõnituse minu ja ühe tüdruku arvel, kes mulle meeldis, ja ma tormasin talle kallale ja ta väänas mu lihtsa vaevaga pikali, istus mulle kaksiratsa rinnale ja hakkas mu rinda ja põski sõrmedega suskima, ise naerdes ja mind pilgates, ja kui ma, suu juhtumisi täis kollast Foxi, püüdsin talle seda näkku süljata, mis ka ei õnnestunud – lisaks teadsid kõik, et see on alatu – , vaid sain selle kleepuva sodi endale näkku. Sul on pissihais juures, kusekott, ütlesin ma talle, ja see oli tõsi, ta haises jah, pissi järele. Ja nagu sellest veel vähe poleks, oli tal ka kaks rida hambaid nagu hail, ühed seespool ja teised väljaspool, ja sellele tülgastavale vaatepildile juhtisin ma samuti meie ümber tunglejate tähelepanu, ilma et sellest kasu oleks olnud: olin sirakil maas, olin lüüa saanud ja mul puudus igasugune mõjuvõim. Kaugemale neist ideaalidest, mis ma loetu põhjal olin omandanud – ja mis olid maksvusel ka laste seas, kus kehtis toosama aumõiste, ilma et seda sõna oleks kasutatud, aga auküsimus oli tähtsal kohal -, ei olnud võimalik hälbida. Ma olin nõrk, aeglane ja arg, mitte tugev, kiire ja vapper. Mis see aitas, et ma erinevalt neist olin puutunud kokku ideaalidega, et ma tundsin neid läbi ja lõhki, kui ma ei suutnud nende järgi elada? Kui ma iga tühja asja pärast pillima hakkasin. Tundus ebaõiglane, et just mina, kes ma teadsin nii palju kangelaslikkusest, pidin olema nii nõrk. Aga leidus raamatuid ka säärastest nõrkustest ja üks neist tõstis mu laineharjale, kus ma viibisin mitu kuud.
Oli sügis ja ma jäin haigeks, olin üksi kodus voodis ja igavlesin, ja ühel hommikul enne tööleminekut astus paps minu toast läbi ja tõi mulle paar raamatut. Need olid olnud keldris, pärinesid tema lapsepõlvest viiekümnendatel aastatel, ja ma võisin need lugeda võtta. Mõne neist olid välja andnud kristlikud kirjastused ja miskipärast jätsid just need mulle sügava mulje. Üks neist oli lausa kustutamatu. See rääkis ühest poisist, kes elas kodus ja hoolitses oma haige ema eest, sest isa oli surnud, nad elasid suures vaesuses ja sõltusid täielikult poisi töövaevast. Poisi vastas seisis poistejõuk või bande. Vähe sellest, et nad teda taga ajasid ja peksid, kuna ta neist erines, aga nad vandusid ja varastasid ka, ja mul oli peaaegu võimatu kannatada välja ülekohut, mida poistejõugu kordaminekud, võrreldes puhtahingelise, ema armastava ja õilsa peategelase pidevate tagasilöökidega tekitasid. Ma nutsin ebaõigluse pärast, ma nutsin kurjuse pärast, ja see dünaamika, kus headus jäi varju ja ebaõigluse surve plahvatuslikult kasvas, vapustas mind hingepõhjani ja viis mu niikaugele, et ma otsustasin hakata heaks inimeseks. Nüüdsest peale pidin ma tegema ainult häid tegusid, aitama, kus võimalik, ja mitte kunagi midagi halba tegema. Ma hakkasin end usklikuks nimetama. Ma olin üheksa-aastane, minu läheduses ei olnud kedagi, kes oleks ennast usklikuks nimetanud, ei mamps ega paps ega nende kummagi vanemad – välja arvatud Øyvind Sundti omad, kes seetõttu keelasid talle kino ja telekat, kokat ja komme – ja mõistagi mitte ükski laps, nii et see oli küllaltki omapäine ettevõtmine, mille ma Tybakkenil 1970. aastate lõpul algatasin. Ma hakkasin nii hommikul ärgates kui ka enne magamaminekut Jumalat paluma. Kui teised kogunesid kampa, et minna sügisel Gamle Tybakkenile õunaraksu, palusin ma neil minemata jätta, sest varastada ei ole ilus. Ma ei öelnud seda kunagi kõigile korraga, seda ma ei julgenud, sest ma teadsin väga hästi, mis vahe on karja reaktsioonil, kus üksteist ühes või teises suunas ässitatakse, ja üksikisiku reaktsioonil, kus igaüks on sunnitud kohtuma sõnumiga näost näkku ilma distantsi tekitava hulgata, mille taha peitu pugeda, nii et ma tegin nõnda, läksin nende juurde, keda ma kõige paremini tundsin, see tähendab oma eakaaslaste juurde ja ütlesin neile kõigile eraldi, et pole ilus käia õunaraksus, mõtle ringi, sa ei pea seda tegema. Aga üksi ei tahtnud ma jääda, ma läksin nendega kaasa, ootasin aia taga ja nägin, kuidas nad videvikus vanades õunaaedades hiilisid, kõndisin nende kõrval, kui nad õunu krõmpsutasid, jopid tagasiteel puuviljast pungil, ja kui mõni neiust mulle õuna pakkus, ei võtnud ma kunagi vastu, sest vargusest kasu saaja pole parem kui varas.
Minu võitlused, 6-osaline sari, eesti keeles ilmunud osad:
Minu võitlus. 1. raamat. Surm perekonnas, Varrak 2016.
Minu võitlus. 2. raamat. Armunud mees, Varrak 2016.
Minu võitlus. 3. raamat. Poisipõlvesaar, Varrak 2018.
Minu võitlus. 4. raamat. Tants pimeduses, Varrak 2018.
Nädala autor 